Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hageja nõue

2-05-23562 Hageja palus kostjalt välja mõista 28 000 krooni, millest põhivõlg on 12 000 krooni ja viivis 16 000 krooni ja kohtukulud. Hagiavalduse ja lisade kohaselt on poolte vahel sõlmitud 02.06.2004 ostu-müügileping (tl 6-7), mille kohaselt ostis kostja hagejalt järelmaksuga sõiduauto XXX reg. nr XXX hinnaga 20 000 krooni. Lepingu kohaselt kohustus kostja maksma hagejale 4 000 krooni viis kuud järjest ning maksetähtaja ületamise eest tasuma viivist 200 krooni päevas iga maksmisega viivitatud päeva eest. Hageja on täitnud oma lepingust tuleneva kohustuse, andnud sõiduauto üle kostjale ja vormistanud eesti Riiklikus Autoregistris ostu-müügilepingu kostjaga. Kostja omale võetud kohustust nõuetekohaselt täitnud ei ole. Peale lepingu sõlmimist on kostja tasunud 4 000 krooni kaks korda ja võlgneb käesoleval ajal hagejale 12 000 krooni. Hageja on korduvalt nõudnud kostjalt võlgnevuse tasumist. Kostja vaatamata lubadustele võlgnevust tasunud ei ole. Viivise väljamõistmist suuruses 16 000 krooni peab hageja arvestades maksetähtaja ületamist mõistlikuks. Kohtuistungil täpsustas hageja, et kostja sai auto, kuid pidi selle eest töötama kokku viis kuud, tunnipalgaga 25 krooni. Kirjalikult seda fikseeritud ei ole. Kostja pidi sõiduauto eest raha maksma või tööd tegema. Kostja pidi auto eest tasumise lõpetama 01. novembriks 2004.a. Ta töötas 2 kuud ja seega on auto eest võlgu. Viivis 200 krooni päevas on arvestatud alates 01.11.2005.a 80 päeva eest. Kostja vastuväited hagile Kostja hagi ei tunnista. Sõiduautoga XXX reg. nr XXX tasuti kostjale töö eest, mida ta tegi hageja abikaasa I M heaks. Hageja abikaasa sõlmis kostjaga 2004.a maikuus suulise töövõtulepingu, mille kohaselt pidi kostja tegema ehitus-remonditöid. Hageja abikaasa lubas töö eest iganädalast tasu, arvestusega 50 krooni töötunni eest. Maikuu teisel dekaadil tekkisid hageja abikaasal makseraskused ja ta tegi kostjale ettepaneku töö jätkamiseks vaidlusaluse sõiduauto eest. Kokkuleppe tulemusel sõlmiti poolte vahel sõiduauto ostu-müügileping. Lepingulised suhted kostja ja hageja abikaasa vahel lõppesid 24.08.2004, selleks ajaks oli kostja töötanud 506 tundi, mis teeb kokku 25 300 krooni. Nimetatud rahasumma ületab sõiduauto müügihinda ning kuivõrd sõiduauto oli hageja ja hageja abikaasa ühisvara, puudub kostjal võlgnevus hageja ees. Võlgnevusest hageja ees on kostja teada saanud alles hagiavalduse esitamisega. Oletatava kohustuse rikkumisest kostja poolt on möödunud 1 aasta. Hageja ei ole eelnevalt teavitanud kostjat kohustuse rikkumisest ega leppetrahvi nõudmisest. Kostja leiab, et 1 aasta ei ole mõistlik aeg ja hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõudmisele. Juhul kui kohus leiab, et kostja on oma kohustust rikkunud hageja ees, palub kostja nõudesummat vähendada mõistliku piirini. 16 000 kroonine leppetrahv on ebamõistlikult suur. Kostja palub kohtukulud jätta hageja kanda. Kohtuistungil jäi kostja juba esitatud seisukohtade juurde, kuid lisas, et hageja abikaasa juures mai algusest kuni 22.08.2004. Kostja ei osanud selgitada, miks lepingus ei ole fikseeritud töötamine vaidlusaluse sõiduauto eest. Kostja on oma tööga võlgnevuse kustutanud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, ära kuulanud poolte ja nende esindajate seletused, tunnistaja ütlused, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

