Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

2-06-1110 arvates kohtuotsuse menetlusosalistele kättetoimetamisest. Asjaolud Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Narva töövaidluskomisjon tegi 08.12.2005.a otsuse töövaidlusasjas nr. .... S... K.... poolt 11.11.2005.a esitatud avalduse järgi osaühingu F... vastu nõuetega kohustada tööandjat:

järgi, tegema kande tööraamatusse ja maksma lõpparve 03.11.2005.a esitatud avalduse alusel;

2-06-1110 tööpäeva eest palka 734 krooni (2690/22*6).(oli makstud 13.01.2006.a.); maksta hüvitust kasutamata puhkuse eest 1 051 krooni; maksta hüvitust kahe kuu keskmise palga suuruses summas 5 380 krooni; maksta lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvitust 2 690 krooni ja tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest hüvitust 2 690 krooni. Kostja vastus Kostja oma 04.12.2006.a kohtule esitatud vastuses tunnistab hagi osaliselt. Vastuse kohaselt tunnistab kostja nõuded kasutamata puhkuse eest hüvitise 1 051 krooni suuruses, lõpparvega viivitamise eest hüvitise 2 690 krooni suuruses ja palga summas 734 krooni (täidetud 13.01.2006.a) maksmise osas. Ülejäänud nõuded palub jätta rahuldamata ning kohtukulud jätta hageja kanda. Vastuses esitatud asjaolude kohaselt tutvustati 03.11.2005.a hagejale tasustamise muudatusi, mille kohaselt arvestati ja maksti hagejale töötasu tükitöö alusel alates 07.11.2005.a. Dokument oli koostatud eelnõu kujul ning ei saanud ilma töötaja nõusolekuta tööandja ühepoolse otsusena jõustuda. Samal päeval kirjutas töötaja avalduse töölepingu lõpetamise kohta TLS § 82 alusel alates 08.11.2005.a. Kuna töötaja sooviavaldus töölepingu lõpetamise kohta oli väljendatud tingimusteta, ei jäänud ettevõtte juhile midagi muud teha kui panna avaldusele oma nõusoleku andev viisa. Seoses sellega, et hageja ei nõustunud tööandja pakutud muudatustega, olid need muudatused tagasi kutsutud 04.11.2005.a, millest anti välja käskkiri. Tutvustada töötajale käskkirja samal päeval ei õnnestunud. Firma sekretär ... ... sai korralduse tutvustada S...K... nimetatud käskkirja esmaspäeval 07.11.2005.a ning teha talle omakorda ettepanek töölepingu lõpetamise avaldus tagasi kutsuda ning jätkata tööd vastavalt kehtiva töölepingu tingimustele. Kuid esmaspäeval, 07.11.2005.a, ei tulnud hageja tööle. Teda õigustavaid dokumente seoses käesoleva faktiga töötaja ei esitanud. Hageja tuli tööle alles 08.11.2005.a kindla kavatsusega lõpetada tööleping üksnes TLS § 82 alusel. Hageja jättis ettepanekud talle tööandja käskkirja tutvustamise kohta tähelepanuta. Samuti ei soovinud töötaja midagi suuliselt kuulata. Tööandjal ei jäänud midagi muud teha kui lõpetada tööleping vastavalt töötaja esitatud avaldusele ja kavatsusele pöörduda Töövaidluskomisjoni poole, kus püüda tõendada, et töötajal puudus TLS § 82 tulenev töölepingu lõpetamise alus. Kümne päeva möödudes sai tööandja teada, et töötaja ise pöördus avaldusega Töövaidluskomisjoni poole. Oma avalduses nõudis töötaja esmajärjekorras vormistada töölepingu lõpetamine TLS § 82 alusel ning sisse nõuda kahe kuu keskmine palk. Seega kadus iseenesest tööandja kavatsus pöörduda Töövaidluskomisjoni poole Töötaja nõuded töölepingu lõpetamise vormistamise TLS § 82 alusel ning kahe kuu keskmise palga 5 380 krooni suuruses sissenõude kohta tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel: Töötaja oli teadlik sellest, et tema töölepingu muudatused jõustuvad alates 07.11.2006.a. Töötaja mittenõustumine nõudis tööandjalt oma otsuse muutmist ning töölepingu muudatuste tühistamist, mis tehti talle teatavaks 08.11.2006.a (varasem teatamine oli võimatu, kuna 07.11.2006.a ei tulnud töötaja tööle, 05.11.2006.a ja 06.11.2006.a olid aga puhkepäevad). Töötajal oleks õigus lõpetada töölepingut TLS § 82 alusel muudatuste rakendamise päevast, kui tööandja ei tühistaks oma otsust ning ei kutsuks tagasi töölepingu muudatusi. Seega on nõue töölepingu lõpetamise TLS § 82 alusel kohta alates 08.11.2006.a põhjendamatu sellel põhjusel, et tööandja pakutud muudatused ei jõustunud. Töötaja nõude tööraamatu väljaandmisega viivitamise eest hüvitise 2 690 krooni suuruses maksmise kohta juhindudes EV TLS § 119 lg 1 tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel:

