2-04-1702/1 - Muud - Muud hagiasjad - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue. Tallinna Linnakohtule 25.11.2004.a. esitatud hagiavalduse kohaselt esitas kostja AP hageja vastu 27.05.1999.a. hagi Harju Maakohtule 460 000 krooni saamiseks ning 25.06.2002.a. hagiavalduse täienduse täiendava 82 000 krooni saamiseks (tsiviilasi nr. 2-2/190/2004). AP taotlusel seadis Harju Maakohus 09.06.1999.a. hagi tagamise määrusega AP kasuks 460 000 krooni ulatuses kohtuliku hüpoteegi hagejale kuuluvale kinnistule asukohaga Harju maakonnas, XXX. Kuivõrd AP ei ilmunud mitmel korral kohtuistungile tõendit selle kohta esitamata ja venitas tsiviilasja menetlust ning hagejal, s.o. RNil oli tekkinud eluline reaalne vajadus kinnisasja käsutamiseks, esitas hageja 12.06.2002.a. taotluse hagi tagamise abinõu asendamiseks ning palus lugeda kohtul hagi tagatuks hageja poolt 12.06.2002.a. Harju Maakohtu deposiitarvele makstud 460 000 krooniga. Kohus rahuldas RNi taotluse 28.06.2002.a. määrusega ning luges hagi tagatuks kohtu deposiitarvele tasutud rahasummaga. Tallinna Ringkonnakohtu 09.03.2004.a. otsusega jäeti AP hagi RNi vastu rahuldamata ning Riigikohus oma 26.05.2004.a. määrusega otsustas AP kassatsioonkaebust menetlusse mitte võtta. Tallinna Ringkonnakohtu 15.03.2004.a. määrusega tühistati hagi tagamine ning Harju Maakohtu deposiitarvel olev raha summas 460 000 krooni tagastati RNi arvelduskontole peale korduvaid nõudmisi 27.04.2004.a. Kuivõrd hagejale kuuluv kinnistu oli koormatud kohtuliku hüpoteegiga, siis keeldusid pangad hagejaga laenulepingut sõlmimast. Hagi tagamiseks vajaliku rahasumma maksmiseks oli hageja sunnitud laenama 460 000 krooni oma tuttavalt laenulepingu alusel. Laenuleping hageja ja USi vahel on sõlmitud 12.06.2002.a. Laenulepingu tingimuste kohaselt oli aastaseks intressiks 14,2 % (14,2 % x 460 000 krooni = 65 320 krooni), seega pidi hageja tasuma igakuiselt laenusumma kasutamise eest intressi summas 5 443.30 krooni. Laenuleping oli sõlmitud tähtajaga üks aasta, mida menetluse venimise tõttu poolte kokkuleppel pikendati veel 1 aastaks. Raha tagastamisel kohtudeposiitarvelt tasus hageja kogu laenujäägi, et vältida liigseid kulutusi intressidele. Intressidena tasus hageja laenulepingu perioodil kokku 121 765 krooni. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. TsMS § 162 lg. 1 kohaselt pärast hagi rahuldamata jätmise otsuse jõustumist on kostjal õigus nõuda, et hageja hüvitaks kahju, mis temale tekitati hageja taotlusel määratud hagi tagamisega. Hageja leiab, et AP on hagejale tekitanud kahju summas 121 765 krooni, so. rahasumma, mille hageja tasus intressidena laenulepingu kohaselt. Vabatahtlikult AP hageja nõuet ei ole täitnud. Eeltoodut aluseks võttes ja juhindudes TsMS §-dest 155, 156 lg. 1 p- st 1, 162 lg. 1 palub hageja kohtul välja mõista kostjalt hageja kasuks tekitatud kahju hüvitamiseks 121 765 krooni ning jätta kostja kanda hageja kohtukulud riigilõivuna ning õigusabikuludena. 