Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 04.05.2016 esitas TR (hageja) Harju Maakohtule hagi CITYPARK EESTI OÜ (kostja) vastu sõiduki Lexus IS300H (registreerimismärk XXX XXX) valduse rikkumise kõrvaldamiseks, edasisest rikkumisest hoidumiseks ja kahju summas 1476,96 eurot hüvitamiseks. 26.09.2016 täpsustas hageja nõuet ja palus kohustada kostjat hoiduma edasisest sõiduki valduse rikkumisest ja mõista kostjalt hageja kasuks välja tekitatud kahju summas 3093,92 eurot. 01.11.2016 täpsustas hageja nõuet edasisest sõiduki valduse rikkumisest hoidumise osas ja palus kohustada kostjat hoiduma edasisest sõiduki valduse rikkumisest, v.a juhtumitel, kui hageja on jätnud kostjaga sõlmitud parkimislepingu alusel kostjale parkimistasu tasumata või kostja poolt parkimislepingu alusel hagejalt nõutud leppetrahvi tähtaegselt tasumata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt parkis hageja 21.04.2016 tema valduses oleva sõiduauto Lexus IS300H (registreerimismärk XXX XXX) aadressil J. Sütiste tee 19b, Tallinn asuvasse parklasse. J. Sütiste tee 19b, Tallinn parkla on tasuline parkimisala, millel korraldab parkimist kostja. Hageja ei maksnud sõiduki parkimise alustamisel parkimistasu. Kostja esitas 21.04.2016 kell 09:36 hageja poolt kinnistul kehtestatud parkimistingimuste rikkumise tõttu sõiduki klaasipuhastaja vahele leppetrahvi nõude nr 875674 summas 35 eurot. 21.04.2016 paigaldas kostja sõiduki parempoolsele tagumisele rattale liikumist takistava mehhaanilise rattaluku ja on erinevatel ajahetkedel alates 21.04.2016 igapäevaselt sõiduki liikumise tõkestamiseks parkinud sõiduki paremale küljele, taha ja ette kostja reklaamkirja kandvad sõidukid. Kostja poolt kehtestatud parkimistingimuste (tüüptingimused) kohaselt määrati hagejale leppetrahvi maksmiseks 14-päevane tähtaeg. Hageja tasus 24.04.2016 lepingu rikkumise eest kostjale nõutud leppetrahvi summas 35 eurot ja edastas leppetrahvi tasumist tõendava maksekorralduse leppetrahvi nõudekirjale märgitud kostja e-posti aadressile [email protected] 24.04.2016 kell 13:17 ja taotles blokeeritud sõiduki valduse vabastamist. Kostja ei vabastanud sõiduki valdust, mistõttu hageja edastas kostjale uue pöördumise 25.04.2016 kell 14:18. Hageja tellis blokeeritud sõidukile tasulise parkimisteenuse alates 23.04.2016. Alates 23.04.2016 kuni 03.05.2016 on hageja tasunud kostjale parkimise eest kokku 36,96 eurot. Lisaks on hageja tasunud parkimistasu perioodi eest 03.05.2016 kuni 06.05.2016 summas 16,96 eurot. Kostjal puudus hagejaga sõlmitud parkimislepingu alusel mistahes õigus sõidukit kinni pidada, kuna hageja on temalt nõutud leppetrahvi nõuetekohaselt tasunud juba 24.04.2016. Hageja valdas sõidukit 21.04.2016 B OÜ-ga sõlmitud rendilepingu alusel alates 21.04.2016, kohustudes rendilepingu alusel sõiduki rendileandjale tagastama 25.04.2016 kl 09:00. Rendilepingu p 10 alusel kohustus rentnik sõiduki valduse üleandmisega viivitamise iga päeva eest maksma rendileandjale leppetrahvi 160 eurot. Rendileandja esitas 03.05.2016 hagejale leppetrahvi tasumise nõude summas 1440 eurot. Hageja on leppetrahvi summas 1440 eurot rendileandjale tasunud. 03.05.2016 seisuga on sissenõutavaks muutunud leppetrahv summas 1440 eurot (9 päeva x 160 eurot), mis on käsitletav kostja poolt parkimislepingu rikkumisega hagejale tekitatud kahjuna, mille kostja peab hagejale hüvitama. Rendileandja esitas 13.05.2016 hagejale leppetrahvi tasumise nõude summas 1600 eurot (10 päeva x 160 eurot) seoses asjaoluga, et hageja viivitas ajavahemikul 04.05.2016 kuni 13.05.2016 kokku 10 päeva sõiduki üleandmisega. Hageja on leppetrahvi summas 1600 eurot rendileandjale tasunud. Arvestades, et sõiduki ratas oli blokeeritud ning tööl oli palju tegemist, palus hageja rendileandjal suhelda kostjaga, et kostja lõpetaks sõiduki blokeerimise. Hagejale teadaolevalt üritas sõiduki rendileandja seaduslik esindaja AP 21.04.2016 alates ca kl 10-st helistada kostja infotelefonile, kuid keegi ei võtnud telefoni vastu. Kostja esindaja helistas AP-le tagasi alles ca kl 14 paiku. Seejärel üritas sõiduki rendileandja seaduslik esindaja AP 21.04.2016 pärastlõunal vahemikus kl 14:00 kuni 15:00 sõidukit J. Sütiste tee 19b parklast ära viia, tellides kohale puksiirauto, et sellega sõiduk parklast minema teisaldada. Ühtlasi suhtles AP parklasse kohale tulnud kostja reklaamkirju kandvates rõivastes isikuga, kes keeldus sõiduki ratast blokeeringust vabastama ning lahkus peatselt parklast. Eelnimetatud tegevus ei tähenda ega tõenda asjaolu, et AP parkis sõiduki parklasse. Hageja kinnitab, et ise ta ei teinud 21.04.2016 kostjale ühtegi kõnet. Kostja pidi ette nägema, et tema õigusvastase tegevuse (sõiduki ratta lukustamine ja sõiduki kinniparkimise ehk sõiduki parklast lahkumise takistamise) tagajärjena võib kaasneda sõiduki valdajale (hagejale) rahaline kahju. Välistatud pole, et parklas pargivad ka rendiautod, mistõttu rendiauto kinnipidamine võib tuua kaasa leppetrahvi tasumise kohustuse. Alternatiivselt palus hageja kahju hüvitamise nõude rahuldada lepinguväliste võlasuhete

sätete alusel, kuna kostja on hageja valdust rikkudes ning tahtliku heade kommete vastase käitumisega tekitanud hagejale varalist kahju. Kahju tekitamine on õigusvastane, kuna see tekitati hageja valduse rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 5) ja hageja suhtes heade kommete vastase tahtliku käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Vastusena kostja vastuväidetele märkis hageja muu hulgas, et hageja ja B OÜ vaheline 15.04.2016 rendileping ei ole tühine. Hageja on 25.04.2016 e-kirjas märkinud sõnade „volituse alusel“ asemel ekslikult sõnad „volikirja alusel“. Hageja pidas 25.04.2016 e-kirjas silmas sõiduki kasutamiseks rendileandjalt saadud volitust, mis tuleneb sõiduki rendilepingust. Kostja väited, et lepingu sõlmis AP, on paljasõnalised ja tõendamata. Asjaolu, et hageja ja AP on kursusekaaslased ning ühist äri pidanud, ei tähenda seda, et hageja ja B OÜ vahel ei võiks olla rendilepingul baseeruvaid õigussuhteid. Kostja väited, et AP on ajavahemikul 13.12.2014-08.03.2016 15 korda parkinud sõiduki Lexus IS300H (reg nr XXX XXX) kostja opereeritavasse parklasse ja jätnud parkimise eest tasumata ning et kostja on AP-le väljastanud 15 leppetrahvi nõuet, on paljasõnalised. Samuti oli hageja seisukohal, et kui kostja ei ole parklasse paigaldanud tarbijate isikusamasust tuvastavaid seadmeid, tuleb parkimisleping lugeda sõlmituks iga isikuga, kes väidab, et ta parkis sõiduki kostja opereeritavasse parklasse ning võttis seeläbi endale parkimistasu maksmise kohustuse. Parklasse sissepääsul sõidukijuhtide tuvastamata jätmisega seonduvat riisikot saab kanda vaid kostja, mitte aga teenust tarbiv heauskne tarbija, kes jaatab parkimislepingu sõlmimist. Mis puudutab mobiiltelefoni numbri XXX XXXX kuuluvust, siis märgib hageja, et tegemist on hageja isikliku mobiiltelefoni numbriga. Hageja leidis, et kostja kehtestatud tingimused on tüüptingimused ja et parkimistingimuste p 1 on VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 11 ja 37 alusel tühine ja parkimistingimuste p 10 on VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel ei ole hageja 21.04.2016 sõlmitud parkimislepingu pooleks ning seetõttu on hageja kahju hüvitamise nõue põhjendamatu. Ühtegi tõendit, mis tõendaks, et hageja 21.04.2016 sõidukiga Lexus IS 300H (registreerimismärk XXX XXX) Tallinnas aadressil J.Sütiste tee 19b asuvasse parklasse sisenes ja seeläbi kostjaga lepingu sõlmis, esitatud ei ole. 21.04.2016 parkimislepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel ei saa kuidagi ka tõendada hagiavalduse lisaks nr. 5 olev maksekorraldus nr. 1329. Tulenevalt VÕS § 78 lg-st 1 oli hagejal õigus ise täita AP kohustus kostja ees. 21.04.2016 parkimislepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel ei saa kuidagi ka tõendada hagiavalduse lisaks nr. 6 olev hageja 24.04.2016 e-kiri. Kõnealuse e-kirja on hageja saatnud mitte parkimislepingu poolena, vaid volitatud isikuna. E-kirja on hageja saatnud kostjale päevasel ajal kell 13:37. Seega ei saa hageja termini „volitatud isik“ kasutamist kõnealuses e-kirjas õigustada ka väidetega väsimuse ja hilise kellaaja kohta. 21.04.2016 parkimislepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel ei saa tõendada ka hagiavalduse lisaks nr. 8 olev hageja 25.04.2016 e-kiri. Kõnealuses e-kirjas ei ole hageja maininud, nagu oleks hageja 21.04.2016 parkimislepingu pooleks. Samuti ei ole hageja e-kirjas täpsustanud, kellele tuleks sõiduk üle anda. 25.04.2016 kell 11:31 saadetud e-kirjas on hageja esmakordselt teatanud, et hageja on 21.04.2016 sõlmitud parkimislepingu pooleks. Hageja poolt 25.04.2016 kell 11:31 saadetud e-kiri on vastuolus hagiavaluse lisaks nr. 11 oleva rendilepinguga. Nimelt on hageja poolt 25.04.2016 kell 11:31 saadetud e-kirjas väidetud, et hageja on sõidukit „alates 15. aprillist 2016 a vajaduse tekkimisel volikirja alusel kasutav isik“. Samas ilmneb rendilepingust, et hageja pole selle lepingu kohaselt mitte sõidukit volikirja alusel kasutavaks isikuks, vaid sõiduki rentnikuks. Parkimise eest on tasutud mobiiltelefoni numbrilt XXX XXXX, kuid pole selge, kas tegemist on hageja kasutuses oleva numbriga. Hageja ei ole tõendanud, et tal üldse on olemas B-kategooria sõiduki juhtimisõigus. Samuti jääb kostjale

