Asjaõigus › Omandiasjad

kirjas kostja teatas: "Kuna te olete hõivanud Tiigi külas ebaseaduslikult minule kuuluva hoone, siis olen sunnitud teie asjad sealt välja tõstma. Ma palun sul oma asjad ära viia 05.11. Peale selle tõstan asjad kuuri alla ". 04.11.2002.a. saatis hageja kostja V.T le ettepaneku lahendada asi rahumeelselt ja varem sõlmitud hoonestusõiguse seadmise lepingu raames. V. T ei olnud nõus mingit kokkulepet sõlmima. 23.01.2003.a. esitas H. M kohtule hagi V.T vastu kohustuste täitmise nõudes (Lääne- Viru Maakohtu tsiviilasi nr. 2- 47/2003). 30.01.2003.a. saatis hageja V. T ettepaneku sõlmida kohtuväline kokkulepe. V.T sellele ettepanekule ei ole reageerinud. Samuti ei ole kostja vastanud 28.03.2003.a. täiendavale ettepanekule sõlmida poolte vahel kokkulepe. Oma hagis tsiviilasjas nr. 2-47/2003 viitas hageja selgelt asjaoludele, et ta peab võimalikuks nõuda kinnistusraamatu kande tühistamist ja/ või temale V.T poolt tekitatud kahju nõudmist. Hageja selgitas, et oma esimeses hagis valis ta oma esialgseks õiguskaitsevahendiks V.T kohustiste täitmisele sundimist lootuses, et kostja käitumine on tulevikus mõistlik. Pakutud vaidluse lahendamise viis olnuks muudest õiguskaitsevahenditest kergemini ja kiiremini teostatav. Oma 21.02. 2003.a. vastuses kostja hagile sisuliselt ei vastanud. Kostja peab endiselt ennast õigustatud isikuks H.M vara omandamisel ilma temale selle eest tasu maksmata. Samuti ei pea kostja võimalikuks seada hoonestusõigus H. M kasuks. V.T selline käitumine näitab tema pahausksust. Hageja on seisukohal, et kolmandad isikud H A A , A T ja kostja V. T omandasid kinnistu tühise tehinguga, 22.07.1996.a. ja 27.08.1996.a. kinnistamisotsused ja kinnistamiskanded on ebaõiged. 1) 11.07.1996.a. kokkulepe on tühine tehing TsÜS § 66 (redaktsioonis kuni 01.07.2002.a.) mõttes, on kehtetu algusest peale ega oma õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 66 lg. 2-4 kohaselt on seadusega vastuolev tehing tühine, tühine tehing on kehtetu algusest peale ja tühist tehingut ei pea täitma. VÕSRS § 7 kohaselt enne 01.07. 2002.a. tehtud tehingut saab pärast 01.07.2002.a. tühistada kehtivates seadustes sätestatud korras, tühistamise aluste suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Selle sätte mõte seisneb selles, et tehingu kehtivust tuleb hinnata vana seaduse järgi, kuid tühistamise korda tuleb kohaldada uue seaduse järgi. Alates

AÕS §-des 241-255 sätestatud olulisi tingimusi (puuduvad hoonestusõiguse ulatusele vastav kinnisasi, hoonestusõiguse pikendamise tingimused, ehitise saatus hoonestusõiguse tähtaja saabumisel, hüvitis hoonestusõiguse tähtaja saabumisel jm). Kuna 11.07.1996.a. kokkulepe ei vasta seaduses otseselt nimetatud ja muudele olulistele tingimustele, kokkuleppe punktid 2.2 ja 2.3. on tingimuslikud, selle kokkuleppe alusel ei ole hoonestusõiguse ulatuses vastavat kinnisasja moodustatud, siis seda kokkulepet ei ole võimalik pidada MaaRS § 7 lg. 2 ettenähtud kokkuleppeks, vaid poolte eelkokkuleppeks, mis on suunatud tulevikus MaaRS § 7 lg. 2 ettenähtud kokkuleppe sõlmimisele. ORAS § 5 kohaselt omandireformi kohustatud subjektiks on riik ja kohalikud omavalitsused. Maa tagastamise käigus ehitiste omaniku kasuks hoonestusõiguse seadmine toimub erisätete järgi. Kohalikul omavalitsusorganil lasub kohustus kontrollida, et maa tagastamise käigus ei rikuta teiste isikute õigusi ning et sõlmitud lepingud vastaksid seadusele. Kohalik omavalitsusorgan ei saa tagastamise protsessi käigus rikkuda seadusega ja määrustega kehtestatud korda ja arvestada tühiste tehingutega. 11.07.1996.a. kokkuleppe puhul on tegemist tühise tehinguga. Maa tagastamisel tühist kokkulepet ei saanud riik ning tema kaudu omandireformi läbiviiv kohalik omavalitsusorgan arvestada ega selle kokkuleppe alusel teisele isikule kuuluvate ehitiste alust ja ehitiste teenindamiseks vajalikku maad kolmandatele isikutele ja kostja V.T ’le tagastada. 2) Vihula Vallavalitsuse 17.10.1995.a lihtkirjalik. kinnistamisavaldus on tühine, ei oma õiguslikke tagajärgi ja selle avalduse alusel ei saanud kinnistusraamatukannet teha. Vihula Vallavalitsuse 17.10.1995.a. kinnistamisavaldus ei sisalda MaaRS § 7 lg. 2 nõutud kohaliku omavalitsuse avaldust kanda kinnistusraamatusse märge H. M kasuks hoonestusõiguse seadmise tagamiseks. MaaRS § 7 lg. 2 sätestatud märke eesmärk on tagada maa tagastamise seaduslikkust, luua õiguslikud alused hoonestusõiguse seadmiseks ja kaitsta ehitiste omaniku õigusi. Avalik-õigusliku isikuna puudub kohalikul omavalitsusorganil õigus jätta täitmata temale seadusega pandud kohustusi. Vihula Vallavalitsus kui omandireformi aluste kohustatud subjekt pidi täitma seadusest tulenevat kohustust ja taotlema märke tegemist hoonestusõiguse seadmiseks H.M kasuks. Seaduses otseselt tuleneva kohustuse mittetäitmine teeb lisaks muule 17.10.1995.a. avalduse TsÜS (vana redaktsioon) § 66 mõttes tühiseks, mistõttu see avaldus ei saa omada õiguslikke tagajärgi. AÕS § 64 lg. l kohaselt kinnistusraamatu kanne tehakse kinnistamisavalduse alusel. Kinnistamisavaldus on asjaõigusleping või ühepoolne avaldus, milles on väljendatud soov kande tegemiseks kinnistusraamatusse. Tagastatud maa kinnistamisavalduse esitamisel tuleb juhinduda AÕSRS § 10 lg. l ja MaaRS § 7 lg. 2 sätteist. 17.10.1995.a. kinnistamisavalduse esitamise ajal kinnistamiseks vajalikud dokumendid puudusid, mida kinnitab Lääne-Viru Maakohtu 23.10. 1995.a. vahekäsutus. Vahekäsutuse kohaselt puudus MaaRS § 7 lg. 2 sätestatud nõuetekohane notariaalne kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks. Puuduste kõrvaldamiseks anti Vihula Vallavalitsusele tähtaeg kuni 23.11.1995.a. KRS § 43 kohaselt võib kinnistamisavalduse esitanud isik esitada kinnistusametile täiendavaid dokumente kuni kinnistamisotsuse tegemiseni. KRS § 47 lg. 2 p. 3 kohaselt teeb kinnistamiseks pädev isik otsuse kinnistamisavalduse rahuldamata jätmise kohta, kui kande tegemise takistust ei ole kõrvaldatud määratud tähtaja jooksul. Vihula Vallavalitsus oma kinnistamisavaldust ei täiendanud,

