Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

VASTUVÄITED KOSTJA VASTUSELE

1) Hageja esitas 17.03.2016 Harju Maakohtusse hagiavalduse kostja vastu saamata jäänud töötasu ja hüvitiste nõudes kokku summas 26 053,63 eurot (I k, tl 1-15). Hagiavalduses palub hageja lugeda hageja töötamise kohaks Soome Vabariik ning kohustada kostjat tasuma hagejale: tasaarvestatud töötasu 611,22 eurot (neto); vähemmakstud töötasu 9821,15 eurot (bruto) või alternatiivselt 500,76 eurot (bruto); keskmist töötasu töö mitteandmise eest summas 7871,13 eurot (bruto) või alternatiivselt 2474,65 eurot (bruto); hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses TLS § 100 lg 4 alusel summas 5979,53 eurot (bruto) või alternatiivselt 1860,69 eurot (bruto); kasutamata jäänud põhipuhkuse eest hüvitist summas 1770,55 eurot (bruto) või alternatiivselt 551,89 eurot (bruto). Hageja palub kõik menetluskulud jätta kostja kanda ning tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks. 2) 13.02.2015.a sõlmisid hageja ja kostja töölepingu nr 51, mille alusel asus hageja tööle katusepaigaldajana alates 13.02.2015. Lepingu p 2.5 kohaselt oli hageja töö tegemise kohaks Harjumaa. Töölepingu punkti 3.1 alusel töötas hageja täistööajaga 8 tundi päevas ja 40 tundi kuus. Töölepingu punkti 4.1 kohaselt oli hageja töötasuks Eesti Vabariigis sätestatud miinimumpalk summas 390 eurot kuus ehk 2,34 eurot tunnis. Kogu töösuhte perioodil oli hageja aga lähetatud tööle Soome Vabariiki. Kostja tasus hagejale välislähetuste eest päevarahasid. Töökorraldus nägi välja selline, et töötaja pidas omakäeliselt tööajaarvestust, mille andis paberkandjal üle tööandjale iga kuu lõpus või uue kuu alguses, mille järgi hagejale töötasu arvestati ja tasuti. Alates 23.09.2015.a kostja enam hagejale arusaamatutel põhjustel tööd ei andnud ega tööle ei lubanud. 3) 25.09.2015.a teostas kostja hagejale 2 ülekannet: 1) summas 31,77 eurot, selgitusega „Aug töötasu 316,53 Sept.töötasu 109,38 Pangakaardiga nr.***2620 ostud 10.09 -50.02 15.09 -68,75 18.09 -275,37 Xxxx“; 2) summas 40,82 eurot, selgitusega „Lähetuskulud 19.-Majanduskulud -33,88 Puhkusekompensatsioon 238,90 Arestitud -183,20 Lõpparve Xxxx“. Hagejale on arusaamatud töötasust mahaarvamised summas 611,22 eurot, mille tasumist hageja kostjalt nõuab. 4) Kostja ei tasunud hagejale korrektselt 2015 septembri töötasu. Kostja poolt tasutud septembri töötasu ei vasta tegelikkusele, sest hageja pidi saama septembri eest töötatud tundide eest enda arvestuse kohaselt töötasu oluliselt rohkem. Hageja töötas septembris kokku 211 tundi, kuid kostja arvestas töötasu vaid 38,5 tunni eest. Seega vähendas kostja