arusaamatuks, miks oli hagejal tarvilik tööpäeval võtta kell 9.00 rendiauto aadressilt Tartu mnt 16 ja parkida see auto kella 9.00 ja 9.36 vahel J.Sütiste tee 19b parklasse, kui hageja töökoht paikneb eemal J.Sütiste tee 19b parklast, s.o Tallinnas aadressil Lelle 24. 21.04.2016 sõlmis kostjaga lepingu sõiduki Lexus IS 300H (registreerimismärk XXX XXX) parkimiseks Tallinnas aadressil J.Sütiste tee 19b asuvas parklas pr. AP. Seda kinnitab ka fakt, et 21.04.2016 on AP helistanud telefonilt YYY kokku 7 korda Citypark Eesti OÜ klienditeeninduse numbrile. Need helistamised olid tehtud ajaliselt pärast seda, kui aadressil J.Sütiste tee 19b asuvas parklas oli sõiduki ratas lukustatud. Ka on oluline, et esmakordselt pöördus hageja kostja poole seonduvalt sõidukiga 24.04.2016, see on kolm päeva pärast kõnealuse sõiduki ratta lukustamist J.Sütiste tee 19b asuvas parklas. Ei ole eluliselt usutav, et juhul, kui 21.04.2016 oleks hageja sõlminud kostjaga parkimislepingu sõiduki parkimiseks J.Sütiste tee 19b asuvas parklas, siis peale selle sõiduki ratta lukustamist 21.04.2016 oleks hageja lihtsalt niisama kolm päeva oodanud. Kostja märkis, et AP on kostja jaoks probleemne lepingupartner. Ajavahemikus 13.12.2014-08.03.2016 on AP kokku 15 korda parkinud sõiduki Lexus IS 300H (registreerimismärk XXX XXX) kostja poolt opereeritavasse parklasse, jättes parkimise eest tasumata, mille tõttu on kostja väljastanud AP-le 15 leppetrahvi nõuet. Seejuures on enamus leppetrahvi nõudeid – kokku 11 – väljastatud seonduvalt parkimisega aadressil J.Sütiste tee 19b parklas. Kõik 15 leppetrahvi nõuet on kuni käesoleva ajani tasumata. Kuna 21.04.2016 parkimislepingu pooleks ei olnud hageja, vaid AP, oli kostjal õigus keelduda sõiduki valduse üleandmisest hagejale. Kostja arvates on B OÜ ning hageja vahel väidetavalt 15.04.2016 sõlmitud rendilepingu näol tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Tehingu näilikkusele viitavad järgmised asjaolud. 21.04.2016, ajaliselt pärast sõiduki Lexus IS 300H (registreerimismärk XXX XXX) ratta lukustamist J.Sütiste tee 19b parklas võttis kostjaga ühendust AP. Samuti tegi pr. AP 21.04.2016 mitmeid jõupingutusi, et sõidukit J.Sütiste tee 19b parklast kätte saada; esmakordselt pöördus hageja kostja poole sõiduki üleandmise nõudes 24.04.2016, märkides, et hageja on volitatud isik ehk esindaja; kohtuvälise suhtlemise käigus kostjaga ei viidanud hageja kordagi B OÜ ja hageja vahel väidetavalt 15.04.2016 sõlmitud rendilepingule; kohtuvälise suhtlemise kestel väitis hageja, et tal olevat õigus kasutada volikirja alusel sõidukit alates 15.04.2016. Samas ilmneb rendilepingust, et sõiduk oleks tulnud hagejale üle anda 21.04.2016; AP ja hageja ei ole võõrad inimesed. Hageja ja AP on koos lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Samuti on hageja ja AP mõlemad E OÜ osanikeks ning kuni 12.09.2013 oli hageja ka selle osaühingu juhatuse liikmeks. Kostjale jääb mõistetamatuks, miks pidi väidetavalt hageja hakkama sõidukit rentima B OÜ-lt, kui hageja on E OÜ kui kõnealuse sõiduki vastutavaks kasutajaks. 21.04.2016 parkimislepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjale ettenähtav, et B OÜ ja hageja on sõlminud väidetavalt rendilepingu sõiduki Lexus IS 300H (registreerimismärk XXX XXX) rentimiseks, mille kohaselt tulevat hagejal see sõiduk B OÜ-le tagastada hiljemalt 25.04.2016 ning sõiduki tagastamata jätmisel tasuda leppetrahvi summas 160 eurot päevas. Samuti ei oleks selline asjaolu olnud ettenähtav kostjaga samal tegevusalal tegutsevale mõistlikule isikule. Hageja leppetrahvi nõue on vastuoluline. Kuivõrd rendilepingu järgi tulnuks sõiduk Lexus väidetavalt tagastada B OÜ-le 25.04.2016, siis saaks leppetrahv (kui tegemist oleks kehtiva lepinguga) kuuluda tasumisele perioodi 26.04.-03.05.2016 eest, milles on 8 päeva ehk leppetrahvi suuruseks saaks olla 1280 eurot. Tasudes 160 eurot enam leppetrahvi, on hageja endale ise kahju tekitanud. Ajavahemikus 04.-12.05.2016 on 9 päeva, mitte 10 nagu on arvestanud hageja, mistõttu on hageja 160 eurot enam tasudes ise ennast kahjustanud. Rendilepingu kohaselt oli renditasu suuruseks perioodi 21-25.04.2016 eest kokku 320 eurot.

