Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood XXX), viibimiskoht SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, Paldiski mnt 52, 10614 Tallinn, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 06.08.2026 määrus jätta muutmata. X-i määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse
2-26-16292 sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud, menetluse käik
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) valvearst esitas Harju Maakohtule 03.08.2026 avalduse X-i (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ning psühhiaatriakliinikusse paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ja seejärel tähtaja pikendada kuni neljakümne päevani.
1.1.Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (SA PERH) psühhiaatriakliinikus alates 02.08.2026. Puudutatud isiku suhtes rakendati SA PERH psühhiaatri otsuse alusel 02.08.2026 kell 12.19 tahtest olenematut ravi 48 tunniks. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel.
2.Harju Maakohus rahuldas 03.08.2026 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 02.08.2026 kell 12.19 kuni 06.08.2026 kell
12.19.Kohus andis loa tahtevastaselt psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks, sh psühhoosivastase ravi manustamiseks ning vajadusel elekterimpulssravi teostamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
3.Harju Maakohus kuulas 03.08.2026 isiklikult ära arsti, puudutatud isiku ja talle määratud esindaja.
3.1.Dr AA avaldas ärakuulamisel, et puudutatud isikul ei ole elukaaslast ning ta elab praegu oma emaga. Ta väidab, et ema kiusab teda elukoha osas, näiteks paneb vee kinni jms. Kui arst emale helistas, siis ütles ema, et puudutatud isik elab erinevates elukohtades. Puudutatud isikul on ka suurusluul.
3.2.Ärakuulamisel ähvardas puudutatud isik, et sellest tuleb väga palju probleeme, kui kohus paneb ta 40 ööpäevaks kinni, kuna tal tekib sellest suur varaline kahju (tulu jääb saamata). Ta on enda sõnul majanduslikult ohtlik neile, kellel on majanduslikult halvasti. Vend on teda kolm korda rünnanud ja ema on andnud selles osas valeütlusi. Ta elab aadressidel XXX ja XX, samuti on tal maamaja Suure-Jaanis. Hetkel ta ehitab ja lammutab kõike ning tegeleb ülevõtmistega. Praegu lähevad firmad pankrotti ja ta ostab neid kokku. Ta varad on kasvanud päris suureks. Puudutatud isikul on abikaasa Y, kuid nad elavad eraldi. Puudutatud isiku ema elab enda kinnisasjal, kuid puudutatud isik on sellele suuri kulutusi teinud, näiteks katlad paigaldanud. Vend on teda kolme aasta jooksul mitu korda rünnanud ning temaga puudutatud isik ei suhtle. Kui ta siit välja saab, siis plaanib puudutatud isik emalt ja vennalt kõik ära võtta, sh mootorrattad ja kõik muud, mis ta neile ostnud on. Ta leiab, et on põhjust küll vend
2-26-16292 „kasti lüüa“, kuna ta on elu aeg puudutatud isikule kahju tekitanud, et miks mitte ta ära uputada. Kunagi maksis puudutatud isik venna varguse kinni. Puudutatud isik ütles ka, et tal on diagnoositud bipolaarsus ja ta on ravimeid võtnud. Eelmine aasta käis ta arsti juures. Perearst pikendab retsepti. Muidu võtab ravimeid, aga vahepeal lihtsalt pole jõudnud. Enne hospitaliseerimist vahest unustas ravimeid võtta, kuna oli maal ja tegi tööd. Siin on ta saanud ravimeid ja on maganud. Ta tunneb end siin samamoodi, rahulikult. See nagunii ei muutu, et ta on vihane ema ja venna osas. On nõus paariks päevaks haiglasse jääma, kuid 40 päevaks mitte. Ta plaanib ka Suure-Jaanis kinnisasja osta. Ta pidi järgmisel nädalal minema koha peale ja summa kokku leppima. Ta ei usalda enam mitte kedagi. Ta ei suhtle enam enda abikaasaga. Tal on üks inimene, keda usaldab, aga ei ütle, kes. Ta on eelmisest hospitaliseerimisest saati heas seisus olnud, aga ema on tahtnud leida põhjuseid, et teda siia tagasi panna. Ta lähedaste pärast on teda siia kinni pandud, pole kahtlustki. Nad tahavad teda siin kinni hoida, et nad ei peaks oma võlgu talle maksma ja nad tahavad ta vara ära varastada.
