OÜ Interfurgo pankrotimenetlus Menetluskulude väljamõistmine Ain Tammverele ärikeelu kohaldamise menetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 24. märtsi 2016 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ain Tammvere määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja: Ain Tammvere (isikukood: XXXX); esindaja vandeadvokaat Anto Kasak Puudutatud isik: Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu); esindaja Alar Must
1.Jätta rahuldamata Ain Tammvere taotlus mõista Eesti Vabariigilt välja 4080 eurot kohtukuluna asjatundja arvamuse eest ja jätta selles osas Ain Tammvere määruskaebus rahuldamata.
2.Sõnastada Tartu Maakohtu 24. märtsi 2016 määrus järgmiselt:
2.1.Lõpetada OÜ Interfurgo juhatuse liikme Ain Tammvere osas 2. septembril 2015 algatatud ärikeelu
esindajad
RESOLUTSIOON
kohaldamise menetlus Ain Tammvere suhtes ärikeeldu kohaldamata.
2.3.Jätta Ain Tammvere menetluskulud ärikeelu kohaldamise menetluses riigi kanda.
2.4.Ain Tammvere avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks rahuldada osaliselt. Määrata Ain Tammvere menetluskulude (õigusabi kulude) suuruseks 1560 eurot ning mõista nimetatud summa Eesti Vabariigilt Ain Tammvere kasuks välja.
2.5.Jätta rahuldamata Ain Tammvere taotlus mõista Eesti Vabariigilt välja 4080 eurot (koos käibemaksuga) kohtukuluna asjatundja arvamuse eest.
3.Tagastada Ain Tammverele määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 50 eurot riigituludest. Ülejäänud määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.18. juuni 2014 määrusega kuulutati välja OÜ Interfurgo pankrot. Tartu Maakohtu 5. augusti 2014 määrusega nimetati pankrotihalduriks Sirje Tael.
28.augustil 2015 esitasid pankrotihaldur ja võlgniku pankrotitoimkonna esimees Oliver Nääs kohtule ühise taotluse kohaldada võlgniku juhatuse liikme Ain Tammvere suhtes ärikeeldu ning keelata tal tema poolt võlausaldajate huvide jätkuva kahjustamise vältimiseks tegutsemine mistahes juriidiliste isikute prokuristina, juhatuse liikmena ja nõukogu liikmena ning füüsilisest isikust ettevõtjana mistahes tegevusaladel.
2.Ain Tammvere leidis, et ärikeelu kohaldamiseks puudub objektiivne vajadus ja avalik huvi. Tegemist on kahe eraisiku vahelise vaidlusega (tsiviilasi nr 2-14-57666), mille lahendamiseks ei ole ärikeeld kohane vahend. Ain Tammverele üritatakse ette heita ühte tehingut, mis toimus turutingimustel ning mis oli võlgniku pankrotimenetluse seisukohalt põhjendatud ning võlgniku võlausaldajatele kasulik. Menetluskulud palus Ain Tammvere jätta pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe või alternatiivselt Eesti Vabariigi kanda. Ain Tammvere menetluskulude nimekirja kohaselt taotles
ta lepingulise esindaja kulu 4524 eurot (sh käibemaks) ja asjatundja arvamuse kulu 4080 eurot (sh käibemaks) väljamõistmist.
MAAKOHTU SEISUKOHT
3.Tartu Maakohus lõpetas 24. märtsi 2016 määrusega OÜ Interfurgo (pankrotis) juhatuse liikme Ain Tammvere osas 2. septembril 2015 algatatud ärikeelu kohaldamise menetluse Ain Tammevere suhtes ärikeeldu kohaldamata ning jättis Ain Tammvere menetluskulud tema enda kanda. Kuna Ain Tammvere menetluskulud jäid tema enda kanda, maakohus menetluskulusid summaliselt kindlaks ei määranud. Nii pankrotiseadus (PankrS) § 91 lg 2 kui ka tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 476 lg 1 võimaldavad kohtul määrata ärikeelu omal algatusel. Ain Tammvere on alates 8. maist 2012 võlgniku juhatuse liige, seega on Ain Tammvere näol tegemist isikuga, kelle suhtes kohus saab tulenevalt PankrS § 91 lg-st 2 ja PankrS § 19 lg-st 1 kohaldada ärikeeldu.