Sellises kontekstis on 160 euro suurune leppetrahv iga sõiduki tagastamisega viivitatud päeva eest põhjendamatult suur ning jääb mõistetamatuks, miks hageja ei ole vaielnud ebamõistlikult suurele leppetrahvile vastu. Leppetrahviga seonduva kahju hüvitamine ei oleks kooskõlas rikutud kohutuse kaitse-eesmärgiga, kui kostja oleks rikkunud hagejaga sõlmitud parkimislepingut. Samuti leidis kostja, et parkimistingimuste p 1 ei ole kahjustav. Seadus võimaldab sellisel viisil – sõiduki parklasse sisenemisel, lepingu sõlmimist. Parkimistingimuste p 1 ei reguleeri tõendamisega seonduvat. Ka ei ole kahjustav parkimistingimuste p 10. Hageja seisukoht on meelevaldne ja tingimustest sellist võimalust ei tulene. Hageja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu kostja väidetava rikkumise ning hagejale kahju tekkimise vahel. Juhul, kui siiski asuda seisukohale, et 21.04.2016 parkimislepingu pooleks oli hageja, on hageja aidanud kaasa endale kahju tekitamisele. Kui hageja oleks 21.04.2016 parkimislepingut nõuetekohaselt täitnud ja parkimise eest koheselt tasunud, ei oleks keegi sõiduki ratast lukustanud. Kui kohtu arvates on siiski põhjendatud kahjuhüvitise väljamõistmine kostjalt hageja kasuks, palub kostja vähendada väljamõistetavat kahjuhüvitist 50% ulatuses või muus kohtu poolt mõistlikuks peetavas summas. Kostja arvates ei saa hageja esitada nõuet kostja kohustamiseks sõiduki valduse rikkumisest hoidumiseks. Käesoleval ajal sõidukit kostja valduses ei ole. Tulenevalt AÕS § 44 lg-st 1 saab nõude hoiduda valduse edasisest rikkumisest esitada ainult valdaja ise. Maakohtu otsus 23.12.2016 otsusega jättis Harju Maakohus hagi asja valduse edasisest rikkumisest hoidumise nõudes läbi vaatamata, hagi varalise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud summas 7038 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus tühistas Harju Maakohtu poolt 06.05.2016 kohaldatud hagi tagamise, millega kohus keelas kostjal aadressil J.Sütiste tee 19b, Tallinn asuvas parklas hageja poolt sõidukiga Lexus IS 300H (registreerimismärk XXX XXX) liiklemise mistahes viisil takistamine, st lõpetada hagi tagamise taotluse esitamise ajaks põhjustatud hageja valduse rikkumine. Vaidlus on järgmiste põhiliste asjaolude üle. Kas hageja on 21.04.2016 parkimislepingu kostjaga sõlminud. Kas 15.04.2016 rendilepingu näol on tegemist näiliku tehinguga. Kas kostja poolt kasutatud tüüptingimuste p 1 ja p 10 on tühised. Samuti on vaidluse all, kas hageja on tasunud sõiduki tagastamata jätmisel liigselt leppetrahvi ning kas leppetrahvi suurus on mõistlik. Riigikohus on asunud seisukohale, et parkimislepingu sõlmimisel on isikul, kes sõidukit kasutas ja sõiduki parkimisalale parkis, kohustus seda asjaolu tõendada, kuivõrd nende asjaolude väljaselgitamine on sõiduki parkinud isiku kontrolli all ja parkimisteenust osutaval isikul on objektiivselt võimatu selle kohta tõendeid esitada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16). Vaidlust pole küsimuses, et parkimisleping loetakse aadressil J. Sütiste tee 19b, Tallinn asuvas parklas sõlmituks alates parkimise alustamisest ning lepingu poolteks saavad olla ühelt poolt sõiduki tegelikult parkinud isik ja teiselt poolt parkimisteenust osutav isik. Seega on oluline käesolevas asjas tuvastada, kes 21.04.2016 kella 09:00 ajal aadressil J. Sütiste tee 19b, Tallinn asuvas parklas tegelikult parkis ja sellega parkimislepingu sõlmis.

Kohus leidis, et tõendatud ei ole hageja poolt 21.04.2016 kella 09:00 ajal aadressil J. Sütiste tee 19b, Tallinn asuvas parklas parkimine ja kostjaga parkimislepingu sõlmimine. Tõendatud ei ole asjaolu, et kostja poolt esitatud kõik 15 varasemat leppetrahvinõuet perioodist 13.12.2014 kuni 08.03.2016 (I kd tl 67-81) oleks olnud väljastatud kostja poolt AP poolt parkimislepingute rikkumise tagajärjel. Nimetatud leppetrahvi nõudeid seob omavahel asjaolu, et tegemist on sõiduk Lexus IS 300H (registreerimismärk XXX XXX) parkimisega kostja parklates. Küll aga on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et AP-l on varasemast võlgnevusi kostja ees tulenevalt tasumata leppetrahvi nõuetest. AP on tunnistanud, et ta ei oska vastata, kas ta on kostja parklasse parkinud. Tunnistajana ütlusi andes AP eitas parkimise eest tasumata jätmist (II kd tl 166-167). Tunnistaja AT ütluste (II kd tl 167-168) kohaselt AP varasemale võlgnevusele vastu ei vaielnud, vaid kinnitas, et unustab parkimise eest tasumata, kuna tööd on palju. Kohtu hinnangul on AT ütlused usaldusväärsed. Põhjendamatu on tunnistaja ütlusi lugeda ebausaldusväärseteks ainuüksi põhjusel, et tegemist on menetlusosalise töötajaga. Muid asjaolusid, millest järeldada võimalikku tunnistaja ebausaldusväärsust, pole hageja poolt esile toodud ega tuvastatud. Ka ei esine kohtu hinnangul vastuolusid teiste tõenditega. Hageja väitel ei ole AT ütlused eluliselt usutavad. Samas ei põhjenda hageja, milles see seisneb. Tunnistaja AP ütlusi ei pidanud kohus usaldusväärseks osas, mis puudutab tema varasemate võlgnevuste eitamist. Olukorras, kus isikul on varasemaid võlgnevusi, võib tal tekkida soov seda asjaolu varjata. Seetõttu ei pidanud kohus usaldusväärseks ka AP ütlusi selle kohta, et 21.04.2016 helistas hageja talle ja palus tal tegeleda sõiduki vabastamisega. Seevastu tunnistaja AT-l puudub isiklik huvi tegelikkusele mittevastavaid ütlusi anda. Vaidlust ei ole asjaolus, et AP helistas 21.04.2016 kokku 7 korda kostja kontakttelefonile. Vaidlust ei ole selles, et hageja 21.04.2016 kostjaga kontakti võtta ei proovinud ega sõiduki vabastamisega enne 24.04.2016 ei tegelenud. Vaidlust pole selles, et AP korraldas kostja parklasse puksiiri tellimise. Hageja väitel oli tal kiire, et sõiduki vabastamisega ise tegeleda. Kostja poolt esitatud kõnelogide kohta koostatud tabelist (I kd tl 56) ja kõnelogisid kajastavast ekraanitõmmisest (II kd tl 31) nähtub, et telefoninumbrilt YYY on 21.04.2016 helistatud väikeste ajavahedega kostja kontakttelefonile alates kella 10.08-st kuni kella 11.29ni, kusjuures iga kõne puhul on oodatud peaaegu 5 minutit kõne vastuvõtmist ning praktiliselt iga kõne vastuvõtmise ootamise lõppedes on koheselt valitud kõne uuesti. Vaidlust pole selles, et number YYY oli AP kasutuses. Lisaks tegeles AP veel sõiduki vabastamisega 21.04.2016 alates kella 14.00-st, viibides sõiduki asukohas parklas, olles eelnevalt leidnud aega ka tellida kohale puksiirauto. Selle kohta on ütlusi andnud tunnistajad AT, VP kui ka AP ise. Seega tegeles AP olulise osa 21.04.2016 tööpäevast sõiduki vabastamisega parklast. Ühtegi tõendit selle kohta, et AP näol oleks olnud tegemist hageja esindajaga, pole kohtule esitatud. Eluliselt ebausutav on asjaolu, et olukorras, kus hagejal oli aega 21.04.2016, s.o tööpäeva hommikul minna vaatama Retke tee 28 asuvat üürikorterit, polnud tal enam aega ühekski kõneks kostja kontakttelefonile, et selgitada välja sõiduki blokeerimise põhjus. Hageja on väitnud, et tal puudus telefon, kuid samas nii palju tal aega oli, et AP-le helistada. Seega hageja väide selle kohta, et tal ei olnud aega sõiduki vabastamisega tegeleda, on ebausutav. Kohtu arvates viitab antud asjaolu ja AP tegevus 21.04.2016 sellele, et 21.04.2016 parkimislepingut ei sõlminud mitte hageja, vaid AP. Ebausutavad on hageja väited selle kohta, et ta ei saanud koheselt parkimise eest tasuda. Hageja väitel puudus tal 21.04.2016 hommikul kella 09:00 ajal telefon, millega parkida ja seega sõiduki parkimise eest kohapeal tasuda, samas sai ta aga telefoni kasutada, et AP-le helistada. Tunnistaja AP ütluste kohaselt helistas hageja talle taksost (II kd tl 166), kasutades selleks Skype ́i. Kohtu hinnangul on Skype`i kasutamiseks vajalik internetiühendus. Omades

