Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Janar Jäätma ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. oktoober 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1256
Haldusasi
X kaebus Viimsi Vallavolikogu 21. mai 2019. a otsuse nr 37 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14. augusti 2020. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, nõustaja Y Vastustaja – Viimsi vald, esindajad Gunnar Kender ja Elvis Tõnnison Kolmas isik – IAPA Vara OÜ, esindajad v.adv Ramil Pärdi ja v.adv Sandor Elias
Menetluse alus ringkonnakohtus
X, Viimsi valla ja IAPA Vara OÜ apellatsioonkaebused; X vastuapellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
25. august 2021
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata IAPA Vara OÜ taotlus X apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
Jätta X apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
Rahuldada Viimsi valla ja IAPA Vara OÜ apellatsioonkaebused.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. augusti 2020. a otsuse haldusasjas nr 3-19-1256 resolutsiooni punktid 3 ja 4 ning teha selles osas uus otsus, millega jätta X avalikes huvides esitatud kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 2 jätta muutmata.
Mõista X-lt (isikukood XXXXXXXXXXX) Viimsi valla kasuks välja menetluskulu 15 (viisteist) eurot.
Mõista X-lt IAPA Vara OÜ (registrikood 14005900) kasuks välja menetluskulud 2115 (kaks tuhat ükssada viisteist) eurot. Menetluskulud tuleb kanda Advokaadibüroo TRINITI OÜ (registrikood 11984324) arvelduskontole nr EE781010220192873229 AS-s SEB Pank, märkides selgituseks käesoleva haldusasja numbri.
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. novembril 2021 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viimsi Vallavolikogu algatas 10.10.2006 otsusega nr 92 Viimsi vallas Lubja külas Kallaku, Serva ja Pärtlepõllu maaüksuste detailplaneeringu (DP) koostamise ja kinnitas DP lähteülesande. DP eesmärk on muuta üldplaneeringu järgset maakasutuse sihtotstarvet, määrata ehitusõigus väikeelamukvartali rajamiseks ja moodustada kaitsealuse maa krunt Mäealuse maastikukaitseala koosseisus. Viimsi Vallavalitsus algatas 28.01.2011 korraldusega nr 58 DP keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH). Viimsi Vallavalitsus tunnistas 08.10.2013 korraldusega nr 1144 KSH algatamise korralduse kehtetuks, sest DP osalise elluviimisega kaasnevad keskkonnamõjud on KSH eelhindamise käigus välja selgitatud (Estonian, Latvian & Lithuanian Environment OÜ 19.07.2013 töö nr 13/PA/37) ning KSH menetlusega jätkamine ei annaks olulist täiendavat informatsiooni. Viimsi Vallavolikogu võttis 30.01.2018 otsusega nr 9 DP vastu (Linnaruumi OÜ töö nr 2579/16). Keskkonnaamet (KeA) esitas 22.01.2019 kirjaga nr 6-2/18/20873-4 seisukoha, milles leidis, et KSH eelhinnang on piisav ja asjakohane ning KSH algatamine ei ole eeldatava olulise keskkonnamõju puudumise tõttu vajalik.
2.Viimsi Vallavolikogu kehtestas 21.05.2019 otsusega nr 37 Kallaku, Serva ja Pärtlepõllu maaüksuste DP Pärtlepõllu elamukvartali osas, millega muudetakse 92 732 m2 suurusel alal Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu (ÜP) järgne maakasutuse juhtotstarve, jagatakse maaala kruntideks ning moodustatakse 26 üksikelamumaa kasutamise sihtotstarbega krunti suurustega 1500–2103 m2, üks kultuuri- ja spordiasutuse maa krunt suurusega 1542 m2 (sh 150 m2 ehitusaluse pinnaga ühekorruselise teenindushoone püstitamise võimalusega) ja üks haljasala krunt suurusega 37 062 m2, mis jääb Mäealuse maastikukaitseala koosseisu, samuti kolm tee- ja tänavamaa krunti. Üksikelamukruntidele määratakse ehitusõigus ühe ja kahe maapealse korruse ning ühe maa-aluse korrusega üksikelamu ja kahe abihoone ehitamiseks. DP kohaste teede, avaliku haljastuse ja ühiskondlike hoonete maa krundile kavandatud ehitiste 2(20)
3-19-1256 rajamiseks ja teede aluse maa vallale tasuta võõrandamiseks ning kaudsete kulude hüvitamiseks sõlmiti 07.06.2017 võlaõiguslik leping.
3.X (Pärtlemäe tee 2 kinnistu omanik) esitas Tallinna Halduskohtule 02.07.2019 kaebuse Viimsi Vallavolikogu 21.05.2019 otsuse nr 37 tühistamiseks. Halduskohus kaasas 11.11.2019 määrusega kolmanda isikuna menetlusse IAPA Vara OÜ (Pärtlepõllu kinnistu omanik ja DP-st huvitatud isik) ning 01.06.2020 määrusega kaasatud haldusorganina KeA.
4.Tallinna Halduskohus jättis 14.08.2020 otsusega rahuldamata kolmanda isiku taotluse jätta kaebus läbi vaatamata, jättis subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse rahuldamata, rahuldas avalikes huvides esitatud kaebuse ja tühistas Viimsi Vallavolikogu 21.05.2019 otsuse nr 37 ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1165 eurot, jättes muus osas menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kolmas isik on palunud jätta kaebus läbi vaatamata, sest kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud ning tal puudub seega kaebeõigus. Kuigi kaebuses ei ole kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist väga põhjalikult käsitletud, ei saa seda asjaoludest tulenevalt siiski välistada (mh piirneb planeeringuala kaebaja kinnistuga). Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 23 lg 1 ei ole praegusel juhul asjakohane, sest kaebaja on tuginenud eelkõige planeerimisseaduse (PlanS) §-le 141 ja esitanud ka nn populaarkaebuse. Kaebust ei saa tagastada üksikute aluste kaupa, vaid kaebuse tagastamine eeldab, et kohus tagastab mõne kaebaja HKMS § 37 lg-s 2 sätestatud nõude (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2016 määrus nr 3-15-1893, p 12). Kolmanda isiku taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks jääb seega rahuldamata. Kaebaja on subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuses tuginenud eelkõige sellele, et tema naaberkinnistul toimuv planeerimistegevus ei ole seaduslik. Kaebaja hinnangul oli tal tekkinud õigustatud ootus, et kui ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 1 lg-s 4 sätestatud tähtajaks (01.07.2018) ei ole DP-d kehtestatud, siis seda ka ei kehtestata. Lisaks leiab kaebaja, et DP menetluses ei ole selgitatud välja võimalikke negatiivseid mõjusid tema omandile. Kaebaja kinnistu ja planeeringuala piiril asub sademevee- ja kuivenduskraav, kuid DP-st ei selgu kraavide edasine saatus. Samuti avaldab kaebaja väitel temale otsest mõju ka kelgumäe rajamisega kasvav liikluskoormus Pärtlemäe teel ja võimalik parkimine kaebaja kinnistu ääres. Vaidlust ei ole selles, et DP menetlus algatati enne 01.07.2015 ja DP-d ei olnud hiljemalt 01.07.2018 kehtestatud. Nimetatud asjaolu ei anna siiski alust DP kehtestamise otsuse tühistamiseks. EhSRS § 1 lg 4 mõte seisneb selles, et kuni selle tähtajani tuli DP kehtestamisel lähtuda enne 01.07.2015 kehtinud planeerimisseadusest. EhSRS § 1 lg-st 4 ei tulene isikutele õigustatud ootust, et DP-d enam ei kehtestata. DP kehtestamise otsuse tühistamiseks ei anna alust ka muud kaebaja märgitud võimalikud riived. See, et teatud asjaolude kokkulangemisel võib DP realiseerimine avaldada kaebajale hüpoteetiliselt negatiivset mõju, ei tähenda, et DP kehtestamise otsus riivaks kaebaja õigusi. Kõiki DP realiseerimisega kaasnevaid võimalikke mõjutusi ei saa DP kehtestamise ajal ette näha. DP seletuskirja p-st 4.7 ja põhijooniselt nähtub, et kraavidega seonduvat on DP menetluse käigus arvestatud ning lahendus kraavide jaoks on olemas. Kelgumäe rajamisel võib liikluskoormus Pärtlemäe teel mõnevõrra suureneda, kuid DP kehtestamise ajal ei ole kelgumäe tegelik kasutus ettenähtav. Kaebaja on ise viidanud lähedal asuvatele alternatiivsetele kelgutamisvõimalustele ja külastajate tõenäolisele vähesusele ning arvestades, et kelgumägi asub majade vahetus läheduses, ei ole ka usutav, et kõik külastajad tuleksid autoga. Võimalik parkimisprobleem on üksnes hüpoteetiline. DP kehtestamise otsuse tühistamiseks ei anna alust asjaolu, et DP elluviimisega kaasnev ehitustegevus võib hakata mõjutama lähimate kinnistute omanikke, sh kaebajat. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda, et temale kuuluva kinnistu lähedusse midagi ei ehitataks. Viimsi Vesi AS kooskõlastuste
3(20)
3-19-1256 väidetav aegumine ei tähenda, et kaebaja kinnistut ohustaks liigvesi. Kuna DP kehtestamise otsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, jääb sellel alusel esitatud kaebus rahuldamata. Kaebaja on avalikes huvides esitatud kaebuse kesksed väited tuletanud rohevõrgustiku (sh nii Mäealuse maastikukaitseala kui ka puhverala) kaitsmise vajadusest. PlanS v.r § 8 lg 3 p 7 kohaselt on ÜP üheks ülesandeks rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmine. Viimsi Vallavolikogu täpsustas ÜP-d 13.10.2009 määrusega nr 22 „Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu teemaplaneeringu kehtestamine: Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“, ning võttis endale kohustuse tagada rohevõrgustiku kaitse ehk säilitada olemasolev looduslik keskkond. Ehitustegevuse osas täiendati ÜP-d Viimsi Vallavolikogu 13.09.2005 määrusega nr 32 „Üldplaneeringu teemaplaneeringu „Viimsi valla üldiste ehitustingimuste määramine. Elamuehituse põhimõtted.“ kehtestamine“, milles määratleti avaliku huvina samuti mh elanike parem teenindamine rohelise võrgustiku toimimise kaudu. PlanS v.r § 9 lg 7 ja PlanS § 142 lg 1 kohaselt võib DP-ga muuta ÜP-d põhjendatud vajaduse korral. Põhjused, mis õigustavad ÜP muutmist DP-ga, peavad olema erandlikud ja kaalukad. Praeguses asjas on vaidlus esmajoones selle üle, kas vastustaja on DP kehtestamisel teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt, lubades rohevõrgusiku puhveralale ulatuslikku elamuehitust. ÜP vaidlusalusele alale ehitustegevust ei võimalda. Olukorras, kus DP-ga on planeeritud rajada elamukrundid osaliselt rohevõrgustiku puhveralasse, peab DP kehtestamine olema igakülgselt läbimõeldud ning otsusest peavad nähtuma asjakohased põhjendused ja kaalutlused. Ühtlasi tuleb kaaluda vastandlikke huvisid. Kaebaja märgib õigesti, et planeerimis- ega kohtumenetluses ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuksid erandlikud ja kaalukad põhjused ÜP muutmiseks. Kohtumenetluses on eraldi välja toodud avalik huvi eakate kodu rajamiseks, mille aluseks on vastustaja 21.06.2011 otsus nr 42. DP kehtestamise otsuses ja selle seletuskirjas toodust lähtuvalt puudub veendumus, et vastustaja kaalutlused on olnud asjakohased ja piisavad. Pole arusaadav, kuidas on avalikes huvides ja õigustab kõrvalekaldumist varasematest ühiskondlikest kokkulepetest see, et DP-ga nähakse Mäealuse maastikukaitseala koosseisus ette eraldiseisva haljasala sihtotstarbega krundi moodustamine. Nimetatud meetmel on üksnes rohevõrgustikule kahjulikku mõju vähendav toime. Terviseraja ja kelgumäe puhul tuleb arvestada, et need asuvad rohevõrgustiku tugialal, kuhu teemaplaneeringu kohaselt ei ole rajatiste ehitamine lubatud, kuid vastustaja ei ole sellega arvestanud. Tegemist on inimestele mõeldud rajatistega, kuid rohevõrgustiku aladel juhindub maakasutus looduskeskkonna kaitse põhimõttest. Asjakohane ei ole kaalutlus, et konkreetne piirkond on hoonestamata, sest puudub äratuntav avalik huvi selle piirkonna hoonestamiseks. Olukorras, kus ÜP ei näe alale ette elamuid, ei saa rohevõrgustiku puhveralale ehitamise lubamisel pidada asjakohaseks ka põhjendust, et see võimaldab piirkonda linnaehituslikult ühendada. Ka muud inimeste huvidest lähtuvad kaalutlused ei saa õigustada 26 elamukrundi rajamist piirkonda, kuhu ÜP ei näe elamute ehitamist ette. DP-d tervikuna arvestades on selle eesmärgiks kinnisvaraarendus ning vaba aja veetmiseks planeeritud rajatised (mängu- ja/või spordiväljak, muru- ja/või kiigeplats) teenindavad samuti pigem konkreetse arenduse huvi. Rohevõrgustiku säilimise ja toimimise tagamine on kaalukas avalik huvi, kuid DP kehtestamise otsusest ja selle seletuskirjast ei nähtu, et vastustaja oleks süvitsi arvestanud vajadusega kaitsta looduskeskkonda. Rohevõrgustiku puhveralale kinnisvaraarenduste rajamine ei saa kujuneda normiks. Pelgalt see, et DP kavandatakse muu hulgas kohalikule kogukonnale olulist rajatist, ei anna alust jätta varasemad laiapõhjalised kokkulepped (sh rohevõrgustiku teemaplaneering) tagaplaanile. Esialgu planeeritud elamukruntide arvu vähendamine (40-lt 26-le) võib omada mõnevõrra leevendavat mõju, kuid see ei saa iseseisvalt olla argumendiks DP kehtestamisel. Kuna ei nähtu kaalukat avalikku huvi, mis õigustaks erandi tegemist, siis on DP kehtestamise otsus vastuolus rohevõrgustiku teemaplaneeringuga ja avalike huvidega ning tuleb tühistada.
