Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere, Ele Liiv
Määruse tegemise aeg ja koht
10. aprill 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-13725
Tsiviilasi
VK avaldus igamisega
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 27. veebruari 2017. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VK määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja VK (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal
omandiõiguse
tunnustamiseks
Puudutatud isik 1 MK (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maia Ploom Puudutatud isik 2 ÕS (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maia Ploom Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 27. veebruari 2017. a määrus muutmata ja VK määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta VK-le ringkonnakohtus osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda. MK ja ÕS menetluskulud jätta VK kanda.
3.Rahuldada MK taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja välja mõista VK-lt MK kasuks 105 eurot õigusabi tasu hüvitamiseks.
Rahuldada ÕS taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja välja mõista VKlt ÕS kasuks 105 eurot õigusabi tasu hüvitamiseks.
5.Rahuldada vandeadvokaadi Vahur Krinali 31. märtsi 2017. a taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.
6.Määrata Osaühingule Rüütli Advokaadibüroo ringkonnakohtus VK-le osutatud riigi õigusabi eest riigieelarvest makstavaks tasuks 96 eurot (koos käibemaksuga).
7.Saata määrus punkti 7 osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks Osaühingule Rüütli Advokaadibüroo. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele ja Eesti Vabariigile (Rahandusministeeriumi kaudu). Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Määruse resolutsiooni ülejäänud punktide peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada (riigi õigusabi seadus (RÕS) § 23 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 178 lg 2). Avalduse asjaolud
1.VK (avaldaja) esitas 12. septembril 2016. a Pärnu Maakohtule avalduse tunnustada avaldaja ainuomandiõigust kinnistule, asukohaga XXX.
2.Avalduse kohaselt on 2. juunil 1998. a tehtud kinnistamisotsus, mille on alusel on XXX asuv XXX maaüksus kantud kinnistusraamatusse avaldaja nimele. Seega on avaldaja kinnistusraamatu andmetel kinnistu, asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXX), omanikuks.
3.4. aprillil 2001. a suri avaldaja abikaasa NK. 25. juulil 2001. a välja antud seadusejärgse pärimistunnistusest nähtuvalt on tõendatud, et poole NK pärandvarast päris avaldaja kui tema abikaasa ning pärandvara koosnes hoiusest koos juurdekuuluvate protsentidega Hansapangas. Eelnimetatud pärimistunnistus vaidlusalust kinnistut ei puuduta ja seda ilmselt seetõttu, et see kuulus avaldajale, kuna kinnistu oluliseks osaks oleva elamu oli avaldaja soetanud enne NK-ga abiellumist koos oma esimese abikaasaga.
4.Avaldaja taotleb asjaõigusseaduse (AÕS) § 123 alusel avaldaja ainuomandiõiguse tunnustamist XXX kinnistule, kuna avaldaja soovib kinnistu kinkida oma tütrele ja notar keeldub kinnistu kinkelepingu vormistamisest ilma surnud NK teiste pärijate MK ja ÕS (puudutatud isikud) nõusolekuta. Avaldaja leiab, et sõltumata pärimistoimingutest on tema ainuõigus antud kinnistule saabunud ka asjaõigusseaduses määratud igamissätete alusel. Arvestades asjaolu, et pärimistoimik avati 2001. a ning seda, et asjaõigusseadus on vastu võetud 2003. a, on tähtaeg omandiõiguse tunnustamiseks igamise kaudu saabunud vähemalt 2013. a. Kogu selle aja on avaldaja vallanud ja kasutanud antud kinnistut ning tasunud ka maamaksu, mistõttu on igamise eeldused täidetud. Puudutatud isikute seisukohad
5.Puudutatud isikud palusid jätta avalduse rahuldamata.
