Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Mati Maksing ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
05.04.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-7033
Tsiviilasi
Roba Metals B.V. hagi Avotini Estonia OÜ vastu nõude tunnustamiseks Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.02.2016 otsus
Tsiviilasja apellatsioonimenetluses
hind 3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Avotini Estonia OÜ apellatsioonkaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (vastustaja): Roba Metals B.V. (Hollandi Kuningriigi äriregistri registrinumber 30073109), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal Kostja (apellant): Avotini Estonia OÜ (registrikood 12311076), lepinguline esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov
Kohtuistungi toimumise aeg
21.03.2017
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 15.02.2016 otsus lõppjärelduses muutmata, täiendades otsust käesolevas otsuses toodud põhjendustega.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud jätta kõigis kohtuastmetes Avotini Estonia OÜ kanda.
Välja mõista Avotini Estonia OÜ-lt Roba Metals B.V. kasuks apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks 5156 eurot.
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Avotini Estonia OÜ-l tasuda Roba Metals B.V.-le otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Roba Metals B.V. (hageja) esitas 11.05.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse Avotini Estonia OÜ (kostja) vastu, milles palus tunnustada Metexcom OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses enda nõuet summas 178 636,85 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena.
2.Harju Maakohus kuulutas 09.01.2015 tsiviilasjas nr 2-14-60549 välja Metexcom OÜ pankroti. Võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul esitas vastuväite hageja nõudele täies ulatuses kostja, millest tulenevalt jäi hageja nõue pankrotimenetluses tunnustamata. Teised võlausaldajad, võlgnik ning ka haldur hageja nõudele vastu ei vaielnud. Hageja nõue tuleneb hageja ja Metexcom OÜ vahel sõlmitud müügilepingutest, mille alusel hageja müüs ja Metexcom OÜ ostis hagejalt galvaniseeritud terast. Kaup on saadetud Eestisse vastavalt laadimiskirjadele ja esitatud arvetele ning Metexcom OÜ on kauba vastu võtnud pretensioone esitamata. Arved summas 178 636,85 eurot olid pankroti väljakuulutamise seisuga täies ulatuses tasumata.
3.Hageja leidis, et tema poolt võlgnikuga sõlmitud ostu-müügitehingutega seotud krediidiriski kindlustamiseks Hollandi kindlustusseltsiga Atradius kindlustuslepingu sõlmimine ja selle alusel kindlustusandja poolt hagejale kindlustushüvitise väljamaksmine summas 159 773,17 eurot ei muutnud ega lõpetanud hageja nõuet võlgniku vastu, kuna seda asjaolu ei saa lugeda kolmanda isiku poolt võlgniku kohustuse täitmiseks. Kuna hageja nõude puhul ei ole tegemist võlgniku poolt tekitatud kahju hüvitamise nõudega, ei ole hageja nõue väljamakstud hüvitise ulatuses subrogatsiooni korras kindlustusandjale üle läinud. Kostja vastuväited hagile
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et isegi juhul kui võlgnik on jätnud hagejale kauba eest kogusummas 178 636,85 eurot tasumata ja hagejal on sellest tulenevalt tekkinud rahalise kohustuse täitmise nõue võlgniku vastu,
on nimetatud nõue võlgniku vastu lõppenud, kuivõrd hagejale on Hollandi kindlustusseltsiga Atradius sõlmitud krediidikindlustuslepingu alusel võlgniku poolt kauba ostuhinna tasumata jätmise tõttu välja makstud kindlustushüvitis 159 773,17 eurot. Selles ulatuses vabanes võlgnik kauba ostuhinna tasumise kohustusest hageja ees või seda asjaolu tuleb lugeda subrogatsiooni korras nõude üleminekuks kindlustusandjale või tuleb hagejapoolset nõude esitamist võlgniku pankrotimenetlusse olukorras, mil hageja on saanud kindlustusandjalt kindlustushüvitise, lugeda hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks. Esimese astme kohtu otsus
5.Harju Maakohus tegi 15.02.2016 otsuse, millega rahuldas hagi ja tunnustas hageja nõuet Metexcom OÜ pankrotimenetluses summas 178 636,85 eurot PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis hageja menetluskulud summas 5096,01 eurot välja, sh riigilõiv 300 eurot, õigusabikulud 3900 eurot ja tõlkekulud 896,01 eurot, ning menetluskuludelt viivise kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
