U. A. hagi AS Võru Juust vastu kahju hüvitamise nõudes
Pooled ja nende esindajad
hageja U. A. , isikukood, elukoht, esindaja Tõnu Kõrda; kostja AS Võru Juust, registrikood 10018691, asukoht Pikk 23 Võru, esindaja advokaat Tuuli Ploom; kolmas isik kostja poolel Eesti Vabariik Tartu Pensioniameti kaudu, esindaja Kati Kümnik; avalikku huvi kaitsma õigustatud isik Võrumaa Tööinspektsioon, esindaja Kaupo Kuus.
Kohtuistungi toimumise aeg
9. jaanuar 2007
RESOLUTSIOON
Rahuldada U. A. hagi AS Võru Juust vastu ja välja mõista AS-lt Võru Juust U. A. kasuks hüvitis ühekordselt 96 788 (üheksakümmend kuus tuhat seitsesada kaheksakümmend kaheksa) krooni ja 60 senti ja alates 1. veebruarist 2007 igakuiselt 1 793 (üks tuhat seitsesada üheksakümmend kolm) krooni ja 52 senti. Menetluskulude jaotus Välja mõista mõista AS-lt Võru Juust U. A. kasuks menetluskulu 3 228 (kolm tuhat kakssada kakskümmend kaheksa) krooni ja 34 senti. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagiavalduse kohaselt on hageja nõue ja selle põhjendused järgmised.
SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Töötervishoiu Keskuse ekspertkomisjoni 23. mai 2002 otsusega diagnoositi hagejal kutsehaigus. Hagejal tuvastati kutsehaigusena ülekoormushaigus: 1) kaela-õlavöötme-käte müofastsiaalsed valud, epikondüliidid; 2) kubitaalkanalite sündroom. Ekspertkomisjon luges tervistkahjustanud tööteguriteks: ebasoodsas mikrokliimas raske füüsilise koormuse, sundasendid kaelale, õlavöötmele, kätele, seljale. Ekspertkomisjon leidis, et hageja tervist kahjustanud töökohad olid: - aastatel 1988 - 1990 juustupuhastaja; - aastatel 1990 - 2001 parafineerija, kilepakendaja. Tervist kahjustanud töötingimustes töötas hageja järgmiselt Võru Piimatoodete Kombinaadis, RE Tartu Piimatoodete Kombinaadi Võru Juustutööstuses ja RAS Võru Juustutööstuses kokku 57% koguajast ning AS-s Võru Juust 15. märtsist 1996 kuni 31. oktoobrini 2001, so 43 % koguajast. Kolm esimest ettevõtjat on likvideeritud ilma õigusjärgluseta ning nende kohustused on üle läinud Eesti riigile. Tartu Pensioniameti Võru osakonna juhataja 5. juuli 2002 otsusega nr 124 hakkas Eesti Vabariik maksma hagejale kutsehaiguse hüvitist kolme likvideeritud ettevõtja eest. Eesti riik maksab hagejale koguhüvitisest 57 % vastavalt likvideeritud ettevõtjate juures töötamise ajale. 43 % ülejäänud kahjuhüvitise maksmise kohustus lasub AS-1 Võru Juust, kes on eksisteeriv ettevõte ning kelle juures hageja töötas 68 kuud tervistkahjustanud tingimustes. Pärast kutsehaiguse diagnoosimist tuvastati Tartu Pensioniameti VEK-is ja AEK-s, et hageja püsivast töövõimetusest on 50 % põhjustanud kutsehaigus. Kostja ei nõustunud hagejale vabatahtlikult hüvitist maksma. Esialgselt on hagi esitatud ka tööst põhjustatud haigusega (krooniline seljavalu) hagejale tekitatud kahju hüvitamise nõudes, kuid hageja on hagi selles nõudes tagasi võtnud ja kohus on jätnud hagi selles nõudes läbi vaatamata. TTOS § 14 lg 5 p 6 kehtestab töötaja õiguse saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist. Samas on sätestatud, et hüvitise saamine toimub vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale. Valitsuse poolt on 10.06.1992 vastu võetud määrus nr 172, millega kinnitati Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord (edaspidi Ajutine kord). Ajutise korra punkt 1 kehtestab, et töötajale tuleb hüvitada kahju, mis on tekitatud tööülesannete täitmisel saadud vigastusega või muu tervisekahjustusega. Ajutise korra punkt 2 kohaselt seisneb kahju hüvitamine kannatanule rahasummade maksmises sissetuleku selle osa ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime alanemise tagajärjel. Punkt 7 täpsustab, et kahjuhüvitise suurus määratakse kaotatud sissetuleku osana, mis vastab püsivalt kaotatud töövõime astmele. Asjas kuuluvad kohaldamisele need töökaitsealased õigusaktid, mis kehtisid hageja töötamise ajal AS-s Võru Juust, so ajaperioodil 15.03.1996 - 31.10.2001. Hageja on hagiavalduses esitanud loetelu õigusaktidest, mida kostja hageja suhtes rikkus, näidates ära asjaolu, milles rikkumine seisnes. Hageja leiab, et kostja õigusvastase tegevuse, tegevusetuse ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Õigusrikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos, kui kahju poleks ilma õigusrikkumiseta saanud tekkida. Hagejal ei oleks sissetuleku vähenemist toimunud, kui kostja poolt töökaitsenõuete mittetäitmisega poleks tekitatud hagejal kutsehaigust ja tööst põhjustatud haigust. Kostja on süüdi hagejal kahju tekkimises,
2 (15)
sest ta ei täitnud töökaitsealaseid nõudeid, millest ta oli või pidi olema teadlik. Hageja on menetluse käigus oma nõuet selgitanud (tl 119-128, 259-261). Neil asjaoludel palub U. A. hagis AS Võru Juust vastu lõppkokkuvõttes:
1.kostjalt välja mõista ühekordne hüvitis kutsehaigusega põhjustatud kahju eest ajavahemikus 1. juulist 2002 kuni 31. jaanuarini 2007 summas 96 788,60 krooni;
2.kostjalt välja mõista igakuine hüvitis kutsehaigusega põhjustatud kahju eest alates
1.veebruarist 2007 summas 1 796,52 krooni (tl 274). Hageja on esitanud oma väidete ja vastuväidete tõendamiseks kirjalikud tõendid ja tunnistaja ütlused. KOSTJA, KOSTJA POOLEL KOLMANDA ISIKU JA AVALIKU HUVI KAITSMA
ÕIGUSTATUD ISIKUTE VÄITED, VASTUVÄITED
Kostja kirjalikus vastuses hagi ei tunnista, esitades järgmised vastuväited (tl 27-32). TLS §-i 143 ja ITVS § 6 lg 1 kohaselt on nõude esitamise tähtaeg töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks 4 kuud arvates päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Kostja on seisukohal, et eelmainitud aegumistähtaega tuleb kohaldada ka käesolevas vaidluses ning nimetatud sätetest tulenevalt on hageja nõue aegunud. Hagejal esinev kahju ei ole tingitud kostja süülisest tegevusest või tegevusetusest kuna hageja tegi juba 1988. aastast alates rasket füüsilist tööd ning ka riskifaktorid, raskuste tõstmine ja mikroklimaatilised tingimused, esinesid samast ajast. Hageja tervislik seisund ei olnud hea juba noores eas. Hageja alustas 1996. aastal töösuhet kostjaga füüsiliselt raskel ametikohal, vaatamata oma tervislikule seisundile. Seega ei ole AS Võru Juust tegevus/tegevusetus põhjuslikus seoses tervisekahjustuse tekkimisega hagejal. Hageja ei ole näidanud üles piisavat hoolt tervisekahjustuse vältimiseks ja on keeldunud tervisekontrollidest. Hagejal oli võimalik oma pretensioonide, taotluste või ettepanekutega töökeskkonna osas pöörduda töökeskkonnanõukogu poole. 2000. aastal korraldas kostja kogu juustukilestajate brigaadile, kui raske füüsilise töö tegijatele, kohustusliku arstliku ülevaatuse Medicoveris. Hageja sellele arstlikule ülevaatusele ei läinud. TTOS § 14 lg 1 p 6 sätestab, et töötaja on kohustatud teatama kohe tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest. Hageja ülalnimetatud isikuid oma väidetavatest tervisehäiretest ei teavitanud. Kostja leiab, et asja lahendamiseks on vaja tuvastada, milline on eelnevate tööandjate, hageja enda tegevuse ning süü ulatus. Kostja maksis töölepingu lõpetamisel hagejale hüvitist 8 kuupalga ulatuses. Kostja leiab, et nimetatud hüvitis ei kuulu arvestamisele kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Kostja ei ole õigusvastaselt käitunud ega rikkunud töökaitsenõudeid ning ei ole põhjustanud hagejale mingil muul viisil kahju. Hageja on soovinud oma tervislikku seisundit kostja eest varjata, tekitamaks olukorda, kus kostja jääb kokkuvõttes tema tervisliku seisundi eest vastutavaks. Kostja palub neil asjaoludel kohaldada aegumist ja jätta U. A. hagi rahuldamata. Kostja täiendas oma vastuväiteid hagile, viidates järgmistele asjaoludele (tl 66-75). Kostja on täpsustanud oma vastuväiteid hagile osas, mis puudutab väidetavat töötervishoiualaste normide rikkumist kostja poolt. Kostja leiab, et hagiavalduses toodud väited ei ole tõendatud.
