Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

VASTUVÄITED KOSTJA VASTUSELE

Hageja esitas 25.07.2016 Tööinspektsiooni avalduse, milles palus tunnistada XxxxAS ja Xxxxvahelise töölepingu ülesütlemise 08.07.2016 avaldus TLS § 107 lg 1 kohaselt tühiseks (töövaidluskomisjoni toimik – edaspidi TVK tl 8-10).

Töövaidluskomisjoni 31.08.2016 otsuse kohaselt jäeti XxxxAS avaldus Xxxxvastu rahuldamata (TVK tl 3-5; tl 5-9).

XxxxAS esitas 07.10.2016 taotluse Harju Maakohtusse töövaidluse nr 4-1/1586/16 läbivaatamiseks hagimenetluses (tl 2-4).

Hageja XxxxAS esitas kostja Xxxxvastu hagiavalduse Harju Maakohtusse 07.10.2016 (tl 10-14). Hagiavalduse kohaselt töötas kostja Xxxxhageja XxxxAS-is koostaja-monteerija ametikohal alates 01.10.2014. Kostja ja hageja sõlmisid töötamiseks töölepingu määratud ajaks, mis kestis kuni 31.12.2014. Hageja ja kostja pikendasid töölepingut kuni 31.03.2015. Pärast pikendatud töölepingu tähtaja saabumist jätkas kostja töötamist tähtajatu töölepingu alusel. Töölepingu kohaselt oli kostja tööülesanneteks mitmesuguste elektrotehniliste toodete ja sõlmede valmistamine vastavalt juhenditele. Kostja esitas hagejale 08.07.2016 töölepingu ülesütlemise avalduse, mille kohaselt soovis kostja töölepingu üles öelda alates 10.07.2016, so 28 päeva enne seaduses ette nähtud ülesütlemise tähtaega. Hageja pakkus enda poolse kompromissina võimalust lõpetada tööleping 22.07.2016. Kostja on kirjavahetuses hagejaga teada andnud omapoolsest kompromissist käia tööl kuni 13.07.2016. Hagejale selline korraldus ei sobinud ning hageja kohustas kostjat järgima seaduses toodud töölepingu ülesütlemise tähtaegu ning mitte lahkuma töölt enne 22.07.2016. Alates 14.07.2016 kostja enam tööle ei ilmunud.

Hageja hinnangul on kostja töölepingu ülesütlemine tühine. Kostja 08.07.2016 ülesütlemisavaldust tuleb käsitleda töölepingu korralise ülesütlemisena töölepingu

seaduse (TLS) § 85 tähenduses. Kostja on rikkunud TLS § 98 lg 1 kohustust, olles töölepingu ülesütlemise avalduses töölepingu lõppemisest teatanud ette kaks päeva ning faktiliselt lahkus töölt pärast viie päevast ette teatamist, kostja viimane faktiline töötamise päev oli 13.07.2016. Käesoleval juhul ütles kostja töölepingu üles seaduse nõuetele mittevastavalt ülesütlemise etteteatamis tähtaega mitte järgides ning kostja töölepingu ülesütlemine on tühine TLS § 104 lg 1 alusel. Käesoleval juhul oleks korraliselt üles öeldud leping pidanud lõppema 08.08.2016. Hageja on nõustunud töölepingu lõppemisega 22.07.2016. Seega palub hageja lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 22.07.2016

Kostjalt kuulub väljamõistmisele hüvitis TLS § 109 lg 4 alusel. Kostja tööle mitteilmumine alates 14.07.2016 oli hageja jaoks majanduslikult kahjulik ning põhjustas hagejale vajaduse teha kiireid ümberkorraldusi oma töös. Hageja pidi tegema lisakulutusi, et tootmine seisma ei jääks ning üksus saaks sama efektiivselt edasi töötada. Hageja leiab, et käesoleval juhul on mõistlikuks hüvitiseks kostja 7 tööpäeva keskmise töötasu suurune summa, so kostja omavoliliselt töölt varem lahkutud päevade ajavahemikus 14.07.2016 – 22.07.2016 eest, mille ulatuses jäi hagejal saamata töötaja tööpanus. Kostja keskmine tööpäeva tasu oli 34,63 eurot ning hageja nõuab kokku hüvitisena 242,41 eurot.

