TSÜS › Isiku paigutamine haiglasse

28.04.2017 kell 12:55 esitas Sihtasutus Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja, Psühhiaatriakliinik) juhataja RP Pärnu Maakohtule taotluse SL suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks isiku tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja selle pikendamist 40 päevaks. Taotluse kohaselt viibis SL Psühhiaatriakliinikus alates 27.04.2017 kell 13:45 ja tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõigetes 1-3 sätestatule. SL hospitaliseeriti kiirabi ja politsei poolt tooduna. Isa sõnul polnud poeg juba paar kuud väljas käinud, oli enamasti toas teki all, viimastel päevadel ärritus kergesti, 27.04.2017 oli läinud naabrile kallale, kiirabi jõudes oli patsient poolpaljalt teki all, ärritunud olekus, vastas kärsitult, korduvate korralduste peale tõusis istuma, oli nõus haiglasse minema. Transpordi ajal oli hullunud pilguga, näitas rusikat, ei lubanud süsti teha ja politsei abiga fikseeriti raamile. Haiglaravile vastuvõtmisel ei saadud patsiendiga sõnalist kontakti. Ta käitumine oli ettearvamatu ja agressiivne, ohtlik nii teistele kui endale. Kohtule avalduse esitamise päeval püsis SL-l ebaadekvaatse käitumisega psühhootiline seisund. Sisulist kontakti temaga ei saadud, lamas voodis, vaatas kõrvale, vastas küsimustele üksikute sõnadega, mittesisuliselt. Tegemist oli paranoidse skisofreenia ägenemisega, teada polnud eelnev ravimi võtmise regulaarsus. Patsient vajasbpsühhoosivastast ravi ning ohtliku käitumise kordumise vältimiseks kontrollitud keskkonda. Kuna SL-l on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu nii iseenda kui teiste elu, tervist ja julgeolekut ning kuna muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane, siis vastavalt taotlusele vajab SL tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lg 1. Taotlusele lisatud kiirabikaardi, psühhiaater IT otsuse ja teise psühhiaatri JG arvamuse kohaselt tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta on SL-l ägenenud skisofreenia, tema käitumine on olnud ettearvamatu ja agressiivne, mille tõttu võib ta olla ohtlik nii endale kui teistele. Sisulist kontakti temaga ei saa ning muu ravi pole võimalik. Esimese astme kohtu määrused 28.04.2017 määrusega rakendas Pärnu Maakohus SL suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematult psühhiaatriahaiglasse ravile paigutamist 4 päevaks ja pikendas tähtaega kuni 40 päevani arvates psühhiaatriahaiglasse ravile paigutamisest 27.04.2017 kell 13:45, s.o kuni 06.06.2017 kell 13:45. Kohus määras, et tahtevastase ravina võib kohaldada psühhoosivastast ravi. Samuti määras kohus, et määrus on viivitamata täidetav. Kohus tugines määruses PsAS § 11 lg-le 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, tutvunud asja materjaliga, kuulanud 28.04.2017 telefoni teel ära SL isa AL ning kuulanud psühhiaater dr IT ja SL 28.04.2017 haigla psühhiaatriaosakonnas isiklikult ära, et SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja avaldus esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 40 päevaks on põhjendatud. Kohus külastas SL psühhiaatriakliinikus 28.04.2017, kuid temaga sisulist sõnalist kontakti ei saanud. SL kordas mitmel korral „toitumus on halb“. Samuti kuulas kohus 28.04.2017 psühhiaatriakliinikus ära SL raviarsti dr IT arvamuse, kes avaldas, et SL toodi neile kiirabiga. Oli raami külge rihmadega kinni tõmmatud oma agressiivsuse tõttu. Oli kodus agressiivne ja läks naabrimehele kallale. Isa sõnul viimastel päevadel väga agressiivne ja impulsiivse käitumisega. Tema käitumine on ettearvamatu. SL on ka varem Pärnus psühhiaatriakliinikus ravil olnud. Diagnoos on paranoidne skisofreenia. Ohtlik on ta ennekõike teistele ja iseendale samuti. Raviarst on seisukohal, et ravi peaks olema psühhoosi vastane ning ravi tuleks esialgu määrata 40 päeva. Kohus kuulas 28.04.2017 telefoni teel ära SL isa AL, kes kinnitas, et on poja viibimisest Pärnus psühhiaatriakliinikus teadlik. Isa rääkis, et poeg on viletsas olukorras,

