MB avaldus MitSardinia OÜ ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 6. veebruari 2017 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MB määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlausaldaja: MB (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Andrei Urbanik Võlgnik: MitSardinia OÜ (registrikood 12466910), seaduslikud esindajad Augusto Piras, Marco Santolisier ja Paolo Allieri Ajutine pankrotihaldur: Jüri Truuts
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tühistada Harju Maakohtu 6. veebruari 2017 määrus osas, millega mõisteti võlausaldajalt MB välja ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitis 762 eurot. Teha tühistatud osas uus määrus, millega mõista sama summa välja võlgnikult ja määrata sellest 397 euro hüvitamine riigi vahenditest. Tühistada sama määrus menetluskulude kindlaksmääramise osas, vähendades võlgnikult võlausaldaja MB kasuks väljamõistetud menetluskulu summat 762 euro võrra. Täiendada sama määrust ning kohustada ajutist pankrotihaldurit esitama töötukassale avaldus võlgniku töötajatele hüvitise maksmiseks saamata jäänud palga ja puhkusetasu ning töölepingu lõppemisel saamata jäänud hüvitise eest. Ülejäänud osas jätta sama määrus muutmata ja sõnastada selle resolutsioon tervikuna järgmiselt:
4.1.Lõpetada võlgniku MitSardinia OÜ pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, kuna võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus.
4.2.Likvideerida võlgnik MitSardinia OÜ ja kustutada see Tartu Maakohtu registriosakonna registrist. MitSardinia OÜ likvideerimine ja registrist kustutamine teha ülesandeks ajutisele haldurile Jüri Truuts.
4.3.Kohustada ajutist haldurit Jüri Truuts esitama töötukassale avaldus võlgniku MitSardinia OÜ töötajatele hüvitise maksmiseks saamata jäänud palga ja puhkusetasu ning töölepingu lõppemisel saamata jäänud hüvitise eest.
4.4.Vabastada Jüri Truuts võlgniku MitSardinia OÜ ajutise pankrotihalduri ülesannetest pärast MitSardinia OÜ kustutamist äriregistrist.
4.5.Määrata võlgniku MitSardinia OÜ dokumentide hoidjaks Paolo Allieri (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht Tallinn).
4.6.Määrata ajutisele haldurile Jüri Truuts tasuks 760 eurot ja kulutuste hüvitiseks 2 eurot.
4.7.Pankrotimenetluse kulude jaotus ja kindlaksmääramine:
4.7.1.Võlausaldaja MB ja võlgniku enda menetluskulud jätta täies ulatuses võlgniku kanda ja mõista võlgnikult MitSardinia OÜ võlausaldaja MB kasuks välja menetluskulu 1 497,50 eurot.
4.7.2.Ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitis kokku summas 762 eurot jätta võlgniku kanda ja mõista see summa võlgnikult MitSardinia OÜ ajutise halduri Jüri Truuts kasuks välja. Määrata, et eelmises lauses märgitud summast tuleb 397 eurot hüvitada riigi vahenditest. Ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitise väljamakse tuleb teostada büroole, mille kaudu ajutine haldur tegutseb – OÜ Autente Menetlusteenused (registrikood 12660302, a/a EE612200221059684023 AS Swedbank).
4.8.Avaldada teade pankrotimenetluse lõpetamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded ja saata määrus Tartu Maakohtu registriosakonda. Määruskaebus rahuldada. Rahuldada võlausaldaja taotlus määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks ja tagastada riigilõiv 50 eurot samale saajale ja arvelduskontole, nagu lõiv tasuti. Ülejäänud menetluskulud ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda. Toimetada käesolev määrus võlgnikule kätte avalikult. Käesolev määrus on viivitamata täidetav.
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.MB (võlausaldaja) esitas 2. märtsil 2016 Harju Maakohtule (maakohus) pankrotiavalduse MitSardinia OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Võlausaldaja on võlgniku endine töötaja. Tööleping lõppes 23. jaanuaril 2015 töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel tööandjapoolse kohustuste rikkumise tõttu. Töövaidluskomisjoni
31.märtsi 2015 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/479 mõisteti võlgnikult võlausaldaja kasuks välja 1 947,66 eurot (sh töötasu 850,90 eurot; puhkuse hüvitis 84,66 eurot; hüvitis 1 000 eurot ja viivis 12,10 eurot). Lisaks eelnevale loovutas võlgniku teine endine töötaja tema kasuks tehtud töövaidluskomisjoni otsusest tuleneva nõude summas 671,39 eurot võlausaldajale. Kokku on võlausaldajal võlgniku vastu 2 619,05 euro suurune nõue. 2 (12)
2.Maakohus jättis 7. märtsil 2016 pankrotiavalduse käiguta ja kohustas võlausaldajat tasuma deposiiti ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks 1 300 eurot. Täiendavalt tegi maakohus
14.märtsil 2016 määruse avalduse käiguta jätmiseks ja puuduste kõrvaldamiseks. Maakohus keeldus 18. märtsi 2016 määrusega pankrotiavalduse menetlusse võtmisest.
3.Tallinna Ringkonnakohus (ringkonnakohus) tühistas 6. juuni 2016 määrusega maakohtu
7.märtsi 2016 määruse osas, millega kohustati võlausaldajat tasuma deposiiti 1 300 eurot. Ringkonnakohtu 7. juuni 2016 määrusega tühistati maakohtu 18. märtsi 2016 määrus.
4.Maakohus võttis 5. septembri 2016 määrusega pankrotiavalduse menetlusse, aga jättis selle
22.septembri 2016 määrusega rahuldamata ja lõpetas asja menetluse. Ringkonnakohus tühistas 28. oktoobri 2016 määrusega maakohtu 22. septembri 2016 määruse ja saatis asja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule.
5.Maakohtu 12. detsembri 2016 määrusega nimetati võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Jüri Truuts (ajutine haldur).
