8.Kaarsilla Kinnisvara OÜ (rk: 10081732), vandeadvokaat Anne Tammer
9.Ülenurme vald (vallavalitsuse kaudu)
esindaja
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 02.04.2015 määrus osas, millega maakohus jättis K. kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutee talumise kohustuse eest tasu määramata.
2.Teha tühistatud osas uus määrus, millega määrata, et O. kinnistu igakordne omanik on kohustatud tasuma K. kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsu talumise kohustuse eest 50 eurot aastas alates juurdepääsuõiguse kinnistusraamatusse kandmisest.
3.Rahuldada Ingi Nageli määruskaebus osaliselt ja jätta Jaano Maaski määruskaebus rahuldamata.
4.Muus osas on Tartu Maakohtu 02.04.2015 määrus jõustunud Riigikohtu 16.06.2016 määruse sõnastuses.
5.Jätta OÜ Robertson Invest ja Jaano Maaski menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus OÜ Robertson Invest ja Jaano Maaski endi kanda.
6.Jätta Ingi Nageli menetluskulud ringkonnakohtus ja riigikohtus 50% ulatuses OÜ Robertson Invest kanda ja 50% ulatuses Ingi Nageli enda kanda.
7.Välja mõista OÜ-lt Robertson Invest Ingi Nageli kasuks menetluskulude katteks 616,50 eurot. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.OÜ Robertson Invest (avaldaja) esitas 30.05.2014 maakohtule avalduse ja 01.12.2014 täpsustatud avalduse, milles palus määrata A kinnistule 3 m laiuse juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt üle B kinnistu ööpäev läbi ning kasutamiseks nii jalgsi kui ka sõidukitega. Avaldaja palus määrata, et juurdepääsutee kulgeks üle B, C, D, E ja F kinnistute LemmatsiLeilovi riigimaanteele. Alternatiivselt palus avaldaja määrata juurdepääsu Lemmatsi-Leilovi riigimaanteele üle XXX I talu kinnistu K. katastriüksuse ja. R. tee katastriüksuse ning K., O., L., L., A. ja K. kinnistute. Avaldaja palus teha juurdepääsutee kohta asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 1 p 4 ja § 141 lg 3 alusel kinnistusraamatusse märkuse. Avalduse kohaselt on avaldaja O. kinnistu omanik ja soovib sellele ehitada väikese maja. Kinnistu ei piirne ühegi teega. Avaldajal on vaja jõuda O. kinnistuni avalikult kasutatavalt
Lemmatsi-Leilovi riigimaanteelt. Selleks tuleb kõigepealt tagada juurdepääs O. kinnistult Ränisoo teeni ning selleks on kaks alternatiivset võimalust. Kuna O. katastriüksus tekkis A. maaüksuse jagamise tulemusena, on esimese alternatiivina A. kinnistu omanik kohustatud tagama juurdepääsu üle oma maaüksuse AÕS § 156 lg 2 alusel. Teine juurdepääsuvõimalus on K. I talu kinnistu K. katastriüksuse kaudu, mis on määratav AÕS § 156 lg 1 järgi. Juurdepääsutee rajamisega seotud kulud on nõus tasuma avaldaja.
2.A. kinnistu omanik Jaano Maask vaidles avaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole O. kinnistul kunagi olnud juurdepääsu avalikule teele üle A. kinnistu ning AÕS § 156 lg 2 ei ole seetõttu asjakohane. Tee rajamine üle A. kinnistu on ka objektiivselt ja maakorralduslikult võimatu. Tee rajamisega kaasneks ulatuslik kahju kinnistu olukorra halvenemise tõttu. Eelkõige oleks mõeldav juurdepääs üle Kaarsilla kinnistu, samuti tuleb kaaluda võimalust rajada juurdepääsutee üle K. I talu kinnistu K. või K. katastriüksuste. Kui rajada juurdepääs üle A. kinnistu, tuleb nii olemasolev Ränisoo tee lõik kui ka rajatav tee katta tolmuvaba teekattega. J. Maask palus määrata juurdepääsu talumise eest tasu minimaalselt 500 eurot kuus ning tõsta tasu 10% aastas. O. kinnistule tuleb seada hüpoteek A. kinnistu igakordse omaniku kasuks juurdepääsutasu maksmise tagamiseks koos kohesele sundtäitmisele allumise kohustusega.
3.Ülenurme vald leidis, et kuivõrd O. katastriüksus tekkis A. maaüksuse jagamise tulemusena, tuleb kohaldada AÕS § 156 lg-t 2 ning avaldus juurdepääsu rajamiseks üle A. kinnistu on põhjendatud.
4.K. I talu kinnistu kaasomanik Sulev Piibar leidis, et juurdepääs O. kinnistule tuleks leida K. ja K. katastriüksuste omanike huve kahjustamata. K. I talu kinnistu teine kaasomanik Kaidar Kivi leidis, et avaldaja pääseks tema kinnistu kaudu oma kinnistule kõige lähemale, kuid tee pikeneb 600 m võrra ja lõpeb õuealal. K. I talu kinnistu kolmas kaasomanik Lembo Piibar ei pidanud võimalikuks O. kinnistule juurdepääsu rajamist üle oma kinnistu.
5.K. kinnistu omanik Zoja Katšajeva leidis, et juurdepääs üle A. kinnistu ei ole vastuvõetav, sest juba praegu on A. kinnistu ja Zoja. Katšajeva õue sissesõidu tee vahele jääva maatüki harimine raskendatud. Vastuvõetavaks juurdepääsuks on juurdepääs üle K. I talu kinnistu K. katastriüksuse.
6.K. kinnistu omanik Ingi Nagel palus jätta avalduse rahuldamata. Avaldaja ei ole juurdepääsu alternatiive põhjendanud, samuti ei ole avalduses välja toodud ühtegi tingimust selle kohta, mida avaldaja pakub puudutatud isikule kinnisasja koormamise eest.
7.A. kinnistu omanik Ants Vihmand teatas, et tal ei ole rajatava tee ega olemasoleva teekasutuse suhtes mingeid pretensioone.