3.3.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas valvearsti taotlust ja leidis, et puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse paigutamine ning tahtest olenematu ravi jätkamine esialgse õiguskaitse korras enam kui 48 tunniks kohtumääruse alusel vastab puudutatud isiku huvidele.
4.Psühhiaatriakliiniku raviarst esitas 05.08.2026 Harju Maakohtule arvamuse, mille kohaselt on vajalik tahtest olenematu ravi pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel ta on psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus ja põhjendused
5.Harju Maakohus pikendas 06.08.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 02.08.2026 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus määras lugeda esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 11.09.2026 kell 12.19 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt rahustava ja psühhoosivastase ravi manustamiseks ning vajadusel elekterimpulssravi teostamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
6.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5, PsAS § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 2.
7.Kohus võib TsMS § 534 lg 1 kohaselt avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib TsMS § 534 lg 5 alusel rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
8.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2)
2-26-16292 haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
9.Isiku tahtest olenematu ravi võib PsAS § 13 lg 2 kohaselt kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. Esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks esitab isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule (PsAS § 13 lg 1). Kohus menetleb esialgse õiguskaitse taotlust SA PERH valvearsti avalduse alusel.
10.Esitatud taotlusest ja sellele lisatud psühhiaatrite 03.08.2026 arvamusest nähtub, et puudutatud isik hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 02.08.2026 kell 12.19. Pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist (4 päeva) 05.08.2026 kohtule edastatud täiendavas arvamuses asus dr AA arvamusele, et peale esialgse õiguskaitse kohaldamist ei ole puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Kohtule esitatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.2). Tal puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel on puudutatud isik oma psüühikahäirest tingitud ebaadekvaatse, ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu ohtlik nii endale kui ka teistele. Ohtlikkus väljendub mh selles, et ta on ähvardanud tappa oma venda ning on olnud ema suhtes agressiivne. Psüühilise seisundi tõttu pole ta võimeline otsustama enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut.
11.Puudutatud isik on korduv patsient SA PERH psühhiaatriakliinikus. Esmakordselt viibis ta haiglaravil 29.05.–06.06.2002, mil suurenenud töökoormuse foonil tekkisid nõrkus, väsimus, unehäired ja ärevus. Raviga puudutatud isiku seisund paranes ning ta kirjutati ambulatoorsele ravile. 2002. aasta novembris halvenes ta seisund uuesti. Ta magas ligikaudu 2 tundi ööpäevas, kulutas suurtes summades raha, avaldas suurusluulumõtteid oma teadmiste ja oskuste kohta ning tema meeleolu oli põhjendamatult kõrgenenud. Tal diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania. Puudutatud isik viibis haiglaravil ajavahemikul 21.11.– 20.12.2002. Raviga tema seisund paranes ning ta kirjutati ambulatoorsele ravile. Ta viibis ambulatoorsel jälgimisel kuni 2010. aastani, mil tema seisund halvenes ning ta hospitaliseeriti kiirabi poolt kodust pärast alkoholi tarvitamist tekkinud ebaadekvaatse ja agressiivse käitumise tõttu. Ta viibis tahtest olenematul haiglaravil 04.02.– 06.04.2010. Raviga maniakaalne seisund taandus, kujunes haiguskriitika ning ta oli edasise ravi suhtes koostööaldis. Samuti diagnoositi tal alkoholi kuritarvitamine. Seejärel viibis puudutatud isik regulaarsel ambulatoorsel jälgimisel kuni 2020. aastani. 2022. aastal käis ta ühekordselt psühhiaatri vastuvõtul, seejärel pikendas raviretsepte perearst. 2025. aastal käis ta ühekordselt psühhiaatri ja vaimse tervise õe vastuvõtul, kus kirjeldati paranoilisust ja suurusmõtete avaldamist. Raviskeemi korrigeeriti, kuid ravimi kontsentratsiooni määramise alusel selgus, et ta ei olnud ravimeid korrapäraselt tarvitanud. Edasistele vastuvõttudele puudutatud isik ei ilmunud. Retseptikeskuse andmetel väljastati viimane psühhiaatriline retsept 2026. aasta jaanuaris. Viimase kuu jooksul ilmus puudutatud isik ema sõnul iga päev tema juurde, karjus ja väitis, et kõik kuulub talle ning ähvardas tappa nii ema kui ka venna ning liikus noaga ringi. Ligikaudu kuu aega tagasi lõi puudutatud isik venda rusikaga näkku. Samuti üritas ta ema tooliga lüüa, kuid vend takistas seda. Ühel korral tormas puudutatud isik vennale kallale ning lõi ta põrandale. Kirjeldatud juhtumite tõttu kutsuti korduvalt politsei.