6.Ajutise halduri 13. jaanuari 2017 aruande kohaselt puudub võlgnikul majandustegevus ja tema maksejõuetus on püsiva iseloomuga. Majandustegevust ei ole võimalik jätkata, kuna selleks puuduvad raha ja võimalused. Võlgniku tervendamise võimalused puuduvad. Ajutine haldur palus lõpetada pankrotiavalduse menetluse pankrotti väljakuulutamata raugemise tõttu, kuna võlgnikul ei ole vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puuduvad ajutisele haldurile teadaolevad vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalused. Juhul kui võlausaldaja või kolmas isik tasub kohtu deposiiti võlgniku pankrotimenetluse kulude katteks kohtu määratava summa, siis palus ajutine haldur kuulutada välja võlgniku pankroti. Ajutine haldur palus välja mõista OÜ-le Autente Menetlusteenused (äriühing, mille kaudu ajutine haldur tegutseb) ajutise halduri tasu 760 eurot ja tema poolt tehtud vajalike kulutuste katteks 2 eurot. Sellest summast 397 eurot palus ajutine haldur välja mõista riigieelarvest ja ülejäänud summa võlgnikult.
7.Võlgnik pankrotiavaldusele vastuväiteid ei esitanud.
MAAKOHTU MÄÄRUS
8.Maakohus lõpetas 6. veebruari 2017 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ning määras likvideerida võlgnik ja kustutada see äriregistrist. Ajutise halduri tasuks määras maakohus 760 eurot ja kulutuste hüvitiseks 2 eurot ning mõistis selle summa välja võlausaldajalt, tema kasuks aga omakorda võlgnikult. Maakohus tugines ajutise halduri aruandele, mille kohaselt võlgniku teadaolevad kohustused (3 815,13 eurot) ei ole varaga tagatud, püsiv maksejõuetus on tõendatud ja puuduvad eeldused kohustuste täitmiseks. Kuna võlgnikul vara puudub ja võlausaldajad pankrotimenetluse kulude tasumiseks soovi ei avaldanud, lõpetas maakohus menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu pankrotiseaduse (PankrS) § 29 lg 1 alusel. Ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitamisel lähtus maakohus PankrS § 150 lg-st 4 ja leidis, et kuna võlgnikul vahendid kulude kandmiseks puuduvad, kuuluvad vastavad summad väljamõistmisele võlausaldajalt. Võlgnikul raha puudumise korral peab võlausaldaja pankrotiavalduse esitamisel arvestama võimalusega, et menetlus kulud võivad jääda tema kanda. Ajutise halduri kasuks mõistis maakohus võlausaldajalt välja 762 eurot. Maakohus jättis võlausaldaja menetluskulud kokku 2 259,50 eurot (riigilõiv 10 eurot, õigusabikulu 1 487,50 eurot ning ajutise halduri tasu ja kulutused 762 eurot) võlgniku kanda. 3 (12)
MÄÄRUSKAEBUS
9.Võlausaldaja esitas vaidlustatud määruse peale 21. veebruaril 2017 määruskaebuse, milles palub määruse osaliselt tühistada. Määruses sisalduvad lisaks järgmised taotlused: − tunnistada põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jätta asja lahendamisel kohaldamata töötuskindlustuse seadus (TKindlS), PankrS ja tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) nende koostoimes osas, milles töötajal on kohustus hüvitada ajutise halduri tasu ja kulutused selleks, et tal oleks võimalik taotleda TKindlS § 20 kohast hüvitise väljamaksmist töötukassalt, ning osas, milles töötajal ei ole võimalust taotleda ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasumisest vabastamiseks menetlusabi; − küsida Euroopa Liidu Kohtult (edaspidi „Euroopa Kohus“) eelotsust, kas siseriiklikud õigusnormid, mis kohustavad töötajat finantseerima tema tööandja maksejõuetusmenetlust selleks, et töötajal tekiks õigus hüvitise saamiseks, on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008 direktiivi 2008/94/EÜ töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral (edaspidi „direktiiv 2008/94“) art–ga 3; − küsida Euroopa Kohtult eelotsust, kas siseriiklikud normid, mis välistavad töötajale menetlusabi andmise ajutise halduri tasu ja kulutust katteks on kooskõlas nõukogu
27.jaanuari 2003 direktiivi 2003/8/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad, (edaspidi „direktiiv 2003/8“) art 1 lg-ga 2 ja art 3 lg-ga 1. Kuigi määruskaebuse resolutsiooni järgi on maakohtu määrus vaidlustatud tervikuna, siis sisuliselt vaidlustab võlausaldaja määruse osas, milles talle pandi kohustus tasuda ajutise halduri tasu ja hüvitada kulud kokku summas 762 eurot. Pankrotimenetluse raugemist ja sellega seonduvaid otsustusi ega ka menetluskulude ülejäänud jaotust ei ole vaidlustatud. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised: − maakohus kohaldas vääralt PankrS § 150 lg 4, kuna nimetatud norm ei võimalda ahelas menetluskulude väljamõistmist võlausaldajalt haldurile ja võlgnikult võlausaldajale. Kuigi lõppkokkuvõttes on kulud välja mõistetud võlgnikult, on halduril õigus nõuda tasu võlausaldajalt; − halduri tasu nõudmine töötajast võlausaldajalt ja vastava menetlusabi andmata jätmine on vastuolus PS § 15 lg-ga 1 ja §-ga 10. Selleks, et võlausaldaja saaks maksma panna TKindlS §-ga 20 ettenähtud sotsiaalse tagatise, on tal vaja pöörduda kohtusse, et saada TKindlS § 21 lg-s 2 nimetatud kohtulahend. Samas TsMS § 180 lg 1 ja § 183 lg 2 ei võimalda võlausaldajal taotleda menetlusabi andmist ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks pankrotimenetluses. Olukord, kus töötajast võlausaldaja ei saa taotleda töötukassalt asjakohast hüvitist ilma, et sellele eelneks pankrotimenetlus, milles temalt nõutakse halduri tasu maksmist ja kulutuste hüvitamist ega ole loodud võimalust saada selleks menetlusabi, on vastuolus PS-ga ja sotsiaalriigi põhimõttega; − Eestis kehtiv menetluskord, mis näeb ette töötaja kohustuse tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise saamiseks eelneva pankrotimenetluse raames maksta ajutise halduri tasu ning kulutuste katteks rahasumma, on vastuolus direktiiviga 2008/94. Direktiiv ei näe ette töötaja kohustust finantseerida maksejõuetusmenetlust oma vahenditest, et saada tööandja maksejõuetuse korral hüvitist riigilt; − töötajale menetlusabi andmata jätmine pankrotimenetluses ajutise halduri tasu ja kulutuste tasumiseks on vastuolus direktiiviga 2003/8, mille art 3 lg 1 kohaselt on füüsilistel isikutel õigus saada asjakohast tasuta õigusabi, et tagada neile õiguskaitse reaalne kättesaadavus direktiivis sätestatud tingimustel. 4 (12)
MENETLUSE EDASINE KÄIK
10.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule ning ajutisele haldurile tähtaja määruskaebustele vastamiseks. Ajutine haldur vaidles määruskaebusele vastu. Võlgnik määruskaebusele ei vastanud. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 30. märtsi 2017 määrusega lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus toimetas määruskaebuse kätte võlgnikule avalikult ja andis talle sellele vastavalt uue tähtaja kaebusele vastamiseks. Ka selle tähtaja jooksul võlgnik vastust ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tühistada osas, millega mõisteti võlausaldajalt välja ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks 762 eurot (vaidlustatud määruse resolutsiooni p 6). Selles osas tuleb teha uus määrus, millega mõista välja ajutise halduri tasu ja kulutused välja võlgnikult ja määrata nende hüvitamine riigi vahenditest 397 euro ulatuses. Samuti tuleb vaidlustatud määrus tühistada osaliselt võlausaldaja kasuks väljamõistetud menetluskulude suuruse osas ning uue määrusega võlausaldajale hüvitatavaid menetluskulusid vastavalt vähendada 762 euro võrra (vaidlustatud määruse resolutsiooni p 8). Lisaks on vaja vaidlustatud määrust täiendada, kohustades ajutist haldurit esitama töötukassale avalduse võlgniku töötajatele hüvitise maksmiseks saamata jäänud palga ja puhkusetasu ning töölepingu lõppemisel saamata jäänud hüvitise eest. Ringkonnakohus ei järgi võlausaldaja arusaama, et vaidluse lahendamiseks tuleb tunnistada TKindlS, PankrS ja TsMS sätted või teatava regulatsiooni puudumine PS-ga vastuolus olevaks ning küsida eelotsust Euroopa Kohtult. Määruskaebus rahuldatakse.
12.TsMS § 659 ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust ja põhjendatust osas, mille peale on menetlusosalised kaevanud. Maakohus lõpetas pankrotiavalduse menetluse PankrS § 29 lg 1 alusel pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Maakohtu seda otsustust ei ole vaidlustatud, samuti maakohtu määrust ajutise halduri tasu ja kulutuse ning võlausaldaja õigusabikulu vajaliku ja põhjendatud suuruse osas. Seega ei kontrolli ringkonnakohus vaidlustatud määrust nende otsustuste osas.
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendused ei õigusta antud juhul ajutise halduri tasu jätmist pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja kanda. Maakohus ei arvestanud, et pankrotiavalduses esile toodud asjaoludel ja kohtule esitatud tõendite kohaselt on võlausaldaja võlgniku endine töötaja. Samuti ei pööranud maakohus tähelepanu sellele, et töötajal võib olla õigus taotleda hüvitisi TKindlS alusel, aga ta ei saa seda teha teisiti, kui tööandja pankrotimenetluse kaudu (TKindlS § 21 lg-d 1 ja 2). Põhjendatud on võlausaldaja seisukoht, et käesolevas asjas ilmnenud menetlusõiguslik olukord, kus võlausaldaja peab riigi poolt ettenähtud hüvitise saamiseks sellest märkimisväärse osa maksma ajutise halduri tasuks ja kulutuste katteks, on problemaatiline. Vaidlustatud määruse sisuline tulemus on see, et riigi poolt hüvitise maksmiseks kehtestatud tingimuse täitmiseks peab töötaja kandma kulutusi, mille arvel tegelikult väheneb riigilt saadav hüvitis ajutisele haldurile tasutava summa 762 eurot võrra. Sisult sama ja õiguslikult suures osas sarnane on küsimused, kas ajutise halduri kulutuste katteks saab nõuda võlgniku töötajalt ettemakset PankrS § 11 lg 1 alusel ning kas ettemakse tegemata jätmise korral võib jätta pankrotiavalduse PankrS § 27 lg 4 kohaselt läbi vaatamata. Sellist küsimuse asetust on uuritud õiguskantsleri 22. juuli 2013 märgukirjas nr 6-1121322/1303275 (kättesaadav http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2 5 (12)
/6oiguskantsleri_margukiri_pankrotiseaduse_ss_11_lg_1_ss_27_lg_4_ja_tootuskindlustuse_s eadus_ss_19.pdf). Nähtuvalt 10. oktoobri 2016 PankrS muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse p-st 9.2 on seadusandja probleemist teadlik ja käivitatud on selle võimalikule lahendamisele suunatud seadusloome protsess.