internetiühendust helistamiseks, jääb arusaamatuks, miks seda ei oleks saanud kasutada parkimise eest tasumiseks. Eluliselt pole usutav miks pidi AP tegelema sõiduki vabastamisega olukorras, kus oli sõlmitud rendileping sõiduki rentimiseks hagejale ja hageja pidi sõiduki kasutamise eest tasuma renti ja tähtaegselt tagastamata jätmise korral tasuma leppetrahvi. Hageja väitel oli ta kohustatud sõiduki tagastama 25.04.2016 ja iga viivitatud päeva eest pidi tasuma päevas 160 eurot leppetrahvi. Seega olid rendileandja huvid igati tagatud ja puudus põhjus asuda intensiivselt tegutsema sõiduki tagastamise nimel. Lisaks pole eluliselt usutav, et AP, asudes aktiivselt tegutsema sõiduki vabastamiseks ja teades, et sõiduk on blokeeritud, ei teinud sellises olukorras mingeid järeleandmisi leppetrahvi osas. Tulles sõiduki vabastamise jaoks hagejale vastu, ei teinud ta seda leppetrahvi osas. Hageja väitel kuulus rendileping täitmisele selliselt nagu see on sõlmitud. Kohus leidis, et see väide ei vasta täies ulatuses tegelikkusele ja rendilepingus märgitud tingimused ei olnud mitte alati selliselt täitmiseks nõutavad nagu need olid rendilepingus kirjas. Nimelt on AP kinnitanud kohtus, et vaatama rendilepingus märgitud tingimusele kütuse eest eraldi tasu võtta, praktikas nad seda ei tee (II kd tl 166-167). AP on tunnistanud, et tema maksis puksiiri eest (II kd tl 167). Eluliselt pole ka usutav, miks pidi olukorras, kus hageja parkis sõiduki, AP tasuma puksiiriteenuse eest. Samuti ei ole mõistlikult võttes põhjendatav, et olukorras, kus on sõlmitud rendileping ja tasumisele kuulub leppetrahv, hakkab rendileandja kandma omalt poolt kulutusi seoses renditud sõidukiga. Mingeid selliseid täiendavaid kulutusi rendileandja poolt lepingusse lisatud ei olnud (I kd tl 29-31). Kohus leidis, et usutav on kostja väide, et tegelikult pole 21.04.2016 hageja ja kostja vahel parkimislepingut sõlmitud ning kohtu hinnangul ei ole tõendatud hageja ja B OÜ vahel 15.04.2016 rendilepingu sõlmimine ega sellest tulenevalt asjaolu, et sõiduk oleks olnud 21.04.2016 hageja kasutuses. Kostja väitel ei ole hageja tõendanud, et tal on B-kategooria sõiduki juhtimisõigus. Hageja esitas selle kohta hageja nimele väljastatud juhiloa nr XXXXXXXXX koopia (II kd tl 54). Kohus leiab, et juhtimisõiguse olemasolu hagejal on tõendatud. Kostja väitel ei ole hageja tõendanud, et hageja kasutuses oleval sõiduautol esines sõitmist takistav tehniline rike. Hageja esitas tõendid selle kohta, et tema kasutuses oli sõiduauto Škoda Octavia (II kd tl 9394) ja, et see sõiduauto vajas remonti 2016.a aprillikuus. Kohus luges antud asjaolu tõendatuks hageja poolt esitatud hageja ja Škoda esinduse vahelise e-kirjavahetuse (II kd tl 57-62) ja SKO Motors OÜ arvete (II kd tl 95-98) alusel. Hageja ja Škoda esinduse vahelisest e-kirjavahetusest nähtub, et hageja pöördus esinduse poole seoses tema kasutuses oleva sõiduauto tehnilise probleemiga, milleks oli õlitaseme hoiatusmärguande süttimine. Samuti nähtub SKO Motors OÜ 31.03.2016 arvest nr 244005159 (II kd tl 96), et hageja kasutuses olev sõiduauto on asunud 31.03.2016 hoolduses ja on teostatud veaotsinguid ning et 28.05.2016 on hageja kasutuses olevale sõiduautole samas esinduses teostatud remont, milleks on erinevate mootori osade vahetus (II kd tl 97). Kohtu hinnangul tõendavad hageja esitatud tõendid piisavalt asjaolu, et hageja kasutuses oleval sõiduautol esines rike. Kuid samas ei tõenda nimetatud tõendid asjaolu, et hageja kasutuses olnud sõidukiga poleks saanud liigelda ja seega pole põhjendatud ega tõendatud hageja väide, et hageja vajas liiklemiseks tingimata teist sõidukit. Samuti leidis kohus, et kostja väited nende kogumis annavad aluse lugeda 15.04.2016 rendileping näilikuks tehinguks. Vaidlust pole selles, et AP ja hageja ei ole võõrad inimesed, hageja ja AP on olnud kursusekaaslased ning ühist äri pidanud. Hageja pöördus kostja poole sõiduki vabastamise sooviga esmakordselt alles 24.04.2016, s.o 3 päeva hiljem. Eluliselt on ebausutav, miks peaks isik, kes on sõlminud rendilepingu sõiduki kasutamiseks ja renditud

sõiduki kasutamine on takistatud, viivitama niivõrd pikalt enne kui esimest korda asub asjaolusid selgitama ja sõiduki vabastamist nõudma. Samuti on oluline, et sõiduki 24.04.2016 üleandmise nõudes märkis hageja, et ta on volitatud isik, viitamata kordagi rendilepingule. Rendilepingule ei olnud viidatud ka hageja järgnevas 25.04.2016 e-kirjas kostja esindajale (I kd tl 24-25) ega hageja 29.04.2016 e-kirjas kostja esindajale (I kd tl 27). Kusjuures alates 25.04.2016 seisuga pidi olema juba tekkinud olukord, kus hageja pidi olema kohustatud tasuma rendileandjale leppetrahvi. Sellises olukorras oleks kohtu hinnangul loomulik, et viidataks ka konkreetselt olukorrale, millest tulenevalt sõiduki kinnipidamisega kahju võib tekkida. Samuti viitab rendilepingu näilikkusele hageja ja AP käitumine 21.04.2016 – hageja ei võtnud ise kordagi kostjaga ühendust ega üritanudki seda teha, seevastu AP kasutas selleks suurema osa tööpäevast, tehes erinevaid jõupingutusi sõiduki vabastamiseks. Tunnistaja AP ütluste kohaselt vormistati rendileping 15.04.2016, sõiduki valdus anti hagejale üle 21.04.2016 hommikul enne kella 09:00, kuid üleandmise-vastuvõtmise akti ei vormistatud. Kohus leidis, et AP ütlused rendilepingu sõlmimise ja sõiduki valduse üleandmise osas ei ole usaldusväärsed kuna AP-l oli motiiv enda poolt 21.04.2016 parkimislepingu sõlmimist varjata, vältida sellega varasemate võlgnevuste tasumist ja kasutada selleks hageja abi. Eluliselt ei ole usutav, et märkides 15.04.2016 rendilepingusse sõiduki üleandmise kuupäeva ja kellaaja ning sõiduki tagastamise kuupäeva ja kellaaja, vormistati küll 13.05.2016 üleandmise-vastuvõtmise akt, kuid ei tehtud seda 21.04.2016. Seega ei ole hagejal sõiduki valdus 15.04.2016 rendilepinguga tõendatud. Sõiduki valdust hagejal ei tõenda ka hageja poolt kohtule esitatud tõendid – 21.04.2016 leppetrahvi nõue, fotod sõidukist, maksekorraldus leppetrahvi tasumise kohta, hageja 24.04.2016 kuni 29.04.2016 e-kirjad kostja esindajale, tasulise parkimisteenuse tellimus, parkimise eest tasumine hageja poolt, B OÜ leppetrahvi nõue hagejale, leppetrahvi tasumist tõendavad dokumendid, 13.05.2016 sõiduki üleandmise kohta vormistatud akt. Kohtu hinnangul ei saa 21.04.2016 leppetrahvi nõude (I kd tl 12) lisamisest hagiavaldusele järeldada hagejal selle dokumendi valduse saamist 21.04.2016 ja sellest omakorda, et hageja oleks sõidukit ise parklasse juhtinud ja parkinud. Lisaks ei haaku hageja väide 21.04.2016 leppetrahvi nõude saamisest oma valdusse tunnistaja AP ütlustega, mille kohaselt AP kinnitab, et siis kui tema parklasse jõudis, oli leppetrahvi nõue kojamehe vahel (II kd tl 167). Samuti ei saa hagiavaldusele lisatud sõidukist tehtud fotodest (I kd tl 13-18, 101-109) järeldada asjaolu, et hageja oleks sõlminud 21.04.2016 parkimislepingu kostjaga. Kostja väitel on need fotod tehtud alles 21.04.2016 õhtul ja järgnevatel päevadel (selle asjaolu üle pooltel vaidlus puudub). Seega pole need tehtud parkimise alustamise ajal. Samuti leidis kohus, et nimetatud fotodest pole võimalik järeldada, kes need on teinud. Hageja poolt kostja esindajale saadetud e-kirjade (I kd tl 20-27) osas märkis kohus, et neid on võimalik saata ka teise isiku eest ja teise isiku palvel ja ainuüksi kirjade saatmine ei tõenda, et hageja oleks ise parkimislepingu sõlminud. Nii nagu kohus märkis, ei ole vaidlust selles, et hageja ja AP on omavahel tuttavad, hageja ja AP on olnud kursusekaaslased ning ühist äri pidanud, samuti on kohus tuvastanud, et AP-l oli motiiv enda varasemaid võlgnevusi kostja ees varjata, samuti varjata 21.04.2016 parkimislepingu sõlmimist kostjaga. Samal põhjendusel leidis kohus, et hageja poolt 24.04.2016 kostjale leppetrahvi tasumisest (I kd tl 19) ning alates 25.04.2016 kuni 06.05.2016 tasulise parkimisteenuse tellimisest ja selle eest tasumisest (I kd tl 34, 165) ei saa järeldada 21.04.2016 parkimislepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel. Kohustuse täitmisest ei saa otseselt järeldada kohustuse täitnud isikul kohustuse olemasolu. VÕS § 78 kohaselt ei pea võlgnik kohustust täitma isiklikult. Hageja poolt 24.04.2016 saadetud e-kirja osas märkis kohus täiendavalt, et parkimislepingu sõlmimist hageja poolt viidatud e-kirjas ei ole mainitud. Samuti on e-kirjas hageja nimetanud ennast volitatud