6.Maakohus luges tuvastatuks, et võlgnik on esitanud hagejale 23.04.2014, 29.04.2014, 05.05.2014 ja 09.05.2014 tellimused metallikauba (galvaniseeritud teraslehtede) ostmiseks; hageja ja võlgnik on sõlminud müügilepingud nr 311147, 312005, 312007 ja 312323, kokku 295 tonni teraslehtede ostu-müügi kohta; hageja on tarninud laadimiskirjade ja kaubadeklaratsioonide kohaselt võlgnikule kauba ja esitanud 25.07.15.09.2014 müügiarveid kogusummas 178 636,85 eurot; võlgnik jättis kauba hinna summas 178 636,85 eurot hagejale tasumata, esitades enda suhtes 12.11.2014 kohtusse pankrotiavalduse; võlgniku koguvõlgnevus oma võlausaldajatele moodustas pankrotiavalduse esitamise seisuga 948 265,52 eurot, sh hagejale 178 636,85 eurot; kohus kuulutas 09.01.2015 välja võlgniku pankroti; hageja esitas 20.01.2015 võlgniku pankrotimenetlusse nõudeavalduse summas 178 636,85 eurot; 05.02.2015 on Hollandi kindlustusselts Atradius hagejaga 11.07.2014 sõlmitud krediidi-kindlustuslepingu (poliisi nr 40623) alusel hagejale välja maksnud kindlustushüvitise summas 159 773,17 eurot; võlgniku võlausaldajate 13.04.2015 nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas hageja nõudeavalduse kostja, mistõttu hageja nõue jäi tunnustamata; hageja esitas 11.05.2015 kohtusse hagi nõude tunnustamiseks summas 178 636,85 eurot. Pooled ei vaielnud selle üle, et võlgnikul kui kauba ostjal lasus tulenevalt hagejaga sõlmitud ostu-müügilepingutest ja ÜRO konventsioonist kaupade rahvusvahelise müügilepingute kohta (GISG) kohustus tasuda kauba hind (GISG art 53) ja hagejal kui kauba müüjal oli õigus võlgnikult nõuda hinna tasumist (GISG art 62), mida võlgnik ei olnud teinud. Pooled vaidlesid selle üle, kas tulenevalt asjaolust, et Hollandi kindlustusselts Atradius on maksnud hagejaga sõlmitud krediidikindlustuslepingu alusel hagejale kui kindlustusvõtjale välja kindlustushüvitise summas 159 773,17 eurot, on hagejal jätkuvalt nõue võlgniku vastu summas 178 636,85 eurot (tasumata kauba hind) või on see seoses hagejale kindlustushüvitise väljamaksmisega vastavas summas lõppenud.
7.Kohus asus sarnaselt hagejaga seisukohale, et hageja kindlustusandja Atradius poolt hagejale kindlustushüvitise väljamaksmist summas 159 773,17 eurot ei saa võrdsustada kolmanda isiku poolt võlgniku kohustuse täitmisena (võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg 1/Hollandi tsiviilkoodeksi (HTsK) § 6:30 lg 1), kuna kolmandal isikul peab olema konkreetne tahe võlgniku asemel kohustuse täitmiseks, mis vaidluse all oleval juhul kindlustusandjal puudus, kuivõrd kindlustushüvitise väljamaksmine hagejale toimus mitte eesmärgiga täita võlgniku eest viimase lepingulist (kauba hinna tasumise) kohustust, vaid eesmärgiga täita kindlustusjuhtumi ilmnemisel
kindlustusandja kohustust vastavalt hageja ja kindlustusandja vahelisele kindlustuslepingule. Samuti leidis kohus, tuginedes Hollandi kohtuniku Neil Purcell ́i arvamusele, et kuna Hollandi õiguse kohaselt (tulenevalt Hollandi tsiviilkoodeksi §-st 7:962 lg 1) ei ole hageja nõude puhul võlgniku suhtes tegemist kahju hüvitamise nõudega (vordering tot schadevergoeding), vaid täitmisnõudega (vordering tot nakoming), siis ei ole hageja nõue talle väljamakstud kindlustushüvitise summas subrogatsiooni korras (VÕS § 492 lg 1/Hollandi tsiviilkoodeksi § 7:962 lg 1) kindlustusandjale üle läinud. Üleminekuks oleks vajalik täiendav kindlustusvõtja ja kindlustusandja vaheline kokkulepe (sarnaselt VÕS § 164 lg 1 ja 2). Hollandi kindlustusseltsi Atradius õiendi kohaselt ei ole nad kindlustusandjana kasutanud vastavalt hagejaga sõlmitud krediidikindlustuslepingu (poliisi nr 40623) artikli/mooduli 21700 lõike 4 esimesele lausele oma õigust nõuda kahjuhüvitise väljamakse tingimusena nõudeõiguse üleandmist võlgniku vastu. Seega leidis kohus, et ei subrogatsiooni korras, st seaduse alusel (VÕS § 492 lg 1/ Hollandi tsiviilkoodeksi § 7:962 lg 1), ega ka lepingu alusel (VÕS § 164, Hollandi tsiviilkoodeksi vastavad sätted) ei ole hageja nõue kindlustusandjale üle läinud. Kohus ei jaganud ka kostja hinnangut, et olukorras, mil hageja on saanud oma kindlustusandjalt kindlustushüvitise, on hageja poolt nõude esitamine võlgniku pankrotipessa vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6). Asjaolu, et hageja on saanud kindlustuslepingu täitmise raames kolmandalt isikult (kindlustusandjalt) võlgnikupoolse kohustuse rikkumise tõttu hüvitist, ei saa mõjutada hageja ja võlgniku vahelist võlasuhet (võttes arvesse, et hageja nõue ei ole kindlustusandjale üle läinud). Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja nõue võlgniku vastu ei ole täielikult (178 636,85 eurot) ega osaliselt (159 773,17 eurot) kindlustusandjale Atradius üle läinud, seega hageja ja võlgniku vaheline võlasuhe ei ole lõppenud ning järelikult kuulub hageja nõue võlgniku vastu täies ulatuses (178 636,85 eurot) tunnustamisele II järgu nõudena. Apellatsioonkaebus
8.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus jättis olulise tähtsusega tõendi hindamata, maakohus ei ole arvestanud krediidikindlustuse eesmärgiga. Maakohus oleks pidanud tuvastama vastuolu hea usu põhimõttega ning seaduse ja lepingusätted kohaldamata jätma.
