Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-49-08 Tartu, 3. juuni 2008. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Rene Nahkuri hagi Andres Paluoja vastu 120 000 krooni saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-1702 Rene Nahkuri kassatsioonkaebus Hageja Rene Nahkur (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Jaak Oja Kostja Andres Paluoja (isikukood xxxxxxxxxxx) 12. mai 2008. a, kirjalik menetlus
1.Muuta osaliselt tsiviilasjas nr 2-04-1702 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2007. a otsuse õiguslikke põhjendusi. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.25. novembril 2004 esitas Rene Nahkur (hageja) Tallinna Linnakohtule hagi Andres Paluoja (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 121 765 krooni. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista 120 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 27. mail 1999 hageja vastu hagi 460 000 krooni saamiseks ja
25.
juunil 2002 täiendava nõude 82 800 krooni saamiseks. Kostja taotlusel seadis Harju Maakohus 9. juuni 1999. a hagi tagamise määrusega kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi hageja kinnisasjale Maardus Xxx-Xxxxx xxx xx (edaspidi hageja kinnisasi). 28. juuni 2002. a määrusega luges maakohus hagi tagatuks hageja poolt kohtu deposiitkontole makstud 460 000 krooniga. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. märtsi 2004. a otsusega kostja hagi rahuldamata ja Riigikohus ei võtnud 26. mai 2004. a määrusega kostja kassatsioonkaebust selle otsuse peale menetlusse. 15. märtsi 2004. a määrusega tühistati hagi tagamine ning 27. aprillil 2004 tagastati hagejale kohtu deposiitkontole makstud raha. Hageja väitel keeldusid pangad temaga sõlmimast laenulepingut, kuna tema kinnisasi oli koormatud kohtuliku hüpoteegiga. Hagi tagamiseks vajaliku raha maksmiseks pidi hageja laenama 460 000 krooni oma tuttavalt Urmas Simonilt 12. juuni 2002. a laenulepingu alusel. Laenulepingu kohaselt oli aastaseks laenuintressiks 14,2%, mistõttu pidi hageja tasuma laenusumma kasutamise eest 5443 krooni 30 senti kuus. Laenuleping sõlmiti üheks aastaks, kuid lepingut pikendati menetluse venimise tõttu poolte kokkuleppel veel üheks aastaks. Raha tagastamisel kohtu deposiitkontolt tasus hageja kogu laenujäägi. Intressina tasus hageja laenuperioodil kokku 121 765 krooni. Hageja arvates on see summa talle kostja tekitatud kahju, millest 120 000 krooni tuleb kostjalt välja mõista. Nõude
õigusliku alusena viitas hageja enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-le 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata. Kostja arvates ei esitanud ta hagi hageja vastu pahas usus ja see jäi rahuldamata üksnes seetõttu, et nõude aluseks olnud leping oli koostatud juriidiliselt ebapädevalt. Hageja tegi valiku maksta raha kohtu deposiitkontole ise ja sellega seonduvad kulutused ei ole kostja poolt talle tekitatud kahju. Kohtulik hüpoteek ei takistanud hagejat kinnisasja võõrandamast ning hageja ei tõendanud ka hüpoteegi kustutamise vajalikkust. Hageja on omal vabal tahtel võtnud endale laenulepingust tuleneva kohustuse ja leppinud väidetavalt kokku intressis. Lisaks on kahtlane, kas hageja ikka sai raha esitatud laenulepingu alusel.