isikuks. Kohus nõustus kostja käsitlusega, et nimetatud e-kirjast jääb mulje, et tegemist on hageja poolt mitte enda, vaid kellegi teise huvides tegutsemisega. Hageja väidab, et ta kirjutas 24.04.2016 e-kirjale alla „volitatud isik“ põhjusel, et tegemist oli rendilepingust tuleneva volitusega. Vaatamata sellele ei ole hageja kirjas kordagi maininud rendilepingut ennast. Kohus nõustus kostjaga, et 24.04.2016 kostjale leppetrahvi tasumine (I kd tl 19) viitab hoopis sellele, et hageja ei ole ise parkimislepingut sõlminud. Kui hageja oleks sõiduki ise parkinud, siis oleks tal olnud teada asjaolu, et parkimise eest on tasumata ja et leppetrahvi nõue on põhjendatud. Sellises olukorras oleks olnud mõistlik tasuda leppetrahv võimalikult kiiresti, mitte viivitada kuni 24.04.2016 või kuni 14 päeva. Hagejale B OÜ poolt esitatud 03.05.2016 ja 13.05.2016 leppetrahvi nõuded (I kd tl 32 ja tl 167) ning hageja poolt B OÜ-le leppetrahvi tasumine 07.05.2016 summas 1440 eurot (I kd tl 151) ja 25.05.2016 summas 1600 eurot (I kd tl 168), ei tõenda kohtu hinnangul hageja poolt parkimislepingu sõlmimist ega asjaolu, et 15.04.2016 rendileping oli sõlmitud. Asjaolust, et kostja andis 13.05.2016 sõiduki valduse üle hagejale (I kd tl 100), ei saa järeldada, et kostja oleks tunnistanud sõiduki õigustatud valdajana hagejat. Kohus määras 06.05.2016 määrusega hagi tagamise korras keelata kostjal aadressil J.Sütiste tee 19b, Tallinn asuvas parklas hageja poolt sõidukiga Lexus IS 300H (registreerimismärk XXX XXX) liiklemise mistahes viisil takistamine, st lõpetada hagi tagamise taotluse esitamise ajaks põhjustatud hageja valduse rikkumine. Kohus märkis hagi tagamise määruses, et määruse täitmiseks tuleb hagejal pöörduda kostja ja vajadusel kohtutäituri poole. 11.05.2016 täitmisteatest täiteasjas nr 022/2016/2411 (II kd tl 29) nähtub, et kohtutäitur Elin Vilippuse poole on pöördunud hageja kui sissenõudja ja võlgnikuks on kostja. Kohtutäitur on teinud ettepaneku täita täitedokument vabatahtlikult 10 päeva jooksul. Antud olukorras oli võimalik sõiduk üle anda võlgnikult sissenõudjale ehk kostjalt hagejale. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et tõendatud ei ole hageja poolt 15.04.2016 rendilepingu sõlmimine ega 21.04.2016 parkimislepingu sõlmimine. Sellest tulenevalt ei ole hagejal tulenevalt rendilepingust ega parkimislepingust kahju tekkinud, mistõttu kohus jättis hageja varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Kohus leidis, et hageja nõue ei kuulu rahuldamisele ka lepinguväliste võlasuhete sätete alusel kuna kohus tuvastas, et hagejal sõiduki valdust 21.04.2016 ei olnud ning kostja ei saanud sellisel juhul ka hageja suhtes heade kommete vastaselt käituda. Kuna kohus tuvastas, et hageja pole 21.04.2016 parkimislepingut sõlminud, puudub kohtul vajadus analüüsida, kas kostja oli 21.04.2016 õigustatud sõiduki liikumist takistama. Vastava asjaolu tuvastamise nõude saanuks esitada tegelikult parkimislepingu sõlminud isik. Kui hageja tasus pärast 21.04.2016 kostjale leppetrahvi ja tasus parkimise eest, võiks kuuluda hageja nõue selles osas lahendamisele alusetu rikastumise või käsundita asjaajamise sätete alusel, kuid nimetatud sätete kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid pole hageja poolt esitatud. Hageja on tuginenud sellele, et tegemist on tarbijaga ja kostja poolt rakendatud tüüptingimuste p 1 ja p 10 on tühised. Kohus märkis, et kuna tüüptingimused saavad olla poolte vahel sõlmitud lepingu osaks, siis olukorras, kus on tuvastatud, et poolte vahel lepingut ei olnud, puudub kohtul vajadus käsitleda asjaolu, kas hageja puhul oli tegemist tarbijaga ja käsitleda kostja poolt kasutatud tüüptingimuste tühisuse teemat. Samuti puudub kohtul vajadus käsitleda hageja viidatud VÕS § 141 lg 1 sätte võimalikku rikkumist kostja poolt. Samuti puudub kohtul vajadus käsitleda kostja väited leppetrahvi suuruse ebamõistlikkuse, kahju põhjusliku seose ja kostjale kahju ettenähtavuse osas.

Kohus leidis edasisest valduse rikkumisest hoidumise nõudega seoses, et hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada ja jättis kohus valduse rikkumisest edasise hoidumise nõude TsMS § 423 lg 2 p 1 ja 2 alusel läbi vaatamata. AÕS § 44 lg-st 1 tuleneva nõude üheks oluliseks eelduseks on asjaolu, et valduse kaotust pole toimunud. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et hagejal sõiduki valdust ei ole. Seega ei saa hageja kostja vastu AÕS § 44 lgst 1 tulenevat nõuet esitada ja hageja nõude rahuldamine ei ole õiguslikult võimalik. Kohtu hinnangul ei oma antud juhul tähtsust asjaolu, kas hagejal valdus varasemalt oli või mitte. Asjakohatu on kohtu hinnangul hageja viide TsMS § 210 lg-le 2. Kohus oli seisukohal, et TsMS § 210 ei reguleeri olukorda, kus muutub eseme valdus, vaid olukorda, kus asja või piiratud asjaõiguse kuuluvus (omandiõigus) muutub. Nii on sätte pealkiri väljendatud vaidlusaluse eseme võõrandamisena. Samuti on sätte lõigetes 1 ja 4 reguleeritud vaidlusaluse eseme võõrandamise või loovutamisega seonduvat. Riigikohus on märkinud, et TsMS § 210 eesmärgiks on normide kehtestamine, mis reguleerivad poolte vahetumist kohtumenetluses ja mis peavad muu hulgas tagama, et vaidlusaluse eseme võõrandamisega ei oleks võimalik tekitada õigustatud isikutele raskusi oma õiguste maksmapanekul (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15). Seega peab TsMS § 210 tagama menetlusosaliste poolt menetluse takistamise vältimine seeläbi, et võõrandatakse vaidlusalune ese. Otsuses nimetamata tõendid jättis kohus arvesse võtmata kui asjasse puutumatud. Kohus leidis TsMS § 445 lg-le 2 viidates, et käesolevas asjas 06.05.2016 määrusega kohaldatud hagi tagamine ei ole enam lahendi täitmiseks vajalik, mistõttu tuleb hagi tagamine tühistada. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja esitas menetluskuludena õigusabikulud summas 6174 eurot, riigilõivu ja tunnistajatasu 467,82 eurot ja 2 eurot äriregistri väljavõtte tasu, kokku 6643,82 eurot. Lisaks palus kostja välja mõista menetluskulu 06.12.2016 toimunud kohtuistungil osalemise eest vastavalt istungi kestusele, lähtudes tunnitasu suurusest 140 eurot pluss käibemaks. Kostja on kasutanud esindaja õigusabi hagi tagamise määrusega tutvumiseks, määruskaebuse esitamiseks, tutvumiseks hagiavaldusega, kostja vastuse koostamiseks, hageja menetlusdokumentide analüüsimiseks ja kostja seisukohtade koostamiseks, ettevalmistamiseks kohtuistungiteks ja osalemiseks kohtuistungitel. Kohus leidis, et kostja poolt osundatud menetlustoimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud. Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-11). Kohus leidis, et kostja märgitud menetlustoimingud on olnud sellised, millega vastaspool saab arvestada ja mis on tavapäraselt teisele menetluspoolele ette nähtav. Kokku on kostja lepingulisel esindajal kulunud menetlustoimingutele 50 tundi ja 20 minutit. Kohus leidis, et kuna tegemist on tõenduslikult keskmiselt keerukama vaidlusega, on igat menetlustoimingule kulunud aega eraldi võttes tegemist põhjendatud ajakuluga. Kohus leidis, et arvestades käesoleva asja tõenduslikku keerukust ja asjaolu, et kostja lepingulise esindaja puhul on tegemist vandeadvokaadiga, võib kostja lepingulise esindaja märgitud tunnitasu suurust 140 eurot, millele lisandub käibemaks, pidada põhjendatuks ja mõistlikuks tunnitasu suuruseks. Seega on põhjendatud kostja lepingulise esindaja kulud kuni 05.12.2016 kohtuistungini summas 6174 eurot ja 05.12.2016 kohtuistungiga seonduvad kulud summas 812 eurot (676,67 eurot, millele lisandub käibemaks summas 135,33 eurot), kokku summas 6986 eurot. Samuti on põhjendatud kostja poolt riigilõivu tasumine summas 50 eurot ja äriregistri väljavõtte eest tasu maksmine summas 2 eurot. Põhjendatud ei ole hagejalt kostja kasuks tunnistajatasu väljamõistmine. Vastavalt Harju Maakohtu 23.11.2016 määrusele tasus