6.Peale NK surma väljastati avaldajale ja NK õdedele MK-le ja AS-le pärimisõiguse tunnistused ning nad võtsid pärandi vastu. Kõik pärijad said osa NK pangakontol olnud rahast. Seega kõik kolm NK pärijat, s.o avaldaja ja tema meheõed, on kogu NK pärandi vastu võtnud, sealhulgas ka osa vaidlusalusest kinnistust. AS suri 26. novembril 2008. a ja tema ainuke pärija oli tütar ÕS, kellele läksid üle kõik pärandaja õigused ja kohustused. Seetõttu on notaril antud juhul õigus nõuda puudutatud isikute nõusolekut.
7.Asjaolu, et puudutatud isikud ei ole omanikena kinnistusraamatusse kantud, ei muuda nende omandit olematuks. Kinnistusraamatu kanne ei loo omandit, vaid üksnes registreerib seda. Nii oli see ka maaüksuse kinnistusraamatusse kandmisel, kui
kinnistusraamatusse kanti omanikuna sisse ainult üks abikaasadest nagu 1998. a kombeks oli.
8.Täiendavalt leiavad puudutatud isikud, et avaldaja teadis alates pärandi avanemisest, et NK õed on koos avaldajaga NK pärandvara pärijad, sest nad jagasid pärandiks olnud pangakontodel olnud raha. Maakohtu määrus
9.Pärnu Maakohus jättis 27. veebruari 2017. a määrusega avalduse omandiõiguse tunnustamiseks igamisega rahuldamata.
10.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt nõustus kohus puudutatud isikutega, et vaidlust ei saa olla selles, et NK õed on tema pärijateks koos avaldajaga, sõltumata sellest, et nad ei ole kinnistusraamatusse omanikena kantud. Seda seetõttu, et pärast NK surma 25. juulil 2001. a ja 26. oktoobril 2001. a välja antud seadusejärgse pärimistunnistuste kohaselt on NK pärandvara pärijateks vastavalt abikaasa VK ja õed MK ja AS. Kuna pärimistunnistus reguleeris vaid hoiuse pärimist, jäi XXX kinnistu omandiõigus reguleerimata. Samas sätestas pärandi avamise ajal kehtinud pärimisseaduse (PärS) § 117 lg 3, et NK õed on kogu tema pärandi pärijateks isegi siis, kui neile ei oleks väljastatud pärimisõiguse tunnistust ja nad oleksid ilma pärimisõiguse tunnistuseta osa pärandist vastu võtnud.
11.Maakohus selgitas, et AÕS § 123 lg 1 kohaselt kui isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna seadusliku aluseta, saab ta kinnisasja omanikuks, kui ta valdab kinnisasja 10 aasta jooksul katkematult nagu omanik. Maakohtu hinnangul ei ole antud juhul AÕS § 123 kohaldamise eeldused täidetud. Avaldaja on väitnud nagu oleks vaidlusalune kinnistu tema lahusvara, kuid omanikukanne on tehtud kinnistusraamatusse 12. märtsil 1998. a sõlmitud asjaõiguslepingu alusel ja seega õiguslikul alusel ning ajal, mil avaldaja oli NK-ga abielus. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid avaldaja väidet talle XXX kinnistus ainuomanikuna kuuluvuse kohta. Kui hooned soetati lahusvarana, kuid maa hoonete juurde erastati/osteti abielusuhte ajal, on tegemist abikaasade ühisvaraga, mitte ühe abikaasa lahusvaraga sõltumata kinnistusraamatu kandest.
12.Igamisaja arvutamisele, heas usus katkematule ja vaidluseta valdamisele ja igamise peatamisele täies mahus rakendatakse AÕS § 111-114 sätteid. AÕS § 111 kohaselt on igamine välistatud, kui valdaja on pahauskne. Valdaja on pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. Avaldaja jagas koos NK teiste pärijatega NK pärandit (pangakontol olev raha), seega teadis avaldaja NK pärandi avanemisest ja pidi teadma, et ta XXX kinnistu valdusega ei omandanud kinnistut.