4(20)
3-19-1256 Kaebaja on mh palunud mõista menetluskuludena välja asjatundja arvamuse koostamise kulu 3400 eurot ja asjatundja konsultatsiooniga seotud (s.o kohtuistungiks valmistumise ja istungil osalemise) kulu 150 eurot. Asjatundja arvamuse koostamise kulu on käsitatav dokumentaalse tõendi saamise kuluna (HKMS § 102 p 2; Riigikohtu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p 32), mille puhul tuleb sarnaselt esindajakuluga hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 13; 03.11.2014 määrus nr 3-2-1-93-14, p 22). Hinnata saab seda, kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik ning kas aja- ja rahakulu arvamuse andmiseks võib suurusjärguna pidada mõistlikuks (Tartu Ringkonnakohtu 23.05.2017 määrus nr 2-14-16404, p 12). Kaebaja põhjendas asjatundja kaasamise vajalikkust sellega, et kohus nõudis temalt DP ja teemaplaneeringute vaheliste vastuolude täpsustamist. Kaebaja tugines nende vastuolude väljatoomisel asjatundja arvamusele, järelikult oli arvamuse küsimine kaebaja seisukohtade esitamiseks vajalik. Küll aga puudus 09.03.2020 kohtunõudest tulenevalt vajadus asjatundja kaasamiseks kõikide küsimuste osas, mille kaebaja asjatundjale arvamuse koostamiseks esitas (nt kas DP on kooskõlas lähteülesandega ja KSH-ga seotud). Asjatundja ajakulu (kokku 34 tundi) on põhjendatud vaid ulatuses, mis seondub kohtunõudele vastamisega (10 tundi, tunnitasuga 100 eurot) ning istungieelse konsultatsiooni ja istungil osalemisega (150 eurot). Koos riigilõivuga (15 eurot) tuleb vastustajalt seega mõista kaebaja kasuks välja 1165 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X palub 14.09.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas ning mõista tema menetluskulud vastustajalt välja tervikuna. Kaebaja taotles halduskohtult planeerimis- ja keskkonnaeksperdi Y koostatud arvamuse kulu (3400 eurot) väljamõistmist. Halduskohus nõustus, et arvamus oli vajalik ja asjatundja 100 euro suurune tunnitasu põhjendatud, kuid pidas ajakulu ülemääraseks. Seejuures piiritles halduskohus arvamuse põhjendatud mahu 09.03.2020 kohtunõudes esitatud küsimustega. Sellega ei saa nõustuda, sest kaebajal puudus võimalus enne kohtuotsuse tegemist prognoosida, millised argumendid saavad kohtu jaoks vaidluses otsustavaks. Sel põhjusel esitas kaebaja asjatundjale ka kohtunõudes märgitust rohkem küsimusi, mis olid samuti asjakohased (st käsitlesid Viimsi Vallavolikogu 21.05.2019 otsust nr 37 ja sellele eelnenud haldusmenetlust) ning vajasid analüüsimist. Halduskohus ei ole põhjendanud, milline osa asjatundja arvamusest oli tema hinnangul praeguse vaidluse kontekstis üleliigne. Lisaks ei saa arvamuse koostamise kulu hinnata üksnes selle kirjutamiseks kuluva aja järgi, sest arvamuse andmiseks tuleb tutvuda ka mahukate dokumentidega, kuid kohus ei ole seda arvestanud. Kaebaja kaasas asjatundja küll 09.03.2020 kohtunõudest lähtudes, kuid see ei tähenda, et kohtunõue oli asjatundja kaasamise ainsaks põhjuseks ja asjatundja roll piirdus kohtunõudes märgituga.
6.Viimsi vald palub 14.09.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati, ning jätta uue otsusega kaebus tervikuna rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamisest sõltumata tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Vastustaja ei vaidlusta seejuures halduskohtu poolt vajalikuks ja põhjendatuks peetud kaebaja menetluskulude suurust, vaid üksnes nende vastustajalt tervikuna väljamõistmist, kuigi kaebus rahuldati osaliselt. Subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse jättis halduskohus õigesti rahuldamata. Samas asus halduskohus ebaõigesti seisukohale, et vaidlustatud otsus on motiveerimata. Halduskohus asus avalikes huvides esitatud kaebuse lahendamisel sisuliselt vastustaja eest kaalutlusõigust teostama, väljudes kohtu volituste piiridest. Avaliku huvi sisustamine planeerimismenetluses on kohaliku omavalitsuse üksuse, mitte halduskohtu pädevuses. Kohus saab üksnes kontrollida, 5(20)
3-19-1256 kas avaliku huvi määratlemisel on järgitud menetlusnorme ja ei ole tehtud kaalutlusviga. Ruumilise planeerimise eesmärk on väga lai ja samas ka ajas muutuv, kuid kohus keskendus peamiselt rohevõrgustikuga seotud küsimustele, lugedes rohevõrgustiku toimimise ja kaitsmise sisuliselt ainsaks avalikuks huviks. Vastustaja ei väida, et rohevõrgustikku ei tule kaitsta, kuid DP kehtestamise otsuses on välja toodud asjaolud, miks on Pärtlepõllu DP kehtestamine siiski avalikes huvides. Halduskohus ei pidanud neid asjakohasteks ja põhjendatuks. Samas ei ole põhjust vastandada omavahel erandina lubatud rajatisi (viidad, laudteed, vaatlustornid jne) ja terviserada (s.o „inimestele mõeldud rajatisi“). Inimestel ei ole keelatud viibida rohevõrgustiku alal, vaid rohevõrgustik ongi mõeldud mh inimeste vaba aja veetmiseks. Pole arusaadav, kuidas jõudis halduskohus järeldusele, et rohevõrgustiku alale ei tohi ehitada terviserada ja puhkeala teenindavaid rajatisi. Hinnates asjakohatuteks vastustaja kaalutlused, et elamuehitus seni hoonestamata piirkonnas võimaldab ühendada olemasolevad elamupiirkonnad ja luua tervikliku asumi, on halduskohus väljunud oma volituste piiridest ja võtnud endale haldusorgani rolli. Meelevaldne on seisukoht, et vaba aja veetmiseks planeeritud rajatised teenindavad peamiselt kavandatava arenduse huve, mitte avalikku huvi. Tegemist on avalikes huvides rajatavate ja avalikkusele suunatud vaba aja veetmise rajatistega, millega seotakse ka avalik sotsiaalne infrastruktuur ja objektid. Kõigile kasutamiseks mõeldud sotsiaalse taristu objektide rajamine on ilmselgelt ülekaalukates avalikes huvides. Rohevõrgustiku teemaplaneeringu p 2.2.2.4 võimaldab puhveralale väikeelamute rajamist, kuid seda tingimusel, et ehitustegevus puhveralal on ÜP-ga lubatud. Kuna vastustaja pidas vaidlustatud otsuses toodud põhjendustel planeeringuala hoonestamist sobivaks, siis ongi DP-ga muudetud ÜP-d viisil, et ehitustegevus on sellel alal lubatud. Eakate koduga seonduv ei pidanudki kajastuma vaidlusaluses otsuses, sest see moodustab vaid osa piirkonnas kehtestatud ja menetluses olevatest DP-dest. Samas tuleb paratamatult arvestada ka teiste planeeringutega kogumis. Halduskohus jättis lisaks tähelepanuta, et üld- ja teemaplaneeringud on kehtestatud kaua aega tagasi ning mida rohkem aega on planeeringu kehtestamisest möödunud, seda vähem tõenäoline on soov seda muutmata kujul ellu viia. Piirkonna arengut arvestades muudetigi vaidlustatud otsusega ammuseid üld- ja teemaplaneeringuid (mh ei saa seetõttu ka väita, et DP kehtestamise otsus on vastuolus ÜP ja teemaplaneeringutega). DP kehtestamisel ei ole tehtud kaalutlusvigu ja otsus on asjakohaselt põhjendatud.
7.IAPA Vara OÜ palub 14.09.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati, ning jätta uue otsusega kaebus tervikuna rahuldamata ja mõista kaebajalt välja kolmanda isiku menetluskulud. Halduskohus on otsuses piirdunud üksnes väga formaalsete etteheidetega, et kehtestatud DP on vastuolus seni kehtinud kõrgemalseisvate planeeringutega ning DP kehtestamise otsusest ega selle seletuskirjast ei nähtu kaalukat avalikku huvi, mis õigustaks erandi tegemist. Halduskohus ei ole arvestanud, et kuivõrd DP-ga on kõrgemalseisvaid planeeringuid muudetud, siis ei saa DP olla nendega vastuolus, ja erandi tegemist võib iseenesest õigustada ka ülekaalukas erahuvi (nt Riigikohtu 27.01.2010 otsus nr 3-3-1-79-09, p 14). ÜP muutmise vajalikkuse hindamisel on haldusorganil avar kaalutlusruum ja kehtestatud ÜP ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust selles määratud tingimuste muutumatuna säilimiseks (nt Riigikohtu 19.04.2007 otsus nr 3-3-1-12-07, p-d 11 ja 13). Nii PlanS v.r § 9 lg-d 7–8 kui ka PlanS § 141 annavad võimaluse põhjendatud vajaduse korral DP-ga muuta ÜP-d. Praegusel juhul on vastustaja nõuetekohaselt korraldanud ÜP-d muutva DP menetluse, mille käigus on sisuliselt saavutatud uus ühiskondlik kokkulepe ÜP muutmiseks (st elamukruntideks ettenähtud DP ala muudetud maatulundusmaast elamumaaks). Kõik sellekohased kaalutlused ja põhjendused on vaidlustatud haldusaktis välja toodud ning vastustaja on selgitanud neid ka kohtumenetluses. Etteheited kaalutlusõiguse puudulikust teostamisest on arusaamatud ja põhjendamata ning lähtuvad kohtu subjektiivsest 6(20)
3-19-1256 hinnangust ÜP muutmise otstarbekusele. Ükski planeerimisdokument ei saa olla staatiline, sest keskkond on pidevas muutumises. DP kehtestamisega ei kahjustata ühtegi kaitstavat avalikku huvi, sest DP-ga kavandatud elamud ei paikne keelualal ehk rohevõrgustiku tuumalal (Mäealuse maastikukaitseala), vaid üksnes osaliselt rohevõrgustiku puhveralal, kuhu kõrgemalseisvad planeeringud uute elamualade moodustamist ei välista, seades selleks küll mitmeid tingimusi. DP-s elamukruntideks ette nähtud ala asub rohevõrgustiku teemaplaneeringu seletuskirjas oleval joonisel nr 3 lilla värviga tähistatud alal, mille puhul on juba teemaplaneeringus nähtud võimalust, et seda ei kasutata rohevõrgustiku määratlemisel. DP-ga elamukruntideks määratud ala asub lisaks rohevõrgustiku piiril ega oma seetõttu tähendust ka loomade liikumise seisukohalt (st teisel pool kavandatavaid elamukrunte puuduks säiliv rohevõrgustiku ala, kust loomad võiksid liikuda rohevõrgustiku teistele aladele).