kostja kohtu deposiiti tunnistajatasu kokku summas 407,82 eurot, juhuks kui tunnistaja AT ja VP taotlevad tunnistajatasu maksmist. 05.12.2016 toimunud kohtuistungil avaldasid tunnistajad, et tunnistajatasu ei soovi. Vastavalt TsMS § 195 lg 1 tagastab tagatise määranud või selle andmist võimaldanud kohus tagatise andja avalduse alusel tagatise kui tagatise andmise põhjus on ära langenud. Seega puudub alus vastavat summat välja mõista vastaspoolelt. Kostja esitas 20.12.2016 kohtule TsMS § 195 lg 1 kohase avalduse ja palus tunnistajatasu kokku summas 407,82 eurot tagastada. Kohus tagastas tunnistajatasu eraldi määrusega 21.12.2016. Seetõttu jättis kohus kostja taotluse tunnistajatasu summas 407,82 eurot hagejalt väljamõistmiseks rahuldamata. Eeltoodu põhjal määras kohus kostja menetluskuludena kindlaks 7038 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märkis kohus kostja taotlusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus 23.01.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 23.12.2016 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud. Samuti taotleb hageja enda vande all ülekuulamist. Maakohus on ebaõigesti jätnud rakendamata VÕS § 16 lg 1, § 20 lg 1 ja § 9 lg 1, § 35 lg 1, § 42 lg 1, lg 3 p-d 11 ja 37 ja vääralt ning TsMS § 230 lg-t 1 oluliselt rikkudes jaganud tõendamiskoormise poolte vahel. Tarbijal on faktiliselt võimatu tõendada parklasse sõitmist, kostjal kui professionaalsel teenuse osutajal on alati paremad võimalused korraldada oma teenuse osutamine nii, et teenuse kasutajad on tuvastatavad. Kostja parkimistingimused kui VÕS § 35 lg 1 alusel tüüptingimused ei sisalda mistahes VÕS § 141 lg 1 kohast teavet ja juhiseid selle kohta, et sõiduki parkijad peavad parkimislepingu sõlmimise tõendamiseks koguma tõendeid. Maakohus oleks pidanud hea usu põhimõttest tulenevalt pöörama tõendamiskoormise kostja kahjuks ümber ning leidma, et kui hageja väidab ja kinnitab lepingu sõlmimist ja kostja eitab lepingu sõlmimist, siis peab üksnes kostja tõendama, kellega ta on lepingu sõlminud. Nimetatud järeldus tuleneb ka Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-129-13 p-s 25, kus Riigikohus on selgitanud, et hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kohus rikkus oluliselt TsMS §-i 268, jättes põhjendamatult hageja vande all üle kuulamata asja lahendamisel olulist tähtsust omavas küsimuses ja olukorras, kus hagejal ei olnud võimalik muul viisil lepingu sõlmimise fakti tõendada. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohtadega viitega Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-3-16 p-le 11, et parkimislepingu sõlmimisel on isikul, kes sõidukit kasutas ja sõiduki parkimisalale parkis, kohustus seda asjaolu tõendada, kuivõrd nende asjaolude väljaselgitamine on sõiduki parkinud isiku kontrolli all ja parkimisteenust osutaval isikul on objektiivselt võimatu selle kohta tõendeid esitada. Kohus on Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-3-16 tsiteerinud kontekstiväliselt. Käesoleval juhul on tegemist oluliselt erineva olukorraga kui Riigikohtu lahendis käsitletud juhtumil. Riigikohtus käsitletud juhtumil eitas sõiduki omanik parkimislepingu sõlmimist, käesoleval juhtumil eitab teenuse osutaja parkimislepingu sõlmimist. Ka on maakohus alusetult jätnud käsitlemata hageja väited, et parkimistingimuste p 1 on tühine tüüptingimus.

Parkimistingimuste p 1 on VÕS § 42 lg 1 ning § 42 lg 3 p-de 11 ja 37 alusel tühine tüüptingimus. Parkimistingimuste p 1 on VÕS § 42 lg 3 p 11 alusel tühine tüüptingimus, kuna sisuliselt paneb see käesolevas tsiviilasjas tekkinud faktilist ja õiguslikku olukorda arvestades teenuse tarbijale tõendamiskoormise, mis seaduse kohaselt lasub üksnes vastustajal. Isik, kes tugineb lepingule ja nõuab lepingu alusel nii teenuse eest raha kui ka nõuab lepingu alusel leppetrahvi, peab tõendama ka lepingulise suhte olemasolu. Parkimistingimuste p 1 on VÕS § 42 lg 3 p 37 alusel tühine tüüptingimus, kuna näeb ette, et teatud teo tegemisel (sõiduki parklasse juhtimisel) loetakse lepingupoole tahteavaldus tehtuks. Selle tagajärg on see, et ainuüksi sõiduki juhi poolt parklasse autoga sisenemise teost ei saa järeldada lepingu sõlmimist. Hagejale ei selgitatud eraldi tema käitumise tähendust ega antud ka mõistlikku tähtaega tahteavalduse kinnitamiseks. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et olukorras, kus parkimistingimused väljendavad pakkumust, tuleb parkimisleping VÕS § 9 lg 1 alusel lugeda sõlmituks iga isikuga, kes väidab, et ta sõiduki kostja parklasse parkinud ning kes tunnustab kostja ees parkimistingimusi ja parkimistasu maksmise kohustust. Hageja on kostjale ja ka kohtule kinnitanud, et tema on sõiduki parklasse parkinud, tema on aktsepteerinud parkimistingimusi, tema on võtnud omale kohustuse tasuda parkimise eest ning võtnud kohustuse tasuda parkimistingimuste rikkumise eest ka leppetrahvi. Seega on VÕS § 9 lg 1, § 16 lg 1 ja § 20 lg 1 alusel üheselt tuvastav hageja ja kostja vahel parkimislepingu sõlmimine. Maakohus on ebaõigesti jätnud VÕS § 9 lg 1, § 16 lg 1 ja § 20 lg 1 rakendamata. Maakohus on tõendeid ebaõigesti, valikuliselt ning ühekülgselt hinnates leidnud, et tõendamata on asjaolu, et apellant on sõlminud parkimislepingu. Kohus on otsuse rajanud oletustele ja spekulatsioonidele, mitte asjas kogutud tõenditele, rikkudes seeläbi oluliselt TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Muu hulgas on kohus rajanud otsuse kostja töötaja AT kui valetunnistaja ütlustele, kuigi oleks pidanud need ütlused jätma TsMS § 238 lg 5 alusel asja lahendamisel arvestamata. Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et AT-l puudub huvi valeütlusi anda. Kohus on TsÜS § 89 lg-t 1 ebaõigesti rakendanud ja lugenud alusetult rendilepingu näilikuks tehinguks. Kohus ei ole viidanud tõenditele, millest nähtub rendilepingu näilikkus. Ka on kohtu seisukohad vastuolus Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-139-08 p-s 8 TsÜS § 89 lg-le 1 viidates selgitanud, et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Asjaolu, et tehingu näilikkuse hindamisel tuleb just tehingu sisu tehingus endas väljendatud tahteavalduste pinnalt hinnata, on Riigikohus rõhutanud ka hilisemates lahendites (3-2-1-137-09 p 11; 3-2-1-95-11 p 12). 15.04.2016 rendilepingus märgitud tahteavaldustest ei nähtu, et rendilepingu pooled oleksid sõlminud näiliku tehingu. Tõendeid, mis lubaksid väita rendilepingu näilikkust, ei eksisteeri. Tehingu näilikkust ei tõenda ka asjaolu, et AP tegeles 21.04.2016 sõiduki vabastamisega. Tõendatud on asjaolu, et hageja tegi sõiduki vabastamise ülesandeks AP-le ning kohtu seisukohtadest jääb arusaamatuks, miks pidi hageja ise veel asjaga tegelema, kui ta palus seda teha AP-l. Samuti leiab hageja, et kohtule ei ole esitatud ja kohus ei ole viidanud konkreetsetele tõenditele, milledest nähtub, et hageja on tasunud leppetrahvi ja parkimistasu kolmandate isikute eest. AP on tunnistajana selgitanud, et tema eest ei ole keegi leppetrahvi ega parkimistasu tasunud. Kohus on jätnud AÕS § 44 lg-t 1 ebaõigesti kohaldades ja TsMS § 210 lg-t 2 ning TsMS § 423 lg 2 p 1 ja 2 oluliselt rikkudes edasisest valduse rikkumisest hoidumise nõude läbi vaatamata. TsMS § 210 lg-st 2 nähtub üheselt, et sõiduki valduse tagastamine rendileandjale ei mõjuta asja menetlust ega muuda hageja hagi perspektiivituks. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kui apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb niikuinii jaotust muuta. Juhul kui