Alternatiivselt esitab hageja kostja vastu hüvitise väljamõistmise nõude TLS § 100 lg 5 alusel. Kuigi TLS § 100 lg 5 ei nimeta otsesõnu millisel viisil toimub hüvitise arvestamine olukorras, kus töötaja on töölepingu ülesütlemisest ette teatanud vähem, kui seaduses sätestatud, on hageja seisukohal, et hüvitise suurus peab olema võrdne ülesütlemisest vähem etteteatatud päevade eest makstava töötasuga, juhul, kui ülesütlemisest oleks ette teatatud nõuetekohaselt. Hageja põhjendab seda asjaoluga, et praegusel juhul oli hagejal õiguspärane ootus, et kostja teeb tööd kuni 22.07.2016 ning annab hagejale võimaluse ümber korraldada oma töökorralduse selliselt, et hageja kahju oleks võimalikult väike. Kuna hageja pakkus ise kostjale välja, et töösuhe saaks lõppeda 22.07.2016, mis on juba oluliselt varem, kui oleks olnud seaduses toodud töölepingu ülesütlemisest etteteatamistähtaja nõuetekohasel järgimisel, siis on hageja sellega andnud ise hinnangu sellele, kui palju aega tal on minimaalselt vaja ümberkorralduste tegemiseks. Kuna kostja ei teinud tööd ajavahemikul 14.07.2016 – 22.07.2016, kuigi hageja teda selleks kohustas, siis jäi hagejal saamata kostja tööle vastav tööpanus, mille rahaliseks vääringuks on pooled hinnanud 242,41 eurot, st töölepingus kokkulepitud töötasu (keskmine tööpäeva tasu 34,63 eurot). Hageja leiab, et praegusel juhul ongi tema kahjuks saamata jäänud töö väärtuses 242,41 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista.

Alternatiivselt esitab hageja kostja vastu hüvitise väljamõistmise nõude TLS § 74 lg 1 alusel. Hageja palub alternatiivselt mõista kostjalt välja hüvitis summas 175,36 eurot TLS § 74 lg 1 alusel. Osundatud sätte kohaselt vastutab töötaja töölepingu tahtliku rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Hageja otsene varaline kahju seisneb lisatasude maksmises töötajatele, kes täitsid ajavahemikul 14.07.2016 – 22.07.2016 neid tööülesandeid, mille täitmine oleks töölepingu nõuetekohaselt täitmisel olnud kostja ülesanne. Seega on hageja kahju ja kostja õigusvastase tegevuse vahel põhjuslik seos.

Kuna hageja maksis töötajatele, kes täitsid tööülesandeid, mida töölepingu nõuetekohase ülesütlemise korral oleks pidanud täitma kostja, lisatasuna kokku 175,36 eurot ja arvestades asjaolu, et kostja käitumine oli süüline (tahtlik) ning kostja süülise käitumise ja hagejale tekkinud kahju vahel oli põhjuslik seos, siis kuulub kostja poolt hagejale tekitatud kahju kogusummas 175,36 eurot täies ulatuses väljamõistmisele (tl 10-14).

Hageja on esitanud enda täiendavas seisukohad 10.11.2016 ja 27.02.2017 (tl 40-45, 7275)