9.Kohus ei ole käsitlenud Van Traa Advocaten õiguslikku arvamust ega ole põhjendanud, miks ei ole tõendit arvestatud. Kohus on oma otsuse rajanud hr Neil Purcelli arvamusele tuginedes, mille kostja seadis kahtluse alla ja esitas tõendeid, mille kohaselt hr Neil Purcell ei ole kindlustusõiguse ekspert, vaid on spetsialiseerunud kriminaalasjadele. Arvestatud arvamus on olulises osas põhjendamata, mis muudab arvamuse kujunemise jälgitavuse võimatuks. Hr Purcelli arvamusest puuduvad igasugused viited, millele arvamust koostades tuginetud on ja põhjendused, kuidas on sellisele arvamusele jõutud. Kostja esitatud arvamuse on andnud kindlustusõiguse ekspert, keda soovitavad kindlustusõiguse alal mainekad väljaanded. Van Traa Advocaten arvamus tõendab, et hagejal puudub nõue pankrotimenetluses ja hagi rahuldamiseks alust ei ole. Samuti on kohus jätnud arvestamata, et nii Eesti kui ka Hollandi õiguses peetakse krediidikindlustust kahjukindlustuseks, mille osas on subrogatsioon võimalik. Maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata ja otsuses on välisriigi õiguse sisu valesti kindlaks tehtud. Tõendite nõuetekohasel hindamisel oleks kohus hr Neil Purcelli arvamuse arvestamata jätnud
ning hagi rahuldamata jätnud, sest teisi tõendeid, mis võimaldaksid hagi rahuldamist, esitatud ei olnud.
10.Maakohus ei ole arvestanud krediidikindlustuse eesmärgiga. Isegi kui asjas esitatud tõendite põhjal on võimalik asuda seisukohale, et nõue ei ole subrogatsiooni käigus kindlustusandjale üle läinud, tuleb hagi jätta rahuldamata, sest nõue on läinud kindlustusandjale üle VÕS § 78 lg 1 või samasisulise Hollandi õiguse sätte alusel. Maakohus on jätnud VÕS § 78 lg 1 alusetult kohaldamata ja on seda valesti tõlgendanud, jättes arvestamata krediidikindlustuse eesmärgiga. Nimelt on maakohus asunud seisukohale, et VÕS § 78 lg 1 ja samasisuline Hollandi õiguse säte ei kohaldu, sest vastavate sätete kohaldumiseks peab kolmandal isikul (s.o kindlustusandjal).
11.olema konkreetne tahe võlgniku asemel kohustuse täitmiseks, mis käesoleval juhul kindlustusandjal justkui puudus. Maakohus ei ole aga arvestanud krediidikindlustuse olemusega ja kindlustusjuhtumi tekkimisega. Vastavalt kindlustuspoliisi punktile 00500.00 on hüvitamisele kuuluva kahju tekkimise põhjus oletatav maksejõuetus, kui võlgnik ei ole tasunud nõuet poliisil märgitud ooteaja jooksul. Krediidikindlustuse eesmärk on seega tasumata ostuhinna hüvitamine müüjale. Kindlustushüvitise väljamaksmisel maksab kindlustusandja kindlustusvõtjale välja rahasumma, mille muidu oleks maksnud ostja. Järelikult on kindlustushüvitise väljamaksmisega tehtud ka tahteavaldus ostja eest ostuhinda tasuda. Alust nõuda kindlustusandjalt eraldi tahteavaldust olukorras, kus on selge, millise kohustuse täitmiseks kindlustushüvitis välja maksti, ei ole. Kohus ei ole seisukohale asudes arvestanud, et krediidikindlustuse eesmärk on võlgniku kohustuse täitmine võlausaldajale ning on seetõttu jätnud VÕS § 78 lg 1 ja samasisulise Hollandi tsiviilkoodeksi § 6:30 lg 1 alusetult kohaldamata. Kohus pidanuks järeldama, et kindlustusandja on kindlustushüvitist välja makstes täitnud ostja ostuhinna tasumise kohustust, mistõttu on toimunud nõude üleminek ja hagejal (s.o kindlustusvõtjal) nõuet ei ole. Kohtu vastupidine käsitlus ignoreerib krediidikindlustuse eesmärki – tagada müüjale ostuhinna laekumine juhul, kui ostja hinda kokkulepitud ajaks ei tasu.