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb vähendada hagejalt väljamõistetavaid menetluskulusid ca 2000-3000 euroni. Kohus ei ole menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust sisuliselt käsitlenud ega hinnanud, vaid on suvaliselt kõik kulud välja mõistnud. Põhjendatuks ei saa pidada kostja poolt hagi tagamise määrusele esitatud määruskaebuse ja määruskaebuse tagamise taotluse koostamise kulusid põhjusel, et kohtud jätsid nii määruskaebuse kui ka määruskaebuse tagamise taotluse rahuldamata. Riigikohtu praktikas on peetud mõistlikuks käibemaksuta tunnitasuks maksimaalselt 120 eurot (3-2-1-39-16, p 13). Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot ületab antud määra tuntavalt. Seega tuleb ajatasu vähendada 120 euroni tunnis. Lisaks leiab hageja, et kostja on oma menetlusliku käitumisega ise põhjustanud võrdlemisi väikse vaidluse osas ebamõistlikult suured menetluskulud. Lisaks on kostja esitanud korduvalt ühesid ja samu väiteid, põhjustades seeläbi menetluskulude suurenemise. Hageja on seisukohal, et kostja vajalik ja põhjendatud menetluskulu ei ületa 2500-3000 eurot. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et vajalik on hageja vande all ülekuulamine ja taotleb enda vande all ülekuulamist järgmiste asjaolude suhtes: hageja juhtis ja parkis 21.04.2016 ca kl 09:10 paiku renditud sõiduki Lexus IS300H (reg. nr XXX XXX) Tallinnas J. Sütiste tee 19b parklasse, sõlmides seeläbi parkimislepingu, kuid jättes samas parkimise eest tasumata; hageja ei ole kostja leppetrahvinõuet tasunud kolmanda isiku eest, vaid tasus antud leppetrahvinõude enda eest, kuna rikkus kostjaga 21.04.2016 sõlmitud parkimislepingut. Hagejal ei ole objektiivselt võimalik eelnimetatud asjaolusid tõendada muude otseste tõenditega. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta hageja taotluse enda vande all ülekuulamiseks rahuldamata, jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 23.12.2016 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-i 2 alusel tühistada osas, milles maakohus määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks maakohtus 6338 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub muus osas täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Apellatsioonkaebuses kordab hageja juba maakohtus esitatud seisukohtu, millele on maakohus hinnangu andnud.

Vaidlus on jätkuvalt järgmiste põhiliste asjaolude üle. Kas hageja on 21.04.2016 parkimislepingu kostjaga sõlminud. Kas 15.04.2016 rendilepingu näol on tegemist näiliku tehinguga. Kas kostja poolt kasutatud tüüptingimuste p 1 ja p 10 on tühised. Samuti on vaidluse all, kas hageja on tasunud sõiduki tagastamata jätmisel liigselt leppetrahvi ning kas leppetrahvi suurus on mõistlik. Riigikohus on asunud seisukohale, et parkimislepingu sõlmimisel on isikul, kes sõidukit kasutas ja sõiduki parkimisalale parkis, kohustus seda asjaolu tõendada, kuivõrd nende asjaolude väljaselgitamine on sõiduki parkinud isiku kontrolli all ja parkimisteenust osutaval isikul on objektiivselt võimatu selle kohta tõendeid esitada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16). Maakohus leidis õigesti, et vaidlust pole küsimus, et parkimisleping loetakse aadressil J. Sütiste tee 19b, Tallinn asuvas parklas sõlmituks alates parkimise alustamisest ning lepingu poolteks saavad olla ühelt poolt sõiduki tegelikult parkinud isik ja teiselt poolt parkimisteenust osutav isik. Seega on oluline käesolevas asjas tuvastada, kes 21.04.2016 kella 09:00 ajal aadressil J. Sütiste tee 19b, Tallinn asuvas parklas tegelikult parkis ja sellega parkimislepingu sõlmis. Maakohus andis hinnangu kõigile asjas esitatud tõenditele ja leidis tõendeid kogumis hinnates põhjendatult järeldusele, et tõendatud ei ole hageja poolt 15.04.2016 rendilepingu sõlmimine ega 21.04.2016 parkimislepingu sõlmimine. Sellest tulenevalt ei ole hagejal tulenevalt rendilepingust ega parkimislepingust kahju tekkinud, mistõttu jättis maakohus hageja varalise kahju hüvitamise nõude õigesti rahuldamata. Põhjendatud ei ole hageja apellatsioonkaebuse toodud väited, mille kohaselt on parkimistingimuste punkt 1 VÕS § 42 lg 1 ning § 42 lg 3 p-de 11 ja 37 alusel tühine tüüptingimus. Ringkonnakohus leiab, et parkimistingimuste punkt 1 ei ole teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav. Põhjendatud on kostja seisukoht, mille kohaselt vaid sel viisil, nagu see on reguleeritud parkimistingimuste punktis 1, võimaldab seadus lepingu sõlmimist. VÕS § 9 lg 1 kohaselt on lepingu sõlmimiseks vaja pakkumust ja nõustumust. Siinjuures omab tähtsust VÕS § 9 lg 2 teine lause, millest nähtub, et kui nõustumus väljendub teos, loetakse leping sõlmituks alates teo tegemisest, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast see tuleneb. Käesoleval juhul tulenebki parkimistingimuste punktist 1, et alates teo tegemisest ehk sõiduki parklasse sisenemisel loetakse parkimisleping sõlmituks. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud väitega, mille kohaselt on maakohus on jätnud AÕS § 44 lg-t 1 ebaõigesti kohaldades ja TsMS § 210 lg-t 2 ning TsMS § 423 lg 2 p 1 ja 2 oluliselt rikkudes edasisest valduse rikkumisest hoidumise nõude läbi vaatamata. TsMS § 210 lg-st 2 nähtub üheselt, et sõiduki valduse tagastamine rendileandjale ei mõjuta asja menetlust ega muuda hageja hagi perspektiivituks. Apellatsioonkaebuse punktides 1.19. ja 1.20. on kirjeldatud lepingu ülevõtmist VÕS § 179 tähenduses, mis on võimalik vaid teise lepingupoole nõusolekul. Kostja nõusolekut 21.04.2016 parkimislepingu üle võtmiseks tõendatud ei ole. Apellatsioonkaebuse punktides

kohtumenetluses hageja ei käsitlenud. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt TsMS § 652 lgst 2 ei ole apellandil selliste uute väidete esmakordne esiletoomine apellatsioonimenetluses õiguslikult võimalik. TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud asjaolude esinemist ei ole apellant põhistanud ning seetõttu jätab ringkonnakohus nimetatud uued väited tähelepanuta. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus on jätnud AÕS § 44 lg-t 1 ebaõigesti kohaldades ja TsMS § 210 lg-t 2 ning TsMS § 423 lg 2 p 1 ja 2 oluliselt rikkudes edasisest valduse rikkumisest hoidumise nõude läbi vaatamata. TsMS § 210 lg-st 2 nähtub üheselt, et sõiduki valduse tagastamine rendileandjale ei mõjuta asja menetlust ega muuda hageja hagi perspektiivituks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. AÕS § 44 lg 1 kohaselt on valdajal õigus nõuda valduse rikkumise korral rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist. Valduse edasisest rikkumisest hoidumise nõude eelduseks on see, et hageja peab olema asja valdaja, toimuma peab valduse rikkumine, rikkumine peab tulenema teise isiku tegevusest, valduse rikkumist on alust eeldada ka tulevikus ja valdaja soovib ennast tulevikus toimuda võiva rikkumise eest kaitsta. Seega on AÕS § 44 lg-st 1 tuleneva nõude üheks oluliseks eelduseks asjaolu, et valduse kaotust pole toimunud. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et hagejal sõiduki valdust ei ole. Seega ei saa hageja kostja vastu AÕS § 44 lg-st 1 tulenevat nõuet esitada ja hageja nõude rahuldamine ei ole õiguslikult võimalik. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud ka maakohtu poolt kindlaksmääratud kostja menetluskulude rahalise suuruse, leides, et maakohus ei ole menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust sisuliselt käsitlenud ega hinnanud, vaid on suvaliselt kõik kulud välja mõistnud. Kostja menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamise osas nõustub kolleegium osaliselt kaebuses osundatuga ja leiab, et maakohtu otsus kostja menetluskulude hindamise osas on valdavas osas sisuliselt põhjendamata. Ainsaks sisuliseks põhjenduseks, millele kohus on otsusest nähtuvalt kulude hindamisel tuginenud, on asjaolu, et tegemist on tõenduslikult keskmisest keerukama vaidlusega ja et kostja märgitud menetlustoimingud on olnud sellised, millega vastaspool saab arvestada ja mis on tavapäraselt teisele menetluspoolele ette nähtav. Muid sisulisi põhjendusi, millele tuginedes kohus järeldas, et kostja menetluskulud ja nende ajakulu on põhjendatud ja vajalik, vaidlustatud otsusest ei nähtu. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluse puhul on tegemist iseseisva hagita menetlusega, mille puhul tuleb kohtul ametiülesande korras kontrollida avalduse põhjendatust alati, st ka siis kui avaldusele vastuväiteid ei esitata ning võtta kirjalikult, lahendi motiveerivas osas nende osas seisukoht. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole otsust kostja menetluskulude hindamise osas piisavas ulatuses põhjendanud. Nimetatud maakohtu rikkumine on võimalik kõrvaldada ringkonnakohtul. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse osas, arvestades hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud vastuväiteid kostja kuludele. Maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulutas kostja lepinguline esindaja 09.05.2016 ja 10.05.2016 Harju Maakohtu 06.05.2016 hagi tagamise määrusele määruskaebuse koostamisele kokku 5 tundi. Ringkonnakohus peab põhjendatuks apellatsioonkaebuses esitatud hageja vastuväidet, mille kohaselt ei ole hagi tagamise määrusele määruskaebuse koostamise kulu põhjendatud, kuna kohus jättis määruskaebuse rahuldamata. Seoses eeltoodud vastuväitega selgitab ringkonnakohus, et menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on kulude vajalikkus ja põhjendatus. Arvestades, et kostja ei

