Kohtu selgitused Kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates praeguse määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse
2-17-2038 sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas
8.veebruaril 2017 Harju Maakohtule avalduse KV-le (puudutatud isik) esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 8. veebruaril 2017 kell 10.09. Avaldusele lisatud arsti arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (äge polümorfne psühhootiline häire F23.0). Varasemaid andmeid on puudutatud isiku kohta vähe. Õelt saadud andmetel omandas ta põhihariduse, alustas 15 aastasena tööd modellina, elas erinevates riikides ja erinevate elukaaslastega. Psüühikahäireid ei ole teada. Viimasel aastal tegeles koos elukaaslasega kanepipiipude müümisega ning ta on ka ise viimastel kuudel rohkelt kanepit suitsetanud. Detsembris katkestas puudutatud isik raseduse. Nädalavahetusel käis ta oma uue elukaaslasega tema sõbra matustel, keda eelnevalt ei tundnud. Järgmisel päeval hakkas ta tegema õele veidraid telefonikõnesid: teatas, et on jumal, nõid, käis iseenda matustel, lubas end ära tappa jms. Õde tõi puudutatud isiku enda juurde, kus ta oli äärmiselt rahutu ega maganud öösiti. Ta tegi erinevaid veidraid avaldusi surma teemal. Ta väitis, et on end neli korda tapnud, samas rääkis, et nii tema kui ka ümbritsevad inimesed on jumalad. Viimasel päeval ja öösel muutus puudutatud isik väga rahutuks, ähvardas enesetapuga ja õe tapmisega, ründas ka füüsiliselt, mistõttu toimetati ta õe initsiatiivil Põhja-Eesti Regionaalhaigla polikliinikusse psühhiaatri vastuvõtule. Vastuvõtul arst temaga suhelda ei saanud. Puudutatud isik karjus, röökis, oli ülimalt rahutu ja agressiivne, mistõttu toimetati ta turvatöötajate kaasabil vastuvõtuosakonda. Valvetoas oli isik äraolev ning sisukohast kontakti temaga ei saanud. Puudutatud isik rääkis kohati karjudes monoloogi, nimetas end jumalaks, olevat terve planeedi ekstaasi viinud, laulis, plaksutas käsi, tagus jalgadega. Seejärel teatas, et võib end tappa, olevat juba neli korda seda teinud. Ühelegi küsimusele sisukohaselt ei vastanud, korraldusi ei mõistnud ega täitnud ning vajas rahutuse tõttu järelevalvet. Osakonda toimetamisel süvenes puudutatud isiku rahutus. Ta ründas pidevalt ümbritsevaid, karjus, sõimas, peksis jalgadega, mistõttu personali ja kaashaigete ohutuse tagamiseks paigutati ta eralduspalatisse ja ohjeldati kaitserihmadega. Patsiendile manustati rahustav ravim (Lorazepam) süstituna, kuid taotluse esitamise ajaks ei ole ta rahunenud ega uinunud. Puudutatud isiku käitumine on täielikult hõivatud meelepettelistest elamustest ja luulumõtetest, ta on väga rahutu ja agressiivne ning oma psüühilisest seisundist tulenevalt ei
2-17-2038 ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale oma ebaadekvaatse käitumise ning toimetulematuse tõttu. Tema seisundit hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine ja iseseisev toimetulek kodustes tingimustes neljapäevase haiglaravi järel, mistõttu tuleb jätkata puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi osutamist ning temale psühhoosivastase ja rahustava toimega ravimite manustamist haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest. Puudutatud isiku seisukoht
2.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 8. veebruaril 2017. Puudutatud isik oli agressiivne ja aheldatud, avaldas kohtule järgmist: „Ma ei taha ühtegi otsust kuulda enne, kui mu õde ja ema ei ole mind siin vaatamas käinud. Miks ma olen siin? Mul on peas kaks mõtet, aga tegin hapet ja sain aru, et mõtteid on kolm. Ma ei olnud ühest lihtsalt enne teadlik. Mul on nõiasõnad. Minu sõna loeb. Mu mees peab siia tulema, ta on mulle tugi. Ma ei saa tema juurde ise minna, kui talle otsa vaatan, siis ta pilk lämmatab mind ja ma suren ära.“
3.Puudutatud isiku raviarst avaldas ärakuulamisel kohtule, et patsient tuli täna hommikul, oli täiesti sassis, pidas ennast jumalaks ega vastanud küsimuste.