12.Maakohus oleks pidanud tuvastama vastuolu hea usu põhimõttega ning seaduse ja lepingusätted kohaldamata jätma. Ka juhul, kui maakohus oleks tuvastanud, et nõude üleminekut VÕS § 78 lg 1 või samasisulise Hollandi õiguse sätte alusel ei ole toimunud, oleks maakohus pidanud hagi rahuldamata jätma. Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et hagejale on ostuhind hüvitatud (s.o kindlustushüvitis välja makstud). Hageja soov on alusetult rikastuda. Hageja on eelneva menetluse käigus tunnistanud, et kindlustusandja on kindlustushüvitise välja maksnud ning ei ole tõendanud, et hagejal on kohustus pankrotimenetluses saadu kindlustusandjale välja anda. Maakohtu seisukoht, et kindlustushüvitise väljamaksmine ei mõjuta kindlustusvõtja ja võlgniku vahelist suhet, on ebaõige. Kindlustushüvitise väljamakse mõjutab ostja ja müüja (kindlustusvõtja) suhet, sest kindlustushüvitise saamisel on müüja ostuhinna saanud. Kohtu seisukoht võimaldab kindlustusvõtjal alusetult rikastuda, sest ta on ostuhinna juba kindlustushüvitise näol saanud, kuid kohus võimaldab kindlustusvõtjal ostuhinda ka pankrotimenetluse kaudu nõuda. Alusetu rikastumise võimaldamine on hea usu põhimõttega vastuolus. Kui leiab tõendamist, et kindlustusvõtjal on siiski kohustus pankrotimenetluses saadu kindlustusandjale välja anda, on alust hagi läbi vaatamata jätmiseks. Sellisel juhul on kaitstavad huvid ja õigus kohtusse pöörduda kindlustusandjal, mitte kindlustusvõtjal. TsMS § 3 lg 1 kohaselt ei ole kolmanda isiku huvide kaitseks kohtusse pöördumine lubatud ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel.
13.Maakohus jaotas menetluskulud ebaõigesti. Arvestades, et kohus oleks tõendeid nõuetekohaselt hinnates ja õiguse õigel tõlgendamisel pidanud hagi rahuldamata
jätma, oleks ka menetluskulud pidanud jääma hageja kanda. Isegi kui hagi rahuldamiseks on alust, on asjaolusid arvesse võttes õiglane lahendus jätta menetlusosaliste kulud nende endi kanda TsMS § 162 lg 4 kohaselt, sest menetluskulud põhjustas hageja. Olukorras, kus hageja on hagejale nii enne hagi esitamist kui ka vahetult pärast kohtumenetluse algust pakkunud kompromissi, ei ole õiglane jätta menetluskulusid hageja kanda. Pakutud kompromissi sisu oli nõude tunnustamine ning menetluskulude poolte enda kanda jätmine. Sellise sisuga kompromissi pakkus pooltele ka kohus. Hageja ei andnud ühelegi kompromissettepanekule adekvaatset vastust ja jätkas kohtumenetluses kulude tekitamist. Kujunenud olukorras ei ole õiglane lahendus, mille kohaselt pool, kes on teinud kõik endast oleneva menetluskulude vältimiseks, peab kandma teise poole tekitatud menetluskulud. Isegi kui asuda seisukohale, et kulude hageja kanda jätmine on õiglane, ei ole seda kõigi kulude hageja kanda jätmine. Kohtuvaidluse alguses esitatud hagi oli puudustega, mis tingis täiendavad kulud hagiavalduse täiendamisele. Algse hagiavalduse puudusteta esitamisel oleks hageja saanud kulusid kokku hoida, veelgi enam, täielikult põhjendatud hagiavalduse korral oleks kogu kohtumenetlus võinud olemata olla. Olukorras, milles hagejal oli võimalus suures osas menetluskulude tekkimist vältida, on ebaõiglane jätta menetluskulud vastaspoole kanda. Maakohus ei arvestanud kõigi asjaoludega ning jättis menetluskulud hageja kanda täies ulatuses. Isegi juhul, kui hagi rahuldamiseks on alust, on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 162 lg 4 alusel. Vastustaja seisukoht
14.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
15.Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2016 otsusega tühistati maakohtu otsus osas, milles maakohus tunnustas nõuet 18 863,68 eurot ületavas osas ning jäeti maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud 90% ulatuses hageja ja 10% ulatuses kostja kanda.
16.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2016 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-133-16 tühistati ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnustas hageja nõuet 18 863,68 eurot ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas ning saatis asjas tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnustas hageja nõudest võlgniku pankrotimenetluses 18 863,68 euro suurust osa. Riigikohtu hinnangul ei ole ringkonnakohus selgitanud, miks ta tõlgendas välisriigi õigust erinevalt hageja väidetest ja tõenditest, ega põhjendanud, milliste tõendite alusel asub ta maakohtust erinevale seisukohale. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata hageja väiteid ja esitatud tõendeid. Kui ringkonnakohus leiab, et nõue on kindlustusandjale siiski üle läinud, siis tuleb ringkonnakohtul vastata hageja väietele, mille kohaselt ka nõude üleminek ei mõjuta TsMS § 210 lg-te 1–2 ja § 460 lg 1 alusel asja menetlust ning lahend on siduv ka kindlustusandjale. Riigikohus juhtis tähelepanu sellele, et kohtud ei ole tuvastanud, millal kindlustusandja hüvitise maksis, st millal võis väidetavalt nõue hagejalt kindlustusandjale üle minna. Sellest asjaolust aga võib sõltuda TsMS § 210 kohaldatavus. Hageja väide nagu oleks Hollandi tsiviilkoodeksi § 7:962 dispositiivne, on esitatud hilinemisega. Samuti on selline väide ebaõige.