3.Harju Maakohus (kes menetles asja alates 1. jaanuarist 2006) jättis 30. märtsi 2007. a otsusega hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulude katteks 6000 krooni ja ekspertiisikulude katteks 1080 krooni. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole vaidlust, et hageja kinnisasjale seati Harju Maakohtu 9. juuni 1999. a määruse alusel kostja hagi tagamiseks kohtulik hüpoteek. 12. juunil 2002 tasus hageja kohtu deposiitkontole 460 000 krooni ja kohus asendas 28. juunil 2002 hageja taotlusel kohtuliku hüpoteegi kohtu deposiitkontole kantud summaga. Hageja on vaatamata kohtulikule hüpoteegile 4. mail 2001 seadnud koormatud kinnisasjale 615 000 krooni suuruse hüpoteegi Aktsiaseltsi Hansapank kasuks. Seega oli hagejal võimalik koormata kinnisasja pangalaenu saamiseks. 4. detsembril 2002 on 30. oktoobri 2002. a kinnistamisavalduse alusel samale kinnisasjale seatud ühishüpoteek summaga 2 000 000 krooni AS Sampo Pank kasuks. Samast kuupäevast on kinnisasja uue omanikuna kantud registrisse hageja elukaaslane Hele-Ri Vikkisk. Seega ei takistanud kinnisasjal juba olev hüpoteek Aktsiaseltsi Hansapank kasuks hagejal kinnisasja võõrandada ega seada kinnisasjale ühishüpoteeki AS Sampo Pank kasuks. Eeltoodust nähtub, et hagejal ei olnud hagi tagamise abinõu asendamiseks elulist vajadust ning ta ei olnud seda tehes ka väljapääsmatus olukorras. Tunnistaja H-R. Vikkiski ütlusi, et kinnisasjale seatud kohtulik hüpoteek takistas 2002. a kinnisasja müümist, pidas maakohus ebausaldusväärseiks või erapoolikuiks. Hagi tagamise asendamise taotluse esitamisel ei olnud hagejal ilmselt tegelikku soovi oma kinnisasja 2002. a võõrandada kolmandatele isikutele, sest uueks omanikuks osutus tema selleaegne elukaaslane. Hageja oli lisaks tegev ka erinevates äriühingutes nii juhatuse liikme kui ka tegevjuhina. Hageja ei ole peale enda seletuse esitanud tõendeid, et ta võttis U. Simonilt laenuks 460 000 krooni, et tasuda deposiitkontole tagatisraha, kuna oli väidetavalt majanduslikes raskustes. Tunnistaja HR. Vikkiski ütlusi hageja majandusraskuste kohta ei pidanud maakohus usaldusväärseks. Asjas puudub selgus, kas laenuleping U. Simoniga on sõlmitud. U. Simon ei ole Maksu- ja Tolliameti andmetel 2002. ja 2003. a esitanud tuludeklaratsiooni laenult väidetavalt saadud intressi kohta. Vaidluses ei ole määravat tähtsust, kas hageja võttis U. Simonilt laenu, sest on ilmne, et raha maksmine kohtudeposiiti tagatisena oli hageja enda soov ning tal puudus selleks tegelikult vajadus.
Kohtulik hüpoteek tema kinnisasjal ei oleks talle kulutusi kaasa toonud ning väidetavalt ei ole hageja siiani kinnisasja võõrandanud. Kostja hagi lahendamisel hageja vastu lükati mõlemast poolest olenevatel põhjustel kohtuistungeid korduvalt edasi ja kostja süülist käitumist protsessinormide kuritarvitamises ei ilmne. Maakohus rahuldas hagi ja kuigi apellatsioonikohus tühistas otsuse, ei tähenda see, et kostja oli hagi esitamisel pahatahtlik. Maakohus leidis kokkuvõttes, et kostja ei ole hagi tagamise abinõuga tekitanud hagejale varalist kahju, kuna hageja soovis omal algatusel maksta kohtu deposiitkontole 460 000 krooni, kohtulik hüpoteek ei takistanud tal võtta vajadusel laenu, samuti võõrandada kinnisasi oma elukaaslasele.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, või saata asi uueks lahendamiseks samale maakohtule.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. detsembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus tema enda kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Kostja ei ole hagejale hagi tagamisega kahju tekitanud. Hageja pidi tõendama endal kahju tekkimise, põhjusliku seose ja teo õigusvastasuse ning nende asjaolude tõendatuse korral pidi kostja tõendama õigusvastasust välistavaid asjaolusid ning oma süü puudumist. Kuna hageja ei tõendanud endal kahju tekkimist, ei pidanud maakohus analüüsima teisi deliktilise vastutuse kohaldamise eeldusi. Maakohus ei rikkunud apellatsioonkaebuses väidetud menetlusnorme, on hinnanud tõendeid vastavuses TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning teinud seadusliku ja põhjendatud lahendi. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja poolt hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse esitamine ei toimunud pahatahtlikult ning selles tsiviilasjas lükati asja arutamist edasi mõlema poole taotlustel. Hagi tagamise abinõu asendamise taotluse esitamine ei ole seotud asja lahendamise ajaga kohtus. Hagi tagamise abinõu asendamise taotluse esitamine oli hageja enda otsustus, milleks puudus vajadus, st hüpoteek ei takistanud tal tehingute tegemist (võtta laenu, seada ühishüpoteeki ja võõrandada kinnisasi). Maakohus on piisavalt otsust põhjendanud ka hageja poolt kohtu deposiiti raha maksmise osas. Asjaolu, kas hageja võttis laenu U. Simonilt, ei ole määrav, sest hagi tagamisega ei ole hagejale kahju tekitatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei selgu ringkonnakohtu otsusest, miks ei ole asjakohased hageja väited, et tsiviilasjas, milles lahendati kostja hagi hageja vastu, lükati asja arutamine korduvalt edasi just kostja ja tema esindaja tõttu. Ringkonnakohus ei vastanud hageja väitele, et kuna hageja kinnisasi oli koormatud kohtuliku hüpoteegiga, keeldusid pangad temaga laenulepingut sõlmimast. Otsusest ei
selgu, miks ei ole selline pankade reaktsioon üldtuntud asjaolu. Ringkonnakohus jättis tuvastamata, et 2001. a toimus kõigest 1997. a seatud pandiõiguse ümberregistreerimine kinnisasjale. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas AS-lt Sampo Pank laenu võtmine sai võimalikuks hagi tagamise abinõu asendamise tõttu. Kinnisasi koormati hüpoteegiga AS Sampo Pank kasuks alles 2002. a sügisel. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ei pea paika hageja väide, et kinnisasja käsutamine seondus elulise vajadusega. Ringkonnakohus ei vääranud hageja väidet, et maakohus suhtus eelarvamuslikult tunnistaja H-R. Vikkiski ütlustesse, ega esitanud kandvaid argumente, miks tuleks tunnistaja ütlusi eirata. Motiveerimata on järeldus, et määrav ei ole, kas hageja võttis U. Simonilt laenu või mitte, teades, et kahju hüvitamise nõue tuleneb laenult tasutud intressist. Põhjendamata jäeti, miks U. Simoni ütlusi ei arvestata. Samuti ei hinnatud Maksu- ja Tolliameti vastust, et U. Simon esitas koos abikaasaga tuludeklaratsiooni. Ringkonnakohus ei andnud hinnangut ka apellatsioonkaebuse seisukohale maakohtu poolt enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 4 lg 1 tõlgendamise kohta. Kuna kostja hagi hageja vastu jäi rahuldamata, ei olnud tal järelikult alust kohtusse pöörduda ning selles avaldub kostja käitumise õigusvastasus ja kausaalne seos hagejale tekkinud kahju ja kohtule hagi tagamise taotluse esitamise vahel. Ringkonnakohus ei käsitlenud hagejalt kostja kasuks ekspertiisikulude väljamõistmist. Asjas tehti ekspertiis kostja taotluse alusel ning kuna ta ekspertiisiga soovitud eesmärki ei saavutanud, pidi see kulu jääma tema kanda.
8.Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud vandeadvokaadi vahendusel, nagu nõuab TsMS § 218 lg 3 esimene lause.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on õige, kuid TsMS § 692 lg 2 kohaselt tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel rahuldamata.
10.Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud: kostja esitas 27. mail 1999 hageja vastu hagi 460 000 krooni saamiseks ja hiljem ka täiendava nõude 82 800 krooni saamiseks; kostja taotlusel seadis Harju Maakohus 9. juuni 1999. a hagi tagamise määrusega kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi hageja kinnisasjale; 4. mai 2001. a kinnistamisavalduse alusel on hageja kinnisasjale seatud hüpoteek 615 000 krooni Aktsiaseltsi Hansapank kasuks; 28. juuni 2002. a määrusega kustutas Harju Maakohus kohtuliku hüpoteegi ja luges hagi tagatuks hageja poolt 12. juunil 2002 kohtu deposiitkontole tasutud 460 000 krooniga;
30.oktoobri 2002. a kinnistamisavalduse alusel on 4. detsembril 2002 hageja kinnisasjale seatud ühishüpoteek summaga 2 000 000 krooni AS Sampo Pank kasuks;
30.oktoobril 2002 on hageja kinnisasja uue omanikuna kantud registrisse hageja elukaaslane HR.Vikkisk; Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. märtsi 2004. a otsusega kostja hagi rahuldamata ja Riigikohus ei
võtnud 26. mai 2004. a määrusega kostja kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsuse peale menetlusse;
15.märtsi 2004. a määrusega tühistati hagi tagamine.
