Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. mai 2017. a, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-13229
Tsiviilasi
X.X. ’u hagiavaldus UPM-Kymmene Otepää AS vastu tervise kahjustamise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3826 eurot ja 59 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 29. veebruari 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X.X. ’u apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): X.X. (isikukood: xxxxxxxxx); lepinguline esindaja Mihkel Nukka Vastustaja (kostja) UPM-Kymmene Otepää AS (registrikood 10664333); lepinguline esindaja Andres Vutt
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 29. veebruari 2016. a otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 – 4).
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada osaliselt X.X. u hagi UPM-Kymmene Otepää AS vastu kutsehaiguse põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
3.2.Välja mõista UPM-Kymmene Otepää AS-ilt X.X. u kasuks tööõnnetuse tagajärjel saadud silma vigastusest tingitud mittevaraline kahju summas 1 500 eurot.
3.2.Mõista UPM-Kymmene Otepää AS-ilt välja X.X. u kasuks hüvitis kutsehaiguse põhjustamisest tingitud sissetuleku vähenemise eest perioodi 01. jaanuar 2012 kuni 31. detsember 2016 eest ühekordse summana 25 996,59 eurot. Samuti mõista UPM-Kymmene Otepää AS-ilt välja X.X. u kasuks sissenõutavaks muutunud hüvitis perioodi eest 01. jaanuar – 30. aprill 2017. a kokku 544,24 eurot.
3.3.Mõista UPM-Kymmene Otepää AS-ilt välja X.X. u kasuks hüvitis kutsehaiguse põhjustamisest tingitud sissetuleku vähenemise eest alates 01. maist 2017. a igakuise hüvitisena 136,06 eurot kuus.
3.4.Määrata kindlaks hüvitise ümberarvestamise ning igakuise hüvitise maksmiseks vajalike andmete esitamise kord alljärgnevalt:
3.4.1.Hüvitise suurus võrdub indekseeritud keskmise töötasu (30. aprilli 2017. a seisuga 1360,60 eurot) ja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsendi (30. aprilli 2017. a seisuga 10 %) korrutisega, millest lahutatakse seoses kutsehaigusega makstav töövõimetuspension (30. aprilli 2017. a seisuga 0 eurot) ja X.X. u juurdeteenitud töötasu osas, milles see ületab X.X. u säilinud kutsealase töövõime protsendile (30. aprilli 2017. a seisuga 90 %) vastavat indekseeritud keskmist sissetulekut.
3.4.2.Kohustada UPM- Kymmene Otepää AS-i igakuise hüvitise aluseks olevat keskmist töötasu iga-aastaselt indekseerima tegevusala „Puidutöötlemine, puit- ja korktoodete, punutiste tootmine, v.a mööbel“ palkade juurdekasvutempoga võrreldes eelmise aastaga (indeks avaldatakse Statistikaameti andmebaasis www.stat.ee) ning tegema indekseerimise tulemuse kohaselt igakuise hüvitise ümberarvutuse.
3.4.3.X.X. kohustub edastama UPM- Kymmene Otepää AS-le alates juunist 2017. a igakuiselt 11. kuupäevaks palgalehe eelmisel kuul juurdeteenitud töötasu kohta.
3.4.4.X.X. kohustub edastama UPM- Kymmene Otepää AS-le andmed töövõimetuspensioni suuruse ja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsendi muutumise kohta hiljemalt 5 päeva jooksul alates nende andmete muutumisest teadasaamisest.
3.5.Mõista UPM-Kymmene Otepää AS-ilt välja X.X. u kasuks 60,81 eurot otsese varalise kahju katteks retseptiravimite soetamise hüvitisena.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
4.Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud UPM-Kymmene Otepää AS-i kanda.
5.Mõista UPM-Kymmene Otepää AS-ilt välja X.X. u kasuks 4360 eurot menetluskulude katteks, sh 2500 eurot maakohtus kantud õigusabikulude katteks ja 1860 eurot ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks. Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.X.X. (hageja) esitas 22. märtsil 2013 hagi UPM-Kymmene Otepää AS vastu tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamiseks, paludes välja mõista kostjalt tervise kahjustamisest tingitud sissetulekute vähenemisega tekkinud kahju eest ühekordne hüvitis perioodi 2012. a jaanuar kuni 2013. a veebruar eest summas 5874,83 eurot, tervise kahjustamisest tingitud sissetulekute vähenemisega tekkinud kahju eest igakuine hüvitis alates 01. märtsist 2013 kuni vajaduse äralangemiseni summas 418,42 eurot ning määrata, et kostja on kohustatud suurendama väljamõistetud igakuist hüvitist igal aastal vastavalt tarbijahinnaindeksi tõusule ja ettevõttes puidupingitöötaja ametikohal töötavate tööliste töötasu tõstmisele. Hageja palus välja mõista 24.09.2010 toimunud tööõnnetuse tagajärjel saadud parema silma vigastusest tingitud mittevaralise kahju eest ühekordne hüvitis summas 9000 eurot ja tervise kahjustusest tingitud lisakulutused summas 66,81 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. 13.01.2016 toimunud kohtuistungil muutis hageja oma nõuet mittevaralise kahju osas ning palus mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures 02. aprillil 2001 sõlmitud töölepingu alusel puidupingitöötaja ametikohal. Tööle asumisel tutvustati lühidalt üldisi tööohutusnõudeid, kuid ei tutvustatud tootmises kasutatavaid kemikaale ega ohutusnõudeid nendega töötamisel. Tööle asumisel anti isikukaitsevahenditena töökindad ning mõni kuu hiljem ka kõrvaklapid. Mõned aastad hiljem andis tööandja ka tööriided ja -jalatsid. Kaitseprille ning hingamisteid kaitsvaid vahendeid ei antud. Tööle asumisel tutvustati hagejale esimesel nädalal tööoperatsioone vineeri tootmisel ja spooni kvaliteedi määramise nõudeid ning suunati tööle vineeri liimimisele. Töötades liimimises tekkis hagejal paari nädala jooksul hoolimata kasutatud kaitsekinnastest allergiline reaktsioon. Kätele tekkisid villid, mille tõttu viidi ta üle käsitsi sorteerimisse ja spooni pööramisse. Pärast üleviimist allergianähud taandusid. Kuigi hageja järgnevatel aastatel vahetult enam liimimises ei töötanud, puutus ta edaspidi liimiga kokku töötamisel jätkupressil ja liimiaurudega töötamisel külm- ja kuumpressil. Kokkupuude liimiaurudega põhjustas hagejal halba enesetunnet, õhupuudust ja hilisemal perioodil ka hingamisraskusi. Hageja töötas vastavalt tööandaja vajadustele ja suunamisele vineeri tootmise protsessis ka külm- ja kuumpressil, kuivatil, käsitsisorteerimises ja spooni pööramises, spooni pahteldamisel ja pakkimisel, jätkupressil, spooni paikamisel ning õmblemisel. Lisaks eeltoodule tuli vastavalt vajadusele puhastada kuivati vilesid ja töötamisel kuivatil koristada üle nädala ka kuivatit. Tööruumid olid umbsed ja palavad, eriti suvel, ventilatsioon oli ebapiisav, töötada tuli puidu töötlemisest tekkinud puidutolmus, samuti olid tööruumis tuntavad liimiaurud.
24.septembril 2010 juhtus hagejal spooni sorteerimisliinil tööõnnetus. Spoonitükk sattus hagejale silma ning vigastas tõsiselt paremat silma, mida opereeriti ja paigaldati kunstlääts, nägemine säilis (I kd tl 28-29). Kunstläätse tõttu väsib silm kiiremini, hakkab vett jooksma, hageja ei saa pikalt ega pimedal ajal autot juhtida. Hoiduda tuleb raskuste tõstmisest ja
põrutustest. Lisaks peab hageja käima regulaarselt Tartus raviarsti juures silmasisese läätse kontrolliks ja aja jooksul kunstläätsele tekkiva kae eemaldamiseks. Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni 05.11.2010 tööõnnetuse uurimiskokkuvõttega nr 8.2-34/2732 (I kd tl 30-32) tuvastati kostjapoolseid töötervishoiu ja tööohutuse alaseid rikkumisi: kostja ei kujundanud ja sisustanud töökohta nii, et oleks võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi; töötajal puudus selge teave töövahendi kasutamisega kaasnevate riskide kohta, sest vastav riskianalüüs oli koostamata; puudusid konkreetsed ohutusjuhendid tehtava töö ja kasutatava töövahendi kohta. Pärast tööõnnetust suunati hageja 2011. a alguses tööle spooni ettevalmistusse, mis hõlmas tööd spooni paikamisel, jätkupressil ja spooni õmblemisel. Jätkupressil tööle asumisel ilmnesid hagejal uuesti allergianähud - villid kätel. 2011. a veebruaris teavitas hageja tööandja esindajat, personalijuht Evrika Zirk'i, uuesti liimiga kokkupuutel tekkinud allergianähtudest. Hagejat teisele tööle üle ei viidud. 2011. a maikuus tekkisid hagejal tõsised hingamisraskused töötamisel jätkupressil ja hageja keeldus edaspidi tööst jätkupressil kuni allergia ja hingamisraskuste põhjuste väljaselgitamiseni. 15.11.2011 kuni 18.11.2011 viibis hageja kutsehaiguse kahtlusega SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas kutsehaiguste kliinikus ravil ja uuringutel (I kd tl 34-35). Uuringute käigus tehti kindlaks, et hagejal on allergia formaldehüüdi suhtes ning kuna hageja tööl kasutatavad liimid ja kõvendid sisaldasid formaldehüüdi, leidis raviarst, et hageja senine töökoht on tema tervist kahjustav ning hagejal keelati töö kontaktis formaldehüüdiga, samuti ei olnud soovitatav ka töö kontaktis teist hingamisteid ärritavate ainetega. Hageja viibis kutsehaiguste kliinikus oma korralise puhkuse ajal. Hageja esitas väljavõtte haigusloost kostjale. Pärast puhkust sai hageja töötada lühikest aega, kui allergiast põhjustatud villid tekkisid jalgadele. Hageja oli sunnitud jääma töövõimetuslehele. Töövõimetuslehe lõppemisel esitas kostja 30.12.2011 hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, milles teatas, et allergia tõttu formaldehüüdi suhtes ei ole võimalik töötaja viibimine tootmishoones ning tal ei ole töötajale võimalik pakkuda teist töökohta, kus puuduks kokkupuude nimetatud kemikaaliga (I kd tl 36). 11.01.2012 diagnoositi hagejal kutsehaigusena allergiline kontaktdermatiit, mis kujunes välja perioodil 2001 kuni 2011, s.o perioodil, mil ta töötas UPM-Kymmene Otepää AS-is puidupingitöölisena. Kutsehaigestumise põhjustanud ohuteguriks on kontakt formaldehüüdi ja teiste kemikaalidega. Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo 02.02.2012 otsusega nr 831927 on tuvastatud, et hageja on osaliselt töövõimetu, töövõime kaotus 50 %, põhjus kutsehaigus. Otsuse kohaselt on hagejal tervisekahjustusest tingitud lisakulud: retseptiravimitele, sanatooriumi tuusikutele: 10 päeva statsionaarset või 14 päeva ambulatoorset taastusravi aastas, sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi ja teised töövigastusest/kutsehaigusest tingitud lisakulutused VÕS § 130 lg 1 alusel (I kd tl 39). Hagejale määrati igakuiselt töövõimetuspension summas 128,45 eurot, mis alates 01.04.2012 suurenes 134,10 euroni. Enne kutsehaiguse tõttu töö kaotamist oli hageja keskmine palk 1105,03 eurot (bruto). Keskmine kuu töötasu on arvestatud töövõime kaotusele eelnenud 12 kuu sissetuleku alusel. Hageja on käesolevalt töövõimetuspensionär ja tema ainukeseks igakuiseks sissetulekuks on alates 2013. a veebruarist töövõimetuspension. Hageja ei olnud avalduse esitamise ajaks leidnud tööd, mida tema tervislik seisund võimaldaks teha. Hageja sissetulekud on vähenenud kutsehaigestumise tõttu 1105,03 ÷ 2 - 134,10 = 418,42 euro võrra. Lisaks on hageja sunnitud seoses tööõnnetusega ja kutsehaigusega tegema lisakulutusi retseptiravimitele, sõiduks raviarsti vastuvõtule Tartusse ja tagasi jmt. Kostja poolt tööohutuse reeglite järgimist ei kinnita asjaolu, et Tartu Halduskohus on asjas nr 3-12-901 tühistanud Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töötervishoiu tööinspektori 02.03.2012 uurimiskokkuvõtte alusel kostjale tehtud tööinspektsiooni ettekirjutuse punktid 2 ja 3. Halduskohus on andnud hinnangu üksnes vaidlustatud ettekirjutuse motiveeritusele.