4.Ärikeelu kohaldamise eesmärk on kolmandate isikute preventiivne kaitse, tõkestamaks ärikeelu subjektil toime panna uusi võimalikke süütegusid või tekitada kolmandatele isikutele kahju (Riigikohtu 22. veebruari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09). Nimetatud seisukohast tuleneb, et ärikeeldu kohaldatakse eelkõige avalikes huvides ning ka ärikeelu kohaldamise menetlus toimub eelkõige avalikes huvides. Eelnevast tulenevalt saatis maakohus Ain Tammvere menetluskulude nimekirja seisukoha avaldamiseks Eesti Vabariigile (Justiitsministeeriumi kaudu), kelle vastuse kohaselt ei ole Ain Tammvere menetluskulude riigi kanda jätmiseks alust, menetluskulud on ebavajalikud ja olulises osas ülepaisutatud. Maakohus nõustus Justiitsministeeriumi seisukohaga, et TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause kohaselt võib kohtuvälised kulud jätta riigi kanda üksnes juhul, kui kohtuväliste kulude kandmiseks anti isikule menetlusabi. Ain Tammverele ei ole menetlusabi antud. Seega on lepingulise esindaja kulude riigi kanda jätmine TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause alusel välistatud. Menetluskulude väljamõistmisel tuleb arvestada hagita asjade menetluste erinevat iseloomu (Riigikohtu 19. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13, p 14). Maakohus leidis, et pankrotimenetluse raames ärikeelu kohaldamise otsustamise menetluses tuleb arvestada menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramisel pankrotimenetluse erisustega, sh pankrotimenetluse eesmärkide ja võlgniku juhatuse liikme rolliga antud menetluses. Pankrotiseadus ei näe ette pankrotivõlgniku pankrotimenetluses osalemise kulude hüvitamist. Pankrotimenetluse raames ärikeelu kohaldamise otsustamise menetluses osaleb menetlusosalisena ainult isik, kelle suhtes kohus kaalub ärikeelu kohaldamist PankrS § 91 lg 2 alusel. TsMS § 172 lg 2 alusel tuleb Ain Tammvere menetluskulud jätta tema enda kanda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Ain Tammvere (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus menetluskulude jaotamise osas ning teha uus määrus, millega jätta Ain Tammvere menetluskulud 8604 eurot täies ulatuses pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe kanda või alternatiivselt Eesti Vabariigi kanda. Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud kohaldamata TsMS § 172 lg 7. Kuivõrd kaebaja suhtes jäeti ärikeeld kohaldamata, siis oli tegemist põhjendamatu menetlusega, st ärikeelu kohaldamiseks puudusid alused. Taotlus menetluse alustamiseks on esitatud tahtlikult, sest rohkem kui aasta pärast pankroti väljakuulutamist ei ole võimalik õiguslikult põhistatud taotlust
esitada pelgalt hooletusest. Pankrotihalduri ja toimkonna esimehe vastutust menetluskulude kandmise osas ei välista asjaolu, et nimetatud isikute näol ei ole tegemist menetlusosalistega. TsMS § 172 lg 1 sätestab hagita asjas menetluskulude jaotamise põhimõtted menetlusosaliste vahel, kuid kohtu poolt kohaldamata jäetud TsMS § 172 lg 7 võimaldab jätta kulud nende isikute kanda, kes ei ole küll menetlusosalised, kuid on tinginud põhjendamatu menetluse. TsMS § 172 lg 8 kolmas lause kohaldub olukordades, kus isik on saanud menetlusabi ning lahendamisele kuulub olukord, kas jätta menetlusosaliste kulud täies ulatuses menetlusabi saanud isiku kanda või riigi kanda. Kuivõrd käesolevas asjas ei käi vaidlus selle üle, kas menetlusabi saanud isikult välja mõistetud kulude kandmise eest vastutab menetlusabi saanud isik ise või riik, siis ei ole TsMS § 172 lg 8 kolmas lause kohaldatav ning märgitud säte ei välista menetluskulude kandmist Eesti Vabariigi poolt. Kulude jätmine Eesti Vabariigi kanda on põhjendatud, sest ärikeelu kohaldamise menetlus toimub avalikes huvides. TsMS § 172 lg 8 esimese lause kohaldamine ei pruugi tagada iga liiki hagita menetluses isiku kasuks vajalike ja põhjendatud esindajakulude väljamõistmist. Menetluskulude kindlaksmääramisel toimub sisuliselt kahju hüvitamise nõude maksmapanek, sest menetluskulude kindlaksmääramise menetluses toimub kohtumenetlusega kaasnenud kahju (õigusabikulu) väljamõistmine tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Kuivõrd kohus on jätnud kaebaja