Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
1610,62 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Martelon Grupp OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Martelon Grupp OÜ (rk: 11034901), esindaja Marge Rebane Vastustaja (hageja): S.T. (ik: XXXXXXXXXXX ), esindaja Raivo Kiisk
esindajad
Tartu Maakohtu 13. detsembri 2016 otsus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 13. detsembri 2016 otsus osas, milles maakohus rahuldas hagi täielikult ning mõistis Martelon Grupp OÜ-lt S.T. kasuks välja hüvitise 1461,69 eurot ja viivise seisuga 25.06.2016 32,15 eurot, samuti menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ning mõista Martelon Grupp OÜ-lt S.T. kasuks välja hüvitis 730,85 eurot (netosummas), viivis 12.05.2017 seisuga 67,42 eurot ja viivis võlgnevuselt 730,85 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 13.05.2017 kuni võlgnevuse täitmiseni.
4.Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.S.T. (hageja/töötaja) esitas 20.04.2016 töövaidluskomisjonile avalduse Martelon Grupp OÜ (kostja/tööandja) vastu, paludes mõista tööandjalt töötaja kasuks välja haigushüvitise 69,85 eurot ja töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 4 alusel hüvitise kolme kuu keskmise töötasu (1461,69 eurot netosummas) ulatuses. Töövaidluskomisjon rahuldas 01.06.2016 otsusega avalduse osaliselt ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja töövõimetushüvitise 69,85 eurot ja hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel 1,5 kuu töötasu ulatuses summas 730,85 eurot (netosummad). Töötaja esitas 27.06.2016 maakohtule hagiavalduse (tsiviilasi nr 2-16-9850), milles palus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 1461,69 eurot ja seadusjärgse viivise põhinõudelt alates 18.03.2016 kuni põhinõude täitmiseni. Tööandja esitas 30.06.2016 maakohtule taotluse (tsiviilasi nr 2-16-10077) vaadata töötaja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldus osaliselt läbi hagimenetluse korras hagina ja jätta töötaja nõue TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise saamiseks rahuldamata või vähendada hüvitise summat nullini. 19.08.2016 määrusega liitis maakohus tsiviilasjad ühte menetlusse numbriga 2-16-9850.
2.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 02.02.2015 töölepingu nr 2-2-15 alusel kostja juures müüja-klienditeenindajana. Hageja haigestus ja arst väljastas hagejale töövõimetuslehe perioodiks 28.01.–09.02.2016. Hageja töövõimetus jätkus töövõimetuslehe alusel 10.02.-10.03.2016 ja 11.03.–01.04.2016. Hageja palus 17.02.2016, 22.02.2016, 25.02.2016, 26.02.2016, 03.03.2016 ja 14.03.2016 e-kirjades kostjat kinnitada hageja töövõimetusleht. Kostja töövõimetuslehte ei kinnitanud ja hageja teadetele ei vastanud. Töövõimetuslehe mittekinnitamisega jättis kostja hageja ilma haigushüvitisest ning seadis hageja tervise ja elu ohtu. Tekkinud olukord ei võimaldanud töösuhet jätkata, sest rikutud oli olulisel määral hageja õigusi. 17.03.2016 ütles hageja töösuhte TLS § 91 lg 2 alusel üles tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, kuna tööandja ei kinnitanud 28.01.–09.02.2016 haiguslehte ettenähtud seitsme tööpäeva jooksul, mistõttu ei saanud haigekassa maksta hagejale hüvitist, ning samuti
ei maksnud tööandja hagejale viie päeva haigushüvitist ettenähtud 30 kalendripäeva jooksul. Hageja esitas avalduses hüvitisnõude TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuu töötasu ulatuses.