06.12.2004.a. esitas hageja kohtule hagiavalduse, milles palus esialgses hagis märgitud asjaoludel välja mõista kostjalt hageja kasuks 120 000 krooni tekitatud kahju hüvitamiseks (vt. tlk. 32 - 35). Kohtuistungil jäi hageja oma hagi juurde selles märgitud asjaoludel ja palus kohtul hagi rahuldada. Kostja vastuväited hagile Kostja AP hagi ei tunnista ja palub kohtul see kui põhjendamatu jätta rahuldamata alljärgnevail põhjendustel. AP esitas RNi vastu 24.05.1999.a. Harju Maakohtule hagi rahalise kohustise täitmiseks summas 460 000 krooni. Hageja nõue tugines AP, RNi ja UKi vahel 03.07.1996.a. sõlmitud kokkuleppel, mille alusel UKandis enda ja VFi nimel RNile volitused müüa maja asukohaga XXX. RN kohustus tasuma APle 11.07.1996.a. 350 000 krooni ja 01.08.1996.a. 100 000 krooni. APkui OÜ E TR esindaja kohustus mitte pöörama käendussuhtest tulenevat nõuet UKi vastu enne 01.08.1996.a. ja kui RN on temale nimetatud kuupäevaks 460 000 krooni tasunud, siis kandma käendussuhte üle RNile. Kokkuleppe sõlmimine sai teoks põhjusel, et UK võttis firmalt LPInc., kelle esindaja ja omanik on AP, 15.11.1995.a. vormistatud laenulepingu alusel laenu summas 972 480 krooni. Laenuleping vormistati firmale E Ltd., kelle täievoliliseks esindajaks UK end väitis olevat. Tagatisena lepingule andis UK isikliku käenduse XXX. individuaalmajaga, millise ta oli 12.12.1991.a. sõlmitud ostumüügilepinguga omandanud 1⁄2 mõttelises osas kaasomandisse VFi ja VKiga. Laenulepingu järgi tuli laen tagastada 2 kuu pärast ehk 15.01.1996.a. Laenu UKtähtaegselt ei tagastanud ja lükkas laenu tagastamist aina edasi uute lubadustega. Kuna UKlaenu tagasi ei maksnud, soovis AP saada oma võlga tagasi UKi antud käenduse kaudu. AP kontrollis kohapeal

maja seisukorda, et asuda seda võla katteks realiseerima. Elamu juures toimus ehitustegevus ja APsai ehitustöölistelt teada, et remonttöid tehakse mitte maja omanikule UKile, vaid hoopis kellelegi RNile. RNilt sai ta omakorda teada, et UKon APlaenu tagatiseks antud maja lubanud ära müüa RNile ja osa rahast on juba ära makstud. Maksmata pidi olema vaid 460 000 krooni. APvõttis koheselt ühendust UKiga ning päris selgust laenu tagasimaksmise ja majaga seotud tehingute kohta. UKkinnitas RNi selgitusi ja tegi ettepaneku sõlmida kolmepoolne kokkulepe UKi kohustuse ülemineku kohta summas 460 000 krooni RNile, kellel oli UKi ees sellises summas kohustis. Neil asjaoludel saigi 03.07.1996.a. sõlmitud kolmepoolne kokkulepe, mille kohaselt RN pidi omandama , XXXasuva elamu, maja eest UKile tasumata 460 000 krooni pidi ta maksma APle, millega oleks osaliselt kustutatud UKi poolt firmalt LPLtd. Inc. võetud laen. AP uskus nii UKi kui RNit, et antud võlgnevus saab tasutud sellisel moel osaliselt ning sõlmitud kokkulepe kehtib. Kuivõrd asjaosalised nõustusid kokkulepet sõlmima, ei osanud AP kahtlustada, et tegelikkuses soovitakse kokkuleppe sõlmimisega teda vaid labaselt petta, hajutada tema tähelepanu võimalikust kohesest pöördumisest hagiga kohtusse ja päästa elamu XXX kohustise tagamisest. Kostja on seisukohal, et 1996.a. kokkuleppe sõlmimisega hoidsid UKja RN ära APpoolt kohese kohtuasja algatamise ja elamule võõrandamise keelumärke seadmise. Kohtuasja kohesel algatamisel ei oleks RN saanud elamut omandada ja oleks muutunud sarnaselt APga UKi võlausaldajaks. UKil oleksid tekkinud aina uued võlausaldajad. Kuigi UKi ema VK oli 1991.a. tema nimel oleva poolelioleva elamu asukohaga XXXjuba võõrandanud UKile ja VFile, otsustati toimunud müük maha vaikida. 