Hageja leiab, et käesolevas asjas ei saa tõendina arvestada 06.02.2012 Tervisameti poolt kostja juures tehtud töökeskkonna õhuanalüüside tulemusi, kuna mõõtmised on tehtud rohkem kui kuu aega pärast hageja töölepingu ülesütlemist. Kostja ei ole tõendanud, et kutsehaiguse väljakujunemise perioodil 2001 – 2011 oleks tehtud kostja töökeskkonna õhus keemiliste ohutegurite (eriti formaldehüüdi) mõõtmisi ning et töökeskkond vastas kehtivatele normidele. Kostja poolt hagejale tutvustatud tööohutusreeglid ning talle võimaldatud tööohutusalased koolitused käsitlesid tööohutust ettevõttes üldiselt, kuid tootmises kasutatavatest kemikaalidest lähtuvaid kahjulikke mõjusid ja nendest hoidumist tööohutusalastel koolitustel ja juhendamistel ei räägitud. Hageja läbis tootmises kasutatavate kemikaalide ohtlikkust käsitleva koolituse alles 2004. a, s.o kolm aastat pärast tööleasumist ja liimiga kokkupuutumist. Tõele ei vasta, et tööjuhendid ja kemikaalide ohutuskaardid olid töötajatele kättesaadavad; töötajale neid ei tutvustatud. Hageja sai ohutuskaartidega esmakordselt tutvuda 2011. a mais. Samuti ei ole õige kostja väide, et töökohtade riskianalüüsid olid töötajatele kogu aeg kättesaadavad puhkeruumides ja meistrite juures, kuivõrd kostja poolt esitatud töötervishoiu ja tööohutuse tegevuskavade põhjal võib järeldada, et enne 2004. a märtsi ei olnud kostja ettevõttes läbi viinud töökeskkonna riskianalüüsi ning töökohtade riskianalüüsid puudusid veel 2006. a. Tõendamata on kostja väited, mille kohaselt initsiatiiv asuda tööle tema tervist kahjustanud töökohal tuli hagejalt. Kuigi tööle asudes kinnitas hageja, et tal puuduvad töö tegemiseks vastunäidustused, ei olnud ta sel ajal teadlik tööl esinevatest ohuteguritest, samuti ei olnud tal avaldunud allergiaid. Allergianähud tekkisid pärast tööleasumist. Hageja teavitas allergianähtude tekkimisest ja sellest tingitud töötingimuste muutmise vajadusest ka tööandjat, esitades 2001. a maikuus vastavasisulise perearsti tõendi (I kd tl 162). Hageja ei varjanud kokkupuutel liimiga tekkinud allergiat ka terviskontrolli läbi viinud AS Medicover Eesti ja Medica Teenused OÜ töötervishoiuarstide eest (I kd tl 163-168). Kuna hageja esitas töötervishoiuarstidele enda tervise kohta tõeseid andmeid ja töötervishoiuarst lubas tal jätkuvalt töötada samal töökohal, on alust arvata, et kostja poolt töötervishoiuarstidele töökeskkonna kohta esitatud andmed olid ebapiisavad. 2011. a veebruaris teavitas hageja allergianähtude taastekkimisest kohe ka kostjat. Kuna 2011. a maikuus keeldus hageja allergia ja hingamisraskuste tõttu töötamisest jätkupressil, ei vasta tõele kostja väide, et hageja allergiast sai ta teada alles 2011. a detsembri alguses. Kostja ei pakkunud hagejale teist tööd, vaid tutvustas üksnes töölepingu lõpetamise korda. Seega on ebaõige ja tõendamata väide, et hageja avaldas ise soovi töölepingu lõpetamiseks. Pärast töölepingu ülesütlemist kostja poolt võttis hageja end 02.01.2012 töötuna arvele Eesti Töötukassas. Hageja võttis kutsehaiguse hüvitise suuruse leidmisel keskmise töötasuna aluseks töötasuna makstud summad. Selle hulka tuleb arvestada ka kostja poolt igakuise lisatasuna makstud transpordi lisatasu. Tegemist ei olnud transpordikulude kompenseerimisega kuludokumentide ja –aruannete alusel. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et kutsehaigestumise tõttu nõutavast hüvitisest kuulub vastavalt VÕS § 127 lg 5 mahaarvestamisele hageja poolt saadud töötuskindlustuse hüvitis. Hageja nõuab tervise kahjustamisest tingitud sissetulekute vähenemisega tekkinud kahju hüvitamist. Kuna hageja kutsehaigestumisest tingitud töövõimekaotus on 50 %, on tal õigus nõuda kostjalt sissetulekute vähenemisega tekkinud kahju hüvitamist 50 % ulatuses. Hageja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude samadel alustel varalise kahju hüvitamise nõudega, st tegu on lepinguvälise nõudega. Hageja leiab, et väljavõttega haigusloost ja tööõnnetuse uurimiskokkuvõttega on tõendatud kostja poolt hagejale kahju õigusvastane tekitamine, hagejal kahju tekkimine tööõnnetuse tõttu ning
põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejal kahju tekkimise vahel. Tööõnnetuse uurimiskokkuvõttest nähtuvalt kostja ei kujundanud ja sisustanud töökohta nii, et oleks võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi, puudus konkreetse spooni sorteerimisliini ohutusjuhend, samuti puudus töökeskkonna riskianalüüs nimetatud spooni sorteerimisliini osas, mille tõttu ei olnud valitud ja töötajale väljastatud vajalikud isikukaitsevahendid. Samuti puudusid konkreetsed ohutusjuhendid ummistuste kõrvaldamiseks väljaspool giljotiini tera töötsooni.
2.Kostja vaidles hagile täies ulatuses vastu leides, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ega tõendatud. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja oli töökeskkonna kujundanud täielikult vastuolus kehtivate õigusaktidega. Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töötervishoiu tööinspektori 02.03.2012 koostatud uurimiskokkuvõttes esitatud järeldusi tuleb kontrollida järelduste aluseks olevate asjaolude kaudu, kuna tööinspektori järeldused ja nende aluseks olevad asjaolud ei ole omavahel seoses. Kostja vaidlustas halduskohtus osaliselt tööinspektsiooni 02.03.2012 ettekirjutuse (I kd tl 63-65), mis puudutas kutsehaiguse diagnoosimisest tingitud abinõude rakendamist ja tulevikus sarnaste juhtumite vältimist. Halduskohus leidis, et tööinspektsiooni ettekirjutus ei vasta haldusmenetluse seadusele ning selles ettenähtud kohustused ei aita võimalikke probleeme ennetada või kõrvaldada. Tühistatud osa puudutas kostja sisekontrollis muudatuste tegemist. Olukorras, kus tööinspektsioon tuvastab puudused ja teeb nende kõrvaldamiseks mittetäidetava ettekirjutuse, saab järeldada, et kõrvaldatavaid puudusi ei esinenudki ning uurimiskokkuvõttes esitatu on meelevaldne. Uut ettekirjutust ei ole tööinspektsioon neil asjaoludel teinud. Tühistatud ettekirjutuse alusel ei ole võimalik tuvastada, et kostja on rikkunud tööohutuse reegleid; sellele saa tugineda kui tõendile. Kutsehaiguse diagnoosimise peamiseks aluseks oli fakt, et hageja puutus kokku allergeenidega. Kostjale saab ette heita vaid teatud selgepiirilise kohustuse rikkumist. 06.02.2012 Terviseameti poolt kostja juures sh samal töökohal võetud õhuproovide kohaselt vastasid kõik näitajad lubatule, olles neist isegi tunduvalt madalamad (I kd tl 77-80). Arvestades asjaolu, et läbi aegade on kostja kasutanud sisuliselt sama tehnoloogiat, ei ole ta selles osas rikkumist toime pannud. Asjaolu, et mõõtmised on tehtud tõepoolest umbes üks kuu pärast töölepingu lõpetamist, ei tee iseenesest neid ebausaldusväärseks. Kostja märgib, et hageja esitas esmakordselt dokumendi, millest nähtus diagnoos, 2011. aasta detsembri alguses. Kuna kostjal ei olnud varem teavet selle kohta, et tööruumides võivad olla sellelaadsed probleemid, ei olnud tal ka kohustust teha vastavaid analüüse varem. Küll näitab samas kohas ja samadel tingimustel tehtud õhuanalüüs, et olukord vastab nõuetele ja kostja ei ole rikkunud oma kohustusi ohutu töökeskkonna loomisel. Kui hageja soovib väita, et sellise analüüsi oleks pidanud tegema varem, peab ta ka näitama, millisel õiguslikul alusel tema väide põhineb ja millise teabe alusel oleks kostja pidanud probleemi eeldama, vastavaid põhjendusi ei ole hageja aga esitanud. Hagejale tutvustati tööle asumisel üldisi tööohutusreegleid. Liimimisega kokku puutuvatele töötajatele (liimivaltsi ja jätkupressi operaatorid) toimub alates 2002. aastast perioodiliselt liimimise täiendkoolitus, mis sisaldab ka kasutatavate kemikaalide ohutuskaardi tutvustamist – kemikaalide koostis, võimalik mõju tervisele ja asjakohased isikukaitsevahendid. Liimimise koolitust viib läbi tarnija Dynea Finland OY esindaja. Hageja on vastava koolituse läbinud 2004. aastal (I kd tl 82-86). Osalejatele selgitati ka liimi keskkonnatingimusi ja muuhulgas koostist (sh fenool ja formaldehüüd) (I kd tl 191-192). Samuti on hageja mitmel korral osalenud erinevatel tööohutusalastel koolitustel. Töökohtades on igal ajal kättesaadavad tööjuhendid ning kasutatavate kemikaalide ohutuskaardid. Viimaste riskianalüüside kokkuvõtet tutvustati kõikidele töötajatele jaanuaris 2012. aastal. Lisaks on riskianalüüsid töötajatele igal ajal
kättesaadavad puhkeruumis ning meistrite ruumis. Seega ei ole alust hageja väitel, et tööandja rikkus tööohutusnõuetest teavitamise kohustust. Kostja märkis, et initsiatiiv asuda tööle töökohale, kus tekkisid probleemid, tuli hagejalt endalt. Seda tõendab vahetu töökorraldaja Urmas Laivi seletuskiri (I kd tl 87), samad asjaolud nähtuvad kostja poolt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja töötervishoiukeskusele saadetud kirjast I kd tl 88-89). Tööle asudes kinnitas hageja, et tal puuduvad vastunäidustused töö tegemiseks. Kostja ei eita, et pärast tööle asumist teatas hageja kostjale, et ta ei talu kokkupuudet liimiga. Seejärel töötas hageja jätkuvalt umbes aasta samal töökohal, kusjuures selle aja jooksul ei ilmnenud kostjale teadaolevalt probleeme. Tervisekontrolli otsustest (I kd tl 93-96) ei nähtunud mingite sedalaadi terviseprobleemide olemasolu. Hagejal diagnoositi formaldehüüdi allergia 15.11.2011, kostja sai tööandjana sellest teada 2011. aasta detsembri alguses, töötaja võimalik kokkupuude allergeeniga toimus aga 2011. aasta alguses ehk enne, kui allergia diagnoositi ning sellele töökohale soovis hageja ise asuda. Seega tegutses kostja talle teadaoleva informatsiooni alusel heauskselt. Kui hageja oli juba varem teadlik võimaliku terviserikke olemasolust, on ta selle avalikustamata jätmisega, sh enne liimimisega seotud töökohale asumist, pannud toime rikkumise. Kostja ettevõttes olid tehtud riskianalüüsid ja koostatud tööohutusalane tegevuskava, samuti töökeskkonna nõukogu aruanded (I kd tl 98-141). Tööohutusnõuete täitmist kinnitavad ka töökeskkonna mõõdistamise aktid, kemikaalide ohutuskaardid jms dokumendid (II kd tl 2-200 ja III kd tl 1-27). Hageja esitatud väide, et ta sai tööjuhendid ja kemikaalide ohutuskaardid kätte alles 2011. aasta mais, on seotud ilmselt asjaoluga, et see oli esimene kord, kui ta nende vastu ise aktiivset huvi tundis. Kostja on seisukohal, et ta ei ole hagejale kahju tekitanud ning kostja ei ole seadust rikkunud. Samuti märgib kostja, et arvestada tuleb hageja vanusega (49) ja töövõime kaotuse määraga (50%), mis võimaldab tal teha muud tööd ning seega peab hageja näitama ära objektiivsed asjaolud, mida ta on ise teinud töö leidmiseks. Isegi kui kohus tuvastab kahju tekkimise, kuulub antud juhul kohaldamisele VÕS § 139 lg 1 ning kostja palub vähendada kahju hüvitise nullini. Kostja märkis, et töösuhte lõpetamine ülesütlemisega tööandja poolt pakuti välja kostja poolt pärast seda, kui hageja oli avaldanud soovi töölt lahkuda ning sellise valiku aluseks oli eesmärk tagada hagejale töölepingu lõppemisel võimalikult soodne olukord (I kd tl 142). Kostja vaidlustas ka hageja poolsed hüvitise arvutused. Hageja on arvutanud keskmise palga sisse ka tööle sõitmiseks hagejale kompenseeritud transpordikulu (I kd tl 144-146). Hüvitisest tuleb maha arvestada töötuskindlustuse hüvitis. Õiguslik alus puudub ka hageja nõudel suurendada tema hüvitist puidupingitöötaja ametipalga tõstmisel. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on ebaselge ning esitatud nõue on ebaproportsionaalselt suur võrreldes praktikas väljamõistetud summadega. Mittevaralise kahju hüvitamise ainsaks viisiks ei ole rahalise hüvitise maksmine, arvesse tuleb võtta ka väidetava kahju tekitaja hilisemat tegevust. Hageja ei ole tõendanud kahju tekitamist kostja poolt. Haiguslugu ega tööõnnetuse uurimiskokkuvõte ei tõenda seda, et õnnetus toimus tööandja süül. Vastavalt seadusele on kõik töökohas juhtunud õnnetused tööõnnetused, mis ei tähenda aga seda, et nende eest peab alati vastutama tööandja. Uurimiskokkuvõttes toodud väidetavad puudused kostja tegevuses on esitatud täiesti abstraktselt ning kui hageja soovib neile tugineda, siis peab ta põhjendama, millisel viisil oleks nende puudumine toonud kaasa teistsuguse olukorra. Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus 29. veebruari 2016 otsusega rahuldas hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise seoses tööõnnetuse tagajärjel saadud silma vigastusega summas 1500 eurot. Kohus jättis hagi rahuldamata osas, milles hageja nõudis hüvitist seoses tervisekahju tekitamisest tingitud sissetuleku vähenemisega. Kohus jaotas menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega.
5.1.Maakohus leidis, et põhjendatud on määrata hagejale mittevaralise kahju eest hüvitatavaks summaks 1500 eurot. Kohus leidis, et kostja jättis täitmata kehtivaid töötervishoiualaseid norme: TTOS § 13 lg 1 p 14 ja Vabariigi Valitsuse poolt 11.01.2000 vastu võetud määruse nr 13 „Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 1 lg 1 ja lg 6 punktid 1-5, kuna kostja ei olnud läbi viinud vastavat koolitust või juhendamist, kuidas käituda juhtudel, kui ummistused tekivad sorteerimisliinil väljaspool tera lõiketsooni, seejuures ei olnud isegi sorteerimisliinil kasutatavas juhendis sellele tähelepanu pööratud. Kostja ei ole tõendanud, et selliseid ummistusi ei ole eelnevalt tekkinud. Kostja on oma uurimiskokkuvõttes leidnud, et tööõnnetuse põhjustas isikukaitsevahendite puudumine, seega on ka kostja ise möönnud TTOS § 13 lg 1 p 11 ja 14 rikkumist. Kohus märkis, et asja materjalidest nähtuvalt on kostja suhtunud juhtunud tööõnnetusse tõsiselt, sh on läbi viinud koolitused.