2-06-1110 TLS § 119 lg 1 kohaldamisel tuleb otsuses nr 3-2-1-76-06 väljendatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi arvamuse kohaselt arvestada pärast Võlaõigusseaduse jõustumist muutunud õiguslikku olukorda. Kolleegium arvab, et kui tööraamatu väljaandmisega viivitamine toimus pärast Võlaõigusseaduse jõustamist, siis TLS § 119 lg 1 tuleneva vastutuse kohaldamisel tuleb arvestada VÕS § 1 lg 1, mille kohaselt kohaldatakse VÕS üldosas sätestatut kõikidele lepingutele, muu hulgas töölepingule. Kolleegium leiab, et pärast Võlaõigusseaduse jõustamist on TLS § 119 lg 1 kohaldamise tingimused muutunud. TLS § 119 lg 1 nimetatud hüvitise eesmärgiks on lihtsustada kahjunõuet niivõrd, et töötaja ei peaks talle tekitatud kahju tõendama. See oleks ka põhjendatud, sest selle normi kehtestamise ajal (1992.a) lähtuti asjaolust, et töötaja ei saanud tööle asuda juhul, kui ta ei esita tööraamatut (TLS § 30 lg 1 p 2). Sellepärast oli tööraamatu väljaandmisega viivitamise eest hüvitise väljamaksmine põhjendatud. Käesolevaks ajaks on olukord oluliselt muutunud. Tööraamatu puudumine või selle mitteesitamine ei takista töölepingu sõlmimist. Järelikult ei ole enam mõistlikku põhjust oletada, et töötajal tekib kahju tööraamatu puudumise tõttu. Hageja ei osutanud kordagi temal tööraamatu väljaandmisega viivitamisega seotud kahju olemasolule Kohtu põhjendused Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 1 järgi töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. ITVS § 24 lg 4 kohaselt kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. Vaidlust ei ole, et OÜ F... ja S...K... vahel oli 06.06.2005.a. sõlmitud tööleping nr 14, mille kohaselt hageja töötas plastakende paigaldamise meistrina kuupalgaga 2 690 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust töötasu 734 krooni nõudes (missugune summa on kostja poolt hagejale tasutud 13.01.2006.a..) kasutamata puhkuse eest hüvitise 1051 krooni nõudes ja lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvituse 2 690 krooni nõudes. Kostja tunnistab neid nõudeid. Töölepinguseaduse (TLS) § 49 p 2 järgi on tööandja kohustatud maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Puhkuseseaduse § 25 järgi töölepingu lõppemise korral on tööandja kohustatud maksma töötajale kasutamata puhkuse eest rahalist hüvitust TLS § 119 lg 2 alusel on tööandja kohustatud lõpparve kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kuna kostja võtab hagi õigeks ja poolte vahel ei ole vaidlust hagejale saamata jäänud töötasu 734 krooni, kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitise 1051 krooni ja lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvituse 2 690 krooni nõudes, siis kohus leiab, et hagi nendes nõuetes tuleb rahuldada. Kuna töötasu 734 krooni on kostja hagejale tasunud 13.01.2006.a., siis kohus leiab, et selles nõudes pole põhjendatud kohtuotsuse täitmisele pööramine. Poolte vahel on vaidlus pooltevahelise töölepingu lõpetamises TLS § 82 alusel, TLS § 82 lg 2 alusel hüvituse maksmises ja TLS § 199 järgi vastutuses tööraamatu kinnipidamises.

