Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. mai 2006 Tartu
Tsiviilasja number
2-05-14584
Tsiviilasi
AS SEB Eesti Ühispank hagi I.A. vastu 5707.60 krooni väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 13. veebruari 2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
I.A. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant-kostja: I.A.
esindajad
Vastustaja-hageja: AS SEB Eesti Ühispank, esindaja Tanel Saar Tühistada Tartu Maakohtu 13. veebruari 2006 otsus ja saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest.
Edasikaebamise kord
Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
põhjust väita, et laen võib olla tagasi makstud. Konto väljavõttest ilmneb, et 23.01.1992 lepingu järgi on tõepoolest tagastatud 12 500 rubla (20.10.1994 tasumisele kuulunud makse). VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 01.07.2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Vastavalt VÕSRS §-le 12 lg 2 ei välista ega piira VÕSRS §-s 12 lg 1 sätestatu lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 01.07.2002; kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002 kohaldatakse senikehtinud seadust. Enne 01.07.2002 kehtinud TsK § 272 lg 1 sätestab, et laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Vastavalt TsK §-le 272 lg 2 loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Eeltoodu ja VÕSRS § 12 lg 2 ning TsK § 272 lg 1, 2 alusel leidis kohus, et poolte vahel on sõlmitud laenulepingud. 14.06.1989 lepingu alusel on korraldustest raamatupidamisosakonnale nähtuvalt vormistatud I.A. 19.06.1989 laen 260.15 rubla tähtajaga 18.06.1995, 30.06.1989 4276.56 rubla tähtajaga 29.06.1997, 13.12.1989 3000 rubla tähtajaga 12.12.1997, 15.12.1989 6039.50 rubla tähtajaga 14.12.1997, 27.12.1989 6000 rubla tähtajaga 06.05.1997. 23.01.1992 lepingu alusel on laenu vormistamise dokumendist ning konto väljavõttest nähtuvalt vormistatud I.A. laen 50 000, tagasimaksu tähtaegadeks 20.10.1994, 20.12.1995, 20.12.1996 ja 20.01.1997, iga kord 12 500. Dokumentides ei ole märgitud rahaühikut, kuid arvestades käibel olnud rahaühikut, kostja taotlust laenu väljastamiseks ja laenulepingus toodut, tuleb asuda seisukohale, et summad on märgitud rublades. 14.06.1989 lepingu p 3.6 ja 23.01.1992 lepingu p 3.4 sätestavad, et kui laenaja arvelduskontol puuduvad rahalised vahendid, on pangal õigus kuulutada laenaja maksejõuetuks, realiseerida panditud väärtused või nõuda võlg sisse kohtu korras. Nimetatud sätetest ei tulene aga pangale kohustust kostja poolt mistahes kohustuse (laenu tagastamine, protsentide tasumine) täitmata jätmisel nõuda sisse kogu laenatud summa. Arvestades eeltoodut, et kostja ei ole vaidlustanud laenu vormistamise dokumentides toodud laenu tagastamise kuupäevi, ning TsÜS (01.09.1994-30.06.2002) §-des 116 ja 118 sätestatut, hakkasid aegumistähtajad kulgema põhivõla iga osa suhtes eraldi alates osa tagastamise tähtpäeva saabumisest. Aegumistähtaegade algusest ja TsÜS (01.09.1994-30.06.2002) §-st 113 lg 1 tulenevalt ei olnud hageja nõuded 01.07.2002 aegunud. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 146 lg 4 on TsÜS § 146 lg 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Laenu tagastamata jätmist tuleb pidada kohustuse tahtlikuks rikkumiseks. Seega on nõude aegumistähtaeg ka kehtiva seaduse kohaselt kümme aastat. Kostja pidi teadma, et tal on kohustus laen tagasi maksta, kuid ei teinud seda. Asjaolu, et kostja oli laenu tagastamise kohustusest teadlik, nähtub ka 24.04.1997 kirjast, kus hageja selgitab kostjale vastavalt viimase soovile, miks on laenulepingutest tulenevad nõuded arvestatud ümber Eesti kroonidesse rahareformi päeval. Kuna kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt ei ole aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, ei kuulu kohaldamisele VÕSRS § 9 lg 2 või 3. Lähtuda