hageja töötasu omavoliliselt ja hageja nõuab kostjalt saama jäänud töötasu septembris töötatud 172,5 tunni eest (arvutuskäik: 211 tundi-38,5 tundi). 5) Kuna hageja teostas oma tööülesandeid Soome Vabariigis (töölähetus), siis tulnuks kostjal hagejale tasuda töötasu Soomes Vabariigis kehtiva määra alusel. Kostja ei tasunud hagejale töötasu vastavalt Soome Vabariigis kehtivatele õigusaktidele, mille vahe tasumist hageja kostjalt tagasiulatuvalt ka nõuab. Vähemmakstud töötasu nõue perioodist 13.02.2015 kuni 22.09.2015 on 9821,15 eurot (bruto), mis sisaldab ka septembri 2015 vähemmakstud töötasu nõuet 172,5 töötunni osas. Vaidlusalusel ajavahemikul oli Vabariigi Valitsuse 28.11.2013 määruse nr 166 järgi tunnipalga alammäär 2,34 eurot. Soome Vabariigi töösuhete üldtingimuste (Rakennusalan työehtosopimusurakkahinnoitteluineen, lühend TES) alusel oli 1. palgakategooria tunnipalk kuni 31.05.2015 seisuga 9,79 eurot ja alates 01.06.2015 9,83 eurot, 2. palgakategooria tunnipalk 11,14 eurot ja 11,18 eurot ning 3. palgakategooria tunnipalk 12,29 eurot ja 12,34 eurot. Tööandja on tasunud avaldajale Eesti Vabariigi miinimumpalka 2,34 eurot tunnis (bruto), mis ei vastata III palgaastmele. Seega oli Soome Vabariigi õigusega tagatud kõrgem töötasu alammäär, kui oli ettenähtud Eesti Vabariigi õiguses ja poolte vahel sõlmitud töölepingus. Järelikult on avaldajal õigus saada töötasu Soome Vabariigis kehtiva korra järg (I k, tl 1-27). 6) Tööandjal on arvestuslikult töötajale vähem tasunud alates 13.02.2015 kuni 22.09.2015 kokku summas 9821,15 eurot (bruto). Alternatiivselt esitab hageja nõude vähendatud töötundide osas, so 172,5 tunni eest töölepingu p 4.1 alusel Eesti Vabariigi miinimumpalgas ehk 2,34 eur/h ja ületundide eest 1,5 kordses määras ehk 3,51 eur/h (arvutuskäik: 2,34 eur/h x1,5) brutosummas kokku 500,76 eurot 7) Septembris töötas hageja 16 tööpäeva, seega hageja normtunnid septembris olid 128 h (arvutuskäik: 16p x 8h). Hageja töötas septembris 211 tundi, millest 83 tundi moodustavad ületunnid (arvutuskäik: 211h-83h). Normtundidest, so 128-st tunnist on kostja tasunud hagejale 38,5 h, seega on kostjal tasumata normtunde 89,5 h ehk 209,43 eurot. Vastavalt TLS § 44 lg-le 7 ületunnitöö hüvitamisel rahas maksab tööandja töötajale 1,5-kordset töötasu. Seega kohustub kostja tasuma hagejale septembri ületundide (83 h) eest 291,33 eurot (arvutuskäik: 2,34 eur/h x1,5x83h= 291,33 eur). Septembri töötasu kokku on 500,76 eurot (arvutuskäik: 209,43+291,33=500,76 eur). 8) Hageja on esitanud keskmise töötasu nõude alates oktoobrist 2015 kuni töölepingu lõpetamiseni 19.01.2016. Tööandja ei andnud avaldajale tööd töösuhte perioodil alates oktoobrist 2015.a kuni 19.01.2016 aastani. Hageja keskmise töötasu nõue on Soome alammäära alusel 7871,13 eurot. Hageja keskmise töötasu alternatiivnõue on Eesti Vabariigi alammäära alusel 2474,65 eurot bruto. 9) 19.01.2016 saatis hageja esindaja kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse, mille kohaselt ütles hageja kostjaga töölepingu üles tööandja poolsete kohustuste rikkumisega, mis mh seisnes töötasu maksmisega olulises viivitamises TLS 91 lg 2 p 2 alusel. Hageja ütles kostjaga töölepingu üles alates 19.01.2016. Kostja sai töölepingu ülesütlemise avalduse e-posti teel kätte 19.01.2016. Kuivõrd hageja ütles töölepingu üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt kolme kuu keskmist töötasu Soome Vabariigi määra alusel kokku 5979,58 eurot. Hageja nõuab alternatiivselt kolme kuu keskmist töötasu hüvitist Eesti Vabariigi alammäära alusel summas 1860,69 eurot bruto. 10) Hageja esitab puhkusetasu nõude TLS § 71 järgi, kuna tal on töösuhte perioodist 13.02.2015 kuni 19.01.2016 õigus saada puhkust 26,16 päeva, mis moodustub kasutamata puhkuse päevadeks. Hageja nõuab puhkuse kompensatsiooni Soome puhkusetasu arvestus järgi kokku summas 1770,55 eurot. Alternatiivselt nõuab hageja puhkusekompensatsiooni 26,16 päeva eest Eesti puhkusetasu arvestuse järgi kokku 551,89 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