8.X palub 25.09.2020 vastuapellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles halduskohus jättis subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse rahuldamata, ja uue otsusega rahuldada ka tema subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus. Kaebajal on EhSRS § 1 lgst 4 tulenevalt subjektiivne õigus DP-d vaidlustada, sest nimetatud sätte kohaselt pidanuks vastustaja hiljemalt 01.07.2018 otsustama DP kehtestamise või kehtestamata jätmise. Sätte eesmärk on välistada PlanS v.r normide lõputu kohaldamine ja kaitsta kaebaja õigustatud ootust, et enne 01.07.2015 algatatud teda puudutavat DP-d ei menetleta edasi pärast 01.07.2018. Halduskohtu otsusest ei selgu, milliseid õigusnorme tuli DP kehtestamisel järgida ja kohus ei ole selgitanud, millistel põhjustel on vastustaja ületanud mõistlikku menetlustähtaega. Viivitus on õigusvastane ka olukorras, kus seaduses konkreetne menetlustähtaeg puudub (nt Riigikohtu 25.02.2016 otsus nr 3-3-1-69-15, p 16). Kaebajal on subjektiivne õigus DP-d vaidlustada ka tulenevalt PlanS § 142 lg-st 1 ja rohevõrgustiku teemaplaneeringust. Kaebaja kinnistu piirneb DP alaga, mistõttu on tal subjektiivne õigus nõuda, et naaberkinnistu DP oleks kehtestatud seaduslikult. Kaebaja naaberkinnistu on ÜP ja rohevõrgustiku teemaplaneeringu järgi tervikuna ehituskeeluala, kuhu saab ehitada vaid erandlikel juhtudel, ning halduskohtu otsuse p-des 60– 78 toodud põhjendustel tulnuks rahuldada ka subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus. Ebaõige on halduskohtu käsitus, et DP menetluses toimunud vigu saab vaidlustada üksnes populaarkaebusega. Seejuures on väga keeruline või isegi võimatu on koostada täpset kataloogi rikkumistest, mida saab vaidlustada individuaalkaebusega ja mida populaarkaebusega. Vastustaja eiras kaebaja naaberkinnistule elamuehituse lubamisel teadlikult uurimispõhimõtet ja ei kaalunud kõiki olulisi asjaolusid. Puudub vaidlus, et DP algatamine (Viimsi Vallavolikogu 10.10.2006 otsus nr 92) toimus vastuolus Viimsi Vallavolikogu 08.03.2005 määrusega nr 12, millega keelati ÜP-d muutvate DP-de algatamine kuni teemaplaneeringute kehtestamiseni. Samuti ei esitatud DP-d volikogule vastuvõtmiseks hiljemalt kahe aasta jooksul lähteülesande koostamisest ning DP koostamist ei finantseerinud täielikult Viimsi vald. DP menetlusaeg on olnud ebamõistlikult pikk ja vastustajal DP kehtestamise hetkel olnud teave seetõttu vananenud (nt Terviseameti 2010. a kooskõlastus, 2010. a liiklusmüra uuring, 2013. a KSH eelhinnang). Vastustaja pidanuks korraldama KSH, arvestades eriti piirkonna looduslikke olusid (taimestik, loomastik, linnustik) ja nelja samas piirkonnas ÜP-d muutvat DP-d. KSH tegemata jätmine on oluline kaalutlusviga, mis võis mõjutada menetluse tulemust. Samuti on oluline kaalutlusviga, et vastustaja ei näinud vajadust korraldada täiendavaid kohapealseid keskkonnauuringuid, kuigi nende vajalikkusele viidati KSH eelhinnangus. Oluliseks kaalutlusveaks on ka DP-de koosmõju arvestamata jätmine (Pärtlepõllu DP, Pärtlemetsa DP, Kallaku ja Serva DP ning Pärtlepõllu (osaline) DP), mida vastustaja on ka tunnistanud. Kõigil juhtudel on tegemist ehituskeelualale ehitamise võimaldamisega. Oluline viga on seegi, et vastustaja pole kaalunud hajaasustusele kohaseid suuremaid krunte, vaid valis kruntide suuruseks tiheasustusalale vastava 1500 m2. 7(20)
3-19-1256 Seda ei ole kuidagi põhjendatud. Puudub Mäealuse maastikukaitseala taluvuskoormuse uuring, kuid sellele vaatamata kavandatakse kaitsealale kelgumäge ja terviserada. Menetluse käigus on vallaelanikud rõhutanud rohekoridoride jätmise vajadust, kuid sellega pole arvestatud ja seega võivad metsast väljuvad loomad jääda lõksu ning sattuda tiheda liiklusega Lubja teele. Kuigi tegemist on ÜP-d muutva DP-ga, ei ole võimalik aru saada, mida täpselt kõrgemalseisvates planeeringutes muudetakse. Toodud menetlusvead on seda olulisemad, et tegemist on erandliku DP-ga, mille puhul esineb vastustajal kõrgendatud hoolsuskohustus. Menetluse pealiskaudsust ilmestab vallavolikogu 21.05.2019 istungi protokoll, millest nähtuvalt ei küsitud otsuse nr 37 vastuvõtmisel ettekandjalt ühtegi küsimust, ei toimunud arutelu ja eelnõu pandi hääletusele esitatud kujul. Vastustaja peab tõendama, et menetlusnormide järgmise korral oleks tulemus olnud samasugune. KSH eelhinnang on oluliste puudustega, sest selles ei ole hinnatud kehtestatud DP lahendust, vaid see lähtub 2013. a eskiisjoonisest ja elamurajooni kontseptsiooni kirjeldusest. Seejuures planeeriti sellel ajal maastikukaitsealale küngast, mitte oluliselt erineva mõjuga kelgumäge. KSH eelhinnang lähtub teadmisest, et planeeringuala kõrvale tuleb lasteaed, mitte eakate kodu. Nende objektide keskkonnamõju on erinev. KSH eelhinnang ei arvesta vastustajale teada olnud paralleelsete arendustegevustega. KSH eelhinnang on koostatud tagantjärele ja sisuliselt üksnes DP õigustamiseks. Puudub analüüs, kuidas mõjutaks arendustegevus kaitsealuseid linnuliike ja metsloomade liikumist. Mäealuse maastikukaitsealal tulnuks teha täiendavaid kohapealseid uuringuid. DP lahendus on puudulik ja selle kahjulikud mõjud kaebaja kinnistule on kindlaks tegemata. Kaebaja on halduskohtus viidanud liigvee ärajuhtimise, müra, liikluskoormuse, saasteainete ja parkimise probleemidele. Kaebaja elamu asub kavandatava kelgumäele ja terviserajale praegu kõige lähemal ning tema kinnistu kõrvale planeeritakse avalikku teed, millel pääseks nn avaliku huvi objektideni. Lisaks on üksnes kaebaja kinnistul DP alaga ühine sademeveekraav. Seega mõjutaksid kavandatavad rajatised piirkonna teisi elanikke vähem või üldse mitte. Vastustaja kinnitas halduskohtu istungil, et DP parklat ette ei näe ning parkimise ja liikluskorralduslikud küsimused lahendatakse DP elluviimise käigus. Seega ei ole vastustaja müra, saasteainete, liikluskoormuse ja parkimise probleemiga enne DP kehtestamist üldse tegelenud, kuid kohus ei ole seda arvestanud. Kui nn avaliku huvi objektid on nähtud ette kõigile vallaelanikele, siis tuleks nende kasutamisega kaasnevad olulised ja mõistlikult ettenähtavad küsimused lahendada DP menetluse käigus, mitte tagantjärele (sh ei pruugi neid olla hiljem üldse võimalik tõhusalt vaidlustada). Seda enam, et nii liikluskoormuse tõus kui ka parkimisprobleemid on Viimsi vallas muutunud erakordselt suureks. DP järgi puudub lisaks kohustus säilitada kõrghaljastus kaebaja kinnistu ja rajatava avaliku tee vahel, kuigi sarnane puhverala on jäetud kõigi teiste DP alaga piirnevate kinnistute puhul (DP põhijoonisel punasega viirutatud ala). Seega koheldakse kaebajat ebavõrdselt. Sademevee ärajuhtimisega seonduvalt ei ole võimalik saada DP toimikust selgeid vastuseid. DP põhijooniselt nähtub, et olemasolev kraav ei säili, kuid puudub teave praeguse kuivendussüsteemi muutmise mõju kohta. Kuna DP ala on soine, on tegemist kaebaja ja ümberkaudsete kinnistuomanike jaoks olulise küsimusega.