tuleb VÕSRS §-s 9 lg 1 ja alates 01.07.2002 kehtivas TsÜS §-s 146 lg 4 sätestatud aegumistähtajast 10 aastat. Eeltoodust tulenevalt aeguvad 14.06.1989 lepingust tulenevad nõuded järgmiselt: 260.15 rubla 18.06.2005; 4276.56 rubla 29.06.2007; 3000 rubla 12.12.2007; 6039.50 rubla 14.12.2007; 6000 rubla 06.05.2007. 23.01.1992 lepingust tulenevad nõuded aeguvad järgmiselt: 12 500 rubla 20.12.2005; 12 500 rubla 20.12.2006; 12 500 rubla 20.01.2007. Lähtudes VÕSRS §-st 9 lg 1; kehtivatest TsÜS §-dest 142, 143; TsÜS (01.09.1994-30.06.2002) §-st 121 lg 1 p 1, kostja seisukohast aegumise osas ning asjaolust, et hageja esitas hagi 01.07.2005, on aegunud üksnes 14.06.1989 lepingust tulenev nõue summas 260.15 rubla. Riigikohus on 24.01.1996 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-11-96 leidnud, et „pooltevahelises lepingus ei ole sätestatud rublades saadud laenu ümberarvestamise korda võimaliku rahareformi korral. Eesti Vabariigi Rahareformi Komitee 17. juuni 1992. a. dekreedi nr. 030 p 1.4 kohaselt Eesti Vabariigis rahareformi ajal kehtivad rahalised kohustused ja nõuded jäävad jõusse ja arvutatakse ümber Eesti kroonidesse. Osundatud dekreedi p. 1.2 kohaselt Eesti Vabariigis käibel olnud NSV Liidu raha kuulus ümberarvestamisele Eesti kroonidesse vahetuskursiga 10 rubla = 1 Eesti kroon. Eeltoodust tuleneb, et teistsuguse kokkuleppe puudumisel tuli võlgniku tagastamisele kuuluv laenusumma ümber arvestada Eesti kroonidesse vahekorras 10 rubla = 1 kroon“. Kuna ka käesolevas tsiviilasjas ei ole pooltevahelistes lepingutes sätestatud rublades saadud laenu ümberarvestamise korda võimaliku rahareformi korral, tuleb võlgniku tagastamisele kuuluv laenusumma ümber arvestada Eesti kroonidesse vahekorras 10 rubla = 1 kroon.
1) on põhjendamata apellandi väited hagi aegumise kohta. Maakohus on õigesti põhjendanud aegumistähtaja arvutamist nii 14.06.1989 kui ka 23.01.1992 sõlmitud laenulepingu alusel tekkinud nõude osas; 2) on ebaõige väide haginõude tõendamatuse kohta. Raha üleandmise 23.01.1992 sõlmitud laenulepingu alusel on kohus tuvastanud poolte vahel sõlmitud laenulepingu, konto väljavõtte, panga 24.04.1997 kirja, samuti I.A. ütluste alusel. Kohus on õigesti leidnud, et viidatud laenulepingute alusel on poolte vahel võlasuhe tekkinud. Pahatahtlik on viide laenulepingute rahatusele, samal ajal kui apellant endiselt kinnitab laenude taotlemist ja lepingute sõlmimist.
Eelnevast tulenevalt peab maakohus asja uuel läbivaatamisel andma hagejale võimaluse esitada kohtule tõendeid, millised kinnitavad, et NSVL Agrotööstuspank ja AS Tartu Maapank on hageja õiguseellased ning kostjale võimaluse nimetatud tõenditele vastu vaielda. Seejuures arvestab ringkonnakohus ka sellega, et pärast asja uut sisulist läbivaatamist peab olema menetlusosalistele tagatud õigus edasi kaevata maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude peale. Seoses kohtuotsuse tühistamisega ja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmisega ei võta ringkonnakohus seisukohta apellatsioonkaebuses esitatud ülejäänud väidete kohta. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uue läbivaatamise käigus.
Egon Konsand
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.