Täitmine › Kaebus täituri tegevuse(tuse) peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumise peale

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud 30.01.2017 esitas VK (avaldaja, võlgnik) Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur Kristiina Feinmani 19.01.2017 otsusele täiteasjas nr 034/2012/3377, milles palus kaebus rahuldada ja tunnistada õigusvastaseks kohtutäituri tegevus, millega kohtutäitur määras täiteasjas nr 034/2012/3377 kinnistule alghinna 09.01.2013 arestimisakti alusel, ning kohustada kohtutäiturit uuesti läbi vaatama kaebaja taotlus kinnistu alghinna muutmiseks. Koos avaldusega esitas avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamise korras täitemenetluse peatamiseks. Kohtutäitur Kristiina Feinman avaldas 01.12.2016 Ametlikes Teadaannetes kinnisasja enampakkumise teate, mille kohaselt müüs kohtutäitur kaebajale kuuluvat kinnistut asukohaga Palumetsa 2, Viimsi. Enampakkumisteates märgiti kinnistu alghinnaks 94 127 eurot ning see summa pärines 09.01.2013 kinnistu arestimisaktist. 20.12.2016 esitas kaebaja kohtutäituri tegevuse peale kaebuse, milles asus seisukohale, et kinnistule jaanuaris 2013 määratud hind ei saa kajastada sama kinnistu turuhinda 4 aastat hiljem. Ei ole loogiline eeldada, et turumuudatused kaebaja kinnistu hinda ei mõjuta. Lisaks viitas kaebaja asjaolule, et kinnistu oli eelnevalt koormatud hüpoteegiga Swedbank kasuks ning jaanuaris 2013 võeti kinnistu turuhinna määramisel arvesse hüpoteegiga tagatud võla jääk. Samas on kaebaja kuni tänaseni Swedbank ees oma laenukohustusi täitnud, mistõttu hüpoteegiga tagatud nõue on olulises ulatuses vähenenud. See asjaolu mõjutab oluliselt kinnistu hinda, kuivõrd olemasolev hüpoteek ei kujuta endast potentsiaalsele ostjale sellist majanduslikku riski, milline see oli jaanuaris 2013. 19.01.2017 otsusega jättis kohtutäitur kaebuse rahuldamata. Kaebaja hinnangul on põhiküsimus see, kas kohtutäitur võib aastal 2017 võtta enampakkumisel aluseks 2013 määratud hinna, kui esineb olulisi objektiivseid asjaolusid, mis annavad mõistliku alusel kahelda 2013 määratud hinna vastavuses 2017 turusituatsioonile. Kaebaja leiab, et kohtutäitur peab oma ülesannete täitmisel ning täitemenetluse läbiviimisel arvestama ka võlgniku seadusega kaitstavaid huve, m.h hoiduma võlgnikule kahju tekitamisest, kuivõrd selle eest näeb KTS § 9 lg 1 ette kohtutäituri isikliku vastutuse. Olukorras, kus 2013 hind ei vasta 2017 hinnale, s.t eelduslikult on 2017 hind kõrgem, kahjustab kohtutäitur kaebaja õigusi sellega, et võõrandab kaebaja elukoha põhjendamatult madala hinnaga. Puudutatud isikute seisukohad Kohtutäitur jäi enda 19.01.2017 otsuses toodud põhjenduste ja seisukohtade juurde ning leidis, et kaebuse rahuldamiseks puuduvad seaduses sätestatud alused. Võlgniku kinnisasi arestiti 09.01.2013 hinnaga 94 127 eurot. Määratud hinna suhtes võlgnik TMS § 74 lg 7 alusel ja § 217 sätestatud korras kaebust ei esitanud. Sellest tulenevalt on arestimisakt kehtiv. TMS § 82 lg 1 kohaselt on asja alghind enampakkumisel hindamise tulemusena saadud ja arestimisakti märgitud hind. TMS § 82 lg 2 alusel on kohtutäituril õigus muuta alghinda pärast enampakkumise kuulutuse ilmumist esitatud õiguste avaldamise ja põhistamise alusel, kui arestimisaktis märgitud hind ilmselt erineb turuhinnast. Käesoleval juhul ei ole võlgnik esitanud kohtutäiturile ühtegi avaldust ega selle põhistust, et arestimisaktis märgitud hind ilmselt erineks turuhinnast. Kohtutäitur saaks kaaluda alghinna