11) Kostja esitas hagile vastuse 25.06.2016 (I k, tl 50-59). Kostja ei tunnista hagi ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu, paludes jätta see rahuldamata. 12) Hageja töölepingus oli kokku lepitud, et töötasu koosneb põhipalgast summas 390 eurot kuus ning tööandja ühepoolse otsuse alusel makstavatest lisatasudest. Hagejale ei makstud ühelgi töötamise kuul ainult põhipalga suurust töötasu, vaid igal kuul lisandusid põhipalgale ka lisatasud, lähetuse päevarahad ning kuluhüvitised. Kostja ettevõtte tegutseb nii Eestis kui Soomes, siis võetakse tööle töötajaid, kes on lisaks Eestis töötamisele valmis viibima ka lähetuses Soomes. Hagejale pakuti korduvalt võimalust teha tööd Eestis, kuid ta keeldus sellest ning soovis ise võimalusel teha tööd Soomes. 13) Alates 23.09.2015 ei ilmunud hageja enam põhjuseta tööle, viimane tööpäev hagejal kostja juures reaalselt oli 17.09.2015. Hageja käsutuses oli ettevõtte pangakaart, millelt tehti lubamatuid kulutusi alkoholile ja muule, kogusummas 394,14 eurot (I k, tl 60-62). 183,20 eurot on kohtutäitur Virge Välb arestimisakti alusel arestitud summa, mitte kostja poolt tehtud tasaarvestus (I k, tl 88). Hagejale on majanduskuludeks 2015 augustikuus kokku kantud 400 eurot (tl 11), millest kuludokumendid on esitatud summas 366,12 euro ulatuses (I k, tl 84-92). Sellest tulenevalt tasaarvestas kostja 33,88 eurot hagejale majanduskuludeks tehtud, kuid kuludokumentidega tõendama summas hageja lõpparvega. Eelnevast tulenevalt on hageja lõpparvest tehtud kinnipidamised seaduslikud ning hageja nõue 611,22 euro suuruse töötasu osas alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. 14) Hageja võeti tööle põhitöökohaga Eestis, kuid kuna kostja tegutseb ka Soomes, siis poolte kokkuleppel lähetati hageja pärast lepingu sõlmimist tööle Soome. Ka asjaolu, et hageja asus Soomes tööle koheselt pärast lepingu sõlmimist, ei tähenda, et ta oleks võetud tööle põhitöökohaga Soomes. Poolte kokkulepet Eestis töötamise kohta näitab ka kokkulepitud töötasu suurus. Kui hageja leidis, et tema töölepingus on märgitud vale töötamise asukoht, siis oleks ta ITVS § 6 lg 1 kohaselt pidanud oma õiguste kaitseks pöörduma töövaidlusorganisse hiljemalt 4 kuu jooksul. Seega on vastav hageja nõue töötamise asukoha osas tänaseks aegunud. 15) Kuivõrd pooled ei ole töölepingus leppinud kokku kohaldatavas õiguses, siis tuleb nii REÕS § 35 lg 2 p 1 alusel kui ka Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse nr 593/2008 (Rooma I määrus) art 8 lg-st 2 alusel kohaldada Soome Vabariigi õigust, kuivõrd hageja reaalne töötamise koht töösuhte jooksul oli Soome Vabariik ning leping lõppes enne, kui hageja jõudis tööd teha ka Eestis. Soomes reguleerib lähetatud töötajate töötingimusi Soome Vabariiki lähetatud töötajate seadus (Laki lähetetyistä työntekijöistä). Soome Vabariiki lähetatud töötajate seaduse § 3 järgi arvatakse lähetusega seotud tasud palga alammäära hulka. Kuivõrd hageja ei ole esitanud kostjale koludokumente lähetuskulude hüvitamiseks, siis tuleb lugeda, et päevaraha on makstud hagejale toetusena, mis tuleb lugeda töötasu osaks. 16) Hagejale on töötamise perioodil arvestatud töötasu kokku summas 8767,04 eurot, millest 3925,04 eurot töötasuna ning 4842 eurot päevarahadena. Kostja ei nõustu hageja väitega, et hagejale kohaldub kollektiivlepingus ettenähtud 3. raskusastmega töö tasumäär. 17) Tõele ei vasta hageja esitatud tööajaarvestus ega väited ületunnitöö kohta. Kostja esitab hageja käsikirjaliselt koostatud ja kostjale esitatud tööaja tabelid (tl 93), millel on käsikirjaliselt juurde märgitud kostja kommentaarid ja parandused. Hageja töötas kostja juures Soomes ajavahemikul veebruar 2015 kuni september 2015 kokku 921 töötundi, mille eest maksti talle kokku 8767,04 eurot. Seega on hagejale makstud tunnitasu summas 9,52 eurot. Tõele ei vasta hageja väited septembris 2015 töötatud 211 töötunni osas. Hageja enda esitatud tööajaarvestustelt nähtub, et ta töötas augusti- ja septembrikuus 2015 kokku 211 töötundi. Seega on täiesti alusetu ja tõendamata Hageja väide ületunnitöö tegemise kohta. 18) Juhul kui hageja kostja poolt tehtud arvestustega ei nõustunud, siis pidanuks ta selle vaidlustama ITVS § 6 lg 1 sätestatud tähtaega järgides. Kuivõrd vastav tähtaeg oli hagi

esitamise seisuga möödas, siis palub kostja vastavas osas kohaldada hageja nõuetele aegumist. 19) Tõele ei vasta hageja väide nagu oleks pooltevaheline tööleping lõppenud 19.01.2016 hagejapoolse ülesütlemisega TLS § 91 lg 2 alusel. Tööleping oli hagejapoolse avalduse esitamise hetkeks juba lõppenud. Tulenevalt hagejapoolsetest töökohustuste olulisest rikkumisest ütles kostja töölepingu üles TLS § 88 lg 1 alusel juba 25.09.2015. Seejuures on sama dokument edastatud ka hageja lepingulisele esindajale 21.11.2015 (I k, tl 106107). Kui hageja leidis, et ülesütlemine ei vastanud seaduses sätestatud nõuetele, siis pidi ta TLS§ 105 lg 1 kohaselt esitama 30 kalendripäeva jooksul avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Kuna hageja ei ole tähtaegselt esitanud avaldust ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, siis on ülesütlemine TLS § 105 lg 2 kohaselt algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Seega on tööleping lõppenud juba 25.09.2015. Hagejapoolse ülesütlemisavalduse esitamise hetkel puudus poolte vahel kehtiv leping. Kuna üles on võimalik öelda üksnes kehtivat lepingut, siis ei saanud hageja lepingut enam 19.01.2016 omalt poolt üles öelda. Eelnevas tulenevalt nähtub, et poolte vahel puudus 01.10.2015-19.01.2016 kehtiv lepinguline suhe, mistõttu ei pidanud Kostja sel perioodil kindlustama tööga ning hageja töötasu nõue TLS § 35 alusel on täies ulatuses alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. 20) Hageja TLS § 100 lg 4 tuleneva hüvitise nõue on alusetu, kuna hageja tööleping lõppes juba 25.09.2015 TLS § 88 lg 1 alusel. 21) Hageja puhkusetasu nõue on alusetu, kuna kasutamata põhipuhkuse hüvitis on kostja poolt hagejale välja makstud töölepingu lõppemisel. Pooltevaheline töösuhe kestis perioodil 13.02.2015 kuni 25.09.2015, millest seitsmel viimasel päeval keeldus hageja põhjendamatult töö tegemisest. Seega teenis hageja välja 16 puhkusepäeva, mille eest on talle töölepingu lõppemisel arvestatud hüvitis summas 309,76 eurot (tl 109).