4.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja ei vaielnud vastu puudutatud isiku paigutamisele kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras. Esimese astme kohtu määrus
5.Harju Maakohus rahuldas 8. veebruari 2017. a määrusega avalduse ja paigutas puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 20. märtsini 2017 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Kohus andis loa manustada puudutatud isikule tahtevastaselt ravimeid. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi osutamiseks. Kohtule esitatud arsti arvamusest nähtus, et puudutatud isikul on diagnoositud äge polümorfne psühhootiline häire. Tema käitumine on täielikult hõivatud meelepettelistest elamustest ja luulumõtetest. Ta on väga rahutu ja agressiivne ning oma psüühilisest seisundist tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isik on oma seisundist tingituna ja ravita jäämisel ohtlik eelkõige endale. Oma seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline tajuma ravivajadust, tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Eeltoodust tulenevalt ohustab haiglaravita jätmisel puudutatud isik psüühikahäire tõttu eelkõige enda elu, tervist ning julgeolekut. Seetõttu tuleb puudutatud isiku suhtes kohaldada esialgset õiguskaitset ja paigutada ta neljaks päevaks kinnisesse asutusse. Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma puudutatud isik piisavat arusaama ravivajadusest. Ärakuulamisel puudutatud isik tunnistas, et ta peas on mitmeid
2-17-2038 mõtteid. Oma seisundist tingituna ei ole puudutatud isik võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sh ravimite võtmisest keeldumise osas, mistõttu tuleb puudutatud isiku suhtes määrata psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamine, vajadusel tahtevastane ravimite manustamine. Puudutatud isiku raviarsti hinnangul on vajalik haiglaravi kestusega kuni 40 päeva. Vajadus pikemaajaliseks haiglas viibimiseks nähtub mh sellest, et puudutatud isik on oma käitumisega ohtlik endale. Seetõttu tuleb pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani, s.o alates
8.veebruarist kuni 20. märtsini 2017 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst). Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ning kohalikku omavalitsust, sest nende poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Puudutatud isiku psüühikahäire on eeltoodust nähtuvalt toonud kaasa esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldused, mille esinemine ei sõltu nimetatud isikute arvamusest. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
6.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada, tuginedes puudutatud isiku esitatud seisukohtadele. Esindaja kohtus 22. veebruaril 2017 kliinikus puudutatud isikuga, kes eitas tõsist psühhiaatrilist haigust ja soovis koju minna. Isik kinnitas, et tal esines 8. veebruaril depressioonijärgne ajutine eufooria seoses isiklike läbielamistega. Mõned päevad enne haiglasse sattumist käis ta koos elukaaslasega viimase sõbra matustel ja see tekitas ajutise segadusseisundi. Juba mõne päeva möödudes tema seisund stabiliseerus, ta ei ole olnud ohtlik ei endale ega teistele. Tänaseks päevaks on puudutatud isik igati adekvaatne, ei ole ohtlik ei endale ega teistele ja soovib haiglaravi lõpetada ja ravi vajadusel kodus jätkata. Kuna arstide hinnangul ei ole haiglaravi lõpetamine veel võimalik ja põhjendatud, siis soovis ta ravi määramise kohtulahendi vaidlustada ning ravi lõpetada. Puudutatud isik soovis, et ravi lõpetamise vajadust ja tema vaimset tervist hindab sõltumatu ekspert. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-83-07, et eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta ei ole kohtule siduv. See on üks tõenditest ka esialgse õiguskaitse rakendamise korral, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima, et otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja ravimise küsimus. Lahendis nr 3-2-1-81-07 asus Riigikohus seisukohale, et ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi. Isikule tema tahte vastaselt ravi kohaldamisel peavad olema täidetud kolm tingimust: isikul on raske psüühikahäire, ta on ohtlik endale või teistele ning muude abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks. Puudutatud isiku hinnangul ei ole seaduses toodud tingimused täidetud. Seega ei ole alust teda tahtevastasele ravile paigutada. Ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena. Asjaolu, et puudutatud isikul oli
8.veebruaril ajutine depressioonijärgne segadusseisund, ei tähenda veel seda, et isik on ohtlik iseendale või teistele.