muutmist, kui selleks oleks kindlad alused. Võlgniku väited kohtule esitatud kaebuses, et kohtutäiturile esitatud kaebuses on viidatud mitmele asjaolule, mis tavaloogika ja elukogemuse põhjal oleks kinnistu turuhinda mõjutanud, on paljasõnalised. Kohtutäituri hinnangul on eksitavad võlgniku väited, et hüpoteegiga tagatud nõude vähendamine mõjutaks oluliselt kinnistu hinda ning olemasolev hüpoteek ei kujuta endast potentsiaalsele ostjale sellist majanduslikku riski, milline see oli jaanuaris 2013. TMS § 158 alusel jäävad müügi korral püsima sissenõudja nõude või selle tagatiseks oleva õiguse järjekohast eespool ja samal järjekohal olevad kinnistusraamatust nähtuvad õigused, millest tulenevalt jäävad püsima Swedbank AS kaks hüpoteeki kogusummaga 238 454,36 eurot. See on summa, millega potentsiaalne ostja peab majanduslikult põhjendatult arvestama. Asjaolu, et täna ei ole hüpoteekidega tagatud nõude jääk väidetavalt nii suur, ei tähenda, et see ei võiks sellises suuruses kuu möödudes olla. Võlgnikul puudub täna igasugune takistus võtta hüpoteegipidajalt laenu juurde ehk hüpoteegipidajal võib tekkida nõue kogu hüpoteegisumma ulatuses. Kohtutäitur peab enampakkumise korraldamisel ja enampakkumisel osaleja pakkumise tegemisel arvestama kinnistusraamatusse enne keelumärke kandmist kantud õigusi vastavalt kinnistusraamatu sisule. Lisaks eeltoodule märkis kohtutäitur, et peatatud täiteasjas kuulutati välja enampakkumine 01.12.2016 ning enampakkumine pidi algama 22.12.2016 kell

Feinmani menetluses olevas täiteasjas nr 034/2012/3377 menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-171499 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p-le 15 ja § 477 lg-tele 1, 2 ja 5 märkis kohus, et vaatab esitatud asja läbi hagita menetluses. Samuti märkis kohus, et antud asjas kohtuistungi pidamise kohustust seadus ette ei näe, mistõttu kohus lahendab asja kirjalikus menetluses. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg-le 1 tuginedes märkis kohus, et kohtule 30.01.2017 esitatud kaebus kohtutäitur Kristiina Feinmani 19.01.2017 otsusele on esitatud tähtaegselt. Kohtutäitur viitab õigesti, et TMS § 82 lg 1 kohaselt on asja alghind enampakkumisel üldjuhul hindamise tulemusena saadud ja arestimisakti märgitud hind. Samas jätab täitur tähelepanuta, et vajadusel saab ja tuleb arestimisaktis märgitud hinda korrigeerida. Täitur märgib, et võlgniku kinnisasi arestiti 09.01.2013 hinnaga 94 127 eurot. Määratud hinna suhtes võlgnik TMS § 74 lg 7 alusel ja § 217 sätestatud korras kaebust ei esitanud ja sellest tulenevalt on arestimisakt kehtiv. Kohus nõustus seisukohaga, et arestimisakti ei ole võlgnik vaidlustanud ja see on kehtiv. Samas rõhutas kohus, et jaanuaris 2013, mil asi arestiti, võiski selle arestimisakti märgitud hind olla õige ja võlgnikul puudus vajadus selle vaidlustamiseks. See aga ei tähenda, et sellega oleks võlgnik loobunud enda õigusest asja hind vaidlustada, kui enampakkumine toimub arestimisest ligi 4 aastat hiljem. TMS § 82 lg 2 kohaselt on kohtutäituril õigus muuta alghinda pärast enampakkumise kuulutuse ilmumist esitatud õiguste avaldamise ja põhistamise alusel, kui arestimisaktis märgitud hind ilmselt erineb turuhinnast. Seega oleks täitur saanud arestimisaktis märgitud hinda võlgniku taotlusel ise muuta. Kohtutäitur on asunud seisukohale, et kuna võlgnik ei esitanud tema hinnangul põhistatud avaldust, ei ole võlgnik sisuliselt hinna muutmist taotlenud. Viited tavaloogikale ja elukogemusele ei ole kohtutäituri hinnangul põhistatud avaldus. Nii täiturile esitatud kaebuse kui kohtule esitatud kaebuse põhistamatust ja tõendatust on võlgnikule ette heitnud ka sissenõudja. Sissenõudja on täiendavalt leidnud, et sellele oleks pidanud juhtima kaebaja tähelepanu ka kohus, sh kaebuse menetlusse võtmisel ja esialgse õiguskaitse kohaldamisel. Kohus kohtutäituri ja sissenõudja seisukohtadega ei