täiendavaid dokumente ei esitanud ning 31.01.1996.a. otsusega jättis Lääne-Viru Maakohus Vihula Vallavalitsuse 17.10.1995.a. avalduse Vihula vallas Tiigi külas asuva Peetri maaüksuse kinnistusraamatusse kandmiseks rahuldamata. Seda kinnistamisotsust ei ole tühistatud ega muudetud. Kinnistusraamatuseadus ei näinud ette varasema kinnistamisotsuse tühistamist või muutmist ning kord juba rahuldamata jäetud sama avalduse hilisemat rahuldamist. Vihula Vallavalitsuse 28.08.1995.a. korraldus nr. 419 ei saa olla õigustatud subjektidele maa tagastamise aluseks ning kinnistamisavalduse aluseks. See korraldus oli tehtud enne maa tagastamise toimingute lõpetamist. Korralduse p.-st 2.1. nähtub, et korralduse tegemise aluseks oli 08.08.1995.a. hoonestusõiguse mittenotariaalne kokkulepe, mis aga MaaRS § 7 lg. 2 ja TsÜS (vana redaktsioonis) § 66 lg. 2 tulenevalt ei saa luua õiguslikke tagajärgi. Lähtuvalt MaaRS 6 lg. 2 p. 3, § 9 lg. l sätteist ei kuulunud tagastamisele teise isiku hoonete alune ja hoonete teenindamiseks vajalik maa kuni kahe hektari ulatuses. Seda 28.08.1995.a. korraldust nr. 419 on võimalik pidada vaid maa tagastamise eelkorralduseks. Pärast seda, kui 17.10.1995.a. kinnistamisavaldus jäeti 31.01.1996.a. kinnistamisotsusega rahuldamata ning 11.07.1996.a. sõlmiti hoonestusõiguse eelkokkulepe, pidi Vihula Vallavalitsus maa tagastamise menetlustoiminguid jätkama Vabariigi Valitsuse poolt sätestatud nõuete kohaselt. Maa tagastamise kord on ORAS § 12 lg. 5 kohaselt sätestatud Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a määrusega nr. 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (korralduse vastuvõtmise aja redaktsioonis) p.-des 49 - 65. Vihula Vallavalitsus ei ole sellest korrast kinni pidanud. Korra p. 50 kohaselt koostab maa tagastamise korralduse vastuvõtmiseks kohaliku omavalitsuse täitevorgan maa tagastamiseks vajalikest dokumentidest maa tagastamise toimiku. Korra p. 51 alapunkt 6 kohaselt peab maa tagastamise toimikus olema Riigi Maa-ameti kehtestatud korra kohaselt koostatud maaüksuse plaan ja piiriprotokoll. Korra p. 53 kohaselt saadab kohaliku omavalitsuse täitevorgan enne maa tagastamise otsustamist maa tagastamise toimiku (vastavalt käesoleva korra p.-le 51) vastava maakonna maa-ametile kooskõlastamiseks. Maa tagastamise toimik koostatakse enne maa tagastamise korralduse vastuvõtmist ja enne maa tagastamise korralduse vastuvõtmist peab olema maaüksus moodustatud. Kuni 20.01.1999.a. katastrimõõdistamisel juhinduti Riigi Maa-ameti peadirektori 01.07.1994.a käskkirjaga nr. 41 kinnitatud "Katastrimõõdistamise ajutises juhendis" sätestatust. Ajutise juhendi p. 2 kohaselt on katastrimõõdistamise objektiks kinnisasi ja mõõdistamise eesmärgiks maaüksuse piiride määramine, märkimine ja mõõdistamine, maaüksuse plaani ja piiriprotokolli koostamine ning piiri maastikul kättenäitamine. Lähtuvalt ajutise juhendi p.-dest 21- 23 on üheks katastrimõõdistamise asjaosaliseks maa hoonestusõigust taotlev isik. Kuid Peetri maaüksuse moodustamisel H.M ei osalenud. Tema allkirjad 28.08. 1995.a. koostatud piiride protokollil puuduvad. Piiriprotokollid ja maaüksuse plaan ei vasta Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 51 alalõigule 6, sest on koostatud enne hoonestusõiguse seadmise kokkuleppe sõlmimist ja pärast 28.08. 1995.a. korralduse nr. 419 vastuvõtmist. Vihula Vallavalitsus ei olnud pädev otsustama maa õigustatud subjektile tagastamist enne maaüksuse moodustamist ja nõuetekohase notariaalse kokkuleppe sõlmimist. Pärast 28.08.1995.a. korralduse nr. 419 vastuvõtmist oli Vihula Vallavalitsus kohustatud jätkama maa tagastamise toimiku moodustamist vastavalt kehtestatud nõuetele, kaasama asjaosalisena H. M ja moodustama hoonestusõiguse ulatusele vastavat katastriüksuse ning alles seejärel

oleks Vallavalitsus saanud vastu võtta maa tagastamise korralduse ja tegema vastavalt MaaRS § 7 lg. 2 ja AÕSRS § 10 lg. l nõuete kohase lihtkirjaliku kinnistamisavalduse kinnisajale, s.o. hoonestusõigusele vastava kinnistusregistri osa avamiseks. Lisaks sellele oli Vallavalitsus kohustatud kandma kinnistusraamatusse märke H.M kasuks hoonestusõiguse seadmise tagamiseks. Pärast Lääne-Viru Maakohtu poolt 31.01.1995.a. kinnistamisavalduse rahuldamata jätmist ja 11.07.1996.a. kokkuleppe sõlmimist ei saanud enam 28.08.1995.a. Vihula Vallavalitsuse korraldus nr. 419 ja 17.10.1995.a. Vihula Vallavalitsuse kinnistamisavaldus olla õigustatud subjektidele maa kinnistamise õiguslikuks aluseks, sest Vihula Vallavalitsus 17.10.1995.a. lihtkirjalik kinnistamisavaldus ei vasta seaduse nõuetele, see avaldus on jäetud 31.01. 1995.a. rahuldamata, kinnistamisavaldus on tehtud enne hoonestusõiguse seadmise eelduste loomist, Vihula Vallavalitsus ei täitnud maa tagastamise menetlusreegleid, H.M ei olnud katastriüksuse moodustamise osaliseks, hoonestusõiguse ulatusele vastavat katastriüksust (hilisemat kinnisaja) ei olnud moodustatud, 28.08.1995.a. korralduse vastuvõtmise päevaks ei olnud maa tagastamise menetlus nõuetekohaselt lõpule viidud, 28.08.1995.a. korraldus nr. 419 tugineb tühisele mittenotariaalsele kokkuleppele ja selle korralduse andmed ei ole õiged, selle korralduse alusel ei saanud maad õigustatud subjektidele tagastada. Vihula Vallavalitsuse 17.10.1995.a. kinnistamisavaldus ei vasta MaaRS § 7 lg. 2 ja AÕS § 10 lg. l toodud nõuetele ja see avaldus on TsÜS (kuni 01.07.2002.a. redaktsioonis) § 66 lg. 2 ja 3 kohaselt tühine ja kehtetu algusest peale ega saa luua õiguslikke tagajärgi. 3) 22.07.1996.a. Lääne-Viru Maakohtu kinnistamisotsus ja kinnistamiskanne on ebaõiged. 31.01.1996.a. otsusega jättis Lääne-Viru Maakohus Vihula Vallavalitsuse 17.10.1995.a. avalduse Vihula vallas Tiigi külas asuva Peetri maaüksuse kinnistusraamatusse kandmiseks rahuldamata. Seda kinnistamisotsust ei ole tühistatud ega muudetud. Vihula Vallavalitsus uut kinnistamisavaldust kinnistusametile ei ole esitanud. Kinnistamine toimus varem esitatud ja kord rahuldamata jäetud 17.10.1995.a. Vihula Vallavalitsuse kinnistamisavalduse alusel. Kinnistamisavaldust ei olnud muudetud ega täidetud, viide hoonestusõiguse kokkuleppele puudub (kuigi 11.07.1996.a. kokkulepe on kinnistustoimikus). 17.10. 1995.a. avaldusel on maha tõmmatud 18.10.1995.a. registreerimise andmed ja juurde kirjutatud: "Lääne-Viru Kinnistusamet 16-07-1996 kell l005 772". Kinnistusraamatuseadus ei näe ette võimalust kord juba registreeritud ja rahuldamata kinnistamisavaldust uuesti esitada ning sama avaldust uuesti registreerida. Selline tegevus on vastuolus üldprotsessinormidega ja on vastuolus KRS § 33 lg. 3, § 43, § 44 ja 47 lg. 2 p. 3 sätestatud eesmärkidega. KRS § 47 lg. l viimase lause kohaselt kinnistamisotsus on maavõi linnakohtu lahend. Kinnistusraamatuseadus ei näinud ette varasema kinnistamisotsuse tühistamist või muutmist ning kord juba rahuldamata jäetud sama avalduse hilisemat rahuldamist. Tsiviilkohtupidamise seadustiku § 225 kohaselt kohtuotsus on lahend, millega asi sisuliselt otsustatakse. Kui 17.10.1995.a. avaldus on jäetud jõustunud kinnistamisotsusega rahuldamata, siis sama avaldusega ei saa enam uuesti pöörduda ning kohtul puuduvad õiguslikud alused sama avaldust uuesti läbi vaadata (TsKPS § 148 lg. l p. 3, § 218 p. 3 jt) ning teha selle alusel uus kinnistamisotsus. Avaldus on isiku tahte avaldamine ehk tehing. 31.01.1996.a. kinnistamisotsusega jäeti avaldus (tahe) rahuldamata. Sellega langes õiguslik alus (lihtkirjalik kinnistamisavaldus) ära