5.2.Maakohus jättis hagi rahuldamata osas, millega hageja nõudis hüvitist tööandja poolt tekitatud tervisekahjustuse tõttu vähenenud sissetulekute eest, sh ühekordset hüvitisena perioodi 01.01.2012 kuni 28.02.2013 eest summas 5878,83 eurot ning alates 01.03.2013 igakuist hüvitist tervisekahjustuse tõttu vähenenud sissetulekute ulatuses, summas 418,42 eurot kuus. Maakohus jättis rahuldamata taotluse määrata kindlaks igakuiste hüvitise maksete suurendamise kord. Vaidluse all ei ole asjaolu, et poolte vahel oli töösuhe perioodil 02.04.2001 kuni 30.12.2011, s.o ajal, mil hagejal kutsehaigus välja kujunes. Maakohus luges tõendatuks, et hagejal on töötervishoiuarsti poolt kutsehaigusena diagnoositud terviseseisund, mis on põhjustatud keemilisest ohutegurist vastavalt sotsiaalministri 9. mai 2005 määrusega nr 66 „Kutsehaiguste loetelu“ § 6 p-s 37 sätestatud: formaldehüüdist. Hageja on väitnud, et hageja ei olnud avalduse esitamise ajaks (s.o 22.03.2013.a) leidnud tööd, mida tema tervislik seisund võimaldaks teha. Hageja on esitanud tõendeid selle kohta, et ta on töötuna arvele võetud ja osalenud alates 2012. a septembrist erinevates projektides (I kd tl 173175). Kuna hageja on kaotanud 50% kutsealasest töövõimest, siis on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Eelnevale tuginedes leidis maakohus, et hageja on kaotanud töö ja seega ka sissetuleku tervisekahjustuse (kutsehaiguse) tõttu ning talle on tekkinud kahju, mis väljendub tema sissetuleku osalises kaotuses alates 31.12.2011.
5.3.Kohus käsitles kostja tegevust/tegevusetust kahju tekkimisel. Hageja ei ole üheselt ja selgesõnaliselt välja toonud, milliseid ohutusnõudeid on kostja rikkunud. Kohtu hinnangul on tööandja täitnud ohutusnõuete ja kemikaalide tutvustamise kohustust – töökaitsealase koolituse registreerimise kaardilt (I kd tl 85) nähtub, et 04.04.2001 on toimunud sissejuhatav juhendamine — töökaitsealane üldjuhend; töösisekorra eeskirjad, 04.04.2001 esmane juhendamine töökohal, 3 tööpäeva ehk 24 tundi. Kohus leidis, et kostja ei ole rikkunud sotsiaalministri 14.12.2000 määruse nr 80 „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord“ § 8 lg 1 sätestatut, millest tulenevalt ei ole kostja ka rikkunud TTOS § 13 lg 1 p 13 sätestatut. AS Medicover Eesti poolt 19.06.2001 koostatud aruande p 4.4. selgituses märgitakse, et kemikaale (liimid) kasutatakse ilma isikukaitsevahenditeta, puudub täielik info pihkuvate ainete
koostise ja hulga osas, töötajad kurdavad silmade ja kurgu ärritust (II kd tl 22). AS Medicover Eesti 2004 riskianalüüsis ei ole seda märgitud, küll on III riskitasemega ohutegurite punktis 4 märgitud, et tolmu võimaliku kahju mõju vähendamiseks tuleb vajadusel kasutada tolmumaske/.../ (II kd tk 61), mis viitab, et probleemidega, mis olid täheldatud 2001. a riskianalüüsis, on tegeletud ning rikkumine likvideeritud. Samuti on hageja kostja juures töötamise ajal läbinud mitmeid tööalaseid koolitusi: liimimise koolitus (I kd tl 83); 11.05.2006 tuleohutus; 30.09.2005 täiendjuhendamine (mh on märgitud tööohutusjuhend puidupingitöötajale ja tööohutusjuhend abitöölisele) (I kd tl 84); 20.-21.04.2005 tööohutus + eksam (I kd tl 85). Seega on kostja täitnud temal lasunud kohustusi. Hageja on väitnud, et maskid võeti kasutusele alles 2011. aastal. Kostja poolt esitatud isikukaitsevahendite arvestuslehelt (III kd tl 129-130) nähtub, et arvestust on hakatud pidama aastast 2003. Nähtub, et tagatud olid tööriided ja -jalatsid, kõrvaklapid. Kindaid ja ka maske ei ole nimetatud arvestuslehel, kuid samas on tunnistajate ütluste kohaselt maskid ja ka kindad isikukaitsevahendid, mille üle eraldi arvestust ei peeta ja nende väljaandmisel ei võeta isikutelt allkirja (III kd tl 111). Tunnistajad on öelnud, et tööandja on väljastanud kindaid (III kd tl 108 pöördel, 109). Kohus nõustus kostja seisukohaga, et kuna Tööinspektsiooni 02.03.2012 on halduskohtu poolt tühistatud, ei ole selle alusel võimalik tuvastada tööohutusreeglite rikkumist kostja poolt. Kohus märkis, et Tööinspektsiooni ettekirjutus ja Tööinspektsiooni kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte sisud on vastuolulised. Uurimiskokkuvõttes on jõutud järeldusele, et mitte üksnes tööandja ei ole suhtunud töötaja tervisehäiretesse täie tõsidusega, vaid ka töötaja ise on olnud hooletu. Samuti on uurimiskokkuvõttes jõutud järeldusele, et töötervishoiuarst on jätnud arvestamata keemilistest ohuteguritest tulenevad riskid. Tööinspektsiooni ettekirjutuse punktis 3, mis on Tartu Halduskohtu 23.10.2012 otsusega haldusasjas nr 3-12-901 tühistatud, on aga juba väidetud, et tööandja oli teadlik töötaja tervisehäirest. Maakohus jättis Tööinspektsiooni 02.03.2012 ettekirjutusega nr 3.2.-1/938-1 arvestamata. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kostja oleks rikkunud isikukaitsevahenditega varustamise kohustust lähtudes kostja kutsehaiguste arsti poolt tuvastatud diagnoosist. Väljastatud kaitsekindad olid vastupidavad nii keemilistele kui ka mehaanilistele ohtudele (I kd tl 45). Kohus leidis, et rikkumine ilmneb AS Medicover Eesti poolt 19.06.2001 koostatud aruande p 4.4. selgitusest, mille kohaselt kasutati kemikaale (liimid) ilma isikukaitsevahenditeta, puudus täielik info pihkuvate ainete koostise ja hulga osas, töötajad kurtsid silmade ja kurgu ärritust (II kd tl 22). See rikkumine ei olnud aga pikaajaline, kuna edaspidi ei ole isikukaitsevahendite kasutamise probleeme otseselt välja toodud. Dokumentaalselt on tõendatud, et kostja on riskianalüüse läbi viinud alates 2001. aastast (19.06.2001 (III kd tl 7-48); 17.06.2002 (III kd tl 2-6); 23.12.2003 (II kd tl 38-48); 11.03.2004; 09.06.2009). Ei nähtu, et kostja oleks rikkunud Vabariigi Valitsuse poolt 20.03.2001 vastu võetud määruse nr 105 sätestatud korda. Seega ei ole tuvastatud, et kostja oleks rikkunud TTOS § 13 lg 1 p 5 sätestatud nõudeid, seejuures ei ole tööandjal kohustust läbi viia riskianalüüsi iga aasta, vaid vastavalt TTOS § 13 lg 1 p-s 5 sätestatule. Hageja on väitnud, et kostja ei ole täitnud 2001. a riskianalüüsi punktis 3.6. ventilatsiooni ehitamise nõuet ja et laeventilatsioon paigutati alles 2011. a lõpus ja töökorda sai alles 2012. aastal. 2004. a riskianalüüsis ei ole aga ventilatsiooni probleemi enam ettekirjutusena välja toodud. 2007. a mõõtmised tehti ajal, kui tehase välissein oli osaliselt renoveerimistööde tõttu eemaldatud. Samuti oli selleks ajaks uuendatud ventilatsiooni ja paigaldatud uued liimimispingid, mistõttu ei saa 2007. a ja ka 2012. a mõõtmistulemuste põhjal anda hinnangut varasema perioodi
kohta. Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et kostja siiski täitis talle ettekirjutatud soovitust paigutada ventilatsioon ning sellealane rikkumine ei ole tõendamist leidnud. Kinnitust ei leidnud hageja poolt esiletoodu, mille kohaselt ei eksisteerinud enne 2008. aastat (vähemalt eestikeelsetena) ohutuskaarte ja tööjuhendeid, mida tuli ohutuse huvides töötajatele tutvustada. Hageja ise viitab ohutuskaartide olemasolule oma 09.11.2015 seisukohtade punktis
2.3.6.Ohutuskaartide olemasolu ka enne 2008. aastat kinnitasid ka tunnistajad: M.P (III kd tl 106), A.V. (III kd tl 107), Urmas Laiv (III kd tl 108). Kohus leidis, et 17.05.2001 perearsti tõendi kohaselt esines hagejal juba 2001. a allergia, mis on eeldatavasti seostatav töökohal kasutatud liimiseguga, kuid tõendatud ei ole, et sellest oleks teavitatud ka tööandjat. Kohus märkis, et tööandja teavitamist tuleb tõendada hagejal ning kostja ei pea tõendama negatiivset asjaolu, et ta ei ole nimetatud tõendit saanud. Maakohus asus seisukohale, et kostja on rikkunud TTOS § 13 lg 1 p 7 sätestatud kohustust sellega, et ei täitnud tervisekontrolli läbiviimise kohustust enne 2004. aastat. Alates 01.07.2003 kehtis sotsiaalministri määrus nr 74 ja sellest ajast alates oleks tulnud tervisekontrolle läbi viia. Tervisekontroll toimus ca 1,5 aastat pärast nimetatud määruse jõustumist ja ca 3 aastat pärast hageja tööleasumist kostja juures, kusjuures tervisekontrolli läbiviimisel kasutati 2001. a ja 2003. a mõõtmistulemusi. Kohus leidis, et tõendatud ei ole kostja poolt töötervishoiuarstile dokumentide edastamise kohustuse rikkumine. Tunnistaja E.L. kinnitas, et vajalikud dokumendid, sh riskianalüüsid ja ohutuskaardid on töötervishoiuarstile tema töötamise ajal saadetud. Maakohus märkis, et kohtul ei ole võimalik tuvastada töökeskkonna ohutustegurite parameetrite kontrollmõõtmise aruannetes sisalduva info mõõtmistulemuste õigsust ja/või vastavust. Maakohus asus seisukohale, et hageja on kostja juures töötades 2001 –2011 puutunud kokku kemikaalidega, mille tulemusel võis suure tõenäosusega kujuneda välja kutsehaigus allergilise kontaktdermatiidi näol. Kohtu hinnangul on kostja jätnud täitmata kehtivaid töötervishoiualaseid norme: •
TTOS § 13 lg 1 p 11 ja Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 12 „Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord“, kuid see rikkumine ei ole olnud pikaajaline;
•
TTOS § 13 lg 1 p 7 sätestatu, kuna esimesele tervisekontrollile saadeti hageja 2004. aasta lõpus. Kohus leidis, et esineb põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4), sest varasema tervisekontrolli puhul olnuks võimalik ennetada kutsehaiguse teket.
Tuvastamist ei ole leidnud ühtegi muud asjaolu, millest saaks järeldada, et hageja kutsehaigestumisel võiks olla mingi muu põhjus. Seega on kostja rikkunud oma kohustusi tegevusetusega.
5.4.Kohtu arvates ei esine VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 loetletud õigusvastasust välistavaid asjaolusid, kuid on tõendatud VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja süü puudumine. Kostja on esitanud kohtule AS Medicover Eesti poolt läbiviidud töökeskkonna ohutegurite parameetrite kontrollmõõtmiste ja riskianalüüside aruanded: 19.06.2001; Töökeskkonna ohutegurite parameetrite kontrollmõõtmiste aruande: 23.12.2003; Töökeskkonna riskianalüüsi 11.03.2004; 2005. a töökohtade riskianalüüsi; 2006. a töökohtade riskianalüüsi; Töökeskkonnalabori 03.05.2007 Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite parameetrite mõõtmiste ja tulemuste analüüsi aruande; AS Medicover Eesti 22.05.2009 Töökeskkonna ohutegurite parameetrite kontrollmõõtmiste aruande; AS Medicover Eesti 09.06.2009 Töökeskkonna riskianalüüsi aruande; Qvalitas Arstikeskus AS 2012. a Töökeskkonna riskianalüüsi aruanne.
Eelnimetatud aruannetest nähtub, et esimese riskianalüüsi ajal oli tuvastatud, et töötajad ei kandnud isikukaitsevahendeid, samas ei ole märgitud, et neid poleks tööandjal ka olemas, järgnevates riskianalüüsi aruannetes on nähtav, et samasisulisi rikkumisi ei tuvastatud. Eelnimetatud aruannetes on mõõtmiste tulemustes märgitud, et mõõtmistulemused näitavad, et õhus olevad kemikaalid ei ületa piirnorme. Kohtul ei ole võimalik tuvastada, kas mõõtmised ja riskianalüüsid vastavad tegelikkusele ning kas nad on läbi viidud „õigesti“. Kohus leidis, et lähtuda saab üksnes dokumentaalsetest tõenditest, kust nähtuvalt kostja riskide olemasolu korral nendega ka tegelenud ning püüdnud aja jooksul parendada töötingimusi. Ei ole leidnud tõendamist, et kostja oleks olnud teadlik, et hagejal esinevad tervisehäired seoses tema töötamisega kostja juures. Kostjal oli võimalik saada adekvaatset ülevaadet oma töötajate tervislikust seisundist üksnes töötajate enda aktiivse tegevuse tulemina ehk juhul, kui töötaja teavitab ise tööandjat. Kuigi hageja on väitnud, et ta on edastanud tööandjale perearsti poolt väljastatud tõendi, ei ole see kinnitust leidnud. Seega kohtutoimikust ei nähtu, et kostja nimetatud tegevusetus oleks tingitud VÕS § 104 lg 2 nimetatud süü vorme. Kohus on tuvastanud, et kostja on rikkunud TTOS § 13 lg 1 p 7 sätestatud kohustust, kuna esimesele tervisekontrollile saadeti hageja 2004. aasta lõpus. Kuigi kostja on töötaja saatnud tervisekontrolli mõnekuulise hilinemisega, ei saa just seda asjaolu pidada põhjuseks, et kutsehaigus hagejal välja kujunes, sest tervisekontrolli otsustest ei nähtu, et tervisekontrolli arst oleks tööandjat teavitanud töötaja allergiast, samuti ei ole tervisekontrolli arst teinud kostjale ettepanekuid töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks, mis oleksid seotud allergianähtudega. Sellest tulenevalt ei ole nimetatud rikkumine kuidagi soodustanud hagejal kutsehaiguse väljakujunemist.
