Tsiviilasja number
2-06-33257
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
20. märts 2007, Tallinn
Kohtukoosseis
Reet Allikvere, Ulvi Loonurm, Urmas Reinola
Tsiviilasi
Sihtasutus
Põhja-Eesti
Regionaalhaigla
Psühhiaatriakliiniku taotlus S.S paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.11.2006 määrus esialgse õiguskaitse rakendamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S.S määruskaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, esindaja Kaire Aadamsoo; haiglasse paigutatav isik S.S, esindaja Eve Pilt
Jätta Harju Maakohtu 08.11.2006 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse EV Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates.
Asjaolud ja menetluse käik 08.11.2006 esitas Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (edaspidi SA PER Psühhiaatriakliinik) Harju Maakohtule taotluse, millega taotles S.S paigutamist psühhiaatriahaiglasse tema tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks kohtu loal. S.S hospitaliseeriti SA PER Psühhiaatriakliinikusse 06.11.2006 kiirabiga, kuna oli kallale läinud oma elukaaslasele, samuti rändas ringi oma 6-aastase lapsega mööda Eestit, kurnates ja kahjustades sellega lapse tervist. Vastuvõtul oli haige lärmakas, erutunud, väga kuri oma elukaaslase suhtes, tema löömist ei eitanud, kuid väitis, et tegi seda enesekaitseks. S.S oli ähvardava ja pidurdamatu
käitumisega, mistõttu tema suhtes rakendati tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi 06.11.06, kuna ta oli ohtlik endale ja ümbritsevatele. Eelnevalt on S.S olnud haiglaravil Jämejalas ja viimastel aastatel Tallinnas, samuti on külastanud psühhiaatreid haiglaväliselt. S.S on alates 1993. aastast viibinud SA PER Psühhiaatriakliinikus ravil 5 korda. S.S psüühiline seisund ei ole taotluse esitamise momendiks paranenud. Oma psüühikahäirete tõttu on S.S ohtlik iseendale ja ümbritsevatele ning keeldub igasugusest psühhiaatrilisest ravist, mistõttu ta vajab vältimatut psühhiaatrilist ravi üle 48 tunni. Esimese astme kohtu määrus Kohus rahuldas taotluse esmase õiguskaitsevahendi kohaldamiseks. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 kohaselt esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks esitab haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule. Haigla pea- või ülemarsti äraolekul esitab taotluse haigla valvearst. Arvestades S.S psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 3 alusel, s.t enne isiku enda ja teiste isikute ärakuulamist ja talle esindaja määramist. Seega tuleb lubada S.S suhtes kohaldada tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi kuni ravi vajaduse äralangemiseni kuid mitte kauem kui kolm kuud. Määruskaebus Määruskaebuses palub S.S maakohtu määrus tühistada tema suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja teha uus määrus, millega jätta SA PER Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus rahuldamata. Kohus on rikkunud protsessiõigusnorme ja valesti kohaldatud materiaalõigusnorme. Tsiviilasja materjalist nähtuvalt puudus kohtul materiaalõiguslik alus S.S suhtes tahtest olenematu ravi rakendamiseks, sest polnud tuvastatud PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud asjaolude koosesinemine. Samuti rakendas kohus esialgset õiguskaitset ilma, et S.S oleks saanud ennast kaitsta. Esindaja määrati talle alles pärast esialgse õiguskaitse määruse tegemist. Vastustaja seisukoht SA PER Psühhiaatriakliinik on seisukohal, et käesoleva haigusjuhu puhul on täidetud kõik tahtevastasele statsionaarsele ravile võtmise tingimused. Ringkonnakohtu määruse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt seadust. Isikut võib võtta tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkata ravi tema tahtest olenemata, kui esinevad PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud asjaolud. Asja materjalist nähtuvalt tulenes S.S hospitaliseerimine tema seisundist: patsiendil oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, ja mistõttu ei saanud teda jätta haiglaravita, ning muu psühhiaatriline abi ei olnud
küllaldane. Hospitaliseerimise põhjuseks oli S.S tervislik seisund. Psühhiaatriakliiniku taotlusest nähtub, et S. Sinimeri on oma psüühikahäire tõttu ohtlik iseendale ja teistele ning ta keeldus vabatahtlikust ravist. Tema tervislik seisund on kajastatud arsti arvamuses 08.11.2006. Antud juhul esinesid kõik PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud asjaolud, mis tingisid tahtest olenematu ravi kohaldamise. Kohtule esitatud taotluses ja lisatud materjalides on patsiendi ohtlikkuse asjaolud välja toodud ning põhjendatud, miks on vajalik kõnealust ravi kohaldada. Ringkonnakohtu käsutuses ei ole andmeid, mis seaksid tahtest olenematu ravi kohaldamise vajalikkuse kahtluse alla. Vaidlus puudub ka selles, et nõusoleku raviks andis S.S alles peale Harju Maakohtu 08.11.2006 määrust, millega anti luba tema suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. TsMS § 534 lg 3 järgi võib kohus, kui viivitamisega kaasneks oht, esialgset õiguskaitset rakendada juba enne isiku enda ja teiste isikute ärakuulamist ja talle esindaja määramist. Sel juhul tuleb nimetatud toimingud teha viivitamata tagantjärele. Maakohus tuvastas õigesti asjaolud, mille järgi oli kohtul alust rakendada TsMS § 534 lg-t 3. S.Sle esindaja määramine pärast esialgse õiguskaitse rakendamise määruse tegemist ei olnud seadusega vastuolus.
R. Allikvere
U. Loonurm
U. Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.