suhtes ärikeelu kohaldamata, siis tuleb menetlust ärikeelu kohaldamiseks pidada alusetuks ja kohtumenetlusega kaasnenud kulusid lugeda kahjuks. Kaebaja ei oleks pidanud kandma kulutusi menetluskuludele, kui käesolevat menetlust ei oleks alustatud. Kaebaja varaliste õiguste riive on väga intensiivne. Ei ole proportsionaalne ega kooskõlas PS §-ga 32 jätta menetluskulud isiku kanda, kes ei ole taotlenud menetluse alustamist ega ole rikkumisi toime pannud, kuid on selle tõendamiseks pidanud kandma kulutusi. TsMS § 172 lg 2 reguleerib ainult olukordi, kui menetluses on ainult avaldaja või kui kulusid ei jäeta teiste menetlusosaliste kanda. Käesolevas asjas ei ole tegemist kummagi juhuga. Kaebaja oli menetluses puudutatud isikuks. Kuivõrd kaebaja ei olnud menetluses avaldajaks ning teised menetlusosalised puudusid, siis ei ole võimalik jaotada menetluskulusid vastavalt TsMS § 172 lg-le 2.
6.Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) leidis, et maakohus on õigesti jätnud menetluskulud Ain Tammvere enda kanda, mistõttu ei ole määruskaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ain Tammvere menetluskulude riigi kanda jätmiseks ei ole alust.
MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
7.Tartu Ringkonnakohus tegi 28. juunil 2016 määruse, millega tühistas maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega jättis puudutatud isiku menetluskulud riigi kanda. Kohus rahuldas Ain Tammvere menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, määras Ain Tammvere lepingulise esindaja kulude suuruseks 1560 eurot ning mõistis selle riigilt välja. Ringkonnakohus leidis, et kohus ei saa jätta Ain Tammvere menetluskulusid pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe kanda. Ärikeelu menetluse algatab üksnes kohus. Seega on kohtul kohustus kontrollida seda, mida haldur on ärikeelu kohaldamisel taotluses avaldanud. Seejuures peab kohus tegutsema viisil, mis ei põhjusta menetlusosalisele suuri menetluskulusid ja üldjuhul ei välju võlgniku teabeandmise kohustuse raamidest. Pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees ei ole tsiviilasja menetlusosalised. Seega ei kohaldu menetluskulude jaotusele TsMS § 172 lg 1 teine lause.
Samuti ei ole pankrotihaldurilt ja pankrotitoimkonna esimehelt Ain Tammvere menetluskulude väljamõistmise aluseks TsMS § 172 lg 7, nagu ekslikult on märgitud määruskaebuses. Ei pankrotihaldur ega pankrotitoimkonna esimees ole menetluse algatamisel olnud raskelt hooletud ega alustanud tahtlikult põhjendamatut menetlust. 28. augustil 2015 maakohtule esitatud taotlusega täitsid pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees nendele seadusest tulenevaid kohustusi (PankrS § 55 lg 3 p-d 11 ja 5, § 73 lg 1). Õige on määruskaebuse väide, et TsMS § 172 lg 2 antud juhul ei kohaldu. PankrS § 91 lg 2 järgi on ärikeelu kohaldamise eesmärk kolmandate isikute preventiivne kaitse, tõkestamaks ärikeelu subjektil toime panna uusi võimalikke süütegusid või tekitada kolmandatele isikutele kahju (Riigikohtu 22. veebruari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09, p 15). Seega kohaldatakse ärikeeldu eelkõige avalikes huvides ning ka ärikeelu kohaldamise menetlus toimub eelkõige avalikes huvides. Kuna ärikeelu kohaldamise menetlus toimub avalikes huvides, siis tuleb Ain Tammvere menetluskulud maakohtus jätta riigi kanda. Ain Tammvere menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud, mille hüvitamist ta taotleb, lepingulise esindaja kulu 4524 eurot (koos käibemaksuga) ja ekspertiisikulu 4080 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus leidis, et Ain Tammvere lepingulise esindaja kulud saab lugeda põhjendatuks üksnes osaliselt. Põhjendatuks saab lugeda lepinguliste esindajate tasumäära, mis on 130 eurot ühe töötunni eest ning millele lisandub käibemaks. Tsiviilasja keerukust ning mahtu arvestades luges ringkonnakohus põhjendatuks Ain Tammvere lepingulise esindaja kuluks 10 tundi, s.o rahaliselt 1300 eurot, koos käibemaksuga 1560 eurot. Ringkonnakohus leidis, et A. Juhkami tasu ei ole praeguses menetluses vajalik ja põhjendatud kulu. Määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulusid ei hüvitata TsMS § 178 lg 4 järgi.