7.SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla palus jätta määruskaebuse rahuldamata, sest kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid täidetud. 16. märtsil 2017 kirjutati puudutatud isik haiglast välja ning ta jätkab ravi ambulatoorselt.
2-17-2038
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada, mistõttu tuleb määruskaebus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
9.Vastuseks määruskaebuse väitele, et asjas ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused tahtevastase ravi kohaldamiseks märgib kolleegium järgmist. Kohus võib paigutada isiku avaldaja taotlusel TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud, 2) viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning 3) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
10.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul on ilmselt täidetud isiku kuni 40 päevaks esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile paigutamise tingimused TsMS § 534 lg 1 tähenduses. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega ägeda stressita ning tema käitumine on psüühilisest haigusest mõjutatud. Tema käitumine on täiel määral meelepettelistest elamustest ja luulumõtetest hõivatud. Puudutatud isik oli ravile paigutamise ajal rahutu ja agressiivne ning ebaadekvaatne. Nimetatud asjaolu kinnitab psühhiaatriakliiniku arstide antud arvamus puudutatud isiku hospitaliseerimisel (tl 3) ja patsiendi seisundile antud hilisem hinnang (tl 40). Seda, et puudutatud isik ohustab oma luulumõtetest ajendatuna viivitamatu haiglaravita enda või teiste elu, tervist või julgeolekut, kinnitavad puudutatud isiku hospitaliseerimisele eelnenud asjaolud, sh tema ähvardused tappa ennast või oma õde, keda puudutatud isik ka reaalselt füüsiliselt ründas. Puudutatud isik oli raviasutusse saabumisel rahutus ja agressiivses seisundis, mis ohustas teda ennast ning kaaspatsiente ning mille tõttu vajas ta eraldamist ja ohjeldamismeetmeid. Kolleegiumil ei ole alust kahelda, et eeltoodud asjaoludel võis puudutatud isik ilma haiglaravita olla ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu ilmselt ohtlik nii endale kui ka teistele teda ümbritsevatele isikutele. Samuti ei ole kolleegiumil alust kahelda, et maakohus veendus pärast puudutatud isiku ärakuulamist tema ravile paigutamise vajaduses, arvestades mh, et isik oli ärakuulamisel agressiivne ja aheldatud. Psühhiaatriakliiniku arstide arvamuse kohaselt oli puudutatud isiku käitumine mõjutatud tema psüühikahäirest ning oma seisundist lähtuvalt ei olnud patsient võimeline otsustama
2-17-2038 ravivajaduse üle. Asjas ei ole asjas alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Puudutatud isik ei olnud enda psüühilisest seisundist lähtuvalt võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist (tl 40). Psühhiaatriakliiniku arstide arvamuse kohaselt paranes puudutatud isiku seisund alles 16. märtsiks 2017 sedavõrd, et tema ravi oli võimalik jätkata ambulatoorselt ning puudutatud isik kirjutati siis ka haiglast välja.
11.Arvestades arstide arvamust, ei ole alust kahelda, et puudutatud isiku seisundi tõttu oleks puudutatud isiku hagilasse paigutamata jätmise ja ravita jäämisega kaasnenud oht, et isik kahjustab enda ja/või oma lähedaste tervist ja/või vara TsMS § 534 lg 1 p 1 tähenduses. Samuti on isiku tervislikku seisundit kinnitavad arstide arvamused küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgest õiguskaitset.
12.Eeltoodud kaalutlustel asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud (riigi õigusabi tasu) tuleb jätta TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.