14.TkindlS § 20 lg 1 p-de 1–3 järgi hüvitatakse tööandja maksejõuetuse korral töötajale enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu ning enne või pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised, mis on ette nähtud TLS-s. Käesoleval juhul tõi võlausaldaja esile, et ta pöördus kohtusse pärast seda, kui tööandja ei tasunud talle TVK otsusega välja mõistetud saamata jäänud töötasu, kasutamata puhkuse hüvitist ja töölepingu lõpetamise hüvitist. Seega tuleb lähtuda asjaolust, et võlausaldajal on nõuded tööandja vastu, mis annavad õiguse taotleda hüvitist TkindlS § 20 lg 1 p-de 1–3 järgi. TkindlS § 19 sätestab, et selle seaduse mõttes on tööandja maksejõuetu, kui kohus on pankroti välja kuulutanud või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu PankrS § 29 lg 1 tähenduses. Maakohus lõpetas menetluse raugemise tõttu ja seda ei ole vaidlustatud, st ka tööandja maksejõuetuks tunnistamise eeldus riigilt hüvitiste saamiseks on täidetud. Pankrotimenetluse lõpetamise määrus pankrotti välja kuulutamata on TkindlS § 21 lg 2 p 2 järgi kohane dokument selle tõendamiseks. TkindlS § 21 lg 1 näeb mh ette, et hüvitise taotlemiseks tööandja maksejõuetuse korral esitab ajutine pankrotihaldur töötukassale vormikohase avalduse. Maakohus on määranud võlgnikule ajutise halduri 12. detsembri 2016 määrusega. Järelikult on olemas menetluslik võimalus hüvitise taotlemiseks. Käesoleva punkti põhjendustest tuleneb, et TkindlS §-s 20 ette nähtud hüvitiste saamiseks on möödapääsmatu tööandja pankrotimenetluse läbiviimine vähemalt kuni menetluse raugemiseni. Töötaja on selle tulemusel käesoleval juhul ka saavutanud.
15.Ringkonnakohus nõustub võlausaldajaga ka selles, et eelnevates p-des 13 ja 14 kirjeldatud olukord ei tarvitse olla kooskõlas PS-ga.
15.1.Tööandja maksejõuetuse korral makstavad hüvitised moodustavad osa töötuskindlustuse süsteemist (TkindlS § 1 lg 1 ja § 2 ning 4. ptk). Kõnealune regulatsioon on üles ehitatud sundkindlustuse põhimõttel (TKindlS § 2). Sundkindlustus tähendab, et kindlustusvõtja kohustus tasuda kindlustusmakset või -maksu tuleneb seadusest (võlaõigusseaduse § 4221 lg 2). Kindlustusandjaks on töötuskindlustuse puhul Eesti Töötukassa (TKindlS § 3 lg 3), kellel on kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitamise kohustus (Riigikohtu 11. mai 2017 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-17-16, p 28).
15.2.Punktides 13 ja 14 kirjeldatud olukord võib riivata omandipõhiõigust (PS § 32), õigust kohtulikule kaitsele (PS § 15 lg 1) ja õigust saada riigilt abi (PS § 28 lg 2). Ringkonnakohus ei jaga võlausaldaja arusaama PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklausli riive kohta.
15.3.PS § 32 lg 2 esimene lause kaitseb mh rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid (Riigikohtu üldkogu 17. juuni 2004 otsus asjas nr 3-2-1-143-03, p 18). Ka õigus saada sundkindlustushüvitist on rahaliselt hinnatav õigus ja kuulub seetõttu omandipõhiõiguse kaitse alla (Riigikohtu 11. mai 2017 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-17-16, p 39). Samuti riivab menetlusosaliste PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust menetluskulude rahaline kindlaksmääramine, kuna sellega pannakse ühele menetlusosalisele varaline kohustus teise menetlusosalise kasuks või tehakse seda osaliselt või jäetakse see tegemata. Lisaks sellele tuleb arvestada, et omandipõhiõiguse riive tuleneb praegusel juhul sellest, et kasutatakse PS § 15 lg-s 1 tagatud põhiõigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole, samuti PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõigust (Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1153-13, p 54). 6 (12)
15.4.PS § 15 lg 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse (vt Riigikohtu üldkogu 21. aprilli 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-14, p 58, ja selles viidatud üldkogu 22. detsembri 2000 määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00, p 15). PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-11, p 25.1, ja selles viidatud 16. mai 2008 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-88-07, p 43 koos seal omakorda viidatud kohtupraktikaga). Kahtlust ei ole selles, et kohtule esitatavalt avalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole (vt nt Riigikohtu üldkogu 18. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-13, p 22, ja selles viidatud 6. märtsi 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-11, p 22.1). Seadusandja on jaatanud kõnealust riivet pankrotiavalduse puhul, mille töötaja esitab tööandja vastu, sest vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 8 järgi tuleb sellises olukorras tasuda riigilõivu üksnes 10 eurot RLS § 59 lg-s 9 ette nähtud tavapärase 300 euro asemel. Sarnaselt riivavad muud tasud ja ettemaksed, aga ka reaalne risk osutuda menetluse lõppedes kohustatuks tasuma nt ajutise halduri tasu ja hüvitama tema kulutused, PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole.
15.5.PS § 28 lg 2 järgi on Eesti kodanikul õigus saada riigilt abi vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. PS § 28 lg-st 2 tuleneb riigi kohustus anda abi nimetatud sotsiaalsete riskide puhul ja luua ning hoida toimivana riskide vältimiseks ja abi andmiseks vajalik süsteem. Kuigi PS § 28 lg 2 esimene lause ei nimeta otsesõnu töötust, on Riigikohtu halduskolleegium tõlgendanud PS § 28 lg 2 esemelist kaitseala laialt ja leidnud, et sellesse kuulub ka õigus saada hüvitist tööta oleku puhul (21. novembri 2011 otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-11, p 11). Töötuse arvamine PS § 28 lg 2 kaitse alla on põhjendatud, kuna töö kaotamine võib kaasa tuua inimese puudusesse sattumise (Riigikohtu 11. mai 2017 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-17-16, p 51). Sarnaselt on tööandja maksejõuetusest tingitud väljateenitud töötasu või seadusega ette nähtud hüvitiste osaline kompenseerimine samuti hõlmatud PS § 28 lg 2 kaitsealaga.