2-05-23562 VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 108 lg kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel on sõlmitud 02.06.2004 sõiduauto XXXreg nr XXXostumüügileping ning kostjale on sõiduauto üle antud. Vaidlus puudub, et kostja on tasunud ostuhinnast 8 000 krooni. Vaidlus on selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda tasumata ostuhind summas 12 000 krooni. Asjas on poolte seletuste ja tunnistaja ütluste tuvastatud, et hageja abikaasa ja kostja vahel on sõlmitud suuline töövõtuleping. VÕS 695 lg 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Seega töövõtulepingu sõlmimisel seadusest tulenevateks eeldusteks on, et lepingu pooled lepivad kokku konkreetsetes tingimustes, muuhulgas töö tegemise tähtajas, eesmärgis ja tasus. Suulise töövõtulepingu sõlmimine on poolte endi risk hilisemate vaidluste korral. Kuigi tuvastatud on töövõtulepingu sõlmimine, olid menetlusosaliste selgitused lepingu tingimuste ja täitmise osas vastuolulised: hageja väitel oli tunnihinnaks 25 krooni, kostja väitel 50 krooni, hageja väitel töötas kostja 2 kuud, kostja enda väitel 3,5 kuud (~506 tundi). Hageja seisukohti tõendab tunnistaja samasisuliste ütlustega, mille kohaselt tegi kostja ehitusel lihtöid, mille eest tasutakse tavaliselt 25 krooni tunnis ja selline oli ka tunnistaja kokkulepe kostjaga ning, et kostja töötas küll tema juures alates maikuust, kuid auto eest kaks kuud. Tunnistaja ütluste kohaselt pidi auto eest tasumine pärast töötamise lõppemist toimuma rahas. Kostja oma väidete tõendamiseks tõendeid esitada ei soovinud. Seega on kostja väited jäänud paljasõnaliseks. Eeltoodust tulenevalt on kostjal ostuhinna tasumise kohustus. Tõendamata on jäänud, et kostja on töötanud piisavalt võlgnevuse kustutamiseks, mistõttu ei ole ta õigustatud jätma tasumata saadud sõiduauto XXX reg.nr XXX eest. VÕS § 113 lg 1 (kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsioon) sätestavad hageja õiguse nõuda kostjalt kohustise täitmisega viivitamise korral viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 161 lg 1 kohaselt lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. Pooled on kokku leppinud viivise tasumises 200 krooni iga viivitatud päeva eest. Hageja nõuab leppetrahvi 80 päeva eest summas 16 000 krooni. Asjas esitatud tõendite alusel ei ole tuvastatav, kas hageja teatas kostjale leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta viivitamata pärast kohustuse rikkumise avastamist ei teata teisele poolele, et ta leppetrahvi nõuab. Asjaolu, et kostja on lepingule alla kirjutades nõustunud leppetrahviga summas 200 iga tasumisega viivitatud päeva eest ei vabasta hagejat tema teavitamiskohustusest. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kirjalikult viivitamata pärast rikkumise avastamist kostjat teavitanud leppetrahvi nõudest. Tehingu vormi ühtsuse põhimõte eeldab ka kõigi tehingiga tehtud tahteavalduste tegemist tehinguga samas vormis, kui pooled ei ole erinevalt kokku leppinud. Kuna auto ostu-müügileping oli sõlmitud kirjalikult, tulnuks ka leppetrahvi nõue esitada kirjalikult. Tahteavalduse tegemise ja kättetoimetamise tõendamise koormis lasub hagejal.

2-05-23562 Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et kostja vastu esitatud hagi kuulub põhinõude osas summas 12 000 krooni rahuldamisele ja leppetrahvi osas summas 16 000 krooni rahuldamisele ei kuulu. Menetluskulud Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud. Hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu 2100 krooni (tl 12) ja palus kostjalt välja mõista õigusabikulu 1000 krooni. Kuni 01.01.2006.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. Sama seaduse § 61 lg 1p 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast ja hinnata hagi puhul kohtu määramisel. Hageja õigusabikulud jäävad seadusega lubatud piiridesse. Kohus rahuldas hagi 42,85% ulatuses. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv summas 899.85 krooni ja kulud õigusabile summas 428.50 krooni. Muus osas jäävad kohtukulud hageja kanda. TsMS § 54 lg 4 ja § 60 lg 1 alusel kuuluvad pooltelt väljamõistmisele riigituludesse ka kohtu poolt tehtud asja menetlemisel kulud, kokku 216.80 krooni posti kättetoimetamise kulu.. Nimetatud kulud tuleb poolte vahel jagada arvestades hagi rahuldamise ulatust: kostjalt 92.15 krooni ja hagejalt 124.35 krooni.

Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.