06.08.1996.a. sõlmisid VK ja RN ostumüügilepingu, mille kohaselt RN omandas VKilt XXXelamu 100 000 krooni eest, millise summa saamist tõendas müüja allkiri lepingul. UKja RN ühisel tegutsemisel VKiga ei petnud ainult APt, vaid ka VFi, kui müüsid VKi nimel RNile ka VFi omandisse kuuluva 1⁄2 mõttelise osa XXXelamust. VF sellega ei leppinud ja algatas RNi vastu 04.09.1996.a. hagi omandiõiguse tunnustamiseks ja valduse kaitseks. 12.12.1996.a. esitas VF kohtule avalduse, milles palus lõpetada asja menetlus, sest oli kokku leppinud RNiga seoses omandiõiguse vaidlusega. Oma vastuses teatas RN, et tema puhul on tegemist heauskse omandajaga, kuna ei ostumüügilepingu sõlmimisel ega ka hiljem ei olnud tal tekkinud kahtlust VKi omandiõiguses Uus-Muuga 45 elamule, samuti tema õiguses võõrandada nimetatud hoone. Tegelikkuses oli RN teadlik, et elamu kuulus kaasomandiõiguse alusel VKile, UKile ja VFile, samuti sellest, et elamu oli antud pea miljonilise laenu tagatiseks. AP rahustati maha 03.07.1996.a. sõlmitud kokkuleppes antud lubadustega ning VF ilmselt osteti välja rahaga. AP ei ole RNi vastu esitanud hagi pahas usus ega ole temale hagi esitamisega tekitanud ka varalist kahju. AP hagi jäi rahuldamata vaid seetõttu, et 03.07.1996.a. sõlmitud kokkulepe oli koostatud juriidiliselt ebapädevalt ning aastaid hiljem oli kohustatud isikutel võimalus ära kasutada selle dokumendi formaalset nõrkust. Dokumendi formaalseid puudujääke luges ülimaks Tallinna Ringkonnakohus ja sellise lahendusega nõustus ka Riigikohus. Sisuliselt on kahjukannataja APja temaga seotud juriidilised isikud, kelle kaudu laenu UKile vahendati. UK soovis laenu saamisel kasutada enda off-shore firmat, kuid kuna tal puudusid rahalisteks pangatehinguteks firmalt pädevad volitused, palus ta APt tungivalt maksta kogu raha talle endale. Nii UK selle rahasumma sai ja A P tegi firma LPLtd. pangaarvelt käsutuse otse UKile, kes raha pangast sularahas ka välja võttis. AP oli õigustatud tagasi taotlema tema poolt antud laenu, kuna tegemist on reaalselt väljaantud rahadega ja kuna oli sõlmitud kolmepoolne kokkulepe kohustise täitmiseks, siis sellel alusel hagiga kohtusse pöördumine oli kostja arvates igati õigustatud. Samaaegselt kolmepoolsest kokkuleppest tuleneva nõudega OÜ E TR, kelle ainuosanik AP on, Tallinna Linnakohtus pankrotimenetlust UKi vastu ülejäänud laenusumma tagastamiseks pankrotimenetluse kaudu. Kuivõrd UKoli kõik oma varad võõrandanud, laenu saamiseks kasutatud off-shore firma tegevuse lõpetanud, oli tema ainsaks lootuseks raha tagasi saada XXXelamu kaudu, mille tagatisel üldse laenu võeti ning mille müügisummast lubati 1996.a. võlga tagasi maksta. Eeltoodud asjaoludel esitas AP oma hagis RNi vastu kohtule ka hagi tagamise taotluse ning palus kohtul seada XXX elamule nõude ulatuses kohtulik hüpoteek ning kohus rahuldas tema taotluse. APon seisukoha, et RN tegi hagi tagamise abinõu asendamiseks valiku maksta rahasumma kohtudeposiitarvele omal algatusel, mitte APtaotlusel ning selle rahasumma maksmisega seonduvad kulutused ei ole APpoolt talle tekitatud kahju. RN oma omal vabal tahtel võtnud enda kanda laenulepingust tuleneva kohustuse ja leppinud väidetavalt kokku laenuprotsentides. Lisaks asjaolule, et AP ei ole kohtult taotlenud hagi tagamisabinõuna rahasumma maksmist kohtu deposiiti ega raha saamiseks laenulepingu sõlmimist, kahtleb APesitatud laenulepingu ehtsuses.