16.Vaatamata eelnevas kirjeldatud riivele ja kõnealuse olukorra võimalikule vastuolule PS-ga, puudub kohtutel käesolevas asjas võimalus kontrollida TkindlS sätete, aga ka PankrS § 11 lg 1 ja § 27 lg 4 põhiseaduspärasust, sest need normid ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad. Kohtute pädevuse ulatus õigustloovate aktide PS-le vastavuse kontrollimisel tuleneb PS § 15 lg-st 1, mis seab piirid kohtu esitatud taotluse lubatavusele. PS § 15 lg 1 sätestab isiku õiguse kohtulikule kaitsele – igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ning igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Seega piiritleb sätte teine lause, et tegemist peab olema „oma kohtuasjaga“ ja seadus, muu õigusakt või toiming peab olema „asjassepuutuv“. Konkreetne normikontroll saab alguse konkreetsest kohtuasjast, mille menetlemisel peab olema tekkinud kahtlus asjassepuutuva ehk kohaldamisele kuuluva õigusakti põhiseaduspärasuses (Riigikohtu 28. mai 2008 määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-4-08, p 13 esimene lõik). Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk selle põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu seisukoht alates üldkogu 22. detsembri 2000 otsusest asjas nr 3-41-10-00, p 10; vt kokkuvõtvalt 1. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-15, p 53). Võlausaldaja määruskaebuse lahendamisel, aga ka pankrotimenetluse lõpetamisel võlgnikul vara puudumise tõttu, ei tule kohaldada TkindlS sätteid, ega PankrS § 11 lg 1 ja § 27 lg 4. Seega ei saa ka kontrollida nende põhiseaduspärasust. 7 (12)
17.Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus probleemi menetlusõiguslikust aspektist, täpsemalt pankrotimenetluse kulude jaotuse ja hüvitamise vaatekohast.
17.1.PankrS § 150 lg 1 loetleb pankrotimenetluse kulud, milleks p 1 järgi on menetluskulud, p 2 järgi ajutise halduri tasu ja p 5 järgi mh ajutise halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks, aga ülejäänud punktide kohaselt veel ka muud tasud ja maksed. Pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (sh riigilõiv ja lepingulise esindaja kulu) on pankrotimenetluse kulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes (Riigikohtu
10.aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11 teine lõik). Seevastu tuleneb PankrS § 150 lg 1 ülesehitusest, et p-s 1 märgitud menetluskulud ei hõlma ajutise halduri tasu ega tema vajalike kulude hüvitist.
17.2.Tulenevalt PankrS § 3 lg 2 kolmandast lausest lahendatakse pankroti väljakuulutamine hagita menetluses. Menetluskulude jaotust hagita menetluses reguleerib TsMS § 172, mille lg 1 esimese lause kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehti. Sellest üldreeglist on PankrS §-s 150 reguleeritud menetluskulude kandmist erinevalt, millele viitavad PankrS § 150 lg-d 2–4. PankrS § 150 lg 2 kohaselt tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast, kui pankrotiavaldus rahuldatakse, samuti kui pankrotimenetlus lõpetatakse kompromissiga. PankrS § 150 lg 3 kohaselt, kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja loobub oma pankrotiavaldusest, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. PankrS § 150 lg 4 näeb ette, et pankrotimenetluse raugemise korral otsustab kohus pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt.
17.3.Lisaks käsitleb menetluse raugemise korral PankrS § 150 lg 1 p-des 2 ja 5 nimetatud kulude jaotust PankrS § 23 lg 4, mis sätestab, et kui võlgniku avalduse alusel alustatud menetlus lõpetatakse raugemisega pankrotti välja kuulutamata ja võlgniku varast ei jätku vajalikeks väljamakseteks, mõistab kohus ajutise halduri tasu ja hüvitatavad kulutused välja võlgnikult, kuid võib määrata nende hüvitamise riigi vahenditest, kusjuures riigi vahenditest ei hüvitata ajutise halduri tasu ja kulutusi suuremas summas kui 397 eurot (sh seaduses ettenähtud maksud, välja arvatud käibemaks). Viidatud normi sõnastuse järgi ei ole sellega hõlmatud tööandja pankrotimenetluse raugemine, kui pankrotiavalduse esitas töötaja.
17.4.Määruskaebuse lahendamisel on määrava tähtsusega küsimus, kas kohus saab siiski riigile panna PankrS § 23 lg-ga 4 sarnaselt ka käesoleval juhul kohustuse hüvitada vähemalt osaliselt ajutise halduri tasu ja kulutused – nii nagu haldur seda algselt ka taotles. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista ajutise halduri tasu ja kulude (osaliselt) riigi vahenditest hüvitamist TsMS § 172 lg 8 kolmas lause, mis lubab jätta riigi kanda kohtuvälised kulud üksnes juhul, kui kohtuväliste kulude kandmiseks anti isikule menetlusabi. Nimelt ei ole PankrS § 150 lg 1 p-des 2 ja 5 nimetatud kulud kohtuvälised kulud TsMS tähenduses, vaid spetsiifilised pankrotimenetluse kulud.
17.5.Eelneva põhjal osutuvad asjakohasteks normideks määruskaebuse lahendamisel PankrS § 150 lg 4 ja § 23 lg 4. Nende tõlgendamisest ja kohaldamisest või kohaldamata jätmisest sõltub, kelle kanda tuleks panna ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitamise kohustus, samuti kas (osaliselt) saab selle kohustuse katteks määrata hüvitise riigi vahenditest.
18.Järgmiseks tuleb kontrollida, kas kõnealused normid võimaldavad PS-ga kooskõlas olevat lahendust.
18.1.Kohtul puudub alus seaduse või muu PS-st alamal seisva õigusakti põhiseadusvastaseks tunnistamiseks, kui normi on võimalik tõlgendada põhiseaduskonformselt (Riigikohtu üldkogu
22.veebruari 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-04, p 36; vrd mõiste kohta üldkogu 16. mai 2008 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-88-07, p 31). Põhiseaduskonformne tõlgendamine tähendab, et erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada PS-ga kooskõlas olevat 8 (12)
tõlgendust neile tõlgendustele, mis ei ole PS-ga kooskõlas (Riigikohtu 19. mai 2009 määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-09, p 19). Samuti tuleks eelistada tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse (ibid). PS-ga tagatud põhiõigustest tuleneb mh, et normi tuleb tõlgendada isiku kasuks ja keelatud on mis tahes avalik-õigusliku kohustuse panemine analoogia teel.