MENETLUSE KÄIK

22) Käesolevas asjas toimus 24.11.2016 korraldav kohtuistungil, kus kohus selgitas menetlusosalistele muu hulgas TsMS § 5, § 230 ja § 231 sätteid (I k, tl 179). Korraldaval kohtuistungil rahuldas kohus kostja taotluse tunnistaja Hans Seebergi ülekuulamiseks (I k, tl 179-18). 23) 28.03.2017 toimunud kohtuistungil kuulas kohus TsMS § 251 alusel tunnistajana üle Hans Seebergi (II k, tl 1-5).

KOHTU PÕHJENDUSED

24) Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindajad, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et Xxxxhagi tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata. 25) TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele ning TsMS § 442 lõike 8 alusel märgitakse otsuse põhjendavas osas ära tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid,

millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võivad tõenditeks olla muu hulgas tunnistaja ütlused. 26) Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 13.02.2015 sõlmisid hageja ja kostja töölepingu, mille alusel asus hageja tööle katusepaigaldajana alates 13.02.2015 ning töö tegemise kohaks oli töölepingus märgitud Harjumaa ning põhitöötasuks oli 390 eurot kuus (I k, tl 9-10). 27) Käesolevas asjas vaidlevad pooled kokkuvõtlikult järgmiste asjaolude üle: • kus kohas oli hageja töö tegemise koht; kas poolte vahel oli näilik kokkulepe töö tegemise koha osas; • millal hageja tööleping lõppes ning kelle töölepingu ülesütlemise avalduse alusel; • kas kostja poolt hageja töötasu nõude tasaarvestamine summas 611,22 eurot on põhjendatud; • kas kostja on jätnud hageja tööga kindlustamata ning sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt töö mitteandmise eest töötasu; • kas hageja TLS § 100 lg 4 hüvitise nõue on põhjendatud; • kas hageja TLS 71 alusel kasutamata jäänud põhipuhkuse hüvitise nõue on põhjendatud. 28) Poolte vahel sõlmitud töölepingu punkt 2.5 kohaselt oli hageja töö tegemise kohaks Harjumaa (I k, tl 9). Töö tegemise koha kindlakstegemisel tuleb lähtuda poolte kokkuleppest (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-187-13, p 14). Hageja on tuginenud töö tegemise koha osas sõlmitud kokkuleppe näilisusele. Kui pooled on leppinud töö tegemise osas kokku näiliselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 tähenduses, on see kokkulepe TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine ning tegeliku kokkuleppe varjamise korral kohaldatakse selle kokkuleppe kohta sätestatut. TLS § 21 kohaselt võib töölähetus poolte kokkuleppel kesta rohkem kui 30 järjestikku kalendripäeva, seega võib töölähetus olla poolte kokkuleppel ka tähtajatu. Kostja on avaldanud, et kostja ettevõte tegutseb nii Eestis kui Soomes, mistõttu võetakse tööle töötajaid, kes on lisaks Eestis töötamisele valmis viibima lähetuses Soomes. 28.03.2017 kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja Hans Seebergi ütlustest nähtub, et hageja pidi töötama Eestis kahel objektil, kuid ta ei ilmunud Eestis asuvatele objektidele tööle (II k, tl 4-5). Seega pakuti hagejale korduvalt võimalust teha tööd Eestis, kuid ta keeldus sellest ja soovis ise teha võimalusel tööd vaid Soomes. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-187-13 leidnud, et töölähetuseks saab pidada ka näiteks kümnekuulist töötamist Soome Vabariigis, ilma, et töötaja oleks tegelikult Eesti Vabariigis töötanud. Kohtu hinnangul on tuvastatud, et hageja võeti tööle põhikohaga Eestis, kuid kuna kostja tegutses ka Soomes, siis poolte kokkuleppel lähetati hageja pärast lepingu sõlmimist tööle Soome. Nimetatud asjaolu kinnitab ka töölepingu punktis 4.1 kokkulepitud põhitöötasu suurus 390 eurot kuus (I k, tl 9). Seega leiab kohus, et hageja töö tegemise kohaks oli Eesti ning Soomes töötamine oli töölähetus TLS 21 tähenduses, mille kohaselt võib tööandja lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. 29) Hageja on esitanud kostja vastu vähemmakstud töötasu nõude. Kohus käsitleb kohaldatava õiguse küsimust. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 35 lg 2 p 1 kohaselt ei tohi töölepingu puhul õiguse valik viia selleni, et töötajalt võetakse kaitse, mis talle on tagatud selle riigi õiguse imperatiivsete sätetega, mis kuuluksid kohaldamisele õiguse valiku puudumisel vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2. REÕS § 35 lg 2 alusel kohaldatakse õiguse valiku puudumisel töölepingule selle riigi õigust, kus töötaja lepingut täites harilikult oma tööd teeb, isegi kui ta ajutiselt töötab mõnes teises riigis.

