Määruse tegemise aeg ja koht 31.03.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-25-2878
Kohtuasi
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.02.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
M.Z 07.03.2025 määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik M.Z (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 22.02.2025 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja või PERH) esitas 21.02.2025 Harju Maakohtule taotluse kohaldada esialgse õiguskaitse korras M.Z (puudutatud isik või patsient) suhtes tahtest olenematut ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Avaldaja taotles arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit esialgse õiguskaitse kohaldamist ja ühtlasi selle pikendamist kuni 40 päevani. Taotlusele oli lisatud 21.02.2025 psühhiaatri arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta.
1.1.Puudutatud isik viibib esmakordselt statsionaarsel ravil PERH-i psühhiaatriakliinikus. Valvearst vormistas puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse 20.02.2025 kell 15.31.
1.2.Patsient toimetati valvetuppa kiirabi poolt. Kiirabi andmetel kutsuti patsiendile kiirabi põlvevalu tõttu ning ta toimetati Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda. Patsient põgenes ega andnud oma asukoha kohta mingit infot abikaasale, mistõttu hakkas patsienti otsima politsei. Patsient leiti kesklinnast Sportlandi poest ja toimetati PERH-i psühhiaatriakliiniku valvetuppa.
1.3.Patsient avaldas, et tema mees viis lapse oma vanemate juurde, aga last pole kuskil, KAPO olevat teda sellest teavitanud. Patsient süüdistas, et abikaasa andvat talle narkootikume, sunnib endaga seksima ja teeb temast pornot. Ta tegevat ka lapsest pornograafilisi materjale ja sellekohased videod olevat politsei käes. Valvetoas jäi patsiendi käitumisest mulje, et tal esinevad ka nägemismeelepetted. Patsiendi mõtteavaldused olid paraloogiliste seostega ja segased.
1.4.21.02.2025 seisuga ei olnud patsiendi seisund paranenud. Patsient oli jätkuvalt psühhootiline. Patsient rääkis jätkuvalt, et mees annab talle narkootikume, vägistab teda koos sõpradega, teeb temast pornograafilisi videoid ja müüb neid. Samuti tegevat ta lapsest pornograafilisi videosid ja müüvat neid. Nüüd viinud mees lapse ära ja ilmselt tappis ta ära. Kord ütleb patsient, et see on tema laps, siis jälle väidab, et ainult mehe oma. Patsiendi mõttekäik oli jätkuvalt segane ning raskesti jälgitav.
1.5.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (äge psühhoos F23), puudub haiguskriitika ning sellest lähtuvalt võim adekvaatselt hinnata ravivajadust. Ravita jäämisel võib puudutatud isik oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele.
2.Maakohus rakendas 21.02.2025 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 20.02.2025 kell 15.31 kuni 24.02.2025 kell 15.31. Ühtlasi andis maakohus loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.
2.1.Maakohtu hinnangul olid ravidokumendid piisavad, et otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise vajalikkuse üle ning lahendas esialgse õiguskaitse taotluse puudutatud isikut ära kuulamata.
2
2-25-2878
2.2.Maakohus leidis, et puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire tõttu on tema käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Raske psüühikahäire ägenemine piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Puudutatud isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek ravi jätkamiseks kodustes tingimustes. Puudutatud isik on ravita jäämisel ohtlik endale ja ümbritsejatele. Vaenuliku ja kahtlustava suhtumise tõttu ümbritsevatesse võib ta muutuda agressiivseks ja seeläbi sattuda ka ise rünnakute ohvriks. Tema käitumine on ajendatud nägemismeelepetetest. Puudutatud isik ei adu enda probleemi. Puudutatud isik ei ole käesolevalt võimeline hindama oma tervislikku seisundit ega andma teadvat nõusolekut raviks. Arvestades isiku psüühikahäiret ning asjaolu, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, siis tuli maakohtu hinnangul kohaldada esmast õiguskaitsevahendit.
3.Maakohus pikendas 22.02.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o alates 20.02.2025 kell 15.31 kuni 01.04.2025 kell 15.31. Maakohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpeb 01.04.2025 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Kui puudutatud isik vabastatakse kinnisest asutusest enne kohtu määratud aega, tuleb avaldajal sellest kohut viivitamata teavitada.
3.1.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 21.02.2025. Puudutatud isik selgitas, et mees talle halba ei soovi, mees väga armastab teda. Küsimusele, kas tal on poeg, ütleb, et see on mehe poeg. Küsimusele, kas mehe eelmisest suhtest, vastab et ei. Küsimusele, kas tema ei olegi seda last sünnitanud, vastas puudutatud isik, et sünnitas, aga ei sündinud keegi. Jutu sees siiski ütleb lapse kohta „meie poeg“. Hõõrub oma põlve ja ütleb, et see valutab, kogu aeg väriseb. Selgitab, et on igati mehe kontrolli all, mehe käes on naise dokumendid ja pinkoodid, mees otsustab kõik ja räägib kõigile, et naine on hull. Küsimusele tugivõrgustiku kohta vastab, et tal pole kedagi. Küsimusele, kas vanemad on, vastab, et kui mees pole neid ära tapnud, siis on. Mees ei luba vanematega suhelda.