saavutanud 10.05.2016 esitatud määruskaebusega (kd I tl 46-54) soovitud tulemust, s.o kaebus jäi rahuldamata ja hagi tagamine jõusse, ei saa selle koostamise 5-tunnist ajakulu pidada ka põhjendatud kuluks, mille vastaspool peaks hüvitama. Seega peab ringkonnakohus eeltoodud osas apellatsioonkaebust põhjendatuks ja leiab, et selles osas tuleb vaidlustatud maakohtu otsuses kindlaksmääratud kostja õigusabikulusid vähendada. Arvestades kostja lepingulise esindaja tunnihinda 140 eurot ja asjaolu, et kostja palus maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas mõista menetluskulud välja ilma käibemaksuta, vähendab ringkonnakohus kostja menetluskulusid 700 euro võrra (5h x 140). Ülejäänud kostja menetluskulude osas leiab ringkonnakohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud iga menetluskulu komponendi vajalikkust ja põhjendatust, et nende hindamise osas on maakohus jõudnud lahendis õigele lõppjäreldusele. Kolleegiumi hinnangul on ülejäänud kostja lepingulise esindaja poolt õigusabi osutamiseks tehtud toimingud vajalikud ja nende ajakulu vastab asja materjalidest nähtuva tehtud töö mahuga. Põhjendatud on ka kostja menetluskulude nimekirja 06.05.2016, 21.10.2016 ja 05.12.2016 kirjetes kajastatud suhtlemine ja nõupidamine kliendiga, mis küll toimiku materjalides ei kajastu, kuid mis on kliendi õiguste efektiivseks kaitseks tingimata vajalik toiming ja oluline osa esindaja esindusfunktsiooni teostamisest. Arvestades maakohtu menetluses esitatud dokumentide ja tõendite mahtu ja sisu, asjas toimunud kohtuistungite kestust, samuti asjaolu, et käesolev asi on tõenduslikult keskmisest keerukam, leiab ringkonnakohus, et kostja esindaja poolt maakohtu menetluses kostja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud toimingute maht ja kulu on põhjendatud ja vajalik. Kostja poolt menetluskulude nimekirjas märgitud ülejäänud toimingute ajakulu ei saa seega pidada ülemääraseks ning puudub alus nende vähendamiseks. Erinevalt kaebuses väidetust ei anna ülejäänud kostja menetluskulude vähendamiseks alust ka väidetav kostja õiguste pahauskne kasutamine menetluses. Kolleegiumi hinnangul on kostja menetluses tema vastu esitatud nõudele põhjendatult vastu vaielnud, sh esitanud seisukohti vastuseks hageja väidetele, ning väidetavat pahausksust oma õiguste kasutamisel kostjale menetluses ette heita ei saa. Kaebuses on hageja esitanud vastuväite ka kostja esindaja tunnitasule, leides, et esindaja tunnitasu suurus 140 eurot ületab Riigikohtu praktikas (lahend 3-2-1-39-16, p 13) mõistlikuks käibemaksuta tunnitasuks peetud 120 eurot. Ringkonnakohus ei pea hageja eeltoodud vastuväidet põhjendatuks ja jagab maakohtu seisukohta, et kostja vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnihinda 140 eurot, millele lisandub käibemaks, saab käesoleval juhul pidada mõistlikuks ja põhjendatuks. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 153 eurot ilma käibemaksuta (määrus asjas nr 3-2-1-115-14) ja tunnitasu 165 eurot ilma käibemaksuta (otsus asjas nr 3-2-1-131-16). Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja tunnitasu hind 140 eurot on vaidluse keerukust, asjas esitatud tõendite mahtu ja asjaolu, et esindaja on kogenud ja kõrgelt kvalifitseeritud õigusteenuse osutaja (vandeadvokaat), arvestades mõistlik ja põhjendatud. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse väidete põhjal tuleb vaidlustatud maakohtu otsuses kindlaksmääratud kostja menetluskulude suurust vähendada 700 euro võrra. Ülaltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, muutes maakohtu otsust kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Muus osas apellatsioonkaebuse väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Menetluskulud

Kuivõrd ringkonnakohtu otsuse tulemusel jääb maakohtu otsus sisulises osas muutmata ja kohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse vaid menetluskulude kindlaksmääramist puudutavas osas, peab ringkonnakohus TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt põhjendatuks jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Ringkonnakohtu 30.03.2017 istungil esitatud menetluskulude nimekirjas palub kostja määrata kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõista hagejalt kostja kasuks välja 1610 eurot (ilma käibemaksuta) ja viivise menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt kostja menetluskulude nimekirjale koosnevad kostja menetluskulud õigusabikuludest summas 1610 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja vandeadvokaadist lepinguline esindaja on osutanud kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 11,5 tunni ulatuses tunnitasuga 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Osutatud õigusabi seisneb 13.02.2017 vastuse koostamises apellatsioonkaebusele – 6h, 29.03.2017 tutvumises hageja 22.03.2017 protsessidokumendiga ning ettevalmistumiseks istungiks – 2,5h ning 30.03.2017 kohtukõne teeside koostamises – 3h. Lisaks on kostja palunud kohtuistungil määrata kindlaks kostja kulud seoses istungil osalemisega vastavalt kohtuistungi protokollile tunnitasuga 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Ringkonnakohtu 30.03.2017 istungil märkis hageja esindaja, et jätab vastaspoole kulud kohtu hinnata. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvat kostja lepingulise esindaja ajakulu kokku 11,5 tundi õigusabi osutamiseks apellatsioonimenetluses pidada täies ulatuses põhjendatuks. 30.03.2017 ajakulu 3 tundi kohtukõne teeside koostamiseks on kohtu arvates põhjendamatu. Kostja teeside koostamise kulu osas leiab ringkonnakohus, et teeside koostamise kulu ei ole põhjendatud ega vajalik TsMS § 175 lg 1 mõttes, kuivõrd kirjalike teeside esitamise kohustust kohtuistungil ei ole ning kohus sellise menetlusdokumendi koostamist ei palunud. Tegemist ei ole sellise kuluga, mille peaks välja mõistma vastaspoolelt, kuivõrd menetlusosalise seisukohad nii hagiavalduse vastuses kui ka järgnevates menetlusdokumentides, sh vastuses apellatsioonkaebusele, mida menetlusosaline on kohustatud kohtule esitama enne kohtuvaidlusi, peaksid olema niivõrd läbi mõeldud, kokkuvõtlikud ja ammendavad, et teeside esitamise vajadus kohtuistungil puudub. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja on vastuses apellatsioonkaebusele esitanud oma põhjalikud ja mahukad vastuväited ning sisuliselt on kohtukõne teeside puhul tegemist varasemalt menetluses esitatud põhiseisukohtade kordamisega, ei pea ringkonnakohus teeside koostamise ajakulu põhjendatuks. Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide mahtu ja sisu, leiab, et ülejäänud kostja esindaja poolt apellatsioonimenetluses tehtud toimingud on kostja õiguste efektiivseks kaitseks TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalikud ning kuuluvad väljamõistmisele. Samuti on ringkonnakohtu hinnangul käesoleva vaidluse keerukust ning kostja esindaja kvalifikatsiooni arvestades põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga kostja esindaja tunnihind 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Vastavalt ringkonnakohtu 30.03.2017 istungil taotletule mõistab ringkonnakohus kostja kasuks välja ka kostja põhjendatud menetluskulu seoses istungil osalemisega, mis istungi kestust (54 min) ja esindaja

tunnihinda arvestades on 126 eurot (140 x 54 min). Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja on kohtule esitatud menetluskulude nimekirjas palunud menetluskulud välja mõista ilma käibemaksuta, samuti arvestades, et kostja on käibemaksukohustuslaste registrist nähtuvalt registreeritud käibemaksukohustuslasena ja saab seega tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, peab ringkonnakohus kostja õigusabikulu apellatsioonimenetluses põhjendatuks kokku 9 tunni ja 24 minuti ulatuses, s.o summas 1316 eurot ilma käibemaksuta (9h 24min x 140). Vastavalt kostja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.