10.X palub 15.10.2020 vastuses jätta rahuldamata Viimsi valla ja IAPA Vara OÜ apellatsioonkaebused. Halduskohus on avalikes huvides esitatud kaebuse õigesti rahuldanud, ent kui ringkonnakohus peaks leidma vastupidist, siis palub kaebaja lugeda tema 25.09.2020 vastuapellatsioonkaebuse p-des 1–7, 15–48 ja 54–65 esitatud väited avalikes huvides esitatud väideteks. Halduskohus ei ole sekkunud vastustaja planeerimisdiskretsiooni, vaid kontrollinud vastustaja kaalutlusotsuse õiguspärasust ja põhjendatust. Mida ulatuslikum on haldusorgani kaalutlusruum, seda olulisem on põhjendamiskohustuse täitmine. Praegusel juhul ei selgu DP
8(20)
3-19-1256 kehtestamise otsusest põhjendatud vajadus ÜP muutmiseks viisil, mis tooks kaasa järjekordse suure rohevõrgustiku ala kaotamise elamuarendusele. Vastustaja halduspraktika ÜP muutmisel on olnud süsteemselt vastuolus avalike huvidega. Viimsi vallas jäi ÜP n-ö ajale jalgu juba alates selle kehtestamisest, mida kinnitab asjaolu, et seda on ajavahemikul 10.10.2000–16.06.2020 erinevate DP-dega muudetud 194 korda. Vald on seadnud alati esikohale arendajate erahuvid, mitte vallaelanike huvid säilitada rohelisem ja kvaliteetsem elukeskkond. Vaidlusalune DP on vastuolus ka elamuehituse teemaplaneeringuga ja rohevõrgustiku teemaplaneeringuga. Alates 2006. a-st sisuliselt seisnud DP menetleti kiiresti ja liigsete küsimusteta lõpuni pärast seda, kui kinnistu omandas kolmas isik, kelle üks lõplikke kasusaajaid kuulub vallavolikogu eelarve- ja arengukomisjoni. Vastustaja hinnangul ilmselgelt ülekaalukates avalikes huvides rajatavad kelgumägi ja terviserada on planeeritud Mäealuse maastikukaitsealale, mille kaitse-eeskirja (vt Viimsi Vallavolikogu 14.06.2005 määrus nr 25) kohaselt puudub mis tahes avalik huvi kaitsealale ehitamiseks. Seejuures ei ole vald pidanud vajalikuks selgitada välja isegi kaitseala taluvuskoormust. DP alast 1 km kaugusel asub Vimka mäepark (mitu koos toimivat suusa- ja kelgumäge) koos kaasaegse taristuga, kus on väga head võimalused talispordiga tegelemiseks. Seega ei saa esineda ülekaalukat avalikku huvi rajada piirkonda järjekordne kelgumägi. DP ala kõrval kulgeb ka kümneid kilomeetreid kergliiklusteid, mistõttu ei ole ka lühikese terviseraja ehitamine tõsiseltvõetav argument. Vald ei ole pidanud vajalikuks isegi uurida, kas kaitsealale kavandatud kelgumäe ja terviseraja vastu esineb tegelikult avalik huvi või mitte. Samas on DP kehtestamise vastu vähemalt 33 lähiala elanikku. Kavandatavad sotsiaalobjektid on välja mõeldud arendaja huvides, sest ühtegi muud ettekäänet arenduse lubamiseks ei leitud. Kolmanda isiku arusaam, et ehitustegevuse keelamine rohevõrgustiku puhveralal ei tulene ühestki õigusaktist, on põhjendamatu. ÜP tingimus, mis tagab rohelise võrgustiku toimimist, on vaieldamatult avalikes huvides. Kaebaja esitatud asjatundja arvamus näitab selgelt, et DP on vastuolus elamuehituse teemaplaneeringu ja rohevõrgustiku teemaplaneeringuga. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis selle seisukoha ümber lükkaks. Erinevalt kolmandast isikust on kõik teised menetlusosalised ja halduskohus leidnud, et DP alale ehitamine on kõrgemalseisvate planeeringutega keelatud. Kuna ehitustegevus on keelatud nii rohevõrgustiku tuumalal kui ka puhveralal, siis ei ole nende eristamine asja lahendamiseks vajalik. Asjakohatu on väide, et ÜP muutmist DP-ga võib õigustada ka ülekaalukas erahuvi, sest sellisele erahuvile ei ole praegusel juhul tuginetud. Kaebaja on veenvalt tõendanud, et ÜP-d muutva DP kehtestamiseks puudus põhjendatud vajadus ja vaidlusalune DP on ilmselges vastuolus avalike huvidega.
11.Viimsi vald palub 15.10.2020 ja 28.10.2020 vastustes jätta kaebaja apellatsioonkaebused rahuldamata. Kuivõrd kaebaja ei ole halduskohtule esitanud menetluskulude nimekirja, siis ei kuuluks kaebaja menetluskulud vastustajalt väljamõistmisele ka kaebuse rahuldamise korral. Halduskohus on põhjendanud, milline osa asjatundja arvamusest väljus 03.09.2020 kohtunõude piiridest ja oli ebavajalik. Isegi kui menetluskulud tuli kaebaja kasuks välja mõista, tulnuks seda HKMS § 108 lg 2 järgi teha üksnes osaliselt. Subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse jättis halduskohus õigesti rahuldamata. EhSRS § 1 lg-st 4 ei tulene kaebajale subjektiivset õigust DP vaidlustamiseks. Sättes märgitud tähtaeg (01.07.2018) ei ole õigust lõpetavat, vaid menetluslikku laadi (nt õiguskantsleri 18.04.2018 arvamus nr 6-1/180534/1801873). Seetõttu ei ole DP kehtestamine pärast EhSRS § 1 lg-s 4 märgitud tähtaega iseenesest õigusvastane ja vastustaja pikendas vaidlusaluse DP menetlemise tähtaega õiguspäraselt. Subjektiivset õigust DP vaidlustamiseks ei tulene ka PlanS § 142 lg-st 1 ega rohevõrgustiku teemaplaneeringust. Subjektiivsete õiguste rikkumisena ei saa viidata DP väidetavatele puudustele, mis seonduvad tegelikult avalikes huvides esitatud kaebusega. Subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus ei saa olla abstraktne. DP-s ei ole nähtud kelgumäe juurde ette parklat ning liikluskorralduse 9(20)
3-19-1256 küsimused lahendatakse vastavalt tegelikule olukorrale jooksvalt. Vajaduse korral on võimalik liikluskorralduslike meetmetega välistada olukord, et autosid hakatakse parkima kaebaja või mõne teise isiku kinnistu kõrval. Nii sademevee ärajuhtimise kui ka kõrghaljastuse säilimise küsimustele oleks kaebaja saanud vastused DP koostamise menetluses osalemise korral, kuid kaebaja paraku oma arvamust ja ettepanekuid ei esitanud, ehkki oli menetlusse kaasatud.
12.IAPA Vara OÜ ei ole apellatsioonkaebuste suhtes kirjalikku seisukohta esitanud, kuid toetas kohtuistungil vastustaja apellatsioonkaebust ning palus kaebaja apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.
13.Tallinna Ringkonnakohus kõrvaldas 07.07.2021 määrusega KeA haldusasja menetlusest, leides, et olenemata sellest, kas KeA 22.01.2019 arvamus võis mõjutada riigihalduse ministri 05.03.2019 kirjaga nr 14-11/7861-9 Pärtlepõllu elamukvartali osas DP-le heakskiidu andmist või Viimsi Vallavolikogu 21.05.2019 otsuse nr 37 tegemist (DP menetluse lõpptulemust), ei saa KeA haldusasja menetluses kaasatud haldusorganina osalemist pidada otstarbekaks. KeA vastas 12.06.2021 kirjaga halduskohtu 01.06.2021 määruses esitatud nõudele ja pole äratuntav, et asja lahendamiseks oleks KeA-lt tarvis saada mingeid täiendavaid seisukohti. Kohus saab vajaduse korral nõuda menetlusväliselt haldusorganilt seisukohti HKMS § 58 alusel ja selleks puudub vajadus haldusorganit menetlusse kaasata. KeA ei ole ka vaidlusaluse DP menetluses osalenud sellises rollis või ulatuses, mis põhjendaks tema kaasamist halduskohtumenetlusse arvamuse andmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Kuna asjas esitatud kolme apellatsioonkaebuse ja ühe vastuapellatsioonkaebuse põhjal on Tallinna Halduskohtu 14.08.2020 otsus vaidlustatud tervikuna, siis analüüsib ringkonnakohus vaidluse all olevaid küsimusi teemade kaupa, mitte iga menetlusosalise väiteid eraldiseisvalt.
15.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kolmas isik on menetluskulude nimekirjas esitanud mh taotluse jätta kaebaja apellatsioonkaebus läbi vaatamata, kuid menetlusdokument ei sisalda ainsatki põhjendust, miks tuleks X apellatsioonkaebus jätta läbi vaatamata. Taotlus jääb rahuldamata, sest apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks ei esine ühtegi HKMS §-s 190 sätestatud alust (vt HKMS § 187 lg 3). Selliseid aluseid ei esine ka vastuapellatsioonkaebuse puhul. I Kaebeõigus ja subjektiivsete õiguste kaitse
16.X on Viimsi Vallavolikogu 21.05.2019 otsusega nr 37 Kallaku, Serva ja Pärtlepõllu maaüksuste DP kehtestamise Pärtlepõllu elamukvartali osas vaidlustanud nii oma subjektiivsete õiguste kaitseks kui ka avalikes huvides.
17.Vaidlusaluse DP koostamine algatati Viimsi Vallavolikogu 10.10.2006 otsusega nr 92. Kaebaja märgib õigesti, et vastustajal tulnuks EhSRS § 1 lg 4 kohaselt viia DP menetlus lõpule hiljemalt 01.07.2018 ning kuna DP kehtestati alles Viimsi Vallavolikogu 21.05.2019 otsusega nr 37, siis on eeltoodud tähtaega rikutud. EhSRS § 1 lg-s 4 sätestatud tähtaeg on analoogne PlanS § 139 lg-s 2 sätestatud tähtajaga, mis näeb ette, et DP kehtestamise või kehtestamata jätmise otsus tehakse hiljemalt kolme aasta möödumisel DP algatamisest arvates (vt Riigikogu XII koosseisu 572 SE seletuskiri, lk 3). Kummalgi juhul ei ole aga tegemist õigust lõpetava tähtajaga, vaid tegemist on menetlustähtajaga, mille ületamine ei ole HMS §-st 41 tulenevalt 10(20)
3-19-1256 tingimata õigusvastane (vt Riigikogu XII koosseisu 571 SE seletuskiri, lk 179). Seetõttu ei saa vaidlusaluse DP tühistamist tingida üksnes asjaolu, et DP kehtestati alles pärast 01.07.2018, ning selle tähtaja ületamine ei too mh kaasa tagajärge, et DP menetluses tuleks kohaldada kehtiva PlanS sätteid (st EhSRS § 1 lg 1 kohaldamine ei sõltu sellest, kas DP menetlus jõutakse lõpule viia EhSRS § 1 lg-s 4 sätestatud tähtajaks). Sama seisukohta on väljendatud nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2020 otsuses nr 3-19-573 (p 11). Käsitusega, et EhSRS § 1 lg 4 ei sisalda õigust lõpetavat tähtaega, on nõustunud ka Riigikohus 30.03.2021 otsuses nr 3-18-1901 (p-d 5 ja 23).
18.Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebajale tuleneda subjektiivset õigust DP vaidlustamiseks pelgalt asjaolust, et DP kehtestamisel on ületatud EhSRS § 1 lg-s 4 sätestatud tähtaega. Samuti on vaidlustatud otsuses õiguspäraselt tuginetud PlanS v.r normidele. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et DP kehtestamise viibimine oleks saanud rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Nagu märgitud, ei piira EhSRS § 1 lg-s 4 sätestatud menetlustähtaeg EhSRS § 1 lg 1 kehtivust, mistõttu ei ole alust väita, et kaebajale võiks EhSRS § 1 lg-st 4 tuleneda mh õigustatud ootus, et DP koostamisele kohaldatakse pärast 01.07.2018 kehtiva PlanS sätteid. Seejuures ei erine kehtiva ja varasema planeerimisseaduse normistik asjassepuutuvas osas teineteisest kuigivõrd. Väidetavad menetlusvead DP koostamisel saavad subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse lahendamisel omada tähtsust vaid ulatuses, milles need on takistanud kaebajal menetluses osalemast või võivad olla mõjutanud kehtestatud planeeringulahendust kaebaja õigustesse puutuvas osas. Ainuüksi sellest, et kaebaja kinnistu piirneb DP alaga, ei tulene talle subjektiivset õigust nõuda, et DP kehtestamine toimuks objektiivselt õiguspäraselt. Seetõttu saavad kaebaja väited, mis puudutavad PlanS § 142 lg 1 või PlanS v.r § 9 lg 7 kohaldamise ebapiisavat põhjendamist ning kavandatava elamuehituse tagajärjel rohevõrgustiku toimimise kahjustamist, samuti DP koostamisel toimunud väidetavaid menetlusvigu (nt DP algatamise vastuolu Viimsi Vallavolikogu 08.03.2005 määrusega nr 12, ebamõistlikult pikk menetlusaeg, DP koostamise finantseerimine ainult osaliselt Viimsi valla poolt, DP kehtestamine vananenud andmete alusel), seonduda üksnes avalike huvide kaitseks esitatud kaebusega, sest kaebaja ei ole selgitanud, kuidas need on tinginud tema õigusi rikkuva DP lahenduse kehtestamise.
