TSÜS › Piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramine

raviteenuste ning järelevalve tagamine, samuti SG esindamine kõigis õigustoimingutes kõigis ametiasutustes. 2.8 Eestkostja on kohustatud koostama ja esitama kohtule eestkostetava vara valitsemise ja muude ülesannete täitmise kohta kirjaliku aruande iga aasta

MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohus algatas 16. augusti 2016 määrusega omal algatusel menetluse, et otsustada SG-le (eestkostetav) seatud eestkoste jätkumise vajalikkus ja talle määratud eestkostja ametiaja pikendamine Eestkostetavale on määratud eestkostjaks VA (eestkostja) Harju Maakohtu 1. oktoobri 1999 otsusega tsiviilasjas nr 2/1-1343/99. Eestkostet ja eestkostja ametiaega pikendati Harju Maakohtu 12. oktoobri 2011 määrusega käesolevas tsiviilasjas 12. oktoobrini 2016. Eestkostetav leidis, et tal on eestkostet vaja ja eestkostjana võiks jätkata senine eestkostja. Eestkostetav selgitas, et ta teab poliitikuid ja on valimas käinud, kuid tema kell ei näita kunagi õiget aega ning leidis, et talle ei või liiga palju raha kasutada anda. Eestkostja selgitas, et tunneb eestkostetavat alates 1998. aastast, käib teda sageli vaatamas, nad käivad koos juuksuris, poes, jalutamas, muuseumites jne. Eestkostetav loeb palju ja tal on hea mälu. Vaatamata sellele ei peaks talle valimisõigust andma, sest ta ei oska enda seisukohta selles osas kujundada. Samuti ei oska ta oma rahaasju planeerida. Ükskõik kui palju talle raha anda, kulutab ta selle kohe ära, ostes mõttetuid asju ja jagades need teistele. Eestkostetavale võiks jätta õiguse teha pisitehinguid, kuid nende suuruse jätta eestkostja otsustada. Eestkostetava viimase registreeritud elukoha järgne kohalik omavalitsus Saue vald Saue Vallavalitsuse kaudu leidis, et eestkostetava tervisliku seisundi kindlakstegemiseks on vaja teha ekspertiis. Kohalik omavalitsus toetas senise eestkostja jätkamist, kui eestkostetava tervislik seisund ei ole paranenud. Eestkostja on seni oma ülesandeid kohusetundlikult täitnud. 2 (5)

Eestkostetavale riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa (määratud esindaja) leidis, et kuivõrd eestkostetava eestkostevajadus ei ole ära langenud, tuleks eestkostet pikendada. Eestkostja ametiaja pikendamine on põhjendatud, sest eestkostetav ise soovib, et eestkostjana jätkaks sama isik ja nende vahel on välja kujunenud hoolivad lähisuhted. Määratud esindaja leidis, et eestkostja ülesannete ringi tuleks kitsendada: taastada tuleks eestkostetava valimisõigus ja ta võiks teha iseseisvalt pisitehinguid 25 euro eest kuus. Ekspert tegi ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi, milles leidis, et eestkostetaval esineb vaimuhaigus skisofreenia näol (RHK 10 järgi – F20.3), Seetõttu ei ole ta võimeline kestvalt oma tegudest aru saama ega neid juhtima, samuti avaldama oma tahet, sh teostama valimisõigust. Eestkostetava vaimne seisund võimaldab tal teha üksnes pisitehinguid. Eestkostetava ärakuulamine ei kahjusta tema tervist, samuti suudab ta avaldada oma tahet eestkoste pikendamise ja eestkostja isiku suhtes.

MAAKOHTU MÄÄRUS

Maakohus tuvastas 11. oktoobri 2016 määrusega (vaidlustatud määrus), et eestkoste jätkumine on eestkostetava huvide kaitseks vajalik, ja pikendas senise eestkostja ametiaega