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

Kostja 25.10.2016 vastuses hagile ei võta hagi õigeks, vaidleb sellele vastu täies ulatuses ning palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda (tl 30-36). Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja järgimata jätmise korral on ülesütlemisavaldus tühine. Etteteatamistähtaja järgimata jätmine ei muuda ülesütlemisavaldust tühiseks. Kui töötaja etteteatamistähtaega ei järgi, on tööandjal õigus nõuda TLS § 100 lg 5 alusel hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Tööandja peab hüvitise saamise õigust ja hüvitise suurust tõendama. Kostja esitas korralise töölepingu ülesütlemisavalduse kirjalikult, mistõttu ei ole rikutud ka ülesütlemisavalduse esitamise nõudeid. Vastavalt ülesütlemisavaldusele soovis kostja töölepingu üles öelda alates 10.07.2016. Hageja soovile vastu tulles oli kostja nõus töötama kuni 13.07.2016. Eelnevast tulenevalt ei olnud kostjapoolne töölepingu ülesütlemisavaldus tühine ning tööleping lõppes 13.07.2016. Sellest tulenevalt tuleb jätta rahuldamata hageja taotlus tunnistada töölepingu ülesütlemisavaldus tühiseks. Kuna pooltevaheline tööleping lõppes 13.07.2016 ülesütlemisavalduse alusel, ei ole võimalik töölepingut TLS § 107 lg 2 alusel uuesti lõpetada. Hageja taotlus lugeda tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõppenuks alates 22.07.2016 tuleb jätta rahuldamata.

Hageja viitab, et kostja tööle mitteilmumine alates 14.07.2016 oli hageja jaoks majanduslikult kahjulik, mistõttu taotleb hageja kostjalt TLS § 109 lg 4 alusel hüvitise väljamõistmist. Kostja ei nõustu hageja väitega, et ta jättis tööle ilmumata alates 14.07.2016. Kostjal oli õigus töölepingu ülesütlemisavalduse alusel töölt ära jääda alates 14.07.2016. Kostja ja hageja vahelisest e-kirja vahetusest nähtub, et kostja rõhutas mitmel korral, et tal on võimalik jätkata töötamist hageja juures kuni 13.07.2016. Hageja puudus ka õigus kostjalt töötamise jätkamist nõuda, kuna pooltevaheline tööleping lõppes 13.07.2016. Kuna pooltevaheline tööleping lõppes töötaja poolse ülesütlemisega, puudub hagejal õigus nõuda hüvitist TLS § 109 lg 4 alusel. Sellest tulenevalt tuleb hageja vastav taotlus jätta rahuldamata.

Kostja ei nõustu hageja alternatiivse nõudega kostja vastu 242,41 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks TLS § 100 lg 5 alusel. Hageja peab tõendama, et juhul kui tööleping kostjaga oleks lõppenud 22.07.2016, siis oleks hageja saanud 242,41 eurot. Hageja seob hüvitise ulatuse kostjale välja makstava töötasu suurusega. Seega juhul, kui kostja oleks töötamist jätkanud kuni 22.07.2016 nagu hageja seda soovis, oleks pidanud hageja kostjale tasuma minetatud summa, mistõttu ei saa seda pidada summaks, mida hagejal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1126-14 otsuses asunud seisukohale, et TLS § 100 lg 5 ei anna tööandjale õigust nõuda töötajalt hüvitisena töötasu ulatuses hüvitist, kui töötaja on lahkunud töölt enne etteteatamistähtaega. Seega ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt 242,41 euro suurust hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel.

Kostja ei nõustu hageja alternatiivse nõudega kostjalt välja mõista hüvitis summas 175.36 eurot TLS § 74 lg 1 alusel. Hageja leiab, et töölepingu ülesütlemine seaduses sätestatud etteteatamistähtaega rikkudes saab olla üksnes tahtliku rikkumise tagajärg, mistõttu kuulub hüvitamisele kogu tööandjale tekitatud kahju. Hageja otsene varaline kahju seisneb lisatasude maksmises töötajatele, kes täitsid ajavahemikul 14.07.2016 kuni 22.07.2016 neid tööülesandeid, mille täitmine oli kostja ülesanne. Tööandjal on tulenevalt VÕS § 127 lg-s 1 ja 4 sätestatust tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist üksnes juhul, kui ta tõendab, et talle on tekkinud kahju ning et töötaja on kahju tekkimises süüdi. Hageja ei ole tekkinud kahju suurust tõendanud. Hageja ei ole tõendanud, et kõik ületunnid tehti seoses kostja tööülesannetega ning ületundide tegemise vajadust ei oleks ilmnenud, kui kostja tööleping oleks kestnud kuni 22.07.2016, mistõttu on tõendamata põhjuslik seos tehtud kulutuste ja kostja käitumise vahel.