18.2.PS tõlgendamisel tuleb arvestada Eesti Vabariigi võetud rahvusvaheliste kohustustega, sh EL õigusega (üldiselt Riigikohtu 21. jaanuari 2004 määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-03, p 20, ja konkreetselt EL õiguse kohta 26. juuni 2008 määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-08, p 31). Samadest põhimõtetest tuleb lähtuda ka normi põhiseaduspärasuse hindamisel.
18.3.Direktiivi 2008/94 art 3 esimene lõik sätestab, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et garantiiasutused tagavad vastavalt sama direktiivi art-le 4 töötajate töölepingutest või töösuhetest tulenevate rahuldamata nõuete väljamaksmise, sh lahkumistoetuse töösuhte lõpetamise korral, kui siseriiklikud õigusaktid seda ette näevad. Direktiivi 2008/94 art 4 lg 2 teise lause kohaselt ei tohi garantiiasutuse makstav hüvitis olla väiksem kui töösuhte kolme viimase kuu tasu. Sama direktiivi põhjenduse 3 järgi on direktiivi eesmärk kindlustada töötajate kaitse nende tööandja maksejõuetuse korral ja tagada neile minimaalne kaitse, eelkõige rahuldamata nõuete väljamaksmise tagamiseks.
18.4.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole direktiivi 2008/94 eesmärkidega kooskõlas olukord, kus riik seab töötajale tööandja maksejõuetuse tõttu makstava hüvitise saamiseks selliseid eelduseid, millega sisuliselt vähendab garantiiasutuse (Eestis Töötukassa) makstava hüvitise tegelikku kasulikku mõju. Nii tööandja pankrotiavalduse esitamisel ajutise halduri tasu ettemaksmise kohustus kui ka menetluse lõppedes selle tasumise kohustus piiravad ebamõistlikult töötaja võimalusi tegelikult saada talle ette nähtud hüvitisi. Sel viisil võib reaalse hüvitise summa jääda väiksemaks direktiivi 2008/94 art 4 lg-s 2 ette nähtud miinimummäärast.
18.5.Siseriiklik kohus peab siseriikliku õiguse kohaldamisel tõlgendama siseriiklikku õigust võimalikult suures ulatuses asjakohase direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiiviga sätestatud eesmärk ning seeläbi täita EL toimimise lepingu (ELTL) art 288 kolmanda lõigu nõudeid. Selline kooskõlalise tõlgendamise kohustus puudutab kogu siseriiklikku õigust, st nii enne kui pärast asjassepuutuvat direktiivi vastu võetud õigusakte. Siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise nõue sisaldub ELTL-ga loodud süsteemis, kuna see võimaldab siseriiklikel kohtutel oma pädevuse piires tagada kohtuvaidluste lahendamisel liidu õiguse efektiivne toimimine (Euroopa Kohtu 10. märtsi 2011 otsus kohtuasjas C-109/09: Deutsche Lufthansa, ECLI:EU:C:2011:129, p-d 52 ja 53, samuti seal viidatud
13.novembri 1990 otsus kohtuasjas C-106/89: Marleasing, ECLI:EU:C:1990:395, p 8, ja
23.aprilli 2009 otsus liidetud kohtuasjades C-378/07–C-380/07: Angelidaki jt, ECLI: EU:C:2009:250, p-d 197 ja 198).
19.Ringkonnakohus leiab, et lähtudes nii eespool p-s 15 nimetatud PS sätete kui ka direktiivi 2008/94 eesmärgist ja mõttest on võimalik PankrS § 150 lg 4 ja § 23 lg 4 tõlgendada kooskõlas PS ja EL õigusega.
19.1.Seadusandjal on avar otsustusruum, kuidas PS § 28 lg-st 2 tulenevat kohustust täita. Riigikohtu halduskolleegium märkis, et „PS § 28 lg 2 ei näe ette seda, et töötuks jäämise puhul peab olema õigus just töötuskindlustushüvitisele, ega ka seda, et töötuskindlustushüvitist tuleb maksta isikule, kes ei ole kindlustatud. PS § 28 lg-s 2 silmas peetud abi võib riik anda ka teistes vormides” (21. novembri 2011 otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-11, p 13). PS § 28 lg-s 2 tagatud sotsiaalse põhiõiguse kujundamisel peab seadusandja aga arvestama, et sellega kaasnev omandipõhiõiguse riive oleks kooskõlas PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega, samuti tuleb arvestada PS §-st 12 tulenevat nõuet kohelda isikuid võrdselt (Riigikohtu 11. mai 2017 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-17-16, p 52). 9 (12)
19.2.Samuti on liikmesriigi seadusandjal otsustusruum vastavalt direktiivi 2008/94 põhjenduses 9 kajastatud ulatusele, st arvestades Euroopa Liidu lepingu (ELL) art-s 5 ettenähtud subsidiaarsuse põhimõttega. ELL art 5 lg 3 kohaselt valdkondades, mis ei kuulu liidu ainupädevusse, võtab liit kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega meetmeid ainult niisuguses ulatuses ja siis, kui liikmesriigid ei suuda piisavalt saavutada kavandatava meetme eesmärke ning seetõttu võib neid kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil. Liikmesriigi otsustusõigus peab siiski olema kooskõlas meetmega taotletava eesmärgi ja ELL-st tulenevate nõuetega (Euroopa Kohtu 12. mai 2011 otsus kohtuasjas C-176/09: Luksemburgi Suurhertsogiriik vs. parlament ja nõukogu, ECLI:EU:C:2011:290, p 77, ja selles viidatud 8. juuni 2010 otsus kohtuasjas C-58/08: Vodafone jt, ECLI:EU:C:2010:321, p 73).