3.2.Maakohus kuulas ära raviarsti, kes jäi esitatud taotluse juurde. Haiglas olles ei ole puudutatud isiku seisund märkimisväärselt paranenud. Raviarst märkis, et mõnda aega käitunud abikaasa sõnul kahtlaselt, aga viimasel ajal on kehvemaks läinud. Eile haiglas naeratas lambi poole, ütles, et mees seal jälgib. Naine katsus ka oma riideid ja ütles, et need on narkootikumidega koos. Lühikese aja jooksul, mis ta on haiglas olnud, pole eriti midagi muutunud. Ise väidab, et on siin haiglas varem olnud, aga arstid selle kohta sissekandeid ei leidnud. Digilugu on tühi. Mees seostab sellega, et aasta tagasi oli konflikt vanematega, need hakkasid naist terroriseerima.
3.3.Määratud esindaja toetas PERH-i avaldust ja leidis, et puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse paigutamine ning tahtest olenematu ravi jätkamine esialgse õiguskaitse korras enam kui 48 tunniks kohtumääruse alusel vastab puudutatud isiku huvidele.
3.4.Muude isikute ärakuulamist ei pidanud maakohus vajalikuks. Arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. 3
2-25-2878
3.5.Ärakuulamisel veendus maakohus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Haiglaravita jäädes on puudutatud isik käesoleval ajal ohtlik eelkõige enesele, aga ka ümbritsevatele. Puudutatud isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust ega haiguse ägenedes kontrollima enda käitumist. Puudutatud isiku ohtlikkus enda elule ja tervisele lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku raviarsti arvamuse kohaselt on vajalik tahtest olenematu ravi pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel ohustab ta psüühikahäire tõttu eelkõige enda elu ja tervist, kuid võib olla ohtlik ka teistele. Seega ei ole puudutatud isiku seisund alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud.
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
4.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub, et temale määratud tahtest olenematu ravi lõpetataks või lühendataks ca 3 nädala võrra. Puudutatud isik selgitab, et 20.02.2025, kui ta esmalt ravile paigutati, oli ta oma abikaasa poolt talle tema teadmata sissejoodetud või -söödetud narkoainete vms mõju all. Seetõttu tema jutt ja selgitused kohtunikule võisid olla ebaadekvaatsed. Nüüdseks on ta organism eelnimetatud ainetest vabanenud ja ta oskab olukordi õigesti hinnata. Puudutatud isikul on kodus tema ja ta abikaasa ühine 10-aastane poeg, kes teda vajab ja kes varem pole kunagi ilma temata elanud. Puudutatud isik kinnitab, et on terve ning ei vaja ravi.
5.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis PERH-ile tähtaja sellele vastamiseks. PERH vaidles kaebusele vastu. Patsient põeb rasket psüühikahäiret (äge psühhoos F23). Patsiendi kliinilises pildis hetkel domineerivad kahjustus- ja mürgitusluulumõtted oma lähedaste suhtes (avaldab, et vend peksis teda; et abikaasa mürgitas teda „psühhoanalüütikumitega“, täpsemalt patsiendi sõnul olansapiini, kariprasiini tablettidega). Lähedastelt saadud info alusel erineb aga tegelik olukord patsiendi väidetest oluliselt. Abikaasa sõnul pole kodus kunagi selliseid ravimeid olnud ning ta pole neid patsiendile andnud. Patsiendi ema kinnitas arstile, et patsiendi peksmine venna poolt ei vasta samuti tõele. Lisaks on teada, et patsiendi mainitud preparaadid, mida tema olevat kodus saanud, vähendavad psühhoosi sümptomeid (luulumõtted, mõttekäiguhäired, rahutus jne), mitte ei põhjusta neid, nagu on patsient veendunud. Patsient kannatab käesolevalt olematu haiguskriitika, mõttekäiguhäirete ja luulumõtetest ajendatud tahteaktiivsuse all. Viimaste päevade jooksul on patsiendi seisund kergelt paranenud (muutus rahulikumaks ja tasakaalukamaks, paranes enesetunne), siiski vajab ta ravi jätkamist.
6.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).
8.Kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust arvata, et puudutatud isik enam ravi ei vaja. Puudutatud isikul esineb psühhiaatrite arvamuse kohaselt raske psüühikahäire (äge psühhoos F23), puudub haiguskriitika ning sellest lähtuvalt võime adekvaatselt hinnata 4
2-25-2878 ravivajadust. Patsiendi enda arvamus haiguse kohta ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määrav psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Pigem kinnitavad tsiviilasjas kogutud materjalid raviarsti arvamust, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika. Kolleegiumil puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Maakohtu kogutud andmed viitavad sellele, et puudutatud isik on haiglaravita jäädes ohtlik eelkõige enesele, aga ka teistele. Avaldaja 21.03.2025 vastusest määruskaebusele nähtub, et puudutatud isik kannatab olematu haiguskriitika, mõttekäiguhäirete ja luulumõtetest ajendatud tahteaktiivsuse all. Kuigi viimaste päevade jooksul puudutatud isiku seisund kergelt paranes, siis vajas ta psühhiaatri hinnangul siiski ravi jätkamist. Seega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku seisund ei ole alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud.
9.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja pikendamiseks.
10.Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 3 ls 1 järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud. Resolutsioonis märgitakse menetluskulude jaotus nii maa- kui ka ringkonnakohtus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.
11.TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
(allkirjastatud digitaalselt)
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.