12.Praegusel juhul toodi puudutatud isik SA PERH psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi ja politsei saatel. Ema teavitas häirekeskust, kuna puudutatud isik oli viimase kuu jooksul
2-26-16292 korduvalt ema juures käinud ja perekonda terroriseerinud. Lähedaste kirjelduse kohaselt oli puudutatud isik pikema aja jooksul olnud ebaadekvaatne ja agressiivne, karjunud, sõimanud ning lõhkunud esemeid. Valvetoas oli puudutatud isik ärritunud ja agiteeritud ning käitus lähedaste suhtes vaenulikult, helistas emale ja ähvardas teda. Puudutatud isik väljendas, et soovib venda „kasti lüüa“. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi korras raskest psüühikahäirest tingitud nii ennast kui ka teisi ohustava ebaadekvaatse, ettearvamatu ja agressiivse käitumise ning muu abi ebapiisavuse tõttu 02.08.2026 kell 12.19.
13.Käesolevaks ajaks puudutatud isiku psüühiline seisund oluliselt paranenud ei ole. Ta on kontaktil umbusklik ja dissimuleeriv. Oma ema ja venna suhtes on ta negatiivselt meelestatud ning kahtlustav. Haiglaravi vajadust ta ei tunnista, peab ennast täiesti terveks ning eitab kõiki kaebusi. Oma agressiivset käitumist pereliikmete suhtes õigustab väitega, et nemad soovivad tema kinnisvara ära kasutada. Püsib kahtlus paranoiliste luulumõtete esinemisele, kuna puudutatud isik räägib korduvalt, et ema ja vend soovivad talle halba ning „mängivad tema vastu“. Puudutatud isik avaldas raviarstile, et ta uputab oma venna merre. Kui talle selgitati, et kohest haiglast lahkumist ei toimu, ütles ta raviarstile, et ema „maksab kõige eest“.
14.Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida – bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.2).
15.Ärakuulamisel veendus kohus, et puudutatud isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud ning ta ei mõista ravivajadust. Ta oli ähvardav ja väljendas agressiivseid mõtteid oma venna suhtes ning ebausaldust ema suhtes. Haiglast välja saades võtaks ta emalt ja vennalt ära kõik, mis nad temalt saanud on, kuid samas arvab, et hoopis nemad võtavad tema vara ära, kui ta haiglasse jääb. Ta leiab, et nad valetavad ja otsivad põhjuseid puudutatud isiku hospitaliseerimiseks. Puudutatud isik väljendas, et võttis kodus ravimeid, aga samas tunnistas, et unustab neid vahepeal võtta. Oma abikaasaga ta ka ei suhtle, ei usalda ühtegi lähedast. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
16.Maakohus järeldas kohtule esitatud psühhiaatrite arvamusest ja puudutatud isiku vahetust ärakuulamisest, et tema võime oma käitumisest aru saada ja seda juhtida on raske psüühikahäire (F31.2) tõttu ebaadekvaatne, ettearvamatu ja agressiivne. Enne hospitaliseerimist oli isik agressiivne ema ja venna suhtes. Puudutatud isik väljendas mh ka pärast hospitaliseerimist, et uputaks oma venna ära. Kodune ravi ei ole õnnestunud, kuna puudutatud isik ei tarvita ravimeid korrapäraselt. Arstid kahtlustavad ka, et puudutatud isikul esinevad luulumõtted. Seega oli kohus seisukohal, et puudutatud isik on ravita jäämisel ohtlik nii endale kui ümbritsevatele isikutele.