Kuivõrd pooled ei ole töölepingus leppinud kokku kohaldatavas õiguses, siis tuleb nii REÕS § 35 lg 2 p 1 alusel kui ka Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse nr 593/2008 (Rooma I määrus) art 8 lg-st 2 alusel kohaldada Soome Vabariigi õigust. Hageja reaalne töötamise koht töösuhte jooksul oli Soome Vabariik, tööleping lõppes enne, kui hageja jõudis tööd teha ka Eestis. Soomes reguleerib lähetatud töötajate töötingimusi Soome Vabariiki lähetatud töötajate seadus (Laki lähetetyistä työntekijöistä). Soome Vabariiki lähetatud töötajate seaduse § 3 järgi arvatakse lähetusega seotud tasud palga alammäära hulka. Arvestades nõudeperioodi on asjakohane alates 20.03.2014 kehtinud kollektiivlepingu redaktsioonid. Töölepingule kohalduv õigus tuleb kohtul määrata kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse nr 593/2008 (Rooma I määrus) järgi (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1179-12, p 12). Rooma I määruse art 28 järgi kohaldub määrus lepingutele, mis on sõlmitud alates 17.12.2009, pooltevaheline tööleping sõlmiti pärast nimetatud kuupäeva. Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8. Selle artikli esimese punkti esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 kohaselt valinud. Rooma I määruse art 3 lg 1 teise lause järgi tuleb valik teha sõnaselgelt või see peab nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei või õiguse valik põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ettenähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel art 8 lõigete 2 kuni 4 alusel. Pooltevahelises töölepingus ei sisaldu poolte avaldused selle kohta, millised tööõiguse sätted kuuluvad kohaldamisele. Siiski saavad pooled kokkuleppe kohaldatava õiguse valiku kohta avaldada ka kohtumenetluses (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 32-1-52-10, p 20). Mõlemad pooled on avaldanud kohtule, et nad soovivad vaidluse lahendamist Soome õiguse järgi. Seega tuleb Rooma I määruse art 8 p 1 esimese lause alusel vaidlus lahendada Soome õiguse järgi. Soome Vabariigi töösuhete üldtingimuste (Rakennusalan työehtosopimusurakkahinnoitteluineen, lühend TES) alusel oli 1. palgakategooria tunnipalk kuni 31.05.2015 seisuga 9,79 eurot ja alates 01.06.2015 9,83 eurot, 2. palgakategooria tunnipalk 11,14 eurot ja 11,18 eurot ning 3. palgakategooria tunnipalk 12,29 eurot ja 12,34 eurot. 30) Hageja hinnangul on hageja puhul põhjendatud vähemalt 3. raskusastmetöö tunnipalk, kuna hageja oli rohkete kogemustega katusepaigaldaja (I k, tl 37, p 3.1). Hageja hinnangul tõendab seda ka töölepingu punktis 2.2 märgitud töötaja eelnev töökogemus (I k, tl 9). Kostja ei nõustu hageja väitega, et hagejale kohaldub kollektiivlepingus ettenähtud 3. raskusastmega töö tasumäär ning kostja hinnangul vastas hageja töö 1. raskusastmele (I k, tl 54). Kohus nõustub kostja seisukohaga ning leiab, et hageja töö vastas 1. raskusastmele, mitte 3. raskusastmele. Ainuüksi töölepingu punktis 2.2 märgitud hageja eelnev töökogemus ei tõenda 3. raskusastmetöö kvalifikatsiooni, sest vastav märge on töölepingusse tehtud hageja paljasõnalise kinnituse järgi. 28.03.2017 kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja Xxxxon andnud ütlusi selle kohta, et tema kontrollis hageja tööd objektil, teostas järelvalvet, hageja tegi sageli katusepaigaldamise töödes vigu, mingil määral olid hagejal teadmised katusetööst küll olemas, kuid ta ei kasutanud neid praktikas. Alguses tegi Xxxx vastuvaidlematult puudustega töö ümber, kuid hiljem hakkas vastu vaidlema. Hageja Xxxxvarasem töökogemus oli töölepingusse märgitud tema enda ütluste järgi (II k, tl 4-5). 31) Kostja tööaja ja töötasu arvestuse tabeli kohaselt (I k, tl 93) ning hageja poolt tehtud arvestuse parandustest ja kostjapoolsetest kommentaaridest (I k, tl 94-101) nähtub, et hagejale on töötamise perioodil 2015 veebruarist kuni 2015 septembrini arvestatud töötasu kokku summas 8767,04 eurot, millest 3925,04 eurot (bruto) on tasutud töötasuna ning 4842 eurot on tasutud päevarahana (I k, tl 110-111). Samuti nähtub, et hageja töötas kogu töösuhte perioodil Soomes kokku 921 tundi, mille eest talle maksti kokku 8767,04