8.L. kinnistu omanik Johannes Mee oli nõus seadma oma kinnistule teeservituudi O. kinnistu kasuks tingimusel, et kinnistu igakordne omanik võtab osa teeservituudi alla jääva tee hooldusest ja remondist.
9.L. kinnistu omanik Lembit Toomasson seisukohta ei esitanud.
10.Kaarsilla kinnistu omanik Kaarsilla Kinnisvara OÜ vaidles vastu enda puudutatud isikuna kaasamisele, leides, et vaidluse lahendamine ei puuduta tema kinnisasja.
MAAKOHTU LAHEND
11.Tartu Maakohus tegi 2. aprillil 2015 määruse, millega määras O. kinnistule juurdepääsu Lemmatsi-Leilovi riigimaanteelt üle K. , A., L. , L. ja A. kinnistute. Kohus määras, et juurdepääs üle K. , A,, L. ja L. kinnistute kulgeb Ränisoo teed mööda, on tasuta, tähtajatu ja ööpäevaringne ning kasutamiseks nii jalgsi kui sõidukitega.
Üle A. kinnistu määras kohus juurdepääsu selliselt, et see kulgeb mööda Ränisoo teed ning seejärel Ränisoo teelt O. kinnistuni K. kinnistu piirist 10 m kaugusel vastavalt kohtumääruse lisaks oleval Maa-ameti kaardiserveri väljatrükil märgitule. Juurdepääs on tähtajatu, ööpäevaringne, kasutamiseks nii jalgsi kui ka sõidukitega ning sellel liiklemisel kehtib õueala kiirusepiirang. Juurdepääsu tasu osas määras kohus, et O. kinnistu igakordne omanik on kohustatud tasuma A. kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutasu 300 eurot aastas alates juurdepääsuõiguse kinnistusraamatusse kandmisest. Samuti määras kohus, et Ränisoo teelt O. kinnistuni rajatav juurdepääs peab vastama ohutusnõuetele ning kinnistuni rajatava juurdepääsu laius on kuni 3 m. Ränisoo teelt O. kinnistuni juurdepääsu rajamise ja rajatava juurdepääsu hooldamise kulud kannab O. kinnistu omanik. Maakohus kohustas Jaano Maaski, Ingi Nagelit, Ants Vihmandit, Johannes Meed ja Lembit Toomassoni andma nõusolek juurdepääsu kohta märkuse kandmiseks neile kuuluvate kinnistute kinnistusregistriosade III jakku O. kinnistu igakordse omaniku kasuks. Määruse põhjenduste kohaselt juurdepääs O. kinnistule avalikult kasutatavalt teelt puudub. Kinnistule on vaja jõuda Lemmatsi-Leilovi riigimaanteelt. Selleks tuleb kõigepealt tagada juurdepääs O. kinnistult Ränisoo teele, mis läbib K. , A, L. , L. ja A. kinnistuid. Arvestada tuleb sellega, et O. kinnistu on tekkinud A. kinnistu jagamisel kaheks reaalosaks ja avaldaja omandas A. kinnistu J. Maaskilt. A. ja O. kinnistu paiknevad kõrvuti ning kuigi A. kinnistul ei ole O. kinnistuni väljakujunenud teed, toimus ühendus O. kinnistu eraldamiseni üle praeguse A. kinnistu. Juurdepääsu täpsema asukoha määramisel kaalus kohus mõlema kinnisasja omaniku huve. Maakohus märkis, et andis puudutatud isikutele tähtaja seisukohtade esitamiseks nende kinnistuid läbiva juurdepääsu tingimuste ja tasu kohta ning hoiatas, et kui seisukohta ei esitata, loeb kohus, et isikud ei soovi juurdepääsu eest tasu. I. Nagel teatas, et soovib igal juhul juurdepääsu eest tasu ning seda, et määrataks tingimused tee kasutamiseks ja hooldamiseks, kuid ei esitanud ühtki konkreetset seisukohta ega põhjendust tasu ja muude tingimuste kohta. Kohus leidis, et K. kinnistu omanikule ei tule juurdepääsutasu määrata. Kohus arvestas, et üle K. , A, L ja L kinnistute on juurdepääs mööda olemasolevat Ränisoo teed, mida kasutatakse ka nt A. , K. ja K. I talu kinnistutele saamiseks. Puudub alus arvata, et kui sama teed kasutab ka avaldaja, siis see suurendaks koormust oluliselt. Samuti arvestas kohus seda, et nendest kinnistutest Ränisoo tee alla jäävale juurdepääsu pindalale vastav maamaks on vastavalt 50 senti, 0 eurot, 20 senti ja 20 senti ning teed on seni hooldanud Ülenurme vald, kes kavatseb seda teha ka edaspidi. Asjaolude muutumise korral on koormatud kinnistu omanikul õigus taotleda juurdepääsutasu ja tingimuste muutmist. A. kinnistul paikneva juurdepääsu eest tasu määramise kohta märkis maakohus, et tasu koosneb kahest komponendist – hüvitis omandi väärtuse vähenemise eest ning juurdepääsu talumise ja korrashoiuga kaasnevate kulude eest. A. kinnistu pindala on 8,15 ha, millest Ränisoo tee alla jääb 0,09 ha, millele vastab maamaks 35 senti. Rajatava juurdepääsu pikkus on ca 180 m ja laius 3 m, selle alla jääks seega ca 0,054 ha, millele vastab maamaks 21 senti. Rajatava tee alla jääva maa väärtuseks saab pidada 5400 eurot. Samas ei kaota J. Maask juurdepääsu rajamise korral omandiõigust teealusele maale. Rajatav juurdepääs on vajalik vaid avaldajale. Tegemist on tähtajatu ja sisuliselt piiranguteta juurdepääsuga, mis ilmselgelt vähendab A. kinnistu väärtust ning piirab A. kinnistu privaatsust ja kasutamist. Samas tekkis O. kinnistu A. kinnistu jagamise tulemusel ning võõrandamisel pidi J. Maask arvestama sellega, et O. kinnistule on vajalik ka juurdepääs. Juurdepääsu rajamise ja rajatava juurdepääsu korrashoiukulud jäävad täies ulatuses avaldaja kanda. Ränisoo tee puhul on tegemist olemasoleva ja väljakujunenud juurdepääsuga, mida kasutatakse lisaks teistele kinnistutele pääsemiseks ja mille korrashoiuga on seni tegelenud J. Maask koos K. I talu kinnistu omanikuga. Talihooldust on Ränisoo teel
