Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-143-06 Tartu, 7. veebruar 2007. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu R. L hagi S. S vastu ostueesõiguse teostatuse tuvastamiseks ning täitemenetluses omandiõiguse ja valduse üleandmiseks kohustamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-454 R. L kassatsioonkaebus Hageja R. L (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ruth Sild. Kostja S. S (isikukood xxxxxxxxxxx). 8. jaanuar 2007. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2006. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada R. L kassatsioonkaebuselt 12. oktoobril 2006. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.R. L esitas 5. mail 2004. a Lääne Maakohtule hagi M-K. K vastu, milles palus kanda endale üle ostja õigused ja kohustused Haapsalu linnas Xxxxxx xx xx elamus (edaspidi elamu) asuva korteri nr x (edaspidi korter) võõrandamiseks 19. veebruaril 2004. a sõlmitud lepingu järgi. Samuti palus hageja tunnustada tema omandiõigust korterile ja sellele vastavale 243/1092 suurusele mõttelisele osale elamust ning nõuda korter ja elamu mõtteline osa M.-K. K valdusest välja.
8.juunil 2004. a kaasas Lääne Maakohus menetlusse kostjana S. S (edaspidi kostja). 27. oktoobril 2004. a lõpetas maakohus hagist loobumise tõttu menetluse M.-K. K vastu. Hageja palus kohtul tuvastada, et hageja on teostanud ostueesõigust korterile ning et kostja on kohustatud hagejale üle andma omandiõiguse korterile, tehes sellekohase tahteavalduse. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale ja kostjale kummalegi mõtteline osa elamust. Elamu on käibes vallasasjana ja selles on vähem kui kuus eluruumi. Eluruumid on erastatud. Kostja sõlmis
19.veebruaril 2004. a eluruumi müügilepingu M.-K. K (edaspidi esialgne ostja), kuid ei teatanud sellest teistele samas elamus asuvate eluruumide omanikele, sh hagejale. Hageja sai müügilepingust teada omal initsiatiivil notarilt 29. märtsil 2004. a. Ta koostas seejärel ostueesõiguse teostamise avalduse. Notar saatis tehingu pooltele ostueesõiguse teostamise avalduse kinnitatud ärakirjad ja kutsus esialgse lepingu pooli 6. aprilliks 2004. a notaribüroosse sõlmima korteri üleandmiseks asjaõiguslepingut. Kumbki esialgse lepingu pooltest ei ilmunud 6. aprillil ega ka uue ajana
väljapakutud 20. aprillil 2004. a notaribüroosse. Hagejal on õigus nõuda kostjalt omandiõigust ja valdust korterile ja sellele vastavale mõttelisele osale elamust.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Ta leidis, et hageja ostueesõigus eluruumi omandamiseks ei tulene asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 131 lõikest 2. Kostja kui müüja ja esialgse ostja vahel 19. veebruaril 2004. a sõlmitud müügileping on tühistatud ja seega kehtetu algusest peale. Hageja on müügilepingu tühistamisest teadlik. Seetõttu puudub hagejal seaduslik alus nõuda kostjalt asjaõiguslepingu sõlmimist ja omandiõiguse ülekandmist.