Eeltoodud kaalutlustel ei nõustu APtema vastu esitatud kahjunõude hagiga ning palub kohtul see kui põhjendamatu jätta rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjendused ja kohaldatav seadus Kohus leiab, et hagi rahuldamiseks puudub kohtul õiguslik alus, ja seda alljärgnevatel põhjendustel. Varemkehtinud TsMS § 162 lg. 1 sätte kohaselt pärast hagi rahuldamata jätmise otsuse jõustumist on kostjal õigus nõuda, et hageja hüvitaks kahju, mis temale tekitati hageja taotlusel määratud hagi tagamisega. Pooltel puudub vaidlus selles, et käesolevas asjas kostjaks olev AP esitas Harju Maakohtule hagi RNi vastu võla saamiseks summas 460 000 krooni (tsiviilasi nr. 2/1-94/01) ning hagi tagamiseks taotles APkohtult seada RNi omandisse kuuluvale kinnistule – elamumaa asukohaga XXX kohtulik hüpoteek summas 460 000 krooni APkasuks ning kohus rahuldas hageja taotluse ja seadis RNi omandisse kuuluvale kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi Harju Maakohtu 09.06.1999.a. määruse alusel. Asja materjalidest nähtuvalt esitas RN tsiviilasjas nr. 2/1-94/01 kohtule taotluse hagi tagamise abinõu asendamiseks ja seda põhjusel, et tsiviilasja arutamine on edasi lükatud kolmel korral seoses hageja oletatava haigusega, kusjuures hageja ei ole ühelgi korral esitanud kohtule haigust tõendavat dokumenti, samuti on istungeid edasi lükatud hageja esindaja oletatava haigusega. Kostja leiab, et hageja on tahtlikult protsessi venitanud ning RNil on tekkinud reaalne eluline vajadus kinnisasja kasutamiseks ja seetõttu soovib ta asendada kohtulik hüpoteek elamumaale võõrandamise keelumärke tegemisega temale kuuluvale veoautole XXX registrimärgiga 383 ALM. Auto väärtuseks on OÜ Balti Realiseerimiskeskuse hinnangul 600 000 krooni. APvaidles hagi tagamise abinõu asendamise taotlusele vastu, kuna kostja poolt pakutav asendustagatis ei rahuldanud teda. Harju Maakohus rahuldas kostja taotluse ning asendas Harju Maakohtu 09.06.1999.a. hagi tagamise abinõuna seatud kohtuliku hüpoteegi RNi kinnisasjale asukohaga XXX vara võõrandamise keelumärkega RNile kuuluvale veoautole XXX. APesitas Harju Maakohtu määrusele 19.10.2001.a. hagi tagamise abinõu asendamiseks erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule ning Tallinna Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 19.10.2001.a. määruse hagi tagamise abinõu asendamiseks. Ringkonnakohus leidis, et erikaebuse väited on põhjendatud, sest hagi tagamise abinõu asendamisel ei ole kohus arvestanud, et esitatud nõue oleks piisavalt tagatud. Õige on kohtu arvates hageja väide, et OÜ BRpoolt antud hindamisakt on motiveerimata ning seetõttu ei ole see usaldusväärne tõend, ainuüksi millele tuginedes saaks otsustada veoauto turuväärtuse üle. Puuduvad andmed ka veoauto kindlustamise kohta. Seetõttu on sõiduki väärtuse olulise vähenemise risk suur ja põhjendatud on hageja väited, et hagi tagamise asendamiseks pakutud abinõu ei pruugi tagada kohtuotsuse täitmist. Asjas esitatud kinnistusregistri väljavõttest (vt. tlk.57 - 61) nähtub kohtu arvates veenvalt asjaolu, et kuigi RN pidas kohtulikku hüpoteeki tema omandis oleval kinnistul selle kinnisasja kasutamist ja käsutamist takistavaks meetmeks hagi tagamise abinõuna, on ta vaatamata sellele 04.05.2001.a. kinnistu igakordse omanikuna seadnud antud kinnistule hüpoteegi summas 615 000 krooni AS-i Hansapank kasuks. Seega nähtub osundatud asjaolust, et kohtuliku