17.Patsiendi iseseisev toimetulek ravi jätkamisel kodustes tingimustes on praegusel ajahetkel võimatu, kuna ta ei tunnista oma tervisliku seisundi tõsidust (on keeldunud ravist ja koostööst). Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ning haigusteadvuse puudumist, ei ole ravi läbiviimine muul viisil võimalik. Ilma tahtevastase haiglaravita jääks puudutatud isik ilma ka vajalikust ravist, mis on oluline tema enda ja teiste tervise kaitseks. Asjakohase ravita on praegustel asjaoludel isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem tõenäoline.
18.Ärakuulamisel osalenud arst ja puudutatud isiku esindaja pidasid esialgse õiguskaitse pikendamist vajalikuks.
2-26-16292
19.Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, oli kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Arstide arvamuse kohaselt vajab patsient enda seisundi raskusest tulenevalt ravi vähemalt 40 päeva. Kohus leidis, et käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Kohus oli seisukohal, et kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal ei ole toiminud isiku seisundi paranemist 4 päeva jooksul ja arstide hinnangul vajab ta ravi vähemalt 40 päeva, tuleb pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani.
20.Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi ning viivitusega võib kaasneda oht nii puudutatud isikule endale kui ka ümbritsevatele isikutele. Kohus andis esialgse õiguskaitse korras loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, sh psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi ning vajadusel elekterimpulssravi teostamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
21.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada osas, millega kohus pikendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi kuni 40 päevani, teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta avaldaja 03.08.2026 esialgse õiguskaitse taotlus puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamise ning tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks rahuldamata.
22.Puudutatud isik on seisukohal, et tal ei ole põhjust haiglas end ravida. Talle on tehtud kõik vajalikud uuringud, ta võtab psühhiaatri poolt määratud ravimeid ja on nõus ka jätkuvalt kodus võtma. Ta on haiglas nagu teiste haigete psühhiaater, mitte patsient. Ta ei ole ema suhtes ohtlik. Ema on toonud talle haiglasse raha, mida võlgneb. Vennaga ei kavatse üldse suhelda. Tal on palju pooleliolevaid projekte, mida oleks vaja teha. Ta on juba piisavalt haiglas olnud. Ta on kindlal seisukohal, et ta ei ole enam kuidagi ohtlik ei endale ega teistele ega vaja nii pikaajalist haiglaravi. Haiglaravi vajadus on ära langenud ja nii pikaajaline ravi pikendamine ei ole põhjendatud, seega ei ole kohtumäärus seaduslik. Kuivõrd puudutatud isiku arvamuse kohaselt ei ole tema puhul täidetud PsAS § 11 lg 1-s sätestatu, siis on ta seisukohal, et tema suhtes tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamine ei ole põhjendatud ega seaduslik. Menetlusosaliste seisukohad
23.Avaldaja leidis, et maakohtu määrus on põhjendatud. Puudutatud isikul on varem diagnoositud raske psüühikahäire bipolaarse meeleoluhäire näol. Käesolevalt on isiku psüühiline seisund ägenenud. Tal esineb maniakaalne episood, mis väljendub eeskätt paranoidsete ja suurusluulumõtete intensiivistumises ning ebaadekvaatses ja agressiivses käitumises. Haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Isik on äärmiselt negatiivselt meelestatud lähedaste ja endise tööandja suhtes. Nendest rääkides ropendab ta ebatsensuurselt, lubab kätte maksta ning avaldab, et tööandja ja lähedased suhtuvad temasse ebaõiglaselt ja tekitavad talle meelega kahju. Lähedasi lubab ta jätta ilma vara ja rahata, venda lubas „kasti lüüa“. Umbes kuu aega enne hospitaliseerimist ilmus patsient iga päev ema juurde, karjus, väitis, et kõik kuulub talle, ähvardas tappa nii ema kui ka venna ning liikus noaga ringi. Patsient on lähedaste suhtes korduvalt olnud füüsiliselt agressiivne (lõi venda rusikaga näkku, üritas ema tooliga lüüa, tõukas venda). Käesolevalt on
2-26-16292 patsiendi seisund mõnevõrra paranenud ja tema käitumine on rahulikum, kuid ohtliku käitumise risk väljaspool kontrollitud ravikeskkonda jääb kõrgeks. Kodune ravi ei ole käesolevalt piisav, kuna isikul ei ole senise ravi foonil tekkinud adekvaatset kriitikat oma seisundi suhtes, ta ei mõista ravivajadust ning väljaspool kontrollitud ravikeskkonda ei ole võimalik tagada tema ohutut toimetulekut ega ravi jätkusuutlikkust. Menetluse edasine käik
24.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub kõigi vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
26.Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu määruse seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud kõik TsMS 534 lg 5 teises lauses ja PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ning maakohtule ei ole määruse ebaseaduslikkus ette heidetav.