MENETLUS RIIGIKOHTUS
7.Ain Tammvere esitas 13. juulil 2016 määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2016 määruse peale, millega palub tühistada määruse osas, milles ringkonnakohus jättis puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue määruse, millega mõista puudutatud isiku menetluskulud 8604 eurot välja Interfurgo OÜ (pankrotis) pankrotihaldurilt ja pankrotitoimkonna esimehelt või alternatiivselt riigilt.
8.Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) esitas 28. juulil 2017 määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2016 määruse peale, millega palub tühistada määruse osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse, jättis puudutatud isiku menetluskulud ja määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda, rahuldas puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, määras puudutatud isiku menetluskulude suuruseks 1560 eurot ning mõistis selle riigilt välja.
9.Riigikohtu tsiviilkolleegium andis asja lahendamise TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel üle Riigikohtu üldkogule.
10.Riigikohtu üldkogu tegi 2. mail 2017 otsuse, millega rahuldas Ain Tammvere määruskaebuse osaliselt ning jättis Eesti Vabariigi määruskaebuse rahuldamata. Üldkogu tunnistas TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause põhiseadusega vastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda jätta kohtuväliseid kulusid riigi kanda, kui ärikeeldu ei kohaldata isikule, kellele ei ole antud menetlusabi. Samuti tühistas üldkogu Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2016
määruse osas, millega ringkonnakohus jättis lahendamata Ain Tammvere taotluse mõista Eesti Vabariigilt Ain Tammvere kasuks välja 4080 euro (koos käibemaksuga) suuruse kohtukulu (asjatundja arvamuse kulu) ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Riigikohtu üldkogu leidis, et ärikeelu kohaldamise menetlus toimub avalikes huvides. Kuna praegusel juhul ei vasta õigussuhte reguleerimata jätmine üldkogu arvates seaduse mõttele ega eesmärgile, tuleb analoogia põhjal kohaldada sätet, mis reguleerib olukorda, kus hagita menetlus algatatakse muu hulgas kohtu initsiatiivil ja kus menetluse tulemusena võib esineda isiku põhiõiguste oluline riive. Üldkogu asus seisukohale, et olukorras, kus kohus kaalub ärikeelu kohaldamist pankrotis äriühingu juhtorgani liikme suhtes ja ärikeeld jääb määramata, on alus jätta menetluskulud (nii kohtukulud kui ka kohtuvälised kulud) Eesti Vabariigi kanda. Kohtud jätsid ärikeelu määramata ja ringkonnakohus jättis Ain Tammvere menetluskulud õigesti Eesti Vabariigi kanda, kuid põhjendas seda ekslikult sellega, et riik on TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi isik, kelle huvides menetlus toimub. Rakendades TsMS § 172 lg 3 teist lauset analoogia korras, tuleb ringkonnakohtu määrus jätta menetluskulude riigi kanda jätmise osas küll muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis lahendamata Ain Tammvere taotluse mõista Eesti Vabariigilt tema kasuks välja asjatundja arvamuse kui dokumentaalse tõendi saamise kulu. Selles osas saadab üldkogu asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb Ain Tammvere eelnimetatud taotlus lahendada. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus lahendas Ain Tammvere taotluse mõista Eesti Vabariigilt tema kasuks välja kohtuvälise kuluna lepingulise esindaja kulu ning mõistis Eesti Vabariigilt Ain Tammvere kasuks välja 1560 eurot (koos käibemaksuga) ja jättis 2964 euro (koos käibemaksuga) suuruse lepingulise esindaja kulu välja mõistmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
11.Vastavalt Riigikohtu üldkogu juhistele vaatab ringkonnakohus Ain Tammvere määruskaebust läbi ulatuses, mis puudutab Ain Tammvere taotlust mõista menetluskuluna 4080 eurot asjatundja arvamuse eest välja riigilt. Ringkonnakohtu määrus on jõustunud osas, milles ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 24. märtsi 2016 määruse Ain Tammvere menetluskulude tema enda kanda jätmise osas, jättis Ain Tammvere menetluskulud riigi kanda, määras Ain Tammvere menetluskulude suuruseks 1560 eurot ning mõistis nimetatud summa Eesti Vabariigilt Ain Tammvere kasuks välja. Ringkonnakohus märgib, et ringkonnakohus on 28. juuni 2016 määruse põhjendava osa p 12 viimases lõikes leidnud, et ringkonnakohus ei pea A. Juhkami tasu praeguses menetluses vajalikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde ka asja uuel läbivaatamisel. Alljärgnevalt esitab ringkonnakohus selle seisukoha kohta täiendavad põhjendused.