3 (15)
Hageja töö ei olnud seotud eriliste ohuteguritega ning tavapäraste töötervishoiu- ja ohutusnõuete järgimisel ei saanud tervel inimesel tervisekahjustusi tekkida. Kostja juures töötas hageja 5 aastat ja 8 kuud, mis ei ole 43% kogu tema tööstaažist, vaid oluliselt vähem. Ei ole õige hageja väide, et enne 1988. aastat töötas ta üksnes kontoritööl. Tegemist oli füüsilist tööd nõudvate kutsealadega ning hageja tervislik seisund, kutsehaigus, võib olla tingitud töötamisest sel ajavahemikul. Hageja kinnitusel esinesid tal tugevad seljavalud juba aastal 1992. Arstide poole ta selle probleemiga ei pöördunud ja ka 1996. aastal töösuhet kostjaga alustades tööandjat ta sellest ei informeerinud. Kohase ja õigeaegse ravi saamisel ei oleks hagejal tõenäoliselt kutsehaigust kujunenudki, mistõttu peab möönma hageja enda süüd haiguse kujunemises. Seega ei ole AS Võru Juust tegevus või tegevusetus põhjuslikus seoses tervisekahjustuse tekkimisega hagejal. Töölepingu lõpetamisel hagejale makstud hüvitis ei olnud hagejale tasu töö tegemise eest, hageja ei oleks saanud igakuiselt sellist hüvitist ja selles ulatuses summat ei saa ta kuidagi lugeda enda kahjuks. Samuti ei saa keskmise töötasu arvutamisel arvestada puhkusehüvitist. Kostja on oma vastuväiteid hagile selgitanud menetluse kestel veel täiendavalt esitatud vastuses (tl 132-136). Kostja on oma väidete tõendamiseks esitanud kirjalikud tõendeid ja tunnistajad. Kolmas isik kostja poolel on avaldanud oma seisukohta hüvise arvestamisel arvesse minevate sissetulekute kohta. Avalikku huvi kaitsma õigustatud isik, Tööinspektsiooni esindaja, on avaldanud oma arvamust üksikutes küsimustes, kuid ei ole avaldanud seisukohta hagi suhtes tervikuna. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD PÕHJENDUSED, TEHTUD
JÄRELDUSED
Kohus loeb tuvastatuks järgmised asjaolud, esitades põhjendused, teeb nendest järgmised järeldused.
1.SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Töötervishoiu Keskuse teatisega (tl 10) on tõendatud järgmised asjaolud. Kutsehaiguste ekspertkomisjoni 23. mai 2002 otsusega diagnoositi hagejal esmakordselt kutsehaigusena ülekoormushaigus: kaela-õlavöötme-käte müofastsiaalsed valud, epikondüliidid; kubitaalkanalite sündroom. Kutsehaiguste ekspertiisil on arvestatud hageja tervistkahjustavateks tööteguriteks: ebasoodsas mikrokliimas raske füüsiline koormus, sundasendid kaelale, õlavöötmele, kätele, seljale, kusjuures hageja tervistkahjustavateks töökohtadeks olid: - aastatel 1988 - 1990 juustupuhastaja; - aastatel 1990 - 2001 parafineerija, kilepakendaja. Samasugused asjaolud on tõendatud ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Töötervishoiu Keskuse epikriisiga, teatisega (tl 21-22, 129-130). Hagejal kutsehaiguse esinemine on tõendatud ka eksperdi arvamusega (tl 196-218), mille kohaselt võib hageja kutsehaigust kindlalt seostada ka tema kutsetööga kostja juures.
2.Kutsehaiguste ekspertiisil tuvastatuga ja Tartu Pensioniameti Võru osakonna õiendiga (tl 10-11) on tõendatud, et hageja tervistkahjustavateks töökohtadeks oli töötamine: 1) Võru Piimatoodete Kombinaadis ajavahemikus 01.09.1988 - 24.05.1993 ehk 57 kuud, so 36,1 % tervistkahjustavatel töödel töötamise koguajast; 2) RE Tartu Piimatoodete Kombinaadi Võru Juustutööstuses 25.05.1993 - 31.05.1994 ehk 12 kuud, so 7,6 % tervistkahjustavatel töödel töötamise koguajast;
4 (15)
3) RAS Võru Juustutööstuses 01.06.1994 - 14.03.1996 ehk 21 kuud, so 13,3 % tervistkahjustavatel töödel töötamise koguajast; 4) AS-s Võru Juust 15.03.1996 - 31.10.2001 ehk 68 kuud, so 43 % tervistkahjustavatel töödel töötamise koguajast. AS Võru Juust käskkirjaga (tl 239) on tõendatud, et kostja lõpetas töölepingu hagejaga
31.oktoobril 2001 poolte kokkuleppel. Õiendiga (tl 11) on tõendatud, et Võru Piimatoodete Kombinaat, RE Tartu Piimatoodete Kombinaadi Võru Juustutööstus, RAS Võru Juustutööstus on likvideeritud ilma õigusjärgluseta ning nende kohustused on üle läinud Eesti riigile ning kutsehaiguse põhjustanud töödel õigusjärgluseta likvideeritud tööandjate juures töötas hageja 90 kuud, so 57 % ja AS-s Võru Juust 43% ajast. Tartu Pensioniameti Võru osakonna juhataja 5. juuli 2002 otsusega (tl 12) on tõendatud, et riik hakkas maksma hagejale kutsehaiguse hüvitist nende õigusjärgluseta likvideeritud tööandjate eest, so 57 % ulatuses. Sama nähtub ka Tartu Pensioniameti Võru osakonna 9. juuli 2002 kirjast hagejale (tl 15). Tartu Pensioniameti VEK-i ja AEK-i otsustega (tl 17-18) on tõendatud, et pärast hagejal kutsehaiguse diagnoosimist tuvastati 1. juulil 2002, et hageja on kaotanud töövõime 100% ulatuses ning sellest 80% üldhaigestumisest ja 50% kutsehaigusest, kusjuures otsus töövõime kaotuse kohta kehtib kuni 31. juulini 2009.