hüpoteegiga koormatud kinnisasja oli RNil võimalik koormata ka pangalaenu saamiseks 04.05.2001.a. ning 30.10.2002.a. esitatud kinnistamisavalduse alusel on samale kinnistule seatud ühishüpoteek summas 2 000 000 krooni AS-i Sampo Pank kasuks kandeotsusega 04.12.2002.a. ning samast kuupäevast on kinnistamisavalduse alusel kinnistu uue omanikuna kantud registrisse H-RV. Seega ei takistanud kinnistul juba olev hüpoteek summas 615 000 krooni AS-i Hansapank kasuks RNil kinnistut võõrandada H-RVile ja seada kinnistule ühishüpoteek AS-i Sampo Pank kasuks summas 2 000 000 krooni. H-RV oli hageja enda kinnituse kohaselt tema elukaaslane. H-RV oma tunnistajana antud ütlustes kohtule kinnitas, et ta oli hageja elukaaslane 8 aastat ning elas XXXasuvas majas kuni 2003.a. Hageja ei ole asja menetluse jooksul teatanud kohtule, et tal on nüüd teine elukoht. Hageja on oma elukohaks märkinud hagiavalduses XXX. Elanike registri kohaselt on hageja registreeritud elukoht alates 23.09.2002.a. Tallinnas, XXX, aga hagi esitamisel kohtule 25.11.2004.a. on hageja oma elukohaks märkinud Harjumaa, XXX. Hagiavalduse kohaselt esitas RN 12.06.2002.a. taas kohtule taotluse hagi tagamise abinõu asendamiseks ning palus kohtul lugeda hagi tagatuks hageja poolt 12.06.2002.a. Harju Maakohtu deposiitarvele makstud 460 000 kroonise rahasummaga. Kohus rahuldas hageja taotluse 28.06.2002.a. määrusega ning luges tagatuks kohtu deposiitarvele tasutud rahasummaga. Sama aasta 30.10.2002.a. tehtud kinnistamisavalduse alusel seati XXX kinnistule ühishüpoteek summas 2 000 000 krooni AS-i Sampo Pank kasuks. Seega oli RNil võimalik vaatamata kohtuliku hüpoteegi seadmisele kinnisasjale kohtu arvates reaalne võimalus saada ka pangalaenu

juba 2002.a. juunis, mil ta vajas väidetavalt raha hagi tagamiseks rahasumma tasumiseks kohtudeposiitarvele. Eeltoodust nähtub, et asjas tuvastamist leidnud asjaolusid aluseks võttes ei olnud hagejal hagi tagamise abinõu asendamiseks tagatisena kohtudeposiitarvele rahasumma 460 000 krooni maksmiseks elulist vajadust ning ta polnud seda sooritust tehes ka väljapääsmatus olukorras. See oli kohtu arvates hageja enda valik ja otsustus. Hageja omandisse kuulus 12.06.2002.a. kinnistu asukohaga Harjumaal, , Uus-Muuga pst. 45 ning tal oli kinnistu omanikuna reaalselt võimalik seda laenu saamiseks koormata hüpoteegiga, mida näitab kujukalt 30.10.2002.a. tehtud kinnistamisavaldus ühishüpoteegi seadmiseks AS-i Sampo Pank kasuks summas 2 000 000 krooni. Tunnistaja H-RVi ütlusi selles, et kinnistule seatud kohtulik hüpoteek takistas kinnistu müümist 2002.a., tuleb pidada ebausaldusväärseiks või erapoolikuks, sest just 30.10.2002.a. esitati kinnistamisavaldus H-RVi kandmiseks registrisse kinnistu omanikuna, samas oli hagi tagamine juba asendatud kohtumäärusega 28.06.2002.a. Seega polnud hagejal hagi tagamise asendamise taotluse esitamisel 12.06.2002.a. ilmselt tegelikku soovi 2002.a. oma kinnistut võõrandada kolmandatele isikutele, sest uueks omanikuks osutus tema selleaegne elukaaslane. Lisaks eeltoodule oli RN tegev ka erinevates äriühingutes nii juhatuse liikme kui tegevjuhina (vt. tlk. 142 – 182). Antuid asjaolu kinnitas kohtule antud ütlustes ka tunnistaja H-RV. RN on küll kohtule selgitanud, et ta võttis USilt laenuks 460 000 krooni, et tasuda kohtudeposiitarvele tagatisraha, kuna oli väidetavalt majanduslikes raskustes. Samas sellekohaseid tõendeid kohtu