17.07.03.2017 seisukohas leidis hageja, et ebaõige on kostja väide, et hageja ei ole Hollandi tsiviilkoodeksi § 7:962 dispositiivsuse küsimust varasemalt käsitlenud. Hageja palus jätta kostja 28.02.2017 taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks rahuldamata, kuna see on esitatud hilinenult. Hageja palus jätta rahuldamata taotluse ekspertiisi korraldamiseks. Ringkonnakohtu põhjendused
18.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsust tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel täiendada põhjenduste osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
19.Ringkonnakohus lähtub asja läbivaatamisel järgmistest maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest, mille üle pole vaidlust: - hageja müüs võlgnikule kaupu, millest tulenevalt esitas 25. juulist kuni 15. septembrini 2014 arved kogusummas 178 636 eurot 85 senti; võlgnevuse tekkimise ajal oli hagejal kindlustusandjaga kehtiv krediidikindlustusleping ning väljastatud kindlustuspoliis; - 9. jaanuaril 2015 kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku pankroti; - 20. jaanuaril 2015 esitas hageja nõude võlgniku pankrotimenetluses; - kindlustusandja maksis 5. veebruari 2015 arve alusel hagejale välja kindlustushüvitise 159 773 eurot 17 senti, st 90% võlgnikult kauba müümise eest saamata jäänud summast; - hageja ei ole vaidlusalust nõuet lepingu alusel kindlustusandjale loovutanud ja kindlustusandja ei ole nõude loovutamist nõudnud.
20.Hageja on nõude esitanud müügilepingu alusel. Kostja aga väidab, et hageja sõlmitud kindlustuslepingu alusel on nõue üle läinud kindlustusandjale. Kuivõrd hageja on Hollandi äriühing ning ka kindlustusandja on Hollandi äriühing, siis tuleb kontrollida, millist õigust asja lahendamisel kohaldada. Pooled ei vaidle selle üle, et kindlustuslepingule kohaldub Hollandi õigus ja sellest on lähtunud ka maakohus.
21.TsMS § 234 kohaselt tuleb väljaspool Eesti Vabariiki kehtivat õigust, rahvusvahelist õigust ja tavaõigust tõendada üksnes niivõrd, kuivõrd need ei ole kohtule teada. Õiguse väljaselgitamisel võib kohus kasutada ka teisi teabeallikaid ning teha teabe hankimiseks vajalikke toiminguid. Välisriigi õiguse väljaselgitamisel lähtub kohus muu hulgas rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) §-st 4. REÕS § 4 lg 1 järgi teeb kohaldatava välisriigi õiguse sisu kindlaks asja menetlev kohus. Kohtul on õigus nõuda selleks poolte kaasabi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel õigus esitada kohtule dokumente välisriigi õiguse sisu kindlakstegemiseks. REÕS § 2 lg 3 kohaselt lähtutakse välisriigi õiguse kohaldamisel kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast selles riigis.
22.Pooled vaidlevad selle üle, kas Hollandi õiguse alusel on hageja müügilepingu täitmise nõue võlgniku vastu üle läinud kindlustusandjale ulatuses, milles viimane hüvitas hagejale tasumata ostuhinna. Selleks tuleb tõlgendada HTsK § 7:962 lg 1, mille kohaselt (kostja esitatud mitteametlik tõlge), kui kindlustusvõtjal on kahjutasunõuded kolmandate osapoolte vastu, mis on tekkinud muul viisil kui tema kantud kahju kindlustatud võlakohustuse täitmata jätmine, edastatakse need nõuded
kindlustusandjale regressi teel, kuivõrd kindlustusandja hüvitab selle kahju, olenemata sellest, kas ta oli selleks kohustatud või mitte.
23.Kostja on esitanud maakohtule kirjalike kohtukõne teeside lisana Hollandi advokaadi Robert van Haani inglisekeelse arvamuse ilma tõlketa, mille vastuvõtmise osas ei ole maakohus seisukohta võtnud. Hageja esitas 21.02.2017 ringkonnakohtule esitatud seisukohas taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks (Advokaadibüroo Van Doorne õiguslik arvamuse koos tõlkega). Ka kostja esitas 28.02.2017 ringkonnakohtule esitatud seisukohas taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks Advokaadibüroo Van Traa täiendava õigusliku arvamuse koos tõlkega.
24.Ringkonnakohus võttis poolte poolt esitatud arvamused Hollandi õiguse kohaldamise kohta asja materjali juurde ja hindab neid kompleksselt. Kostja taotluse ekspertiisi korraldamiseks Hollandi õiguse sisu ja tõlgenduse väljaselgitamiseks jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohtul on võimalik Hollandi õiguse tõlgendamise osas võtta seisukoht kasutades juba esitatud õiguslikke hinnanguid.
25.Maakohus küsis asja lahendamisel seisukohta Hollandi kohtunikult Neil Purcellilt. Subrogatsiooni osas selgitas Hr Purcell, et tuleb selgelt eristada täitmisnõuet (vordering tot nakoming) ning kahju hüvitamise nõuet (vordering tot schadevergoeding) ning sealjuures ei toimu ka juhul, kui kindlustusvõtjale makstakse välja hüvitis, täitmisnõude (vordering tot nakoming) üleminekut kindlustusandjale. Hr Purcell selgitas ühtlasi, et HTsK 7:962 antud olukorras ei kohaldu, sest hageja on esitanud võlgniku vastu arvete tasumise nõude, mitte kahju hüvitamise nõude.