teinud vald ja kavatseb seda teha ka edaspidi. J. Maask ise on nõudnud ühesugust tasu sõltumata sellest, kas juurdepääs kulgeb vaid mööda olemasolevat teed või tuleb rajada täiendav juurdepääs. Puudub alus arvata, et O. kinnistule juurdepääsu võimaldamisega intensiivistuks oluliselt Ränisoo tee kasutamine. Arvestades asjaolusid kogumis, on põhjendatud määrata A. kinnistul kulgeva juurdepääsu tasu suuruseks 300 eurot aastas. Kui tasu määramise aluseks olevad asjaolud muutuvad, on A. kinnistu omanikul õigus nõuda tasu muutmist. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt välja lepingulise esindaja tasu Kaarsilla Kinnisvara OÜ kasuks 405 eurot ja I. Nageli kasuks 100 eurot.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
12.Ingi Nagel esitas määruskaebuse, milles palus: 1) tühistada Tartu Maakohtu 2. aprilli 2015 määrus avaldaja avalduse rahuldamise kohta ja jätta avaldus rahuldamata; 2) tühistada maakohtu määrus määruskaebuse esitajale määratud kohustuste osas; 3) tühistada kohtumääruses määruskaebuse esitajale kuuluvale kinnistule määratud juurdepääsu tingimused ning kinnitada järgmised juurdepääsu tingimused, millistega määruskaebuse esitaja oleks nõus: 3.1) juurdepääs võimaldatakse K. kinnistu omaniku poolt mööda Ränisoo teed (Ülenurme Vallavalitsuse 27. märtsi 2014 määruse nr 8 tähenduses) ja juurdepääsu ala (edaspidi nimetatud ala) näidatakse ära vastaval plaanil ning juurdepääsuks on võimalik kasutada ainult ala; 3.2) juurdepääs on tähtajatu, ööpäevaringne, kasutamiseks nii jalgsi kui sõidukitega O. kinnistu igakordsele omanikule ja omanikuga seotud isikutele; 3.3) O. kinnistu igakordne omanik kohustub tasuma K. kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutasu 350 eurot aastas alates juurdepääsuõiguse kinnistusraamatusse kandmisest; 3.4) O. kinnistu igakordne omanik ja temaga seotud isikud kohustuvad ala kasutama selliselt, et oleks välistatud mistahes kahju tekkimine K. kinnistu igakordsele omanikule ning seoses ala kasutamisega juurdepääsuks kohustub O. kinnistu igakordne omanik mitte piirama või takistama K. kinnistu (sh ala) kasutamist K. kinnistu igakordse omaniku või tema poolt volitatud isikute poolt; 3.5) O. kinnistu igakordne omanik kohustub osalema proportsionaalselt teiste Ränisoo tee kasutajatega Ränisoo tee korrashoiu-, hooldus- ja remondikulude kandmisel; 3.6) O. kinnistu igakordne omanik kohustub omal kulul taastama ala kasutamiskõlbliku seisukorra, kui seisukorra kasutuskõlbmatuks muutumine on tingitud O. kinnistu igakordsest omanikust või temaga seotud isikute tegevusest või tegevusetusest; 3.7) O. kinnistu igakordne omanik annab nõusoleku juurdepääsuõiguse kinnistusraamatust kustutamiseks, kui O. kinnistule tekib juurdepääsu võimalus mujalt kui üle K. kinnistu; 3.8) juurdepääsuõiguse kinnistusraamatusse kandmise kulud (sh notaritasud ja riigilõivud) kannab O. kinnistu omanik; 4) mõista määruskaebuse esitajale välja lepingulise esindaja kulu 400 eurot; 5) menetluskulud jätta avaldaja kanda. Määruskaebuses leiti muuhulgas, et: 1) maakohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis määruskaebuse esitaja 08.01.2015 ja 26.02.2015 esitatud seisukohad, vastuväited ja taotlused arvestamata; 2) maakohus rikkus TsMS § 7 (õigusemõistmine võrdõiguslikkuse alusel) ja õiglase kohtumõistmise põhimõtet. Määrusega on teatud isikutele määratud juurdepääsutasu, kuid teistele (sh määruskaebuse esitajale) seda tehtud ei ole. Määruskaebuse esitaja on selgelt
väljendanud, et soovib juurdepääsu tingimused esitada, kuid tahab eelnevalt saada avaldajalt tõendi selle kohta, et avalduses esitatud juurdepääsuvariandid on ainuvõimalikud; 3) nõustuda ei saa maakohtuga selles, et määruskaebuse esitaja lepinguline esindaja ei ole teinud piisavalt tööd, et õigustada õigusabikulu.