12.Riigikohtu üldkogu on andnud ringkonnakohtule asja uueks läbivaatamiseks juhise, mille kohaselt tuleb dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust sarnaselt lepingulise esindaja kuludega TsMS § 175 lg 1 järgi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 13; 3. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-14, p 22). Kohaldatavad on kahju hüvitamise üldreeglid, sh võlaõigusseaduse § 128 lg 3, mille järgi loetakse otseseks varaliseks kahjuks mh kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikud kulud. Dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul on nende mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus seega kohtus kontrollitav. Muu hulgas saab
hinnata tehtud töö vajalikkust, st seda, kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates muuhulgas võimalikke alternatiive kulu kandmiseks.
13.Ringkonnakohus on juba asja esmakordsel läbivaatamisel märkinud, et kuna ärikeelu menetluse saab algatada üksnes kohus, on kohtu kohustus kontrollida, mida haldur on ärikeelu kohaldamise taotluses avaldanud. Antud juhul on kohus kohustanud võlgnikku andma kohtule teavet oluliselt suuremas ulatuses kui seda eeldab võlgnikule pandud teabe andmise kohustus PankrS § 85 järgi. Seetõttu on võlgnikul ärikeelu mittekohaldamisel õigus saada mõistlikus ulatuses menetluskulude hüvitamist. Ringkonnakohus pidas mõistlikuks hüvitamisele kuuluvaks kuluks 1560 eurot õigusabi eest. Riigikohtu üldkogu ei ole nimetatud osas ringkonnakohtu määruse põhjendusi muutnud.
14.PankrS § 85 lg 1 paneb võlgnikule kohustuse anda pankrotimenetluses teavet kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale ulatuses, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara, sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta. PankrS § 90 ja § 19 lg 1 kohaselt juriidilisest isikust võlgniku puhul peab teabe andmise kohustust täitma ka juhatuse liige. Ain Tammvere, kellele ärikeelu kohaldamist maakohus menetles, on võlgniku OÜ Interfurgo juhatuse liige ja seega kohaldub tema suhtes PankrS §-s 85 sätestatud teabe andmise kohustus.
15.Ain Tammvere esitas ärikeelu kohaldamise menetluses kohtule dokumentaalse tõendina kaks asjatundja A. Juhkami arvamust (IV kd lk 78 – 80 ja 82-95) OÜ Interfurgo pankrotihalduri
13.novembri 2015 koostatud ettekandes Interfurgo OÜ (pankrotis) maksejõuetuse tekkimise aja hinnangu kohta. Dokumentaalse tõendi saamise kulu on asja läbivaatamise kuluna TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi menetluskulu. Dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul saab hinnata selle mõistlikkust, st põhjendatust ja vajalikkust analoogselt lepingulise esindaja kuludega. Ringkonnakohus leiab, et Ain Tammvere kulutused asjatundja arvamuse saamiseks ei ole mõistlikud, st põhjendatud ning vajalikud ja seega tuleb tema taotlus selle kulu väljamõistmiseks riigilt jätta rahuldamata.