19.Pikaajalise kohtupraktika kohaselt ei ole pelgalt isiku lootus olemasoleva elukeskkonna (sh vaate või miljöö) muutusteta säilimisele kohtulikult kaitstavaks subjektiivseks õiguseks (nt Riigikohtu 28.03.2012 otsus nr 3-3-1-4-12, p 12; 24.05.2010 otsus nr 3-3-1-29-10, p 22). Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema kinnistu kõrvale ehitamist ühelgi juhul ei lubata. Seega saab eelnimetatud vastuväidete puhul olla üldjuhul tegemist vaid avalikest huvidest lähtuvate argumentidega. Halduskohtus kaitstav subjektiivne õigus võib samas võrsuda mh planeeringust ja halduskohtus on vaidlustatavad ka väheintensiivsed õiguste riived (nt Riigikohtu 16.12.2016 määrus nr 3-3-1-87-16, p-d 8 ja 10). Seejuures on aga oluline silmas pidada, et isikule saab tuleneda kohtus kaitstav subjektiivne õigus vaid sellisest õigusnormist või haldusaktist, mille eesmärk on kaitsta mh tema huve (nt Riigikohtu 20.02.2019 otsus nr 3-14-52416, p 15; 31.01.2017 otsus nr 3-3-1-69-16, p 26). See tähendab, et ka juhul, kui kaebuses väidetakse DP vastuolu kõrgema taseme planeeringuga, peab see olema seostatud kaebaja enda õiguste väidetava rikkumisega (HKMS § 44 lg 1). Eelkõige suure üldistusastmega planeeringute (sh üldplaneeringu) puhul tuleb seetõttu iga korda eraldi hinnata, kas väidetavalt rikutud säte on mõeldud kaitsma avalike huvide kõrval ka nt naabri või lähipiirkonna elanike õigusi või mitte.
20.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust järeldada, et rohevõrgustiku teemaplaneeringus oleksid puhveralad nähtud ette mh kaebaja õiguste kaitseks, mitte üksnes avaliku huvi kaitseks. Kuigi kaebaja võib rohelise võrgustiku alasid ka isiklikult kasutada (nt puhkeotstarbel) ja olla huvitatud tema kinnistuga piirnevate looduslike alade muutusteta säilimisest, on rohevõrgustik nähtud siiski ette üldiste huvide kaitseks, mitte ühegi üksikisiku huvides. Seetõttu ei saa kaebaja 11(20)
3-19-1256 subjektiivsete õigustega seotuks pidada ka väiteid KSH ja kohapealsete keskkonnauuringute korraldamise vajalikkusest ning etteheiteid Mäealuse maastikukaitseala taluvuskoormuse ja loomastiku liikumisega seonduva uurimata jätmisest. Kaebaja väide, et pole arusaadav, mida on vaidlusaluse DP-ga üldse ÜP-s täpsemalt muudetud, on ringkonnakohtu hinnangul otsitud. DP kehtestamise otsuse teises lõigus on selgelt märgitud, et kavandatava elamukvartali ulatuses muudetakse ÜP-s sätestatud maakasutuse juhtotstarvet (st senise põllumajandusmaa asemel nähakse ette väikeelamute maa). Muid muudatusi ei tehta, sh ei ole muudetud ja pole ka vaja muuta elamuehituse ega rohevõrgustiku teemaplaneeringuid, sest kui ÜP-s muudetakse DP ala maakasutuse juhtotstarve väikeelamute maaks, siis ei keela rohevõrgustiku teemaplaneeringu p 2.2.2.4 puhverala hoonestamist väikeelamutega ja elamupiirkonda teenindavate väiksemate ühiskondlike ja ärihoonetega.
21.Elamukruntide miinimumsuurusele sätestatud nõuet tuleb iseenesest pidada mh kaebaja õigusi kaitsvaks (vrd Riigikohtu 25.11.2019 otsus nr 3-17-1930, p 14.1; 16.12.2016 määrus nr 3-3-1-87-16, p 10), kuid kaebaja õigusi ei riku asjaolu, et DP-s võeti aluseks 1500 m2 (s.o DP kohaselt moodustatakse kokku 26 üksikelamukrunti suurustega vahemikus 1500–2103 m2), sest see on kooskõlas nii elamuehituse kui ka rohevõrgustiku teemaplaneeringutega, mis näevad DP alal uute elamukruntide miinimumsuuruseks ette 1500 m2.
22.Seonduvalt kaebaja argumentidega, mis puudutavad liigvee ärajuhtimist, kelgumäega kaasnevat täiendavat müra, saastamist ja liikluskoormust ning võimalikku parkimisprobleemi, nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse p-s 56 toodud järeldusega, et kaebaja etteheited ei anna DP kehtestamise otsuse tühistamiseks alust. Kaebaja viidatud küsimusi ei ole jäetud DP menetluses tähelepanuta (vt DP seletuskirja p-d 4.5 ja 4.7). Kuigi DP ei näe tõepoolest ette, et kavandatava kelgumäe ja terviseradade juures asuks ka parkla ning DP seletuskirjas puudub analüüs liikluskoormuse võimaliku tõusu kohta seonduvalt kõnealuste rajatistega, ei ole põhjust eeldada, et kelgumägi ja terviserajad suurendaksid väga oluliselt piirkonna liikluskoormust ning sellega kaasnevaid kahjulikke mõjutusi (müra, saaste, sõidukite parkimine teel). Kaebaja on ka ise märkinud, et läheduses asub mitmeid teisi vaba aja veetmise võimalusi (sh kelgumägesid ja terviseradasid) koos märksa rohkem väljaehitatud infrastruktuuriga, mistõttu võib vastustajaga nõustuda, et vaidlusaluse DP-ga ette nähtud rajatisi hakkaksid tõenäoliselt kasutama eelkõige lähipiirkonna inimesed, kes liiguvad alale pigem jalgsi, mitte sõidukiga. Kuna liikluskoormuse ja sellega kaasnevate mõjutuste olulist kasvu ei pidanud DP-s ette nägema, siis ei saa nendega seotud küsimuste eraldi käsitlemata jätmist pidada ka oluliseks põhjendamisveaks. Üksikuid sõidukeid on võimalik parkida ka avaliku tee serva (vt liiklusseaduse §-d 20 ja 21). Kui rajatiste kasutus peaks tõepoolest osutuma eeldatust intensiivsemaks, on sõidukite parkimist võimalik liikluskorraldusvahenditega hiljem täiendavalt reguleerida. Samas ei saa hinnangust, et pigem võib eeldada kavandatava umbtee vähest kasutust, järeldada, et avalike rajatiste juurde ei olegi üldse tarvis näha ette võimalust sõidukiga juurdepääsuks. Avalikuks kasutamiseks mõeldud rajatistele peaks olema võimalik pääseda juurde mh operatiivsõidukitel ja ka liikumispuudega isikutel.
23.Asjaolu, et kaebaja kinnistu lõunapiiri ja selle äärde rajatava avaliku tee vahel puudub kõrghaljastuse säilitamise kohustusega ala, ei saa pidada kaebaja ebavõrdseks kohtlemiseks. DP põhijoonisel punasega viirutatud alale ei ole nähtud ette avalikku teed, mistõttu oli sellel alal olemasolevate puude säilitamine võimalik ja tegemist ei ole seega võrdsete tingimustega. Kuna avalikele rajatistele juurdepääsu võimaldava umbtee liikluskoormus on arvatavasti väike, ei ole alust järeldada, et kaebaja õiguste kaitseks oleks kõrghaljastuse säilitamine vältimatult vajalik. DP seletuskirja p 4.5 kohaselt on kõik juurdepääsuteed planeeritud tolmuvaba kattega. Privaatsuse suurendamiseks on kaebajal võimalik istutada nt oma kinnistule piiri äärde hekk.
12(20)
3-19-1256
24.Sademevee ärajuhtimise lahendus on DP-s ette nähtud ja vee-ettevõtjaga kooskõlastatud. DP põhijoonise ja tehnovõrkude koondplaani kohaselt DP ala põhjasuunas piirnev olemasolev kraav säilitatakse ning see ühendatakse kavandatava elamukvartali kagupiirile rajatava uue kraaviga. Elamukvartali siseselt on sademevee ärajuhtimine lahendatud teede alla planeeritud sademeveetorustikuga. Asjaolust, et DP ala praegu läbiva teega külgneva kuivenduskraavi asukoht mõnevõrra nihkub (ca 10–15 m), sest senise tee asemele on planeeritud elamukrundid, ei saa kuidagi järeldada, et sademevee ärajuhtimise lahendus oleks ebapiisav või ei toimiks. Kaebaja esitatud asjatundja arvamuses (lk 16 ja lk 31–32) on sademevee probleemi käsitletud pelgalt oletuslikult ja ebaõigesti viidatud kuivenduskraavi kaotamisele, samuti ei ole pööratud mingit tähelepanu DP alale planeeritud sademeveetorustikule. Olenemata sellest, et AS Viimsi Vesi 30.10.2016 arvamuses nr 4991 on märgitud, et see kehtib kaks aastat, ei ole kaebaja toonud välja, et planeeringulahendus oleks hiljem sisuliselt muutunud ja vee-ettevõtja kooskõlastust ei saaks seetõttu pidada enam asjakohaseks.
25.Kokkuvõtlikult on halduskohus jätnud subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse põhjendatult rahuldamata ja seega jääb rahuldamata ka kaebaja vastuapellatsioonkaebus. II Üldplaneeringute muutmine
26.ÜP määrab maakasutuse juhtotstarbe, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad (PlanS § 6 p 9, § 75 lg 1 p 18 ja lg 4; PlanS v.r § 8 lg 3 p 3 ja lg 31). ÜP ülesandeks on ka rohevõrgustiku toimimist tagavate tingimuste täpsustamine (PlanS § 75 lg 1 p 10; PlanS v.r § 8 lg 3 p 7), samuti väärtuslike rohealade, maastike jmt määramine ning nende kaitse- ja kasutustingimuste seadmine (PlanS § 75 lg 1 p 14; PlanS v.r § 8 lg 3 p 6). Roheline võrgustik on eri tüüpi ökosüsteemide ja maastike säilimist tagav ning asustuse ja majandustegevuse mõjusid tasakaalustav looduslikest ja poollooduslikest kooslustest koosnev süsteem (PlanS § 6 p 17; PlanS v.r § 6 lg 2 p 5). PlanS § 12 lg 2 kohaselt peab asustuse planeerimisel tasakaalustatult käsitlema ehitatud keskkonda ja rohealasid, arvestades olemasolevat keskkonda ning asukohast tulenevaid asjaolusid. Kuivõrd ÜP ülesanne on mh tagada rohevõrgustiku toimimine, siis kujutab ÜP-s ettenähtud roheline võrgustik endast ÜP olulist osa (st ÜP põhilahendust) ja seda tuleb ÜP alusel säilitada (vt ka Riigikohtu 18.10.2016 otsus nr 3-3-1-31-16, p 16). Sellele vaatamata võib DP põhjendatud vajaduse korral sisaldada ka kehtestatud ÜP põhilahenduse muutmise ettepanekut (PlanS § 142 lg 1; PlanS v.r § 9 lg 7).
27.Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et kuivõrd DP koostatakse üldjuhul selleks, et saavutada ÜP-ga kavandatu elluviimine ja DP koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa ÜP-ga hõlmatud alast, ei ole DP menetlemisel võimalik võtta samaväärselt arvesse kogu kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil valitsevat olukorda ning seetõttu saab DP-ga muuta ÜP-d vaid erandjuhtudel, kui see on vajalik reageerimiseks muutunud oludele ja vajadustele, nt ÜP kehtestamise järel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral (nt Riigikohtu 03.12.2012 otsus nr 3-3-1-47-12, p 20 ja seal viidatud varasemad lahendid). Samas on selgitatud, et DP-st huvitatud isiku huvi DP kehtestamise vastu ei ole sellises olukorras samavõrra kaalukas kui ÜP-ga kooskõlas olevate DP-de puhul (nt Riigikohtu 04.03.2014 otsus nr 3-3-1-96-13, p 26).
