Tööõigus › Muud tööõigusasjad

Tsiviilasi nr 2-06-21658 § 143 lg 2 sätetest aegunud. 20.11.2006.a kohtule esitatud seisukohas (tl 37) on kostja viidanud ka asjaolule, et hageja oli töösuhetes lisaks OÜ-ga HANSAVEST LABOUR HIRING ka teiste ettevõtetega, milleks on APX Metall OY ja Metalleks Grupp OÜ. Samale seisukohale on kostja lisanud Haigekassa väljavõtte (tl 38), mille kohaselt hageja omas kostja kaudu kehtivat ravikindlustust ajavahemikul 13.12.2005 - 26.04.2006.a ning seega ei saanud töösuhet poolte vahel muul perioodil olla. Kohtu põhjendused, tuvastatud asjaolud, kohaldatavad õigusnormid ITLS annab võimaluse töötaja ja tööandja vahelise lahkarvamuse, mis on tekkinud töösuhteid reguleeriva seaduse, haldusakti või tööandja kehtestatud eeskirja kohaldamisel, samuti sõlmitud kollektiiv- või töölepingu täitmisel, ja mida pooled ei ole suutnud lahendada kokkuleppel, vaidlustamiseks töövaidluskomisjonis või kohtus. Mõlemad vaidlust lahendavad organid rajavad oma otsused üksnes tuvastatud asjaoludele ja esitatud tõenditele ning nendest tehtud järeldustele. ITLS § 28 lg 1 kohaselt on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Hageja on seisukohal, et käesolevas asjas puuduvad sisulised alused ning lisaks on rikutud oluliselt ka protseduurireegleid. Antud juhul on töölepingu lõpetamise sisuliseks aluseks kostja väitel TLS 86 p 5 – tööleping on lõpetatud katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. TLS § 102 lg 1 kohaselt hindab katseaja tulemusi tööandja ning lg 2 alusel on õigus sel alusel tööleping lõpetada katseaja kestel. Kuna lepingus ettenähtud katseaeg kestis 29. märtsini 2006.a (lepingu p 1.3), kuid samas on hageja vaidlustanud oma katseaja ebarahuldavaid tulemusi, peab tööandja esile tooma asjaolud ja esitama tõendid, mis kinnitavad, et töötaja osutus katseaja jooksul tehtavale tööle mittevastavaks. Riigikohus on jõudnud sellisele tõdemusele oma tsiviilasjas nr 3-2-1-20-00 tehtud lahendis. Kohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas ei ole kostja esile toonud ühtegi asjaolu, ega esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid, et töötaja osutus katseaja jooksul tehtavatele töödele mittevastavaks. Kostja esitatud töölepingu lõpetamise käskkirjas ja töölepingu lisana vormistatud teates ei ole avatud, milles seisnesid katseaja ebarahuldavad tulemused. Kostja esindaja poolt kohtuistungil esitatud väited, nagu oleks ebarahuldavaks tulemuseks olnud hageja vilets keelteoskus, on jäänud paljasõnaliseks ning põhjendamatuks. Hageja kinnitas kohtuistungil, et temale ei tehtud katseaja jooksul etteheiteid keeleoskuse tõttu, vaieldes sellega sisuliselt kostja väidetele vastu. Kohtule ei ole esile toodud, kas sellised nõudmised kostja töökohal vajalikud olid, kas tehti kostjale sellekohaseid märkusi jne. Töölepingus võõrkeelte või eesti keele nõudeid töötajale seatud ei ole. Seega leiab kohus, et asjas ei ole leidnud tuvastamist asjaolud, mis oleks andnud kostjale õiguse TLS § 86 p 5 ja § 102 alusel töölepingu lõpetamiseks, mistõttu on tööleping sisulise aluse puudumisel lõpetatud ebaseaduslikult. Töölepingu lõpetamise protseduurireeglite rikkumine. Tööleping on kahepoolne leping ning kuigi seadus ei näe ette etteteatamise nõuet töölepingu lõpetamise puhuks katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu, on selge, et töölepingu lõpetamisest tuleb töötajale vähemalt teatada. Selline nõue kuulub kindlasti ka tööandja viisakuskohustuste hulka, mis tuleneb TLS § 48 lg 1 punktist 4. Tegemist on tahteavaldusega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 mõttes ning kuivõrd hageja on kinnitanud, et sai töölepingu lõpetamisest teada alles kohtu poolt saadetud kostja vastuse kättesaamisel (saadetud 21.09.2006.a kirjaga, tl 16-17), pidi kostja tõendama hageja varasemat teadlikkust töösuhte lõppemisest. Kohus leiab, et seda ei ole kostja kohtule tõendanud. Puudub vaidlus selles, et tööraamatut ei ole hageja kunagi 3 (5)