nõustunud. Esiteks nähtub võlgniku poolt täiturile esitatud kaebusest, et võlgnik on asja hinna vaidlustanud (tlk 7). Teiseks puudub võlgnikul kohustus esitada antud asjas tõendeid. See on tema õigus, kuid mitte kohustus. Kaebus kohtutäituri tegevuse peale vaadatakse läbi hagita menetluses, milles kehtib uurimisprintsiip ja milles kohus saab tõendeid koguda ka ise vastavalt TsMS § 477 lg-s 7 sätestatule. Ühtlasi leidis kohus, et võlgnik on enda kaebusi (nii täiturile kui kohtule) põhistanud asjaoluga, et 4 aastat peale arestimisakti koostamist ja asja hinna määramist ei saa hind olla enam ajakohane. Kohus nõustus selle seisukohaga ja leidis, et kinnisvara hindade ajas muutumine, eriti kui hindamise ja müügi vahele jääb pea 4 aastat, on üldteada asjaolu, mida võlgnik ei pea täiendavalt tõendama. Ka kohus ei pidanud vajalikuks selle osas täiendavaid tõendeid koguda ning leidis, et täitur saab ise uue hinna määrata. Lisaks eeltoodule juhtis kohus tähelepanu, et TMS § 74 lg 7 kohaselt võivad võlgnik ja sissenõudja kohtutäituri määratud hinna kohtutäiturile esitatava kaebusega vaidlustada TMS §-s 217 sätestatud korras. Nimetatud sätte lg 8 kohaselt taotleb hinna vaidlustamise korral kohtutäitur uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist kohtult. Kohtutäitur ei ole käesolevas täiteasjas ka seda võimalust kasutanud ega pöördunud asja hinna määramiseks ja ekspertiisi läbiviimiseks kohtu poole. Eeltoodust nähtuvalt on kohtutäitur hinna vaidlustamisel hinna õigsust kaalumata ja uut hinda määramata toiminud kohtu hinnangul seadust rikkudes ning on kohustatud võlgniku kaebuse

uuesti läbi vaatama ja võtma tarvitusele talle seadusega antud õigused ja kohustused kinnistu ajakohase hinna määramiseks. Pooltel on tekkinud vaidlus ka selle osas, millises ulatuses saab hinna määramisel arvesse võtta hüpoteeki. Kohus nõustus kohtutäituri seisukohaga, mille kohaselt TMS § 158 alusel jäävad müügi korral püsima sissenõudja nõude või selle tagatiseks oleva õiguse järjekohast eespool ja samal järjekohal olevad kinnistusraamatust nähtuvad õigused, millest tulenevalt jäävad püsima Swedbank AS kaks hüpoteeki kogusummaga 238 454,36 eurot. See on summa, millega potentsiaalne ostja peab majanduslikult põhjendatult arvestama. Kohus nõustus, et asjaolu, et täna ei ole hüpoteekidega tagatud nõude jääk väidetavalt nii suur, ei tähenda, et see ei võiks sellises suuruses kuu möödudes olla. TMS § 144 lg 1 kohaselt arvestab kohtutäitur kinnisasja hindamisel kinnistusraamatusse enne keelumärke kandmist kantud õigusi vastavalt kinnistusraamatu sisule. Kinnistusraamatusse on kantud Swedbank AS kasuks seatud kaks hüpoteeki kogusummas 238 454,36 eurot ja see on summa, mille täitur peab kinnisasja hinna määramisel arvesse võtma. Kohus leidis, et kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei oma sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei viidanud ega vastanud. Kohus jättis avaldaja poolt tasutud riigilõivud kokku summas 65 eurot TsMS § 172 lg 10 alusel puudutatud isiku II (kohtutäituri) kanda. Kõik ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud jättis kohus tulenevalt TsMS § 172 lg-test 1 ja 2 avaldaja kanda. Kohtutäitur ja sissenõudja on kohtule avaldanud, et neil antud asjas menetluskulusid tekkinud ei ole. Avaldaja ei ole esitanud kohtule kohtu poolt antud tähtajaks (13.02.2017) enda menetluskulude nimekirja. Toimikust nähtuvalt on avaldaja kandnud asjas riigilõivu 15 eurot kaebuse esitamisel (tl 9 pöördel) ja 50 eurot esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel (tlk 14). Eeltoodust tulenevalt tuleb 65 eurot riigilõivude katteks välja mõista puudutatud isikult II. Määruskaebus 27.03.2017 esitatud