Kaebuse esitaja ja kaebuse liik RM määruskaebus Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu), esindaja Vahur Keldrima Puudutatud isik RM (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja määratud korras vandeadvokaat Imbi Seimar
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 03.03.2017 määrus muutmata.
2.RM määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest alates. Asjaolud
1.Harju Maakohus lubas 25.01.2017 määrusega paigutada RM esialgse õiguskaitse korras tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse haiglaravi kohaldamiseks kuni 05.03.2017. RM-l esines raske psüühikahäire, millest tulenes teda ennast ja ümbritsevaid ohustav käitumine.
2.01.03.2017 esitas Tallinna linn Harju Maakohtule avalduse, milles palus luba RM tahtevastase ravi jätkamiseks. Avalduse ja lisatud psühhiaatrite 28.02.2017 arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik esmakordselt haiglaravil SA PERH Psühhiaatriakliinikus. Varasemast on teada, et ta on sotsiaalfoobia diagnoosiga käinud psühhiaatri vastuvõtul 2009. a ja taas alates 2015. a. Viimastel aastatel on erinevate arstide
poolt väljastatud suurtes kogustes retsepte rahustitele, samuti on korduvalt nõudnud endale arstidelt amfetamiini retsepti, käitunud vastuvõttudel kummaliselt ja ebaadekvaatselt. Vanemate sõnul tarvitanud alates varasest täiskasvanueast suurtes kogustes erinevaid psühhoaktiivseid aineid, sh kõikvõimalikke narkootikume. On seetõttu elust täielikult välja langenud, vahepeal aastaid vanematega ei suhelnud. Ainete tarvitamise foonil käitunud episooditi ebaadekvaatselt, ähvardavalt. Viimasel ajal tekkinud suured võlad. On palju suuri laene, korterivõlad, mille tõttu olnud ohus korterist ilma jäämine. 24.01.2017 õhtul läks puudutatud isik ette teatamata isa juurde, tegi koridoris kirves käes ähvardavaid liigutusi ning oli verbaalselt agressiivne. Isa rahustavale vestlusele ei kuuletunud, tekkinud rüseluse käigus õnnestus isal ta tuppa luku taha panna ja politsei kutsuda, samaaegselt oli puudutatud isik märatsenud, lõhkunud kirvega inventari. Saabunud politseinike suhtes oli puudutatud isik agressiivne, keeldus koostööst, adekvaatseid selgitusi ei andnud, misjärel kaasati kiirabi ja puudutatud isik toodi politseiautos käeraudades SA PERH Psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Haiglasse saabumisel temaga sisulist vestlust pidada ei õnnestunud, ühelegi küsimusele ei vastanud, ühtegi selgitust ei andnud. Süüdistas spontaanselt vaid politseid, nõudis juristi ja sõltumatut psühhiaatrit. Käitumiselt oli puudutatud isik agiteeritud, vaenulik, korraldusi ei täitnud. Täpsustamata maniakaalse episoodi ja ümbritsevatele otseselt ohtliku käitumise tõttu vormistati tahtest olenematu ravi otsus. Jätkuva agressiooni ja korrale allumatuse tõttu vajas puudutatud isik koheselt eralduspalatisse paigutamist ning mehhaanilist ja medikamentoosset ohjeldamist. Patsiendile vormistati tahtest olenematu ravi kuni 40-ks päevaks. Käesolevaks ajaks puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud ei ole. Puudutatud isik on osakonnas manipuleeriv, kiusab kaashaigeid, vanemate suhtes püsib vaenulikkus, ema sõnul on ähvardanud teda peale haiglat tappa või maja põlema panna. Vanematega keelab arstil silmast-silma kohtumast. Kui isa on patsienti külastanud, on sageli tekkinud äge riid. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis vajab endiselt täpsustamist (kahtlus psühhootilisele häirele, võimalik genees endogeenne vs psühhoaktiivsetest ainetest tingitud ja/või antisotsiaalne isiksusehäire ja/või pervasiivne häire). Käesolevalt püsib puudutatud isik agressiivsena, pole koostööaldis ning vajab rahustavat ravi. Haiglaravita jäädes püsib ohtlikuna eeskätt ümbritsevatele. Oma psüühilise seisundi tõttu ei ole võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Puudutatud isiku käesolevat seisundit ning temal esineva häire iseloomu arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist, mistõttu on vajalik kohaldada RM suhtes jätkuvalt tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus orienteeruvalt kuni 3 kuud.
3.01.03.2017 kohtumäärusega määras maakohus puudutatud isikule kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. 03.03.2017 ekspertiisiakti kohaselt esineb RM-l vaimuhaigus skisofreenia; RM vajab psühhiaatrilist ravi, ise ta ravivajadusest aru ei saa, ravita jäämisel tema haigus ägeneks, haiglaravita jätmisel võib tema raske psüühikahäire põhjustada käitumist, mis ohustaks teda ennast ja teiste elu, tervist ning julgeolekut; RM-le ei ole võimalik osutada psühhiaatrilist abi ilma tema tahte vastase haiglaravita, ilma et ta oma raske psüühikahäire tõttu ei ohustaks iseennast või teiste elu, tervist või julgeolekut; RM suhtes on vajalik kohaldada tahte vastast ravi psühhiaatriakliinikus; RM tahte vastase ravi pikkus psühhiaatriakliinikus võiks olla eeldatavalt kuni 3 kuud.