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et hageja ülesütlemisavaldus on tühine, kuna kostja ei ole ülesütlemisavalduses viidatud rikkumist toime pannud. Kostja sai hageja esimese haiguslehe lõpetamisest teada 17.02.2016. Haiguslehe kinnitamine viibis, kuna kostja pidi nii hageja kui haigekassaga asjaolusid täpsustama (hageja väitis esmalt, et haiguslehte on pikendatud, hiljem aga, et väljastatud on uus haigusleht). 17.03.2016 oli kostja olnud haiguslehe kinnitamisega ravikindlustusseaduse (RakS) § 53 lg 4 järgi viivituses 21 kalendripäeva ja viie päeva haigushüvitise maksmisega 6 kalendripäeva, mis ei ole viivituse põhjuseid arvestades niivõrd oluline rikkumine, et hageja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine oleks õigustatud. Hilisemad asjaolud tähtsust ei oma. Kostjale oli hageja ülesütlemisavalduse alus ebaselge ja kostja vastas hagejale, et ei rahulda avaldust. 24.03.2016 kohtumisel andis hageja kostjale mõista, et ei soovi tööle naasta ning on valmis töölt lahkuma, kui talle makstakse kompensatsiooni. Kostja oli 24.03.2016 kohtumise järel arusaamal, et hageja ülesütlemisavaldus ei ole lõplik ja hageja annab oma seisukoha hiljem teada. Alternatiivselt tuleb hagejale makstavat hüvitist vähendada nullini. Hageja on kostjale öelnud, et ei aktsepteeri uut töögraafikut, mille järgi oleks tal tulnud töötada nii Tartus Kastani 42 kaupluses kui ka Lõunakeskuse kaupluses (mis on kooskõlas töölepingu p-ga 1.7), ja võtab pigem haiguslehe. Hageja oli huvitatud lepingu lõpetamisest, kuna ta ei tahtnud töötada teises kaupluses ning soovis lahkuda töölt kompensatsiooniga.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 13. detsembri 2016 otsusega hagi ning mõistis Martelon Grupp OÜ-lt S.T. kasuks välja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise netosummas 1461,69 eurot ja 25. juuni 2016 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 32,15 eurot ning viivise põhinõudelt 1461,69 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 26. juunist 2016 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1003 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud kostjale ülesütlemisavalduse, kostja on selle kätte saanud, kuid ei ole ülesütlemist tähtaegselt vaidlustanud, seega tulenevalt TLS § 105 lg-test 1 ja 2 on ülesütlemine kehtiv ning tööleping lõppes ülesütlemisavalduses märgitud kuupäeval ja alusel. Lepingu ülesütlemine toimub ühe poole tahteavaldusega ning selleks ei ole vaja saada teise poole heakskiitu. Faktilistest asjaoludest ei nähtu, et hageja oleks ülesütlemisavalduse tagasi võtnud või avaldanud tahet töölepingut jätkata. Kostja on ise märkinud, et kohtumisel kostjaga andis hageja mõista, et ei soovi tööle naasta. TLS § 100 lg 4 järgi on töötajal eelduslikult õigus saada hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kuid arvestades asjaolusid ja mõlema poole huve, võib kohus hüvitise suurust muuta. Töötaja pahatahtlik käitumine ei ole tõendatud. Ei ole esitatud asjaolusid, mis annaksid alust kahelda, et hageja oli haige. TLS § 91 lg 2 p 2 kohaselt võib töölepingu üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Haigushüvitise eesmärk on kompenseerida töötajale haigestumise ajal osaliselt saamata jäänud töötasu. Seega ka haigushüvitise maksmise ja haiguslehtede kinnitamisega olulist viivitamist tuleb pidada oluliseks rikkumiseks, mis annab töötajale õiguse leping erakorraliselt üles öelda. Ülesütlemisavalduse esitamisel 17.03.2016 oli kostja viie päeva haigushüvitise summas 69,85 eurot maksmisega viivituses 6 kalendripäeva ja töövõimetuslehele kande tegemisega