13.Jaano Maask esitas määruskaebuse, milles palus Tartu Maakohtu 2. aprilli 2015 määrus tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule teises koosseisus või jätta avaldus rahuldamata. Alternatiivselt määrata juurdepääs üle K. I kinnistu ning Ränisoo teelõigus tee kasutamise eest määrata avaldajale Jaano Maaskile tasumiseks juurdepääsutasu minimaalselt 300 eurot kuus. Alternatiivselt, kui kohus jätab määruse muutmata, määrata avaldajale Jaano Maaskile tasumiseks tee talumise eest juurdepääsutasu minimaalselt 500 eurot kuus ja asendada kohtulahendiga avaldaja nõusolek hüpoteegi seadmiseks O. kinnistule A. kinnistu igakordse omaniku kasuks juurdepääsutasu maksmise tagamiseks koos kohesele sundtäitmisele allutamise kohustusega. Alternatiivselt lahendada asi kompromissiga, mille sisuks on Jaano Maaski poolt maa osaline võõrandamine ja kinnistu jagamine, koos avaldaja kohustusega paigaldada kõrghaljastus, müratõkked, tolmuvaba teekate ja ohutust tagavad rajatised. Menetluskulud palus Jaano Maask jätta avaldaja kanda ja määruskaebuse rahuldamise korral tasuda riigilõiv 50 eurot Advokaadibüroole Järvala & Partnerid. Määruskaebuses leiti muuhulgas, et: 1) määruses puudub veenev põhjendus, kuidas on võimalik nii intensiivse põhiõiguse riive korral määrata juurdepääsutasu 300 eurot aastas (s.o 25 eurot kuus). Tee ehitusega väheneb olulisel määral määruskaebuse esitaja omandi kasutamise võimalus, isik peab taluma eraomandis oleval Ränisoo teelõigul rasketehnika läbisõitu ja veel hooldama Ränisoo teed; 2) ei ole eluliselt usutav, et osaühing ehitab endale väikese eluaseme 8,3 ha suurusele maatükile. Avaldaja on korduvalt üritanud maatükki müüa, eeldatavalt on müük takerdunud juurdepääsutee puudumise taha.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
14.OÜ Robertson Invest vaidleb määruskaebustele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole maakohus TsMS §-i 7 rikkunud. I. Nageli ja J. Maaski positsioonid ei ole sarnased. I. Nageli olukorda kohtumäärus ei muuda. Avaldaja käis seda teed pidi ka varasemalt ja käib praegu. Asjaolust, et I. Nagel ei ole aastate jooksul väljakujunenud olukorraga rahul ning soovib tee kasutamise eest tasu, sai avaldaja teada kohtumenetluses.
PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD
15.Ingi Nagel teatas, et tal ei ole vastuväiteid Jaano Maaski määruskaebusele.
16.Ülenurme vald leidis, et seoses Jaano Maaski määruskaebusega puudub tal pädevus esitada arvamus halduskohtu otsust puudutava osa kohta, samuti puuduvad andmed hindamaks O. maaüksuse omaniku edasisi ehitusalaseid kavatsusi. I. Nageli määruskaebusele Ülenurme vallal vastuväiteid ei ole.
17.Lembo Piibar jäi oma varasemate seisukohtade juurde, mille kohaselt ta ei pea võimalikuks juurdepääsu rajamist O. kinnistule üle K. kinnistu.
18.Sulev Piibar leidis, et juurdepääs avaldaja kinnisasjale peaks minema läbi A. kinnistu.
19.Kaidar Kivi oli seisukohal, et kui avaldaja kahjustab ehitustööde käigus teed, siis peaks ta taastama tee sõidetavuse.
20.Zoja. Katšajeva ühines Kaidar Kivi seisukohaga ja soovis avaldajalt tasu 1000 eurot aastas.
21.Kaarsilla Kinnisvara OÜ leidis, et kuna vaidlus teda ei puuduta, siis ei ole vajalik tema seisukoht määruskaebuste osas.
22.Lembit Toomasson, Johannes Mee ja Ants Vihmand määruskaebuste osas seiskohti ei esitanud.
EELNENUD MENETLUS RINGKONNAKOHTUS JA RIIGIKOHTUS
23.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 5. oktoobri 2015 määrusega Ingi Nageli määruskaebuse osaliselt ja jättis Jaano Maaski määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus täiendas maakohtu määruse resolutsiooni punktiga, millega pani O. kinnistu igakordsele omanikule kohustuse taastada Ränisoo tee sõidukiga liiklemiseks vajalik seisukord juhul, kui tee ei ole sõidukiga liiklemiseks vajalikus seisundis tulenevalt O. kinnistu igakordse omaniku või temaga seotud isikute tegevusest või tegevusetusest. Samuti märkis ringkonnakohus määrust täiendades, et kohtumäärus asendab Ingi Nageli, Ants Vihmandi, Johannes Mee, Lembit Toomassoni ja Jaano Maaski tahteavaldusi. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda.
24.Riigikohtu tsiviilkolleegium rahuldas 16. juuni 2016 määrusega Ingi Nageli ja Jaano Maaski määruskaebused osaliselt ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2015 määruse osas, millega kohus jättis K. kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutee talumise kohustuse eest tasu määramata, samuti osas, millega OÜ-lt Robertson Invest mõisteti Ingi Nageli kasuks välja lepingulise esindaja kulu 100 eurot ja Ingi Nageli menetluskulud ringkonnakohtus jäeti tema enda kanda. Samuti tühistas Riigikohus ringkonnakohtu määruse osas, millega kohus määras A. kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutee talumise kohustuse eest tasu 300 eurot aastas, samuti osas, millega jäeti Jaano Maaski menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda, ning saatis tsiviilasja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu määruse muutmata. Riigikohtu määrusega jõustuvad ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning p-s 4 kajastatu järgmises osas: „1. Määrata juurdepääs O. kinnistule (registriosa nr XXX, asukoht Lemmatsi küla Ülenurme vald Tartumaa) Lemmatsi-Leilovi riigimaanteelt üle järgmiste kinnistute: K. (registriosa nr XXX), A (registriosa nr XXX, XXX, katastritunnus XXX), L. (registriosa nr XXX), L. (registriosa nr XXX), A. (registriosa nr XXX).
2.Juurdepääs O. kinnistule (registriosa nr XXX) üle K. (registriosa nr XXX), A (registriosa nr XXX), L. (registriosa nr XXX) ja L. (registriosa nr XXX) kinnistute määrata järgmiselt:
2.1.Juurdepääs kulgeb mööda Ränisoo teed (Ülenurme Vallavalitsuse 27. märtsi 2014 määruse nr 8 tähenduses).
2.2.Juurdepääs on tähtajatu ja ööpäevaringne ning kasutamiseks nii jalgsi kui sõidukitega.