4.25.01.2017 kuulas kohus ära puudutatud isiku ja tema isa EM. Maakohtu määrus
2(5)
5.Maakohus rahuldas avalduse ning andis loa puudutatud isiku paigutamiseks tema tahtest olenematult psühhiaatriahaiglasse haiglaravi kohaldamiseks kuni kolmeks kuuks alates 03.03.2017 ning tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus määras, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 03.06.2017 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
6.Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal.
7.Psühhiaatrite ES ja GP 28.02.2017 koostatud arvamuse järgi ei ole RM seisund vaatamata ravile käesolevaks ajaks olulisel määral paranenud. Ta on osakonnas manipuleeriv, kiusab mitmeid kaashaigeid, vanemate suhtes püsib vaenulikkus, ema sõnul ähvardanud teda peale haiglat tappa või maja põlema panna. Vanematega keelab arstil silmast-silma kohtuda. RM-l esineb raske psüühikahäire, mis vajab endiselt täpsustamist (kahtlus psühhootilisele häirele, võimalik genees endogeenne vs psühhoaktiivsetest ainetest tingitud ja/või antisotsiaalne isiksusehäire ja/või pervasiivne häire). Käesolevalt püsib ta agressiivsena, pole koostööaldis ning vajab rahustavat ravi. Haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna eeskätt ümbritsevatele. Oma psüühilise seisundi tõttu ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Temal esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist.
8.Ärakuulamisel oli RM ohjeldatuna voodis. Ta keeldus vastamast kohtuniku küsimustele. Kordas, et talle tuleb esitada küsimusi, siis vastab. Kohtunik kordas küsimusi, kuid puudutatud isik ei vastanud. Kordas vaid, et annab võimaluse endale küsimusi esitada. RM isa EM selgitas ärakuulamisel, et RM tuli oma võtmega tema korterisse, kaasas oli tal kirves, süütevedelik ja välgumihkel. RM olevat öelnud, et tuli korda looma. Isal õnnestus poeg füüsiliselt maha suruda, kirves ära võtta ja politsei kutsuda.
9.03.03.2017 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 109 (psühhiaater KK) kohaselt esineb RM-l vaimuhaigus skisofreenia ja ta vajab psühhiaatrilist ravi. Ise ta ravivajadusest aru ei saa. Ravita jäämisel tema haigus ägeneks. Haiglaravita jätmisel võib tema raske psüühikahäire põhjustada käitumist, mis ohustaks teda ennast ja teiste elu, tervist ning julgeolekut. RM-le ei ole võimalik osutada psühhiaatrilist abi ilma tema tahte vastase haiglaravita. RM suhtes on vajalik kohaldada tahte vastast ravi psühhiaatriakliinikus ja ravi pikkus võiks olla eeldatavalt kuni kolm kuud. Ekspert selgitas arvamuses, et RM orienteerub ajas ja kohas. Situatsioonist täielikult aru ei saa. Hetkel meelepetteid ei avalda. Tema mõttekäik on kohati raskesti jälgitav, kasutab meditsiinilist ja ärialast oskussõnavara, kuid pisut vales võtmes. Uuritav avaldab paranoilist luulu oma vanemate suhtes. Tal esinevad erinevad veidrad mõtted oma tervise ja elukorralduse ning rahaasjade ajamise osas. Diagnoosib endal ise haigusi ning väidetavalt ka ravib neid ise. Sellest ka narkootiliste ainete ja rahustite liigtarbimine. Esitab lapsepõlvesündmusi luululiselt tõlgendatuna. Uuritava emotsionaalne tase on tuimenenud, selle foonil esineb märgatav viha ja vaenulikkus vanemate vastu. Tahteaktiivsus on alanenud. Püsivaks sihipäraseks tegevuseks võimeline ei ole. On käitunud psühhootilistest
3(5)
elamustest mõjutatuna väga agressiivselt. Ise uuritav oma agressiivset käitumist valeks ei pea, mingit kahetsust ei tunne. On ennast ülehindav, arvab põhjendamatult, et saab oma elukorraldusega hakkama. Esineb kerge mälufunktsioonide halvenemine. Intellekti langust ei esine. Haiguskriitika puudub, psühhiaatrilist ravi uuritav vajalikuks ei pea Eksperdi hinnangul esineb RM-l lihtne skisofreenia. Uuritav on haigestunud aastaid tagasi. Tal esinevad haigusele iseloomulikud mõttekäigu häired, luulumõtted, episoodilised kuulmismeelepetted, väljendunud tahteaktiivsuse langus ning emotsionaalne külmenemine. Sotsiaalfoobiat võib käsitleda haiguse prodroomina noorukieas ja käesolevalt ühe tahuna vaimuhaigusest.