eurot, so tunnitasu summas 9,52 eurot. Kuna hageja ei ole kostjale esitanud kuludokumente lähetuskulude hüvitamiseks, siis tuleb kohtu hinnangul lugeda, et kostja poolt on hagejale päevaraha makstud toetusena, mis tuleb lugeda töötasu osaks. Pooltevahelisest internetivestlusest nähtub, et vähemalt 22.09.2015 seisuga ei ilmunud hageja enam tööle ja keeldus tööd tegemast (I k, tl 63-67). Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja nõue saamatajäänud töötasus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. 32) Järgmisena käsitleb kohus hageja tasaarvestatud töötasu nõuet summas 611,22 eurot. TLS § 78 lg 1 alusel võib kohtuväliselt tööandja oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 25.09.2015 teostas kostja hagejale 2 ülekannet: 1) summas 31,77 eurot, selgitusega -„Aug töötasu 316,53 Sept.töötasu 109,38 Pangakaardiga nr.***2620 ostud 10.09 -50.02 15.09 -68,75 18.09 -275,37 Xxxx“; 2) summas 40,82 eurot, selgitusega „Lähetuskulud 19.-Majanduskulud -33,88 Puhkusekompensatsioon 238,90 Arestitud -183,20 Lõpparve Xxxx“ (I k, tl 11). Nimetatud väljavõttest nähtub, et kostja on tasunud hagejale: augusti kuu töötasu 316,53 eurot; septembri töötasu 109,38 eurot; puhkusekompensatsiooni 238,90 eurot. Samas on sellest summast mahaaervestatud: 1) pangakaardiga nr ....2620 tasutud ostud 10.09.2015, 15.09.2015, 18.09.2015 kogusummas 394,14 eurot; 2) majanduskulud summas 33.88 eurot; 3) arestitud summa 183.20 eurot. Tunnistaja Xxxxon kinnitanud, et kostjal oli tema teada üks pangakaart, mis oli antud hagejale kasutamiseks kütuse eest maksmisel Soomes (II k, tl 4-5). Swedbank konto väljavõtetest nähtub, et kostjale kuuluvat pangakaarti on kasutatud muu hulgas 10.09.2015, 15.09.2015 ja 18.09.2015 Soomes (I k, tl 60-62). Kostja on esitanud tõendina hageja ja kostja seadsliku esindaja vahel 22.09.2015 toimunud internetivestluse väljavõtte (I k, tl 63-67). TsMS § 231 lg 2 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Sama paragrahvi lõike 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hageja ei ole kõnealusele kostja tõendile ühelgi korral vastuväidet esitanud. Seega loeb kohus tõendatuks, et hageja ja kostja seadusliku esindaja vahel toimus 22.09.2015 internetivestlus, mille sisust tuleneb, et hageja Xxxx soovis, et kostja maksaks talle raha ära, kuid kostja esindaja märkis, et Xxxx on ostnud firma kaardiga alkoholi ja muud, mille peale hageja kirjutas: „võta maha ja maksa palk ära ja lähen tagasi” (I k, tl 63-67). Kohus käsitleb hageja sellist sõnakasutust nõusoleku andmisena arvestada tema palgast maha („võta maha”) kostja pangakaardiga tehtud kulutused. Summa 183,20 eurot ei ole mitte kostja poolt tasaarvestatud summa, vaid tegemist on Paide kohtutäittur Virge Välb arestimisakti alusel 25.09.2015 täiteasjades arestitud summaga (tl 68-88). Perioodil 2015 aprill kuni 2015 september on igakuiselt kohtutäituri poolt arestitud osaliselt hageja töötasu (I k, tl 68-88). Hagejale on majanduskuludeks 2015 augustikuus kokku kantud 400 eurot (tl 11), millest kuludokumendid on hageja poolt esitatud 366,12 euro ulatuses (I k, tl 84-92). Sellest tulenevalt tasaarvestas kostja 33,88 eurot hagejale majanduskuludeks tehtud, kuid kuludokumentidega tõendama summas hageja lõpparvega. Eeltoodust tulenevalt on hageja lõpparvest tehtud kinnipidamised seaduslikud ning hageja nõue 611,22 euro suuruse tasaarvestatud töötasu osas on alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. 33) Kohus hindab, millal hageja tööleping lõppes. Hageja arvates ütles ta kostjaga töölepingu üles alates 19.01.2016 (I k, tl 1-7, 13-15) ning kostja leiab, et tööleping lõppes juba 25.09.2015 TLS § 88 lg 1 alusel tööandjapoolse (kostja) ülesütlemisega (I k, tl 50-59). Töölepingu ülesütlemine toimub tahteavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. TsÜS § 69 lg 1 esimene lause sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saajale) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks 25.09.2015 kätte