13.Kohus jättis TsMS § 172 lg 7 teise lause alusel menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus pidas puudutatud isikute lepingulise esindaja tasu kokku 540 eurot põhjendatuks ja vajalikuks menetluskuluks. Kuigi TsMS § 190 lg-st 4 tuleneb, et antud juhul peaks avaldaja vaatamata riigi õigusabi andmisele tasuma ka riigi õigusabi tasu ja kulud, pidas kohus lähtudes TsMS § 190 lg-st 7 õigeks ja õiglaseks jätta need kulud riigi kanda. Määruskaebus
14.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega avaldus rahuldada ja tunnustada VK ainuomandiõigust XXX kinnistule igamissätete alusel.
15.Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et kohus on asunud väärale seisukohale, et valdaja on pahauskne ja seetõttu on igamine välistatud. Avaldaja on heauskselt vallanud XXX kinnistut alates kinnistusraamatu kande tegemisest 1998. a.
16.Alates pärimisõiguse tunnistuse väljastamisest 26. jaanuaril 2001. a tekkis puudutatud isikutel õigus asuda kinnistut valdama või nõuda omanikukande tegemist. Sellest ajast tekkis ka olukord, mil avaldaja ei olnud kogu kinnistu omanik seaduslikul alusel. Puudutatud isikud ei asunud omanikuõigusi teostama ning hakkas kulgema igamiseks vajalik aeg, milleks AÕS § 123 järgi on 10 aastat. Avaldaja ei ole teinud puudutatud isikutele takistusi nende õiguste teostamisel.
17.Kohus mõistis ebaõiglaselt avaldajalt välja menetluskulud puudutatud isikute kasuks, jättes arvestamata avaldaja majandusliku olukorra, mis annab aluse menetluskulude vähendamiseks. Vastus määruskaebusele
18.Puudutatud isikud leiavad, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluse edasine käik
19.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
21.Esiteks selgitab ringkonnakohus pärimisega seonduvat. Tsiviilasjas ei ole vaidlust pärijate ringis ega ka pärandvara koosseisus. Nii avaldaja kui puudutatud isikud on pärandvara vastu võtnud. Ringkonnakohus selgitab, et pärand on tervik, mitte üksikud esemed. Kui pärija asub valdama ja kasutama mingit osa pärandvarast, loetakse et ta on vastu võtnud kogu pärandi (pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 121). Seega vaatamata asjaolule, et välja antud pärimistunnistustele on pärandvara nimekirja märgitud vaid hoius, mida kõik pärijad valdama ja kasutama asusid, on pärijad vastu võtnud ka mõttelise osa avaldaja ja pärandaja ühisomandisse kuulunud kinnistust, mida seni on vallanud ja kasutanud vaid avaldaja. Kuigi 2001. a oli notaril kohustus märkida pärimistunnistusele pärijate esitatud andmete alusel pärandaja vara loetelu (mida kehtivas õiguses enam ei ole), ei muuda mittetäieliku pärandavara nimekirja kajastamine tunnistuses märkimata vara pärijate jaoks olematuks. Pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 1401 lg 2 järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ise ei lõpeta ega tekita omandiõigust, pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on (vt Riigikohtu
21.veebruari 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03, p 12). Eeltoodut arvestades on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et kuna pärimisõiguse tunnistusel puudub õigustloov funktsioon, ei mõjuta pärandaja vara üleminekut puudutatud isikutele asjaolu, kas pärandvara kohta on antud välja pärimistunnistus ja puudutatud isikud oleksid kinnistu mõttelise osa pärijad ka siis, kui neile ei oleks pärimistunnistust üldse välja antud. Oluline on pärandi vastuvõtmine ning pärijale välja antav pärimistunnistus on üksnes formaalse tähendusega tõenduslikku jõudu omav dokument, mille alusel saab pärija registreerimisele kuuluva pärandvara enda nimele vormistada (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 16).