5.5.Maakohus jättis rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõude, mis on seotud retseptiravimite ja sõidukuludega. Hagejalt väljamõistetav otsene varaline kahju peab olema põhjuslikus seoses kostjapoolse õigusvastase teo tagajärjega. Kostjapoolse õigusvastase teo tagajärjel tekkis hagejal tööõnnetuse tagajärjel silmavigastus. Hageja väidab, et 10.08.2012 käis hageja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinikus ambulatoorsel vastuvõtul kae eemaldamiseks ning teinud sellega seoses kulutusi transpordile kokku summas 6 eurot. Kohus leidis, et kohtutoimikust ei nähtu, et sellel päeval oleks hageja olnud arsti vastuvõtul. Seega ei ole tõendatud, et hagejal on tekkinud kahju just tööõnnetuse tagajärjel ning otsene varaline kahju, mis on tingitud sõidukuludest summas 6 eurot, tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus asus seisukohale, et kostja ei ole süüdi hagejal väljakujunenud kutsehaiguses, siis tuleb jätta rahuldamata ka hageja kahju hüvitamise nõue, mis on seotud retseptiravimitega.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu otsus osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja saamata jäänud tulu ja perioodilise kahjuhüvitise nõude tervikuna, otsese varalise kahju hüvitamise nõude summas 60,81 eurot ning jättis menetluskulud 90 % ulatuses hageja kanda. Apellant palub teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista välja kostjalt hageja kasuks perioodi 01.01.2012 kuni 28.02.2013 eest ühekordne saamata jäänud tulu hüvitis 5874,83 eurot; samuti mõista välja kostjalt hageja kasuks alates 01.03.2013 igakuine hüvitis 418,42 eurot kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni ning määrata kindlaks igakuise hüvitise muutumise kord. Hageja palub indekseerida igakuise hüvitise aluseks oleva keskmist töötasu iga-aastaselt tegevusala „Puidutöötlemine, puit- ja korktoodete, punutiste tootmine, v.a mööbel“ juurdekasvutempoga võrreldes eelmise aastaga. Hageja palub määrata, et igakuine hüvitis
muutub proportsionaalselt kutsehaigusest tuleneva töövõimetuspensioni suuruse muutusega, samuti proportsionaalselt kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsendi muutusele vastavalt kohtuotsuses arvestatud igakuise hüvitise arvutamise korrale. Hageja palub mõista kostjalt välja otsene varaline kahju (lisakulutused) summas 60,81 eurot. Lisaks palub hageja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus tuvastanud hagejal kutsehaigusest tingitud kahju tekkimise, kostja õigusvastase käitumise ning põhjusliku seose kostja tegevusetuse ja hagejale tekkinud kahju vahel. Hageja ei nõustu maakohtu hinnanguga, mille kohaselt on tõendatud kostja süü puudumine. Kostja on töötervishoiunorme rikkunud vähemalt hooletusest (ettevaatamatusest). Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et kostja on süüdi hagejal diagnoositud kutsehaiguse väljakujunemises. Kostja oli teadlik ja pidi olema teadlik sellest, et töökeskkonnas töötamisel oli hagejal formaldehüüdiga kokkupuude paratamatu. Hoolimata sellest lubas kostja selles töökeskkonnas töötamist jätkata. Hageja on tõendanud ja teinud eluliselt usutavaks, et kostjat on teavitatud kemikaalidega seonduvatest terviseprobleemidest enne 2011. aastat. Perearsti 17.01.2001 tõend oli mõeldud tööandjale esitamiseks; hageja esitas selle heas usus tööandjale, mida on kinnitanud ka vande all (09.02.2016 kohtuistungi protokoll). Tervisedeklaratsioonide kohaselt avaldas hageja tööandjale, et allergilised haigused, ülitundlikkus on hagejal esinenud juba alates 2001. aastast. Tööandja paigutas hageja teisele tööle, et vältida formaldehüüdiga kontakti (maakohtu otsuse p 17). Seega pidi kostjale olema teada hageja terviseprobleemide seoses töökeskkonnas esinevate kemikaalidega. Tunnistaja T.K. on kinnitanud, et hageja allergia oli silmnähtav. Kostja jättis hageja töökohal tegemata formaldehüüdi mõõtmised ega ei ole koostanud nõuetekohast ja õigeaegset kemikaalidega seonduvate ohutegurite riskianalüüsi. Maakohus on jätnud asja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud tuvastamata. Kostja töökeskkonnas töötamisel oli formaldehüüdiga kokkupuude möödapääsmatu. Formaldehüüd on tervisele üliohtlik ja vähkitekitav kemikaal, millega seonduvalt tuli kostjal pöörata erilist tähelepanu hagejale kutsehaiguse põhjustanud formaldehüüdi käitlemisega seotud nõuetele. Kostja on rikkunud Vabariigi Valitsuse 15.12.2005. a määrusest nr 308 „Kantserogeensete ja mutageensete kemikaalide käitlemisele esitatavaid töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (määrus nr 308) tulenevaid töötervishoiualaseid nõudeid. Määruse nr 308 § 3 lg 1 sätestab, et kõikide tööprotsesside puhul, kus esineb töötajate kantserogeenide või mutageenidega kokkupuute oht, peab tööandja töökeskkonna riskianalüüsi käigus kindlaks määrama kokkupuute laadi, ulatuse ja kestuse ning sellest tulenevalt hindama riski töötajate tervisele ja ohutusele ning võtma tarvitusele vajalikud ennetusabinõud. Kostja esitatud riskianalüüsid kinnitavad, et tööandja ei ole eelkirjeldatud nõuetele vastavat riskianalüüsi koostanud ning formaldehüüdiga seonduvad terviseriskid on jäänud hageja töökohal hindamata. Nõuetekohase, õigeaegse ja piisavalt põhjaliku riskianalüüsi ning selle alusel koostatava tegevuskava ja ajakava puudumine tingis olukorra, kus kostja jättis kutsehaiguste ohutegurid välja selgitamata ja vajalikud abinõud tarvitusele võtmata. Kirjeldatud kostja õigusvastane käitumine lõi eeldused hagejale diagnoositud kutsehaiguse väljakujunemisele. Maakohus ei ole eeltoodud asjaoludega ja väidetega otsuse tegemisel arvestanud. Maakohus on Vabariigi Valitsuse 20.03.2001 määruse nr 105 “Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” (määrus nr 105) § 2 lõikest 1 tulenevate nõuetega riskianalüüside ja ohutegurite mõõtmiskohustuse nõuetekohasuse hindamisel jätnud põhjendamatult arvestamata. Samuti on maakohtu otsus vastuolus kogutud tõenditega. Õige ei ole maakohtu seisukoht (otsuse p 39), mille kohaselt on kostja täitnud Vabariigi Valitsuse poolt 20.03.2001 vastu võetud ja kehtima hakanud 01.06.2002 määruse nr
105 sätestatud korda. Kostja koostatud riskianalüüside puudulikkust tõendab Lõuna Inspektsiooni Tööinspektsiooni uurimistoimiku (I kd tlk-d 43-46) punktis IV esitatud tööinspektori seisukoht, maakohtu järeldused on eeltooduga vastuolus. Määruse nr 105 § 2 lõike 4 kohaselt mõõdab töökeskkonna õhu ohtlike kemikaalide sisaldust tööandja tellimusel Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt akrediteeritud või erialase kompetentsuse kinnitust omav mõõtelabor. Kostja ei ole tõendanud, et ohutegurite mõõdistamised on teostatud akrediteeritud mõõtelabori poolt. Vastupidi, kostja esitatud 11.05.2007. aasta analüüsitunnistuste tiitellehel on expressis verbis kinnitus: “Antud metoodika ei kuulu labori akrediteerimisulatuse alla.” See tähendab, et kostja on tellinud kemikaalide mõõtmised akrediteerimata mõõtelaborilt, rikkudes sellega määruse nr 105 § 2 lõiget 4. Seega lisaks asjaolule, et kostja ei ole vajalikke kemikaalide mõõtmisi õigeaegselt ja nõuetekohaselt teostanud, ei ole kostja esitatud mõõtmistulemused usaldusväärsed. Eeltoodud oluliste asjaoludega ei ole maakohus otsuse tegemisel arvestanud. Määruse nr 308 § 8 lõike 1 kohaselt on tööandja on kohustatud teavitama Tööinspektsiooni kohalikku asutust vähemalt 30 päeva enne kantserogeenide või mutageenidega esmakordselt töö alustamist. Eelnevalt on hageja selgitanud, et kostja enda esitatud tõenditega on leidnud kinnitust asjaolu, et tööandja on esmakordselt viinud formaldehüüdi mõõdistamised läbi 2012. aastal, kui hageja enam kostja juures ei töötanud. Kostjast tulenevatel asjaoludel - nõuetekohaselt ja õigeaegselt tegemata riskianalüüside ning töökeskkonna ohutegurite mõõtmata jätmine – puudus tervisekontrollide läbiviijal objektiivne ning piisav informatsioon hageja töökeskkonnast tulenevate terviseriskide kohta. Seega ei saanud tervishoiutöötajad adekvaatselt hinnata hageja tervisliku seisundi sobilikkust antud töökohale, mistõttu ei saanud avastada võimalikult vara hageja võimalikke kutsehaigusilminguid. Veelgi enam, arvestades asjaolu, et kostja õigusvastane käitumine on põhjustanud tõenäoliselt ebaõiged tervisekontrolli tulemused, siis on kostja tegevusetus käsitatav hooletusena, st kostja on käitunud süüliselt. Apellant leiab, et ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt kohtul ei ole võimalik tuvastada, kas mõõtmised ja riskianalüüsid vastavad tegelikkusele ning kas nad on läbiviidud „õigesti“ (otsuse p 51). Kohtul tuleb hinnata, kas kostja esitatud riskianalüüsid vastavad õigusaktides sätestatud nõuetele. Järelikult on maakohus rikkunud otsuse tegemisel TsMS § 438 lõiget 1. Ebaõige on maakohtu järeldus (otsuse p 40), et juhul kui 2004. a riskianalüüsis (III kd tlk 49-61) ei ole ventilatsiooni probleemi enam ettekirjutusena välja toodud, siis on vastav probleem leidnud lahenduse. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti TTOS § 13 lg 1 punkti 3 koosmõjus TTOS § 13 lg 1 p-ga 5. 2004. a riskianalüüsi põhjal selgub, et tööruumide sisekliimaga (eelkõige temperatuur) seotud probleemid, mille lahendamine oli 2001. aasta riskianalüüsiga ettenähtud ventilatsioonisüsteemi väljaehitamisega, olid hoopis suurenenud. Seega ei ole eluliselt usutav, et 2004. aastaks olid ventilatsiooniga seotud probleemid leidnud lahenduse, mistõttu ei ole õige ega põhine asjas kogutud tõenditel maakohtu seisukoht, et kostja on tõendanud ventilatsiooniprobleemide puudumist. Kostjal puudus süstemaatiline plaan hageja töökeskkonnas esinevate kemikaalidega seotud terviseriskide kõrvaldamiseks. Maakohus on eeltoodud asjaoludega otsuse tegemisel jätnud põhjendamatult arvestamata (TsMS § 442 lg 8). Kostja ei ole teostanud hagejale kemikaalidest (sh formaldehüüdist) tulenevate terviseriskide ennetamiseks nõuetekohaseid ja õigeaegseid juhendamisi ega võtnud kasutusele õigusaktides ettenähtud abinõusid. Maakohus luges kostja juhendamiskohustused täidetuks pelgalt töökaitsealase koolituse registreerimise kaardi alusel (I kd tlk 85). Puudub kanne sissejuhatava juhendamise kohta 04.04.2001. Ühtlasi nähtub koolituse registreerimise kaardilt, et hageja suhtes
ei ole viidud läbi juhendamist kemikaalidega seotud ohutegurite kohta. Kostja ei ole tõendanud, et hagejat on nõuetekohaselt ja õigeaegselt juhendatud, nimetatud rikkumine on hagejal väljakujunenud kutsehaiguse diagnoosimise seisukohalt olulise tähtsusega. Maakohus on jaganud ebaõigesti poolte tõendamiskoormised leides, et kostja tööohutus- ja töötervishoiunormide rikkumine ei ole hageja poolt tõendatud. Kuna eelduslikult on tööandja valduses kogu vajalik töötervishoiualane dokumentatsioon, siis on kostja kohustus tõendada, et ta on täitnud tööohutus- ja töötervishoiunorme. Kostja ei ole tõendanud, et ta on hagiavalduses nimetatud töötervishoiualaseid norme nõuetekohaselt ja õigeaegselt täitnud. Maakohus ei ole pooltega arutanud, millist indeksit on kohane kasutada hageja perioodilise hüvitise indekseerimiseks. Juhindudes Riigikohtu 6. novembri 2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1106-14 esitatud seisukohast, palub hageja kohtul kohustada UPM-Kymmene Otepää AS-i igakuise hüvitise aluseks olevat keskmist töötasu iga-aastaselt indekseerima tegevusala “Puidutöötlemine, puit- ja korktoodete, punutiste tootmine, v.a mööbel” juurdekasvutempoga võrreldes eelmise aastaga (indeks on leitav Statistikaameti andmebaasist www.stat.ee) ning indekseerimise tulemuse kohaselt tegema vastavalt igakuise hüvitise ümberarvutuse. Maakohus ei viinud eelmenetlust nõuetekohaselt läbi. Apellant leiab, et kutsehaigusvaidlustes tuleb kohtul eelmenetluse käigus selgitada välja hageja väited seoses kostjale etteheidetavate tööohutusnormide rikkumisega. Seega ei tohiks alles kohtuotsuse tegemisel jääda ebaselgeks asja lahendamise seisukohalt olulised faktiväited. Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 392 lg 1 p-dele 1 ja 3, TsMS § 436 lg-le 1 ja § 438 lg-le 1.