saanud töölepingu ülesütlemise avaldust. Kohus loeb tõendatuks, et hageja sai kostja töölepingu ülesütlemise avalduse kätte 23.11.2015, mil selle sai kätte tema esindaja XxxxThemis Õigusbüroost (I k, tl 103-108). Nimetatud asjaolu nähtub otseselt Xxxx 23.11.2015 saadetud e-kirjast kostjale (I k, tl 106-107), milles Xxxxon muu hulgas ka ise kinnitanud enda esindusõigust ja avalduse kättesaamist. 24.11.2016 toimunud kohtuistungil väitis hageja esindaja Birgit Jõgi, et asjaolu, millal e-mail endisele esindajale saadeti, vajab täpsustamist (I k, tl 179-180). Xxxxkinnitab enda 22.02.2016 töövaidluskomisjonile saadetud e-kirjas jätkuvalt, et ta on Xxxxvolitatud esindaja (I k, tl 19). Hageja on enda 07.04.2017 kohtuteesides asunud esmakordselt kohtumenetluses seisukohale, et Xxxxl puudus esindusõigus (II k, tl 10-12, p 1.2). Kuigi kohus peab Xxxx esindusõigust tuvastatuks, märgib kohus siiski, et hageja ei ole varasemas menetluses tuginenud kõnealusele seisukohale, mistõttu ei saa hageja sellele kohtukõnes TsMS § 402 lg 2 kohaselt tugineda. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vähemalt 23.11.2015 seisuga oli hagejale kätte toimetatud tööandjapoolne töölepingu ülesütlemise avaldus, mistõttu loeb kohus poolte töösuhte lõppenuks alates 23.11.2015. Kuivõrd poolte töösuhe oli lõppenud 23.11.2015, siis on hageja 19.01.2016 töölepingu ülesütlemise avaldus toimetu, sest varasemalt kostja poolt tehtud ülesütlemise avaldus on kehtiv. 34) Hageja nõuab kostjalt keskmist töötasu töö mitteandmise eest perioodil 2015 oktoobrist kuni 19.01.2016. Kohus hindab, kas kostja pidi kindlustama hageja tööga kuni töölepingu lõppemiseni 23.11.2015. TLS § 28 lg 2 p 1, 2 järgi on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga, andma selgelt ja õigel ajal vajalikke korraldusi ning maksma töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Töötajal ei ole kohustust tööd nõuda ja tööandjal on õigus keelduda töötasu maksmisest üksnes juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 19 teine lõik ja seal viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13607, p 12). Eelneva põhjal tuli kostjal tõendada, et tal oli hagejale tööd anda ja et hageja pidi sellest ka mõistlikult teada saama, kuid hageja ei ilmunud tööle. Nimetatud asjaolud on leidnud tõendamist nii tunnistaja Hans Seebergi ütlustega (II k, tl 4-5), pooltevahelise internetiveslusega 22.09.2015 (I k, tl 63-67), kui ka kostjapoolse töölepingu ülesütlemisavaldusega, millel on kuupäevaks 25.09.2015 (I k, tl 103). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja keskmsie töötasu nõue perioodil 2015 oktoobrist kuni 19.01.2016 on alusetu ja põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. 35) TLS § 95 lg 1 alusel võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Kuigi tööandja on koostanud töölepingu ülesütlemise avaldusena dokumendi nimetusega „korraldus”, leiab kohus, et tegemist on töölepingu ülesütlemise avaldusega TLS § 95 lg 1 tähenduses (I k, tl 103). Nimetatud dokumendist nähtub, kellega töösuhe lõpetatakse, mis alusel seda tehakse ja millal. Samuti on selles dokumendis välja toodud üksikasjalikult need rikkumised, mida kostja hagejale ette heidab ning mis on põhjustanud töölepingu erakorralise ülesütlemise tööandja poolt. Tööandjale ei saa ette heita asjaolu, et töölepingu ülesütlemise avalduses on ülesütlemise alusena märgitud üksnes TLS § 88 lõige 1 ning mitte vastavat alapunkti, sest TLS §-s 88 lõikes 1 toodud alapunktide loetelu ei ole ammendav ning kostja on töölepingu ülesütlemise avalduses konkreetselt märkinud need hageja teod, mis on põhjustanud töölepingu erakorralise ülesütlemise tööandja poolt. 36) TLS § 88 lg 2 alusel enne töölepingu ülesütlemist peab tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Tööandja pakub töötajale teist tööd, sealhulgas korraldab vajadusel töötaja täiendusõppe, kohandab töökohta või muudab töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid ning teise töö pakkumist võib asjaolusid arvestades mõistlikult eeldada. TLS § 88 lg 3 alusel tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles

öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle, et kostja ei pakkunud hagejale teist tööd ning ei hoiatanud hagejat. Käesolevas asjas ei olnud mõistlik eeldada, et kostja pakub hagejale teist tööd, sest olukorras, kus töötaja keeldub tööle tulemast, ei ole mõistlik eeldada teise töö pakkumist. Kohus leiab, et töösuhte jätkamine vaidlusaluses olukorras ei olnud enam võimalik ning hageja kohustuste rikkumise erilise raskuse tõttu ja hea usu põhimõtete järgi ei saanud tööandjalt oodata hoiatuse tegemist. Tunnistaja Xxxx on andunud ütlusi selle kohta, et hageja „jooksis objektilt ära” ning asus tööle uue tööandja juurde (II k, tl 4-5). Hageja ise väitis samuti Kuldne Börs veebilehel avaldatud kuulutuses 25.09.2015, et tema tööleping on lõppenud (I k, tl 134-135). Kohtu hinnangul on eeltoodu alusel põhjendatud kostja poolt hagejale enne töölepingu erakorralist ülesütlemist teise töö mitte pakkumine ja hoiatuse mitte tegemine. 37) Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja TLS § 100 lg 4 tuleneva hüvitise nõue on alusetu, kuna kohus on tuvastanud, et hageja tööleping lõppes tööandjapoolse (kostja) ülesütlemisavaldusega töötajast tuleneval põhjusel 23.11.2015, mil hageja sai ülesütlemisavalduse kätte. 38) Hageja on esitanud TLS § 71 järgi kasutamata põhipuhkuse hüvitamsie nõude. Kohus leiab, et hageja vastav nõue on alusetu ja põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata. Kasutamata põhipuhkuse hüvitis on kostja poolt hagejale välja makstud töölepingu lõppemisel vastavalt tööandja puhkusehüvitise arvestusele 16 puhkusepäeva eest (I k, tl 109; 11). 39) TsMS § 238 lg 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata juba vastuvõetud, kuid käesolevas otsuses mitte käsitletud tõendid, sest nendest ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. 40) Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja Xxxxhagi tuleb jätta täielikult rahuldamata. 41) Hagi hind on TsMS § 124 lg 1 alusel 26053,63 eurot.

Menetluskulude jaotus 42) TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. 43) TsMS § 177 lg 1 p 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. TsMS § 174 lg 8 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades 5. jaos sätestatud erisusi. 44) TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on

menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 45) Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (vt Riigikohtu 03.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 14). Kohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. 46) TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kooskõlas TsMS § 162 lg 1 jäävad menetluskulud hageja Xxxxkanda. 47) Kostja esitas lõpliku menetluskulude nimekirja 13.04.2017, mille kohaselt palub kostja hagejalt välja mõista menetluskulud õigusabile kokku summas 1732.50 eurot (ilma käibemaksuta) (II k, tl 18-19). Kostja on õigusabile kulutanud kokku 24.75 tundi. Kostja esindaja tunnihind on 70 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kulutusega. Kohus ei pea vajalikuks hinnata minutilise täpsusega iga kostjale osutatud teenuse raames tehtud õigusabitoimingu vajalikkust ja põhjendatust, vaid annab hinnangu kostja menetluskulude põhjendatusele tervikuna, arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust. Samuti leiab kohus, et Eesti Advokatuuri liikmeks mitteoleva lepingulise esindaja tunnitasu 70 eurot (käibemaksuta) vastab Eestis tavapärasele ja kohtupraktikas aktsepteeritud sarnase kvalifikatsiooniga esindaja tasu suurusele. Kohtu hinnangul võib põhjendatuks ja vajalikuks teenuse mahuks pidada kogu kostja õigusabikulu, so summas 1732.50 eurot. 48) Hageja on esitanud kostja menetluskulude suurusele vastuväited, milles palutakse vähendada kostja esindaja ajakulu 24,75 tunnilt 14 tunnile (I k, tl 172-174; II k, tl 23-24). Kohus leiab, et arvestades käesoleva menetluse keerukust, mahtu ning toimunud kohtuistungeid, on kostja menetluskulu täielikult põhjendatud ning kohus ei pea vajalikuks rahuldada hageja taotlust kostja esindaja ajakulu vähendamiseks. Kostja on enda menetluskulude nimekirjas ja avalduses märkinud täpselt millal ja milliste toimingute teostamise eest on tal ajakulu tekkinud. Kohus peab kostja menetluskulu põhjendatuks. 49) Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejalt Xxxxilt kostja XxxxOÜ kasuks välja mõistmisele menetluskulu (õigusabikulu) kokku summas 1732,50 eurot. 50) Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb rahuldada kostja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. 51) Hageja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja nimekirja summas 2976 eurot, kuid kohus jätab hagi rahuldamata jätmise tõttu ning menetluskulude hagejalt väljamõistmise tõttu hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldamata (II k, tl 16-17). Kohus ei analüüsi hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reena Nieländer Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.