3.Hagi on esitatud AS-i Võru Juust, kes on äriregistri väljavõtte kohaselt eksisteeriv ettevõte (tl 13-14), vastu 43 % kahjuhüvitise maksmiseks. Kostja kirjast hagejale (tl 16) nähtub, et AS Võru Juust ei olnud vabatahtlikult nõus hagejale hüvitist maksma. Kostja esindaja vaidleb hagile lõppkokkuvõttes vastu eelkõige järgmisel asjaoludel: Hageja on ka ise süüdi töövõime kaotuses. Hagejale hüvise arvestamisel ei ole alust võtta arvesse tema sissetulekuna töölepingu lõpetamisel väljamakstud hüvitist kasutamata puhkuse eest ja hagejale poolte kokkuleppel seoses töölepingu lõpetamisega makstud hüvitist (tl 285290). 4.Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1.juulit 2002 kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui rakendamise seadusest ei tulene teisti. Ka sama seaduse § 22 lg 1 kohaselt kohaldatakse Võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1.juulit 2002. Kohus leiab, et kuna U. A. kutsehaigus on tuvastatud 23. mail 2002 ning kutsehaigusega seotud asjaolud on tekkinud ja toimingud on tehtud enne 1.juulit 2002, siis tuleb rakendada kahju tekitamise ajal enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust ja seadusest madalama õigusjõuga akte.
5.TsK § 448 lg 1, 2, 3 kohaselt kodaniku isiksusele või varale tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses, väljaarvatud seadusega ettenähtud juhud. Kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Õiguspäraste tegudega tekitatud kahju kuulub hüvitamisele vaid seadusega ettenähtud juhtudel. Kohus leiab, et kohtuotsuse punktis 4 toodud asjaolusid arvestades, kuulub asjas kohaldamisele muuhulgas ka TsK § 448.
põhjuslik seos tekkinud kahju ja kahjutekitaja õigusvastase käitumise vahel, kahjutekitaja süü. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Selle sätte kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju, kostja õigusvastase tegevuse ja põhjusliku seose nende vahel. Hageja peab muuhulgas tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu, mitte aga muul põhjusel. TsK § 448 lg 2 kohaselt peab kostja kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et ta ei ole süüdi kahju tekitamises kuna kahjutekitaja süüd eeldatakse.
7.TsK §-s 448 lg 1 sätestatust tuleneb kahju hüvitamise eesmärk, milleks on isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tervisekahjustuse hüvise puhul tähendab see hageja asetamist olukorda, kui ta ei oleks seoses kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud. Tervisekahjustuse tekitamisel on TsK § 463 lg 1 kohaselt varaliseks kahjuks töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavad kulutused. TTOS § 14 lg 5 p 6 sätestas, et hüvitise saamine toimub vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale. Vabariigi Valitsuse poolt 10. juuni 1992 määrusega nr 172 kinnitati Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord (Ajutine kord). Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-53-06 leidnud, et Ajutine kord, kui seadusest madalama õigusjõuga akt, kaotas oma kehtivuse alates Võlaõigusseaduse jõustumisest, so 1. juulist 2002 seetõttu, et Võlaõigusseadusega reguleeriti kõiki kahju hüvitamise juhtumeid, sealhulgas töötajatele tööülesannete täitmisel saadud kehavigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist, ning Võlaõigusseaduses ega muus seaduses ei sätestatud, et seadusega võrdselt jääb erandeid sätestatavana Võlaõigusseaduse regulatsiooni kõrval kehtima Ajutine kord. Kohus teeb sellest Riigikohtu seisukohast järelduse, et enne 1. juulit 2002 toimunud kahju tekitamise juhtumitele, seega ka käesolevas asjas, tuleb rakendada enne
1.juulit 2002 kehtinud õigusaktide hulgas ka Vabariigi Valitsuse 10.juuni 1992 määrusega nr 172 kehtestatud Ajutist korda. Ka menetlusosalised ei ole seda asjaolu vaidlustanud ja on nõustunud käesoleva asja lahendamisel arvestama Ajutises korras sätestatut. Ajutise korra punktide 2,7,14 kohaselt kuulub hüvitamisele kahju, mis seisneb kannatanu sissetuleku või selle osa kaotuses tervisekahjustusest tingitud töövõime kaotuse või alanemise tagajärjel. Samast nähtub, et silmas on peetud sissetulekut töökohtadelt. Seega tuleb tervisekahjustuse puhul mõista varalise kahjuna tervisekahjustuse tagajärjel kaotatud sissetulekut. Kohtuotsuses eespool on kohus esitatud tõendite alusel tuvastanud hagejal kutsehaiguse esinemise, kutsehaigusest tingitud 50% ulatuses töövõime kaotuse. Ekspert on asunud seisukohale, et hagejale võiks tervise tõttu sobida kerge või väga kerge kehaline töö või vaimne töö (tl 196-218). Sama nähtub epikriisist (tl 21-22). Seega ei ole hagejal võimalik jätkata varasemat tööd ja asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks praeguseks leidnud endale tööalast rakendust, sissetulekut. Seega on hageja kutsehaiguse tõttu kaotanud osa oma sissetulekust, so tal esineb seoses kutsehaigusega kahju. Kahju hüvise arvestamisega seotud asjaolusid käsitleb kohus kohtuotsuses edasiselt täiendavalt.
8.Edasi käsitleb kohus kostja õigusvastast käitumist ja süüd hagejale kahju tekitamises.
6 (15)
Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-03 väljendanud seisukohta, et tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest kostja vastutusele võtmiseks on vaja tuvastada, milles konkreetselt oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega konkreetselt kostja eiras tööohutuse nõudeid. Hageja on hagiavalduses ja arvamuses kostja vastuse kohta (tl 4-9, 119-128) esitanud õigusaktid, millega oli tema arvates kostja tööprotsess vastuolus ning hageja on samas nimetanud, milliseid konkreetseid tööohutuse nõudeid kostja eiras. Kohus nõustub nende hageja väidetega, leides, et need on põhjendatud ja tõendatud. Kohtuotsuses eespool on kohus tuvastanud, et hageja kutsehaiguseks on ülekoormushaigus, mis on tekkinud tervistkahjustavate töötegurite mõjul ja tegemist on koormusest tingitud haigusega. Epikriisi kohaselt olid hageja riskifaktoriteks raskuste tõstmine ja mikroklimaatilised tingimused (tl 21-22). On tõendatud ja ei ole vaidlust selles, et haigus kujunes välja ka perioodil 1996-2001, kui hageja töötas kostja ettevõttes.