3.Juurdepääs O. kinnistule (registriosa nr 3937204) üle A. kinnistu (registriosa nr XXX) määrata järgmiselt:
3.1.Juurdepääs kulgeb mööda Ränisoo teed (Ülenurme Vallavalitsuse 27. märtsi 2014 määruse nr 8 tähenduses) ning seejärel Ränisoo teelt O. kinnistuni (registriosa nr XXX) K. kinnistu
(registriosa nr XXX) piirist 10 m kaugusel vastavalt käesoleva määruse lisaks oleval Maa-ameti kaardiserveri väljatrükil märgitule.
3.2.Juurdepääs on tähtajatu, ööpäevaringne, kasutamiseks nii jalgsi kui sõidukitega ning sellel liiklemisel kehtib õueala kiirusepiirang.
3.3.Ränisoo teelt O. kinnistuni rajatav juurdepääs peab vastama ohutusnõuetele.
3.4.Ränisoo teelt O. kinnistuni rajatava juurdepääsu laius on kuni 3 m.
3.5.Ränisoo teelt O. kinnistuni juurdepääsu rajamise ja rajatava juurdepääsu hooldamise kulud kannab O. kinnistu omanik.
4.Kohustada O. kinnistu igakordset omanikku taastama Ränisoo tee (Ülenurme Vallavalitsuse
27.märtsi 2014 määruse nr 8 tähenduses) sõidukiga liiklemiseks vajalik seisund juhul, kui tee ei ole sõidukiga liiklemiseks vajalikus seisundis (sõidukiga läbitav) tulenevalt O. kinnistu igakordse omaniku (või temaga seotud isikute) tegevusest (tegevusetusest).
5.Kohustada Ingi Nagelit, Ants Vihmandit, Johannes Meed ja Lembit Toomassoni andma nõusolek märkuse kandmiseks vastavalt Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosade nr XXX (K. ), XXX (A), XXX (L. ) ja XXX (L. ) III jakku juurdepääsu kohta kinnistule registriosa nr-ga XXX (O.) selle igakordse omaniku kasuks määruse p-s 2 määratud tingimustel. Käesolev määrus asendab Ingi Nageli, Ants Vihmandi, Johannes Mee ja Lembit Toomassoni tahteavaldusi.
6.Kohustada Jaano Maaski andma nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX (A. ) III jakku märkuse kandmiseks juurdepääsu kohta kinnistule registriosa nr-ga XXX (O.) selle igakordse omaniku kasuks määruse p-s 3 määratud tingimustel. Käesolev määrus asendab Jaano Maaski tahteavaldust.
7.Jätta menetluskulud Robertson Invest OÜ kanda.
8.Välja mõista Robertson Invest OÜ-lt lepingulise esindaja kulu 405 eurot Kaarsilla Kinnisvara OÜ kasuks. Robertson Invest OÜ-l tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9.Käesoleva määruse lahutamatuks lisaks on maa-ameti kaardiserveri väljatrükk, millele on märgitud juurdepääsu asukoht.“ Kolleegium leidis, et kuna I. Nagel väljendas kohtule, et ta soovib juurdepääsu eest tasu, jättis maakohus ekslikult I. Nagelile juurdepääsu talumise eest tasu määramiseks vajalikud asjaolud välja selgitamata, ringkonnakohus ei ole aga rikkumist kõrvaldanud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul juurdepääsutasu suurus kindlaks määrata ja see K. kinnistu igakordse omaniku kasuks O. kinnistu igakordselt omanikult välja mõista. Menetlusosalistele tuleb anda võimalus esitada tasu määramiseks vajalike asjaolude kohta seisukohti ja tõendeid ning vajadusel peab kohus tõendeid ise koguma. Juurdepääsutasu suuruse määramisel tuleb arvestada K. kinnistu igakordse omaniku õigusega saada hüvitist omandiõiguse riive eest, selgitades välja kasutuseelise väärtuse. Samuti tuleb arvestada eratee omaniku õigusega nõuda eratee teistelt kasutajatelt tasuna vähemalt tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuse täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist, arvestades mh seda, et asja materjalidest nähtuvalt kasutab Ränisoo teelõiku juurdepääsuna mitu isikut. Kohus võib tasu määramisel kokkuleppe saavutamise eesmärgil teha menetlusosalistele ettepanekuid juurdepääsutasu suuruse kohta. Maakohtu määruse põhjenduste järgi ei ole võimalik selgelt mõista, kas kohus on A. kinnistu igakordsele omanikule iga-aastase 300 euro suuruse tasu määranud nii Ränisoo teelõigu kui rajatava juurdepääsu talumise eest ning kuidas on hüvitatud omandiõiguse K. ndus, mis kaasneb juurdepääsu määramisega üle A. kinnistu. Ringkonnakohus on maakohtu põhjendustega nõustunud, ilma et oleks ebaselguse kõrvaldanud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb
juurdepääsutasu A. kinnistu igakordsele omanikule mõista avaldajalt välja nii Ränisoo teelõiku kui ka rajatavat juurdepääsu arvestades, seda otsuses selgelt märkides. Lisaks tuleb arvesse võtta Riigikohtu seisukohti osas, mis puudutavad koormatud kinnisasja omaniku omandiõiguse riive hüvitamist ja selle juures varasema praktika muutmist. Ringkonnakohtu lahendi resolutsiooni p 10 kohaselt on selle lahutamatuks lisaks Maa-ameti kaardiserveri väljatrükk, mis ringkonnakohtu otsusele on ekslikult jäetud lisamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb see viga kõrvaldada. Kuna menetlus juurdepääsutasu kindlaksmääramise osas jätkub apellatsioonimenetluses, tuleb ringkonnakohtul TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi lahendada uuesti ka avaldajalt I. Nageli ja J. Maaski kasuks välja mõistetud menetluskulude ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotamise küsimus, aga samuti otsustada Riigikohtus kantud menetluskulude jaotuse üle. Teisi menetlusosalisi puudutavas osas jätab kolleegium menetluskulude jaotuse muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
25.Riigikohus tühistas 16.06.2016 määrusega Tartu Ringkonnakohtu 05.10.2015 määruse osas: - millega kohus jättis K. kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutee talumise kohustuse eest tasu määramata, samuti osas, millega OÜ-lt Robertson Invest mõisteti Ingi Nageli kasuks välja lepingulise esindaja kulu 100 eurot ja Ingi Nageli menetluskulud ringkonnakohtus jäeti tema enda kanda; - millega kohus määras A. kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutee talumise kohustuse eest tasu 300 eurot aastas, samuti osas, millega jäeti Jaano Maaski menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda. Riigikohtu määruse kohaselt on Tartu Maakohtu 02.04.2015 määrus muus osas jõustunud. Tühistatud osas saadeti tsiviilasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
26.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 02.04.2015 määrus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis K. kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutee talumise kohustuse eest tasu määramata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega määrab, et O. kinnistu igakordne omanik on kohustatud tasuma K. kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsu talumise kohustuse eest 50 eurot aastas alates juurdepääsuõiguse kinnistusraamatusse kandmisest. Ingi Nageli määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt ja Jaano Maaski määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
27.AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasu juurdepääsu kasutamise eest koosneb kahest komponendist, s.o hüvitisest omandiõiguse riive (turuväärtuse vähenemise) eest ja hüvitisest juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamisega kaasnevate kulude eest. Riigikohus märkis 16.06.2016 määruse p-s 31, et praeguses asjas ei vaielda selle üle, kellel on juurdepääsutee korrashoidmise kohustus. Riigikohtu määrusest tulenevalt kontrollibki ringkonnakohus maakohtu vaidlustatud määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, kui suur on hüvitis, mida peab maksma OÜ Robertson Invest K. kinnistu ja A. kinnistu igakordsele omanikule teekasutuse tõttu K. ja A. kinnistute turuväärtuse vähenemise eest.