22.Tulenevalt asjaolust, et puudutatud isikud ei ole taotlenud pärandvara hulka kuuluva kinnistu mõttelise osa enda nimele vormistamist, on tekitanud avaldajas ekslikult arvamuse, et puudutatud isikutel puudub tahe asja omandada ja arvestades pärandi vastuvõtmisest kulgenud aega, leiab avaldaja, et ta on saanud igamisega kinnistu ainuomanikuks. Seega on antud juhul pooltel erimeelsus eelkõige selles, kas igamise eeldused on täidetud sellega, et puudutatud isikud ei ole üles näidanud aktiivsust kinnistu valdamiseks ja kasutamiseks ega ole taotlenud kinnistusraamatu omanikukande muutmist ning avaldaja on käitunud heauskselt.
23.AÕS § 123 lg 1 järgi on igamise eeldusteks, et isik, kes on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta, on vallanud kinnisasja heauskselt ja katkematult 10 aastat. Igamise algust hakatakse arvutama vallasasjade igamise kohta kehtestatud reeglite järgi, mis kinnisasjade puhul tähendab, et tähtaega hakatakse arvutama ajast, mil kinnistusraamatusse tehtud kanne omaniku kohta kaotas õigusliku aluse. Kinnistusraamatu kanne muutus antud juhul ebaõigeks alates puudutatud isikute poolt pärandi vastuvõtmisest, kuna pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 3 lg 1 järgi avanes pärand isiku surma korral ja PärS § 4 järgi pidi pärija pärimiseks pärandi vastu võtma. AS võttis pärandaja pärandi vastu 15. mail 2001. a (tl 43). Kuigi MK ei ole esitanud tõendit pärandi vastuvõtmise kohta, leiab kolleegium, et praegusel juhul saab igamise tähtaja arvestamisel lähtuda sellest, et puudutatud isikutele on 26. oktoobril 2001. a välja antud pärimisõiguse tunnistus (tl 67), millega on ühtlasi tõendatud ka MK poolt pärandavara vastuvõtmine. Seega oli avaldaja avalduse esitamise ajaks, s.o
12.septembriks 2016. a, igamise tähtaja mõistes kinnistut katkematult vallanud ja kasutanud vähemalt 10 aastat.
24.Igamise teiseks eelduseks, s.o heauskseks valdamiseks, on piisav vastuväite puudumine kinnistusraamatus ja omandaja teadmatus kinnistusraamatu andmete ebaõigsusest. Avaldaja leiab ekslikult, et tema heauskne käitumine seisneb selles, et ta ei ole puudutatud isikutele teinud takistusi kinnistu valdamiseks ja kasutamiseks. Igamise eeldusena ei oma aga selles tähenduses heauskne käitumine tähendust. Heauskse käitumise tuleb mõista kinnisasja omandaja teadmatust kinnistusraamatu andmete ebaõigsusest ehk antud juhul teadmatust teiste pärijate olemasolust. Maakohus on õigesti leidnud, et arvestades asjaolu, et pärijatel tuli jagada ka pärandaja hoius, ei saanud avaldajale olla teadmata, et tema surnud abikaasa õed on samuti pärijad. Enda teadmatusele ei ole avaldaja ka tuginenud. Seega ei ole praegusel juhul tegemist avaldaja heauskse valdamisega, mis on igamisega kinnistu omandamise eelduseks. Eeltoodut silmas pidades nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega ning leiab, et avaldus kinnistu omandamiseks igamisega ei ole põhjendatud. Maakohus on õigesti leidnud, et antud juhul puuduvad AÕS § 123 sätestatud igamise eeldused.
25.Kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuse väide avaldaja majandusliku olukorra kohta alust puudutatud isikute maakohtus kantud menetluskulude vähendamiseks. Vaatamata sellele, et tsiviilasjas 2-16-6234 (tl 9) tuvastati, et avaldaja majanduslik seisund ei võimalda tal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest, tuli avaldajal siiski arvestada, et menetlusabi andmine ei välista avaldaja kohustust kohtukulud kohtulahendi alusel hiljem siiski kanda. Nii ei välista ega piira menetlusabi andmine TsMS § 190 lg 1 kohaselt menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks.