8.1.Hageja väidab, et töötades kostja juures, tuli tal teha rasket füüsilist tööd raskuste käsitsi teisaldamisel ebasoodsates tingimustes (tl 111-112). Vabariigi Valitsuse 22. juuli 1992 määrusega nr 214 on kinnitatud Tööde loetelu, kus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline tervise kontrollimine. Selle loetelu I osa punktis 4 on sätestatud füüsikaliste mõjurite tõttu tervist kahjustava tööna muuhulgas töö, kus mehed käsitsi teisaldavad vahetuses üle 10 tonni raskusi. Vabariigi Valitsuse 21. septembri 1999 määruse 402 Tegevusaladele esitatavad tervishoiu ja tööohutuse nõuded §-s 10 lg 3 on sätestatud nõue, et ventilatsioon ei tohi põhjustada tõmbetuult. TKS § 7 lg 4, 6 kohaselt peab töökeskkonnas olema normidele vastav temperatuur ja tõmbetuuleta õhuvahetus. Kostja on väitnud, et hageja vahetuses üle 10 tonni raskusi ei teisaldanud (tl 70) ja kostja on selle hageja väitega seoses esitanud tõendi aastaste juustutoodangu mahtude kohta aastate osas, kui hageja töötas kostja ettevõttes (tl 137). Sellest tõendist nähtuvalt on toodangu kogused jagatud kalendripäevade arvule aastas, kuid ka siis on toodang olnud reeglina rohkem, kui 10 tonni päevas. Kohus loeb üldtuntuks asjaolu, et piimatööstuses on tootmine hooajaline. Tunnistaja M. L. kinnitab, et ta töötas hagejaga koos juustukeldris, kus oli madal temperatuur ja päevas tuli täistoodangu juures tõsta igal töötajal 25-30 tonni (tl 282-283). Seega ei ole kostja poolt esitatud tõend vastuolus hageja väitega ja piimatootmise tipphooajal täistoodangu korral võis olla toodang, mida ka hageja pidi teisaldama, 25-30 tonni vahetuses. Tunnistaja L. tõendab ka, et hagejal tuli teha täiendavalt rasket füüsilist tööd, kui vaakummasin oli rikkis ja selle kaane tõstmiseks tuli kasutada suurt füüsilist jõudu. Seda asjaolu kinnitab oma ütlustega ka tunnistaja P. (tl 279-283). Veel nähtub tunnistaja L. ütlustest, et tuli teha ka ületunde ning ka tunnistaja P. kinnitab, et eelkõige suvel tuli teha ületunde. Tunnistaja L. tõendab, et juustukeldris, kus hageja töötas, oli madal temperatuur ja ventilaatorite tekitatud tuuletõmbus (tl 282-283). Ka tunnistaja P. selgitab, et ladudes oli ventilaatorite töötamisel õhu tsirkulatsioon (tl 279-280). Seega on tõendatud, et hagejal tuli vahetuses teisaldada käsitsi oluliselt suuremaid raskusi, kui 10 tonni vahetuses ja tegemist oli füüsiliste mõjurite tõttu tervist kahjustava tööga jahedas, tõmbetuulega ebasoodsas mikrokliimas. Ekspert on andnud arvamuse, et selliselt tervistkahjustaval tööl töötavale hagejale tuli rakendada lühendatud tööaega, arvestades Vabariigi Valitsuse 8. märtsi 1994 määruses nr 82 Lühendatud tööaja rakendamist tingivate tervistkahjustavate näidustuste, allmaatööde ja eriiseloomuga tööde loetelu kinnitamine sätestatut (tl 196-218). Tunnistajate ütlustega on aga tõendatud, et hagejal tuli teha ületunde, hageja viidi üle osalisele tööajale alles jaanuaris 2001 (tl 40).
7 (15)
8.2.Hageja on viidanud kostja poolt ka järgmiste õigusaktide rikkumisele. Kuni 25. juulini 1999 kehtinud TKS § 5 lg 2 p 1, 2, 3 kohaselt on tööandja kohustatud tagama töö korraldamisel ohutud töötingimused, selgitama töötajatele tema töö võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid, korraldama töökaitsealaste teadmiste kontrolli ja vajadusel täiendõpet. Töökoodeksi § 147 lõigetes 1, 2 ja 3 on sätestatud, et ettevõte peab tagama tervislikud ja ohutud töötingimused, mis väldivad töötajate haigestumise kutsehaigustesse. TLS § 49 p 4kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama ohutud töötingimused. TTOS § 12 lg 1 kohaselt peab tööandja tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. TTOS § 13 lg 1 punktides 3, 4, 5, 6 on sätestatud, et tööandja peab viima läbi töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus ta selgitab välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdab nende parameetrid ning hindab ohutegurite mõju töötajate tervisele; töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ennetusabinõud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks; viima läbi uue töökeskkonna riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud ja töövahendeid või tehnoloogiat on uuendatud; teavitama töötajaid ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest. TTOS §-s 9 lg 3 on sätestatud, et töötaja füüsilise ja vaimse ülekoormuse vältimiseks peab tööandja kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks. Töökoha kujundamisel ja töö korraldamisel peab arvestama töötaja kehalisi, vaimseid, soolisi ja ealisi iseärasusi, tema töövõime muutumist tööpäeva või vahetuse jooksul ning võimalikku pikaajalist üksinda töötamist. TKS § 7 lg 4, 6 kohaselt ei tohi töökeskkonna kahjulikud ja ohtlikud mõjurid ületada normatiive. Mõõtmised korraldab tööandja vastavalt normides nõutule. Kohus leiab, et need õigusaktid käsitlevad eelkõige tööandja poolt tööprotsessi korraldamise üldisi nõudeid. Tunnistaja M. V. on kinnitanud, et AS-s Võru Juust viidi riskianalüüs läbi alles 2002. aastal, so pärast hagejaga töösuhte lõpetamist (tl 284). Seega ei ole tõendatud kostja väide riskianalüüsi läbiviimise kohta 2000. aastal (tl 69). Kostja on tõendanud kirjalike tõenditega hagejale tööriietuse väljastamist (tl 138-141). Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-54-00 leidnud, et ka kuni 25. juulini 1999 kehtinud TKS § 5 lg 2 p 2 täitmine eeldas tööandja poolt tööprotsessi riskianalüüsi käigus võimalike tervistkahjustavate mõjude väljaselgitamist ja seda tegemata pole kostja tööprotsessi korraldamisel ilmutanud vajalikku hoolsust. Kostja ei ole vajalikku riskianalüüsi hageja töötamise perioodil teinud. Riskianalüüsi puudumine tähendas ka informatsiooni puudumist tööandaja poolt oma teiste õigusaktidest tulenevate töötervishoiualaste kohustuste täitmiseks. Kohus leiab, et neil asjaoludel on tõendatud, et kostja ei ole hageja tööprotsessi korraldamisel ilmutanud vajalikku hoolsust ja täitnud õigusaktidest tulenevaid sellekohaseid nõudeid.
1.märtsist 2001 kehtetuks tunnistatud Eesti Vabariigi peasanitaararsti ja Eesti Vabariigi Tööinspektsiooni 31. 08. 1992/07.09.1992 käskkirjaga kinnitatud Töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhend kohustas tööandjat mõõtma ohtlikke ja kahjulikke mõjureid. Selle juhendi p 8 kohaselt on ohtlikuks ja kahjulikuks mõjuriks ka raske ja pingeline töö. Seega oli kostjal ka selle akti kohaselt raske töö, kui ohuteguri, mõõtmise kohustus. Kostja pidi hagejale selgitama tema töö võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid. Kohus tegi hageja taotlusel kostjale ettepaneku esitada kõik dokumendid, mis kajastavad ohutegurite taset ja
8 (15)
selle mõõtmist hageja töökohtadel (tl 147). Kostja ei ole selliseid tõendeid esitanud. Seega ei ole tõendatud kostja väide, et 2000. aastal toimus ohutegurite parameetrite mõõtmine (tl 69), mille käigus hageja töökohal ohutegurite olemasolu ei tuvastatud. Seega ei ole tõendatud kostja poolt hageja töö füüsilise raskuse ja muude ohutegurite mõõtmine ning hagejale nende ohutegurite tervist kahjustava toime selgitamine ja ohutegurite vältimine.