3.Lääne Maakohus rahuldas 10. märtsi 2005. a otsusega hagi. Maakohus tuvastas, et hageja teostas
30.märtsil 2004. a ostueesõigust korterile. Kostja on kohustatud andma hagejale üle omandiõiguse korterile koos sellele vastava mõttelise osaga elamust ning tegema selleks vastava tahteavalduse. Hagejal on vastavalt AÕSRS § 131 lõikele 2 korterile ostueesõigus. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas tähtaegselt ostueesõiguse teostamise avalduse kostjale ja esialgsele ostjale. Ostueesõigus teostus 30. märtsil 2004. a, kui hageja sellekohane avaldus jõudis kostjani. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 244 lg 1 järgi loeti müügileping hageja ja kostja vahel sõlmituks samadel tingimustel, milles leppisid kokku kostja ja esialgne ostja 19. veebruari 2004. a müügilepingus. Seega sõlmiti 30. märtsil 2004. a korteri kohta kaks ühesuguste tingimustega müügilepingut. 25. mail 2004. a sõlmisid kostja ja esialgne ostja kokkuleppe 19. veebruari 2004. a müügilepingu tühistamiseks. Seetõttu kehtib praegusel hetkel üksnes hageja ja kostja 30. märtsil 2004. a sõlmitud müügileping. Selles lepingus on kostja müüjaks ning tal on VÕS § 208 lg 1 järgi muu hulgas kohustus võimaldada vaidlusaluse korteri omandi üleminek hagejale. Hageja kutsus kostjat kahel korral asjaõiguslepingu sõlmimiseks notari juurde, kuid kostja jättis notari juurde tulemata. Tõendatud on, et kostja sai hageja saadetud ostueesõiguse teostamise avalduse kätte ja on selle vastu võtnud. Sellega on kostja tunnistanud, et hageja teostas ostueesõigust. Samas eitab kostja õiguslikke tagajärgi, mis talle kaasnevad ostueesõiguse teostamise avalduse esitamisega. Hagejal on õigustatud huvi tuvastada, et kostjal peab tegema tahteavalduse korteri omandiõiguse ülekandmiseks. Kostja ei täida seadusest ja 30. märtsi 2004. a müügilepingust tulenevat kohustust anda hagejale üle korteri omandiõigus. Ta on keeldunud asjaõiguslepingu sõlmimisest, kuigi 30. märtsi 2004. a müügilepingu järgi on ta müüjana selleks kohustatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Tõendamata on kostja vastuväited, et ta ei pea korteri omandiõigust hagejale üle andma, sest hageja ei ole täitnud omapoolset kohustust korteri eest tasuda. 19. veebruari 2004. a müügilepingu p 2.1 kohaselt müüb müüja ostjale lepinguobjekti 40 000 krooni eest. Ostja ei ole nimetatud summat müüjale enne notariaalaktile allakirjutamist tasunud ja kohustub selle summa tasuma notariaalakti sõlmimise päeval. Kõnealuses müügilepingus sisaldus nii võlaõiguslik- kui asjaõiguslik leping. Seetõttu on hagejal kohustus tasuda korteri ostuhind asjaõiguslepingu sõlmimise päeval. Alusetu on ka kostja väide, et hageja ei ole üles näidanud tahet oma müügilepingust tuleneva ostusumma tasumise kohustuse täitmiseks. Hageja ostueesõiguse teostamise avaldusest nähtub, et müügilepingus
märgitud ostuhinna on ta nõus müüjale tasuma omandi ülekandmiseks sõlmitava notariaalselt tõestatud kokkuleppe sõlmimisel või hoiustama selle müüja soovil notari kontole hiljemalt omandi ülekandmiseks sõlmitava kokkuleppe sõlmimise hetkeks. Samuti tasus hageja kohtu deposiitkontole korteri ostuhinna kaks päeva enne hagi kohtusse saabumist. Sellega näitas hageja valmisolekut oma kohustuse täitmiseks. See, et maakohus tagastas hageja taotlusel selle raha, ei ole 30. märtsil 2004. a sõlmitud lepingu rikkumine ja hageja kui ostja kohustuse täitmata jätmine. Hagejal on kohustus tasuda ostuhind korteri omandiõiguse üleminekul. Asjas tehtava kohtuotsuse alusel aga korteri omandiõigust hagejale üle ei lähe. Samuti on tõendamata kostja vastuväited, et hageja ei ole teinud konkreetset ettepanekut, mis tingimustel ja mil viisil korter võõrandatakse, ning et hageja tahab korterit endale mingeid kohustusi võtmata. Poolte õigused ja kohustused tulenevad VÕS § 244 lg 1 alusel 19. veebruari 2004. a müügilepingust. Maakohus tühistas ka hagi tagamise, millega oli seatud esialgse ostja suhtes korteri käsutamise keelumärge. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast 25. maid 2004. a ei ole korteri omanikuks enam esialgne ostja, vaid kostja.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, samuti kostjalt hageja kasuks kohtukulude väljamõistmise osas.