7.Vastustaja, UPM-Kymmene Otepää AS, vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulude apellatsioonastmes apellandi kanda. Vastuse kohaselt on hageja apellatsioonkaebuses on tuginenud asjaoludele, mida ta maakohtus ei ole esitanud ega ole neile tuginenud, samuti on apellatsiooniastmes esitatud uusi põhjendusi ja väiteid, mille esitamine apellatsioonimenetluses ei ole tulenevalt TsMS §-dest 376 lg 3 ja 633 lg 5 lubatud. Maakohtu otsus on tervisekontrolli läbiviimist puudutavas kõigiti põhjendatud. Hageja ei tuginenud maakohtu menetluses küsimusele, kas tervisekontroll viidi läbi õigeaegselt või mitte; kohus tuvastas nimetatud asjaolud sõltumata hagist. Lisaks sellele ei saaks küsimus, kas tervisekontroll toimus õigeaegselt või mitte, sõltumata süü küsimusest olla põhjuslikus seoses võimaliku rikkumisega. Apellatsioonkaebuse p-s 3.2.1. on esitatud ebaõige väide, nagu oleks maakohus otsuse lk-l 17 tuvastanud asjaolusid, millele hageja viitab. Maakohus on otsuse vastavas osas tsiteerinud Tööinspektsiooni dokumenti ega ole midagi tuvastanud. Kostja leiab, et maakohus on seoses perearsti 17.05.2001 tõendi edastamisega seotud asjaolud tuvastanud õigesti. Dokumendi üleandmise osas ei piisa põhistamisest, kõik tõendid peale hageja vande all antut ütluste kinnitavad, et dokumenti ei esitatud tööandjale. Hageja viidatud tervisedeklaratsioone ei ole hageja esitanud nende koostamise ajal mitte kostjale, vaid töötervishoiuarstile, kostjale kui tööandjale ei ole selliste dokumentide esitamine lubatav ja kostjale sai nende dokumentide sisu teatavaks kohtumenetluses. Ühegi õigusakti kohaselt ei olnud kostjal kohustust teostada formaldehüüdi mõõtmist töökohal. Maakohus on tuvastanud, et töökeskkonna ohutegurite hindamine ja riskianalüüside koostamine on toimunud nõuetekohaselt. Tekkinud kahjuga puudub põhjuslik seos asjaolul, et kostja ei teavitanud Tööinspektsiooni kantserogeenidega või mutageenidega esmakordselt töö alustamist (p 3.4.9). Apellatsioonkaebuse seisukohad seoses ventilatsiooniga on meelevaldsed.
TÄIENDAVAD SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.Vastusena ringkonnakohtu 2. märtsi 2017. a kohtunõudele täpsustas hageja oma nõude arvestust ning esitas täiendavad andmed hagejale kuni 2016. a lõpuni tasutud töövõimetuspensioni suuruse, AS Lõuna-Eesti Hooldekeskuse poolt hagejale 2016. aastal ning 2017. aasta jaanuaris ja veebruaris makstud töötasude ja 2012.-2013. a hagejale Töötukassa poolt makstud töötuskindlustushüvitise suuruste kohta, samuti Sotsiaalkindlustusameti 20.01.2017. a otsused püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta, mille kohaselt on hageja tervislik seisund kutsehaiguse osas paranenud ning sellega seotud töövõimekaotus on alates 01.01.2017.a 10 %. Hageja palus tühistada Taru Maakohtu 29. veebruari 2016. a otsus osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja hagi saamata jäänud tulu ja igakuise hüvitise nõude, otsese varalise kahju hüvitamise nõude 60,81 eurot ning menetluskulude jaotuse osas. Hageja palus teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) mõista kostjalt välja hageja kasuks perioodi 1. jaanuar 2012. a kuni 28. veebruari 2017. a eest hüvitis kokku 27 966,10 eurot; 2) mõista kostjalt välja hageja kasuks alates 1. märtsist 2017. igakuine hüvitis, lähtudes järgmisest valemist: igakuine hüvitis võrdub indekseeritud keskmise töötasu (28.02.2017. a seisuga 1413,38 eurot) ja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsendi (28.02.2017. a seisuga 10 %) korrutisega, millest lahutatakse seoses kutsehaigusega makstav töövõimetuspension (28.02.2017. a seisuga 0 eurot) ja X.X. u juurdeteenitud töötasu osas, milles see ületab X.X. u säilinud kutsealase töövõime protsendile (28.02.2017. a seisuga 90 %) vastavat indekseeritud sissetulekut; 3) määrata kindlaks igakuise hüvitise maksmiseks vajalike andmete esitamise kord: - X.X. kohustub edastama UPM-Kymmene Otepää AS-le alates aprillist 2017. a igakuiselt 11. kuupäevaks palgalehe eelmisel kuul juurdeteenitud töötasu kohta; - X.X. kohustub edastama UPM-Kymmene Otepää AS-le andmed töövõimetuspensioni suuruse ja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsendi muutumise kohta hiljemalt 5 päeva jooksul alates vastavate andmete muutumisest teadasaamisest; 4) kohustada kostjat igakuise hüvitise aluseks olevat keskmist töötasu iga-aastaselt indekseerima tegevusala „Puidutöötlemine, puit- ja korktoodete, punutiste tootmine, v.a mööbel“ juurdekasvutempoga võrreldes eelmise aastaga (indeks on leitav Statistikaameti andmebaasist www.stat.ee) ning indekseerimise tulemuse kohaselt tegema vastavalt igakuise ümberarvutuse; 5) mõista kostjalt välja hageja kasuks otsene varaline kahju (lisakulutused) summas 60,81 eurot; 6) jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas hüvitise arvestuskäigu tabeli kujul, millest nähtuvalt jaanuari 2012 seisuga tuli hageja keskmise töötasu suuruseks lugeda 1105,03 eurot. Esitatud andmetel oleks igakuise hüvitise suuruseks alates 01.01.2017. a 141,34 eurot.
9.Kostja esitas hageja seisukohtadele ja arvutustele vastuväited. Tegelikkusele ei vasta hageja väited, mille kohaselt ei ole kostja maksnud hagejale transpordikulude hüvitist. Varasemas menetluses ei ole hageja kostja esitatud tõenditele sellekohast vastuväidet esitanud, mistõttu tuleb jätta see vastuväide arvesse võtmata. Ebaõiged ja senises menetluses esitamata on hageja väited ja järeldused seoses maksustamisega. Tasutud transpordikompensatsiooni näol on tegemist sellise väljamaksega, mida tuleb lugeda erisoodustuseks, seega on summaarselt tekitanud transpordikompensatsioon juurde samaväärse
maksukohustuse kui töötasu. Hageja nimetatud TSD väljavõtted ei ole käesolevas asjas tõendiks ja tuleb jätta arvestamata. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et kuna hageja nõue on suunatud töövõime vähenemisega seotud kahju hüvitamisele ja töölepingu lõpetamine oli sellega otsese seoses, on põhjendatud võtta hüvitise määramisel hagejale makstud töötuskindlustushüvitist arvesse. Tegemist on sisuliselt hüvitisega, mida inimene saab olukorras, kus ta ei saa palka ning olemuslikult on olukord samaväärne kui oleks töötasu saamisel.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas materiaalõigusnormide väära kohaldamise ja menetlusnormide rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista UPMKymmene Otepää AS-ilt välja X.X. u kasuks hüvitis kutsehaiguse põhjustamisest tingitud sissetuleku vähenemise eest perioodi 01. jaanuar 2012 kuni 30. aprill 2017. a eest sissenõutavaks muutunud ulatuses 26 540,83 eurot. Alates 01. maist 2017. a mõista UPM-Kymmene Otepää ASilt välja X.X. u kasuks igakuine hüvitis kutsehaiguse põhjustamisest tingitud sissetuleku vähenemise eest 136,06 eurot kuus. Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja ka otsese varalise kahju hüvitise 60,81 eurot ning määrab kindlaks hüvitise ümberarvestamise ning igakuise hüvitise maksmiseks vajalike andmete esitamise korra. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus märgib, et hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatus sõltub üksnes hageja poolt kutsehaiguse tekkimisele eelnenud ajal teenitud keskmise töötasu arvestamise alustest (transpordihüvitise mittearvestamine igakuise keskmise töötasu koostisosana). Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus mõistis kostjalt välja mitterahalise kahju hüvitise tööõnnetuse tagajärjel saadud silma vigastuse katteks summas 1500 eurot. Apellant ei vaidlustanud maakohtu otsust ka osas, millega kohus jättis rahuldamata otsese varalise kahju (sõidukulud raviasutusse) hüvitamise nõude 6 euro ulatuses. TsMS § 651 lg 1 alusel on kohtuotsus vastavas osas jõustunud ning ringkonnakohus ei kontrolli selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all kutsehaigusest tingitud saamata jäänud tulu (sissetuleku vähenemine) ja otsene varaline kahju lisakulutuste näol.
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsust tehes rikkunud menetlusnormi ja kohaldanud vääralt materiaalõigusnormi, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemise. Tervise kahjustamisest põhjustatud varalise kahju hüvitamise nõude üle peetavas vaidluses tuleb töötajal (hagejal) eelkõige tõendada kahju tekkimine, kahju tekitaja õigusvastane käitumine ning põhjusliku seose olemasolu teo (tegevusetuse) ja kahjuliku tagajärje vahel. Põhjusliku seosega tööandja käitumise ja töötaja kutsehaiguse vahel on tegemist, kui tööandja tegevus või tegevusetus, millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 21). Tööandjal on vastutusest vabanemiseks võimalik tõendada, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud (vt Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10).
12.Maakohus on oma otsuses tuvastanud ning vaidluse all ei ole asjaolud, et hagejal on diagnoositud kutsehaigusena allergiline kontaktdermatiit tingituna kontaktist formaldehüüdi jt kemikaalidega. Samuti luges maakohus tuvastatuks, et hageja sissetulek on alates 31.12.2011 vähenenud seoses töö kaotusega, s.o hagejal on tekkinud varaline kahju. Kohus leidis, et kahju
tekkimine (sissetuleku vähenemine) on põhjuslikus seoses kutsehaiguse näol saadud tervisekahjustusega. Kohus tuvastas ka tööandja poolsed tööohutuse ja tervisekaitse normide rikkumised: kemikaalide (liimid) kasutamine ilma isikukaitsevahenditeta, kusjuures puudus täielik info pihkuvate ainete koostise ja hulga osas, ning teiseks tervisekontrolli õigeaegse läbiviimise kohustuse rikkumine. Maakohus ei käsitlenud sõnaselgelt põhjusliku seose esinemist tööandja poolsete rikkumiste ja hagejal tekkinud kahju vahel, kuid leidis, et tõendamist on leidnud kostja süü puudumine (VÕS § 1050 lg 1). Sisuliselt asus maakohus siiski ka seisukohale, et kostjapoolseid rikkumisi ei ole alust pidada kutsehaiguse tekkimise põhjuseks, kuivõrd kohtu hinnangul olid rikkumised lühiajalised.
13.19.06.2001.a koostatud dokumendi „Töökeskkonna ohutegurite parameetrite kontrollmõõtmised ja riskianalüüs“ (II kd tl 7 jj) kohaselt soovitati tööandjal uurida liimisegu ohtlikkust, arvestades töötajate kaebusi hingamiselundite ning silma ja suu limaskestade ärrituse osas. Ehkki liimimiseks kasutatava liimi komponentide ohutuskaartide riskilausete põhjal ei olnud tegemist kahjulike ainetega, võivad erinevate komponentide segamisel keemiliste reaktsioonide käigus tekkivad ühendid olla teistsuguse terviseriskiga. Analüüsi punktis 3.6 märgitu kohaselt on terviseriskide vähendamise kõige efektiivsemaks meetmeks nõuetekohase ventilatsioonisüsteemi ehitamine; kuni selle valmimiseni tuleb juhinduda kasutatavate kemikaalide ohutuskaartide riski- ja ohutuslausetest ning tagada nõutavate isikukaitsevahendite olemasolu ja kasutamine töötajate poolt. Samuti on märgitud, et kindlasti tuleb selgitada töötajatele ohtlikest ainetest tulenevaid võimalikke tervisekahjustusi. Riskianalüüsi p-s 4.4 on märgitud, et kemikaale (liimid) kasutatakse ilma isikukaitsevahenditeta, puudub täielik info pihkuvate ainete koostise ja hulga osas, töötajad kurdavad silmade ja kurgu ärritust. Riskitaset on selles osas hinnatud keskmiseks (III tase).
13.1.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt ei saanud 19.06.2001. a aruande punktis 4.4 märgitud rikkumine olla pikaajaline, kuna selle rikkumise kohta ei ole hilisemas (2004.a) riskianalüüsis enam etteheiteid tehtud. Kolleegium leiab, et 2001. a riskianalüüsis märgitut arvestades tuli kostjal kui tööandjal tõendada, et ta on selgitanud välja liimimisel kasutatavate liimisegude täpse keemilise koostise ning et ka erinevate ainete koostoimes ei tekkinud töötajate tervisele ohtlikke ühendeid. Asjaolu, et hilisemas riskianalüüsis ei ole keemilisi ohutegureid välja toodud, saab tähendada seda, et neile teguritele vastava analüüsi käigus tähelepanu ei pööratud, kuid ei anna alust automaatseks järelduseks, et keemilisi ohutegureid ei esinenud. Muuhulgas on ka 2004.a riskianalüüsi lk-l 6 märgitud, et liimiaurud kui keemiline ohutegur on võimalikuks probleemiks liimvaltsil töötajatel. Piirdutud on tõdemusega, et ohutuskaartide riskilausete põhjal ei kaasne kasutatavate ainetega olulist terviseriski; sisulist hinnangut ega mõõtmisi ei ole teostatud. Seejuures tulenes juba 2001. a riskianalüüsist, et isegi kui üksikud kasutatavad ained eraldi võetuna ei ole tervisele ohtlikud, siis nende kokkusegamisel võivad tekkida ohtlikud ühendid. Seega tekkis kostjal kohustus tõendada, et ka erinevate keemilise ainete üheaegsest kasutamisest tingitud riskid on kontrollitud ja maandatud. Samuti on 2004. a riskianalüüsi lk 7 viidatud töötajate individuaalsetele iseärasustele, rõhutades vajadust jälgida ohutegurite objektiivset mõju tervisekontrollide käigus, et otsustada igal konkreetsel juhul ettevõtte töökeskkonnast tuleneva terviseriski suuruse üle. Selle soovituse järgimist tuli tõendada tööandjal.