8.3.Hageja väidab, et kutsehaigestumise vältimiseks on tööandja kohustatud instrueerima töötajaid ohutustehnika eeskirjadest ja selgitama neile ka töötervishoiu nõudeid. Kostja piirdus formaalse ohutustehnika eeskirjade tutvustamisega ning jättis hageja ilma töötervishoiu alasest väljaõppest ja täiendõppest. Sellega seoses on hageja viidanud järgmiste õigusaktide rikkumisele: TööK § 153 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud instrueerima töötajat ka töötervishoiu eeskirjadest. Vabariigi Valitsuse 20.10.1993 määrusega nr 324 kinnitatud Ettevõttes töökaitsealase koolituse korraldamise juhendi punktide 23, 26, 27, 31, 33 kohaselt on tööandja kohustatud läbi viima töötaja juhendamise, mis sisaldab töökoha töökaitsealaste põhiliste ohtude ja kahjulike mõjude tutvustuse, kutsehaiguste põhjuste tutvustuse ning registreerima juhendamise vastavas päevikus või töökaitsealase koolituse kaardil. EV sotsiaalministri 14.12.2000 määrusega nr 80 on sätestatud Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord. Selle korra §-de 4 lg 2 p 2; 5 lg 2 p 3 kohaselt peab sissejuhatav juhendamine sisaldama ka töötervishoiu abinõude tutvustamist ja esmajuhendamisel tutvustatakse töötajale muuhulgas ka õigeid tööasendeid ja võtteid. Selle hageja väitega seoses on kostja esitanud kirjalikke tõendeid. Kostja on esitanud ohutusjuhendi juustude teisaldajale, elektrikäru juhile ja abitöölisele (tl 81-92). Töökohal ohutusjuhenduse päeviku kohaselt (tl 78-80) on kostja hagejat juhendatud 14. juunil 1996,
8.juulil 1998 ja 9. oktoobril 2000. Kostja tunnistaja P. selgitab, et põhiliselt selgitati tööohutust (tl 279-281). Tunnistaja L. kinnitab, et tööohutusest juhendamise kohta anti allkiri, kuid töötervishoiu kohta mitte (tl 282-283). Tunnistaja V. selgitab, et tööga tervisele kaasnevatest ohtudest töötajate teadmisi ei kontrollitud (tl 284). Ka ekspert on tuvastanud, et kostja ei ole hagejat töökeskkonna ohuteguritest teavitanud ja riskianalüüsi talle tutvustanud (tl 196-218). Kohus leiab, et neil asjaoludel ei ole tõendatud, et hageja juhendamine toimus ka töötervishoiu tingimustest, kutsehaiguste ohuteguritest, arvestades, et kostjal ei olnud tehtud selleks ajaks riskianalüüsi ja seega puudus kostjal ülevaade kõigist tegelikest ohtudest, riskidest. Seega ei ole kostja poolt esitatud tõenditega ümber lükatud hageja väide, et hagejale ei toimunud töötervishoiu alast väljaõpet ja koolitust.
8.4.Hageja väidab, et kostja oli tööandjana kohustatud, kuid ei taganud hagejale kutsehaigestumise ohu avastamiseks nõuetekohast tervisekontrolli, vaid piirdus üksnes nakkushaiguste kontrolliga ja rindkere röntgeniga, rikkudes sellega järgmisi õigusakte: NSVL tervishoiuministri 29.09.1989 käskkirja nr 555 lisa 1 punkt 5 kohaselt meestöötajatele, kes teisaldavad käsitsi vahetuse jooksul raskusi üle 12 tonni, tuleb tagada arstlik läbivaatus vähemalt 1 kord 2 aasta jooksul. Arstlikust läbivaatusest pidid osa võtma: neuroloog, kirurg, terapeut. Sama käskkirja lisa 2 punkt 12.9 kohaselt tuli transpordivahendite juhid suunata arstlikule läbivaatusele mitmeliikmelisse komisjoni vähemalt üks kord kolme aasta jooksul. EV sotsiaalministri 31.05.2000 määruse nr 40 Töötajate terviskontrolli kord § 1 lõigete 3 ja 4 kohaselt peab töötajate tervisekontroll toimuma 1-3 aasta järel ning et tervisekontrollile peab eelnema töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs.
9 (15)
Vabariigi Valitsuse 22.07.1992 määrusega nr 214 kinnitatud Tööde loetelus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline tervise kontrollimine, mille kohaselt perioodiline arstlik kontroll oli kohustuslik raskuste käsitsi teisaldamisel. Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määruses 321 Raskuste käsitsi teisaldamise kord on sätestatud nõue, et raskuste käsitsi teisaldamisel tagataks töötajale regulaarne arstlik kontroll. TööK § 162 lõikes 1 on sätestatud, et töölised, kes töötavad rasketel tervist kahjustavate või ohtlike tingimustega töödel, kuuluvad enne tööle asumist ja hiljem perioodiliselt kohustuslikule arstlikule läbivaatusele, et teha kindlaks nende kõlbulikkus ettenähtud tööks ja vältida kutsehaigusi. TKS §-s 14 lg 2 on sätestatud, et raske, tervistkahjustava või ohtliku töö tegijad peavad enne tööleasumist ja edaspidi käima korrapäraselt arstlikul läbivaatusel. Selle hageja väitega seoses on kostja esitanud kohtule väljavõtte hageja meditsiinilise järelevaatuse raamatust ja arsti tervisetõendi selle kohta, et hageja suhtes on teostatud meditsiinilist järelvaatust ja tervisekontrolli (tl 76). Ekspert on tuvastanud, et kostja on teinud hagejale tervisekontrolli ainult nakkusohu aspektist, kuid on jätnud tegemata tervisekontrolli ohutegurite alusel, va esimest korda 2000. aasta detsembris. Ekspert on samas ka tuvastanud, et kuna hagejale ei ole kunagi tervisekontrolli teostatud talle mõjuvatest töökeskkonna ohuteguritest ja töölaadist, siis on see olnud üheks põhjuseks, miks jäi hageja kutsehaigus õigeaegselt tuvastamata (tl 196-218). Kohus leiab, et neil asjaoludel on kostja jätnud täitmata talle hageja poolt viidatud õigusaktidega pandud kohustused tervisekontrolli tegemise kohta. Seega loeb kohus tuvastatuks kostja õigusvastase käitumise hagejale kutsehaigusest tingitud töövõime kaotusega kahju tekitamises. Tsiviilkoodeksi § 448 lg 2 kohaselt eeldatakse kahjutekitaja süüd. Vastutusest vabanemiseks peab kostja tõendama, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Kohus leiab, et kostja on süüdi hagejal kahju tekkimises, sest ta tööandjana õigusvastaselt ei täitnud hageja töötervishoiu ja tööohutuse alaseid nõudeid.