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13. septembri 2005. a otsusega maakohtu otsuse ning jättis uue otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis kohaldamata ja tunnistas põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks AÕSRS § 131 lõike 2 kolmanda ja viienda lause. Ringkonnakohus taotles Riigikohtult AÕSRS § 131 lg 2 kolmanda ja viienda lause kehtetuks tunnistamist nende vastuolu tõttu põhiseadusega, kuna nimetatud sätted on niivõrd õigusselgusetud, et ei vasta PS §-s 10 sätestatud õigusriigi ja õigusselguse põhimõtetele. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 15. detsembri 2005. a otsusega kohtuasjas nr 3-4-1-16-05 (RT III 2006, 1, 2) ringkonnakohtu taotluse rahuldamata. Hageja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
6.Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 12. juuni 2006. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus leidis, et tulenevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2005. a otsusest peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel vaidluse sisuliselt lahendama, kohaldades AÕSRS § 131 lg 2 kolmandat ja viiendat lauset. Samuti peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võtma seisukoha apellatsioonkaebuses esitatud väidete, sh tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 656 sätestatud menetlusnormide olulise rikkumise kohta. Hageja esitas 30. augustil 2006. a Tallinna Ringkonnakohtule avalduse haginõude täpsustamiseks. Ta leidis, et maakohtu lahend ei ole enam täiel määral täidetav, sest alates 1. märtsist 2006. a ei ole kostjal AÕSRS § 13 lg 6 järgi võimalik sõlmida vallasasjast korteri käsutustehingut. Hageja palus lisaks varem esitatud nõuetele kohustada kostjat andma hagejale üle vallasasjast korteri omandiõigus ja valdus koos sellele vastava muu osaga elamust. Kohtuotsust, millega kohustatakse kostjat andma
vaidlusalune korter üle hagejale, saab täita täitemenetluses. Hageja on kandnud kohtutäituri ametiarvele ostuhinna 40 000 krooni, mis makstakse kostjale välja korteri andmisel hageja valdusse ja omandisse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. septembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et maakohus tegi eelmenetluse toimingud puudulikult, mistõttu jäid välja selgitamata asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Maakohus rikkus ka TsMS § 442 lg-t 8, kui ei andnud hinnangut kõigile asja juurde võetud tõenditele. Apellatsioonkaebuses märgitakse põhjendatult, et hindamata on jäetud kostja esitatud tõendid. Seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsiooniastmes. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muu hulgas sellega, et laiaulatusliku tõendite kogumise, hindamise ja uute asjaolude tuvastamise korral peab pooltele tagama PS § 24 lg 5 kohaselt edasikaebeõiguse kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Kostja esitas vastuväite, et tema ja esialgse ostja vahel 19. veebruaril 2004. a sõlmitud müügileping ei sisaldanud kõiki kokkuleppeid. Nii olid nad kokku leppinud, et kõrvalkohustusena pidi esialgne ostja tasuma kostjale täiendavalt tehtud remonttööde eest ning sellest sõltus ka müüdava korteri hind. Maakohus ei ole kostja eeltoodud väidet hinnanud. Asja materjalidest ei nähtu, millises ulatuses remonttöid tehti ja milline on nende maksumus. Samuti ei ole välja selgitatud, kas hagejal on võimalik täita kõrvalkohustus ja anda kostjale vastu elamispind. Kostja asus elama esialgse ostja elamispinnale ning seetõttu oli korteri müügihind turuhinnast oluliselt madalam. Kui hagejal ei ole kõrvalkohustust võimalik täita, siis ei saa ta VÕS § 246 lg 2 kohaselt teostada ostueesõigust. Maakohus leidis valesti, et ostuhinda ei ole vaja deponeerida, ja tagastas selle ekslikult hagejale.
19.veebruari 2004. a müügilepingu p 2.1 järgi kohustub ostja tasuma kostjale lepinguobjekti eest 40 000 krooni sama lepingu sõlmimise päeval. Lepingu p 7.1 kohaselt läheb lepinguobjekti omandiõigus müüjalt ostjale üle samal päeval, s.o 19. veebruaril 2004. a. VÕS § 244 lg 1 järgi on ostueesõigus õigus, mille teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. Ostueesõiguse teostamine ei muuda kehtetuks ostjaga sõlmitud müügilepingut ega sellest tulenevaid kohustusi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt AÕS § 244, kui leidis, et ostueesõiguse teostamiseks tuli hagejal ostuhind deponeerida. Esialgne ostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal ostuhinda müüjale tasunud ega notari deposiitarvele deponeerinud, seega ei pidanud seda tegema ka hageja. Esialgne ostja kohustus tasuma ostuhinna samal päeval, kui ta saab omandi korterile. Nii soovib ka hageja tasuda korteri ostuhinna omandiõiguse saamisel. Kostja kui müüja ei ole ostuhinda kätte saanud seetõttu, et ta ei soovi hagejale korteri omandiõigust üle anda.