Kostja on muuhulgas seisukohal, et töötajatele ületundide eest tasutud 175.36 eurot ei olnud hageja jaoks kahju. Juhul kui kostja oleks jätkanud töötamist kuni 22.07.2016, oleks hageja pidanud kostjale maksma töötasu. Hageja on hagiavalduse punktis 3.2.3 viidanud, et kostja keskmine tööpäeva tasu oli 34.63 eurot ning hageja korduvalt hagiavalduses asunud seisukohale, et tal on õigus nõuda hüvitist summas 242.41 eurot, mis vastab töötaja 7 tööpäeva tasule. Seega on hageja nõustunud, et kui kostja oleks töötamist jätkanud, oleks hageja pidanud talle maksma töötasu summas 242.41 eurot. Nimetatud summa on aga suurem, kui teistele töötajatele kostja tööülesannete täitmiseks tehtud ületundide eest väidetavalt täiendavalt makstud töötasu kogusummas 175.36 eurot. Seega ei ole hagejale tekkinud kahju sellest, et kostja ei järginud seaduses sätestatud etteteatamisetähtaega. Vastupidi – hageja kulutused olid tänu sellele 67.05 euro võrra väiksemad ehk hageja sai kasu (tl 30-36).

MENETLUSE KÄIK

07.02.2017 toimunud kohtuistungil esitas hageja uue taotluse, mille kohaselt palus kostjalt välja mõista TLS § 77 lg 1 ja töölepingu punkti 2.5 koostoimes leppetrahv hagiavalduses nõutud summa ulatuses ehk summas 242,41 eurot (tl 66-67).

Kohus võttis hageja taotluse tööandja leppetrahvi nõude osas 07.02.2017 toimunud kohtuistungil menetluse ja andis kostjale tähtaja hageja taotlusele seisukoha andmiseks (tl 6667).

Kostja esitas 16.02.2017 vastuväite hageja leppetrahvi nõude taotluse menetlusse võtmise suhtes ning palub jätta nimetatud taotlus menetlusse võtmata (tl 68-71).

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste esindajad, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et XxxxAS-i hagi on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele ning TsMS § 442 lõike 8 alusel märgitakse otsuse põhjendavas osas ära tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kostja töötas hageja juures tähtajatu töölepingu alusel; kostja esitas 08.07.2016 tööandjale kirjaliku töölepingu ülesütlemisavalduse, millega soovis töölepingu üles öelda alates 10.07.2016 (TVK tl 31) ning tööandja ehk hageja sai kostja ülesütlemisavalduse kätte 10.07.2016. Samuti puudub vaidlus selle üle, et kostja soovis töölepingut lõpetada korraliselt, mitte erakorraliselt. Töövaidluskomisjoni 31.08.2016 otsuse kohaselt jäeti XxxxAS avaldus, milles hageja palus tunnistada XxxxAS ja Xxxxvahelise töölepingu ülesütlemise 08.07.2016 avaldus TLS § 107 lg 1 kohaselt tühiseks Xxxxvastu rahuldamata (TVK tl 3-5; tl 5-9).

Poolte vahel on vaidlus selles, kas töötajapoolne töölepingu korraline ülesütlemine on tühine ning kas kostja on kohustatud hagejale sellest tulenevalt maksma hüvitist.

Kohus hindab esmalt, kas töötajapoolne 08.07.2016 korraline töölepingu ülesütlemisavaldus on kehtiv (TVK tl 31). TLS § 85 lg 1 alusel võib töötaja tähtajatu töölepingu igal ajal korraliselt üles öelda. TLS § 98 lg 1 alusel peab töötaja korralisest ülesütlemisest tööandjale ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kostja teatas töölepingu korralisest ülesütlemisest ette vähem kui 30 päeva. Kohtu hinnangul ei muuda see aga töötaja töölepingu korralist ülesütlemist tühiseks. Kostja ei ole rikkunud TLS § 95 lg 1 sätestatud nõuet esitada töölepingu ülesütlemisavaldus kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, selle üle ka vaidlus puudub. Seega ei ole kostja rikkunud ülesütlemisavalduse vorminõuet, mis tingiks ülesütlemisavalduse tühisuse TLS § 95 lg 1 tulenevalt. Kohus leiab, et kostja 08.07.2016 korraline töölepingu ülesütlemisavaldus on kehtiv. Vastavalt ülesütlemisavaldusele soovis kostja töölepingu üles öelda alates 10.07.2016, kuna hageja sellega ei nõustunud, oli kostja nõus töötama kuni 13.07.2016 ja reaalselt töötas ka kuni 13.07.2016 (mida on ka hageja hagiavalduses korduvalt märkinud). Seega lõppes kostja tööleping 13.07.2016 töötajapoolse ülesütlemisavalduse esitamisega ning hageja nõue töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel alates 22.07.2016 ei kuulu rahuldamisele, kuivõrd kostja tööleping on lõppenud 13.07.2016.

