Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-148-10 Tartu, 17. jaanuar 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Jüri Malsubi hagi Osaühingu Castell vastu vallasasjade omandiõigust ja valdust üleandma kohustamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 208-81319 Jüri Malsubi kassatsioonkaebus Hageja Jüri Malsub (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Toomas Liiva Kostja Osaühing Castell (registrikood 10304706), esindaja vandeadvokaat Veiko Parts 20. detsember 2010. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2010. a otsus ja Harju Maakohtu
21.detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-81319 ja lõpetada asjas menetlus.
2.Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta kõik menetluskulud Jüri Malsubi kanda.
4.Tagastada Jüri Malsubile kassatsioonkaebuselt 20. juulil 2010. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni (25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Jüri Malsub (hageja) esitas 2. detsembril 2008 Harju Maakohtule Osaühingu Castell (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus kohustada kostjat andma üle vallasasjade omandiõigus ja valdus vallasasjade omandiõiguse ja valduse üleandmise kohustamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja tunnistatud Rae vallas Aruvalla külas asuva kinnistu omandireformi õigustatud subjektiks. Kinnistul asuvad ehitised (karjalaut, hoidla, pumbamaja, silohoidla), mis müüdi 3. veebruaril 1997 kostjale. Hageja ostueesõigust ei teostanud, sest müügilepingu hind pidi olema 110 000 krooni. Hiljem selgus, et ehitised müüdi kostjale 10 000 krooni eest. Ehitiste omanikuks olnud ja need kostjale müünud äriühing on lõppenud registrist kustutamisega 3. juulil 2000. Harju Maakohus rahuldas 23. mai 2006. a otsusega tsiviilasjas nr 2-05-1318 hageja nõude kostja vastu samade ehitiste ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Samas jättis maakohus rahuldamata hageja nõude tunnustada hageja omandit ja kanda hageja vara omanikuna ehitisregistrisse. Maakohtu hinnangul ei ole hageja asjaõiguslikke nõudeid võimalik lahendada müügilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülekandmise vaidluses. Harju Maakohus jättis 31. oktoobri 2008. a otsusega tsiviilasjas nr 2-07-52309 rahuldamata nõude kostja vastu, milles hageja palus kohustada kostjat üle andma samade ehitiste valdus. Maakohus leidis, et hageja ei ole saanud ehitiste omanikuks ja tal ei ole õigus nõuda kostjalt asja. Praeguses tsiviilasjas palub hageja kohustada kostjat hagejale üle andma ehitiste (laut 888 m2, hoidla
869 m2, pumbamaja 21 m2 ja silohoidla 567 m2) omandiõigus ja valdus ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kuna pooled vaidlevad kinnisasjal asuvate hoonete omandiõiguse üle, ei ole otsustatud maad hagejale tagastada. Hagi on esitatud õige kostja vastu. Kuna ostueesõigus on tuvastatud, ei pea hagi esitama müüja vastu. Hageja realiseerib ostueesõigust tahteavalduste nõudmise kaudu.
2.Kostja ei tunnistanud hagi, sest poolte vahel on sama eseme kohta samal alusel jõustunud kohtuotsus. Hageja nõue on ka põhjendamata. Vindikatsioonihagi saab esitada üksnes asja omanik. Hageja ei ole tõendanud, et ta on vaidlusaluste ehitiste omanik. Hagi on esitatud vale kostja vastu. Ostueesõiguslasel on õigus esitada müügilepingu täitmise nõue üksnes müüja vastu, mitte esialgse ostja vastu.