26.Kostja väidab, tuginedes Van Traa Advokaadibüroo arvamusele, et krediidikindlustus on ka Hollandi õiguse kohaselt kahjukindlustus, mille puhul subrogatsioon on võimalik ja toimub seaduse alusel. Seetõttu leiab kostja, et tulenevalt Atradiuse poolt hagejale kui kindlustusvõtjale tehtud väljamaksest on hageja nõue läinud Atradiusele, s.t. toimunud on subrogatsioon ning hageja on seetõttu kaotanud nõudeõiguse võlgniku vastu. Hageja, tuginedes Advokaadibüroo Van Doorne õiguslikule arvamusele, on seisukohal, et hüvitamise korral kindlustatule läheb kindlustusandjale üle üksnes kindlustatu kahju hüvitamise nõue kahju põhjustanu vastu, kuid mitte lepingu täitmise nõue
27.Advokaadibüroo Van Traa Advocaten seisukohas leitakse, et HTsK § 7:962 laieneb ka lepingu täitmise nõudele, kuna lepingu rikkumise tõttu sai hageja finantskahju, mille hüvitas Atradius. Seetõttu ei ole tähtsust, et hagejal ei ole võlgniku vastu kahju hüvitamise nõuet, vaid lepingu täitmise nõue, kuna alates müügilepingu rikkumisest tuleb hageja nõuet vaadelda kui finantskahju hüvitamise nõuet.
28.Van Doorne on oma arvamuses nõustunud Neil Purecelli seisukohaga ning on oma seisukohti ka põhjalikult põhjendanud. Van Doorne on leidnud, et ostuhinna tasumise nõude üleminek hagejalt Atradiusele ei ole kooskõlas HTsK § 7:962 eesmärgiga. HTsK § 7:962 eesmärgiks on välistada, et kahju põhjustanud võlgnik vabaneks kohustusest kahju hüvitada seetõttu, et kannatanu kindlustusandja on kahju kannatanule hüvitanud ja seetõttu kannatanul justkui kahju puuduks. Kuna Atradius on täitnud hageja ees oma kindlustuslepingust tuleneva kohustuse, mitte võlgniku kohustuse hageja ees, siis ei ole võlgnik vabanenud kohustusest tasuda hagejale kauba ostuhind ja subrogatsiooni järele vajadus puudub. Seetõttu ei ole hageja nõude üleminek HTsK § 7:962 alusel Atradiusele kooskõlas subrogatsiooni eesmärgiga. Krediidikindlustus ei ole tavaline kahjuhüvitise maksmise kindlustus, vaid kommertskindlustus, mis oma olemuselt on pigem õiguste kindlustus (tasumata või saamata jäänud maksete kindlustus). Kindlustatud on hageja risk juhuks, kui võlgnik kauba ostuhinda ei tasu s.t. ei täida lepingut. HTsK § 7:962 järgse subrogatsiooniga on hõlmatud üksnes kahju hüvitamise nõuded, mis tekkisid vahetult kahju tekitamisest
tulenevalt. Kuna hageja ostuhinna tasumise nõue oli olemas enne müügilepingu rikkumist võlgniku poolt, siis ei kujuta hageja nõue endast kahju hüvitamise nõuet HTsK § 7:962 tähenduses ning hageja nõue ei ole Atradiusele üle läinud. Van Doorne on esile toonud Hollandi asjakohase erialakirjanduse ja kohtupraktika, muuhulgas selle, et puuduvad sellised Hollandi kohtulahendid, milles oleks aktsepteeritud nõuete üleminekut krediidikindlustuse andjale subrogatsiooni korras HTsK §-i 7:962 alusel. Seda ei ole ka Van Traa arvamuses ümber lükatud.
29.Van Traa arvamuses on nõustutud, et subrogatsioon on HTsK § 7:962 kohaselt võimalik üksnes kindlustuste puhul, mis kvalifitseeruvad kahju hüvitamise kindlustusena, kuid Van Traa leiab, et krediidikindlustust tuleb lugeda kahjuhüvitise maksmise kindlustuseks, sest kindlustatu saab hüvitist finantskahju eest, mida ta on kannatanud kolmanda isiku poolse täitmatajätmise tagajärjel.
30.Ringkonnakohus peab usaldusväärsemaks Van Doorne arvamust, kuna see on põhjendatum ja asjakohasem. Van Traa on oma arvamuses käsitlenud olukorda, milles kindlustatu on saanud finantskahju seetõttu, et kolmas isik on jätnud oma maksejõuetuse tõttu kindlustatule kauba tarnimata. Käesolevas asjas on aga kolmas isik jätnud hagejale kauba eest tasumata. Seetõttu hageja ei nõua võlgnikult mitte finantskahju hüvitamist, vaid kauba ostuhinna tasumist.