ja kinnistamiskande tegemiseks oli vaja avaldada uut tahet ehk esitada uus lihtkirjalik avaldus. 22.07.1996.a. kinnistamisotsuse tegemisel puudus õiguslik alus kinnistamisavaldus. Kinnistamist oleks saanud teha uue, kooskõlas MaaRS § 7 lg. 2, AÕSRS § 10 lg. l esitatud avalduse alusel. Uus avaldus pidi sisaldama vallavalitsuse taotlust kanda märge hoonestusõiguse seadmist tagamiseks H. M kasuks, samuti pidi olema moodustatud hoonestusõiguse ulatusele vastav katastriüksus, millele oleks saanud avada hoonestusõiguse ulatusele vastava kinnisturegistriosa. Lääne-Viru Maakohtu 22.07.1996.a. kinnistamisotsus on ebaõige KRS §-de 46, 64 (nüüd § 631) mõttes. Samuti on ebaõige selle kinnistamisotsuse alusel tehtud kanne. Kuna see kanne on järgneva kandega kustutatud, siis ei ole vaja kande kustutamist AÕS § 65 kohaselt taotleda, kuid kinnistamisotsuse ja kande ebaõigsus on olulised järgmise kande ebaõigsuse hindamisel. 4) 06.08.1996.a. kinkeleping ja asjaõigusleping on tühised ja kinnistusraamatu kanne on ebaõige. Maade tagastamise käigus ei tegutsenud V. T ja teised õigustatud subjektid heas usus, jätsid hoonestusõiguse seadmiseks vajaliku maaüksuse moodustamata ja lõid sellega olukorra, kus hoonestusõiguse teostamine ei ole vastava kinnisasja puudumisel võimalik. V.T ja teiste õigustatud subjektide ning kohustatud subjekti, Vihula Vallavalitsuse, tegevuse tõttu H.M ’le kuuluvad ehitised on nüüd maa oluliseks osaks ja V. T peab ennast nende seaduslikuks omanikuks ehitiste eest tasu maksmata. V. T leiab, et H. M on hõivanud ehitised ebaseaduslikult. Algselt kogu maa kandmisega kinnistusraamatusse ühe kinnistuna, moodustamata eraldi maakatastriüksust ja kinnistut, mis vastaks hoonestusõiguse ulatusele, on rikutud H. M AÕS § 13 lg. 5 sätestatud õigust nõuda tema ehitisealustele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist või saada maa omanikuks. Kogu Peetri kinnistu suurusega 43, 5 ha on oluliselt suurem H. M õiguse ulatusest. Vastavalt MaaRS § 9 lg. l, AÕS § 13 lg. 5 ja § 15 lg. l ja 19.04.1990.a. maa looduses eraldamise aktile nr. 13 ulatavad H.M õigused ehitistealusele ja ehitiste teenindamiseks vajalikule maale suurusega kuni kaks hektarit, kuid mitte vähem kui 1100 m2. Sellist maaüksust, sellist kinnisasja, kinnisasjale vastavat registriosa ei ole siiani olemas. Vastavalt AÕS § 241 lg. 4 hoonestusõigusele kohaldatakse kinnisasja sätteid. KRS § 8 lg. 1 kohaselt kantakse kinnistusraamatusse kõik kinnisasjad ja iga kinnisasja kohta avatakse iseseisev registri osa, millele antakse eraldi number (kinnistu number). Hoonestusõiguse ulatusele vastavat kinnistusregistri osa ei ole kunagi moodustatud, iseseisvat registriosa ei ole avatud. Kuna kogu maa on kantud kinnistusraamatusse ühtse kinnistuna ja puudub registriosa suurusega kuni kahe hektarini või 1100 m2, kuhu saaks nõuda hoonestusõiguse seadmist ja kinnistusraamatusse vastava kande tegemist, siis väljakujunenud olukorras puudub H.M ’l siiani AÕSRS § 13 lg. 5 ja 15 lg. võimalus saada maa omanikuks või nõuda hoonestusõiguse tunnustamist ja selle kandmist kinnistusraamatusse. Vastavalt Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p.-le 63 läheb omandiõigus tagastatud maale õigustatud subjektile üle maa kinnistusraamatusse kandmise (kinnistusregistriosa avamise) päevast. Kolmandad isikud ja kostja V.T kanti omanikena kinnistusraamatusse Vihula Vallavalitsuse kohaldamisele mittekuuluva maa tagastamise 28.08.1995.a. eelkorralduse ja tühise 17.10.1995.a kinnistamisavalduse alusel. Kuna kinnistusraamatukande tegemise alused puudusid,

22.07.1996.a. kinnistusotsus ja kinnistusraamatu kanne on ebaõiged, siis on maa omandamine tühine TsÜS § 66 mõttes ja ei saa luua õiguslikke tagajärgi. 06.08.1996.a. sõlmisid õigustatud subjektid A T , H A -A ja V T kinkelepingu ja sellest tuleneva asjaõiguslepingu, millega A T ja H A -A kinkisid V.T ’le 2/3 mõttelist osa Peetri kinnistust nr. 2013. Heausksusega ei saa kaitsta vara omandamist omandireformi käigus avaliku võimu akti alusel. Kinkeleping ja asjaõigusleping on sõlmitud sama ringi siseselt — maa tagastamise õigustatud subjektide vahel, kes pidid olema teadlikud kõigist tagastamise ja kinnistu omandamise asjaoludest. Kinkelepingu sõlmis kinkijate nimel V. T .Seega oli tegemist tehinguga iseendaga, kus V. T ’l oli õigus asja omandamise tingimusi endale kehtestada. Heausksus kaitseb kolmandate isikute omandatud õigusi. V. T ei ole vaidlustatud kinnistu suhtes kolmas isik, teda ei saa pidada 2/3 mõttelise osa kinnistu heauskseks omandajaks (AÕS § 56 lg. 3, AÕS § 95 lg. 2, 01.07. 2003.a. jõustuv AÕS § 95 lg. l1, § 95 lg. l2 ja § 95 lg. 3) ja ta ei saa kinnistusraamatu andmetele tugineda. Kuna maa omandamine ei loo õiguslikke tagajärgi, kinkeleping ja asjaõigusleping põhineb ebaõigel kinnistusraamatukandel, siis ei ole kehtivad algusest peale ka kinkeleping ja asjaõigusleping. Kinkeleping ja asjaõigusleping on tühised TsÜS (vanas redaktsioonis) § 66 mõttes. Eeltoodu põhjal on järgnev 06.08.1996.a. kinnistamisotsus ja kinnistusraamatu kanne samuti ebaõiged KRS §-de 46, 64 (nüüd § 631), AÕS § 57 lg. l ja § 65 mõttes, kande tegemise alused ei olnud õiguslikud. V.T ei saa tugineda kinnisasja heausksele omandamisele. Lähtuvalt AÕS §-de 57 ja 65 ning KRS § 65 sätteist on H.M ’l õigus nõuda ebaõige kande kustutamist ja parandamist. Tühise tehingu ja ebaõige kande alusel saadu tuleb tagastada ehk ennistada tuleb endine olukord. Seadus ei võimalda kinnistusregistriosa sulgemist juhul, kui kinnistusraamatu kanne on ebaõige. KRS § 72 lg. 2 kohaselt saab seda teha omaniku lihtkirjaliku avalduse alusel. Hageja nõuet tuleb käsitleda kui maa tagastamise-eelse omaniku omanikuna kinnistusraamatusse kandmise nõuet. Enne kinnistusregistriosa avamist oli maa omanikuks riik, kes on õigustatud vajadusel registri osa sulgema või muul viisil korraldama. Tagastatud maa on läinud riigi omandist välja seaduse olulise rikkumisega ehk riigi kui omaniku tahte vastaselt. Riik on kaasatud kostjaks olude tõttu, sest ilma riigi sekkumiseta ei ole võimalik õiglust jalule seada. Kuna riigi vastutust ei saa samastada teiste isikute vastutusega maa ebaõigel tagastamisel ja kinnistamisel, siis taotleb hageja kohtukulude nõudmist ainult ühelt kostjalt – V. T ’lt ja kolmandatelt isikutelt. Kuna kustutatud kande automaatset taastamist seadus ette ei näe, siis H. A - A , A. T ja Vihula vald saavad olla kolmandateks isikuteks kostja poolel, sest asjas tuvastamisele kuuluvad asjaolud ja õigussuhted võivad mõjuda nende õigustele või kohustele ühe poole suhtes. Hageja palub kustutada Lääne- Viru kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr. 2013 Vihula vald Tiigi küla, Peetri kinnistu esimese ja teise jao kanded ning kanda kinnistusraamatusse omanikuna Eesti Vabariik. Samuti palub hageja välja mõista hageja kasuks kõik õigusabikulud ja riigilõiv. Tulenevalt asjaolust, et alates hagiavalduse esitamisest on oluliselt muutunud tsiviilkohtumenetluse seadus ja kohtupraktika kinnistusraamatu kande parandamise asjades, on muutunud nõuded kohtuotsuse resolutiivosale (nt. RK lahend 3-2-1-1206), on muutunud kohtu nimi ja registri number ning et kohtuotsus peab olema

täidetav, esitas hageja 30.10.2006.a. hagiavalduse nõude täpsustamise avalduse, milles hageja palub tunnustada Viru Maakohtu kinnistusosakonna Lääne-Viru jaoskonna kinnistusregistri registriosa nr. 201331 (endine 2013) Vihula vald, Tiigi küla, Peetri kinnistu omaniku kanded ebaõigeks ja lugeda, et V. T , isikukood xxxx, elukoht xxxx, nõustub enda kustutamisega samast registriosast kinnistu omanikuna ja V.T ning Eesti Vabariik annavad nõusoleku kanda samasse registriossa omanikuna Eesti Vabariik. II. Kostja kirjalik vastus. Kohtule V.T 21.11.200 21.11.2003 .2003.a. kohtule saabunud kirjalikus kirjalikus vastuses hagi ei tunnista, vaidleb sellele vastu ning leiab, et hagi on põhjendamatu. Kostja leiab, et: l. 11.07.1996.a. hageja ja õigustatud subjektide vahel sõlmitud notariaalne kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks ei ole tühine. Hoonestusõiguse seadmise võimaluse sätestavad MRS §-d 7,9, 10, mille kohaselt võib ehitisealuse maa tagastada endisele omanikule, kui viimane ja ehitise omanik on kokku leppinud hoonestusõiguse seadmises. Erinevalt hoonestusõiguse seadmisest riigi maale, kus hoonestusõiguse seadmine saab toimuda vaid Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras ja tingimustel ning seatakse reeglina sunniviisiliselt, saab subjektide vaheline kokkulepe olla ainult vabatahtlik ning hoonestusõiguse tingimustes peavad pooled kokku leppima iseseisvalt seaduse nõudeid arvestades. MRS § 7 lg. 2 kohaselt peab kokkulepe maale hoonestusõiguse seadmises olema notariaalselt tõestatud ning sisaldama õigustatud subjekti kohustust seada maa tagastamisel hoonestusõigus ehitise omaniku kasuks. Nimetatud kokkulepe peab sisaldama hoonestusõiguse olulisi tingimusi, kaasa arvatud hoonestusõiguse tasu ja tähtaeg. Muus osas kohaldatakse hoonestusõiguse seadmisele AÕSRS § 15 sätteid. AÕSRS § 15 lg. l sätestab, et ehitise omanikul, kellele kuuluv ehitis on püstitatud õiguslikul alusel ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, on õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul, arvates nimetatud maa kandmisest kinnistusraamatusse. Kui ehitise omanik ei nõua nimetatud tähtaja jooksul hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks. Kui maa omanik keeldub hoonestusõiguse seadmisest, kuid eelnevalt oli sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks, on ehitise omanikul õigus esitada ühe aasta jooksul, arvates ehitisealuse maa kandmisest kinnistusraamatusse, hoonestusõiguse tunnustamist ja vastavat kinnistusraamatu kannet taotlev hagi. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni on nimetatud ehitis vallasasi. Kuna viidatud seadused annavad vaid üldreeglid hoonestusõiguse seadmise kokkuleppe vormistamiseks, tuleb ja saab hoonestusõiguse seadmist täpsustada hoonestusõiguse lepinguga. Kostja leiab, et 11.07.1996.a. õigustatud subjektide ja H.M vahel sõlmitud notariaalne kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks sisaldab kõiki seaduses sätestatud olulisi tingimusi. Muuhulgas on pooled kokku leppinud ka selles, et hoonestusõigus seatakse tasuline, kusjuures tasu suurus ja tasumise täiendavad tingimused lepitakse kokku hoonestusõiguse seadmisel. Samuti lepiti kokku, et hoonestusõiguse seadmisega kaasnevate kulude kandmise kord lepitakse kokku hiljem. Seadusest ei tulene, et pooled pidanuksid hoonestusõiguse tasu konkreetse suuruse kindlaks määrama hoonestusõiguse seadmise eelkokkuleppes. Kuivõrd H. M on 11.07.1996.a. notariaalsele hoonestusõiguse seadmise kokkuleppele alla kirjutanud ja ei ole tõendanud, et ta sõlmis selle olulise eksimuse, pettuse,

ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, mistõttu see oleks tühine või tühistatud, siis on nimetatud kokkulepe tehinguna kehtiv. Kuna hageja ei nõudnud ühe aasta möödumisel peale maa kinnistusraamatusse kandmist hoonestusõiguse lõplikku vormistamist (hoonestusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimist), siis ei too ka see asjaolu iseenesest kaasa 11.07.1996.a. kokkuleppe tühisust.

kinnisasja omanikuna sissekandmine võimalik, sest see oleks vastuolus AÕSRS § 10 lg. 5, mis lubab kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna riiki sisse kanda üksnes juhul, kui maa tagastamise aluseks olnud vallavalitsuse korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist.

73,3 m2. Majavaldus asub Lääne-Virumaal, Vihula vallas, Tiigi külas, ning paikneb 1100 m2 suurusel maatükil". Ehitiste omandiõigus on tõendatud ka Lääne-Viru Hooneregistri Maakonnatalituse 08.08.1995.a. teatisega nr. 3283. Hageja ei ole ühegi hagiavaldusele lisatud dokumendiga tõendanud, et ta oleks seaduses sätestatud tähtajaks, so hiljemalt 0l.01.1998.a. esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse. Vihula Vallavalitsuse 28.08.1995.a. korraldusega nr. 419 "Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine" on 43,5 ha maad (kolmes lahustükis) tagastatud õigustatud subjektide A. T , H. A -A ja V.T kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades. Korralduse kohaselt on tagastataval maal hooneid omava H. M ja õigustatud subjektide vahel sõlmitud hoonestusõiguse seadmise kokkulepe, mille kohaselt jäävad H.M ’le kuuluvad hooned tagastatava maaüksuse sisse. Hageja ei ole tõendanud, et ta ehitiste omanikuna oleks sõlminud MRS § 9 lg. l ja § 7 lg. 2 sätestatud korras kokkuleppe maale hoonestusõiguse seadmiseks enne Vihula Vallavalitsuse 28.08.1995.a. korralduse nr. 419 andmist. Riigi Maa-ameti Maakatastrikeskuse Rakvere Maakatastri 27.09.1995.a. õiendite kohaselt on Peetri katastriüksused (katastritunnused 88702:001:0211, 88702:001:212 ja 88702:002:0120) Vihula Vallavalitsuse 28.08.1995.a. korralduse nr. 419 alusel registreeritud maakatastris 26.09. 1995.a. Vihula Vallavalitsus on 17.10.1995.a. esitanud Lääne-Viru Kinnistusametile avalduse nr. 282 Tiigi külas asuvate eelnimetatud katastriüksuste kinnistusraamatusse kandmiseks. Kuivõrd kinnistamisavalduse juures puudus hoonestusõiguse seadmise notariaalne kokkulepe, siis tegi kinnistuskohtunik 23.10.1995.a. Vihula Vallavalitsusele vahekäsutuse, määrates takistuse kõrvaldamise tähtajaks 23.11.1995.a. Vihula Vallavalitsus vahekäsutuses märgitud takistust tähtajaks ei kõrvaldanud ja kinnistuskohtunik jättis 31.01.1996.a. kinnistamisotsusega Vihula Vallavalitsuse 17.10.1995.a. avalduse Peetri maaüksuse kinnistusraamatusse kandmiseks rahuldamata. 11.07.1996.a. on H.A -A , V. T ja A.T ning H.M sõlminud notariaalse hoonestusõiguse seadmise kokkuleppe H. M kasuks tähtajaga 70 aastat. 22.07.1996.a. on kinnistuskohtunik uuesti läbi vaadanud Vihula Vallavalitsuse 17.10.1995.a. kinnistamisavalduse, otsustanud avalduse rahuldada ning avada registriosa nr. 2013, kandes esimesse jakku maatulundusmaa sihtotstarbega katastriüksused, katastritunnused 88702:001:0211, 88702:001:212 ja 88702:002:0120 ning pindalaga vastavalt 8,8 ha, 28,8 ha ja 5,9 ha. Teise jakku on omanikena kantud H. A -A , V.T ja A. T , vastavalt igaühe omandi osade suurusega 1/3 kaasomandist. Kolmandasse jakku kannet hoonestusõiguse seadmise kohta H.M kasuks tehtud ei ole. 06.08.1996.a. sõlmitud notariaalse kinkelepinguga on H. A A ja A.T kinkinud oma mõttelised osad kinnisasjast V.T ’le. Kinkelepingu p. 3 kohaselt kohustub V. T seadma H.M kasuks hoonestusõiguse 11.07.1996.a. sõlmitud notariaalses hoonestusõiguse seadmise kokkuleppes toodud tingimustel.27.08.1996. a. on kinnistuskohtunik kinkelepingus sisalduva asjaõiguslepingu alusel avalduse rahuldanud ning otsustanud uue omaniku sissekandmise registriossa nr. 2013. Teisest jaost kustutati esimene kanne ja sellesse kanti uue omanikuna sisse V. T . Kolmandasse jakku kannet hoonestusõiguse seadmise kohta H.M kasuks tehtud ei ole. Vihula Vallavalitsuse 28.08.1995.a. korraldust nr. 419 "Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine" vaidlustatud ja tühistatud ei ole. Kostja leiab, et hagiavalduses pikalt ja põhjalikult käsitletud vaidlus hoonestusõiguse seadmise kokkuleppe kohta, samuti ka kinkelepinguga seonduvates küsimustes, on

vaidlus hageja ja kaaskostja vahel tsiviilõiguslike tehingute üle, millesse riik kostjana sekkuda ei saa. Seega on hagi nimetatud küsimustes kostja jaoks ainetu. Riik kostjana kas saab anda oma nõusoleku kinnistusraamatu kande parandamiseks ja riigi kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmiseks või keelduda nõusoleku andmisest. Nõusoleku andmine sõltub sellest, kas on täidetud seaduses sätestatud konkreetsed tingimused, mis võimaldavad riigil vastavat nõusolekut anda. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 02.10.2000.a. kohtuotsuses tsiviilasjas nr. 3-2-197-00 asunud seisukohale, et kui maa kinnistusraamatusse kandmise (kinnistusregistriosa avamise) aluseks olnud vallavalitsuse korraldus on tunnistatud seadusevastaseks, siis on kanne vastavalt AÕS §-le 57 lg. l ebaõige. AÕS § 57 lg. l kohaselt on kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või see alus on hiljem ära langenud ning ebaõige kinnistusraamatu kande korral on AÕS § 65 lg. l alusel isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kinnistusraamatu kande parandamist. Sellisel juhul tuleks võimalikult suures ulatuses taastada olukord, mis oli enne kinnistusregistriosa avamist. Heauskselt omandatud piiratud kinnisasjaõigust kahjustamata on seda võimalik teha, kui isiku, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, hagi alusel kantakse kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna selle maareformi-eelne omanik. Lähtudes vajadusest täpsemalt reguleerida kinnistusraamatu kande aluse äralangemisega seonduvat, sätestas Riigikogu vastava regulatsiooni 29.03.2001.a. jõustunud kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega täiendatud AÕSRS §-s 10 lg. 5 ning KRS §-s 72 lg. 2. AÕSRS § 10 lg. 5 sätestab, et kui maa tagastamise aluseks olnud vallavalitsuse korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. KRS § 72 lg. 2 kohaselt suletakse avalik-õiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kohta avatud registriosa omaniku lihtkirjaliku avalduse alusel, kui kinnisasja kinnistusraamatusse kandmine ei ole KRS § 8 lg. 3 järgi kohustuslik ning kinnisasi ei ole koormatud piiratud asjaõigustega ega antud teise isiku valdusse. KRS § 8 lg. 3 kohaselt kantakse riigile või kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluv kinnisasi kinnistusraamatusse, kui see koormatakse asjaõigusega või kui kande tegemist soovib omanik. KRS § 8 lg. l ja 2 kohaselt kantakse kinnistusraamatusse kõik kinnisasjad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, iga kinnistusraamatusse kantud kinnisasja kohta avatakse iseseisev registriosa ja sellele antakse eraldi number (kinnistu number) ning see registriosa loetakse kinnisasja suhtes kinnistusraamatuks. Vastavalt AÕS §-le 62 kantakse kinnistusraamatusse asjaõigused ja märked ning vastavalt AÕS §-le 63 lg. l on märgeteks eelmärge (p. l), vastuväide (p. 2), keelumärge (p. 3) ja märkus (p. 4). AÕS § 621 lg. l sätestab, et kinnistusraamatu kanne tehakse, sealhulgas muudetakse või kustutatakse, kinnistamisavalduse alusel. Kinnistamisavaldus on ühepoolne avaldus, milles on väljendatud soov teha kanne kinnistusraamatusse. Kinnistamisavaldus võib sisalduda ka asjaõiguslepingus. AÕS § 621 lg. 2 kohaselt tehakse jõustunud kohtuotsuse või -määruse alusel kinnistusraamatu kanne jõustunud kohtulahendi ärakirja alusel, ning lg. 3 kohaselt, seaduses sätestatud juhtudel tehakse kanne ilma kinnistamisavalduseta ametiülesande korras. AÕS §-s 641 on sätestatud, et kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse

üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Tulenevalt KRS § 33 lg. l sätestatust on kinnistamine kinnistamiseks pädeva isiku otsuse alusel kinnistusraamatusse kande tegemine, sealhulgas kande muutmine või kustutamine. Eeltoodust järeldub üheselt, et esmakinnistamiseks loetakse registriosa avamist (registriosa avamisel tehtavaid kandeid) ning et iga järgmist kannet, sh märke tegemist sama kinnistusregistriosa mistahes jakku, tuleb käsitleda järgnevate kinnistamistena antud kinnisasja suhtes. Juhul, kui kinnistamise aluseks olnud vallavalitsuse korraldus tühistatakse pärast esmakinnistamisele järgnenud kannete tegemist kinnistusraamatusse, ei ole riigi kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna sissekandmine võimalik, sest see oleks vastuolus AÕSRS §-ga 10 lg. 5, mis lubab kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna riiki sisse kanda üksnes juhul, kui maa tagastamise aluseks olnud vallavalitsuse korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist. Kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna riigi sissekandmine pärast esmakinnistamisele järgnenud kannete tegemist kinnistusraamatusse rikuks ka Riigikohtu eeltsiteeritud otsuses viidatud õiguskindluse ning kinnistusraamatu avaliku usaldatavuse põhimõtteid. Tuleb rõhutada, et kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna riigi sissekandmine ei ole eesmärk omaette, vaid see peab kindlustama maareformi-eelse olukorra taastamise. Selline olukord saab aga tekkida juhul, kui riigil on võimalik registriosa sulgeda. Registriosa sulgemine saab aga toimuda vaid juhul, kui maa tagastamise aluseks olnud otsus on tühistatud pärast esmakinnistamist ja registriosa mistahes jaos ei ole ühtegi teist jõusolevat kannet, välja arvatud registriosa avamisel tehtud kanded. Eeltoodut põhistab veelgi täpsemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.04. 2003.a. otsus tsiviilasjas nr. 3-2-1-26-2003, sedastades, et osundatud seadusemuudatuste eesmärgiks oli anda isikule, kelle õigust on registriosa ebaõige avamisega rikutud, võimalus oma õiguse kasutamiseks ja võimalikult suures ulatuses taastada olukord, mis oli enne kinnistusregistriosa avamist. Kui kinnisasi on edasi võõrandatud või koormatud kolmanda isiku kasuks piiratud asjaõigustega, siis on isikul, kelle õigust ebaõige kandega rikuti, võimalus tõendada kinnisasja või piiratud asjaõiguse omandaja pahausksust ja nõuda kande kustutamist. Kui kinnisasja järgmine omandaja või piiratud asjaõiguse omaja on heauskne, siis jäävad nende õigused püsima. Viimasel juhul ei saa registriosa KRS § 72 lg. 2 alusel sulgeda. Kui registriosa selle normi kohaselt sulgeda ei saa, siis ei ole võimalik hagejale rikkumiseelset olukorda ennistada. Järelikult puudub sellisel juhul ka alus riigi omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks AÕSRS-is sätestatud alusel. Kui riigi omanikuna sissekandmist pidada eesmärgiks omaette, võib tekkida olukord, kus ehitise endine omanik ei saa maad ostueesõigusega erastada ega nõuda hoonestusõiguse seadmist, sest registriosa ei saa sulgeda, ja isik, kes oli omanikuna sisse kantud, jääb kinnisasjast ilma. Vaid piiratud asjaõiguse omaja õiguslik seisund ei muutuks. Osundatud lahendis on kolleegium leidnud, et ehitise omaniku õigus saada maa omanikuks või nõuda ehitise alusele ja selle teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist on sellised õigused, mis annavad isikule aluse nõuda ebaõige kinnistusraamatu kande parandamist AÕSRS § 10 lg. 5 järgi. Hagi rahuldamise eesmärgiks on hageja asetamine võimalikult samasesse olukorda, milles ta olnuks, kui maa seadusvastast tagastamist poleks toimunud. Seega nõuab

esimesena vastust küsimus, kas hagejal ehitise omanikuna oli ja oleks ka praegu õigus saada maa omanikuks või nõuda hoonestusõiguse seadmist. Antud juhul ei ole tõendatud, et hageja oleks esitanud tähtaegselt maa ostueesõigusega erastamise avalduse või et hageja oleks seaduses sätestatud korras sõlminud kokkuleppe hoonestusõiguse seadmiseks. Kolleegium on seisukohal, et kui hagejal nimetatud õigused puuduvad, siis ei riku maa tagastamine, selle võõrandamine ega selle omaniku kohta kinnistusraamatusse tehtud kanne tema õigusi ning hagi tuleb rahuldamata jätta. Kui hagejal oli õigus ehitise omanikuna saada tagastatud maa omanikuks või nõuda sellele hoonestusõiguse seadmist ja see õigus oleks tal ka praegu, siis tuleb kõigepealt võtta seisukoht registriosa avamise õigusliku aluse äralangemise osas. Sellest oleneb, kas kanne kostja kui kinnisasja omaniku kohta oli õige või mitte. Tsiviilkolleegium on samuti leidnud, et AÕS § 57 lg. l kohaselt on kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta, see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. AÕSRS § 10 lg. l kohaselt on maareformi käigus tagastatud maa esmakinnistamise (registriosa avamise) õiguslikuks aluseks vallavalitsuse poolt esitatud kirjalik kinnistamisavaldus ja vallavalitsuse korraldus. Seega, kui maa tagastamise korraldus on kehtetuks tunnistatud, siis on see kehtetu tagasiulatuvalt, ka kande õiguslik alus on tagasiulatuvalt ära langenud ja kinnistusraamatu kanne on seega ebaõige. Antud konkreetsel juhul ei ole vallavalitsuse maa tagastamise korraldust ei kehtetuks tunnistatud ega tühistatud, seega ei ole alust väiteks, et kinnistusraamatu kanne oleks ebaõige. Kolleegium on seisukohal, et kui registriosa avamine oli ebaõige, siis omab tähtsust, kas ebaõigesti omanikuna kinnistusraamatusse kantud isikult kinnisasja omandanud isik teadis või pidi teadma registriosa avamise ja kande ebaõigsusest ehk asjaoludest, mis tingisid tagastamiskorralduse õigusvastasuse ja selle kehtetuks tunnistamise. Selles vaidluses saaks kostjat pahauskseks pidada, kui ta teadis või pidi teadma, et tagastatud maal asuvad teise isiku õiguslikul alusel püstitatud ehitised ning nende omanikule ei tagatud seadusest tulenevat võimalust saada maa omanikuks või nõuda ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist. Seda, et kinnisasja või piiratud asjaõiguse omandanud isik oli pahauskne - teadis või pidi teadma ebaõigest kandest - peab tõendama hageja. Kui isik kinnistusraamatu andmetele tuginedes omandas kinnisasja või piiratud asjaõiguse heauskselt, siis jäävad AÕS § 56 lg. 3 kohaselt tema heauskselt omandatud õigused kehtima. Kuna antud juhul maa tagastamise aluseks olnud Vihula Vallavalitsuse 28.08.1995.a. korraldust nr. 419 "Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine" tühistatud ei ole, siis riigi kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna sissekandmise esimene tingimus (eeldus) on täitmata. Hageja ei ole esitanud tähtaegselt maa ostueesõigusega erastamise avaldust ega sõlminud enne Vihula Vallavalitsuse 28.08.1995.a. korralduse nr. 419 "Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine" andmist seaduses sätestatud korras kokkulepet hoonestusõiguse seadmiseks. 27.08.1996.a. kinnistamisotsusega registriosa nr. 2013 teisest jaost on esimene kanne kustutatud ja uue omanikuna sisse kantud V. T ja isegi juhul, kui maa tagastamise aluseks olnud vallavalitsuse korraldus oleks tühistatud, ei oleks riigi kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna sissekandmine võimalik, sest see oleks vastuolus AÕSRS §-ga 10 lg. 5, mis lubab kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna riiki sisse kanda üksnes juhul, kui maa tagastamise aluseks olnud vallavalitsuse korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist. Riigi kinnistusraamatusse kinnisasja