ta on 100 % töövõimetu ja ka varem erinevates psühhiaatriakliinikutes ravil olnud. Isa avaldas, et poeg elab oma venna korteris, isa ise elab veidi eemal. Isa sõnul poeg viimasel ajal väljas ei käinud, vaid oli kodus vatiteki all. Poeg läks naabrimehe ukse taha ja neil tekkis konflikt, isa kutsus kiirabi. Isa on arvamusel, et poeg peaks sundravi saama. Kohus oli esitatud kirjalike andmete ja ärakuulamisel kogetu põhjal seisukohal, et PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu on eeltooduga kinnitust leidnud. Psühhiaatrid on esitanud dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. SL-l on paranoidne skisofreenia, mis on raske psüühika häire ja see piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Ta käitub ettearvamatult ja on agressiivne. Kodus haiguse ägenedes läks ta naabri ukse taga naabrimehele kallale, toodi haiglasse politsei ja kiirabi poolt, käitus ähvardavalt ka kiirabiautos. Tegemist on paranoidse skisofreenia ägenemisega, mille ravita jäämisel psüühiline seisund halveneb veelgi ning tema ettearvamatut ja agressiivset käitumist arvestades võib ta olla ohtlik nii endale kui teistele. Psühhiaatri arvamusest nähtuvalt muu ravi kui tahtevastane ravi ei ole võimalik, kuna SL-ga sisulist kontakti ei saa ning temal haiguskriitika puudub. Kuna SL-l psühhootiline seisund püsib, siis tahtest olenematu ravi jätkamise kohaldamata jätmisel võib ta tekitada kahju nii iseendale kui ka kõrvalseisjatele, tema käitumine seab ohtu tema enda kui ka tema lähedased ja kaaskodanikud. SL suhtes on ka varem korduvalt kohaldatud tahtevastast sundravi. Ta vajab psühhoosivastast ravi ning kontrollitud keskkonda ohtliku käitumise kordumise vältimiseks. Kohus rakendas esialgse õiguskaitse korras SL suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 40 päevani. SL haigusseisundi ja ravivajadusest arusaamise puudumises veendus kohus isiklikult SL-ga kohtumisel. Kohus märkis, et kohtul pole alust kahelda psühhiaatrite hinnangutes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajaduse suhtes. Muu ravi ei ole antud juhul võimalik, kuna isik ei saa aru ravi vajadusest, temal haiguskriitika ja ravisoostumus on puuduvad. Ravita jäämisel agressiivsus ja ettearvamatu käitumine võib tõsiselt ohustada enda ja teiste isikute tervist ja turvalisust, mida tõendab see, et ta on rünnanud naabrimeest ja käitus ähvardavalt kiirabitöötajate suhtes, näitas rusikat. Nõusolekut pakutud haiglaravi kohta ei ole ta ise suuteline andma. Eeltoodu alusel oli kohus seisukohal, et SL suhtes tuleb rakendada esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematult psühhiaatriahaiglasse ravile paigutamist 4 päevaks ja pikendamist tähtajaga kuni 40 päevani arvates psühhiaatriahaiglasse ravile paigutamisest 27.04.2017 kell 13:45, s.o kuni 06.06.2017 kell 13:45. Vastavalt psühhiaatriakliiniku juhataja RP ja raviarsti dr IT seisukohale tuleb SL-le kohaldada psühhoosivastast ravi. Määruskaebus 04.05.2017 esitas SL-le riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaat Anti Aasmaa SL nimel määruskaebuse, milles palub tühistada Pärnu Maakohtu 28.04.2017 määruse. Kohus võib avaldaja taotlusel TsMS § 534 lg 1 p-de 1-2 kohaselt paigutada esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kooskõlas TsMS § 534 lg 5 esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Käesoleval juhtumil pikendas maakohus koheselt esialgset õiguskaitset 40 päevani. Riigikohus on 19.02.2014 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 p-s 46.3 asunud seisukohale, et kohus saab esmalt otsustada isiku esialgse õiguskaitse korras paigutamise kinnisesse asutusse kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse

õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik. Samas määruses on Riigikohus märkinud, et seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. Kui on ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist. Esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha. Varasemas kohtupraktikas on analoogne olukord tinginud kohtumääruse täies ulatuses tühistamise. Eeltoodust tulenevalt saab kohus esmalt otsustada isiku esialgse õiguskaitse korras paigutamise kinnisesse asutusse kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (Tartu Ringkonnakohtu 17.12.2015 määrus tsiviilasjas nr 2-1516516 p 9). Esindaja kuulas SL ära SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikumis 03.05.2017. Ta vastas üksnes lühivastustega vaadates üksnes enese ette maha. Ei soovinud selgitada, mis asjaoludel haiglasse sattus. Samas selgitas, et on ka varem psühhiaatriahaiglas viibinud. Ühtlasi kinnitas, et on nõus ennast ravima. SL leidis, et määruskaebemenetluses peab kohus võtma seisukoha, kas ülalviidatud menetlusõiguse minetused tingivad kohtumääruse täies ulatuses tühistamise, samas kui võib eeldada, et tahtest olenematu ravi on konkreetsel juhul SL parimates huvides. Vastused määruskaebusele Psühhiaatriakliiniku juhataja kohusetäitja ei pidanud määruskaebust sisuliselt õigeks ja vaidles sellele vastu, leides, et SL puhul oli esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi taotlemisel koheselt ette näha, et ravi vajadus ületas 4 päeva, mistõttu avaldaja taotleski oma avalduses tahtest olenematut ravi esialgu 4 päevaks ning samas taotluses esialgse õiguskaitse korras ravi pikendamist 40 päevaks. Martna Vallavalitsus, lähtudes asjaoludest, et maakohtu määruse aluseks olnud Psühhiaatriahaigla avaldus esitati kohtule 28.04.2017, s.o nädala viimasel tööpäeval, millele järgnesid 3 järjestikust puhkepäeva, sh riigipüha 1. mai, ning et esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks vajalikud toimingud olid enne määruse tegemist läbi viidud, on seisukohal, et Pärnu Maakohtu 28.04.2017 määruse väljaandmine ühe määrusena, st esialgse õiguskaitse algne kohaldamine koos tähtaja pikendamisega oli põhjendatud. Menetluse edasine käik Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 12.05.2017 määrusega lõpetas Pärnu Maakohus SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku taotlusel seoses SL psüühilise seisundi paranemisega 28.04.2017 määruse alusel SL suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud ja pikendatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi (tl 56-57). Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu 28.04.2017 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt peab ringkonnakohus SL määruskaebuse lahendamisel võtma seisukoha selle osas, kas maakohtu menetlusõiguslik minetus, mis seisneb selles, et maakohus üheaegselt esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamisega koheselt ka pikendas esialgse õiguskaitse tähtaega 40 päevani, tingib määruse tühistamise. Ringkonnakohus leiab vastuseks määruskaebusele, et asjakohased on kaebuses viidatud sätted ja Riigikohtu praktika esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohta. Maakohus on rikkunud kaebuses osundatud TsMS § 534 lg-t 5, mille kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Sama lõike lause 2 kohaselt alles pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Riigikohtu praktika kohaselt saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (RKTKo 3-2-1-155-13, p 46 teine lõik). Käesoleval juhul on avaldaja esitanud taotluse, milles palus rakendada esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani. SL suhtes ei ole käesoleva hetkeni esitatud põhimenetluse algatamise taotlust. On eluliselt usutav, et diagnoosimisel võib koheselt tekkida arstil veendumus, et isikule on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist abi rohkem kui neli päeva. Seadus aga ei näe ette esialgse õiguskaitse kohaldamist üle nelja päeva ning Riigikohtu praktika kohaselt, kui on juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist, kuna esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (RKTKo 3-21-155-13, p 46 kolmas lõik). Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt rakendas kohus esialgset õiguskaitset alates isiku psühhiaatriahaiglasse ravile paigutamisest, s.o 27.04.2017 kell 13:45. Arvestades, et esialgset õiguskaitset kuni 4 päeva võib rakendada TsMS § 534 lg 5 järgi alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ja see kehtib sõltumata sellest, et esialgset õiguskaitset ei saa kohaldada tagasiulatuvalt, tuleb esialgse õiguskaitse tähtaega arvestada alates 27.04.2017 kell 13:45 ning seega lõppes esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaeg 01.05.2017 kell 13:45. Eelnevast tulenevalt on maakohus käesoleval juhul kohaldanud esialgse õiguskaitse pikendamise nime all SL tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest ning seega on see muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik üksnes juhul, kui see vastab selles osas seaduses toodud eeldustele. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui: 1) isik ise on ära kuulatud; ning 2) kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest ja maakohtu määrusest, et SL on kohtuniku poolt ära kuulatud 28.04.2017. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole SL aga ära kuulatud pärast esialgse õiguskaitse (algse kestusega neli päeva) rakendamist, nagu näeb ette TsMS § 534 lg 5 lause 2. Samas ei anna ärakuulamise kohustuse rikkumine käesoleval juhul alust vaidlustatud maakohtu määruse tühistamiseks, kuivõrd 28.04.2017 ärakuulamise protokollist (tl 19) nähtuvalt SL-ga sisulist sõnalist kontakti saada ei õnnestunud. Verbaalse kontakti puudumist isikuga on kinnitatud ka kohtule esitatud taotluses ja raviarsti IT otsuses. Sellest järeldub, et ilmselt ei oleks ka isiku ärakuulamine pärast esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaja lõppu, s.o 01.05.2017, andnud teistsugust tulemust kui 28.04.2017 ärakuulamine, mistõttu puudub alus kahelda vajaduses pikendada esialgse

õiguskaitse tähtaega. Isiku pikemaajalise hospitaliseerimise vajadust on märkinud kohtupoolsel ärakuulamisel ka SL raviarst, leides, et ravi peaks olema psühhoosivastane ning ravi tuleks esialgu määrata 40 päeva. Seega saab antud juhul lugeda täidetuks TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad formaalsed eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu arvates ei ole nimetatud eelduste täitmisel esialgse õiguskaitse rakendamine ja selle koheselt pikendamine kuni 40 päevani (või kuni kinnisesse asutusse paigutamise eeldused langevad ära) iseenesest alus maakohtu määruse tühistamiseks. Samuti ei esine muid aluseid maakohtu määruse tühistamiseks. TsMS § 534 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud. Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud ja põhjendanud TsMS § 534 lg-s 1 sätestatud eelduseid esialgse õiguskaitse rakendamiseks. Asja materjalidest tulenevad käesoleval juhul selged asjaolud, mille alusel saab jõuda järeldusele, et SL suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamine oli vajalik ja põhjendatud. Ka ei ole määruskaebuses väidetud vastupidist. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. TsMS § 172 lg 3 alusel tuleb jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm

(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.