31.Samuti leiab ringkonnakohus, et ka juhul, kui HTsK § 7:962 sätestaks üldreeglina nõude ülemineku aluse hagejalt Atradiusele, ei ole nõude üleminekut käesolevas asjas siiski toimunud. HTsK § 7:962 on dispositiivne norm, mis tähendab, et kindlustusandja ja –võtja võivad sellest kokkuleppel kõrvale kalduda. Ekslik on kostja väide, et hageja ei ole HTsK § 7:962 lg 1 dispositiivsuse küsimust enne kassatsioonimenetlust käsitlenud, mistõttu ei saa sellega asja läbivaatamisel arvestada. Küsimus HTsK § 7:962 dispositiivsusest ei ole uus faktiline asjaolu või tõend, millele tuginemine võiks olla TsMS § 652 kohaselt piiratud, vaid õiguslik küsimus. Hageja on algusest peale olnud seisukohal, et nõude üleminekut ei ole subrogatsiooni korras toimunud ning pooltevaheline kindlustusleping sätestab eraldi alused nõude üleandmiseks hagejalt kostjale.
32.Käesoleval juhul tuleneb nii hageja ja Atradiuse vahelisest kindlustuslepingust kui ka Atradiuse kinnitusest, et hageja ja Atradius on kokku leppinud selles, et nõue läheb hagejalt üle Atradiusele vaid juhul, kui selles eraldi kokku lepitakse. Nimelt sätestab kindlustuslepingu mooduli 21700 p 4, et hageja peab andma üle nõude Atradiusele viimase poolt vastava nõude esitamisel. Sellest järeldub, et pooled olid kokku leppinud selles, et hageja nõue võlgniku vastu ei lähe üle automaatselt. Seda kinnitavad ka teised kindlustuslepingu sätted. Nii on mooduli 20100 esimeses lõigus leppinud hageja ja Atradius kokku, et hagejal on kohustus teha õigustoimingud ja algatada ka kohtumenetlus selleks, et nõudest tulenevaid õigusi võlgniku vastu teostada. Atradius on avaldanud maakohtule esitatud kinnituskirjas ühemõtteliselt, et talle ei ole hageja nõue üle läinud. Hageja ja Atradiuse vahelise kindlustuslepingu kohaselt oli nõudest tulenevate õiguste teostamiseks, sealhulgas kohtumenetluse alustamiseks õigustatud kindlustuslepingu mooduli 20100 esimese lõigu kohaselt hageja. Seega hageja ja Atradiuse suhetes oli kuni nõude üleandmiseni eraldi kokkuleppega nõude omanikuks hageja, kes sellest tulenevalt kohustus ka nõudest tulenevaid õigusi maksma panema.
33.Alusetu on kostja seisukoht, et Atradiuse poolt väljamakse tegemisel hagejale nendevahelise kindlustuslepingu täitmiseks, tegutses kindlustusandja tahtega täita võlgniku kohustus tema eest. Maakohus tuvastas HTsK § 6:30 lg-t 1 kohaldades õigesti, et kindlustusandja ei täitnud hüvitist makstes võlgniku kohustust. Kindlustusandjal ei olnud tahet võlgniku asemel kohustust täita. Atradius täitis väljamakse tegemisega oma krediidikindlustuslepingust tuleneva kohustuse hageja
ees. Seetõttu ei kohaldu VÕS § 78 lg 1 ega viidatud sätte Hollandi analoog HTsK § 6:30 lg 1.
34.Põhjendatud ei ole ka kostja seisukoht, et maakohus oleks pidanud seaduse ja lepingusätted kohaldamata jätma ning tuvastama vastuolu hea usu põhimõttega. Kindlustuslepingu mooduli 21300 teise lause järgi peab hageja andma Atradiusele välja 90% talle Metexcom OÜ-lt laekuvatest summadest (10% oli hageja omavastutus). Seega juhul, kui hageja nõuet tunnustatakse ning hagejale tehakse väljamakse Metexcom OÜ pankrotihalduri poolt, jaguneb saadu hageja ja Atradiuse vahel proportsioonides 10/90. Seetõttu on kindlustuslepinguga välistatud hageja lubamatu rikastumine ning nõude tunnustamine ei saa olla hea usu põhimõtte vastane. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
35.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Alusetu on kostja seisukoht, et ka hagi rahuldamisel oleks õiglane lahendus jätta menetlusosaliste kulud nende endi kanda TsMS § 162 lg 4 kohaselt, sest menetluskulud põhjustas hageja, kuna hageja ei nõustunud kostja poolt pakutud kompromissiga. Ringkonnakohtu hinnangul ei põhjustanud hageja menetluskulusid, need põhjustas kostja ise, vaidlustades alusetult hageja nõude pankrotimenetluses, mistõttu oli hageja sunnitud pöörduma kohtusse. Hageja ei pidanud loobuma menetluskulude hüvitamise taotlusest.
36.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsiooniastme ja kassatsiooniastme menetluskulud samuti kostja kanda.