13.2.Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole täitnud tõendamiskoormist tõendamaks, et hageja töökohal valitsenud töötingimused olid keemiliste ühendite koostise ja kontsentratsiooni osas tervisele ohutud.
Kostja kui tööandja oli teadlik asjaolust, et tootmisel kasutatavad liimid sisaldavad formaldehüüdi, millega kaasnevad ohud tervisele. Kohtule esitatud kemikaalide ohutuskaartidelt (II kd tl 52 jj) nähtub muuhulgas, et formaldehüüdi puhul on (olid) kehtestatud piirnormid nende ainetega kokkupuuteks ning sellisel juhul võis olla vajalik personali, tööruumide õhu või bioloogiline monitooring ventilatsiooni efektiivsuse määramiseks vm ohjamismeetodid ja/või vajadus hingamisteede kaitsevahendite kasutamiseks. Ohutuskaartidelt nähtub ka, et formaldehüüdi puhul on tegemist võimaliku vähktõve põhjustajaga. Hingamisteede kaitse seisukohalt on ohutuskaartidel märgitud, et ebapiisava ventilatsiooni korral tuleb kanda sobivat respiraatormaski.
14.Seega tuli tööandjal kas tõendada, et töökohal oli piisav ventilatsioon, või siis et töötajatele selgitati vajadust kasutada respiraatormaske ning et niisugused maskid olid tööandja poolt tagatud. Kostja ei ole neid asjaolusid tõendanud. Kolleegium nõustub apellandiga, et kostja ei ole riskianalüüside koostamisel pööranud vajalikku tähelepanu tootmises kasutatavate kemikaalide koostisele ja nende võimalikule terviseohtlikkusele. Asjaolu, et formaldehüüdi näol on tegemist kantserogeense ainega ning et Vabariigi Valitsuse 15.12.2005.a määruse nr 308 kohaselt tuli tööandjal töökeskkonna riskianalüüside koostamisel hinnata igal juhul ka seda, mil määral töötajad töö käigus kantserogeense ainega kokku puutuvad, pidi olema tööandjale teada. Arvestatav ei ole vastustaja seisukoht, mille kohaselt tuleb jätta apellatsioonkaebuses esitatud nn uued väited tähelepanuta, kuna neid ei ole esitatud menetluses õigeaegselt. Tegemist on õigusnormide kohaldamisega ning selles osas ei ole kohus seotud poolte väidetega (TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7). Sellekohased viited sisalduvad ka kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes (I kd tl 45). Uurimiskokkuvõtte kohaselt on puudulikult koostatud riskianalüüs, mis käsitleks keemiliste ohutegurite mõju töötajate organismile – iseäranis pole arvestatud liimides sisalduvate kantserogeenide mõju tervisele. Riskianalüüs käsitleb ainult nahakontakti võimalust, kuid abinõude kirjeldamisel pole arvestatud kemikaalide ohutuskaartidel sisalduvat informatsiooni. Töötervishoiu tööinspektori järelduse kohaselt on kemikaalidest tulenevat riski ettevõttes alahinnatud. Eeltooduga seoses nõustub ringkonnakohus hageja seisukohaga, et kostja on jätnud koostamata nõuetekohased ja piisavalt põhjalikud riskianalüüsid, milles oleks vajalikul tasemel käsitletud tootmises kasutatavate kemikaalide võimalikku mõju töötajate tervisele. Tööandja ei ole tõendanud, et töötajaid (sh hagejat) teavitati kemikaalidega kokkupuutel tekkivatest võimalikest terviseriskidest. Piisavaks ei saa pidada kostja väiteid, mille kohaselt olid tööohutusalased materjalid, sh kemikaalide ohutuskaardid, töötajatele soovi korral kättesaadavad. Tööandja kohustus on teavitada töötajaid potentsiaalsetest ohuteguritest ning töötajalt endalt ei tule eeldada võimalike ohtude kohta materjalide hankimist ega info kogumist.
15.Samuti ei ole tööandja tõendanud, et ta järgis 2001.a riskianalüüsis ega tootmises kasutatud kemikaalide ohutuskaartidel märgitut, mille kohaselt tuli tagada töökohtadel kas piisav ventilatsioon või näha töötajatele ette kaitsemaskide kasutamine. Ventilatsiooni ebapiisavusele on viidatud 2001. a riskianalüüsi punktis 3.6, milles märgitakse, et täiendavalt tuleb uurida liimisegu valmistamisel tekkivate keemiliste reaktsioonide käiku ja tekkivate ning lenduvate ühendite tervisekahjulikkust. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt piisab kostja poolt nende tingimuste täitmise tõendamiseks asjaolust, et 2004. a riskianalüüsis ei ole ventilatsiooni probleemi enam ettekirjutusena välja toodud ning et hilisemate mõõtmiste (2007. ja 2012. a) põhjal ei saa anda hinnangut varasema perioodi kohta. Kostja ei ole millegagi tõendanud, et ta oleks lasknud uurida liimisegude valmistamisel tekkivate
keemiliste reaktsioonide käiku ning lenduvate ühendite tervisekahjulikkust. Samuti ei ole esitatud konkreetseid tõendeid selle kohta, millal ja missugusel kujul ehitas kostja välja uue ventilatsioonisüsteemi ning kas sellega kõrvaldati 2001. a riskianalüüsis viidatud potentsiaalsed ohud. Ebapiisavale ventilatsioonile viidatakse mh 26.07.2006. a riskianalüüsis (III kd tl 125 lisainformatsiooni lahtris viimane lause). Kutsehaiguse uurimiskokkuvõttes (I kd tl 45) märgitakse, et tööandja on ehitanud kohtäratõmbe kraanikausi kohale, kuid see asub liiga kõrgel ja liimiaurud liiguvad läbi töötaja hingamistsooni. Ventilatsioonisüsteemi adekvaatsust perioodil 2001 – 2011 ei tõenda 06.02.2012 Tervisameti poolt kostja juures tehtud töökeskkonna õhuanalüüside tulemused, kuna mõõtmised on tehtud rohkem kui kuu aega pärast hageja töölepingu ülesütlemist. Kostja ei ole tõendanud, et kutsehaiguse väljakujunemise perioodil 2001 – 2011 oleks tehtud kostja töökeskkonna õhus keemiliste ohutegurite (eriti formaldehüüdi) mõõtmisi ning et töökeskkond vastas kehtivatele normidele. Kostja tõendamiskoormise täitmiseks ei piisa väidetest, mille kohaselt ei ole kostja muutnud oma tootmistehnoloogiaid ja järelikult ei saanud ka varasematel aastatel keemilised ohutegurid ületada kehtestatud piirnorme.
16.Seega, kuna kostja ei tõendanud, et ta selgitas välja liimisegude valmistamisel tekkivate ja lenduvate ainete koostise ja tervisekahjulikkuse ning et ventilatsioon liimimisega seotud töökohtadel oli piisav selleks, et vältida liimiaurude sissehingamist, siis tulnuks tööandjal alternatiivselt tõendada, et töötajatele olid kättesaadavad kaitsemaskid ning et töötajad olid teadlikud, millistes olukordades ja kellel oleks soovitav neid kasutada. Tööandja kohustus on juhtida töötaja tähelepanu isikukaitsevahendite olemasolule ning sellele, kas ja millal oleksid need olulised. Praegusel juhul on esitatud andmeid üksnes selle kohta, et tööandja väljastas kaitsekindaid. Kaitsemaskide kohta on tunnistaja M. P andnud maakohtu istungil ütlusi, et maske väljastati töötajatele juhul, kui nad neid ise küsisid, kusjuures tunnistaja arvates oli tegemist tolmumaskiga. Küsimusele, kas kemikaalimask erineb tolmumaskist on tunnistaja vastanud, et ei mäleta vajadust [kemikaalimaski järele], üldjuhul maske ei kanta, kuna töökohal on piisav õhuvahetus ning kemikaalide sisaldus õhus on kontrollitud. Samuti kinnitas tunnistaja A. V, et kasutusel olid tolmumaskid; eraldi maskid on kasutusel ainult värvkambris; kuumpressiga töötamisel on töökohtadel tõmbekapid. Tunnistaja E. L. ütluste kohaselt võeti maskid kasutusele pärast hagejal töökohal tekkinud terviseriket, mitmed teised töötajad soovisid end ohtude vastu täiendavalt kaitsta. Hageja enda vande all antud ütluste kohaselt võeti ülemiste hingamisteede kaitseks mõeldud maskid kasutusele 2011. a augustis.
17.Seoses Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni 02.03.2012.a ettekirjutusega nr 3.2-1/938-1 märgib ringkonnakohus, et Tartu Halduskohtu otsusega haldusasjas nr 3-12-901 on tühistatud üksnes ettekirjutuse punktid 2 ja 3, mitte aga punkte 1 ja 4. Haldusasjas oli vaidluse all see, kas vaidlustatud ettekirjutuse puhul oli tegemist selge ja üheselt mõistetava haldusaktiga. Halduskohus leidis, et ettekirjutuse punktid 2 ja 3 ei olnud ilma selgitavate täpsustusteta täidetavad ning ei vastanud seetõttu haldusaktile esitatavatele nõuetele. Samas ei ole halduskohus kontrollinud ettekirjutuses toodud lähteandmeid sisuliselt. Ettekirjutuse osaline tühistamine ei tähenda, et rikkumisi kostja ettevõttes ei oleks tegelikkuses üldse esinenud ning et ettekirjutust ei saaks kasutada tsiviilkohtumenetluses tõendina. Ettekirjutuse punktis 4 (I kd tl 64) on samuti märgitud, et ettevõttes käideldakse kantserogeenseid ja mutageenseid kemikaale (formaldehüüd, fenool, paraformaldehüüd), mille kohta tööandja ei ole esitanud Tööinspektsioonile teatist kantserogeenide ja mutageenide käitlemise kohta. Kostja ei ole ka eitanud Vabariigi Valitsuse 15.12.2005. a määrusest nr 308 tuleneva teavitamiskohustuse rikkumist.
Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu arvates kinnitust leidnud, et tööandja jättis välja selgitamata formaldehüüdi kasutamisega kaasnevad potentsiaalsed terviseriskid töötajate tervisele ning vajalikud abinõud tarvitusele võtmata. Kostja ei ole tõendanud vastupidist.
18.Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud hageja väited, mille kohaselt teavitas hageja tööandjat kemikaalidega seonduvatest terviseprobleemidest (allergia) enne 2011. aastat. Hageja vande all antud ütluste kohaselt andis ta tööandjale üle 17.05.2001. a perearsti tõendi, milles märgitu kohaselt oli hagejal diagnoositud allergiline dermatiit, mille tõttu oli näidustatud töötingimuste muutmine (I kd tl 162; III kd tl 79 – 80). Hageja selgitas vande all ka perearsti tõendi tööandja esindajale üleandmise asjaolusid. Hageja kinnitas, et tema allergiast olid teadlikud meister M. P ja A. V. Kuna pärast tõendi esitamist hagejat liimimistöödele ei rakendatud, siis oli hagejal ka alust arvata, et tööandja on tema terviseprobleemi teadmiseks võtnud ja arvestab sellega. Kostja ei ole hageja väiteid ümber lükanud. Tunnistaja M. P vastas maakohtu istungil küsimusele, kas hageja esitas 2001.a maikuus perearsti tõendi allergia tekke kohta liimi kasutamisel, et „ei mäleta, et keegi oleks esitanud ühtegi dokumenti“. Seega ei ole tunnistaja ka väitnud, et hageja kindlasti ei esitanud tõendit – tunnistaja ütlus ei sisalda selles küsimuses tõendiväärilist teavet ning sellega seoses ei ole ümber lükatud hageja (vande all antud) ütlused, mille kohaselt ta perearsti tõendi tööandjale esitas. Asja materjalidest nähtub, et töökollektiivis oli hageja terviseprobleem teada. Pärast 2001.a maikuus perearstilt saadud diagnoosi paigutati hageja teisele tööle, mis samuti viitab, et kostja oli teadlik hagejal tekkinud allergianähtudest. Hageja kätel villide/punnide olemasolu 2001.a kinnitas tunnistaja M. P, ehkki tema väitel ei seostanud ta neid allergiaga. Tunnistaja E. L töötas kostja juures küll alles alates 2009. aastast, kuid tema ütluste kohaselt oli ta üldjoontes teadlik, et hagejal on allergia ja millestki tekib aeg-ajalt lööve. Tunnistaja T. K oli samuti teadlik allergiast ning tema sõnade kohaselt oli allergia silmaga nähtav.
19.Asja materjalidest nähtub, et hageja on töötervishoiuarstile esitatud tervisedeklaratsioonidel (I kd alates tl 163) märkinud alati ka allergiliste haiguste ja ülitundlikkuse esinemise alates 2001. aastast. Hageja märkis ühtlasi, et seostab endal esinevaid tervisehäireid oma tööülesannete täitmise või töökeskkonnaga. Esmakordsel, 09.12.2004.a terviseuuringute tulemuste aktil (I kd tl 169) on samuti märgitud kaebustena allergia liimile. Hilisematelt aktidelt seda ei nähtu; hageja seletuste kohaselt teistel töökohtadel töötades allus allergia ravile ega häirinud oluliselt. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kuna tööandja jättis teostamata nõuetekohased riskianalüüsid ning õigeaegselt hindamata töökeskkonna ohutegurid, puudus ka tervisekontrollide läbiviijal objektiine ning piisav teave hageja töökeskkonnaga seotud terviseriskide kohta. Kostja ei ole tõendanud, et töötervishoiuarstile edastati kõik asjakohased dokumendid. Kostja viidete kohaselt kinnitas tunnistaja E. L, et kõik vajalikud dokumendid, sh riskianalüüsid ja ohutuskaardid on töötervishoiuarstile tema töötamise ajal saadetud. Ringkonnakohus märgib, et tunnistaja E. L töötas kostja ettevõttes personalispetsialistina alles alates 2009. aastast. Tunnistaja ütlused dokumentide edastamise osas on üldsõnalised. Tunnistaja sõnade kohaselt on tema ettevõttes töötamise ajal küll alati riskianalüüsid ja ohutuskaardid saadetud ja arstiga ringkäik tehases ning suunamised, kes mis tööd teeb. Samas vastas tunnistaja küsimusele, kas kusagil on fikseeritud, millised dokumendid edastati arstile, et seda peaks töötervishoiuarstilt küsima, kas talle on vajalikud andmed edastatud. Kuna tööandja ei esitanud piisavat teavet töökeskkonnas esinevate keemiliste ohutegurite kohta, siis sellest tulenevalt jättis ka töötervishoiuarst arvestamata nendega seotud riskid Seetõttu ei saanud töötervishoiuarst adekvaatselt hinnata hageja tervisliku seisundi sobivust töökohale ning puudus võimalus avastada võimalikult varakult kutsehaiguse tunnuseid. Asjaolu, et
töötervishoiualaste tervisekontrollide läbiviija ei pidanud temale edastatud teabe alusel vajalikuks näha ette piiranguid töötamisel või soovitusi töökeskkonna muutmisel, ei vabasta kostjat vastutusest. Eeltoodust lähtuvalt on hageja tõendanud kutsehaigusena väljenduva tervisekahju tekitamise eest kahjuhüvitise väljamõistmise eeldused. Kostja ei ole omalt poolt tõendanud, et ta on tööohutuse nõudeid kõigiti täitnud. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele kahjuhüvitis.