11.Hagejale väidetavalt kahju tekitamisega seotud olulised asjaolud - hagi tagamine, väidetava laenulepingu sõlmimine, raha kohtu deposiitkontole maksmine, kohtuliku hüpoteegi kustutamine ja kostja hagi rahuldamata jätmine - toimusid enne kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumist
1.jaanuaril 2006. Seega on hageja kahju hüvitamise nõude aluseks enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 162 lg 1, mille kohaselt on kostjal pärast hagi rahuldamata jätmise otsuse jõustumist õigus nõuda, et hageja hüvitaks kahju, mis temale tekitati hageja taotlusel määratud hagi tagamisega.
12.Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 162 lg 1 näol on tegemist lepinguväliselt ja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise alusnormiga. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg 1 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut üksnes juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. Hagi tagamise abinõu määrati
9.juunil 1999 ning 28. juunil 2002 kustutati kohtulik hüpoteek ja hagi loeti tagatuks hageja poolt maakohtu deposiitkontole tasutud 460 000 krooniga. Kuigi hageja pidi väidetavalt 12. juunil 2002 sõlmitud laenulepingu (toimiku I kd, lk 6-8) järgi maksma intressi alates 12. juulist 2002, toimus väidetava kahju põhjustanud tegu (hagi tagamine kui ka selle asendamine) enne 1. juulit 2002. Seega tuleb kahju hüvitamise eelduste kindlakstegemisel lisaks enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 162 lg-le 1 juhinduda ka Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) sätetest lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise kohta.
13.Riigikohus on asunud seisukohale, et TsK § 448 alusel kahju hüvitamise hagi rahuldamiseks peab kannatanu tõendama tekkinud kahju, kahjutekitaja õigusvastase teo ning põhjusliku seose kahju ja teo vahel (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-06, p 11). Kahjutekitaja süüd eeldatakse ja selle puudumise peab vastutusest vabanemiseks tõendama kahjutekitaja. Kolleegium leiab, et enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 162 lg 1 järgne kahju hüvitamise nõue erineb mitmeti TsK § 448 järgsest vastutuse üldkoosseisust. Nimelt ei ole enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 162 lg 1 järgi kahju hüvitamise nõudmiseks täiendavalt vaja tõendada kahju tekitamise õigusvastasust. Nimetatud sätte mõttes piisab selleks juba hagi tagamisest, kui hagi jäetakse hiljem rahuldamata, st deliktiõiguse mõttes ongi selline hagi tagamine õigusvastane. Lisaks ei saa sellise kahju hüvitamise nõude puhul vabastada kahjutekitajat vastutusest süü puudumine, kuna hagi tagatakse enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 155 lg 1 kohaselt üksnes poole taotluse alusel, taotluse esitamine on aga teadlik ja tahtlik tegevus. Hagi tagamise taotluse esitamisega võtab hageja endale riski hagi tagamisest kostjale tekkida võiva kahju hüvitamiseks, kui hagi jääb rahuldamata. Nii peab hageja talle varasemas menetluses hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks üksnes tõendama, et hagi tagati ja hagi jäi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata, samuti kahju tekkimise ning põhjusliku seose hagi tagamise ja kahju tekkimise vahel. Kahju hüvitamise eesmärk on saavutada olukord, mis oleks võimalikult lähedane hüpoteetilisele olukorrale, kui hagi ei oleks
tagatud, st nn negatiivse kahju hüvitamine. Eeltoodust lähtudes tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi osas, milles ringkonnakohus leidis, et kostja pidi tõendama õigusvastasust välistavaid asjaolusid ning oma süü puudumist.