37.Maakohus määras hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 5096,01 eurot, sellest riigilõiv on 300 eurot ja ja õigusabikulud 3900 eurot. Maakohus on hageja esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust hinnanud ning ringkonnakohtul pole põhjust seda ümber hinnata. Menetluskulude vähendamise põhjuseks ei ole üksnes vastaspoole seisukoht, et õigusabikulu on liiga suur (Riigikohtu 26.10.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 12). Hageja esitas maakohtule menetluskulude nimekirja, millest nähtus õigusabi sisu ja maht. Maakohus käsitles nimekirjas loetletud tööde sisu ja nimetatud töödele väidetavalt kulunud aega. Selle analüüsi tulemusel kujunes järeldus, et hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu on kokku 42 tundi. Maakohus lähtus toimingute ulatuse põhjendatuse hindamisel õigesti menetlusdokumentide mahust, sisust ja nendes sisalduvast õiguslikust argumentatsioonist. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 23. 03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18415, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
38.Kuna maakohus määras hageja maakohtus kantud menetluskulude suuruse kindlaks, siis määrab ringkonnakohus TsMS § 177 lg 1 alusel kindlaks hageja apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulude suuruse.
39.Käesolev asi on olnud ringkonnakohtu menetluses kaks korda. Esimesel korral olid hageja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses kulutused õigusabile summas 1560 eurot. Kulutused õigusabile koosnevad järgmisest toimingutest: maakohtu otsuse analüüs ja suhtlus kliendiga – 3 tundi ja 50 minutit; apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 5 tundi ja 20 minutit; kostja menetlusdokumendi läbitöötamine ja kohtuistungiks ettevalmistamine 3 tundi, kohtuistungil osalemine 50 minutit, kokku
13 tundi. Hagejale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 120 eurot ilma käibemaksuta. Kostjal ei olnud hageja menetluskulude osas vastuväiteid.
40.Teisel korral olid hageja kulutused õigusabile summas 2360 eurot. Kulutused olid järgmised: ringkonnakohtu selgituskirjaga tutvumine ja kirjalike seisukohtade koostamine – 4 tundi ja 20 minutit; kirjaliku vastuse täiendamine 6 tundi ja 40 minutit; kostja menetlusdokumendiga tutvumine ja sellele vastuse koostamine 7 tundi ja 40 minutit, kohtuistungil osalemine 1 tund, kokku 19 tundi ja 40 minutit. Hagejale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 120 eurot ilma käibemaksuta.
41.Kostja vaidles vastu hageja menetluskulude suurusele ja leidis, et hageja menetluskulud ei ole põhjendatud ulatuses, mis ületab kostja menetluskulude suurust.
42.Apellatsiooniastme menetluskulude vähendamiseks puudub ringkonnakohtu arvates alus. Hageja õigusabikulu on põhjendatud ja vajalik. Kostja on pidanud põhjendatuks hageja menetluskulusid samas suuruses kui tema enda kulud. Kostja menetluskulud kahe ringkonnakohtu menetluse peale kokku on 3901 eurot ja hagejal 3920 eurot, mis tähendab, et hageja menetluskulud ongi samas suurusjärgus kui kostja omad.
43.Riigikohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud Riigikohtus kokku 3196 eurot, millest õigusabikulu on 3040 eurot ja tõlkekulu Van Doorne NV õigusliku hinnangu tõlkimiseks 156 eurot. Õigusabikulu koosneb järgmistest kulutustest: ringkonnakohtu otsuse läbitöötamine ja suhtlus kliendiga – 1 tund ja 40 minutit; tutvumine Hollandi tsiviilkoodeksi regulatsiooniga, erialakirjandusega ja kohtulahenditega – 2 tundi ja 40 minutit; suhtlus Van Doorne N. V. esindajaga – 50 minutit; Van Doorne õigusliku hinnangu läbitöötamine ja suhtlus allikmaterjali osas ning võrdlus Van traa Advocaten õigusliku arvamusega 8 tundi ja 10 minutit; kassatsioonkaebuse koostamine - 9 tundi ja 30 minutit; vastuse läbitöötamine ja suhtlus kliendiga - 2 tundi ja 30 minutit, kokku 25 tundi ja 20 minutit. Kostja vaidles hageja menetluskuludele vastu ja leidis, et need on põhjendamatult suured. Kostja leiab, et ühe poole kulu õigusabile kassatsioonimenetluses ei tohiks ületada 1102,50 eurot.
44.Hageja on kinnitanud, et kõik eelnimetatud kulud on kantud käesoleva menetluse raames. Hageja ei taotle käibemaksu hüvitamist. Hageja palus märkida vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni.
45.Tõlkekulu 156 eurot on ringkonnakohtu arvates vajalik ja põhjendatud kulu. Arvestades hageja poolt kassatsioonimenetluses koostatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu on õigusabi osutamisele kulutatud aeg aga ilmselt ülepaisutatud. Ringkonnakohus peab põhjendatuks järgmisi kulutusi: ringkonnakohtu otsuse analüüsimine – 1 tund, õigusliku hinnangu läbitöötamine - 3 tundi, kassatsioonkaebuse koostamine 5 tundi. Hageja kordab põhiliselt juba varasema astme kohtutes esiletoodud asjaolusid ja põhjendusi. Kokku on kassatsioonimenetluse kohane ajakulu 9 tundi.
46.Hageja esindaja on advokaat, kelle tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta saab vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Hageja ei soovi käibemaksu hüvitamist. Eelneva põhjal tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kassatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks 1080 eurot (9 × 120).
47.Eeltoodu alusel kuulub hageja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks osaliselt rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks 3920 eurot ja kassatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks 1236 eurot (1080 +156), kokku 5156 eurot.
48.Vastavalt hageja taotlusele tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.