2-06-1110 TLS § 82 lg 1 kohaselt töötaja teatab nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandja poolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine või muudatused tootmis- või töökorralduses. Nendel juhtudel (§-d 64 ja 68) lõpetatakse tööleping niisuguste muudatuste rakendamise päevast. TLS § 82 lg 2 järgi määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel samal alusel maksab tööandja töötajale tema keskmise palga lepingu tähtaja möödumisel, kuid mitte üle kahe kuu. TLS § 64 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus tootmise või töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töötasustamise aluseid ja töörežiimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. TLS § 64 lg 2 järgi muudatustega mittenõustumisel on töötajal õigus nõuda töölepingu lõpetamist (§ 82). Vaidlust ei ole, et 03.11.2005.a. tutvustas kostja hagejat töötasustamise muudatustega, mille järgi alates 07.11.2005.a. hagejale oleks töötasu arvestatud ja makstud tükitööhinde alusel. Samuti soovis tööandja muuta töölepingu punkti 7.3. pannes töötajale täieliku varalise vastutuse. Töötajalt sooviti nõusolekut, et praagi, ümbertegemise või asendamise puhul töötaja kõrvaldab kõik defektid omal kulul. Vaidlust ei ole, et tööandja ei järginud TLS § 64 lg 1 sätestatud tähtaega üks kuu töölepingu tingimuste muutmisest ette teatamiseks. Vaidlust ei ole, et hageja ei nõustunud tehtud ettepanekutega ja esitas 03.11.2005.a. avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 järgi alates 08.11.2005.a. Kostja otsustas 04.11.2005.a. jätta tööleping muutmata, mille kohta tegi käskkirja. Vaidlust ei ole, et hageja hoolimata kostja käskkirjast soovis töölepingu lõpetada. 03.11.2005.a. töölepingu lõpetamise avaldusele on tööandja pannud resolutsiooni, et on nõus töötajapoolse töölepingu lõpetamisega. TLS § 72 lg 1 järgi on töötaja kohustatud töölepingu lõpetamisest tööandjale ette teatama kirjalikult ja soov lõpetada tööleping peab olema väljendatud tingimusteta. TLS § 72 lg 2 kohaselt töölepingu lõpetamiseks esitatud kirjalikust teatisest võib loobuda teise poole nõusolekul. Kuna töötaja on esitanud avalduse lepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, siis kohus leiab, et tööandjal ei olnud õigust mitte lõpetada töötajaga töölepingut, sest töötaja ei ole oma kirjalikust teatisest loobunud. Seega kohus leiab, et hoolimata tööandja käskkirjast, mis oli välja antud 04.11.2005.a. seoses S... K... keeldumisega töötamast tasustamisega tükitöö alusel, millega jäeti S... K... tööleping muutmata endistel tingimustel, oli töötajal S... K... õigus jääda oma töölepingu lõpetamise avalduse juurde. Vaidlust ei ole, et tööandja nõustus algselt töötajapoolse töölepingu lõpetamisega. Asjaolu, et 08.11.2005.a. S...K... viimasel tööloleku päeval ta ei võtnud tagasi oma kirjalikku avaldust töölepingu lõpetamisest seoses sellega, et tööandja teatas, et jätab töölepingu tingimused muutmata, ei tee olematuks tööandja tahet muuta töölepingu tingimusi, mistõttu töötajal oli õigus esitada avaldus töölepingu lõpetamiseks, mida ta ka tegi. Töölepingu tingimuste muudatused esitati hagejale töölepingu lisana tööandja poolt, seega ei olnud kohtu arvates ka tegemist võimalike läbirääkimistena poolte vahel tingimuste muutmiseks, vaid tööandja teatas ühepoolselt töötajale tingimuste muutumisest, mistõttu kasutas töötaja talle seaduses ette nähtud võimalust lõpetada tööleping. Vaidlust ei ole selle üle nagu kostja oleks nõudnud endiste kokkulepitud töötingimuste taastamist. Kohus ei pea heauskeks ja mõistlikuks