21 kalendripäeva (töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 122 lg 5, RaKS § 53 lg 4), mida saab pidada oluliseks lepingurikkumiseks. Kui esinesid asjaolud, miks kostja ei pidanud kannete tegemist võimalikuks, pidi ta ise neid asjaolusid seitsme päeva jooksul kontrollima. Kostja tegi haigekassale järelepärimise alles 31.03.2016. Arvestades hageja töötasu suurust (keskmine netotöötasu 487,23 eurot), võib haigushüvitist 69,85 eurot pidada hageja jaoks oluliseks summaks. Hagejal oli saamata haigushüvitis kostjalt ning kuna kostja vaatamata korduvatele järelepärimistele töövõimetuslehtesid ei kinnitanud, puudus hagejal kindlus, kas ja millal on oodata hüvitist haigekassalt. Arvestades hageja korduvaid järelepärimisi, pidi kostjale olema ilmne, et töövõimetuslehtede kinnitamine on hageja jaoks oluline. Hageja ja tunnistaja E. on vande all kinnitanud, et sissetuleku puudumine asetas hageja majanduslikult raskesse olukorda ning hageja oli sunnitud võtma tunnistajalt laenu. Kostja kinnitas töövõimetuslehed 18.04.2016 ja tasus haigushüvitise 07.06.2016. Seega rikkumine jätkus veel pärast töölepingu ülesütlemist. Kohus ei nõustunud kostja poolt RaKS § 53 lg-tele 5 ja 6 tuginedes esitatud põhjendustega. Igal juhul lükkas kostja viivitus haigekassa poolt hüvitise väljamaksmise edasi ning asjaolu, et kostja ei viivitanud töövõimetuslehele kande tegemisega rohkem kui RaKS § 53 lg-s 5 sätestatud tähtaeg, ei muuda viivitust ebaoluliseks rikkumiseks. Töötajale võivad kaasneda rasked tagajärjed mitte üksnes hüvitisest ilma jäämisel, vaid ka hüvitise saamisega hilinenult. See võib oluliselt raskendada töötaja toimetulekut olukorras, kus ta ei ole võimeline sissetulekut teenima, kuid haigusest tingitult võib vajada muude vältimatute kulutuste kõrval raha mh ravimite ostmiseks. Arvestades eeltoodud põhjendusi, eelkõige viivituse tagajärgi hagejale ja kostja käitumist, oli kohus seisukohal, et hagejale tuleb maksta hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, netosummas 1461,69 eurot, millele lisandub viivis alates 18.03.2016 kuni nõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja ei ole nõude arvestust vaidlustanud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Martelon Grupp OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
13.detsembri 2016 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, sh määrata rahaliselt kindaks kostja menetluskulud summas 4191,67 eurot. Alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) jättis kohus kostja väited ja tõendid hindamata. Kostja arvestas, et individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 6 järgi on kostja poolt töövaidluskomisjonis esitatud tõendid (e-kirjad ja tunnistajate ütlused) võetud maakohtu toimikusse ning kohus peab neid hindama. Kohus ei ole arvestanud kostja tõendeid, millest nähtuvad hageja väited, et „jääb pigem haiguslehele, kui läheb Lõunakeskuse kauplusesse tööle“; „arst ei saa anda talle üleväsimuse osas haiguslehte pikemaks ajaks kui 2 nädalat“; „ta tutvub tööandjalt 24.03.2016 saadud kirjalike dokumentidega veel kodus ja esitab seejärel tööandjale oma seisukoha ülesütlemisavalduse juurde jäämisest või sellest loobumisest“. Lisaks ei olnud hageja käitumisest üheselt mõistetav, et hageja soovis jääda ülesütlemisavalduse juurde; 2) on kohus otsuse p-s 8 põhjendamatult analüüsinud tööandja tegevust peale ülesütlemisavalduse kättesaamist ja pannud kostjale süüks ka asjaolud, mis