Kohus on tuvastanud, et kostja tööleping on lõppenud 13.07.2016 töötajapoolse ülesütlemisavalduse esitamisega, mistõttu tuleb jätta rahuldamata hageja nõue TLS § 109 lg 4 alusel tööandjale hüvitise väljamõistmiseks töösuhte lõpetamise korral kohtus. TLS § 109 lg 4 kohaselt on tööandjal töötajapoolse töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral õigus nõuda töötajalt mõistlikku hüvitist. Hageja on hagiavalduses leidnud, et mõistlik hüvitis on 242,41 eurot. Kuna kohus ei lõpeta käesolevas asjas töölepingut põhjusel, et see on lõppenud juba 13.07.2016, siis puudub tööandjal õigus nõuda töötajalt mõistlikku hüvitist TLS § 109 lg 4 tulenevalt.

Hageja on hagis esitanud mitu alternatiivset nõuet TsMS § 370 lg 2 alusel. Järgmisena analüüsib kohus hageja poolt esitatud alternatiivset nõuet – töötajapoolse töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise hüvitise nõuet TLS § 100 lg 5 alusel summas 242,41 eurot.

TLS § 100 lg 5 alusel kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on

seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Asjas ei ole vaidlust, et töötaja teatas ülesütlemisest ette vähem kui näeb ette TLS § 98 lg 1. Hageja hinnangul peab TLS § 100 lg 5 hüvitise suurus olema võrdne ülesütlemisest vähem etteteatatud päevade eest makstava töötasuga. Poolte vahel pole vaidlust selles, et kostja keskmine tööpäeva tasu oli 34.63 eurot ning kuna perioodi 14.07.2016 kuni 22.07.2016 eest töötaja seitsme tööpäeva tasu oleks olnud 242,41 eurot, siis hageja soovib TLS § 100 lg 5 alusel kostjalt hüvitist summas 242.41 eurot. Seega seob hageja hüvitise ulatuse kostjale välja makstava töötasu suurusega. Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1-126-14, punktis 13 asunud järgmisele seisukohale: „TLS § 100 lg 5 ei anna tööandjale õigust nõuda töötajalt hüvitisena töötasu ulatuses hüvitist, kui töötaja on lahkunud töölt enne etteteatamistähtaega. Riigikohus on viidanud, et tööandja õigus nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitisena töötaja keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva aja eest oli sätestatud enne 1. juulist 2009 kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 84 lg-s 2. Nimetatud säte nägi selgelt ette töötaja kohustuse maksta tööandjale hüvitist töötasu ulatuses, mida ta oleks tööandjalt saanud, kui ei oleks enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkunud. Alates 1. juulist 2009 kehtiv töölepingu seaduse ühestki sättest ega ka selle seaduse eelnõu seletuskirjast (seletuseelnõu 299 SE) ei ole võimalik järeldada seadusandja tahet kohustada töötajat maksma tööandjale töötasu suurust hüvitist aja eest, mille võrra varem ta enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkus. Kolleegiumi arvates kaasneks vastupidise tõlgendusega töötaja karistamine ainuüksi selle eest, et ta ei järginud töölepingu ülesütlemisel seaduses sätestatud etteteatamistähtaega. Selline lahendus ei oleks aga kooskõlas kohustuse rikkumise üldpõhimõtetega ja töötaja vastutuse piirangutega.“ Tuginedes eelnevale ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt 242,41 euro suurust hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel, mistõttu tuleb hageja vastav alternatiivne nõue jätta rahuldamata.