28.Praeguses asjas ei ole vaidlust selles, et Viimsi Vallavolikogu 21.05.2019 otsusega nr 37 Pärtlepõllu elamukvartali osas kehtestatud Kallaku, Serva ja Pärtlepõllu maaüksuste DP-d on menetletud ÜP-d muutva DP-na ning sellega muudetakse Viimsi Vallavolikogu 11.01.2000 otsusega nr 1 kehtestatud Viimsi valla mandriosa ÜP-d selliselt, et maakasutuse juhtotstarve muudetakse maatulundusmaast (ÜP kaardil tähistatud „MP“ – põllumajandusmaa) osaliselt väikeelamute maaks ja osaliselt säilitatakse haljasala (katastritunnus 89001:001:1745, pindala 13(20)
3-19-1256 3,71 ha). Viimsi Vallavolikogu 13.09.2005 määrusega nr 32 kehtestatud Viimsi valla elamuehituse teemaplaneeringu seletuskirja p 4.1 (lk 20) kohaselt peavad kõik elamud Viimsi vallas asuma ÜP-ga määratud elamumaal ning väljapoole elamumaad ei ole lubatud rajada uusi elamuid ega abihooneid. Teemaplaneeringuga on vaidlusaluse Pärtlepõllu elamukvartali alal kehtestatud uute elamukruntide minimaalsuuruseks 1500 m2.
29.Viimsi Vallavolikogu 13.10.2009 määrusega nr 22 kehtestatud miljööväärtuslike alade ja rohevõrgustiku teemaplaneeringu kaardi kohaselt paikneb DP-ga kavandatav elamukvartal reserveeritud rohevõrgustiku puhveralal ja DP-s haljasalana säilitatav osa, mis jääb Mäealuse maastikukaitseala koosseisu, on teemaplaneeringu järgi reserveeritud rohevõrgustiku tugialaks. Puhveralana käsitatakse teemaplaneeringus tuumalade tugialasid ja astmelaudu ümbritsevat üleminekuala ehk leevendavat ala intensiivse inimtegevuse surve ja rohevõrgustiku teiste elementide vahel. Teemaplaneeringu seletuskirja p-st 2.2.1 (lk 27) tulenevalt on rohevõrgustiku toimimise tagamise üldnõudeks kohustus säilitada tuumalade terviklikkus ja vältida terviklike loodusalade killustumist. Puhveralale tohib uusehitisi lubada vastavalt seletuskirja p-s 2.2.2 toodud erinõuetele, arvestades samas elamuehituse teemaplaneeringu tingimust, et kõik elamud peavad asuma ÜP-ga määratud elamumaal. Rohevõrgustiku teemaplaneeringu seletuskirja p 2.2.2.4 (lk 34–35) näeb ette, et puhveralal lähtutakse maakasutuse sihtotstarbe muutmisel ja hoonestada lubatud maaüksuste minimaalse suuruse määramisel kehtestatud elamuehituse teemaplaneeringust ja seda kajastab ka rohevõrgustiku teemaplaneeringu seletuskirja lisas 7 olev skeem, millel on vaidlusalune ala tähistatud kui elamuehituse piirkond, kus on lubatud krundi minimaalsuurus 1500 m2. Samas on ka rohevõrgustiku teemaplaneeringu kohaselt puhveralal lubatud maakasutust muuta üksnes vastavalt ÜP-s määratud juhtfunktsioonile. III Avalike huvide kaitse
30.Kuna eeltoodust lähtudes ei ole Pärtlepõllu elamukvartalit võimalik rajada, ilma et ÜP-s sätestatud põllumajandusmaa juhtotstarve muudetaks kavandatava hoonestuspiirkonna ulatuses elamumaaks, siis omab vaidluse lahendamisel esmast tähtsust, kas ÜP muutmiseks vaidlusaluse DP-ga esines piisavalt kaalukas vajadus. Vaidlustatud otsuses on tuginetud peamiselt neljale argumendile: (1) väljakujunenud elamurajooni kõrval ei ole maa põllumajanduslik kasutamine enam kohane; (2) sama DP on Viimsi Vallavolikogu 21.06.2011 otsusega nr 42 osaliselt juba kehtestatud vallale olulise ühiskondliku hoone ehitamiseks (algselt kavandati lasteaed, Viimsi Vallavolikogu 26.03.2019 otsusega nr 16 muudetud kujul lubatud ka muu ühiskondliku hoone kasutusotstarve, nt eakate kodu); (3) kohaliku tähtsusega Mäealuse maastikukaitsealale jääv osa eraldatakse Pärtlepõllu kinnistust avalikuks kasutamiseks ja sinna rajatakse puhkeotstarbeline infrastruktuur (kelgumägi ja terviserajad); (4) linnaehituslikult on põhjendatud ühendada DP alaga piirnevad elamualad terviklikuks asumiks, mis teenib keskkonnasäästliku majandamise eesmärki ja muudab elukeskkonna terviklikumaks (sh suurendab kogu piirkonna elanike vaba aja veetmise ja sportimise võimalusi). DP seletuskirja p-s 3.1 (lk 7) on ÜP muutmist täiendavalt põhjendatud kaasaegse ja väärtusliku elukeskkonna loomisega, aga kuivõrd DP kehtestamise otsuses ei ole sellele tuginetud, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks seda eraldi analüüsida. Halduskohtu hinnangul ei olnud vastustaja välja toodud põhjendused piisavalt erandlikud ja kaalukad, et õigustada ÜP muutmist viisil, mis võib kahjustada rohevõrgustiku toimimist.
31.Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et kohaliku omavalitsuse avar planeerimisdiskretsioon kehtib ka ÜP-d muutva DP kehtestamisel ning kohtulik kontroll selle üle, kas ÜP muutmiseks esineb põhjendatud vajadus, piirdub samuti üksnes õiguspärasuse hindamisega. Valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on vastustaja otsustuspädevuses ning kui menetlus on korraldatud nõuetekohaselt, siis on omavalitsusüksus õigustatud varem tehtud otsuseid muutma 14(20)
3-19-1256 (nt Riigikohtu 19.04.2007 otsus nr 3-3-1-12-07, p-d 11 ja 13). Nõustuda võib küll sellega, et ÜP põhilahenduse muutmine DP-ga ei tohiks praktikas kujuneda valdavaks, sest seaduse mõtte kohaselt peaks ÜP olema püsivam kui „lähiaastate“ (PlanS § 124 lg 2; PlanS v.r § 9 lg 1) ehitustegevuse aluseks olev DP (nt Riigikohtu 08.05.2014 otsus nr 3-3-1-9-14, p 22), kuid ÜP muutmist ei saa muuta ka praktiliselt võimatuks. Mida ulatuslikumalt ÜP põhilahendust muuta soovitakse, seda kaalukamad peavad olema muutmist õigustavad põhjused, ning vastupidi, kui ÜP põhilahendust muudetakse vaid väheolulisel määral, ei ole põhjust nõuda, et selleks peaksid tingimata esinema eriti erandlikud asjaolud. Kuigi DP koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa ÜP-ga hõlmatud alast, tuleb teisalt arvestada, et DP-ga hõlmatud ala vaadeldakse jällegi ÜP koostamisel väga üldistavalt ning seetõttu ei ole ÜP menetlemisel olnud võimalik võtta arvesse kõiki konkreetse alaga seotud erisusi. Kohaliku omavalitsuse üksusel kui oma territooriumi piires planeerimisalase tegevuse korraldajal (PlanS § 4 lg 1; PlanS v.r § 4 lg 2) tuleb lisaks pidada silmas pärast ÜP kehtestamist toimunud arenguid, sest kehtivad planeeringud peaksid valla tasakaalustatud ja säästlikku ruumilist arengut toetama, mitte takistama. Selleks, et tagada ÜP muutmisel n-ö laiema pildiga arvestamine, on ÜP-d muutva DP puhul nähtud muu hulgas ette kohustus koostada KSH eelhinnang (PlanS § 142 lg 6; keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 33 lg 1 p 2 ja lg 2 p 1) ja saada DP-le heakskiit sarnaselt ÜP-le (PlanS § 142 lg 5; PlanS v.r § 23 lg 1 p 2 ja lg 3 p 3). Põhjendamatu oleks nõuda, et ÜP muutmise vajaduse ilmnemisel tuleks alati algatada uue ÜP koostamine.
32.Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vald oleks lähtunud asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest või hinnanud olulisi asjaolusid ebaratsionaalselt. Kuigi on õige, et planeeringute ülesanne on tasakaalustada erinevaid huvisid ja sobitada eri maakasutusviise, et luua terviklik ruumilahendus (nt Riigikohtu 26.05.2021 otsus nr 3-17-2013, p 22), samuti ei saa huvitatud isik planeeringulahendust dikteerida (nt Riigikohtu 30.11.2016 otsus nr 3-3-1-23-16, p 17), tuleb arvestada sedagi, et erakinnistu teenib primaarsena siiski eraomaniku, mitte avalikku huvi (nt Riigikohtu 30.03.2021 otsus nr 3-18-1901, p 17). Eriti DP puhul ei saa isegi huvitatud isiku tellitud eskiisi (s.o arendaja eelistatud planeerimislahenduse) lähtealuseks võtmisest järeldada, et planeerimine oleks taandunud sisuliselt projekteerimiseks, kuna planeeringulahendust saab ja tuleb vajaduse korral menetluse käigus muuta. Ulatuslikum valiku tegemine erinevate ideede ja suundumuste vahel toimub eeskätt üldisemat laadi planeeringute koostamise menetluses.
33.Kaebaja üheks keskseks väiteks on olnud kehtestatud DP vastuolu ÜP-d täpsustavate teemaplaneeringutega. Selle kinnituseks on kaebaja esitanud Y 04.05.2020 arvamuse. Asjatundja arvamuses (p 1.1) on rõhutatud, et DP lähteülesanne lubas küll muuta ÜP-s määratud maakasutuse sihtotstarvet, kuid kohustas pidama kinni kõigist muudest nõuetest, mh tihe- ja hajaasustusala piirist, mida ei ole aga tehtud. Y märgib samas, et pole arusaadav, miks ei ole kaalutud alternatiivi näha DP hajaasustusala osale ette krundid suurusega vähemalt 3300 m2. Ringkonnakohtu hinnangul on Y täiesti asjakohatult rajanud oma järeldused ÜP varasematele kaartidele, jättes põhjendamatult kõrvale selle, et ÜP-d täpsustavad elamuehituse teemaplaneeringu joonis ja rohevõrgustiku teemaplaneeringu seletuskirja lisa 7 näevad DP-ga kavandatud elamukvartali alale selgelt ette uute elamukruntide miinimumsuuruse 1500 m2. DP kehtestamisel tuli vastustajal lähtuda ÜP kehtivast redaktsioonist, mitte ajaloolistest kaartidest. Asjasse puutumatu on ka Y arutlus (p 1.2) vaidlusaluse DP vastuolust rohevõrgustiku teemaplaneeringuga, sest seejuures on jäetud tähelepanuta, et DP-ga kavandatud elamukvartali ala ulatuses on nähtud ette ÜP-s määratud maakasutuse juhtotstarbe muutmine ning kuivõrd rohevõrgustiku teemaplaneering ei välista puhveralale uute väikeelamute ehitamist, kui selline maakasutus on ÜP järgi lubatud, siis ei esine ka vastuolu teemaplaneeringuga ja ei toimu selle muutmist. Samasugusel ekslikul käsitlusel põhineb ka asjatundja arvamus (p 1.3) väidetavast DP vastuolust elamuehituse teemaplaneeringuga, mida tegelikkuses ei esine. Arusaamatu on väide, et elamuehituse teemaplaneeringuga ei korrigeeritud ÜP järgset tiheasustusala piiri, sest 15(20)
3-19-1256 teemaplaneeringu p-d 4.2–4.3 ja elamuehituse piirkondade skeem kinnitavad just vastupidist. Viide rohevõrgustiku teemaplaneeringu kaardil märgitud Lubja tee äärsete vaadete säilitamise nõudele ei ole samuti asjakohane, sest kaardil puuduvad DP alale avanevad vaated (Lubja tee 30 kinnistu juures tähistatud vaatesektor hõlmab küll ka selle taha jääva DP ala, kuid seal varjab vaadet olemasolev hoonestus).