Ringkonnakohus kohaldas valesti ka VÕS § 246, kui leidis, et hageja peab täitma kõiki esialgse ostja kõrvalkohustusi (st mitte üksnes võõrandamislepingust tulenevaid kohustusi). Viidatud sättest tuleneb, et ostueesõiguslasele ei saa üle kanda võõrandamislepingus märkimata õigusi ja kohustusi. Ringkonnakohus arutas ekslikult asja TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal, sest maakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus pidi arutama asja kohtuistungil, kus hageja oleks saanud esitada oma seisukohad materiaalõiguse normide tõlgendamise ja nende kohaldamiseks vajalike asjaolude tuvastamise küsimuses.
9.Kostja ei vastanud kassatsioonkaebusele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
11.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on hageja lõplikuks nõudeks: 1) tuvastada, et hageja on teostanud ostueesõiguse korterile koos sellele vastava mõttelise osaga elamust; 2) kohustada kostjat andma täitemenetluses hagejale üle vallasasjast korteri omandiõigus ja valdus koos sellele vastava mõttelise osaga elamust. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 20. juuni 2006. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-13-06 (RT III 2006, 26, 238) p-s 28 selgitanud, et lähtudes TsÜS § 68 lg-st 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg-st 1, on ostueesõiguse teostamisel kinnistusraamatu kande muutmiseks vajalik kostja tahteavaldus asendatav kohtuotsusega. Kolleegium leiab, et TsÜS § 68 lg 5 alusel on asendatav ka vallasasjaks oleva korteri suhtes ostueesõigust teostanud isikule korteri omandiõiguse üleandmiseks AÕSRS § 13 lg 6 teise lause järgi vajalik müüja notariaalselt tõestatud nõusolek. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 22. novembri 2006. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-107-06 (RT III 2006, 44, 373) p-s 13 leidnud, et AÕSRS § 13 lg 6 kaheksanda lause järgi võib pärast 1. märtsi 2006. a ehitist või selle osa vallasasjana käsutada pankroti-, täite- ja sundvõõrandamismenetluses. Samuti võib vallasasjast ehitise või selle osa suhtes teha testamendi või sõlmida pärimislepingu. Seega on ka pärast 1. märtsi 2006. a teatud tingimustel võimalik käsutada vallasasjana käibes olevat ehitist. Samas otsuses märkis Riigikohtu tsiviilkolleegium veel seda, et AÕSRS § 13 lg 6 kaheksandas lauses sätestatud ehitise või selle osa vallasasjana käsutamise võimalus täitemenetluses hõlmab ka kohtuotsuse vabatahtlikku täitmist. Tuginedes öeldule leiab kolleegium, et AÕSRS § 13 lg 6 kaheksandast lausest tulenevalt on vallasasjaks olevat ehitist või selle osa võimalik käsutada pärast 1. märtsi 2006. a täitemenetluses ka juhul, kui teostati ostueesõigust ning müüja peab kohtuotsuse alusel täitma ostueesõigust teostanud isiku suhtes vallasasjaks olevat ehitise või selle osa omandiõiguse üleandmise kohustuse. Seega on võimalik (vastavate eelduste olemasolu korral) rahuldada hageja nõue kohustada kostjat täitma kohtuotsuse alusel müügilepingut, s.o sõlmima hagejaga notariaalselt tõestatud vormis asjaõiguslik kokkulepe korteri ja sellele vastava mõttelise osa elamust omandiõiguse üleandmiseks.
Kuivõrd vastavalt TsMS § 442 lg 5 teisele lausele peab kohtuotsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita, siis tuleb praegusel juhul hagi rahuldamise korral kohtuotsuse resolutsiooni märkida, et kostja kohustus täita hageja kasuks müügileping korteri ja sellele vastava elamu mõttelise osa omandiõiguse üleandmise osas tuleb täita täitemenetluses. Kohtuotsuse vabatahtlikuks täitmiseks tuleks hagi rahuldamise korral anda kostjale mõistlik tähtaeg. TMS § 19 järgi võib lugeda ostueesõiguse teostamisel müüjat (kui ta seda taotleb) kohtuotsusega ostueesõiguse teostajale müügilepingu objetki omandiõiguse üleandmiseks nõusoleku andnuks tingimuslikult, st juhul, kui talle tasutakse ostuhind. (vt Riigikohtu tsiviilkolleegimi viidatud otsus kohtuasjas nr 3-2-1-13-06, p 27).