9.Kohus, arvestades kohtuotsuses eespool tuvastatuks loetud asjaoludega, loeb tõendatuks, et kostja õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses hagejal kutsehaiguse tekkimisega, arvestades järgmisi põhjendusi. Hageja tervistkahjustavateks teguriteks on ebasoodsas mikrokliimas raske füüsiline koormus-sundasendid kaelale, õlavöötmele, kätele, seljale. Hageja tegi töötamisel kostja ettevõttes juustupuhastajana, parafineerijana, kilepakendajana rasket füüsilist tööd ebasoodsas mikrokliimas, kuid kostja ei rakendanud tema suhtes sellega seoses lühendatud tööaega. Kostja on tööandjana süüdi talle hageja suhtes seaduste ja muude õigusaktidega pandud kohustuste täitmata jätmises või nende täitmises ebapiisava hoolsusega. Kostja pidi tööandjana looma ja tagama hageja töö korraldamisel ohutud ja tervislikud töötingimused ning võtma tarvitusele meetmed ohutuse tagamiseks ja selgitama talle tema töö võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid. Kostja tööandjana jättis tegemata hageja tööprotsessi riskianalüüsi, jättis korraldamata tervisekontrolli ohutegurite alusel kutsehaiguse vältimiseks, jättis mõõdistamata ohutegurid hageja töökohal, jättis hageja teavitamata tervist ohustavatest teguritest. Ohutegurite alusel arstliku kontrolli ja töötervishoiualase juhendamise puudumine ei põhjustanud hagejal kutsehaigust vahetult, kuid tingisid olukorra, kus hagejal varem kutsehaigust ei tuvastatud ja vajalikke abinõusid kutsehaiguse vältimiseks või selle tagajärgede leevendamiseks ei rakendatud. Samadel põhjustel jäi hageja ilma teadmistest, kuidas toimida töötamisel võimalikult soodsalt oma tervisele. Riskianalüüsi puudumine tingis olukorra, kus kostja jättis kutsehaiguste ohutegurid välja selgitamata ja vajalikud abinõud tarvitusele võtmata. Õigusrikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos, kus hageja kahju poleks ilma kostja õigusrikkumiseta tekkinud. Hagejal ei oleks sissetuleku vähenemist
10 (15)
toimunud, kui kostja poolt ei oleks töökaitsenõuete mittetäitmisega põhjustatud hageja kutsehaigust. Lõppkokkuvõttes ei ole kostja sisuliselt vaidlustanud oma käitumise õigusvastasust ja süüd ning põhjuslikku seost kostja õigusvastase käitumise ja hagejale kahju tekitamise vahel (tl 285-290) ja seda on alust käsitleda TsMS § 231 lg 2 mõttes kostja poolt nende asjaolude omaksvõtuna.
10.Tartu Pensioniamet on kolmanda isiku esindajana leidnud, et hüvise arvestamisel tuleb arvesse võtta ka hagejale seoses töösuhte lõpetamisega välja makstud hüvitis kasutamata puhkuse eest ja hüvitis seoses töölepingu lõpetamisega, kinnitades, et seda on ka praktikas nii tehtud (tl 241-246). Kolmas isik on esitanud hüvise arvestuse kolm varianti, mis käsitlevad hüvise arvestust, kus on arvestatud kostja keskmise sissetuleku hulka töölepingu lõpetamisel makstud töölepingu lõpetamisega ja kasutamata puhkusega seotud hüvised ning hüvise arvestused, kui keskmise sissetuleku hulka ei ole arvestatud töölepingu lõpetamisega seotud hüvitust ja kasutamata puhkuse hüvitust (tl 248-253). Menetlusosalistel ei ole vaidlust selle üle, et kolmanda isiku poolt esitatud arvestused on tehnilises mõttes õiged, kuid pooltel on vaidlus selles, kas võtta arvesse töölepingu lõpetamisel makstud hüvitused või mitte. Seega on pooltel vaidlus selle üle, kas hageja kahjuna on alust käsitleda töölepingu lõpetamisel makstud hüviseid.
11.TsK §-de 463 lg 1 kohaselt on vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav organisatsioon kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu. TsK § 464 lg 1 kohaselt, kui töötajale seoses tema töökohustuste täitmisega on tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus organisatsiooni süü läbi, kes on kohustatud tema eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid, peab see organisatsioon hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Ajutise Korra p-de 2,11 kohaselt seisneb kahju hüvitamine kannatanule rahasumma väljamaksmises sissetuleku ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitusest arvestatakse maha seoses töövigastusega saadav invaliidsuspension. Kahju hüvise arvutamisel võetakse aluseks töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine kuu sissetulek. Kutsehaiguse korral võib kannatanu soovil hüvise arvutamisel aluseks võtta haiguse põhjustanud töö lõpetamisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmise kuusissetuleku. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 määruse nr 172 p 1.1; 1.3 kohaselt korrutatakse määratud hüvis kasvuindeksiga, hüvise määramisel indekseeritakse keskmise sissetuleku arvutamiseks kõigi arvesse võetavate kuude sissetulekud. Ajutise korra p 14 kohaselt arvatakse hüvise arvutamisel aluseks võetava keskmise kuusissetuleku hulka kannatanu kogu sissetulek töökohtadelt, mille kohta VEK on teinud kindlaks töövõime kaotuse seoses töövigastusega. Seejuures võetakse arvesse kõik töötasuliigid, millelt tööandja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu, välja arvatud ühekordsed juhusliku iseloomuga väljamaksed. Ajutise korra p 19 kohaselt hüvitatakse saamata jäänud sissetuleku osas kannatanule kahju selle aja eest, mille kohta VEK on teinud kindlaks töövõime kaotuse seoses töövigastusega. Hagejale on töölepingu lõpetamisel makstud hüvitist seoses töölepingu lõpetamisega ja puhkusehüvitist (tl 179, 279). Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-50-03 leidnud, et keskmise sissetuleku leidmiseks tuleb hinnata, kas hageja kahju on ka hüvitis töölepingu lõpetamise
11 (15)
eest. Seega tuleb tuvastada, mille eest maksis tööandja kannatanule viie kuupalga suuruse hüvitise töösuhte lõpetamisel oktoobris 2001. Käskkirja kohaselt on kostja lõpetanud töölepingu poolte kokkuleppel ja on maksnud kokkuleppe kohaselt hagejale hüvitist. Hageja on selgitanud, et sisuliselt oli tegemist töö lõpetamisega (tl 285-290), so koondamisega. Ka kostja on nimetanud hagejale makstud hüvitist koondamishüvitiseks (tl 179). Kostja esindaja selgitas kohtus, et hagejale makstud hüvitis on seotud töötamise staažiga ettevõttes (tl 229-236). Seega on hüvitis oma iseloomult sarnane töötasuga tehtud töö eest. Ei ole tõendatud kostja väide, et hüvitist tuleks käsitleda kui hüvitist uue töökoha leidmiseks kuluva aja eest. Seoses koondamisega hüvituse maksmine tuleneb Töölepingu seadusest. Ka puhkusehüvitise maksmine tuleneb seadusest. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et 2001. aasta oktoobris hagejale viie keskmise kuupalga ulatuses makstud hüvitiselt ja puhkusehüvitiselt tasus kostja sotsiaalmaksu. Hagejale töösuhte lõpetamisel makstud hüvitis ja puhkusehüvitis on küll ühekordse iseloomuga, kuid need ei ole juhusliku iseloomuga, sest tulenevad poolte kokkuleppest ja seadusest. Kolmanda isiku, Tartu Pensioniameti esindaja, seisukoha kohaselt võetakse nende praktikas keskmise sissetuleku leidmisel arvesse nii puhkusehüvitis kui ka kannatanule töösuhte lõpetamisel makstavad hüvitised, arvestades järgmiste põhjendustega (tl 241-244). Keskmise palga arvutamise korra § 2 lõige 3 on tööõigusesse kuuluv töötasu arvutamist reguleeriv norm. Kutsehaigusest põhjustatud tervisekahju hüvitise määramisel lähtutakse kehtiva halduspraktika kohaselt ajutise korra punktist 14 kui tervisekahju hüvitise aluseks oleva keskmise sissetuleku arvutamise erinormist. Kostja ei ole põhjendanud, milles seisneb sellise praktika ekslikkus. Kohus leiab, et hageja kahjuks ei ole ainult palk palgaseaduse mõttes, vaid kogu sissetulek, mida on makstud seaduse alusel või poolte kokkuleppel töölepingu täitmiseks ja mille saamise võimaluse on hageja seoses kutsehaigusega, töövõime kaotusega, kaotanud. Seega tuleb keskmise kuusissetuleku hulka arvestada sissetulek töökohast, mis hõlmab lisaks palgale ka teisi tasusid, mida on kannatanule makstud töökohast ja millelt tööandja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu ja mis ei ole juhusliku iseloomuga. Seega kuuluvad hagejale töölepingu lõpetamisel makstud hüvitused arvesse võtmisele keskmise sissetuleku arvutamisel.