14.Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 156 lg 1 p 1 kohaselt oli üheks hagi tagamise abinõuks mh kostjale kuuluvale kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmine. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 157 lg 3 kohaselt võis kohus lugeda hagi tagatuks ka kostja poolt kohtu kontole hageja nõutud rahasumma tasumisega. Põhimõtteliselt võis hagejale tekkida kahju nii ainuüksi tema kinnisasja kohtuliku hüpoteegiga koormamisest kui ka kohtuliku hüpoteegi kustutamiseks hagisumma ulatuses kohtu kontol raha hoiustamisest. Kahju olemasolu ja selle põhjuslikku seost hagi tagamisega või selle asendamisega peab tõendama hageja. Hageja väitel on tema kahjuks U. Simonile viimaselt võetud laenu eest makstud intress. Hagi tagamise abinõu kohaldamisest või asendamisest tekkinud kahjuks võivad TsK § 222 lg 2 ja § 461 kohaselt olla mh kannatanu kulutused. Seega võib hageja kulutusi laenuintressi tasumiseks pidada põhimõtteliselt enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 162 lg 1 järgi hüvitatavaks kahjuks.
15.Kohtud ei ole tuvastanud, kas hageja sai U. Simonilt laenu ja tasus talle intressi. Seega ei ole kohtud ka tuvastanud, kas hagejale tekkis tema väidetud kahju või mitte. Küll on kohtud leidnud, et hageja ei tõendanud, et tal oli majanduslike raskuste tõttu või muul põhjusel vaja võtta laenu ja just sellise intressiga, nagu ta seda väidetavalt tasus U. Simonile. Selliselt on kohtud kolleegiumi arvates leidnud, et isegi kui lugeda hagejale kahju tekkinuks, ei põhjustanud seda hagi tagamine ega selle asendamine, st hageja ei tõendanud põhjusliku seose olemasolu väidetud kahju ja kostja tegevuse vahel. See olnuks aga hageja nõude rahuldamise üheks eelduseks. Kolleegium ei saa kehtiva TsMS § 688 lg-te 3?5 kohaselt asjaolusid tuvastada ega näe menetlusõiguse normide rikkumist tunnistaja H-R. Vikkiski ütluste hindamisel.
16.Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus jättis andmata hinnangu tema väitele, et 2001. a üksnes registreeriti juba 1997. a seatud pandiõigus ümber hüpoteegiks kinnisasjale. Siiski ei ole see ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks, sest sellele asjaolule hinnangu andmine ei muudaks kohtute seisukohta, et hageja ei tõendanud laenu võtmise vajadust. Kolleegium märgib, et põhimõtteliselt on võimalik ka see, et krediidiasutused annavad laenu eespoolsel järjekohal asuva (kohtuliku) hüpoteegi olemasolul, mh finantseerides hagi tagamise abinõu asendamist kohtuliku hüpoteegi kustutamiseks. Seega ei saa lugeda üldteada asjaoluks, et krediidiasutused keelduvad laenulepingu sõlmimisest, kui laenusaaja kinnisasi on koormatud kohtuliku hüpoteegiga.
17.Asja lahendust ei mõjuta ka see, et ringkonnakohus ei andnud hinnangut Maksu- ja Tolliameti vastusele selle kohta, et U. Simon esitas koos abikaasaga tuludeklaratsiooni. Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis põhjendamata, miks U. Simoni ütlusi ei arvestata. Kohtud on põhjendanud laenulepingu ja sellega seonduva tõendamise ebaolulisust asjaoluga, et hagejal ei olnud vaja laenu võtta. Samuti ei oma asja lahendamisel tähendust kostja võimalik menetluse venitamine varasemas kohtumenetluses hagejana, kuna kostja vastutus ei olene menetluse kestusest (vt käesoleva otsuse
p 13). Sellest võib oleneda üksnes hagi tagamisega tekkinud kahju suurus. Seetõttu ei oma tähendust ka hageja väited enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 4 rikkumise kohta.
18.Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele hagejalt ekspertiisikulude väljamõistmise kohta märgib kolleegium, et ainuüksi menetluses tehtud ekspertiisi tulemused ei anna alust kõrvale kalduda enne
1.jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg-s 1 sätestatud kohtukulude jaotamise põhimõtetest. Selle järgi kannab menetluskulud üldjuhul kaotanud pool. Kolleegiumi hinnangul ei olnud ekspertiisikulud ilmselgelt põhjendamatud, mis annaks aluse jätta need kostja kanda.
19.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et käesoleva otsuse järeldused kehtivad põhimõtteliselt ka kehtiva TsMS § 391 lg 1 kohaldamisel koostoimes võlaõigusseaduse kahju hüvitamise regulatsiooniga.
20.Kolleegium juhib taaskord ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et kehtiva TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes TsMS § 654 lg-tega 1 ja 2) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste isikukoodid. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.