20.Vaidluse all on küsimus, kas hüvitisest on alust maha arvestada hageja poolt saadud töötuskindlustuse hüvitis. Hageja on esitanud andmed temale alates jaanuarist 2012 kuni 2013. a alguseni väljamakstund töötuskindlustushüvitise summade kohta (IV kd tl 52). Ringkonnakohus on seisukohal, et töötuskindlustushüvitist tuleb kutsehaigusest põhjustatud tervisekahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta samadel alustel kui töötaja poolt tegelikkuses teenitud keskmist sissetulekut. Seega saab töötuskindlustushüvitis mõjutada tervisekahju hüvitise suurust üksnes niivõrd, kuivõrd töötuskindlustushüvitis ületaks hageja arvestuslikku nn võimalikku töötasu. Riigikohtu üldkogu on tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 (p 32.7) märkinud, et töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud lähtuda samadest kaalutlustest ka kutsehaiguse põhjustamisest tingitud sissetuleku vähenemise üle peetavates vaidlustes. Praegusel juhul nähtub asja materjalidest, et hagejale väljamakstud töötuskindlustushüvitise suurus ei ole ühelgi kuul ületanud 50 % hageja indekseeritud keskmisest sissetulekust, mida ta eelduslikult oleks teeninud kostja juures töötamist jätkates. Seega puudub alus teha töötuskindlustushüvitisest lähtuvaid mahaarvamisi hagejale väljamõistetavast kahjuhüvitisest.
21.Pooled vaidlesid ka selle üle, kas keskmise töötasu hulka tuleb lugeda ka tööandja poolt töötajatele makstud igakuine transpordikulu kompensatsioon. Pooltevahelises 2. aprilli 2001. a töölepingus on algselt kokku lepitud kuupalga määras; töölepingu hilisemates lisades alates 2003. a (I kd tl 16 – 27) on ette nähtud tunnipalga määr ning lisatasu 10 % õhtusel ajal ja 20 % öisel ajal töötamise eest. Töötasu mõiste hõlmab kõiki töötajale töö eest makstavaid tasusid, s.o töötasu on rahasumma, mida tööandja maksab kokkuleppe järgi töötajale töö tegemise (st töötamise) eest. Praegusel juhul on töötasuna kirjalikult kokku lepitud töötajale makstavas tunnitasu määras. Vaidlust ei ole aga selles, et tööandja maksis töötajale igakuiselt ka lisatasu transpordikulude katteks (2009. ja 2010. aastal keskmiselt 31 eurot kuus; 2011. aastal keskmiselt 32,50 eurot kuus). Tööandja on esitanud palgaarvestuslehed (I kd tl 144-146), millelt nähtub hagejale aastatel 2009 – 2011 tehtud väljamaksete koosseis. Ringkonnakohus leiab, et transpordikulude katteks mõeldud lisatasu ei ole käsitatav töötasuna, kuna see ei ole seostatav vahetult töö tegemisega ega selle tulemustega, vaid seda maksti kindla eesmärgiga. Seejuures ei oma tähtsust, et transpordikulu hüvitise maksmine ei toimunud kuludokumentide alusel. Töölepingu seaduse § 29 lõikest 4 tuleneb, et kui lisaks töötasule on kokku lepitud, et tööandja annab töötajale muid hüvesid, on töötajal õigus neid nõuda. Samas ei loeta niisuguseid hüvesid töötasuks. Seega ei ole põhjendatud arvestada kostja poolt makstud transpordi lisatasu hageja keskmise töötasu hulka.
22.Hageja keskmise töötasu väljaarvutamise aluseks on võetud töövõime kaotusele eelnenud 12 kuu sissetulekud, mille vältel hageja töötas täieliku arvu tööpäevi. Arvestusest on välja jäetud need kuud, millistel hageja oli haiguslehel (2011. a september, november, detsember; 2010. a aprill, mai, juuni, september, oktoober, november, detsember) või puhkusel (2011. a august, mai; 2010. a august).
Alljärgnevas tabelis on toodud hagejale arvestatud töötasu suurused nimetatud kuudel, millest on maha arvatud tööandja poolt tasutud transpordihüvitis vastavalt tööandja poolt kohtule esitatud palgaarvestuslehtedele. Kuu Oktoober 2011 juuli 2011 juuni 2011 aprill 2011 märts 2011 veebruar 2011 jaanuar 2011 juuli 2010 märts 2010 veebruar 2010 jaanuar 2010 detsember 2009
Hageja keskmine kuu töötasu enne kutsehaigestumise diagnoosimist oli seega 1063,75 eurot (bruto). Keskmine arvestuslik tööpäevatasu on 12 765,03 ÷ 250 = 51,06 eurot; keskmine tööpäevade arv kuus 250 ÷ 12 = 20,83. Hagejale määrati seoses töövõimekaotusega 50 % ulatuses töövõimetuspension summas 128,45 eurot kuus (alates 30.12.2011. a), alates aprillist 2012 suurenes töövõimetuspension 134,10 euroni. Lähtudes Vabariigi Valitsuse määrustega iga-aastaselt kinnitatavate riiklike pensionide aastaindeksite väärtustest suurenes alates aprillist 2013. a hagejale makstav töövõimetuspension 140,80 euroni; alates aprillist 2014. a 148,97 euroni, alates aprillist 2015. a 158,36 euroni ja alates 2016. a aprillist 167,39 euroni. Alates 01.01.2017.a on hagejale määratud kutsehaigusest tuleneva töövõimekaotuse määr 10 % ning hageja ei saa enam töövõimetuspensioni.
23.Hageja palus indekseerida igakuise hüvitise aluseks oleva keskmist töötasu iga-aastaselt tegevusala „Puidutöötlemine, puit- ja korktoodete, punutiste tootmine, v.a mööbel“ juurdekasvutempoga võrreldes eelmise aastaga. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16- tehtud otsuses (p 41) märkinud, et kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Seega on perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (samuti nt RKTKo nr 3-2-1-106-14, p 10). Samuti on Riigikohus märkinud (p 42), et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks (vt nt RKTKo nr 3-2-1-106-14, p 11; nr 3-2-1-19-15, p 13).
Kostja on hüvitise indekseerimisele üldsõnaliselt vastu vaielnud, leides, et puudub õiguslik alus suurendada hagejale määratavat hüvitist puidupingitöötaja ametipalga tõstmisel ning et hageja ei olevat esitanud õigeaegselt selgeid seisukohti ega taotlusi kohaldatava indeksi osas.
24.Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuväited hüvitise indekseerimist puudutavas osas ei ole põhjendatud. Juba esialgses hagiavalduses palus hageja suurendada väljamõistetavat hüvitist igal aastal vastavalt tarbijahinnaindeksi tõusule ja ettevõttes puidupingitöötaja ametikohal töötavate tööliste töötasu tõstmisele. Asja materjalidest nähtub, et hageja töötasu kostja juures töötamisel ei jäänud aastaid samale tasemele, vaid töötasu tõusis järjepidevalt. Seega on alust eeldada, et ka samal töökohal töötamist jätkates oleks hageja töötasu suurenenud. Asjakohane on hageja viidatud puidutöötlemise palkade juurdekasvutempo indeks, mis on kättesaadav Statistikaameti avalikult veebilehelt www.stat.ee. Statistikaameti andmebaasi (PA5241) kohaselt on valdkonnas „Puidutöötlemine, puit- ja korktoodete, punutiste tootmine, v.a mööbel“ keskmise brutokuupalga juurdekasvutempo võrreldes eelmise perioodiga (protsentides) olnud järgmine: 2012. aastal 6,8 % (indeks 1,068); 2013. aastal 5,2 % (indeks 1,052); 2014. aastal 7,6 % (indeks 1,076) ning 2015. aastal 5,8 % (indeks 1,058).
25.Vastavalt eelmärgitule (p 22) lähtub ringkonnakohus sellest, et hageja keskmine kuusissetulek kahju tekkimisele vahetult eelnenud perioodil ehk 2011. a lõpu/2012. a alguse seisuga oli 1063,75 eurot. Statistikaameti andmebaasis avaldatav indeks väljendab valdkonna keskmise brutokuupalga juurdekasvutempot võrreldes eelmise perioodiga (protsentides). Kui 2012. aasta indeksina on märgitud 6,8 % (1,068), siis tähendab see, et järgmiseks perioodiks (2013. a) kasvas valdkonna keskmine brutotöötasu 6,8 % võrra. Seega saab hageja keskmise kuutöötasu põhjal teha järgmised arvutused: I.
I. Aasta
II. Eelmise perioodi keskmine (arvestuslik) palk 1063,75 1063,75 1136,08 1195,16 1286,00
III. Juurdekasvuindeks
IV. Hageja eeldatav töötasu nn puidutöötlemise indeksiga indekseerimise korral
1,068 1,052 1,076 1,058
1136,08 1195,16 1285,99 ~ 1286,00 1360,60
Ringkonnakohus leidis eelpool, et hageja keskmine kuu töötasu enne kutsehaigestumise diagnoosimist oli 1063,75 eurot (mitte hageja märgitud 1105,03 eurot). Seega on ühe kuu hüvitise suurus perioodil jaanuar – märts 2012 (1063,75 ÷ 2 – 128,45) 403,42 eurot ja alates aprillist 2012 kuni 2013.a veebruari lõpuni (1063,75 ÷ 2 – 134,10) 397,77 eurot. Hüvitise indekseerimine toimub selliselt, et asjaomase valdkonna palkade juurdekasvuindeksiga korrigeeritakse iga järgneva perioodi puhul eelmise perioodi hüvitise summat (mitte algset hüvitise määramise aluseks olevat arvestuslikku keskmist töötasu).
26.Asja materjalidest nähtub, et hageja asus alates 1. juunist 2013. a tööle MTÜ-s Sangaste Asundused kokk-toitlustusjuhina (tööleping III kd tl 81), töötades selle tööandja juures kuni septembrini 2015. a. Andmed saadud töötasu kohta on kohtule esitatud (III kd tl 114). 2013. aastal (juunist detsembrini) sai hageja töötasu 470 eurot kuus, 2014. aastal keskmiselt 528,18 eurot kuus; 2015. aastal (jaanuar – september) keskmiselt 613,59 eurot kuus. Alates 1. oktoobrist 2015 asus hageja tööle Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-is; saades töötasu keskmiselt 653,17 eurot kuus (III kd tl 113 ja IV kd tl 50).
Riigikohus on oma 14.10.2003. a otsuses nr 3-2-1-92-03 (p 30) selgitanud, et kannatanu poolt pärast tervisekahjustust saadava töötasu arvessevõtmine hüvitatava kahju suuruse määramisel võib seisneda selles, et kui kannatanu saadav töötasu on suurem kui võimalik töötasu, s.o töötasu mida ta eelduslikult võiks saada arvestades säilinud töövõimet, siis tuleb nende vahe maha arvata hüvitatavast kahjust. Sellisel juhul pole kutsehaigus põhjustanud hageja sissetuleku kaotust nii suures ulatuses, kui võib järeldada töövõime kaotuse astmest. Kannatanu võimaliku töötasu saab leida tervisekahjustusele eelnenud keskmise kuusissetuleku korrutamisel säilinud töövõime protsendiga. Sel moel on mõistlikult arvestatud hageja säilinud töövõimet ja tema poolt saadavat töötasu hüvitatava kahju määramisel. Alates 01.01.2017 on hageja kutsehaigusega seotud püsiva töövõimekaotuse määraks 10 % ning töövõimetuspensioni talle enam ei maksta. Ringkonnakohus leiab, et alates 01.01.2017 on põhjendatud määrata hagejale kostja poolt makstava hüvitise suurus kindlaks lähtudes kutsehaigusest tuleneva püsiva töövõimekaotuse määrast, s.o 10 % keskmisest arvestuslikust töötasust, mida hageja oleks kostja juures töötamist jätkates eelduslikult teeninud. Sellised arvestused on ringkonnakohtule 2017. a märtsi seisuga esitanud ka hageja, kostja ei ole esitanud neile arvestustele sisulisi vastuväiteid. Ringkonnakohtu arvestuste kohaselt olnuks 2017. a jaanuari seisuga hageja arvestusliku keskmise indekseeritud töötas suuruseks 1360,60 eurot, sellest 10 % moodustab 136,06 eurot. Nn võimalik töötasu (1360,60 × 90 %) olnuks 1224,54 eurot, hageja poolt tegelikult teenitud töötasu (jaanuaris 2017. a 636,66 eurot) seda ei ületa. Samuti ei saa hageja enam töövõimetuspensioni. Seega puudub alus teha hüvitise summast (136,06 eurot) mahaarvamisi ning hüvitise suuruseks alates jaanuarist 2017. a jääb 136,06 eurot.
27.Ringkonnakohus esitab alljärgnevalt hagejale tasumisele kuuluva hüvitise arvestuse tabeli kujul.