28.Riigikohus asus 16.06.2016 määruses seisukohale, et tuleb muuta senist seisukohta juurdepääsuga koormatud kinnisasja turuväärtuse vähenemise eest hüvitise arvestamise osas ning see osa tasust tuleb asendada perioodilise hüvitisega, mis tuleb koormatava kinnisasja igakordsele omanikule maksta kinnistu ainukasutusõiguse kaotuse eest. Seetõttu jääb koormatava kinnisasja omanik ilma kinnisasja kasutuseelisest.
TsMS § 695 ja § 693 lg 2 kohaselt Riigikohtu määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
28.1.Juurdepääs O. kinnistule kulgeb üle K. ja A. kinnistu mööda Ränisoo teed ning seejärel Ränisoo teelt üle A. kinnistu O. kinnistuni K. kinnistu piirist 10 m kauguselt vastavalt Maaameti kaardiserveri väljatrükil märgitule. Seega hõlmab määratud juurdepääs nii olemasolevat Ränisoo teed kui ka A. kinnistule rajatavat uut teed ning seetõttu tuleb ka hüvitise määramisel sellega arvestada.
28.2.Kinnisasja koormamisel juurdepääsuga on kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärk tagada kinnisasja omaniku samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad muul otstarbel. Hüvitise suuruse määramisel tuleb hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik juurdepääsualust maad kasutada, arvestades maa otstarbest tulenevaid piiranguid ja kõiki muid tähtsaid asjaolusid. Nimetatud põhimõtted kehtivad juurdepääsu talumise eest tasu määramisel rajatava juurdepääsu osas üle A. kinnistu. Kinnistusraamatu väljavõttest (II kd, tl 127) nähtub, et A. kinnistu sihtotstarve on maatulundusmaa. Maakohus tuvastas, et A. kinnistule rajatava juurdepääsu pikkus on ca 180 m ja laius 3 m ning rajatava juurdepääsu alla jääb seega ca 0,054 ha. Nimetatud faktilist asjaolu ei ole kassatsiooniastmes vaidlustatud. Asja materjalidest ei nähtu, et A. kinnistu maatükil esineksid piirangud, mis takistaks kinnistu sihtotstarbelist kasutamist. Seega kaotab A. kinnistu omanik juurdepääsu alla jääva maatüki osas võimaluse maad kasutada muul viisil kui juurdepääsuna. O. kinnistu tekkis A. kinnistu jagamisel kaheks reaalosaks ning OÜ Robertson Invest omandas O. kinnistu A. kinnistu omanikult J. Maaskilt. Seega omandas OÜ Robertson Invest O. kinnistu teadmisega, et sellele puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Seetõttu ei saa OÜ Robertson Invest juurdepääsu taotlejana arvestada sellega, et juurdepääs tagatakse talle tasuta või hüvitise eest, mis on väiksem, kui summa, mida ta peaks maksma, arvestades juurdepääsu näol saadavat kasutuseelist. 16.06.2016 määruse p-s 38 on Riigikohus märkinud, et juurdepääsu talumise kohustus on võrreldav AÕS §-des 158 ja 1581 sätestatud tehnovõrkude ja –rajatiste talumise kohustusega, mille eest on koormatud kinnisasja omanikul õigus saada perioodilist hüvitist. Ka neil juhtudel on tegemist kinnisasja ainukasutamise õiguse kaotusega, mis tuleb koormatud kinnisasja omanikule õiglases määras hüvitada. 15.03.2017 määruses tsiviilasjas käsitles Riigikohus talumistasu suuruse temaatikat seoses tehnovõrkude ja –rajatiste talumise kohustusega ning selles lahendis esitatud seisukohad on kohaldatavad ka antud vaidlusele. 15.03.2017 määruses ei nõustunud Riigikohus ringkonnakohtu seisukohaga, et isegi siis, kui avaldajale ei kaasne sundvalduse seadmisega märkimisväärset ainukasutusõiguse kaotust, saab talumistasu suuruse määramisel arvestada üksnes kulutusi (maamaksu suurust), mis vastavad sundvaldusega koormatud kinnisasja suurusele. Sellest tulenevalt ei ole õige OÜ Robertson Invest 31.10.2016 esitatud ettepanek (III kd, tl 156-157), mille kohaselt peaks juurdepääsutasu suurus olema võrdne juurdepääsutee alla jääva maatüki osa maamaksu suurusega. Samuti asus Riigikohus 15.03.2017 määruses seisukohale, et hüvitise suuruse määramisel ei saa lähtuda kinnistu ostuhinnast, kuna avaldaja ei ole koormatud kinnistu omandit kaotanud. Arvestades eelnevat ei ole põhjendatud J. Maaski 11.10.2016 menetlusdokumendis (III kd, tl 151-152) väljendatud seisukoht, millede kohaselt tuleks juurdepääsutasu määramisel lähtuda juurdepääsutee alla jääva maa turuväärtusest (eeldatavast müügihinnast). Samuti on nii OÜ Robertson Invest kui J. Maaski eelmärgitud seisukohad juurdepääsutee tasu kohta vastuolus Riigikohtu seisukohaga antud asjas (vt Riigikohtu 16.06.2016 määruse p 39). J. Maaski seisukohtadest ei tulene, et A. kinnistu osa, mille kaudu rajatakse juurdepääs O. kinnistule, oleks tema poolt aktiivses põllumajanduslikus kasutuses. Samas oleks J. Maaskil