12.Ajutise korraga on reguleeritud töötajatele tööülesannete täitmisel tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvise suuruse kindlaksmääramine. Kohtule on esitatud tõendid hageja palga, pensioni, töövõime kaotamise suuruse kohta ja pensioniameti arvestused hüvise suuruse kohta (tl 12, 17-20, 248-253), millega on tõendatud hageja palga ja pensioni suurus ning asjaolu, et ta on kutsehaigusega kaotanud töövõimest 50 %. Pooled ei ole vaidlustanud kolmanda isiku poolt esitatud hüvise arvestust, hüvise aluseks oleva kuu sissetuleku indekseerimist, hüvise indekseerimist, pensioni mahaarvestamisega seonduvat jm tehnilises mõttes. Kohus, arvestades kohtuotsuses eespool tuvastatuks loetud asjaolusid ja hüvise arvestust, kus on keskmise sissetuleku leidmisel arvesse võetud ka hüvised (tl 250-251), leiab, et kostjalt kuulub hageja kasuks välja mõistmisele hüvis ühekordselt perioodi eest alates 1. juulist 2002 kuni 1. veebruarini 2007 summas 96 788,60 krooni ja alates 1. veebruarist 2007 igakuiselt summas 1 793,52 krooni. Kuivõrd TsK §-des 470 ja 471 sätestatut arvestades on pooltel õigus vajaduse tekkimise korral nõuda hüvise suurendamist või vähendamist sõltuvalt hüvise suurust mõjutavate asjaolude muutumisest, siis ei ole kohtul alust kohtuotsuses näidata tähtaega, milleni hüvis välja on mõistetud.
13.Järgnevalt annab kohus hinnangu ka kostja teistele menetluse kestel esitatud vastuväidetele. Kostja on esitanud vastuväite, et käesolevas asjas tuleb tuvastada, milline on
12 (15)
hageja eelnevate tööandjate, hageja enda tegevuse ning süü ulatus (tl 27-32, 66-75, 132-136). Kostja juures töötades hageja tervisekontrollis ei käinud, kuigi vastavalt TTOS §-le 14 lg 1 p-le 3 on töötaja kohustatud läbima tervisekontrolli vastavalt kehtestatud korrale, oma tervislikust seisundist ega võimalikest pretensioonidest, ettepanekutest ta tööandjat ega töökeskkonna nõukogu ei informeerinud. TTOS § 14 lg 1 p 6 sätestab, et töötaja on kohustatud teatama kohe tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest. Seega ei ole hageja kostja juures töötades täitnud oma kohustusi, mis on vaadeldav tema süüna haiguse kujunemisel. Hageja keeldus arstlikust läbivaatusest AS-s Medicover. Hageja leiab sellega seoses järgmist. Hageja ei ole varjanud oma töötingimusi teiste tööandjate juures ja esitas kõik seletused ka arstlikule ekspertiisikomisjonile ning neid säilitatakse Kutsehaiguste ja Töötervishoiukeskuses. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et hageja ilmutas kostja juures töötades oma tervise suhtes rasket ettevaatamatust või äärmist ettevaatamatust või rasket hooletust või tahtlust. Nende asjaolude tõendamise koormus lasub kostjal (tl 119-128). Kohus leiab selle kostja väitega seoses järgmist. TsK § 462 lg 1 kohaselt, kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest, tuleb hüvise suurust vähendada või keelduda hüvisest kahju eest. Ajutise korra p 10 järgi, kui töövigastus tekkis mitte ainult organisatsiooni süü läbi, vaid ka kannatanu äärmise ettevaatamatuse tagajärjel, tuleb kahju hüvitamise ulatust vähendada olenevalt kannatanu süü astmest. Kutsehaiguste ekspertkomisjoni otsusega ja eksperdi arvamusega on tuvastatud, et hagejale olid tervistkahjustavateks töökohtadeks kutsehaiguse kujunemise mõttes töökohad mitte varem, kui alates 1988. aastast. Kostja ei ole esitanud selliseid tõendeid, mis selle arvamuse ümber lükkaksid. Tööandjate eest, kelle juures hageja töötas alates 1988. aastast kuni 1996. aastani maksab hagejale tervisekahjustuse põhjustamise eest hüvist riik, so ka nende tööandjate osaga kostjal kutsehaiguse kujunemises ja talle kahju tekitamises on arvestatud. Seega ei ole kostja poolt esitatud kirjalike tõenditega (tl 93-109) tõendatud kostja väide hageja võimaliku kutsehaigestumise kohta enne 1988. aastat teiste tööandjate juures. Kostja on esitanud tõendid selle kohta, et hageja ei käinud meditsiinilises kontrollis 2000. aasta detsembris (tl 37-39, 142). Hageja on põhjendanud oma meditsiinilisse kontrolli minemata jätmist (tl 286). Kirjalikest tõenditest (tl 19, 239) nähtub, et 2001. aastal ei töötanud hageja haiguse tõttu täielikult jaanuaris , veebruaris, märtsis, aprillis, mais, juunis ning sama aasta oktoobris töösuhe temaga lõppes. Seega töötas hageja pärast seda tervisekontrolli väga lühikest aega. Kohus on tuvastanud, et hageja kutsehaigus kujunes pika perioodi vältel. Neil asjaoludel ei saanud hageja poolt meditsiinilise kontrolli läbimata jätmine mõned kuud enne töösuhte lõpetamist sisuliselt mõjutada tal kutsehaiguse kujunemist. Veel on kostja esitanud kirjalikud tõendid töökaitsevoliniku valimise, töökeskkonnanõukogu moodustamise, töökeskkonna ankeedi, VEK-i õiendi (tl 33-35) tõendamaks, et kostja ei informeerinud oma tervislikust seisundist töökeskkonnanõukogu ega tööandjat. Hageja on selgitanud, et ta oma tervislikku seisundit ei varjanud. Ekspert on leidnud, et hageja täitis suures osas korrektselt tööohutuse- ja tervishoiunõudeid ja läbis kõik tööandja poolt suunatud tervisekontrollid, va detsembris 2000 ning hageja ei ole jätnud täitmata arsti ravisoovitusi. Ei
13 (15)
ole põhjust arvata, et hageja oleks pidanud olema ise suuteline tuvastama endal kutsehaiguse esinemist ja sellest kostjale teatama. Kohus leiab neil asjaoludel, et hageja käitumist ei ole alust käsitleda raske ettevaatamatusena, mis oleks soodustanud tal tervisekahjustuse teket ja mis annaks alust TsK § 462 lg 1 järgi hüvise vähendamiseks või hüvise maksmisest keeldumiseks.
