Margo Klaar (eesistuja), Krista Kirspuu, Mati Maksing
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus ŽG suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks ja psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.05.2017 õiguskaitse kohaldamiseks ŽG määruskaebus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
määrus
esialgse
Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) Puudutatud isik: ŽG (isikukood XXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 10.05.2017 määrus jätta muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht.
Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Asjaolud ja avalduse põhjendused
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 10.05.2017 Harju Maakohtule taotluse ŽG suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.
2.ŽG haigestus psüühiliselt 2011. aastal, mil hakkas avaldama, et teda jälitatakse ja tahetakse tappa. Ta pöördus luulumõtete ajendil politseijaoskonda, kust ta inadekvaatse ja rahutu käitumise tõttu haiglasse toodi. ŽG hospitaliseeriti esimest korda SA PERH Psühhiaatriakliinikusse mais 2012 ja tal diagnoositi paranoidset luululist häiret. Haiglajärgselt ta määratud ravimeid kasutama ei hakanud, mistõttu peatselt intensiivistusid paranoidsed luulumõtted ja ta muutus üha vaenulikumaks ja süüdistavamaks politsei suhtes (tegi kaebuseid ja käis pidevalt politseijaoskonnas skandaalitsemas). Puudutatud isik on psühhiaatriakliinikus ravil viibinud kokku üheksal korral, kuid haiguskriitikat ei tekkinud ja kodus ravimeid edasi ei tarvitanud. Praegusel juhul hospitaliseeriti ŽG kiirabiga. Ta oli taas pöördunud politseijaoskonda, kus lärmas, süüdistas, nõudis ebatsensuurselt midagi millest politseitöötajad ei suutnud aru saada. Haiglasse paigutamisel oli ta agiteeritud, vihane ja süüdistas, et teda on ebaseaduslikult haiglasse toodud, eitas endal psüühikahäiret, abi ja ravi vajadust. Nii tema enda kui teiste turvalisuse tagamiseks paigutati ta eraldustuppa kuni rahunemiseni ravi foonil järgmise hommikuni. Taotluse esitamise ajal viibis ta üldpalatis, kuid oli püsivalt pinges, agiteeritud ja konfliktne. Ärritus ümbritsevate peale, reageeris solvangutega, nõudis eriõigusi. Väitis, et ligi seitse aastat tagasi saanud ta teada salaviinaärist ja temale tehti salaviinaga süsti, mille kohta oli esitanud politseisse kaebuse. Selle kaebuse kohta läks politseijaoskonnast küsima, kuid tema toodi haiglasse.
3.ŽG-l esines raske psüühikahäire (paranoidne luululine häire), puudus haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Tema käitumine oli täiel määral mõjutatud tema haiguslikest elamustest (luululistest veendumustest). Haiglaravita jäädes püsiks ta ohtlikuna eeskätt teda ümbritsevatele inimestele. Temal esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist, mistõttu palus avaldaja ŽG suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist 40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut ravi (sh. antipsühhootiliste ja üldrahustavate ravimite manustamist) kuni 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Maakohtu määrus
2(6)
4.Maakohus leidis, et esinevad asjaolud ŽG suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja rahuldas 10.05.2017 määrusega taotluse. Maakohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus määras, et esialgse õiguskasitse korras kohaldatud tahtes olenematu psühhiaatriline ravi lõpeb 17.06.2017 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
5.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 kohaselt esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks esitab isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskoha järgsele kohtule.
6.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 alusel võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
7.Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arsti arvamusest nähtus, et ŽG hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 08.05.2017 kell 10.39. Taotluse esitamise ajaks ei olnud ŽG seisund paranenud, ta oli jätkuvalt ebastabiilne ega suutnud otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle.
8.ŽG raviarst dr IV selgitas, et patsient on korduv haige, kes kodus ravimeid ei võta. Haigushoo ägenemisel pöördub politsei poole. Sel korral nõudis politseist häälekalt 7 aasta taguse avalduse läbivaatamist. Haiglasse tulles oli väga agressiivne, sai ravimit ja magas mõned tunnid.
9.Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et haigus algas 2009. aastal. Ta kirjutas e-kirju salaviina, larseni (salaalkohol) ja Venemaa baaside kohta. Selgitas, et töötab Iru Hooldekodus ja on väga hinnatud töötaja. Ta ei soovi haiglas olla, ta on väga rahulik inimene, vahest ainult räägib kõvema häälega, kui tal on kõrvaklapid peas. Tema õppimise ajal oli Tartus väga palju narkomaane, tarvitati „kalpatškid“, s.o narkootikum, mida ekspertiis ei näita. Seal häkiti tema arvutisse ja varastati kogu sotsiaalmeediasse kirjutatud info. Sotsiaaltöötajaid huvitavat vaid tema võlad. Ta ei
3(6)
karjunud politseijaoskonnas, viis vaid oma avalduse sinna ja küsis prokuröri, kes asjaga tegeleb. Selle peale politsei mõõtis tema jalanumbri ja pani ta käed raudu ning tõi ta haiglasse.