19.3.Kahtlust ei ole selles, et töötaja õigused ja huvid on PS § 28 lg 2 ja direktiivi 2008/94 eesmärke silmas pidades kaitstud olukorras, kus tööandja esitab võlgniku pankrotiavalduse. Sellisel juhul ei kanna töötaja pankrotimenetluse kulude riski muul viisil, kui oma nõudega menetluses osalev võlausaldaja ning vajadusel hüvitab riik PankrS § 23 lg 4 alusel (osaliselt) ajutise halduri tasu ja kulutused. Kui tööandja jätab aga pankrotiavalduse esitamata, kuigi osutub maksejõuetuks, siis on eespool p-des 13 ja 14 kirjeldatud õigusliku olukorra tõttu töötaja sunnitud riigilt hüvitiste saamiseks ise esitama pankrotiavalduse. Kui sellisel juhul riik ei hüvitaks ajutise halduri tasu ja kulutusi vähemalt samas ulatuses nagu tööandja pankrotiavalduse korral, siis koheldaks töötajat ebavõrdselt võrreldes nende maksejõuetute tööandjate töötajatega, kellel avanes TkindlS-ga ette nähtud hüvitiste saamise võimalus pärast tööandja pankrotiavaldust. Sellisel juhul ei saavutataks piisavalt tõhusalt ka direktiivi 2008/94 eesmärke.
19.4.Maakohus märkis ajutise halduri aruande põhjal, et võlgniku maksejõuetus tekkis detsembris 2014, mil jäid välja maksmata töötasud, ja muutus püsivaks 2015. aastal, kui võlgnik lõpetas tegevuse. Maakohus leidis, et võlgniku juhatuse liikmed rikkusid äriseadustiku §-s 171 ja § 180 lg-s 51 sätestatud kohustusi, kui jätsid pärast maksejõuetuse ilmnemist pankrotiavalduse esitamata. Juhul, kui võlgniku juhatuse liikmed oleksid esitanud ise pankrotiavalduse, ei oleks tulnud seda teha võlausaldajal. Neid asjaolusid ei ole määruskaebusega vaidlustatud ja ringkonnakohus saab neist kaebuse lahendamisel lähtuda. Muu hulgas tähendab see, et võlausaldaja esitas töötajana sellise tööandja pankrotiavalduse, kelle juhatusel oli juba varem tekkinud kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus.
20.Eeltoodud kaalutlustel tuleb PankrS § 150 lg 4 ja § 23 lg 4 nende koostoimes tõlgendada viisil, et ka tööandja esitatud pankrotiavalduse puhul saab kohus PankrS § 150 lg-ga 4 antud kaalutlusõigust teostades määrata ajutise pankrotihalduri tasu ja kulutuste hüvitamise riigi vahenditest vähemalt juhul, kui kohus tuvastab pankrotiavalduse menetlemise käigus, et tööandja juhatusel oli juba varem tekkinud kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus. Seda järeldust põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.
20.1.Vastavalt eespool p-des 17.2 ja 17.4 märgitule ei takista käesoleval juhul riigile hüvitamiskohustuse panemist TsMS § 172 lg-test 1 ja 8 tulenev piirang jätta hagita menetluse kulusid (ka osaliselt) menetluses mitteosaleva riigi kanda (vt selle kohta Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 35).
20.2.Seadusandja on TsMS §-s 172 siiski nimetanud menetlusi, kus menetluskulud võivad jääda riigi kanda. Seega ei ole seadusandja põhimõtteliselt välistanud kulude riigi kanda jätmist. Nii nimetab TsMS § 172 lg 3 mitmed avalikes huvides toimuvad hagita menetlused, kus kohus saab menetluskulud jätta osaliselt või täielikult riigi kanda. Sellisteks menetlusteks on isiku kinnisesse asutusse paigutamine ja isikule eestkostja määramisega seotud menetlused. Samuti võib kohus täielikult või osaliselt jätta riigi kanda hagita perekonnaasja ja lähenemiskeelu või muu sellesarnase isikuõiguste kaitseabinõu rakendamise menetluse kulud. Sealjuures on seadusandja jätnud kohtu otsustada, kas ja millises ulatuses menetluskulud riigi kanda jäetakse. 10 (12)
20.3.Riigikohtu üldkogu tegi eelmises p-s 20.2 kokkuvõetust järelduse, et seadusandja tahteks oli avalikes huvides toimuvates menetlustes anda kohtule võimalus jätta olenevalt asja sisust kohtukulud täielikult või osaliselt riigi kanda. Sellist järeldust toetavad 10. detsembri 2008. aastal TsMS § 172 muudatused sätestanud seaduse eelnõu seletuskiri (TsMS ja sellega seotud seaduste muutmise seadus 194 SE, XI koosseis) ja stenogrammid (Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p-d 36 ja 37).
20.4.PankrS § 2 sätestab pankrotimenetluse eesmärgid. PankrS § 3 lg 3 näeb ette, et pankrotiasja menetlev kohus peab omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise. Eesmärkidest ja kohtule pandud kohustustest nähtub mh, et pankrotimenetlus toimub vähemalt teatavas osas avalikes huvides (vt samasuguse järelduse kohta nt Kerstna-Vaks, K. Järelevalve pankrotimenetluses. Magistritöö. Tartu 2005, lk 23). Järelikult on ka TsMS mõtte ja tõlgendusega kooskõlas lahendus, et PankrS § 150 lg 4 alusel saab kohus määrata ajutise pankrotihalduri tasu ja kulutuste hüvitamise riigi vahenditest.
20.5.Samas ei saa kohtud eirata seadusandja otsustuspädevust eeldatavasti lõplikult riigi kanda jääva hüvitise suuruse osas. Kuigi PankrS § 23 lg-s 4 nimetakse otsesõnu ainult võlgniku pankrotiavaldust, siis puudub mõistlik põhjus, miks peaks käesoleval juhul olema riigi koormus suurem ja ajutine haldur paremas olukorras võrreldes tööandja esitatud pankrotiavaldusega.