14.Kostja on esitanud väite, et hageja töötas kostja juures 5 aastat ja 8 kuud, mis ei ole 43% kogu tema tööstaažist, vaid oluliselt vähem (tl 72). Hageja leiab, et see kostja väide ei ole õige (tl 121). Kutsehaiguste ekspertkomisjon on tuvastanud, et hagejal kutsehaiguse põhjustanud tervistkahjustavad töötingimused eksisteerisid aastatel 1988 kuni 2001. Varasematel aastatel tervistkahjustavaid töötingimusi ei tuvastatud. Kohtule esitatud Tartu Pensioniameti arvestuste kohaselt (tl 11) on hageja töötanud kutsehaigust põhjustanud töödel kokku 158 kuud, sellest kostja juures 68 kuud, so 43 % tervistkahjustavates tingimustes töötatud ajast. Seega ei ole kostja väide põhjendatud. Ekspert on andnud arvamuse, et hageja kutsehaigust on võimalik kindlalt seostada tema kutsetööga aastatel 1992-2001. Selle eksperdi arvamuse kohaselt oleks hageja poolt kostja juures kutsehaigust põhjustanud tingimustes töötamise aeg suurem, kui 43%, kuid hageja ei ole sel alusel suuremat hüvist nõudnud.
15.Kostja on esitanud väite, et nõue on aegunud ja palub kohaldada aegumist, arvestades järgmiste asjaoludega. TLS §-i 143 ja ITVS § 6 lg 1 kohaselt on nõude esitamise tähtaeg töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks 4 kuud arvates päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Hagejat on informeeritud tema tervislikust seisundist 29.mail 2002 SA PõhjaEesti Regionaalhaigla Töötervishoiu Keskuse teatisega kutsehaiguse esmakordsest diagnoosimisest. Kostja on hagejale teatanud, et ta ei ole vastutav ega nõus hüvitist tasuma. Nõude on hageja Võru Maakohtule esitanud 30. juunil 2005, so kolm aastat hiljem. Hageja leiab, et tegemist ei ole tööõigusliku, töölepingulise suhtega ja selle rikkumisega, vaid kostja poolt õigusvastase kahju tekitamisega. Ka kohtupraktika seisukohalt ei ole tegemist töövaidlusega. Seega kuuluvad kohaldamisele üldised hagi aegumise tähtajad. Hageja sai oma nõudeõigusest teada 9. juulil 2002 Tartu Pensioniameti Võru osakonna kirjast, et tal on 43% hüvise osas nõudeõigus AS Võru Juust vastu. Sellest hakkas kulgema hagi aegumistähtaeg. Sel ajal kehtinud TsÜS-i kohaselt oli hagi aegumise tähtaeg 10 aastat. 1. juulil 2002 jõustus uus TsÜS ja 10-ne aastane hagi aegumistähtaeg ei kehtinud enam. VÕSRS sätestas aegumistähtaegade arvestamise selles üleminekuolukorras. Hagi on esitatud 30. juunil 2005 (tl 44-45). Kohus leiab kõigepealt, et tegemist ei ole töövaidlusega. ITVS § 2 kohaselt on individuaalne töövaidlus töötaja ja tööandja vaheline lahkarvamus, mis on tekkinud töösuhteid reguleeriva seaduse, haldusakti või tööandja kehtestatud eeskirja kohaldamisel, samuti sõlmitud kollektiiv- või töölepingu täitmisel, ja mida pooled ei ole suutnud lahendada kokkuleppe teel. Kahju tekitamise ajal enne 1. juulit 2002 kehtis Tsiviilkoodeks ja selle 41. peatükis kahju tekitamisest tulenevate kohustuste hulgas oli reguleeritud ka töötajale töökohustuste täitmisega tervisekahjustuse tekitamisest tuleneva kahju hüvitamine (sh TsK § 464 lg 1 jt). Seega ei ole kostja vastutus hagejale kahju tekitamise eest sätestatud töösuhteid reguleeriva seadusega ja vastutus ei tulene ITVS § 2 mõttes lahkarvamusest töölepingu täitmisel. Ka kohtupraktikas ei ole sedalaadi vaidlusi käsitletud töövaidlustena. Seega ei ole tegemist ITVS § 2 mõttes töövaidlusega, mistõttu ei kuulu käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele ITVS §-s 6 sätestatud hagi aegumise tähtajad.
14 (15)
1.juulini 2002 kehtinud TsÜS §-de 113 lg 1; 116 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat ja aegumistähtaja kulg algas päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse aegumistähtaeg on lühem, kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
1.juulist 2002. Kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 41 lg 5 kohaselt loeti dokument tähtajal esitatuks, kui see oli sideasutusele edastamiseks üle antud tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00. Hageja on hagi postitanud 30. juunil 2005. Hageja nõuab hüvitust alates 1. juulist 2002. Seega, arvestades kohtu poolt viidatud seadusesätteid, on hagi esitatud tähtaja piires ka juhul, kui lugeda, et hagi aegumise tähtaega tuleb arvestada hagejal kutsehaiguse esmakordsest tuvastamisest 23. mail 2002 kuna ka sel juhul tuleks 3 aastast hagi aegumise tähtaega arvestada alates 1. juulist 2002. Neil asjaoludel ei ole hageja nõue aegunud.
16.Kohus loeb lõppkokkuvõttes tuvastatuks, et kostja suhtes esinevad TsK §-s 448 sätestatud hagejale tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise alused. Hagejal esineb seoses kutsehaiguse tekkimisega kahju. Selle kahju tekkimine on põhjuslikus seoses kostja süülise õigusvastase käitumisega. Kostja poolt esitatud vastuväited hagile ei anna alust hagi täielikuks või osaliseks rahuldamata jätmiseks. Neil asjaoludel on hagi tõendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitis perioodi eest
1.juulist 2002 kuni 1. veebruarini 2007 ühekordselt summas 96 788, 60 krooni ja alates
1.veebruarist 2007 igakuiselt 1 793,52 krooni. Puuduvad alused hüvise vähendamiseks või selle väljamõistmata jätmiseks.
17.Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid ning taotleb kostjalt hageja kasuks välja mõista õigusabi kulud 18 490 krooni (tl 262-269). Vastavalt TsMSRS §-ile 3, kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Käesolevas asjas on menetlus alustatud 2005. aastal. Seega tuleb lähtuda menetluskulude jaotamisel kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud TsMS §-des 60 lg 1; 61 lg 1 p 1 sätestatust. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Seega on hagejal õigus taotleda seoses hagi rahuldamisega kostjalt hageja menetluskulude väljamõistmist. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 48 lg 1 p 5 kohaselt määrati hagi hind tähtajatute maksete osas kõigi maksete summaga kolme aasta eest. Hagi on rahuldatud täielikult tähtajatu maksena, kusjuures ühe kuu hüvise suuruseks on 1 793,52 krooni. Seega on hagi hind 1 793,52x 36=64 566,72 krooni, millest 5% on 64 566,72x0,05= 3 228,34 krooni. Neil asjaoludel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks õigusabi eest välja 3 228,34 krooni.
Kohtunik:
15 (15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.