Periood
Juurdeteenitud Maha Indekseeritud Kahju töötasu arvatav Indeks keskmine hüvitatav (sh töötus- töötasu sissetulek osa osa kindlustushüvitis)
Töövõimetuspension
Hüvitis
jaanuar 2012 veebruar
1063,75
531,87
351,67
-
128,45
403,42
1063,75
531,87
435,52
-
128,45
403,42
märts
1063,75
531,87
463,47
-
128,45
403,42
aprill
1063,75
531,87
413,14
-
134,10
397,77
mai
1063,75
531,87
376,77
-
134,10
397,77
juuni
1063,75
531,87
365,59
-
134,10
397,77
juuli
1063,75
531,87
376,77
-
134,10
397,77
august
1063,75
531,87
376,77
-
134,10
397,77
september
1063,75
531,87
365,59
-
134,10
397,77
oktoober
1063,75
531,87
376,77
-
134,10
397,77
november
1063,75
531,87
365,59
-
134,10
397,77
detsember
1063,75
531,87
376,77
-
134,10
397,77
1136,08
568,04
28,30
-
134,10
433,94
jaanuar 2013 veebruar
1,068
1136,08
568,04
0,00
-
134,10
433,94
märts
1136,08
568,04
0,00
-
134,10
433,94
aprill
1136,08
568,04
0,00
-
140,81
427,23
mai
1136,08
568,04
0,00
-
140,81
427,23
juuni
1136,08
568,04
470,00
-
140,81
427,23
juuli
1136,08
568,04
470,00
-
140,81
427,23
august
1136,08
568,04
470,00
-
140,81
427,23
september
1136,08
568,04
470,00
-
140,81
427,23
oktoober
1136,08
568,04
470,00
-
140,81
427,23
november
1136,08
568,04
470,00
-
140,81
427,23
detsember jaanuar 2014 veebruar
1,052
märts
1136,08
568,04
470,00
-
140,81
427,23
1195,16
597,58
470,00
-
140,81
456,77
1195,16
597,58
500,00
-
140,81
456,77
1195,16
597,58
500,00
-
140,81
456,77
aprill
1195,16
597,58
500,00
-
148,98
448,60
mai
1195,16
597,58
471,59
-
148,98
448,60
juuni
1195,16
597,58
500,00
-
148,98
448,60
juuli
1195,16
597,58
870,00
272,42
148,98
176,18
august
1195,16
597,58
500,00
-
148,98
448,60
september
1195,16
597,58
500,00
-
148,98
448,60
oktoober
1195,16
597,58
500,00
-
148,98
448,60
november
1195,16
597,58
500,00
-
148,98
448,60
detsember jaanuar 2015 veebruar
1,076
märts
1195,16
597,58
526,60
-
148,98
448,60
1286,00
643,00
606,43
-
148,98
494,02
1286,00
643,00
520,00
-
148,98
494,02
1286,00
643,00
520,00
-
148,98
494,02
aprill
1286,00
643,00
520,00
-
158,37
484,63
mai
1286,00
643,00
521,38
-
158,37
484,63
juuni
1286,00
643,00
696,34
53,34
158,37
431,29
juuli
1286,00
643,00
890,00
247,00
158,37
237,63
august
1286,00
643,00
728,12
85,12
158,37
399,51
september
1286,00
643,00
520,00
-
158,37
484,63
oktoober
1286,00
643,00
745,00
102,00
158,37
382,63
november
1286,00
643,00
687,62
44,62
158,37
440,01
detsember jaanuar 2016 veebruar märts
1,058
1286,00
643,00
526,90
-
158,37
484,63
1360,60
680,30
619,50
-
158,37
521,93
1360,60
680,30
570,00
-
158,37
521,93
1360,60
680,30
625,12
-
158,37
521,93
aprill
1360,60
680,30
570,00
-
167,40
512,90
mai
1360,60
680,30
910,62
230,62
167,40
282,28
juuni
1360,60
680,30
593,59
-
167,40
512,90
juuli
1360,60
680,30
829,87
149,57
167,40
363,33
august
1360,60
680,30
798,66
118,36
167,40
394,54
september
1360,60
680,30
717,00
36,70
167,40
476,20
oktoober november
1360,60 1360,60
680,30 680,30
714,37 570,00
34,07 -
167,40 167,40
478,83 512,90
detsember
1360,60
680,30
607,85
-
167,40
512,90
jaanuar 2017 veebruar
1360,60
136,06
636,66
-
KOKKU
0,00
25 996,59 136,06
1360,60
136,06
641,05
-
0,00
136,06
27.Hageja palus mõista kostjalt välja otsene varaline kahju (lisakulutused) summas 60,81 eurot. Lisakulutusteks on olnud kulutused retseptiravimitele. Hageja on esitanud kviitungid retseptiravimite soetamise kohta (I kd tl 47-48). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, mille kohaselt ei kuuluks retseptiravimitele tehtud kulutused hüvitamisele. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue kuulub ka selles osas rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista otsese varalise kahju hüvitis summas 60,81 retseptiravimitele tehtud kulutuste katteks.
28.Kostja on palunud juhul, kui kohus tuvastab kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused, vähendada kahju hüvitist VÕS § 139 lg 1 kohaselt, kuna hageja on oma käitumisega ise suurendanud kahju tekkimise riski. Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes (I kd tl 45-46) on märgitud, et nii töötaja kui ka tööandja ei arvestanud töötajal väljakujuneva tervisehäire tõsidust. Hageja tuli tööle 2001. aastal ning peale villilise lööbe tekkimist paigutati hageja teisele tööle, vältimaks formaldehüüdiga kokkupuuteid. Kuid 2011. aastal lubati hageja taas õppima spoonilehtede jätkamist, mis oli taas kokkupuude tervisehäiret põhjustanud kemikaalidega. Töötaja seletuste kohaselt soovitas töötervishoiuarst tal liimiga mitte kokku puutuda, kuid tervisekontrolli otsustes sellekohased märked puuduvad; arstid ei ole ka soovitanud töötajal vahetada töökohta, vältimaks kokkupuuteid ärritavate kemikaalidega. Töötaja ei ole kasutanud oma õigust keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise. Kohtule on esitatud meister U. Laivi seletuskiri (I kd tl 87), mille kohaselt avaldas hageja ise 2010. a lõpus soovi töötada rotatsiooni korras ka teistel töökohtadel. Allergia võimalus tuli seejuures jutuks, kuid hageja ise polnud teadlik, kas ta on allergiline liimile, puidutolmule või veel mingitele ainetele. Kohtule esitatud haigusloost (I kd tl 34-35) nähtub ka, et hageja on suitsetaja ning teda nõustati suitsetamisest loobumise osas. VÕS § 139 lg 3 kohaselt võib isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja käitumist ei ole alust pidada tahtlikuks ega ka raskelt hooletuks. Hageja ei ole käitunud oma tervise suhtes ükskõikselt. Ta oli teadlik endal esinevast allergiast, kuid hagejale ei saa omistada süüd selle eest, et ta ei tajunud täiel määral allergiaga kaasneda võivaid tagajärgi, sh püsiva tervisekahjustuse väljakujunemise võimalust. Raskest hooletusest oleks alust rääkida juhul, kui hageja oleks jätkanud töötamist liimidega kokkupuuteid hõlmavatel töökohtadel pärast seda, kui töötervishoiuarst oleks tal sõnaselgelt soovitanud niisugusest tööst hoiduda. Seega ei ole kostja taotlus kahjuhüvitise vähendamiseks ringkonnakohtu arvates põhjendatud.
29.Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud hüvitise ajavahemiku eest 01. jaanuar 2012 kuni 31. detsember 2016 kokku summas 25 996,59 eurot ning alates 01. jaanuarist 2017 igakuiselt 136,06 eurot. Ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga (17.05.2017) on sissenõutavaks muutunud hüvitis 4 kuu eest (jaanuar – aprill 2017), kokku summas 544,24 eurot ning alates maist 2017 tuleb hüvitist tasuda jooksvalt. Vastavalt eemärgitule (p 27) mõistab ringkonnakohus välja ka 60,81 eurot otsese varalise kahju katteks retseptiravimite soetamise hüvitisena.
30.Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on määrata kindlaks hüvitise ümberarvutamise kord lähtuvalt hageja (apellandi) 14. märtsi 2017. a menetlusdokumendis märgitud põhimõtetest,
lähtudes ringkonnakohtu poolt kindlaks tehtud keskmise arvestusliku indekseeritud töötasu suurusest. Igakuine hüvitis arvestatakse seega järgmiselt: hüvitise suurus võrdub indekseeritud keskmise töötasu (30. aprilli 2017. a seisuga 1360,60 eurot) ja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsendi (30. aprilli 2017. a seisuga 10 %) korrutisega, millest lahutatakse seoses kutsehaigusega makstav töövõimetuspension (30. aprilli 2017. a seisuga 0 eurot) ja X.X. u juurdeteenitud töötasu osas, milles see ületab X.X. u säilinud kutsealase töövõime protsendile (30. aprilli 2017. a seisuga 90 %) vastavat indekseeritud keskmist sissetulekut. Ringkonnakohus määrab kindlaks igakuise hüvitise maksmiseks vajalike andmete esitamise korra järgmiselt: -
X.X. kohustub edastama UPM- Kymmene Otepää AS-le alates juunist 2017. a igakuiselt
11.kuupäevaks palgalehe eelmisel kuul juurdeteenitud töötasu kohta; X.X. kohustub edastama UPM- Kymmene Otepää AS-le andmed töövõimetuspensioni suuruse ja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsendi muutumise kohta hiljemalt 5 päeva jooksul alates nende andmete muutumisest teadasaamisest.
UPM- Kymmene Otepää AS on kohustatud igakuise hüvitise aluseks olevat keskmist töötasu igaaastaselt indekseerima tegevusala „Puidutöötlemine, puit- ja korktoodete, punutiste tootmine, v.a mööbel“ palkade juurdekasvutempoga võrreldes eelmise aastaga (indeks avaldatakse Statistikaameti andmebaasis www.stat.ee) ning tegema indekseerimise tulemuse kohaselt igakuise hüvitise ümberarvutuse. Menetluskulude jaotus
31.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega muudab ringkonnakohus maakohtu otsuses määratud menetluskulude jaotust. Kuna hagi rahuldatakse sisuliselt täies ulatuses (v.a kostja poolt hagejale tasutud transpordihüvitiste lugemine igakuise keskmise töötasu hulka), jätab ringkonnakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kostja kanda jäävad tema enda poolt menetluses kantud kulud. Samuti mõistab ringkonnakohus kostjalt välja hageja menetluskulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
31.1.Menetluskulud maakohtus Hageja palus maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas (08.02.2016 ja 12.02.2016) määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus kokku summas 4000,65 eurot. Menetluskulud seisnevad õigusabikuludes. Hagejale osutas õigusabi AB Sirje Must advokaat kokku 10 tunni ulatuses (töötunni hind 100 eurot) ning hilisemas menetluses advokaadibüroo LMP advokaat 22 tunni ja 51 minuti ulatuses (samuti töötunni hinnaga 100 eurot), lisaks ajakulu sõidule kokku 4 tundi ja transpordikulu. Ringkonnakohus on seisukohal, et tegemist on keskmisest keerukama tsiviilasjaga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga (kohtuotsuse p 65), et AB Sirje Must arved kokku summas 1068 eurot (10 töötunni eest) on täies ulatuses põhjendatud. Advokaat T. Tafenau osutas hagejale õigusabi alates hagi esitamisest 22.03.2013. a kuni veebruarini 2014. a ning selle aja jooksul esitati kohtule suurem osa olulistest tõenditest ja seisukohtadest. Alates septembrist 2015 esindas hagejat Advokaadibüroo LMP advokaat Piret Pallo. Ringkonnakohus on seisukohal, et õigusteenuse maht ajavahemikul september 2015 kuni veebruar 2016 (maakohtu otsuse tegemiseni) ligi 23 töötunni ulatuses on üle paisutatud, arvestades eelnenud menetluses hageja esindaja poolt tehtud tööd.
Maakohus on oma otsuse p-des 66-70 andnud hinnangu hageja esindaja ajakulu vajalikkusele ja põhjendatusele, ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste seisukohtadega ja kaalutlusõiguse teostamisega. Maakohus on põhjendanud, missuguseid konkreetseid toiminguid ta pidas vajalikuks ja põhjendatuks. Asjakohane on maakohtu hinnang, mille kohaselt esindaja ajakulu (alates septembrist 2015) 15 töötunni ulatuses on kooskõlas tsiviilasja keerukuse ja mahuga. Kokku on põhjendatud õigusabiteenuse maht esimeses kohtuastmes 25 töötundi. Seega on hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus maakohtus (10 + 15) 25 töötunni eest (maakohtu otsuses märgitud ekslikult 15 tundi). Lähtudes töötunni hinnast 100 eurot on vajalike ja põhjendatud õigusabikulude suuruseks kokku 2500 eurot (koos käibemaksuga).
31.2.Menetluskulud ringkonnakohtus Apellatsiooniastmes esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 3840 eurot. Hageja lepinguline esindaja osutas õigusabi 32 töötunni ulatuses, töötunni hinnaga 100 eurot (lisandub käibemaks). Kostja esitas hageja menetluskulude nimekirjale vastuväited, mille kohaselt ei saa kostja kanda panna hageja esindaja vahetamisest põhjustatud kulusid. Lisaks on töö maht üle paisutatud; hüvitamisele ei kuulu menetluskulude nimekirjale vastamisega seotud kulu. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja apellatsiooniastme menetluskulud on osaliselt üle paisutatud. Muuhulgas ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada üldjuhul põhjendatuks seda, et apellatsioonimenetluses on esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu suurem kui maakohtu menetluses. Ringkonnakohtu hinnangul saab hageja apellatsiooniastme menetluskulusid pidada vajalikuks ja põhjendatuks järgmises mahus: maakohtu otsuse analüüs ja apellatsioonkaebuse koostamine – 10 tundi; vastustaja vastusega tutvumine ja vastuseisukohtade koostamine – 2 tundi; ringkonnakohtu
2.märtsi 2017. a kohtunõudele vastamine (sh täiendavate dokumentide kogumine ja hüvitise arvestuste koostamine) – 3 tundi, seisukoha koostamine vastustaja 24.03.2017 menetlusdokumendile – 0,5 tundi. Kokku 15,5 töötundi, mis tunnihinna 100 eurot puhul moodustab kokku 1550 eurot ning lisanduva käibemaksuga 1860 eurot.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.