21.Järelikult tuleb käesoleval juhul PankrS § 150 lg-s 4 antud diskretsiooniõigust kohaldades võlgnikult välja mõista ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitis – kokku 762 eurot. Õiglane ei ole panna ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitis pankrotiavalduse esitanud töötaja kanda, kui tööandja juhatuse liikmed on rikkunud seadusest tulenevat kohustust ja jätnud pankrotiavalduse esitamata, kuid töötajast võlausaldaja saab oma huve kaitsta vaid läbi pankrotimenetluse. Kuna maakohus tuvastas, et võlgnikul puuduvad vahendid kulude kandmiseks, kuid ajutine haldur on õigustatud saama tasu, siis on põhjendatud käesolevas asjas lisaks lähtuda PankrS § 23 lg-st 4. Seega tuleb ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks hüvitada riigi vahenditest osasumma 397 eurot. Eeltoodust tulenevalt on vaja tühistada vaidlustatud määrus ka võlgnikult võlausaldaja kasuks väljamõistetud menetluskulude osas ja maakohtus väljamõistetud summa (2 259,50 eurot) asemel välja mõista 762 euro võrra väiksem summa ehk 1 497,50 eurot (riigilõiv 10 eurot ja õigusabikulu 1 487,50 eurot).
22.Ringkonnakohus jätab rahuldamata võlausaldaja taotlused teatavate sätete või töötajat kaitsva regulatsiooni puudumise põhiseadusvastaseks tunnistamiseks ja eelotsuste küsimiseks, sest ajutise halduri tasu ja kulutuste osas on võlausaldaja põhiseaduslike õiguste riive välditav PankrS § 150 lg-s 4 sätestatud diskretsiooniotsustuse kaudu. Seega ei ole taotlused antud menetluses asjakohased ega vajalikud, mida ringkonnakohus põhjendab täpsemalt järgnevalt.
22.1.Võlausaldaja taotlus jätta kohaldamata seaduse sätted ja tunnistada need põhiseadusevastaseks ei ole protsessuaalne taotlus, vaid õiguse kohaldamise küsimus, mis on kohtu enda ülesanne. Seega ei pea kohus selle taotluse kohta võtma seisukohta otsuse resolutsioonis. Sarnaselt on eelotsuse küsimise ainuõigus kohtul ning menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses. Sisuliselt on tegemist taotlusega õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud (vt nt Riigikohtu 5. juuni 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-12, p 12 teine lõik, ja üldisemalt varasemast praktikast nt 20. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-113-06, p 46, samuti selles viidatud 30. märtsi 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 56). Siiski peab kohus eelotsusetaotluse esitamata jätmist põhjendama (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 20. septembri 2011 otsus asjas Ullens de Schooten ja Rezabek vs. Belgia, kaebus nr 3989/07). 11 (12)
22.2.Direktiivi 2008/94 osas põhjendas ringkonnakohus eespool p-des 19 ja 20, et Eesti õigust on võimalik tõlgendada kooskõlas direktiiviga. Ringkonnakohtul ei ole seetõttu kahtlusi EL õiguse kohaldamise kohta ja eelotsusetaotlus ei ole lubatav (Euroopa Kohtu järjekindel praktika alates 6. oktoobri 1982 otsusest kohtuasjas 283/81: Cilfit jt, ECLI:EU:C:1982:335, p 15).
22.3.Direktiiv 2003/8 ei ole käesoleval juhul asjakohane. Viidatud direktiivi art 1 lg-te 1 ja 2 järgi kohaldatakse direktiivi sätteid piiriülestes vaidlustes, milleks art 2 lg 1 kohaselt on sellised, mille puhul tasuta õigusabi taotleva poole alaline asu- või elukoht on mõnes teises liikmesriigis kui liikmesriik, kus asub asja läbivaatav kohus või kus otsus kuulub täitmisele. Võlausaldaja ei tugine sellele, et vaidlustatud määrust tuleks täita mujal kui Eestis, samuti ei esine muid piiriülese vaidluse tunnuseid.
23.Vaidlustatud määruse resolutsioon tuleb kohtu algatusel täiendada, kohustades ajutist haldurit enne äriregistrile likvideerimisavalduse esitamist esitama Töötukassale TKindlS § 21 lg 1 ja PankrS § 29 lg 5 kohase avalduse. Samuti tuleb täiendada maakohtu menetluskulude jaotust jättes ka võlgniku enda kulud PankrS § 150 lg 4 alusel tema enda kanda. Juhindudes TsMS § 659 kaudu kohalduvast § 654 lg-st 22 sõnastab ringkonnakohus uuesti maakohtu määruse tervikresolutsiooni lähtudes eelmise lõigu ja eespool p 21 otsustustest.
24.Kuigi ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse, siis on põhjendatud jätta menetluskulud ringkonnakohtus valdavas osas TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Maakohtu määrus on vaidlustatud üksnes osaliselt ja ainult õiguse tõlgendamise küsimuses, mida ajutine haldur ega võlgnik ei saanud mõjutada. Võlausaldaja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mida Riigikohus on teatavatel juhtudel samuti nimetanud õigustusena jätta kulud menetlusosaliste endi kanda (vt nt 15. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-16, ja 7. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-16). Sõltumata kulude jaotusest saab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 2 teise lause ja § 150 lg 1 p 5 alusel tagastada määruskaebuselt tasutud riigilõivu. Võlausaldaja esitas vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab.
25.Ringkonnakohus on senise menetluse põhjal tuvastanud, et võlgnikule ei õnnestu kohtudokumente kätte toimetada elektrooniliselt ega registrijärgsel aadressil. Seetõttu tuleb määrus talle toimetada TsMS § 317 lg 11 alusel kätte avalikult.
26.Eelkõige PankrS § 23 lg 7, aga ka § 150 lg 5 ja § 29 lg 6 teine lause võimaldavad esitada määruskaebusest tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. Kaebuse võivad esitada nii pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja, võlgnik kui ka ajutine pankrotihaldur. Seadusest ei tulene riigile kaebeõigust määrusele, millega kohus määrab hüvitada ajutise halduri tasu PankrS § 23 lg-s 4 ette nähtud määras riigi vahenditest.
27.PankrS § 5 lg 4 sätestab, et määruse peale esitatud määruskaebuse alusel tehtud ringkonnakohtu määrus kehtib ja kuulub täitmisele alates jõustumisest vastavalt TsMS § 466 lg-s 3 sätestatule, kui ringkonnakohus ei otsusta, et tema määrus kuulub viivitamatule täitmisele. Arvestades määruse sisu ja selles kirjeldatud eesmärke, tunnistab ringkonnakohus määruse viivitamata täidetavaks. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.