arvates peale hageja enda seletuse asjas esitatud ei ole. Tunnistaja H-RVi kohtule antud ütlusi hageja majandusraskuste kohta 2002.a. ei saa kohus pidada usaldusväärseks ning tunnistaja Vi ütlused antud asjaolu kohta tuleb jätta tähelepanuta. Asjas puudub selgus ka selles, kas laenuleping USiga on ka tegelikkuses sõlmitud, kuna dokumendiekspertiisi tulemusel on küll allkirjad laenulepingul kirjutatud RNi poolt erinevate kirjutusvahenditega, kuid allkirjade andmise ajavahet tehniliste võimaluste piiratuse tõttu ekspertidel kindlaks määrata ei osutunud võimalikuks. US tunnistajana kinnitas kohtule antud ütlustes laenu andmist RNile sularahas summas 460 000 krooni, mille pealt ta sai hagejalt intresse ning intresse maksis hageja Sile korrapäraselt ja raha sai U. S hagejalt allkirja vastu. Samas aga ei ole US Maksu- ja Tolliameti andmetel 2002.a. .ja 2003.a. esitanud tuludeklaratsiooni, mida ta aga seaduskuuleka inimesena (isik on advokaat) ja kodanikuna oleks pidanud esitama, kuna ta sai hagejale antud laenult väidetavalt tulu intressidena summas 121 765 krooni. US ei osanud kohtule öelda, milline oli hageja majanduslik seisukord väidetava laenulepingu sõlmimise ajal. Tunnistaja U. S oli teadlik asjaolust, et hageja peab kauplust ning müüs XXXasuvat kinnistut ja soovis saada selle eest 5 miljonit krooni, aga praegu on see müügis 7 miljoni krooniga. Laenusumma koos intressidega on RN USile tema ütluste kohaselt tagasi maksnud ning hagejal temalt laenusaamise tagatiseks oli nende-vaheline sõbrasuhe. Kohtu arvates ei oma käesolevas vaidluses määravat tähtsust asjaolu, kas RN võttis USilt laenu või mitte, sest asjas on ilmne tõsiasi, et rahasumma maksmine kohtudeposiiti tagatisena oli hageja enda soov ning asjas ilmnenud asjaoludest lähtudes hagejal tegelik eluline vajadus sellise tagatise tegemiseks sooritusena puudus. Kohtulik hüpoteek tema kinnistul ei oleks talle mingeid kulutusi kaasa toonud ning väidetavalt pole hageja siiani seda kinnistut veel võõrandanud. Asja juurde võetud tsiviilasja nr. 2/1-94/01 materjalidest nähtub, et APon vaidlustanud Tallinna Ringkonnakohtus Harju Maakohtu määruse 28.06.2002.a. hagi tagamise abinõu asendamiseks põhjusel, et hagi tagamise abinõu asendamine ei ole põhjendatud ning ei taga ka reaalselt hagi rahuldamise korral kohtuotsuse täitmist. Kohtuliku hüpoteegiga oleks hagi paremini tagatud ning kohtulik hüpoteek ei takista ka kinnistu võõrandamist. Kohtuliku hüpoteegi seadmine seaks hageja ka paremasse olukorda võrreldes teiste võimalike võlausaldajatega. Kohus ei ole arvestanud, et hageja on esitanud täiendava rahalise nõude summas 82 000 krooni, mis ei ole tagatud. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et Harju Maakohtu 28.05.2002.a. määrus on seaduslik ja tuleb jätta muutmata. Tsiviilasjas nr. 2/1-94/01 APhagis RNi võlgnevuse saamiseks materjalidest nähtub, et RNi väide, et APsüül lükati antud tsiviilasjas istungeid korduvalt edasi, kuna viimane ei esitanud kohtule tõendeid seadusliku takistuse kohta kohtuistungile mitteilmumiseks, ei vasta tõele, kuna näiteks 21.02.2001.a. määratud istungile ei ilmunud APseoses haigestumisega, aga ka RN samal istungile ei ilmud (vt. tlk 31 kohtuistungi protokoll), 11.09.2001.a. on APesindaja advokaat Raul AINLA taotlenud istungi edasilükkamist seoses haigestumisega. Kohtule on esitatud ka arstitõend APterviseprobleemide kohta (vt. tlk. 98 ja haigusleht).