3.Harju Maakohus rahuldas 21. detsembri 2009. a otsusega hagi, tunnustas hageja omandiõigust ehitistele ja kohustas kostjat hagejale üle andma ehitiste valduse ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest tingimusel, et hageja on ostuhinna 10 000 krooni kostjale tasunud. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kanti Harju Maakohtu 23. mai 2006. a otsusega hagejale üle
3.veebruari 1997. a müügilepinguga ostjale tekkinud õigused ja kohustused. Hageja on ostuhinna 10 000 krooni deponeerinud. Hagejal on ostueesõiguse teostajana õigus esitada müügilepingu täitmise nõue müüja, mitte esialgse ostja vastu. Praegusel juhul on aga müüja registrist kustutatud ja müüja on asja üle andnud esialgsele ostjale. Müügilepingus leppisid müüja ja esialgne ostja (kostja) kokku, et müüja annab lepinguobjekti ja omandiõiguse ostjale üle lepingu allakirjutamisel. Omand läks üle asjaõigusliku lepingu alusel. Müüja andis müügilepingu alusel asja omandiõiguse üle ostjale ilma, et oleks võimaldanud hagejal kui ostueesõigusega isikul ostueesõiguse teostamise kaudu asja omandada. Seetõttu on hagejal õigus kostja käest asi välja nõuda, sest asja omandiõiguse ostjale üleandmiseks tehtud tehing on tühine ostueesõiguse teostamise tõttu. Tegemist on asjaõiguslikku toimet omava ostueesõigusega, mis kehtib kõigi isikute suhtes. Seega ei olnud kostjale omandi üleminekuks õiguslikku alust. Ostueesõiguse tõttu on hagejal õigus asi kostjalt välja nõuda. Hageja esitas omandi üleandmise nõude, mis tähendab sama. Kostja ei ole asja heauskne omandaja. Müüja ja ostja omanikuks oli ostu-müügilepingu sõlmimise ajal sama isik. Seega oli nii müüjale kui ka ostjale teada, et hagejale kui ostueesõigust omavale isikule teatati ostuhinna 10 000 krooni asemel ostuhinnaks 110 000 krooni. Kostjal on õigus nõuda hagejalt asjale tehtud parenduste hüvitamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 4 järgi ei ole alust valduse üleandmise nõudes menetlust lõpetada, kuna nõude aluseks olevad asjaolud erinevad nendest, mille alusel kohus tegi otsuse tsiviilasjas nr 2-07-52309.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja lõpetada asja menetluse või teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. juuni 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus lahendas omandiõiguse tunnustamise nõude, mida hageja ei esitanud. Sellist nõuet poleks kohus saanud menetleda, sest poolte vahel on ehitiste omandiõiguse tunnustamise ja omandi ja valduse üleandmise hagi juba lahendatud jõustunud kohtuotsusega. Harju Maakohus kandis 23. mai 2006. a otsusega hagejale üle 3. veebruari 1997. a müügilepingust tekkinud ostja õigused ja kohustused, kuid maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnustada tema omandiõigust ja kanda ta vara ainuomanikuna ehitisregistrisse. Selle kohtuotsuse jõustumisega lõppes poolte vahel vaidlus selle üle, kas hageja sai ostueesõiguse teostamisega ehitiste omanikuks või mitte. Seega ei ole asjakohane maakohtu põhjendus, et tegemist on asjaõiguslikku toimet omava ostueesõigusega, mille tõttu kostja ei ole omanikuks saanud, ja omanikuks sai hageja, kellel on õigus asi kostjalt välja nõuda.
31.oktoobri 2008. a otsusega jättis Harju Maakohus rahuldamata hageja nõude, milles viimane palus kohustada kostjat andma hagejale üle vaidlusaluste ehitiste valdus, sest hageja ei ole saanud ehitiste omanikuks ja tal ei ole seetõttu asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg-s 1 sätestatud asja väljaandmise nõuet kostja vastu. Seega on poolte suhtes jõustunud kohtuotsus ka asja väljaandmise nõude kohta. Praeguse hagi esitamisel lähtus hageja asjaolust, et ta ei ole saanud ehitiste omanikuks, kuid tal on õigus ostjana omanikuks saada. Tegemist on müügilepingust tuleneva ostja täitmisnõudega müüja vastu, milles ostja nõuab asja üleandmist ja omandi ülemineku võimalikuks tegemist. Kostja ei ole esialgse ostjana praeguses asjas õige