34.Seonduvalt kelgumäe ja terviseradade rajamisega Mäealuse maastikukaitseala koosseisu kuuluvale ja teemaplaneeringu järgi rohevõrgustiku tugialal paiknevale krundile tuleb märkida, et rohevõrgustiku teemaplaneeringu p 2.2.2.2 ei keela kaitseala või puhkeala teenindavate rajatiste ehitamist rohevõrgustiku tugialale. Seejuures on näitlikult loetletud viidad, laud- või pinnaskattega matkarajad, vaatlustornid ja kuni 20 m2 suurused looduskeskkonda sobituvad hooned. Sellesse loetellu sobitub olemuselt ka kelgumägi, mistõttu pole alust väita, et selle rajamine oleks vastuolus rohevõrgustiku teemaplaneeringuga.
35.Estonian, Latvian & Lithuanian Environment OÜ (ELLE) 19.07.2013 koostatud KSH eelhinnangust nähtuvalt oli DP ala varem põllumaa ja praeguseks mitte eriti liigirikas rohumaa, millel puudub kõrge looduskaitseline väärtus. DP ala maastikuline väärtus seisneb eeskätt tiheasustusaladega piirneva avatud vaate pakkumises ja rohevõrgustiku osana toimimises ning osa alast jääb pärandkultuurmaastikuna kohaliku kaitse all oleva Mäealuse maastikukaitseala koosseisu. Kavandataval tegevusel puudub KSH eelhinnangu p 7.7 kohaselt oluline mõju kaitstavatele loodusobjektidele (sh puuduvad läheduses Natura 2000 võrgustiku alad). Kuna rohevõrgustiku tugialasse jääv osa säilib DP järgi haljasalana ja rohevõrgustiku puhveralasse kavandatav elamuehitus ei erine sisuliselt olemasolevatest elamualadest, mis on samuti arvatud puhverala koosseisu, ei ohusta see KSH eelhinnangu p 7.8 kohaselt rohevõrgustiku toimimist. Samas on märgitud, et DP-ga kavandatud elamukvartali ala toimimine on looduskeskkonna seisukohast juba praegu takistatud (s.o rändeteed kolmest küljest ära lõigatud) ning alal puudub ka väljakujunenud rekreatiivne väärtus piirkonna elanikele (st DP ala omab avatud maastikuna pigem esteetilist visuaalset väärtust). KSH eelhinnangus mööndakse, et DP-l on teatav loomade liikumist suunav toime, kuid tuuakse välja, et DP-ga ei killustata terviklikku looduslikku ala ja ei toimu rohekoridori n-ö läbilõikamist. KSH eelhinnangu kokkuvõttes (p 9) on järeldatud, et DP lahendus on piisavalt tasakaalustatud ja keskkonnamõju strateegilise hindamise vajadust ei esine. Seejuures ei oma määravat tähtsust, et DP kaust ei sisalda KSH eelhinnangu koostamisel aluseks olnud konkreetset planeeringulahendust, sest eelhinnangu p-st 2 ja joonisest 1 (lk 7) on selgelt tuvastatav, et hinnatud lahendus koormas keskkonda pigem rohkem (st arvestati lisaks Viimsi Vallavolikogu 21.06.2011 otsusega nr 42 kehtestatud Pärtlepõllu osalist DP-d, mis nägi ette ühiskondliku hoone ehitamise). Planeeritav üksikelamukruntide arv (26) ei ole muutunud.
36.Kaebaja leiab, et piirkonna looduslikke olusid ja teisi samas piirkonnas ÜP-d muutvaid DP-sid arvestades tulnuks KSH siiski korraldada ja selle tegemata jätmine võis mõjutada DP menetluse tulemust. Samuti tulnuks korraldada täiendavad kohapealsed keskkonnauuringud. Ringkonnakohus märgib, et KSH eelhinnangust ei nähtu, et KSH vajalikkuse üle otsustamiseks tuleks vältimatult korraldada täiendavaid uuringuid, vaid selles on üksnes antud soovitus teha projekteerimise etapis alale radooniuuring ning sissejuhatuses lisaks märgitud, et eelhinnang on ainult üheks sisendiks KSH vajalikkuse otsustamisel. Asjatundja arvamuses (p 3) heidetakse KSH eelhinnangule ette ebapiisavust, väites seejuures, et DP omab „ilmselget ja olulist mõju rohevõrgustiku toimivusele ja keskkonna kaitstusele Viimsis“. Pole võimalik aru saada, mille alusel on järeldatud, et vaidlusaluse DP realiseerimine omaks väga olulist kumulatiivset mõju. Asjatundja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, et kavandatava elamukvartali ala on rohevõrgustiku toimimiseks hädavajalik säilitada haljasalana. Tegemist ei ole rohevõrgustiku tuum- ega tugialaga, vaid puhveralaga, mida juba praegu kolmest küljest piiravad arendatud alad. Kaebaja esitatud fotod ja videod DP alal tegutsevatest loomadest (nt metskitsed, jänesed) 16(20)
3-19-1256 ja lindudest (nt hanelised, sookured) ei tõenda, et nende liikumine muutuks edaspidi võimatuks või oluliselt keerulisemaks. Seda ei ole põhjust ka eeldada, sest kavandatava elamukvartali kõrval säilib tervikuna ca 600 ha suurune Mäealuse maastikukaitseala (keskkonnaregistri kood KLO5000002) ning DP alast kirdesse jääb ka kaitseala piiridest väljapoole mitmeid looduslikke alasid, mida käsitatakse rohevõrgustiku tuumalana või astmelauana. Asjatundja arvamus lähtub ebaõigest arusaamast, et rohevõrgustiku teemaplaneeringu järgi tuleks puhverala säilitada ilma hoonestuseta, kuigi teemaplaneeringu kaardil on puhveraladena selgelt arvestatud ka juba välja arendatud väikeelamute aladega. Sellest, et DP seletuskiri ei sisalda sõna „keskkonnatingimus“, ei tulene, et DP ei täidaks PlanS v.r § 9 lg 2 p-s 8 või PlanS § 126 lg 1 p-s 12 sätestatud ülesannet. Keskkonnakaitse abinõusid on käsitletud DP seletuskirja p-s 4.9. KSH eelhinnangu piisavust on hinnatud mh KeA 22.01.2019 seisukohas nr 6-2/18/20873-4, milles nõustuti, et KSH algatamine ei ole ilmselt vajalik. Sellega nõustus ka riigihalduse minister 05.03.2019 kirjas nr 14-11/7861-9, millega anti DP-le heakskiit.
37.Kaebaja väide Mäealuse maastikukaitseala taluvuskoormuse uurimata jätmisest ei ole asjakohane, sest puudub põhjus arvata, et kaitsealale kavandatavat kelgumäge ja terviserada hakkaks kasutama väga suur hulk inimesi. Sellise uuringu vajalikkusele ei ole viidatud ka KSH eelhinnangus. Halduskohus on asunud põhjendamatult jäigale seisukohale, et ÜP-s määratud maakasutuse juhtotstarbe muutmist ja seeläbi looduslike alade vähenemist ei saa ühelgi juhul õigustada inimeste huvidest lähtuvad kaalutlused. Sellist kitsendust ei saa tuletada ühestki õigusaktist (sh kehtivatest planeeringutest). On ilmne, et DP koostamine ei lähtu ainult avalikest huvidest, vaid selle n-ö käivitavaks jõuks on üldjuhul just eraomaniku (arendaja) majanduslik huvi, kuid seda ei ole alust kehtestatud DP-le ette heita, kui selle menetluse käigus on avalike huvidega piisavalt ja tasakaalustatult arvestatud, samuti vajalikul määral arvestatud puudutatud isikute erahuvisid. Nagu eelnevalt märgitud, ei saa vaidlustatud otsuses ÜP muutmiseks toodud põhjendusi pidada asjakohatuteks. Vaidlusaluses piirkonnas on kehtestatud (ja realiseeritud) mitu ÜP-d samal viisil muutvat DP-d, mis jäid suures osas väljapoole ÜP-ga algselt määratud tihehoonestusala piire ja põllumajandusmaa sihtotstarbega alale (sh Viimsi Vallavolikogu 13.06.2006 otsusega nr 59 kehtestatud Pärtle I DP, mis hõlmab kaebajale kuuluvat Pärtlemäe tee 2 kinnistut). Olukorras, kus seniste planeeringute tagajärjel on hoonestatud alade vahele tekkinud kiilukujuline ala ja naabruses on olemas uus lasteaed (s.o Lubja tee 23 asuv Uus-Pärtle lasteaed) ning sama DP on juba osaliselt kehtestatud valla jaoks olulise ühiskondliku hoone ehitamiseks (s.o Pärtlepõllu tee 2 kinnistule), samuti on Viimsi vallas elamukinnisvara järele jätkuvalt suur nõudlus, on põhjendatud suunata elamuarendus just kohtadesse, kus on võimalik tagada kompaktne ja terviklik asustus. Sihipärasest kasutusest ammu välja langenud ja senise elamuarenduse tõttu reaalse põllumajandusliku tootmise perspektiivita rohumaa hoonestamist üksikelamutega ei saa läheduses asuvat ning DP alale rajatavat avalikku taristut arvestades pidada ebaratsionaalseks või avalikke huvisid eiravaks. Mäealuse maastikukaitsealale jäävast alast iseseisva üldkasutatava maa sihtotstarbega krundi moodustamine on samuti avalikes huvides, sest tagab ala avaliku kasutuse jätkumise. Halduskohus ei ole millegagi selgitanud, kuidas saab eraldi krundi moodustamine kahjustada rohevõrgustiku toimimist.
38.Kaebaja viidatud menetlusvead ei ole saanud mõjutada DP kehtestamise otsuse sisulist õiguspärasust ega tingi vaidlustatud otsuse tühistamist. Asjaolust, et vallavolikogu 21.05.2019 istungi protokollist (päevakorrapunkt nr 13) ei nähtu, et oleks toimunud sisulist arutelu, ei saa järeldada, et DP menetlus olnuks pealiskaudne. Nimetatud asjaolust võiks hoopis järeldada, et DP materjalid olid volikogu liikmete jaoks piisavalt arusaadavad ja veenvad. Seejuures ei olnud hääletustulemus ühehäälne, vaid otsusele anti 10 poolthäält, vastu oli 1 ja erapooletuid 2 ning 1 volikogu liige ei hääletanud. DP algatamise kohta antud Viimsi Vallavolikogu 10.10.2006 otsuse nr 92 vastuolu Viimsi Vallavolikogu 08.03.2005 määrusega nr 12, millega oli keelatud ÜP-d muutvate DP-de algatamine, ning DP lähteülesande väidetav mittejärgimine ei oma enam 17(20)
3-19-1256 tähtsust pärast DP vastuvõtmist Viimsi Vallavolikogu 30.01.2018 otsusega nr 9, sest sellega on vald kinnitanud, et koostatud DP lahendus vastab mh valla ruumilise arengu eesmärkidele (vt PlanS v.r § 18 lg 1; PlanS § 134). Samuti ei ole põhjendatud, kuidas saab DP pikk menetlusaeg ja DP koostamise osaline finantseerimine huvitatud isiku poolt olla mõjutanud asja otsustamist. PlanS v.r § 10 lg 61 ja PlanS § 130 lg-st 2 tuleneb üksnes keeld anda DP koostamine või DP koostamise tellimine üle DP koostamisest huvitatud isikule, kuid sellest ei järeldu, et huvitatud isik ei võiks osaleda DP koostamisega seotud kulude kandmises (vrd PlanS § 4 lg 21; Riigikohtu 18.01.2019 otsus nr 5-18-4, p-d 55–56). Kaebaja väide DP kehtestamisel vananenud andmetele tuginemisest on paljasõnaline ning seda ei ole seostatud mingite faktiliste asjaolude, nõuete või DP lahenduse muutumisega.