12.Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 246. Selles paragrahvis reguleeritakse ostueesõigust omava isiku kohustusi lepingust tulenevate kõrvalkohustuste täitmisel. Kõnealust sätet tuleb tõlgendada koosmõjus VÕS § 244 lg-ga 1, milles sisustatakse ostueesõiguse mõiste. Ostueesõigus on VÕS § 244 lg 1 järgi õigus, mille teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis, kuid sellest ei muutu kehtetuks ostjaga sõlmitud müügileping. Seega saab ostueesõiguslasele tuleneda kohustusi (sh kõrvalkohustusi) üksnes seaduse või lepinguga nõutud vormis sõlmitud müügilepingust, mille suhtes ta ostueesõigust teostab.
13.Kolleegium nõustub samuti kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja pidi ostuhinna deponeerima maakohtu deposiitkontole. Kostja ja esialgse ostja sõlmitud müügilepingu p-de 2.1 ja 7.1 kohaselt (kohtutoimiku I kd, tl-d 62�65) kohustub esialgne ostja tasuma ostusumma 40 000 krooni lepingu sõlmimise päeval pärast lepingu sõlmimist ning lepinguobjekti omandiõiguse üleminek esialgsele ostjale loetakse toimunuks lepingu allakirjutamisega. Seega sõlmisid kostja ja esialgne ostja lisaks müügilepingule lepinguobjekti omandiõiguse esialgsele ostjale ülemineku asjaõigusliku kokkuleppe (ühes ja samas lepingudokumendis) ning esialgne ostja oli kohustatud ostusumma tasuma mitte müügilepingu sõlmimisel, vaid samal päeval pärast müügilepingu ja müügilepingu objekti omandiõiguse üleminekut (asjaõigusliku kokkuleppe sõlmimist). Hagejal kui ostueesõiguslasel on VÕS § 244 lg 1 järgi samad õigused kui esialgsel ostjal müügilepingu järgi. Ostueesõiguse teostamisega loetakse VÕS § 244 lg 1 järgi ostueesõiguse teostaja ning müüja vahel sõlmituks üksnes müügileping, mitte aga asjaõiguslik kokkulepe müügilepingu objekti omandiõiguse ülekandmiseks. Seega ei saanud hagejale ostueesõiguse teostamisega üle minna korteri ja sellele vastava elamu mõttelise osa omandiõigus ning ta ei ole müügilepingust tulenevalt kohustatud kostjale ostusummat iseenesest tasuma samal päeval ostueesõiguse teostamisega. VÕS § 248 lg 1 sätestab, et kui ostja ei pea müügilepingu kohaselt ostuhinda tasuma lepingu sõlmimisel, on ostueesõigust omaval isikul sama õigus üksnes juhul, kui ta annab ajatatava summa eest tagatise. Kostja ja esialgse ostja kokkulepe, mille kohaselt esialgne ostja ei olnud kohustatud ostuhinda tasuma müügilepingu sõlmimisel, omab VÕS § 248 lg 1 järgi tähtsust ka hageja jaoks, kes
ei pea samuti ostuhinda tasuma müügilepingu sõlmimisel. Kui käesolevas asjas tehakse hagi rahuldav kohtuotsus, peab hageja tasuma kostjale ostusumma samal päeval, kui kostja on kohtuotsuse täitnud vabatahtlikult, või samal päeval, mil pärast kohtuotsuse vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist asendab kohtuotsus kostja notariaalset nõusolekut asjaõigusliku lepingu sõlmimiseks hagejaga (vt käesoleva otsuse p 11). Samas on hageja VÕS § 248 lg 1 järgi kohustatud andma kostjale ajatatava summa eest tagatise. Seadus ei näe ette, et ostueesõiguse teostamisel peab ostuhind olema tasutud või hoiustatud kohtu deposiitkontol enne kohtumenetluse algust. Ostuhinna notari juures hoiustamine tuleb rahalise kohustuse täitmisena ja esialgse ostja vastuväidet välistavana kõne alla üksnes VÕS §-des 119�123 sätestatud eeldustel, st esmajoones juhul, kui esialgne ostja keeldub ostuhinda vastu võtmast.
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 656 lg-t 2, kui tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium jääb oma 24. oktoobri 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06 (RT III 2006, 39, 329) esitatud seisukoha juurde, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada. Kõnealuses asjas ei nähtu asja ringkonnakohtus lahendamist takistavaid asjaolusid. Ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus jättis välja selgitamata asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, tulenes tema enda valedest seisukohtadest materiaalõiguse tõlgendamisel. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.