Samas on ka RN taotlenud istungi edasi lükkamist telefonogrammiga 29.10.2002.a. seoses haigestumisega, aga arstitõendit või haiguslehte kohtule asjas esitatud ei ole. RNi esindaja on ka 20.05.2003.a. taotlenud istungi edasi lükkamist seoses RNi haigestumisega, mille kohta on asjas kohtule esitatud haigusleht. Seega on käsitletavas tsiviilasjas mõlemast poolest olenevatel asjaoludel kohtuistungeid korduvalt edasi lükatud, seega ei olnud asja menetluse ainsaks nn. venitajaks AP. Seega kohtu arvates asja menetluse korduvais edasilükkamistes APsüülist käitumist protsessinormide kuritarvitamise näol kohtu arvates ei ilmnenud. APhagis RNi vastu võlgnevuse saamiseks rahuldas Harju Maakohus AP hagi RNi vastu täies ulatuses. Tallinna Ringkonnakohus aga tühistas esimese astme kohtu otsuse ning jättis hagi rahuldamata põhjusel, et maakohus on vääralt hinnanud tõendeid ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, mis viisid ebaõige otsuseni. Samas tuleb asuda seisukohale, et kuna Harju Maakohus võttis APhagi RNi vastu võla saamiseks menetlusse ning lahendas ka hageja taotluse hagi tagamiseks, leiab kohus, et hageja oli sel ajal kehtinud TsMS redaktsiooni §-i 4 lg. 1 kohaselt õigustatud oma rikutud või vaidlustatud õiguse kaitseks seaduses sätestatud korras kohtusse pöörduma. Asjaolu, et hageja nõuet kohus üldkokkuvõttes ei rahuldanud, ei tähenda kohtu arvates veel seda, et APoli pahatahtlik oma hagi esitamisel kohtule RNi vastu võla saamiseks. APsüülist käitumist varasemas poolte-vahelises vaidluses kohtu arvates ei ole ilmnenud. VÕS § 1043 sätte kohaselt teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kohtu arvates on asjas leidnud veenvat tõendamist asjaolu, et APei ole RNile hagi tagamise abinõu kohaldamisega varalist kahju tekitanud, kuna RN omal algatusel soovis maksta hagi tagamise abinõu asendamise eesmärgil tagatisena kohtu deposiitarvele 460 000 krooni, samas ei takistanud kohtulik hüpoteek tal võtta vajadusel pangalaenu(oma kinnisasja koormata), samuti kinnistut oma elukaaslasele võõrandada. Kui hagejale on tekkinud ülaltoodud asjaoludel siiski varaline kahju, on see kahju tekkinud kohtu arvates tema enda tehtud valikute tulemusel ning seda kahju ei pea talle korvama kostja. Kõike eeltoodut aluseks võttes tuleb RNi hagi AP vastu kui õiguslikult põhjendamatu jätta rahuldamata. Kostja vastuväiteid hagile hindab kohus kui asjakohaseid ülaltoodud kohtu põhjendustest lähtudes. Kõik hageja kantud kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda. Hagejalt tuleb seoses hagi mitterahuldamisega välja mõista kostja kasuks kostja õigusabikulud 5 % ulatuses hagisummast 6 000 krooni ulatuses ning ekspertiisitasu summas 1 080 krooni, aluseks võttes varemkehtinud TsMS § 60 lg. 1 ja 61 lg.1 p. 1 sätteid. Kohtunik Reet Laasmaa (allkiri) 30.03.2007.a. Ärakiri õige. Kohtunik