2-06-1110 käitumiseks, et tööandja ühepoolsel töölepingu tinigmuste muutmise tagasivõtmise tõttu töötaja viimasel tööl olemise päeval ei peaks töötaja saama kasutada võimalust töölepingu lõpetamiseks. Kosja väide, et töölepingu muudatused oleksid jõustunud alates 07.11.2006.a., aga seoses tööandja käskkirjaga võeti need tagasi ja ei jõustunud, ei ole kohtu arvates põhjendatud töölepingu mittelõpetamiseks töötaja avalduse alusel. Seadus üheselt näeb ette töötajale etteteatamistähtaja töölepingu lõpetamiseks ja see etteteatamistähtaeg ei ole seotud töölepingu tingimuste võimalikust jõustumisest või mittejõustumisest, seega kohus leiab, et töötajal oli seaduslik alus nõuda töölepingu lõpetamist seoses tehtavate muudatustega töölepingus. Kuivõrd hageja leidis, et kostja rikkus töölepingu tingimusi s.t. teatas uutest töötasustamise alustest ja sättis töötajale täieliku materiaalse vastutuse, siis oli tal õigus lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel. TLS § 83 lg 1 alusel võib etteteatamistähtaja möödumisel töötaja lahkuda töölt ning tööandja on kohustatud andma talle tööraamatu ja lõpparve. Kohus leiab, et hagejal oli õigus TLS § 83 alusel lahkuda töölt, siis on hageja nõue tõendatud ning tuleb rahuldada ja kostja on kohustatud vormistama hagejaga töölepingu lõpetamine 08.11.2005.a. TLS § 82 alusel ja maksma hagejale TLS § 82 lg 2 järgi töötaja kahe kuu keskmise palga s.o. 5380 krooni. Vaidlust ei ole, et kostja töötajale tööraamatut hageja nõudel töölepingu lõpetamisel kätte ei andnud. TLS § 119 lg 1 järgi on tööraamatu kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Töötaja nõude tööraamatu väljaandmisega viivitamise eest hüvitise 2 690 krooni suuruses maksmise kohta juhindudes TLS § 119 lg 1 tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel, mis on toodud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-76-06 10. novembrist 2005.a. , mille kohaselt tuleb arvestada pärast Võlaõigusseaduse jõustumist muutunud õiguslikku olukorda. Kolleegium arvab, et kui tööraamatu väljaandmisega viivitamine toimus pärast Võlaõigusseaduse jõustamist, siis TLS § 119 lg 1 tuleneva vastutuse kohaldamisel tuleb arvestada VÕS § 1 lg 1, mille kohaselt kohaldatakse VÕS üldosas sätestatut kõikidele lepingutele, muu hulgas töölepingule. Kolleegium leiab, et pärast Võlaõigusseaduse jõustamist on TLS § 119 lg 1 kohaldamise tingimused muutunud. TLS § 119 lg 1 nimetatud hüvitise eesmärgiks on lihtsustada kahjunõuet niivõrd, et töötaja ei peaks talle tekitatud kahju tõendama. See oleks ka põhjendatud, sest selle normi kehtestamise ajal (1992.a) lähtuti asjaolust, et töötaja ei saanud tööle asuda juhul, kui ta ei esita tööraamatut (TLS § 30 lg 1 p 2). Sellepärast oli tööraamatu väljaandmisega viivitamise eest hüvitise väljamaksmine põhjendatud. Käesolevaks ajaks on olukord oluliselt muutunud. Tööraamatu puudumine või selle mitteesitamine ei takista töölepingu sõlmimist. Järelikult ei ole enam mõistlikku põhjust oletada, et töötajal tekib kahju tööraamatu puudumise tõttu. Vastavalt Võlaõigusseaduse § 6 lg l peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kolleegium leiab, et hea usu põhimõttega vastuolus oleks see, kui tööandja oleks kohustatud maksma hüvitist tööraamatu väljaandmisega viivitamise eest, kui töötajale sellega kahju ei tekitatud. VÕS § 101 lg 1 p 3 kehtestab üheks õiguskaitsevahendiks võlgniku kohustuse rikkumise korral kahju hüvitamise nõude. Kui tööandja rikub tööraamatu väljaandmise kohustust, on töötajal õigus nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kui nõude tingimuseks oli kahju tekkimine töötajal, s.t. töötaja peab tõendama, et tööraamatu väljaandmisega viivitamisega tekitati talle kahju. Kuna hageja pole tõendanud temal kahju tekkimist seoses tööraamatu kinnipidamisega, siis tuleb

2-06-1110 hageja nõue kostja vastu tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest hüvituse 2 690 krooni nõudes jätta rahuldamata. Kohus ei arvesta tõenditena akte S... K... distsiiplinaarsüütegude kohta 02.11.2005.a. ja 18.11.2005.a., sest need ei oma asja lahendamisel tähtsust kuna pooled ei vaidluse esmeks pole töötaja võimalike süütegude hindamine. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kumagi poole enda kanda. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis jätab kohus kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

Kohtunik

Iris Kangur

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.