kostja. Müügilepingu täitmist saab nõuda müüjalt, kuid pooled ei ole müügilepingut sõlminud. Maakohtu otsus on vastuoluline. Maakohus on ekslikult leidnud, et omandi üleandmine müüjalt esialgsele ostjale on tühine. Samas leidis maakohus, et hagejal on täitmisnõue müüja vastu, kuid kuna müüja on omandi üle andnud esialgsele ostjale (kostjale), on hagejal õigus esitada täitmisnõue kostja vastu. Müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud maareformi seaduse (MaaRS) § 10 lg 2 kohaselt oli maa tagastamise õigustatud subjektil omandamise eesõigus, kui võõrandatakse ehitis, mille alune või mille teenindamiseks vajalik maa asub tagastamisele kuuluval maal. Kui hoone omanik ostueesõigusega isikule hoone võõrandamise kavatsusest enne ei teatanud, andis seadus õigustatud subjektile õiguse pöörduda kolme kuu jooksul arvates rikkumisest teadasaamisest hagiga kohtusse talle omandaja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Selline omandamise eesõiguse kasutamise mehhanism erineb asjaõigusseaduses kinnisasjade ostueesõiguse kasutamise korrast, kus ostueesõigust kasutatakse pärast müügilepingu sõlmimist ja ostueesõiguse kasutamise avaldusega astub ostueesõigust omav isik esialgsesse müügilepingusse ostja asemele ja omandab AÕS § 264 lg 3 järgi õiguse nõuda kinnistusraamatusse kande tegemist ja omandi tunnustamist, st võlaõigusliku lepingu täitmist. MaaRS § 10 lg-s 2 sätestatud omandamise eesõigusele ei ole asjaõigusseadusest tulenevad ostueesõiguse kasutamise põhimõtted sellisel kujul üle kantavad. Maareformi seadus näeb ette omandaja kõigi õiguste ja kohustuste ülekandmist vaidlusaluste ehitiste suhtes. Kuna ostjal oli
lepingu järgi õigus saada ehitised oma valdusse ja saada ka ehitiste omanikuks, oli ka hagejal ostueesõiguse teostamisel õigus saada ehitiste omanikuks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei saanud ehitiste omanikuks. Ehitiste omanik on kostja ning hagejal ei ole õiguslikku alust ehitiste väljanõudmiseks kostjalt.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kohustada kostjat andma hagejale üle ehitiste omandiõigus ja valdus ning kohustada kostjat täitma omandiõiguse üleandmise kohustust täitemenetluses, andes talle vabatahtlikuks täitmiseks aega üks kuu. Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus põhjendamata, miks ei saa hageja teostada ostueesõigust. Maakohtu 23. mai 2006. a otsus ei ole täidetav. See asjaolu selgus alles pärast otsuse jõustumist, kui hageja soovis realiseerida oma õigusi kohtutäituri ja ehitisregistri pidaja kaudu. Ühelt poolt on maakohtu otsusega antud hagejale kõik ostja õigused ja kohustused, kuid samas jättis maakohus omandiõiguse tunnustamise hagi rahuldamata. Praeguses asjas oleks ringkonnakohus pidanud otsustama, et maakohtu viidatud otsust ei saa täita, ning lahendama hageja omandiõiguse tunnustamise nõude lõpuni. Maakohus tuvastas 23. mai 2006. a otsuses omandiõiguse üleandmise eeldused. Ringkonnakohus oleks pidanud kontrollima ostueesõiguse teostamise eeldusi. Kuivõrd omandiõiguse üleandmise eeldused on täidetud, pidi ringkonnakohus kohustama kostjat andma hagejale ehitiste omandiõigus üle sarnaselt tsiviilasjas nr 3-2-1-143-06 väljendatud Riigikohtu seisukohaga. Ringkonnakohus sisustas valesti hageja ostueesõiguse. Otsusest ei nähtu, kas MaaRS § 10 lg 2 korral kohaldub AÕS § 256 lg 1 või VÕS § 244 lg 1. Praegusel juhul astub ostueesõiguslane esialgse ostja asemele. Kui hagejale oleks müügilepingu sõlmimise ajal edastatud tõene informatsioon lepingu hinna kohta, oleks ta esitanud ostueesõiguse teostamise avalduse enne võlaõigusseaduse jõustumist. Järelikult tekkinuks tal AÕS § 256 lg 1 alusel õigussuhe ostjaga, mitte VÕS § 244 lg 1 järgi müüjaga. Ehitiste müüja ja esialgne ostja olid lähikondsed ning ostja oli pahauskne. Seega ei ole kostjal AÕS § 28 lg 4 järgi õigust nõuda kulutuste hüvitamist. Kostjal on õigus parendused asja rikkumata ära võtta.