omanikuna sissekandmine on seaduslik ja põhjendatud üksnes juhul, kui riik saab eesmärgipäraselt, so maareformi-eelse olukorra taastamiseks temale kuuluva registriosa sulgeda. Seega kuulub eeltoodu kohaldamisele üksnes olukorras, kus maa on tagastatud või erastatud vales suuruses ja isiku(te)le, kellel vastav õigus puudus, mistõttu on rikutud vastavalt kas maa tagastamise või maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti õigusi saada maa tagasi või erastada see seaduses sätestatud ulatuses. Teisisõnu, vastava tagastamis- või erastamiskorralduse tühistamise korral, peavad olema valeks muutunud kõik kinnistusraamatusse tehtud kanded (nii esimeses kui ka teises jaos). Antud juhul on aga tegemist vaidlustega, mille mistahes lahenduse korral ei muutu tagastatud maa suurus ega ka teised kinnisasja kohta kinnistusraamatu esimesse jakku tehtud kanded. Seega jääb kinnisasi eksisteerima samasugusega. Tegemist on vaidlustega, mille võimalikeks lahendusvariantideks võivad olla teise jakku kantud omaniku kohta tehtud kande parandamine ja ka kolmandasse jakku piiratud asjaõiguse (hoonestusõiguse) sissekandmine hageja kasuks. Neid kandeid on kinnistusraamatusse võimalik teha ka kohtuotsuse alusel. Seega ei ole riigi kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna sissekandmine ja riigi poolt registriosa hilisem sulgemine üldse vajalik ega seadusest tulenevalt ka võimalik. Antud juhul ei ole maareformi-eelse olukorra taastamine ehk tagastamisele kuuluva maaüksuse uus formeerimine vajalik. See on tehtud, kantud kinnistusraamatu esimesse jakku ja seda pole vaidlustatud. Kõik kinnisasja puudutavate tsiviilvaidluste kohta tehtud lahendid, samuti ka poolte kokkulepped on võimalik kinnistusraamatusse kanda kas kohtuotsuste või asjaõiguslepingute alusel. Selleks ei ole vaja ega ka võimalik teha riiki vahepeal tarbetult kinnisasja omanikuks. TsMS § 61 lg. l p. 2 sätestab, et poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Kostja esindaja on seisukohal, et Eesti Vabariik kostjana ei ole kohustatud kandma hageja õigusabikulusid ja need tuleks hagi rahuldamisel välja mõista teiselt kostjalt, kes on sel juhul põhjendamatult keeldunud nõusoleku andmisest kinnistusraamatu kande parandamiseks. Kinnistusraamatu kannete parandamise nõude menetlemisel ei ole Eesti Vabariigi tegevus põhjustanud hagejale kulutuste tekkimist, samuti ei ole Eesti Vabariik teinud pooltele takistusi kinnistusraamatu kande parandamiseks kohtuväliselt. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning välja mõista kostja kasuks kõik õigusabikulud. Kolmanda isiku kirjalik seisukoht seisukoht. Vihula Vallavalitsus oma 11.11.2003.a. kohtule saabunud kirjalikus seisukohas H M hagi kinnistusraamatu ebaõige kande kustutamiseks ei tunnista järgmistel põhjustel. 08.08.1995.a. kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks ja 11.07.1996.a. kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks on eelkokkulepped konkreetse hoonestusõiguse seadmise lepingu sõlmimiseks, kuna 08.08.1995 kokkuleppe p. 8 ütleb, et nimetatud kokkulepe on aluseks hoonestusõiguse seadmise lepingu sõlmimiseks ning pooled on kohustatud sõlmima hoonestusõiguse lepingu kohe peale maatüki, aadressiga Tiigi küla Peetri nr. 49, kinnistamist õigustatud subjekti nimele, kuid mitte hiljem kui üks aasta peale kinnistusraamatukande tegemist. 11.07.1996.a. kokkuleppe p. 2 alapunktis 3 on viide, et täiendavad tingimused lepitakse kokku hoonestusõiguse seadmisel. P. 3 alusel on notar pooltele selgitanud, et kui maa omanikud keelduvad hoonestusõiguse

seadmisest, on hoonete ja rajatiste omanikul õigus esitada ühe aasta jooksul, arvates hoonete ja rajatiste alusel maa kandmisest kinnistusraamatusse, hoonestusõiguse tunnustamist ja vastavat kinnistusraamatu kannet taotlev hagi. AÕSRS § 13 lg. 5 alusel võib ehitise omanik, kes ei soovi või kellel ei ole õigust saada maa omanikuks, nõuda ehitusalusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist. AÕSRS § 15 alusel oli H.M '1 õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist maale ühe aasta jooksul, arvates maa kandmisest kinnistusraamatusse. H.M ei ole seda õigust rakendanud, mistõttu on H M 'le kuuluvad hooned maatüki olulised osad. Samuti ei saa H.M väita, et ta ei teadnud ega pidanud teadma, et hoonestusõiguse seadmist tuleb taotleda ühe aasta jooksul, kuna antud säte on 11.07.1996.a. kokkuleppe p.-s 3 nimetatud ja H.M on tõendanud kokkulepet oma allkirjaga. Väide, et maade tagastamise käigus V. T ja teised õigustatud subjektid ei tegutsenud heas usus, jätsid hoonestusõiguse seadmiseks vajaliku maaüksuse moodustamata, on väär, kuna AÕSRS § 15 alusel on just ehitise omanikul ehk H. M 'l õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist. Vallavalitsusel puuduvad andmed, miks H. Muda õigustatud poolena ei pöördunud õigustatud subjektide poole hoonestusõiguse seadmiseks seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Vihula Vallavalitsus palub jätta hagi rahuldamata. Kolmanda isiku A T 13.11.2003.a saabunud kirjaliku seisukoha järgi on hagi põhjendamatu, sest V.T ja Eesti Vabariigi Riigi Maa-ameti poolt teostatud toimingud on seaduspärased. Kolmas isik H A -A kohtule kirjalikku seisukohta ei esitanud. III. Asja kohtulik arutelu. Hageja palub hagi rahuldada ja jätta hagi tagamine tühistamata. Hageja esindaja lähtub oma kirjalikest teesidest ja seletab, et 17.04.2003.a. esitas hageja hagiavalduse, milles tugines 11.07.1996.a. hoonestusõiguse kokkulepe tühisusele, Vihula Vallavalitsuse lihtkirjaliku 17.10.1995.a. kinnistamisavalduse tühisusele, Lääne- Viru Maakohtu 22.07.1996.a. kinnistamisotsuse ja kinnistamiskande ebaõigsusele, 06.08.1996.a. kinkelepingu ja asjaõiguslepingu tühisusele ja 06.08.1996.a. kinnistusraamatu kande ebaõigsusele ning sellele, et kostja V.T ei saa asjaõiguse omandamisel tugineda heausksusele. Esindaja leiab, et hagi on põhjendatud. Põhjendused on esitatud 17.04. 2003.a. hagiavalduses ja 12.07. 2004.a. kohtule esitatud seletuse teesides. AÕSRS § 10 lg. 1 kohaselt: "Maareformi käigus tagastatud maa kantakse kinnistusraamatusse (kinnistusregistri osa avatakse) valla- või linnavalitsuse poolt esitatud kirjaliku kinnistamisavalduse, valla- või linnavalitsuse korralduse ja maakatastri andmete alusel". Seaduse mõtte kohaselt peab maa kinnistamisel esinema kolm alust: 1) vallavalitsuse kirjalik kinnistamisavaldus, 2) vallavalitsuse korraldus ja 3) maakatastri andmed. Käesolevas vaidluses ühtegi alust maa esmaseks kinnistamiseks ei olnud.

lg. 3, mis küll alates 01.05.2004.a. on kehtetu kuid sama põhimõte on nüüd kirjas AÕS §-is 561.

tsiviilkäibe stabiilsust. Heauskse omandamise eesmärk on kaitsta ausat majanduskäivet. Heauskse omandamise instituudi eesmärgiga oleks vastuolus, kui see kaitseks absoluutselt kõiki tehingulisel alusel kinnisasjaõiguste omandamise juhtumeid. Kolleegium leiab, et usalduskaitse ei laiene juhtudele, kui õiguslikult on küll tegemist omaniku vahetusega, kuid tegelikult pole tegemist uue, juurdetuleva omandajaga, kes sõltub kinnistusraamatu õigsusest. Kolleegium leiab, et esimese ja teise järjekorra seadusjärgsed pärijad ei saa tugineda ka kinnisasjaõiguse heausksele omandamisele tasuta tehingu järgi. Puudub mõistlik põhjus, miks peaksid nimetatud isikud olema tasuta tehingu järgi omandamisel rohkem kaitstud kui pärimise korral“. Samale seisukohale jõudis Riigikohus oma 01.09.2004.a. lahendis nr. 3-2-1-90-04 ja hilisemates lahendites. Riigikohtu arvates heauskse omandamine tasuta käsutamise korral käsutaja esimese ja teise ringi seadusjärgsete pärijate suhtes on välistatud. Kinkelepingu näol on tegemist esimese ja teise ringi pärijate vahelise tasuta tehinguga.