määruskaebuses palub kohtutäitur tühistada Harju Maakohtu 10.03.2017 määrus ja jätta kaebus kohtutäituri 19.01.2017 otsusele rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäituri hinnangul on kohus ekslikult ja vastupidiselt seaduses sätestatule asunud seisukohale, et vajadusel saab ja tuleb kohtutäituril arestimisaktis märgitud hinda korrigeerida. TMS § 74 lg 7 kohaselt võivad võlgnik ja sissenõudja kohtutäituri määratud hinna kohtutäiturile esitatava kaebusega vaidlustada käesoleva seadustiku §-s 217 sätestatud korras. Kaebus tuleb esitada 10 päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest. Vastava tähtaja saab kohtutäitur ennistada tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Käesoleval juhul ei saa käsitleda võlgniku 20.12.2016 kaebust arestimisaktis märgitud hinna vaidlustamisena, sest vastava menetlusõiguse on võlgnik minetanud ning tähtaja ennistamise taotlust kohtutäiturile esitatud ei ole. Samas kinnitab võlgnik ka ise kohtutäiturile esitatud kaebuses, et kuivõrd võlgnikul puudub protsessuaalne võimalus vaidlustada 09.01.2013 kinnisasja arestimise akti, siis vaidlustab kaebaja tema suhtes 01.12.2016 tehtud täitedokumenti. Ka kohus ise on leidnud, et arestimisakt on kehtiv. Seega puudub vaidlus selle üle, kas arestimisakt ning selles sisalduv on kehtiv või mitte. Kohus on leidnud, et kinnisasja arestimisakt on kehtiv ehk selle peale ei ole esitatud seaduses sätestatu kohaselt kaebust, mis aga ei tähenda, et sellega oleks võlgnik loobunud enda õigusest asja hind vaidlustada, kui enampakkumine toimub arestimisest ligi 4 aastat hiljem. Kohtutäituri hinnangul ei tugine kohtu selline seisukoht ühelegi

materiaalõiguslikule normile. Kohtutäitur märgib, et TMS § 217 lg 6 kohaselt kui menetlusosaline ei esita lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Kohus on aga asunud vastupidisele seisukohale ja leidnud, et võlgnikul on vastav kaebeõigus ka 4 aastat hiljem. Eeltoodud põhjendustel juhib kohus vääralt ja vastupidiselt seaduses sätestatule tähelepanu, et kohtutäitur ei ole käesolevas täiteasjas kasutanud võimalust uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist kohtult ega pöördunud asja hinna määramiseks ja ekspertiisi läbiviimiseks kohtu poole TMS § 74 lg 8 alusel. Selline võimalus kohtutäituri hinnangul käesoleval hetkel puudub. Eeltoodud ebaõigele hinnangule tuginedes on kohus asunud seisukohale, et kohtutäitur on hinna vaidlustamisel hinna õigsust kaalumata ja uut hinda määramata toiminud seadust rikkudes. Kohtutäitur toonitab veelkord, et võlgnik ei ole vaidlustanud arestimisakti ega selles toodud hinda. Kohtu väärkäsitlus, et arestimisaktis märgitud hinna ja enampakkumise alghinna näol on tegemist ühe ja sama terminiga, on viinud selgelt ebaõigetele järeldustele. Asjaolu, et TMS § 82 lg 1 kohaselt on asja alghind enampakkumisel hindamise tulemusena saadud ja arestimisakti märgitud hind, ei tee neist veel ühe ja sama sisuga asja. Kinnisasja enampakkumise alghinda saaks käesoleval juhul aga muuta vaid TMS § 82 lg 2 alusel, mille kohaselt on kohtutäituril õigus muuta alghinda pärast enampakkumise kuulutuse ilmumist esitatud õiguste avaldamise ja põhistamise alusel, kui arestimisaktis märgitud hind ilmselt erineb turuhinnast. Võlgnik ei ole esitanud kohtutäiturile ühtegi avaldust ega selle põhistust, et arestimisaktis märgitud hind ilmselt erineks turuhinnast. Võlgniku kaebuses toodud väited on paljasõnalised ega tugine ühelegi tõendile. Kohtutäitur saaks kaaluda alghinna muutmist, kui selleks oleks kindlad alused, näiteks esitaks võlgnik kohtutäiturile kinnisasja hinna muutumise kohta ekspertarvamuse. Lisaks leiab kohtutäitur, et kohus ei ole arvestanud ega hinnanud