ei olnud ülesütlemisavalduse aluseks. Asjas saavad määravad olla vaid hageja teadmine ja kostja tegevus seisuga 17.03.2016, mil hageja esitas ülesütlemisavalduse; 3) on kohtuotsus kohtupraktikat arvestades õiguslikult põhistamata ja ebaõiglaselt karm. Kohtupraktikas ei ole ühekordseid ja lühiajalisi viivitusi töötasu maksmisel käsitatud tööandjapoolse töölepingu olulise rikkumisena. Töölepingu oluliseks rikkumiseks on peetud seda, kui tööandja viivitab töötasu maksmisega korduvalt või ühekordne viivitus on pikem kui
üks kuu. Selline kohtupraktika on vastavuses TLS § 33 lg-ga 1. Kostja oli haiguslehe edastamisega viivituses 21 kalendripäeva ja haigushüvitise maksmisega 6 kalendripäeva. Seda ei saa pidada töölepingu oluliseks rikkumiseks, mis õigustaks hageja poolt töölepingu erakorralist ülesütlemist. Samuti on kohtupraktikas TLS § 100 lg 4 järgne hüvitis täies ulatuses välja mõistetud vaid juhtudel, kus tööandja rikkumine on olnud ilmselge, oluline ja korduv. Kostja ei vaidlustanud teadmatusest töölepingu ülesütlemist tähtaegselt, mistõttu on ülesütlemine kehtiv. Kohtul on võimalus lahendada asi õiglaselt ning vähendada hüvitist ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid arvesse võttes 1461,69 euro võrra, s.o 0 euroni.
6.S.T. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu otsuse jõusse jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) tugines kohus kohtuotsuses kõigile istungil poolte poolt esitatud ja kohtus uuritud tõenditele. Kostja kohtus töövaidluskomisjonis üle kuulatud tunnistajate ütlustele ei viidanud ning kohtuistungil neid ei arutatud. Apellatsioonkaebuses välja toodud ütlused kirjeldavad aega enne hageja poolt töölepingu erakorralist ülesütlemist ja ei ole asjakohased. Kuna kostja ülesütlemist ei vaidlustanud, ei vaidle pooled töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjendatuse üle; 2) oli kostjale siduv RaKS § 53 lg 4 tähtaeg. RaKS § 53 lg 5 on järgimiseks hüvitise maksjale; 3) on maakohtu otsus kooskõlas Riigikohtu praktikaga, ennekõike kohtuotsuse nr 3-2-1-79-13 selgitustega, mille järgi hüvitis mõistetakse eelduslikult välja TLS-s sätestatud suuruses, s.o kolme kuu töötasu ulatuses. Kostja rikkumine on tuvastatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi täielikult ning mõistis Martelon Grupp OÜ-lt S.T. kasuks välja hüvitise 1461,69 eurot ning viivise 25.06.2016 seisuga 32,15 eurot, samuti menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning mõistab Martelon Grupp OÜ-lt S.T. kasuks välja hüvitise 730,85 eurot (netosumma) ja viivise 12.05.2017 seisuga 67,42 eurot ning viivise võlgnevuselt 730,85 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 13.05.2017 kuni võlgnevuse täitmiseni. Martelon Grupp OÜ apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
8.Asja materjalidest nähtuvalt ütles hageja töölepingu erakorraliselt üles kostjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu TLS § 91 lg 2 alusel. Kostja rikkumine seisnes selles, et ta viivitas töövõimetuslehe kinnitamisega ning haigushüvitise väljamaksmisega. Maakohus tuvastas, et ülesütlemisavalduse esitamise seisuga 17.03.2016 oli kostja haigushüvitise maksmisega 5 päeva eest summas 69,85 eurot viivituses 6 kalendripäeva ning töövõimetuslehele kande tegemisega 21 kalendripäeva. Nimetatud asjaolude üle pooltel vaidlus puudub.
9.Pooled vaidlevad selle üle, kui suures ulatuses peab kostja maksma hagejale TLS § 100 lg 4 järgi hüvitist. TLS § 100 lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huvisid.