16.Ärikeelu kohaldamise menetluses pidas maakohus vajalikuks kohustada pankrotihaldurit esitama 13. novembriks 2015 täiendavaid tõendeid asjaolu kohta, millal muutus OÜ Interfurgo püsivalt maksejõuetuks. Samal ajal kohustas maakohus Ain Tammvere vastama halduri seisukohtadele hiljemalt 30. novembriks 2015 (III kd lk 190). Haldur esitas 13. novembril 2015 kohtu poolt pandud kohustuse täitmiseks ettekande pankrotivara kohta, millise aruande esitamise kohustus on halduril ka PankrS §-st 132 tulenevalt. Nimetatud aruandes analüüsis haldur mh OÜ Interfurgo maksejõuetuse tekkimise aega ning põhjusi (IV kd lk 1-3). Ain Tammvere taotles seejärel vastuse esitamiseks tähtaja pikendamist (IV kd lk 55) ja esitas 14. detsembril 2015 kohtule asjatundja arvamuse halduri
13.novembri 2015 ettekandes esitatud seisukohtade ümberlükkamiseks ning teiseks arvamuse, mis käsitles OÜ Interfurgo äritegevuse jätkamise abinõusid 2014. aastal. Seega nähtub toimiku materjalidest, et asjatundja arvamused esitati maakohtule olukorras, kus võlgniku juhatuse liige ei nõustunud halduri poolt seadusega ettenähtud aruandes esitatud seisukohaga võlgniku maksejõuetuse tekke aja osas. PankrS § 2 kohaselt on pankrotimenetluse üheks eesmärgiks võlgniku maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamine. PankrS § 162 lg 3 kohustab haldurit lõpparuandes märkima maksejõuetuse põhjuse. Kohus peab halduri koostatud lõpparuande kinnitama määrusega (PankrS § 163). Seega on nii halduril kui ka kohtul õigus saada juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikmelt andmeid, mis on vajalikud selleks, et tuvastada pankrotimenetluse käigus võlgniku maksejõuetuse põhjused, sh maksejõuetuse tekkimise aeg. Maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamise vajadusega seotud küsimused halduri
ja kohtu poolt võlgniku juhatuse liikmele on hõlmatud PankrS §-s 85 lg 1 sätestatud teabe andmise kohustusega. Kui võlgniku juhatuse liige soovib teabe andmise kohustuse täitmiseks kasutada asjatundja abi, siis peab ta asjatundja arvamuse saamisega seotud kulud kandma ise. Nimetatu kehtib sõltumata sellest, kas sellise teabe andmise kohustuse täitmise vajadus tekkis ärikeelu menetlemise ajal või mitte. Riigikohus on küll ärikeelu määramise menetlust käsitlenud pankrotimenetlusega seotud asjana, mida menetletakse PankrS § 3 lg 2 kolmanda lause ja TsMS § 475 lg 1 p 122 järgi hagita menetluses (3-2-1-124-09), kuid samas on ikkagi tegemist ühe osaga võlgniku pankrotimenetlusest ning ärikeeldu määrates tugineb kohtunik eelkõige pankrotimenetluses kogutud teabele.
17.Ringkonnakohtu seisukohta asjatundja arvamuste mittevajalikkuse osas ei muuda tõsiasi, et maakohus on, arvestamata Riigikohtu seisukohti tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09, käsitlenud pankrotihaldurit ärikeelu määramise menetluses menetlusosalisena. PankrS § 91 lg 2 kohaselt peab algatus ärikeelu määramiseks tulema kohtult endalt. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et Ain Tammvere esindaja oli maakohtu istungil samal seisukohal ja taotles ärikeelu määramise küsimuses kohtulahendi tegemist esimesel võimalusel ilma täiendavaid tõendeid kogumata. Samuti märkis Ain Tammvere esindaja põhjendatult, et haldur ei ole ärikeelu kohaldamise menetluses menetlusosaline (IV kd lk 189-190). Seega pidi Ain Tammvere aru saama, et esitades kohtule asjatundja arvamused, täitis ta sellega talle seadusega pandud teabe andmise kohustust PankrS § 85 lg 1 tähenduses.
24.Ain Tammvere 31. märtsi 2016 määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, mistõttu tuleb määruskaebuselt tasutud riigilõiv Ain Tammverele tagastada (vt ka üldkogu otsuse p 57). Muid määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulusid TsMS § 178 lg 4 järgi ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.