10.Riigiõigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar toetas taotlust.
11.Muude isikute ärakuulamist ei pidanud maakohus vajalikuks, sest arvestades ŽG psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita teiste isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
12.Arvestades ŽG psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei olnud muul viisil võimalik, oli maakohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Maakohut hinnangul oli isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
13.ŽG-l esines raske psüühikahäire (paranoidne luululine häire) ja tema käitumine oli täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsiks ta ohtlikuna eelkõige ümbritsevatele, kuid ka iseendale. Eelnevat kinnitab see, et 24.04.2017 oli tema raviarst kirjutanud ambulatoorsele kaardile, et patsient helistas korduvalt, sõimas, karjus, ähvardas ja nõudis mingisugust miljonilist võlga ja keeldus arsti juurde tulemast. Arst võttis ühendust haige emaga, kuid ema patsienti haiglasse ei saatnud. Samuti oli oluline ŽG pöördumine politseijaoskonda, kus ta oli lärmanud, süüdistanud, nõudnud ebatsensuurselt midagi arusaamatut. ŽG selgitas eeltoodud käitumist sellega, et ligi seitse aastat tagasi saanud ta teada salaviinaärist ja temale tehtud salaviinaga süsti, mille kohta ta esitas politseisse kaebuse. 08.05.2017 läks ta selle kohta jaoskonnast küsima, kuid teda toodi haiglasse. Haiglasse saabudes oli väga agressiivne. ŽG seisundi hinnangust lähtuvalt ei olnud tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei olnud alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel ha oli vajalik pikaajaline hospitaliseerimine.
14.Eeltoodu põhjal lubas maakohus ŽG suhtes kohaldada tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi kuni ravi vajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 40 päeva. Maakohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused olid täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii ŽG-le endale, kuid eelkõige ümbritsevatele. Taotlusest nähtuvalt vajas puudutatud isik ravi ja ravimite manustamist ning seetõttu tuli anda luba talle tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui ta vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
15.Tulenevalt TsMS § 539 lg-st 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega kui paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst). Määruskaebus ja selle põhjendused
16.12.05.2017 esitas ŽG määruskaebuse, milles palus maakohtu 10.05.2017 määrus tühistada, kuna ei esine PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 nimetatud asjaolusid. 4(6)
17.Määruskaebuse esitaja leiab, et ta ei ole haige ning saab kõigiga tööl ja kodus väga hästi läbi. Teda hinnatakse. Tal on probleem vaid politseiga, kes eirab juba aastaid oma kohustusi ja kui kaebuse esitaja pöördub politseinike poole oma õiguste kaitseks, siis on politseinikud vägivaldsed, mõnitavad teda ning toovad vägisi haiglasse.
18.Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et tema ravile paigutamise taga on politsei, kes hoidub oma kohustuste täitmisest. Ta leiab, et tõendamata on nii tema ohtlikkus kui ka muu psühhiaatrilise abi piisamatus. Menetluse edasine käik
19.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
20.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 järgi ei korda neid.
21.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib kohus taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isik on seadnud kahtluse alla PsAS § 11 lg-s 1 toodud eelduste esinemise.
22.Ringkonnakohus määruskaebuse väidetega ei nõustu ja leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud vältimatu psühhiaatrilise abi korras tahtevastase ravi kohaldamise tingimused ja määruskaebuses esitatud väited ei lükka ümber raviasutuse psühhiaatrite poolt esitatud andmeid, mille kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (paranoidne luululine häire) ning puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Raviarsti arvamusest nähtuvalt võib puudutatud isik ravita jäämisel olla ohtlik eeskätt teda ümbritsevatele isikutele.
23.TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui isik on ära kuulatud ja tähtaja pikendamine on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Maakohtu määrusest tulenevalt on isik ära kuulatud ning esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamine oli psühhiaatrite arvates ilmselgelt vajalik. Psühhiaatrite IV ja ML 10.05.2017 arvamus (tl 2) on piisav, et hinnata esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadust ja seda, et muu psühhiaatrilise ravi
5(6)
kohaldamine ei ole ilmselt küllaldane. Seega on täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad eeldused esialgse õiguskaitse pikendamiseks kuni 40 päevani.
24.TsMS § 172 lg-st 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.