hinnangut kohtuotsuse põhjendavas osas. Tühist tehingut ei ole vaja tühistada, vaid lähtuvalt TsÜS § 84 lg. 1 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Kostja V.T ise seletab, et võõrandatud vara tagastati H A-A ’le, Ahto ja V T ’le. Omavahel tehtud kinketehingute tulemusena sai kinnistu Jüri 15 A T ’le ja Heidi Aio-Ajo’le ning Peetri kinnistu V. T `le. Muu on kirjas lisavastuses. Kostja Eesti Vabariigi esindaja T.K kohtuistungil nõustub täielikult hagiga ja ütleb, et 10.11.2003.a. vastus hagiavaldusele ei kajasta enam õiget seisukohta, sest asjaolud on jõustunud halduskohtu lahenditest tulenevalt muutunud selliselt, et alus hagi rahuldamiseks on olemas. Hageja teesid kajastavad kõike vajalikke momente, mistõttu neil pole enam vajalik peatuda. Heausksuse hindamisel tuleb aga alustada 1996. aastast. 01.12.1993.a. AÕSRS §-s 13 lg. 3 on kirjas, et ehitise omanikul on õigus saada ehitise aluse maa omanikuks ja selline maa ei kuulu tagastamisele ega munitsipaalomandisse jätmisele. AÕSRS § 15 sätestab, et hoonestusõiguse seadmist on õigus nõuda isikul, kes ei soovi või kellel pole õigust maad ostu-eesõigusega erastada. Riikliku järelvalve menetluse käigus ja ka kahes halduskohtumenetluse asjas nr. 3-04-23 ja 3-04-115 on tuvastatud, et H. M esitas tähtaegselt oma ostueesõigusega erastamise avalduse tema omanduses olevate ehitiste juurde maa erastamiseks. H.M avaldus leiti üles alles järelevalvemenetluse käigus, kui maaameti töötaja käis Vihula Vallavalitsuses asjaolusid uurimas. Seega tuli maa tagastamisel ja samuti ka Peetri kinnistu kinnistamisel V. T ’l ja ka kahel teisel omanikul teada, et ehitise omaniku õigused on rikutud, juhul kui temale maad ei erastata ja hoonestusõiguse lepingut ei sõlmita. See tähendab, et juba esmasel kinnistamisel oli rikutud nii AÕSRS § 13 lg. 3 kui ka maareformi seadust tervikuna, mis puudutab just maa ostu-eesõigusega erastamisse. Ei saa rääkida heausksusest, kui on teada, et maal asub teise isiku ehitisi ja et sellel isikul on õigus maad erastada. Alles siis, kui on teada, et isik ei soovi erastada, tuleb arutusele hoonestusõiguse küsimus. Nõudeõiguse loovutamine 1995-1996.a. ei vastanud seadusele. Sellele on juhitud tähelepanu nii järelvalvemenetluses kui ka halduskohtu otsustes, samuti Maa-ameti vastuses maavanemale. Riigikohtu tsiviilkolleegium on mitmes lahendis selgitanud, et heausksena ei käsitleta mistahes tehinguid lähisugulaste vahel, kui tegemist on tasuta tehingutega. Kinkeleping on tasuta tehing. AÕSRS § 10 lg. 5 on kohaldatav üksnes pärast esmakinnistamist, kuid antud juhul on riik seisukohal, et teine kanne põhineb valel esimesel kandel. Mõlemad haldusaktid, mis olid kande aluseks, on kehtetuks tunnistatud haldusaktidega, mis on kehtivad, ja mis on halduskohtus kinnitust leidnud. Mingit takistust asja lahendamiseks pole ja AÕSRS § 10 lg. 5 alusel saab riigi omanikuna sisse kanda. Seejärel riik saab KRS § 52 alusel registriosa sulgeda ja alustada toimingutega otsast peale. Kostja esindaja leiab, et kohtukulud tuleks välja mõista kaaskostjalt, sest antud juhul on tema põhjendamatult keeldunud kinnistusraamatu parandamisest ja Eesti Vabariigi tegevus pole põhjustanud hagejale kulutuste tekkimist. Samuti pole teinud Eesti Vabariik mingeid takistusi asja kohtuväliselt lahendamiseks. Kokkuvõttes Eesti Vabariik tunnistab hagi, palub hagi rahulda ja kanda kinnistusregistri registriossa teise jakku Peetri kinnistu omanikuna Eesti Vabariik Lääne-Viru maavanema kaudu, kes pärast kohtulahendi jõustumist ja kande tegemist saab esitada avalduse koos kohtuotsusega ning teha ka kohe ettepaneku registriosa sulgemiseks. Seejärel saab Vihula vald alustada erastamise eeltoimingutega. Ja kui piirid on kindlaks tehtud, saab maa tagastamise küsimuse lahendada. IV. Maakohtu otsuse põhjendused.

Kohus leidis, et hagi on õiguslikult põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele nii hageja kirjalikes teesides kui ka kostja Eesti Vabariigi esindaja kirjeldatud asjaoludel, sest kohtumenetluse kestel on hagi tervikuna rahuldamise eeldused tuvastamist leidnud. Hageja H.M ’le kuuluvad hooned, mille omanikuks sai ta pärimise teel, asuvad õigusvastaselt võõrandatud maal. H.M ’l on õigus maa erastamisele. Hageja on teinud sellekohase avalduse. See avaldus on lahendamata. Hageja ja kostja Eesti Vabariigi esindaja ütlustest tuleneb, et H.M maa erastamise avaldus leiti üles asja kohtuliku menetluse käigus ja Maa-ameti järelevalvemenetluses. H.M ’le kuuluvad hooned paiknevad väidetavalt 8,8 ha suurusel katastriüksusel. Vihula Vallavalitsus ei saa H.M maa erastamise taotlust lahendada seetõttu, et ehitiste alune ja ehitise teenindamiseks vajalik maa on vaidlustatud Peetri kinnistu nr. 201331 koosseisus. Seega on oluline tuvastada, kas Viru Maakohtu kinnistusosakonna Lääne-Viru jaoskonna kinnistusregistri registriosas 201331 (vana nr. 2013) Peetri 49 kinnistu kohta tehtud kanded vastavad tegelikule õiguslikule olukorrale. AÕS § 65 lg. 1 võib järeldada, et ebaõigeks saab pidada kannet, mis ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale. Kohus nõustub täielikult kostja Eesti Vabariigi esindaja seisukohaga, mis on väljendatud kirjalikult Maa-ameti kirjas maavanemale (II, tl.109-112) ja esindaja selgituses kohtuistungil ning hageja põhjendustega, mis on kirjas kirjalikes teesides (II, tl. 121-125), ning peab sellest lähtuvalt ülemääraseks korrata ning ümber kirjutada kõiki neid põhjendusi ja seadusesätteid, mida on korduvalt kirjeldatud hageja ja kostjate poolt. AÕS § 57 lg. l kohaselt on kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta, see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. AÕSRS § 10 lg. l kohaselt on maareformi käigus tagastatud maa esmakinnistamise (registriosa avamise) õiguslikuks aluseks vallavalitsuse poolt esitatud kirjalik kinnistamisavaldus ja vallavalitsuse korraldus. Seega, kui maa tagastamise korraldus on kehtetuks tunnistatud, siis on see kehtetu tagasiulatuvalt, ka kande õiguslik alus on tagasiulatuvalt ära langenud ja kinnistusraamatu kanne on seega ebaõige. Hageja ja kostja Eesti Vabariigi sellekohaseid põhjendusi ja selgitusi, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige KRS §-de 46, 64, AÕS § 57 lg. 1 ja § 65 mõttes, sest kande tegemise alused ei olnud õiguslikud, tõendab see, et asja kohtuliku menetluse kestel on Maa-ameti teostatud järelevalvemenetluses välja selgitatud ja tõendatud, et maa tagastamise ja sellele järgnevate toimingute tegemisega on rikutud seadusesätteid, mistõttu maa tagastamise aluseks olevad haldusaktid - LääneVirumaa ÕVVTK komisjoni 30.01.1996.a. otsus nr. 9998 ja Vihula Vallavalitsuse 28.08.1995.a. korraldus nr. 419 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ - on tunnistatud kehtetuks alates nende haldusaktide andmisest. Viidatud haldusakte tühistanud haldusaktid kehtivad, mida tõendavad haldusasjades tehtud ja jõustunud kohtuotsused 3-1002/2004, 2-3-238/2004, 3-04-115. Asjakohane on siin poolte esitatud viide Riigikohtu 14.04.2003.a. lahendile nr. 3-2-1-26-03, mille teksti on hageja tsiteerinud kirjalike teeside p.-des 8 ja 9. Kui maa tagastamise korraldus on kehtetuks tunnistatud, siis on see kehtetu tagasiulatuvalt, ka kande õiguslik alus on tagasiulatuvalt ära langenud ja kinnistusraamatu kanne on seega ebaõige. AÕSRS § 10 lg. 5 kohaselt, kui maa tagastamise aluseks olnud vallavalitsuse korraldus tühistatakse ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse

kinnistusraamatusse omanikuna riik. Kinnistusraamatu kande aluseks olev vallavalitsuse maa tagastamise korraldus on kehtetuks tunnistatud, millest tulenevalt on kinnistusraamatu kanne muutunud ebaõigeks. Ebaõigele kinnistusraamatu kandele tuginedes ei saa aga kinnisasja käsutada. Et kogu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine oli ebaseaduslik, on tõendatud sellega, et maa tagastamise aluseks olevad õigusaktid on tühistatud ja neid tühistanud haldusaktid kehtivad. Haldusaktid on tühistatud pärast esmakinnistamist ja aktide tühistamise tulemusena on muutunud ebaõigeks kõik registriosas olevad kanded. Järelikult on põhjendatud kostja Eesti Vabariigi esindaja seisukoht, et olemasolev registriosa tuleb sulgeda ning seejärel viia vaidlusaluse maatüki osas maareform uuesti läbi, kusjuures esmalt erastada maa ostueesõigusega H.M 'le, lähtudes tema maa ostueesõigusega erastamise avaldusest, seejärel otsustada maa tagastamine õigustatud subjektile. AÕSRS § 10 lg. 5 ja KRS § 72 lg. 2 kohaselt üksnes juhul, kui parandada oleks vaja vaid registriosa teises jaos olevat omaniku kohta tehtud kannet, saaksid kinnistusraamatust nähtuv omanik ja õigustatud isik kokku leppida omandi üleminekus, vormistades selle notariaalaktina, kuid antud juhul on maa tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise tulemusena ebaõigeks muutunud kõik nimetatud registriosas olevad kanded, ka esimeses jaos olevad andmed kinnisasja kohta, millest tulenevalt on antud juhul ainsaks võimaluseks kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna riigi sissekandmine. Selline toiming on kooskõlas ka AÕSRS § 10 lg. 5 ja KRS § 72 lg. 2 kohaldamist käsitleva Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.04.2003.a. otsusega nr. 3-2-1-26-2003, milles on selgelt väljendatud seisukohta, et isikule, kelle õigust on registriosa ebaõige avamisega rikutud, tuleb anda võimalus oma õiguse kasutamiseks ja võimalikult suures ulatuses taastada olukord, mis oli enne kinnistusregistriosa avamist. Kuna maa tagastamise aluseks olnud Vihula Vallavalitsuse 28.08.1995.a. korraldust nr. 419 "Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine" on tühistatud, siis on riigi kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna sissekandmise tingimus täidetud. Kostja V.T kirjalikus vastuses (I, tl. 145-148) esitatud vastuväited ei ole põhjendatud ja kohtu arvates on hageja lisaks hagiavaldusele (I, tl.10-18) need piisavalt selgelt ning põhjalikult, korduvalt käsitledes, ümber lükanud ja tõendanud (I, tl. 252-260, II, 121-125), et 11.07.1996.a. hageja ja õigustatud subjektide vaheline notariaalne kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks on tühine, et Vihula Vallavalitsuse 17.10.1995.a. kinnistamisavaldus on tühine ega oma õiguslikke tagajärgi, et Vihula Vallavalitsuse 28.08.1995.a. korraldus nr. 419 on tühine, et 22.07.1996.a. kinnistamisotsus ja kinnistusraamatu kanne on ebaõiged, et V.T ja teised õigustatud isikud ei tegutsenud heas usus, jätsid hoonestusõiguse seadmiseks vajaliku maaüksuse moodustamata ja lõid sellega olukorra, kus hoonestusõiguse teostamine ei ole kinnisasja puudumisel võimalik. Hoonestusõiguse seadmise probleemistiku käsitlemist kohus vajalikuks ei pea, kuivõrd hageja soovib saada maa omanikuks. AÕSRS 13 lg. 5 kohaselt ehitise omanik, kes ei soovi või kellel ei ole õigust saada maa omanikuks, võib nõuda ehitisalusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist. Kostja V.T väide lisana tema kirjaliku vastuse p.-le 5 (II, tl. 81-82), et tema valdus on AÕS § 35 lg. 1 kohaselt heauskne, ei ole kooskõlas tuvastatuga. V.T ’t ei saa pidada kinnistu heauskseks omandajaks ja ta ei saa kinnistusraamatu andmetele tugineda. Maa esmasel kinnistamisel olid omanikeks võrdsetes mõttelistes osades kostja ja kolmandad isikud. Riigikohus on 02.10.2000.a. lahendis nr. 3-2-1-97-00

selgitanud:“ Heausksusega ei saa kaitsta omandamist omandireformi käigus avaliku võimu akti alusel. AÕS §-s 56 lg. 3 reguleeritakse kinnisasja omandamist tehingu, asjaõiguslepingu läbi.“ V. T , A.Te ja H. A A ei saa maa kinnistusraamatusse esmasel kandmisel tugineda heausksusele. Peetri kinnistu omandamise aluseks oli õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine kostja ema M T ’le, kes loovutas vara oma lastele võrdsetes osades. Kuivõrd haldusasjas nr. 3-04-115 tehtud kohtuotsustest nähtub, et maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine oli tühine tehing (sama selgitus II, tl. 111 Maa-ameti kiri), tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, siis ei saa maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avaldus kehtida ega olla aluseks maa tagastamise korralduse andmisel, ning kinnistu esmakanded on ebaõiged. Kui registriosa avamine oli ebaõige, siis vajab tuvastamist, kas ebaõigesti omanikuna kinnistusraamatusse kantud isikult kinnisasja omandanud isik teadis või pidi teadma registriosa avamise ja kande ebaõigsusest ehk asjaoludest, mis tingisid tagastamiskorralduse õigusvastasuse ja selle kehtetuks tunnistamise. Kostja V.T teadis, et tagastatud maal asuvad teise isiku ehitised ning nende omanikule ei tagatud seadusest tulenevat võimalust saada maa omanikuks. Seega ei saa kostjat pidada heauskseks. Seda on hageja ka tõendanud. Kohus nõustub nii hageja esindaja (II, tl.123-124, p.11) kui ka kostja Eesti Vabariigi esindaja käsitlusega V.Teppe heausksuse kohta koos viidetega Riigikohtu vastavatele lahenditele. 06.08.1996.a. sõlmisid õigustatud subjektid A.T , H.A A ja V.T kinkelepingu ja sellest tuleneva asjaõiguslepingu. Lepingud on sõlmitud sama ringi siseselt - maa tagastamise õigustatud subjektide vahel, kes pidid olema teadlikud kõigist tagastamise ja kinnistu omandamise asjaoludest. Kinkelepingu sõlmis kinkijate nimel V. T , tehes sellega tehingu iseendaga ja omades õigust asja omandamise tingimusi endale kehtestada. Heausksus kaitseb kolmandate isikute omandatud õigusi. V.T ei ole vaidlustatud kinnistu suhtes kolmas isik. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20.11.2003.a. otsuses nr. 3-2-1-128-03 leidnud, et heauskse omandamise instituudi eesmärgiga oleks vastuolus, kui see kaitseks absoluutselt kõiki tehingulisel alusel kinnisasjaõiguste omandamise juhtumeid. Kolleegium leidis, et esimese ja teise järjekorra seadusjärgsed pärijad ei saa tugineda ka kinnisasjaõiguse heausksele omandamisele tasuta tehingu järgi. Samale seisukohale jõudis Riigikohus oma 01.09.2004.a. lahendis nr. 3-2-1-90-04 ja hilisemates lahendites. Riigikohtu arvates heauskse omandamine tasuta käsutamise korral käsutaja esimese ja teise ringi seadusjärgsete pärijate suhtes on välistatud. Kinkelepingu näol on tegemist esimese ja teise ringi pärijate vahelise tasuta tehinguga. TsÜS § 68 lg. 5 kohaselt, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. H.M on kande muutmiseks V.T ’lt nõusolekut taotlenud, kuid pole seda saanud. Samas pole V.T ka oma keeldumiste tegelikke põhjusi avaldanud. Seega lasub kostja V.T ’l kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu ebaõige kande muutmiseks. Kuivõrd Kostja Eesti Vabariik oma esindaja kaudu on hagi õigeks võtnud, tuleb tema lugeda vastava nõusoleku andnuks. TsMS § 206 lg. 1 kohaselt on lisaks menetlusosaliste õigustele hagejal õigus muuta hagi alust või eset, suurendada või vähendada oma nõuet või loobuda hagist, kostjal aga õigus hagi õigeks võtta. Kostja on hagi õigeks võtnud. TsMS § 440 sätestab, et „kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi.“

Hagi on menetluses alates 21.04.2003.a. Alates 01.01.2006.a. jõustus uus tsiviilkohtumenetluse seadustik. TsMS RakS § 3 kohaselt „Enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut“. Kehtinud TsMS § 60 lg. 1 järgi kohus mõistis poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Järelikult on põhjendatud kostjalt hageja kasuks kohtukuluna välja mõista hagi esitamisel tasutud riigilõiv 60 krooni. TsMS § 61 lg. 1 p. 2 kohaselt mõistis kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kulud talle osutatud õigusabi eest hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Hageja soovib õigusabikulude katteks kokku 29 500 krooni. Summa ei ületa justiitsministri kehtestatud suurust ja on põhjendatud hageja kasuks ja õigusabikulude katteks välja mõista kostja V.T ’lt, kes hoolimata võimalusest asi lahendada kohtuväliselt kokkuleppe teel, ei ole mingil viisil kujunenud olukorra ja selle lahendamise võimalustega leppinud ning mitmete aastate vältel toimunud kohtuvaidlustega põhjustanud tarbetuid kulutusi hagejale. Kohus lähtus tuvastatust ja juhindus AÕS §-de 561, 621 , 65, AÕSRS § 10 lg. 5, § 13, KRS § 65, MaaRS § 9 lg. 1 p. 1, TsÜS § 68 lg. 5, TsMS RakS § 3, TsMS §-de 441442, 632 nõudeist. Kohtunik /allkiri/ Ärakiri õige Nooremreferent Kohtuotsus jõustus 05. aprillil 2007.a Nooremreferent

S.Tooming I.Golubev I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.