MÄÄRUSKAEBUS

Eestkostetav esitas määratud esindaja vahendusel 18. oktoobril 2016 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada osaliselt resolutsiooni p-de 4 ja 8 osas ning uue määrusega anda eestkostetavale iseseisvate tehingute tegemise õiguse kuni 25 euro väärtuses kuus, samuti lugeda ta valimisõiguse teostamise tähenduses teovõimeliseks. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised:  maakohus rikkus menetlusnormi, kui jättis määratlemata summa, mille ulatuses eestkostetav võib teha pisitehinguid. Kohus ei saa delegeerida TsMS § 526 lg 2 p-s 4 sätestatud otsustust eestkostjale;  maakohus ei põhjendanud, mis tuleb eestkostetav tunnistada valimisõiguse tähenduses teovõimetuks ja hääleõiguse kaotanuks. Eestkostetava arusaamisvõime on sellisel tasemel, et valimisõiguse tähenduses teovõimetuks tunnistamine ei ole põhjendatud. Ta hoiab ennast poliitikaga kursis ja mõistab valimiste tähendust vähemalt üldjoontes. Millistele argumentidele tuginedes isik konkreetse valiku teeb, on tema vaba tahe. 3 (5)

Eestkostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Juhul, kui kaebus vaidlustatud määruse resolutsiooni p 8 osas rahuldada, palub eestkostja kindlaks määrata, milliste summade kaupa anda eestkostetavale raha. Juhul, kui kohus otsustab anda eestkostetavale valimisõiguse, palub eestkostja kindlaks määrata, millises omavalitsuses peaks ta seda teostama ja milline ID-kaart tuleb talle taotleda. Kohalik omavalitsus leidis, et määruskaebus ei ole põhjendatud eestkostetavale valimis– õiguse andmise osas, kuid eestkostetavale võib anda õiguse teha iseseivalt ilma eestkostja nõusolekuta tehinguid 25 euro väärtuses kuus.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. detsembri 2016 määrusega määruskaebuse rahuldamata ja vaidlustatud määruse muutmata. Riigikohus tühistas 19. aprill 2017 määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-32-17 ringkonnakohtu määruse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohus küsis 25. aprilli 2017 kirjaga eestkostetava viibimiskohaks olevalt hoolekandeasutusele (AS Hoolekandeteenus) täiendavaid andmeid eestkostetava igapäevaste harjumuste ja tavapärase elukorralduse kohta. Vastates kohtu küsimustele märkis hoolekandeasutus, et:  eestkostetav ei kasuta ise raha ega ole avaldanud soovi ise raha kasutada, raha küsimustes suhtleb eestkostetav oma eestkostjaga;  eestkostetava kätte ei ole mõtet raha anda, kuna ta ostab suitsu ja annab neid oma sõpradele;  maiustused ja hügieenitarbed hoitakse laos ja väljastatakse vajadusel. Joonistustarbed ja eestkostetava isiklikud asjad hoitakse tema toas.

MÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tühistada TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel osas, millega maakohus määras, et eestkostetaval on õigus teha iseseisvalt rahalisi pisitehinguid eestkostja poolt määratud rahasumma ulatuses (resolutsiooni p 8). Ülejäänud osas jääb vaidlustatud määrus muutmata. Kokkuvõttes jääb määruskaebus rahuldamata. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, märkides lahendis, et eestkostja otsustada jääb, mis summa ulatuses kuus on eestkostetavale õiguse teha iseseisvalt pisitehinguid. Kohus ei saa delegeerida eestkostjale otsustusõigust, milliste summade ulatuses võib eestkostetav iseseisvalt tehinguid teha, vaid seda peab otsustama kohus ning kohtu seisukoht peab TsMS § 526 lg 2 p-st 4 lähtudes kajastuma ka eestkostemääruses (vt eespool viidatud Riigikohtu määruse p 15). Maakohus ei põhjendanud, miks peaks eestkostetaval olema õigus iseseisvalt teha pisitehinguid. Kohus ei saa lahendis lihtsalt märkida, et lähtub menetlusosaliste seisukohtadest, vaid peab esitama põhjendused, mille alusel ta vastava järelduseni jõudis (TsMS § 465 lg 1 p 8). Lahendi põhjendamata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine, mis võib tuua kaasa lahendi tühistamise sõltumata kaebuse põhjendustest (TsMS § 656 lg 1 p 5). Riigikohus andis ringkonnakohtule mh juhise hinnata, kas on põhjendatud anda eestkostetavale õigus enda varaga iseseisvalt tehinguid teha (eelviidatud määruse p 17). Arvestades eestkostetava enda, eestkostja ja hoolekandeasutuse esiletooduga, ei ole vajalik ega otstarbekas anda eestkostetavale õigust teha tehinguid ilma eestkostja nõusolekuta. Eestkostetava isiklikult tehtud avaldustest ei nähtu, et ta sooviks enda käsutusse raha pisitehingute tegemiseks. Asjas kogutud arvamused ja tõendid kinnitavad pigem, et eeskostetav ei soovi ega vaja raha enda kasutusse, mida ringkonnakohus põhjendab järgmiselt. 4 (5)