Tsiviilasi nr 2-06-21658 kostjale esitanud ega ole kostja seda hagejalt ka nõudnud. Seega ei ole kostja rikkunud TLS § 74 lg 1 nõudeid, kuid töösuhet see olematuks ei tee (hageja tööraamatus kõnesoleva töösuhte kohta märge puudub – tl 20-21). Samas ei ole tõendatud, et hagejat oleks tutvustatud 01.02.2006.a käskkirjaga nr 15, millega lõpetati tööleping, ning et J T keeldus käskkirjale allakirjutamisest. Üksnes kellegi R S vastavasisuline märge käskkirjal ei ole piisavaks tõendiks, et käskkiri nr 15 on J T`le kätte toimetatud või selle sisu temale tutvustatud. Kui keegi menetlusosaliseks mitteolev isik teab asjas olulisi asjaolusid, saanuks tema kinnitusi tõendina käsitleda üksnes tunnistaja ütluste vormis (analoogsele seisukohale on asunud Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-145-01), millekohast taotlust kostja aga kohtule vaatamata mitmetele kohtu poolt tehtud ettepanekutele ei esitanud. Kostja ei ole kohtule tõendanud ka väiteid, et hagejale on makstud lõpparve TLS § 74 lg 2 kohaselt (ühtki tõendit selle kohta ei esitatud). Samuti puudub töölepingus märge töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu ja töölepingu lõpetamise päeva kohta. Eraldi dokumendi vormistamine töölepingu lisana (tl 27) ei täida kohtu arvates TLS § 73 lg 1 nõudeid lepingusse kannete tegemise kohta. Kostja väidetes hagejale töölepingu lõpetamise käskkirja tutvustamisest ja pooltevahelise töösuhte lõppemisest veebruaris 2006.a panevad kohtu kahtlema ka järgmised asjaolud: 1) tunnistaja T T ütlused, mis kinnitasid hageja väiteid, et tunnistaja käis koos hagejaga J S juures kostja kontoris puhkuseavaldust vormistamas veel mais 2006.a. Kostjal tunnistaja ütlustele vastuväiteid ei olnud ning ta kinnitas, et puhkuseavaldust aitas ta vormistada, kuigi avaldus ei olnud tehtud kostjale. Sama tunnistaja kinnitas ka seda, et veel juulis ja augustis käis ta koos abikaasast hagejaga kostja esindaja juures tööd küsimas. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja ütluste õigsuses, kuigi tegemist on hageja abikaasaga, sest vähemalt osaliselt on kostja ka tunnistaja ütluste õigsust kinnitanud; 2) kostja on vormistanud kaks eraldi dokumenti kahe erineva kuupäevaga töösuhte lõppemise osas – üks on töölepingu lisa 1 (tl 27), mille kohaselt tööleping lõpetati 31.01.2006.a ning teine on käskkiri nr 15 (tl 28a), mille kohaselt tööleping lõpetati 01.02.2006.a. Seega on kohus seisukohal, et lisaks sisulise aluse puudumisele on tööleping kostja poolt lõpetatud ka seaduses sätestatud protseduurireegleid (TLS § 73 lg 1, § 74 lg 2) oluliselt rikkudes. Hagejat ei ole käskkirjast ja töösuhte lõpetamisest teavitatud ning kohus nõustub hagejaga, et viimane sai töölepingu väidetavast lõpetamisest teada alles kohtust vastavate dokumentide saamisel. Seetõttu ei ole põhjendatud ka kostja vastuväide haginõude aegumise kohta, kuivõrd haginõude muutmise avaldus esitati 23.10.2006.a ehk TLS § 143 lg 2 nimetatud kuuajalise tähtaja piires, järgides TsÜS § 136 lg 8 sätteid tähtaegade arvutamise kohta (isegi kui eeldada, et hageja sai kohtust 21.09.2006.a saadetud materjalid kätte samal päeval). Kohus märgib veel, et kostja esitatud Eesti Haigekassa Pärnu osakonna tõend ei kinnita kostja väiteid töösuhte lõppemise ajast. Nagu hageja oma kirjas (tl 52) on õigesti märkinud, sõltub kindlustuskaitse kehtivus tööandja poolt haigekassale vastavate dokumentide esitamise ajast ning seda võidakse teha nii õigest töösuhte lõppemisest varem kui hiljem, sõltumata töötaja tahtest. Seega ei saa nimetatud tõendist tulenevat asjaolu käsitleda täiendava kinnitusena kostja väidetele. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada. Tööleping on tööandja poolt TLS § 86 p 5 ja § 102 lg 1 alusel lõpetatud ebaseaduslikult ning töötajal on õigus TLS § 117 lg 1 kohaselt tööandjalt õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitist kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kuna hageja töölepingu ennistamist ei soovi ja palub kostjalt välja mõista hüvitise töölepingu ebaseadusliku 4 (5)

Tsiviilasi nr 2-06-21658 lõpetamise eest nelja kuu keskmise kuupalga ulatuses, tuleb tema nõuded rahuldada. Kostja on töölepingu lõpetamisel rikkunud seadust piisaval määral, et lugeda nelja kuu keskmise kuupalga ulatuses hüvitise väljamõistmine põhjendatuks. Vaidlust hageja keskmise palga suuruses poolte vahel ei ole. Samuti tuleb pooltevaheline tööleping lugeda lõppenuks J T algatusel TLS § 79 alusel alates 01.10.2006.a. Menetluskulud. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 jäävad menetluskulud kostja kanda. Nende rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 174 kohaselt kindlaksmääramiseks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.

Toomas Talviste Kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.