võimalus anda ka juurdepääsu alla jääv maatükk rendile. Ringkonnakohus leiab, et juurdepääsu määramisega üle A. kinnistu kaotab J. Maask võimaluse juurdepääsutee alla jääva maa, s.o 0,054 ha, osas ise maad kasutada ning kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärgist lähtudes tuleb talle hüvitada rahasumma, mida ta võinuks saada 0,054 ha suuruse maatüki rentimisel. Vaatamata ringkonnakohtu poolt tehtud ettepanekule ei esitanud J. Maask tõendeid, millest nähtuks kasutuseelise väärtus seoses rajatava juurdepääsuteega üle A. kinnistu. Vastuseks ringkonnakohtu nõudele vastas Maa-amet 04.01.2017 kirjaga (III kd, tl 166), et 2015. a sõlmiti Ülenurme vallas asuvate kinnisasjade osas kolm rendilepingut ja enampakkumise käigus kujunes keskmiseks rendi aastaseks kasutustasuks 219,12 eurot/ha (0,021 eurot/m2) ning 2016. a sõlmiti üks rendileping ja enampakkumise käigus kujunes kinnisasja aastaseks kasutustasuks 119,56 eurot/ha (0,009 eurot/m2). Ringkonnakohus leiab, et 2015. a sõlmitud kolme rendilepingu alusel kujunenud rendi kasutustasu suurus (0,021 eurot/m2) peegeldab antud juhul kõige objektiivsemalt kasu kaotust, millest A. kinnistu omanik seoses juurdepääsu määramisega ilma jäi. Kuivõrd rajatava juurdepääsu alla jääb maatükk suurusega 0,054 ha, siis jääb A. kinnistu omanik ilma võimalikust renditulust 11,34 (540x0,021) eurot aastas. Lähtudes Ülenurme vallavalitsuse vastusest (II kd, tl 139) on 0,054 ha suurusele maatüki maamaksu suurus 21 senti aastas.
28.3.Riigikohus on 16.06.2016 määruse p-s 39 märkinud, et juurdepääsu talumise eest tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta tasu ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed ning seda kasutab koormatud kinnisasja omanik ka ise. Makstav hüvitis peab kõnealusel juhul hõlmama juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta on AÕS § 156 kohaldamisega koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses säästnud ehk kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Riigikohus leidis, et kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Lähtuda tuleb konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtusest. Vaatamata ringkonnakohtu poolt tehtud ettepanekule ei esitanud I. Nagel ega J. Maask tõendeid, millest nähtuks kasutuseelise väärtus seoses olemasoleva eratee määramisega juurdepääsuks O. kinnistule. OÜ Robertson Invest, I. Nageli ja J. Maaski ringkonnakohtule esitatud seisukohad (vastavalt III kd, tl 156-157; 146-146; 151-152) on vastuolus Riigikohtu seisukohaga antud asjas. Kuna juurdepääsu määramisega mööda olemasolevat erateed ei kaota I. Nagel ja J. Maask koormatud kinnistu omandit, siis on tasu määramisel põhjendamatu lähtuda juurdepääsutee alla jääva maa turuväärtusest (eeldatavast müügihinnast). Põhjendamatu on I. Nageli ringkonnakohtu istungil esitatud väide, et lähtuda tuleb eeldusest, mille kohaselt võib olemasolev maa sihtotstarve (maatulundusmaa) muutuda. Ülenurme vallavalitsuse vastusest (II kd, tl 139) nähtub, et A. kinnistust jääb Ränisoo tee alla 0,09 ha ja sellele vastab maamaks 35 senti aastas ning K. kinnistust jääb Ränisoo tee alla 0,11 ha ja sellele vastab maamaks 50 senti aastas. Maa-ameti 04.01.2017 kirjast (III kd, tl 166) nähtub, et Maa-amet on sõlminud 2015. a kaks reaalservituudi lepingut juurdepääsu tagamiseks üle maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja ning nendes lepingutes on määratud talumise tasuks 0,0203 eurot/m2. Kuna reaalservituut on olemuselt sarnane juurdepääsuõigusega, siis saab eelmärgitud lepingutes määratud talumise tasu võtta aluseks ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Sellisel juhul kujuneks juurdepääsu talumise tasuks A. kinnistu puhul 18,27 (900x0,0203) eurot aastas ja K. kinnistu puhul 22,33 (1100x0,0203) eurot aastas.
28.4.Maakohtu 02.04.2015 määrusega määrati A. kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutasu 300 eurot aastas ning määruse põhjendustest nähtuvalt hõlmas nimetatud tasu nii Ränisoo teelõigu kui rajatava juurdepääsu talumise eest.
Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et juurdepääsutasu suurust 300 eurot ei ole OÜ Robertson Invest vaidlustanud ning seetõttu puudub ringkonnakohtul võimalus määrata A. kinnistu omanikule väiksemat tasu kui 300 eurot aastas. Seetõttu tuleb määrata A. kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutee talumise kohustuse eest tasu 300 eurot aastas ning sellega on hõlmatud tasu nii Ränisoo teelõigu kui ka rajatava juurdepääsu talumise eest. Ringkonnakohus leidis käesoleva määruse p-s 27.4, et K. kinnistu puhul kujuneks juurdepääsu talumise tasuks 22,33 eurot aastas (kasutuseelise väärtus), millele lisanduks maamaks 50 senti aastas. Ringkonnakohus leiab, et juurdepääsutasu suuruse kindlaksmääramine on kohtu diskretsiooniotsustus ning põhjendatud on tasu suuruse kindlaksmääramisel arvestada ka kohtupraktikaga. Riigikohus on analoogses asjas (Riigikohtu 15.03.2017 määrus tsiviilasjas 1632nr 3-2-1-1-17) määranud talumistasu suuruseks 50 eurot aastas ja seda olukorras, kus sundvalduse pindala on 1632 m2. Praegusel juhul jääb K. kinnistust juurdepääsu alla
m2 . Tegemist on omandipõhiõiguse riivega ning arvestades eelnevalt märgitud asjaolusid määrab ringkonnakohus K. kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsu talumise kohustuse tasu suuruseks 30 eurot aastas. Eeltoodud põhjendustel tuleb I. Nageli määruskaebus rahuldada osaliselt ning J. Maaski määruskaebus jätta rahuldamata.
29.I. Nagel on määruskaebuses vaidlustanud maakohtu määrusega talle väljamõistetud õigusabikulu 100 eurot ning ta taotleb õigusabikulu 400 eurot väljamõistmist. Riigikohus on 26.10.2011 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11 p-s 11 selgitanud, et TsMS § 175 järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole I. Nageli lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ületanud diskretsioonipiire. Maakohus on määruses (maakohtu määruse p 23) piisavalt põhjendanud väljamõistetavate menetluskulude vajalikkust ja mh arvestanud lepingulise esindaja poolt esitatud seisukohtade sisu ja mahtu. Seega ei ole alust kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu 16.06.2016 määruse p-s 53 esitatud põhjendustest nähtuvalt tühistati ringkonnakohtu määrus menetluskulude osas TsMS § 173 lg 3 alusel.
30.Ringkonnakohus rahuldas I. Nageli määruskaebuse osaliselt ning jättis J. Maaski määruskaebuse rahuldamata. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kuigi J. Maaski määruskaebus jäeti rahuldamata, puudub alus ka osaliselt OÜ Robertson Invest menetluskulude väljamõistmiseks J. Maaskilt. Ringkonnakohus peab vajalikuks siinkohal märkida, et ükski OÜ Robertson Invest esitatud seisukoht ega väide ei olnud aluseks J. Maaski määruskaebuse rahuldamata jätmiseks. Arvestades vaidluse asjaolusid ning J. Maaski ja OÜ Robertson Invest esitatud seisukohti ringkonnakohtu menetluses on õiglane jätta J. Maaski ja OÜ Robertson Invest menetluskulud ringkonnakohtu menetluses TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel J. Maaski ja OÜ Robertson Invest endi kanda. Kuigi J. Maaski määruskaebus rahuldati Riigikohtus osaliselt, ei olnud tema määruskaebuse rahuldamise aluseks tema poolt määruskaebuses esitatud põhjendused. Samuti ei andnud J. Maaski määruskaebuse osaliseks rahuldamiseks alust OÜ Robertson Invest Riigikohtule 1-l
lehel esitatud seisukoht (III kd, tl 107). Seetõttu tuleb ka J. Maaski ja OÜ Robertson Invest menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda. I. Nageli määruskaebused rahuldati osaliselt nii ringkonnakohtus kui Riigikohtus, s.o juurdepääsutee talumise kohustuse eest tasu määramata jätmise osas. Ringkonnakohus märgib, et ka I. Nageli määruskaebuse osaliseks rahuldamiseks ei andnud alust OÜ Robertson Invest Riigikohtule 1-l lehel (III kd, tl 107) esitatud seisukoht. Ringkonnakohus leiab, et seetõttu tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jätta I. Nageli menetluskulud Riigikohtus ja ringkonnakohtus 50% ulatuses tema enda kanda ja 50% OÜ Robertson Invest kanda ning OÜ Robertson Invest menetluskulud seoses I. Nageli määruskaebuste menetlemisega Riigikohtus ja ringkonnakohtus OÜ Robertson Invest enda kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on I. Nageli menetluskulude suurus ringkonnakohtus määruskaebuse esmakordsel läbivaatamisel 375 eurot (sh õigusabikulud 5 tunni ulatuses ja riigilõiv 50 eurot), Riigikohtus 756 eurot (õigusabikulud 6 tunni ulatuses) ning ringkonnakohtus määruskaebuse teistkordsel läbivaatamisel 506 eurot (õigusabikulud 3 tunni ja 50 minuti ulatuses, sh 30 minutit osavõtuks ringkonnakohtu istungist). Arvestades I. Nageli lepingulise esindaja ringkonnakohtule ja Riigikohtule menetlusdokumentides esitatud seisukohti on õigusabikulud TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud kokku 10 tunni ulatuses, sh 2 tundi tunnimääraga 65 eurot ja 8 tundi tunnimääraga 126 eurot, summas 1138 eurot. Lisaks palus I. Nageli lepinguline esindaja hüvitada sõidukulud marsruudil Tallinn-TartuTallinn. Esindaja kinnitas, et ta kasutas ringkonnakohtu istungile jõudmiseks isiklikku sõiduautot. Arvestades bensiini maksumust (ca 1,2 eurot/l) ja läbitud vahemaad ca 370 km, loeb ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks sõidukuluks 45 eurot. Kokku moodustavad I. Nageli põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 1233 eurot (sh riigilõiv 50 eurot, õigusabikulud 1138 eurot ja sõidukulu 45 eurot) ning sellest peab OÜ Robertson Invest hüvitama 50%, s.o 616,50 eurot.
31.Käesolevale otsusele tuleb lisada Maa-ameti kaardiserveri väljatrükk (I kd, tl 172).
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.