26.Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja teeb asjas menetlust lõpetava määruse, tuleb TsMS § 173 lg 1 järgi määrata kindlaks ka
apellatsioonimenetluse menetluskulude jaotus. Hagita menetluses kannab menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi isik, kelle huvides lahend tehakse, või kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kuigi apellatsiooniastme menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171 lg 1 järgi üldjuhul määruskaebuse esitaja kanda, tuleb kolleegiumi arvates arvestada praeguses asjas ka hagita menetluse menetluskulude jaotuse kohta sätestatut. Kuna maakohus andis 17. jaanuari 2017. a määrusega tsiviilasjas nr 2-166234 (tl 9) puudutatud isikule hüvitamise kohustuseta riigi õigusabi, tuleb kolleegiumi arvates riigi õigusabi andmisest tingitud menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 3 teise lause järgi riigi kanda. Muud menetluskulud tuleb kohtuasja olemust arvestades jätta TsMS § 172 lg 1 teise aluse järgi avaldaja kanda.
27.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Puudutatud isikud esitasid enda menetluskulude nimekirja vastuses määruskaebusele, paludes hüvitada kokku 210 eurot õigusabikulude eest (tunnitasu 120 eurot). Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus puudutatud isikute esindajal 1 tund 45 minutit määruskaebuse analüüsiks ja sellele vastuse koostamiseks. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud menetlustoimingud on vajalikud ning arvestades avaldaja määruskaebuse ja puudutatud isikute vastuse sisu ja mahtu, saab märgitud ajakulu pidada põhjendatuks ja vajalikuks. Kolleegium nõustub ka lepingulise esindaja tunnitasumääraga 120 eurot. Seega mõistab kohus avaldajalt kummagi puudutatud isiku kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 105 eurot.
28.Asjas tuleb lahendada ka riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramise taotlus. Määruskaebuse lahendamise menetluses on riigi õigusabi osutatud 3. märtsist 2017. a kuni 14. märtsini 2017. a. Alates 1. augustist 2016. a kehtiva Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 10 lg 3 näeb ette, et tasu riigi õigusabi osutamise eest hagimenetluses, sealhulgas hagiavalduse koostamine ja esitamine, ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 550 lõike 1 punktis 2 sätestatud hooldusõiguse asjades, sealhulgas avalduse koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 400 euro ühes kohtuastmes.
29.Avaldajale riigi õigusabi osutanud esindaja esitas 31. märtsil 2017. a taotluse määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus ja hüvitada apellatsiooniastmes osutatud õigusabi. Taotluse kohaselt kulus õigusabi osutamiseks kokku 2 tundi maakohtu määrusega tutvumiseks ja analüüsiks (1 tund) ning määruskaebuse koostamiseks (1 tund).
30.Ringkonnakohus leiab, et taotlus tuleb rahuldada ning riigi õigusabi tasu riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1 ja alates 1. augustist 2016. a jõustunud korra § 10 lg 3 alusel kindlaks määrata. Arvestades esitatud menetlustoimingute sisu ja mahtu saab taotluses märgitud ajakulu 4 pooltundi pidada põhjendatud ja vajalikuks kuluks. Seega tuleb taotlus kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning RÕS §-dega 22 ja 23 rahuldada ja lähtudes pooltunni hinnast 20 eurot, määrata advokaaditasu suuruseks 80 eurot. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
31.Ülalviidatud määruse § 1 lg-st 10 tuleneb, et kui advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks. Kuna Osaühing Rüütli Advokaadibüroo on käibemaksukohustuslane (KMKR nr EE100742242), tuleb tasu
mõista välja koos käibemaksuga. Seega tuleb Osaühingule Rüütli Advokaadibüroo välja maksta 96 eurot (sh käibemaks).
32.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Käesoleval juhul ei ületa ei välja mõistetud ega välja mõistmata jäetud summa 200 eurot, seega ei saa nimetatud osas käesoleva määruse peale määruskaebust esitada.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.