39.Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus rohevõrgustiku teemaplaneeringu kohaselt piisab rohevõrgustiku puhverala (kaitsepuhvri) eesmärgi saavutamiseks sellest, kui sinna väikeelamute rajamisel peetakse kinni elamuehituse teemaplaneeringust (st uute kruntide minimaalsuurus 1500 m2), siis ei ole alust väita, et vaidlusalune DP võiks kahjustada rohelise võrgustiku toimimist ja halduskohus on avalikes huvides esitatud kaebuse alusetult rahuldanud. IV Asjatundja arvamuse saamise kulu
40.Kuigi eeltoodu põhjal tuleb kaebus jätta tervikuna rahuldamata ja kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel seetõttu tema enda kanda, märgib ringkonnakohus vastuseks kaebaja apellatsioonkaebusele, et asjatundja arvamuse saamisega seotud menetluskulud mõistis kohus vastustajalt põhjendatult välja üksnes osaliselt. Halduskohus viitas otsuse p-s 81, et 09.03.2020 kohtunõudes sooviti kaebajalt üksnes täpsemaid selgitusi selle väite kohta, et vaidlusalune DP on vastuolus teemaplaneeringutega, kuid kaebaja esitas asjatundjale hulgaliselt muid küsimusi (sh üldplaneeringu muutmise põhjendatus, DP kooskõla lähteülesandega, KSH eelhinnangu piisavus). Apellatsioonkaebuses on põhjendatud, et asjatundjale esitati rohkem küsimusi, kuna kaebaja ei saanud ette näha, millised argumendid saavad kohtu jaoks otsustavateks ning oluline on see, et kõik küsimused olid Viimsi Vallavolikogu 21.05.2019 otsuse nr 37 õiguspärasuse kontrollimisel asjakohased. Sellega ei saa nõustuda.
41.Halduskohus on aktsepteerinud, et kaebaja kaasas 09.03.2020 kohtunõude täitmiseks planeerimisalaste eriteadmistega asjatundja ja hindas tema arvamust dokumentaalse tõendina (HKMS § 56 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 lg 2) küsimuses, milles seisneb vaidlusaluse DP vastuolu Viimsi valla ÜP-d täpsustavate teemaplaneeringutega. See ei tähenda, et kohus pidanuks asjatundja arvamuse saamise kulud vastustajalt tervikuna välja mõistma, vaid halduskohus hindas põhjendatult ka nende kulude vajalikkust (vrd Riigikohtu 28.03.2012 otsus nr 3-3-1-4-12, p 28). Ringkonnakohus märgib, et asjatundja arvamuse saamise kulude välja mõistmine ei tohiks anda võimalust minna mööda esindusõiguse ja nõustaja kulude hüvitamise piirangutest. Y 04.05.2020 arvamusest (lk 36–37) nähtuvalt on tal arhitektuurialane kõrgharidus ja ta on läbinud ka täienduskoolitusi planeerimise valdkonnas. Järelikult ei saanud ta HKMS § 32 lg-st 1 tulenevalt osaleda halduskohtumenetluses kaebaja volitatud esindajana. Kohtupraktika kohaselt piirdub nõustaja pädevus üksnes koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega ja seal selgituste andmisega (nt Riigikohtu 27.06.2018 otsus nr 3-18-306, p 10; 27.01.2014 määrus nr 3-3-1-84-13, p 16), mistõttu ei saa nõustaja kuludena hüvitada kirjalike dokumentide koostamise kulu. Praegusel juhul kujutab asjatundja arvamus endast suures osas kaebuse põhjendust (s.o eelkõige õiguslikku hinnangut vaidlustatud otsusele ja sellele eelnenud haldusmenetlusele). Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus põhjendatuks, et halduskohus hindas asjatundja arvamuse saamise kulu HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalikuks üksnes ulatuses, milles see oli seostatav 09.03.2020 kohtunõudele vastamisega. Kaebaja ei ole esitanud 18(20)
3-19-1256 vastuväiteid sellele, et halduskohus hindas asjatundja arvamuse p-ga 1 seonduvaks töömahuks 10 tundi.
42.Ringkonnakohus selgitab lisaks, et olukorras, kus kaebaja taotles esimese astme kohtus üksnes asjatundja arvamuse koostamise ja istungil osalemisega seotud menetluskulude välja mõistmist, ei oleks olnud põhjendatud jätta menetluskulusid välja mõistmata ainuüksi seetõttu, et kohtule ei esitatud menetluskulude nimekirja, vaid pelgalt kuludokumendid. Menetluskulude nimekirja nõude eesmärk on saada hõlpsasti ülevaade kantud menetluskuludest. Praegusel juhul nähtub Viimsi valla 10.07.2020 vastusest, et vastustajale ei ole kaebaja menetluskulude suurus ja koosseis jäänud arusaamatuks. Samuti ei pidanud halduskohus mõistma kaebuse osalisest rahuldamisest tingituna ka asjatundja arvamuse kulusid välja osaliselt, sest asjatundja arvamus puudutas just avalike huvide kaitseks esitatud kaebuse väiteid, mille halduskohus rahuldas. V Kokkuvõte ja menetluskulud
43.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus Viimsi valla ja IAPA Vara OÜ apellatsioonkaebused. X apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 14.08.2020 otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4 ning jätab uue otsusega rahuldamata ka X avalike huvide kaitseks esitatud kaebuse. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2, millega jäeti rahuldamata X subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus, jääb muutmata.
44.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS § 108 lg 8). Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
45.Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on X tasunud asjas riigilõivu kokku 60 eurot, sh 02.07.2019 kaebuselt 15 eurot, 03.07.2019 esialgse õiguskaitse taotluselt 15 eurot, 14.09.2020 apellatsioonkaebuselt 15 eurot ja 25.09.2020 vastuapellatsioonkaebuselt 15 eurot. Kaebaja kandis esimese astme kohtus dokumentaalse tõendi (asjatundja arvamuse) saamise kulu 3400 eurot ning asjatundja kohtuistungil osalemisega seoses nõustaja kulusid kokku 450 eurot (sh halduskohtus 150 eurot ja ringkonnakohtus 300 eurot). Menetluskulude kandmise kohustus seoses praeguse vaidluse menetlemisega esimese ja teise astme kohtus on asjatundja arvetega nõuetekohaselt tõendatud. Sh on kaebaja esitanud 13.05.2020 ja 08.06.2020 maksekorraldused, mis tõendavad asjatundja arvamusega seotud arvete tasumist (st kuna HKMS § 109 lg 11 kehtib üksnes HKMS § 103 lg 1 p-s 1 sätestatud esindajate ja nõustajate kulude kohta, siis peab mh dokumentaalse tõendi saamise kulu tegelik kandmine olema tõendatud vastavalt HKMS § 109 lg-le 1, nt maksekorralduse või pangakonto väljavõttega). Kuna kaebaja apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
46.Viimsi vald on tasunud 09.09.2020 apellatsioonkaebuselt riigilõivu 15 eurot, kuid pole esitanud kohtutele andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse ja jätab uue otsusega rahuldamata ka subjektiivsete 19(20)
3-19-1256 õiguste kaitseks esitatud kaebuse, tuleb vastustaja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajalt välja mõista. Muus osas jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
47.IAPA Vara OÜ on tasunud 14.09.2020 apellatsioonkaebuselt riigilõivu 15 eurot ning kandnud esindajakulusid esimese astme kohtus 3525 eurot (ilma käibemaksuta) ja teise astme kohtus 2778,50 eurot (ilma käibemaksuta). Täiendavalt on 30.08.2021 taotluses märgitud registriväljavõtete saamise kulu 9 eurot. Kuna kolmanda isiku 30.06.2020 menetluskulude nimekirjas kajastatud esindajakulude kandmise kohustuse kohta ei ole halduskohtule tõendeid esitatud, siis ei saa neid HKMS § 109 lg 1 kohaselt kaebajalt välja mõista. HKMS § 109 lg-s 11 sätestatud tingimuse täitmiseks ei piisa ainuüksi menetluskulude nimekirja esitamisest, vaid kulude kandmise kohustuse tekkimine peab olema tõendatud (nt advokaadibüroo arvega – vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2019 otsus nr 3-19-743, p 34; Tartu Ringkonnakohtu 08.04.2021 otsus nr 3-19-1227, p 16). Kolmanda isiku 30.08.2021 menetluskulude nimekirjas kajastuvad esindajakulud on seevastu advokaadibüroo arvetega nõuetekohaselt tõendatud, kuid seonduvad apellatsioonimenetlusega üksnes osaliselt. Kõrvale tuleb jätta 11.08.2020 arve nr 2020-0593, mis on spetsifikatsiooni järgi seotud Tallinna Halduskohtu 30.06.2020 istungist kliendile 01.07.2020 ülevaate andmisega.
48.Ülejäänud arved on seostatavad praeguse vaidluse menetlemisega ringkonnakohtus, kuid esindajakulu (kokku 16,1 tundi) ei saa osaliselt pidada HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalikuks ja põhjendatuks. Nt kajastavad 31.08.2020, 30.09.2020 ja 28.02.2021 arved suhtlust vastustaja esindajaga halduskohtu otsuse edasikaebamise teemal (kokku ca 1 tund), mis ei saa olla kolmanda isiku õiguste kaitseks vajalik. Äriregistri väljavõtete kulu 9 eurot (viitega „september 2020“) ei ole samuti seostatav praeguse vaidlusega ning selle kulu kandmise kohta puuduvad HKMS § 109 lg 1 nõuetele vastavad kuludokumendid (st tegemist ei ole menetluskuluga, mille suhtes saaks kohaldada HKMS § 109 lg-t 11). Kolmanda isiku arvesse võetavad menetluskulud esimese ja teise astme kohtus on kokku 2570,30 eurot (ilma käibemaksuta). Pidades silmas, et apellatsioonkaebus käsitleb üksnes populaarkaebuse väiteid ja kolmas isik ei esitanud kirjalikke vastuseid teistele apellatsioonkaebustele, on ajakulu mõnevõrra ülepaisutatud. Ringkonnakohtu hinnangul saab HKMS § 109 lg 6 tähenduses põhjendatud esindaja ajakuluks lugeda ca 12 töötundi. Õigusteenust on osutatud tunnitasuga kas 175 eurot või 160 eurot (ilma käibemaksuta) ning kuivõrd suurem osa tööst on tehtud 175 euro suuruse tunnitasuga, on põhjendatud lähtuda sellest tasumäärast. Kokkuvõttes mõistab ringkonnakohus HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 alusel kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja 2115 eurot (sh riigilõiv 15 eurot). Ülejäänud osas jäävad kolmanda isiku menetluskulud HKMS § 109 lg-te 1 ja 6 alusel tema enda kanda. Kolmanda isiku apellatsioonkaebuses esitatud taotluse põhjal määrab ringkonnakohus, et kaebajal tuleb hüvitatavad menetluskulud kanda kolmandat isikut esindanud advokaadibüroo pangakontole.
49.Kolmanda isiku taotlus otsustada, et kaebajal tuleb kolmandale isikule hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni, jääb rahuldamata. Viivise väljamõistmine menetluskuludelt on küll võimalik tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg 4 kohaselt, kuid HKMS sellist võimalust ette ei näe (nt Riigikohtu 15.02.2021 otsus nr 3-18-2294, p 27). HKMS § 1 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse halduskohtumenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustikku üksnes HKMS-s sätestatud juhtudel. (allkirjastatud digitaalselt)
20(20)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.