asja lahendamisel kõiki tõendeid ja asjaolusid kogumis. Nimelt määruse punktis 31 toodud kohtu juhiste alusel ei suurendaks kohtutäitur kinnisasja enampakkumise alghinda, vaid vähendaks oluliselt, sest kinnisasja arestimisaktis toodud hinna määramisel on arvestatud sissenõudja taotlusel hüpoteegiga tagatud nõude jääki seisuga 27.11.2012 summas 155 843,84 eurot, mitte aga hüpoteegi kogusummat 238 454,36 eurot. Kinnisasja arestimise aktis toodud kinnisasja hind 94 127 eurot oli määratud ka 23.12.2016 enampakkumise alghinnaks. Kui kohtutäitur muudaks TMS § 82 lg 2 alusel enampakkumise alghinda ja arvestaks alghinna määramisel hüpoteegi kogusummat, oleks enampakkumise alghind olnud suurusjärgus 60-70 tuhat praeguse 94 tuhande asemel. Täiendavalt juhib kohtutäitur tähelepanu asjaolule, et võlgnikul on võimalus hüpoteegiga tagatud nõue täita või enda kinnisasi võõrandada TMS § 157 alusel TMS § 102 sätestatud korras ehk leides ise asjale ostja. Sellisel juhul toimuks asja müümine võlaõigusseaduses ettenähtud korras kõiki tavaloogikaid, elukogemusi ning turusituatsiooni arvestades. Enampakkumise korraldamisel TMS sätete alusel aga ei saa määratleda turuhinda selle tavamõistes ning sellisel müügiviisil ei kehti tavaloogikad. Nimelt TMS § 103 lg 2 kohaselt ei vastuta võlgnik enampakkumisel müüdud asja puuduste eest ja asi ostetakse hetke seisukorras. Lisaks võivad asjal lasuda kolmandate isikute õigused, millest võlgnik ei ole kohtutäiturit eelnevalt teavitanud. Seega asja müümine täitemenetluses on ostjale seotud teatud riskidega ning sellised riskid omakorda kajastuvad asja hinnas. Kohtutäitur on viidanud maakohtule esitatud kirjaliku seisukoha p-s 4, et täiteasjas kuulutati välja enampakkumine 01.12.2016 ning enampakkumine pidi algama 22.12.2016. Kohtutäitur tühistas enampakkumise ja peatas menetluse võlgniku kaebuse esitamisel. Enampakkumise tühistamise ajaks ehk vahetult enne enampakkumisele registreerimise lõppu aga ei olnud enampakkumisele registreerunud ühtegi osalejat. Samuti ei olnud tuntud huvi enampakkumise

objekti suhtes. Nimetatud asjaolu viitab üheselt, et vastupidiselt võlgniku väidetele oli enampakkumise alghind liiga kõrge. Võlgniku 20.12.2016 kaebuses palus võlgnik kaebuse menetlemise ajaks peatada täitemenetlus täiteasjas 034/2012/3377. Kohtutäitur peatas täitemenetluse TMS § 46 lg 2 p 1 alusel 22.12.2016. 30.01.2017 esitas võlgnik Harju Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamise korras täitemenetluse peatamiseks, mille kohus rahuldas 01.02.2017 määrusega. Kohtutäitur leiab, et kuivõrd täitemenetlus oli juba kohtutäituri otsusega peatatud kaebuse menetlemise ajaks, puudus võlgnikul esialgse õiguskaitse vajadus. Eeltoodust lähtuvalt ei olnud esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus täidetav ehk peatatud täitemenetlust ei saanud uuesti peatada, millest tulenevalt puudub kohtul alus jätta kohtutäituri kanda esialgse õiguskaitse kohaldamise avalduse eest tasutud riigilõiv. Vastused määruskaebusele Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud kohtutäituri kanda. Sissenõudja avaldas, et toetab täies ulatuses kohtutäituri määruskaebust. Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 10.03.2017 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud määruses toodud põhjendustel jõudnud õigele järeldusele, et võlgniku kaebus kohtutäituri 19.01.2017 otsuse peale tuleb rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea TsMS § 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt vajalikuks maakohtu motiive pikemalt korrata. Nõustuda ei saa kohtutäituri seisukohaga, et kohus on ekslikult ja vastupidiselt seaduses sätestatule leidnud, et vajadusel saab ja tuleb kohtutäituril arestimisaktis märgitud hinda korrigeerida. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud määruses täitemenetluse seadustiku (TMS) § 82 lg-le 2 tuginedes õigesti osundanud asjaolule, et kohtutäitur oleks saanud võlgniku taotlusel muuta enampakkumise alghinda ja pidanuks võtma tarvitusele talle seadusega antud õigused ja kohustused kinnistu ajakohase hinna määramiseks. TMS § 82 lg 2 kohaselt on kohtutäituril õigus muuta alghinda pärast enampakkumise kuulutuse ilmumist esitatud õiguste avaldamise ja põhistamise alusel, kui arestimisaktis märgitud hind ilmselt erineb turuhinnast. Käesolevas asjas puudub vaidlus asjaolu üle, et võlgnik ei ole TMS § 74 lg 7 alusel ja TMS §-s 217 sätestatud korras vaidlustanud kohtutäituri poolt 09.01.2013 arestimisaktis märgitud võlgnikule kuuluva kinnisasja hinda. Samas asjaolu, et võlgnik antud juhul ei kasutanud talle seadusega antud võimalust kohtutäituri poolt arestimisaktis määratud hinna vaidlustamiseks, ei välista kohtutäituri õigust muuta TMS § 82 lg 2 alusel alghinda pärast enampakkumise kuulutuse ilmumist, seda eriti arvestades praegust asja, kus enampakkumine toimub ligi 4 aastat pärast arestimist. Sellises olukorras on maakohus õigesti järeldanud, et kohtutäitur oleks saanud võlgniku taotlusel muuta alghinda. Ka on kohtutäitur ise määruskaebuses leidnud, et enampakkumise alghinda saaks käesoleval juhul muuta TMS §

82 lg 2 alusel. Kaebuses osundatu TMS § 82 lg 2 alusel hinna muutmiseks vajaliku võlgniku avalduse või põhistuse puudumisest ei ole kooskõlas asja materjalidest nähtuvaga. Nimelt nähtub käesoleva asja materjalidest, et võlgnik on 20.12.2016, s.o 19 päeva pärast kohtutäituri poolt 01.12.2016 enampakkumise teate avaldamist esitanud kaebuse kohtutäituri tegevusele (tlk 7), millest nähtuvalt vaidlustab enampakkumise korraldamise selles märgitud alghinnaga põhjusel, et kohtutäituri poolt kinnisasja arestimisaktis märgitud hind, mis määrati enampakkumise alghinnaks, ei vasta hindamisest ca 4 aasta möödumisel turuhinnale. Kohtutäituri tegevusele esitatud kaebuse põhistamatust võlgnikule kolleegiumi hinnangul ette heita ei saa. Põhjendamatu on ka määruskaebuse väide, et kohtutäitur saaks kaaluda alghinna muutmist, kui võlgnik esitaks kohtutäiturile näiteks kinnisasja hinna muutmise kohta ekspertarvamuse. Ringkonnakohus toetab maakohtu seisukohta, mille kohaselt puudub võlgnikul antud asjas kohustus esitada tõendeid. Maakohus on kaebuse lahendamisel kohalduvale uurimisprintsiibile viidates õigesti leidnud, et kinnisvara hindade ajas muutumine, eriti kui hindamise ja müügi vahele jääb pea 4 aastat, on üldteada asjaolu, mida võlgnik ei pea täiendavalt tõendama. Täiendavate tõendite kogumist ei ole maakohus selles osas pidanud vajalikuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega ja leiab eeltoodut arvestades, et kohtutäitur saab seega TMS § 82 lg 2 alusel muuta võlgniku taotlusel enampakkumise alghinda, lähtudes seejuures maakohtu juhistest selles osas, millises ulatuses võtta hinna määramisel arvesse hüpoteeki. Küsimus sellest, milliseks kujuneb uue hinna määramisel täpne asja hind, arvestades kinnisasjale seatud hüpoteekide väärtust, ei kuulu lahendamisele käesolevas määruskaebemenetluses. Sel põhjusel ei pea kolleegium vajalikuks ka vastata kaebuse väidetele seoses sellega, milliseks kujuneb kohtutäituri hinnangul asja hind hüpoteegi kogusummat arvestades. Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt on kohtutäitur vaidlustanud maakohtu määruse ka osas, milles jäeti tema kanda ja mõisteti temalt võlgniku kasuks välja kohtule koos 30.01.2017 kaebusega esitatud esialgse õiguskaitse avalduselt tasutud riigilõiv summas 50 eurot. Kohtutäitur leiab, et kuna täitemenetlus oli võlgniku taotlusel kaebuse menetlemise ajaks juba kohtutäituri poolt 22.12.2016 peatatud, puudus võlgnikul seega esialgse õiguskaitse vajadus ja maakohtu 01.02.2017 esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus ei olnud seega täidetav ehk täitemenetlust ei saanud uuesti peatada. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu määrust menetluskulude kindlaksmääramise ega väljamõistmise osas. Asjaolu, et kohtutäitur peatas võlgniku taotlusel täitemenetluse kohtutäituri tegevusele esitatud kaebuse menetlemise ajaks, ei võtnud võlgnikult esialgse õiguskaitse vajadust kohtutäituri otsuse peale kohtule kaebuse esitamisel. Arvestades, et kohtutäitur peatas täitemenetluse võlgniku kaebuse menetlemise ajaks ja uuendas täitemenetluse vaidlustatud 19.01.2017 otsusega, oli võlgnik kohtutäituri otsuse peale kohtusse kaebuse esitamisel seega igati õigustatud täitemenetluse peatamist taotlema. Sellest tulenevalt on põhjendatud ka maakohtu otsustus jätta kohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisest tingitud menetluskulud kohtutäituri kanda. Ülaltoodu alusel ei anna üksi määruskaebuses toodud väide alust kaevatava maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Kuna määruskaebus jääb eeltoodud põhjendustel rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 järgi kohtutäituri kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Võlgnik esitas oma menetluskulude nimekirja määruskaebemenetlusega seonduvate kulude kohta 30.03.2017 vastuses määruskaebusele, mille kohaselt seisnevad võlgniku kulud õigusabikuludes. Menetluskulude nimekirja kohaselt on võlgniku advokaadist lepinguline esindaja osutanud võlgnikule õigusabi tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o 144 eurot tunnis ja osutatud õigusabi seisneb järgmiste toimingute tegemises: Harju Maakohtu 10.03.2017 määrusega tutvumine ja hindamine – 45min; kohtutäituri määruskaebusega tutvumine ja hindamine – 30min; vastuse koostamine määruskaebusele – 1h. Võlgnik kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga. Samuti kinnitas võlgnik, et esitab kulude nõude koos käibemaksuga, kuna ei saa füüsilise isikuna käibemaksu tagasi arvestada. Puudutatud isikud võlgniku kulude osas vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku advokaadist lepingulise esindaja poolt määruskaebemenetluses tehtud toimingute ajakulu ei saa pidada täiel määral põhjendatuks. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulus võlgniku esindajal vastuse koostamiseks määruskaebusele 1 tund. Arvestades koostatud vastuse mahtu ja sisu ning esindaja kvalifikatsiooni, samuti asjaolu, et eelnevalt oli esindajal juba kulunud 30 minutit kohtutäituri määruskaebusega tutvumiseks ja hindamiseks, leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ajakuluks vastuse koostamisele on 30 minutit. Ajakulu ülejäänud võlgniku esindaja toimingutele vastab esindaja poolt tehtud töö mahule. Võlgniku advokaadist lepingulise esindaja tunnihind 120 eurot, millele lisandub käibemaks, vastab esindaja kvalifikatsioonile ja Riigikohtu praktikas mõistlikuks peetud tunnitasu määrale. Eeltoodust tulenevalt on võlgniku õigusabikulud määruskaebemenetluses põhjendatud seega kokku 252 euro ulatuses koos käibemaksuga (1h 45min x 120 + käibemaks 42 eurot). Sissenõudja ei teatanud kohtule, et tal oleks määruskaebemenetluses tekkinud hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid. Ka ei nähtu toimiku materjalidest sissenõudjal selliste kulude tekkimist, mille rahalise suuruse saaks kohus toimiku materjalide põhjal kindlaks määrata. Toodust tulenevalt puudub vajadus sissenõudja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.