Hageja on esitanud alternatiivse nõudena kahju hüvitamise nõude TLS § 74 lg 1 alusel summas 175,36 eurot. Vastava sätte kohaselt vastutab töötaja töölepingu tahtliku rikkumise korral kogu tööandjale tekitatud kahju eest. TLS § 72 alusel kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 alusel peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hageja hinnangul saab töölepingu ülesütlemine seaduses sätestatud etteteatamistähtaega rikkudes saab olla alati üksnes tahtliku rikkumise tagajärg, mistõttu kuulub hüvitamisele kogu tööandjale tekitatud kahju. Hageja leiab, et tema otsene varaline kahju seisneb lisatasude maksmises summas 175,36 eurot töötajatele, kes täitsid ajavahemikul 14.07.2016 kuni 22.07.2016 neid tööülesandeid, mille täitmine oli kostja ülesanne. Kohus ei nõustu hageja vastava seisukohaga. Kohus leiab, et tööandjal on õigus nõuda TLS § 74 lg 1 alusel töötajalt kahju hüvitamist üksnes juhul, kui: 1) töötaja on tahtlikult rikkunud töölepingut; 2) tööandjale on tekkinud kahju; 3) rikkumise ja kahju vahel seisneb põhjuslik seos (VÕS § 128 lg 3, § 115 lg 1, § 127 lg 4). Kohtu arvates ei ole hageja tõendanud, et töötaja tahtliku töölepingu rikkumise tulemusena on tööandja saanud kahju. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud põhimõtet on kohus menetlusosalistele selgitanud nii 12.10.2016 ja

21.11.2016 kohtumäärustes (tl 16-17, 148) kui ka 07.02.2017 toimunud kohtuistungil (tl 6667). Hageja on tõendina esitanud 01.08.2016 koondtabeli (tl 21) ja hageja juhatuse liikme 09.11.2016 kinnituskirja (tl 46), mille kohus võtab käesolevas asjas tõendina vastu, kuid kohtu hinnangul ei tõenda nimetatud tõendid kostja poolt tahtlikult 175.36 euro suuruse kahju tekitamist. Kõnealused tõendid ei tõenda, et hageja töötajate ületundide tegemise vajaduse tingis kostjapoolne etteteatamistähtaja rikkumine ning nendest ei nähtu, millist tööd loetletud töötajad tegid, mistõttu ei ole võimalik kontrollida, kas töötajad tegid ületunde enda või kostja tööülesannete täimiseks. Hageja on hagiavalduse punktis 3.1.5 viidanud, et tal oli sellel ajal tootmises palju tööd, mistõttu on võimalik, et töötajate ületundide tegemise vajaduse tingis hoopis muu asjaolu. Hageja oleks pidanud tõendama, et kõik ületunnid tehti seoses kostja tööülesannetega ning ületundide tegemise vajadust ei oleks ilmnenud, kui kostja tööleping oleks kestnud kuni 22.07.2016, mitte aga kuni 13.07.2017. Hageja ei ole seda teinud, mistõttu on tõendamata põhjuslik seos tehtud kulutuste ja kostja käitumise vahel. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta rahuldamata hageja TLS § 74 lg 1 alusel esitatud nõue summas 175,36 eurot

07.02.2017 toimunud kohtuistungil esitas hageja uue nõude, mille kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista TLS § 77 lg 1 ja töölepingu punkti 2.5 koostoimes leppetrahv hagiavalduses nõutud summa ulatuses ehk summas 242,41 eurot (tl 66-67). Kohus võttis hageja taotluse tööandja leppetrahvi nõude osas 07.02.2017 toimunud kohtuistungil menetluse ja andis kostjale tähtaja hageja taotlusele seisukoha andmiseks (tl 66-67). Kostja esitas 16.02.2017 vastuväite hageja leppetrahvi nõude taotluse menetlusse võtmise suhtes ning palub jätta nimetatud taotlus menetlusse võtmata (tl 68-71). TsMS § 333 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Kohus leiab, et kostja vastuväide on põhjendatud ning kohus rahuldab selle. 21.11.2016 kohtumääruse kohaselt oli käesolevas asjas seisukohtade, tõendite ja taotluste esitamise tähtaeg hiljemalt 02.02.2017 (tl 48), mistõttu tulenevalt TsMS § 329 lg 1 ja § 331 lg 1, 2 tuleb hageja vastav nõue jätta menetlusse võtmata.