8.Kostja arvates ei ole ringkonnakohus materiaalõiguse norme valesti kohaldanud ega menetlusõiguse norme rikkunud. Kuna hageja ei ole praegu esitanud omandiõiguse tunnustamise nõuet, ei saanud maakohus seda lahendada. Kohus ei saanud seda menetleda ka seetõttu, et see nõue on juba jõustunud kohtuotsusega lahendatud. Täitedokumendi selgitamise nõuet ei ole hageja esitanud. MaaRS § 10 lg-s 2 sätestatud omandamise eesõigus on seaduse alusel tekkiv võlaõigusliku toimega õigus, mille kasutamisega tekib õigustatud subjektil õigus nõuda ehitise omanikult müügilepingu sõlmimist võõrandamisteates märgitud tingimustel. Sellega ei kaasne lepingu täitmist, s.o omandi üleandmise asjaõiguslikku kokkulepet. Seadus ei näe ette, et MaaRS § 10 lg-s 2 sätestatud eesõigusel on asjaõiguslik toime. Praegusel juhul ei või hageja nõuda kohustuse täitmist, sest see on võimatu
(VÕS § 108 lg 2 p 1), kuna müüja on äriregistrist kustutatud ning ehitiste väärtus on ümberehituse ja parenduste tõttu suurenenud. Kui hageja täitmisnõue tuleb lugeda sissenõutavaks müügilepingu sõlmimisest ning hagi on esitatud õige kostja vastu, tuleb hagi jätta rahuldamata, sest see on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 146 lg 1 järgi aegunud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium teeb TsMS § 691 p-le 3 tuginedes määruse, millega lõpetab TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluse.
10.Kolleegium leiab, et hageja on esitanud hagi, mille ese ja alus on samad, mis olid arutluse all samade poolte vahel varasemas tsiviilasjas nr 2-05-1318 ja mille kohta Harju Maakohtu 23. mail 2006 tehtud otsus jõustus Riigikohtu 28. märtsi 2007. a määrusega nr 3-7-1-2-78, millega jäeti kostja kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh juhul, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise.
11.Riigikohtu 28. novembri 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-122-05 väljendatud seisukoha järgi mõeldakse mõiste "sama nõue samal alusel" all kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Tsiviilasjas nr 2-05-1318 oli hageja nõue kostja vastu: kanda hagejale üle 3. veebruari 1997. a müügilepingust ostjale tekkinud õigused ja kohustused, tunnustada hageja omandiõigust ja kanda hageja vara ainuomanikuna ehitisregistrisse. Harju Maakohus rahuldas 23. mai 2006. a otsusega hageja nõude kanda talle üle ostja õigused ja kohustused. Samas jättis maakohus selle otsusega rahuldamata hageja nõude tunnustada tema omandit ja kanda ta vara ainuomanikuna ehitisregistrisse. Hageja ei esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust, kuigi maareformi seaduses sätestatud ostueesõiguse sisu oli Riigikohtu tsiviilkolleegium korduvalt käsitlenud (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas 3-2-1-123-02, p-d 17 ja 18). Kostja apellatsioonkaebuse jättis Tallinna Ringkonnakohus 20. detsembri 2006. a otsusega rahuldamata. Riigikohus jättis 28. märtsi 2007. a määrusega kostja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Tsiviilasjas nr 2-07-52309 oli hageja nõue kostja vastu: kohustada kostjat andma hagejale üle
3.veebruari 1997. a müügilepingu esemeks olevate vallasasjade valdus ja valduse üleandmisest keeldumise korral tõsta kostja ruumidest välja. Harju Maakohus jättis 31. oktoobri 2008. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud hageja omandiõigus vaidlusalustele vallasasjadele, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt asjade valduse väljaandmist. Seega lahendas maakohus hageja vindikatsioonihagi läbivaatamisel samuti omandiõiguse vaidlust. Viidatud lahend kinnitab, et hageja ei ole vaidlusaluste vallasasjade omanik. Hageja ei esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust. Praeguses asjas on hageja nõue: kohustada kostjat andma hagejale üle 3. veebruari 1997. a müügilepingu esemeks olevate vallasasjade omandiõigus ja valdus. Seega on hageja esitanud samale
elujuhtumile tuginedes tsiviilasjas nr 2-05-1318 menetletuga sama haginõude. Sellest tulenevalt tuleb TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetlus lõpetada.
12.Kuna kolleegium lõpetab asja menetluse, jäävad menetluskulud TsMS § 168 lg 2 alusel hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse TsMS § 174 lg 3 järgi asja menetlenud esimese astme kohtule.
13.Menetluse lõpetamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuse esitajale TsMS § 149 lg 4 kolmanda lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.