Nii eestkostja ärakuulamise protokollist (I kd tl 129) kui ka vastusest määruskaebusele nähtub, et ükskõik, kui palju raha eestkostetavale anda, kulutab ta selle ruttu ära ja saadud asjad jagab mh teistele hooldekohus viibijatele laiali. Sama nähtub eestkostetava seisundit puudutavatest varasematest materjalidest (nt 29. novembri 2009 rehabilitatsiooniplaanist, I kd tl 14 pöördel; isiku eelmise hooldekodu juhtumikirjeldusest 21. veebruar 2011, I kd tl 29), kusjuures tema tervislik seisund ei ole võrreldes aastatega 2009 ja 2011 muutunud. Vastuses määruskaebusele on eestkostja täiendavalt esile toonud, et varasemalt on proovitud eestkostetavale kindla rahasumma andmist, kuid see ei ole toiminud. Eestkostetav on ka ise eestkostjale avaldanud, et isegi enne väljasõite ei tasu kaasavõetavat raha anda mitte eestkostetava, vaid kasvatajate kätte, kes saavad vajadusel anda selle raha eestkostetavale kasutamiseks. Eestkostja märgib, et eestkostetava jaoks on kasvatajate käes alati 20-30 eurot, mida ta vajadusel kasutada saab, ning kui see otsa saab, annavad kasvatajad teada. Ka hoolekandeasutuse vastusest ringkonnakohtu küsimustele nähtub, et eestkostetav ei kasuta ise raha ega ole avaldanud soovi seda teha, raha küsimustes suhtleb ta eestkostjaga. Hooldajad ei pea otstarbekaks, et eestkostetav saab perioodiliselt enda käsutusse väikese rahasumma, kuna eestkostetav ostab siis suitsu ja annab neid oma sõpradele. Igapäevaselt kasutatavaid vahendeid hoitakse laos ja neid väljastatakse eestkostetavale vajadusel (maiustused ja hügieenitarbed) või on need eestkostetava toas (joonistustarbed ja isiklikud asjad). Eeltoodust saab järeldada, et eestkostetav ei oska raha kasutada ja raiskab selle ära endale mittevajalike asjade ostmisel. Eestkostetav leidis ärakuulamisel ka ise, et kui ta saab kuus üle 5 euro, on jama (I kd tl 118). Samas on eestkostetava elu korraldatud nii, et tal ei ole probleeme endale vajalike asjade saamiseks. Seega ei ole põhjendatud piirata eestkostja ülesandeid ja eestkoste peab jätkuma eestkostetava kõigi asjade ajamiseks. Kuna eestkoste on seatud isiku kõigi asjade ajamiseks, siis TsMS § 526 lg 5 järgi ei pea eraldi põhjendama valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistamist. Selles osas jääb maakohtu määrus muutmata. Eelneva põhjal muudab ringkonnakohus küll maakohtu määruse lõpplahendust eestkostetavale pisitehingute tegemise õiguse osas, aga mitte määruskaebusega taotletud viisil. Kuna ka kaebuse teine taotlus ei ole edukas, siis jääb kaebus tervikuna rahuldamata. Ringkonnakohus möönab, et teovõime ulatuse osas muutub eestkostetava olukord käesoleva määruse tulemusel halvemaks võrreldes maakohtu lahendiga, sest vähemalt teoreetiliselt oleks tal olnud vaidlustatud määruse järgi võimalus iseseisvalt teha pisitehinguid eeskostja määratud ulatuses. Samas oli selline õigus üksnes näiv, sest vaidlustatud määrusest ei nähtunud lubatud pisitehingute tegelik suurus. Lisaks olid tehingute konkreetse piirmäära resolutsioonis märkimata jätmine ja vastava otsuse põhjenduste puudumine menetlusõiguse normide olulised rikkumised, mis võimaldavad kõrgema astme kohtul muuta lahendid sõltumata kaebuse põhjendustest ja ulatusest. TsMS § 172 lg 3 teise lause alusel jäävad menetluskulud ringkonnakohtus riigi kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Määratud esindaja riigi õigusabi tasu taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Juhindudes TsMS § 659 kaudu kohalduvast § 654 lg-st 22 sõnastab ringkonnakohus määruse tervikresolutsiooni. TsMS § 528 lg-st 1 ja § 532 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing

/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm

/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.