10.Tulenevalt eelnevast on avaldus RM psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks põhjendatud ja tuleb rahuldada ning RM tuleb paigutada tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks täiendavalt kuni kolmeks kuuks. Eksperdiarvamusest järeldub, et isik võib oma tervisliku seisundi tõttu väljaspool raviasutust käituda selliselt, et see ohustaks nii tema enda, kuid eelkõige ümbritsevate elu ja tervist. RM-l esinev raske psüühikahäire piirab olulisel määral tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. RM-l puudub haiguskriitika ning hinnates isiku ohtlikkust eelneva käitumise põhjal on ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Ekspert on leidnud, et ei ole võimalik osutada psühhiaatrilist abi ilma tahte vastase haiglaravita. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks kolme kuu möödumisel, s.o 03.06.2017, või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Määruskaebus
11.Puudutatud isiku RM esindaja esitatud määruskaebuses palub puudutatud isik maakohtu määruse tühistada.
12.Puudutatud isik on seisukohal, et ta ei ole haige, ta ei vaja ravi ning tema suhtes kohaldatav ravi ei ole asjakohane. Raviarstiga ei ole võimalik normaalselt kontakteeruda. Vabalt kasutatava telefoni äravõtmine ja arvuti kasutamise võimaluse puudumine on ebaõiglane. Puudutatud isik ei ole konfliktne ega ohtlik, samuti ei ole tõendatud asjaolu, et vajadusel ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane. Seega ei ole täidetud PsAS § 11 lg 1-s sätestatu. Menetluse edasine käik
13.Avaldaja leidis vastuses määruskaebusele, et maakohtu määrus on põhjendatud ja selle muutmiseks alust ei ole. Vastuse kohaselt nähtub asjas kogutud materjalidest, et RM-l esineb raske psüühikahäire, ta on käitunud vägivaldselt isa suhtes, koostöö raviasutusega on puudulik, esialgse õiguskaitsena rakendatud tahtest olenematu ravi ei ole kaasa toonud seisundi paranemist.
14.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
15.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu 03.03.2017 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
4(5)
16.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused polnud maakohtu määruse tegemisel täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on vastavate eelduste olemasolu piisavalt põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures muu hulgas psühhiaatrite 28.02.2017 arvamusele ja 03.03.2017 ekspertiisiaktile, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tahtest olenematu ravi kohaldamine on käesoleval juhul põhjendatud.
17.Määruskaebuses esitatud väited, mille kohaselt peab puudutatud isik end terveks ning leiab, et ta ei ole ohtlik ega vaja psühhiaatrilist ravi, on vastuolus 28.02.2017 psühhiaatrite arvamuses ja 03.03.2017 ekspertiisiaktis märgituga. Nähtuvalt nimetatud dokumentidest hospitaliseeriti puudutatud isik 24.01.2017 õhtul pärast seda, kui puudutatud isik oli läinud ette teatamata isa juurde ning teinud seal kirves käes ähvardavaid liigutusi, olles seejuures verbaalselt agressiivne. Tekkinud rüseluse käigus õnnestus isal puudutatud isik tuppa luku taha panna ja politsei kutsuda, samaaegselt puudutatud isik märatses ja lõhkus kirvega inventari. Saabunud politseinike suhtes oli puudutatud isik agressiivne, keeldus koostööst, adekvaatseid selgitusi ei andnud, misjärel kaasati kiirabi ja puudutatud isik toodi politseiautos käeraudades SA PERH Psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Hospitaliseerimisel puudutatud isikuga sisulist vestlust pidada ei õnnestunud, ühelegi küsimusele ei vastanud, ühtegi selgitust ei andnud. Käitumiselt oli agiteeritud, vaenulik, korraldusi ei täitnud. Täpsustamata maniakaalse episoodi ja ümbritsevatele otseselt ohtliku käitumise tõttu vormistati puudutatud isikule tahtest olenematu ravi otsus. Jätkuva agressiooni ja korrale allumatuse tõttu vajas puudutatud isik koheselt eralduspalatisse paigutamist ning mehhaanilist ja medikamentoosset ohjeldamist. Ohjeldusmeetmeid vajas puudutatud isik ka maakohtu ärakuulamise ajal. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et määruskaebuses esitatud väited ei lükka ümber psühhiaatrite arvamust, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ning ta vajab pikaajalisemat hospitaliseerimist, olles ravita jäädes ohtlik eelkõige teiste elule, tervisele ja julgeolekule. Arvestades, et oma psüühilise seisundi ning haiguskriitika puudumise tõttu ei ole puudutatud isik võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ning isik ei ole nõustunud ka vabatahtlikult raviga kliinikus, oli ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ka maakohtu järeldus, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik kui kinnisesse asutusse paigutamisega. Vastavat seisukohta kinnitab ka isiku seisundit hinnanud psühhiaatri arvamus. Seega oli täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimus.
18.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jäävad määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalsel Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.