TLS § 100 lg 4 teisest lausest tuleneb, et hüvitise suuruse määramine on kohtu kaalutlusotsus, mille puhul tuleb hinnata nii töölepingu lõpetamise asjaolusid kui mõlema poole huve. Maakohus mõistis hagejale välja hüvitise tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses ning kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt arvestas maakohus eelkõige viivituse tagajärgi hagejale ning kostja käitumist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on poolte huvide kaalumisel ületanud diskretsiooni piire ning seetõttu kohaldanud ebaõigesti TLS § 100 lg-t 4.
10.Kuigi pooled ei vaidle töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse üle, tuleb ringkonnakohtu arvates ka hüvitise suuruse määramisel arvestada töölepingu ülesütlemise asjaolusid, st eelkõige kostjapoolse rikkumise olulisust. Vastasel korral ei ole tagatud, et hagejale väljamõistetav hüvitis oleks õiglase suurusega. Maakohus märkis otsuse p-s 2, et tööleping lõppes ülesütlemisavalduses märgitud kuupäeval ja alusel. Seega saab ka hüvitise suuruse määramisel arvestada neid asjaolusid, mis olid aluseks ja eelnesid töölepingu erakorralisele ülesütlemisele 17.03.2016. Maakohtu tuginemine kostjapoolsele rikkumisele pärast 17.03.2016 on alusetu ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud. Maakohus on arvestanud hüvitise suuruse määramisel eelkõige viivitusest tingitud tagajärgi hagejale. Samas ei ole maakohus kohtuotsuses põhjendanud, milles nimetatud tagajärjed seisnevad. Hageja seisukoht, et haigushüvitise maksmise ja töövõimetuslehele kande tegemisega viivitamine seadis kostja tema elu ja tervise ohtu, on tõendamata. Ringkonnakohus leiab, et hüvitise 69,85 eurot maksmisega viivitamine 6 kalendripäeva ja töövõimetuslehele kande tegemisega viivitamine 21 kalendripäeva ei ole tavaolukorras selline rikkumine, millest võiks järeldada ohtu töötaja elule ja tervisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et miinimumpalga lähedast palka teenivale isikule on ka 69,85 euro suuruse haigushüvitise maksmisega viivitamine oluline, kuid kindlasti ei anna selline rikkumine alust mõista kostjalt välja hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Ka asjaolu, et hageja laenas haigushüvitise mitteõigeaegse saamisega taastusraviks endiselt töökaaslaselt raha, ei anna alust mõista kostjalt välja hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hagejale hüvitise maksmist TLS § 100 lg 4 esimeses lauses sätestatud määras ei õigusta hageja töötamise aeg kostja juures (töölepingu ülesütlemise aja seisuga oli hageja tööstaaž natuke enam kui 1 aasta). Kostja väide, et tegelikult ei olnudki hageja haige ning hageja võttis töövõimetuslehe tingituna muudetud töögraafikust, on paljasõnaline. Sellist kostja väidet ei kinnita ka tunnistaja K.P. ütlused töövaidluskomisjonis. Asjakohane ei ole kostja tuginemine 23.03.2016 toimunud vestlusele hagejaga, kuna selleks ajaks oli tööleping lõppenud. Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuoluline käitumine hageja töövõimetuslehele kande tegemisega viivitamisel ning haigushüvitise maksmisega viivitamisel on sellised asjaolud, millega tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada. Kostja seisukoht, et hüvitise suurust tuleb vähendada 0 euroni, on põhjendamatu. Arvestades eelnimetatud asjaolusid on ringkonnakohus arvates õiglane ja põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis hageja 1,5 kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 730,85 eurot. Kostja on olnud hüvitise maksmisega viivituses alates 18.03.2016. Lähtudes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määrast ja võlgnetavast summast 730,85 eurot, on viivise suurus 12.05.2017 seisuga 67,42 eurot. Alates 13.05.2017 tuleb kostjalt mõista välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni võlgnevuse tasumiseni.
11.Hageja nõudis kostjalt 1461,69 euro väljamõistmist ning tema nõue rahuldati 730,85 euro, s.o 50% ulatuses.
TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi alusel jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.