07.02.2017 kohtuistungil märkis hageja, et töötaja ehk kostja on toime pannud olulise lojaalsuskohustuse rikkumise (tl 66-67). Selles osas juhib kohus tähelepanu, et töötaja lojaalsuskohustuse rikkumise kindlakstegemiseks tuleb muuhulgas hinnata töötaja hoolsuse määra TLS § 16 järgi. TLS § 16 lg 2 kohaselt töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi. Hageja ei ole käesolevas vaidluses esile toonud ega tõendanud, milles seisneb töötaja ehk kostja lojaalsuskohustuse rikkumine.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 8 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades 5. jaos sätestatud erisusi.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (vt Riigikohtu 03.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 14). Kohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus.

TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kooskõlas TsMS § 162 lg 1 ja 2 jäävad käesolevas asjas menetluskulud hageja kanda.

Kostja esitas menetluskulude nimekirjad 06.02.2017 ja 17.03.2017, mille kohaselt palub kostja hagejalt välja mõista menetluskulud kokku summas 924 eurot (koos käibemaksuga), mis on õigusabikulu 11 tunni eest (tl 59-60, 76-78). Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kulutusega. Kostja on õigusabile kulutanud kokku 11 tundi, tunnihinnaga 84 eurot (koos käibemaksuga). Kohus leiab, et hageja esindaja tunnitasumäär 84 eurot on kohtupraktikas aktsepteeritava suurusega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on näiteks kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 (p 25) leidnud, et Riigikohtu senises praktikas on muu hulgas põhjendatuks ja vajalikuks peetud esindaja tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta. Kohus ei pea vajalikuks hinnata minutilise täpsusega iga kostjale osutatud teenuse raames tehtud õigusabitoimingu vajalikkust ja põhjendatust, vaid annab hinnangu kostja menetluskulude põhjendatusele tervikuna, arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust. Kohtu hinnangul võib põhjendatuks ja vajalikuks teenuse mahuks pidada kogu kostja õigusabikulu, so summas 924 eurot (koos käibemaksuga).

Hageja on esitanud kostja menetluskulude nimekirjale vastuväite 24.03.2017, milles hageja leiab, et kostja menetluskulud on esitatud ebaselgelt ning esitatud menetluskulude alusel ei ole võimalik välja selgitada, millal kostja esindaja toiminguid tegi (tl 86-87). Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et osaliselt kuupäevade mittemärkimine kostja menetluskulude nimekirjas välistaks kostja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise käesolevas kohtulahendis. Kostja on menetluskulude nimekirjas märkinud täpselt kui

palju aega kulus kostja esindajal konkreetsetele toimingutele käesolevas tsiviilasjas, mistõttu leiab kohtus, et kostja menetluskulude nimekiri on arusaadav ning kohtul on võimalik kostja menetluskulude käesoleva kohtulahendiga määrata rahaliselt kindlaks (tl 76-78).

Hageja esitas menetluskulude nimekirjad 07.02.2017 ja 17.03.2017, mille kohaselt palub kostja hagejalt välja mõista menetluskulu õigusabile 12 tunni eest summas 1992 eurot (ilma käibemaksuta) (tl 63-64, 80-82). Kostja on esitanud hageja menetluskulude suurusele vastuväite (tl 83-84). Hageja taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks tuleb jätta rahuldamata TsMS § 162 lg 1 tulenevalt, kuivõrd menetluskulude jäävad hageja kanda.

Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele menetluskulu (õigusabikulu) kokku summas 924 eurot (koos käibemaksuga).

Kostja palub kohtul määrata menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda alates menetluskulude suuruse kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb rahuldada kostja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reena Nieländer Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.