27.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
28.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduse olemasolu.
29.Psühhiaatrite kui pädevate arstide arvamused on siinses menetluses puudutatud isiku terviseseisundit kajastavaks tõenditeks. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire - bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.2) (dtl 10). Kuigi avaldaja ja avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima (RKTKm, 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 38.3), ei ole maakohus PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduse tuvastamisel eksinud. Kolleegiumil puudub alus erialaspetsialtide poolt määratud diagnoosi õigsuses kahtlemiseks, arvestades, et selle juurde on avaldaja jäänud ka määruskaebemenetluses (dtl 64) ning asjas puuduvad tõendid, mis vastupidist (diagnoosi puudumist) kinnitaks.
2-26-16292
30.Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti tuvastanud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eelduse olemasolu.
31.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isiku raviarst maakohtule 05.08.2026 esitanud arvamuse, mille kohaselt on vajalik puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu ravi pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel ta on psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele (dtl 25). Kolleegium selgitab, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Ringkonnakohtul puudub alus siinses asjas esitatud psühhiaatrite arvamustes kahelda. Kuigi puudutatud isik väidab määruskaebuses, et ta ei ole enam kuidagi ohtlik iseendale ega teistele ega vaja haiglaravi, ei lükka see väide ümber asjas esitatud raviarsti ja psühhiaatrite arvamusi puudutatud isiku ohtlikkusest iseendale ja teistele (eelkõige emale ja vennale). Ka määruskaebusele antud vastusest nähtuvalt on avaldaja jäänud selles osas endisele arvamusele, tuues esile, et puudutatud isiku seisund on küll mõnevõrra paranenud ja tema käitumine rahulikum, kuid ohtliku käitumise risk väljaspool kontrollitud ravikeskkonda jääb kõrgeks (dtl 64). Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1), tuvastas maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus oli täidetud ka vaidlustatud määruse tegemisel ning puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on asjakohase ravita jäämisel pigem tõenäoline, kuna haiglaravita jäämisel jääks puudutatud isik ilma vajalikust ravist mis on oluline tema enda ja teiste tervise kaitseks.
32.Maakohtule ei ole etteheidetav ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eelduse väär tuvastamine.
33.Kolleegium on seisukohal, et olukorras, kus puudutatud isik ei mõistnud pärast esmast esialgse õiguskaitse rakendamist endiselt enda ravivajadust ja haiglaravi vajadust ei tunnistanud ning pidas ennast täiesti terveks, ei olnud temale võimalik osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema tahtest olenematult. Kuigi puudutatud isik on määruskaebuses väitnud, et ta ravimeid võtab, ei ole avaldaja esitatud vastusest nähtuvalt kodune ravi endiselt piisav, kuna puudutatud isikul ei ole senise ravi foonil tekkinud adekvaatset kriitikat oma seisundi suhtes ning oma ravivajadust ta ei mõista (dtl 64). Ringkonnakohus osundab, et PsAS § 17 lg 1 kohaselt on psühhiaatrilise sundravi eesmärgiks psüühikahäire ravi, psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vähendamine ning isiku toimetuleku taastamine iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas. Kinnisesse asutusse paigutamise menetlus on suunatud eelkõige isiku enda tervise kaitsmisele (RKTKm, 12.11.2021, 2-21-5865, p 14.2.). Nagu asja materjalidest nähtub, on puudutatud isik varasemalt tahtevastase ravi kohaldamisel sellest ka abi saanud. Eeltoodud kolleegiumi seisukohti arvestades puudub seaduslik alus maakohtu määruse tühistamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
34.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasutaotlus on lahendatud eelnevalt maakohtu poolt (24.08.2026 määrusega).
35.TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.