Määrus saata riigi õigusabi tasu Advokaadibüroo Nõmmik riigi arvel väljamaksmiseks Eesti Advokatuurile.
6.Määrus toimetada kätte Eesti Vabariigile Rahandusministeeriumi kaudu. Edasikaebamise kord Määruse punktide 1, 2, 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega
kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Asjaolud ja menetluse käik
1.Sihtasutus Pärnu Haigla esitas 13.01.2017 Pärnu Maakohtule taotluse ÜI (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja tema paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks.
2.Maakohus otsustas 13.01.2017 määrusega rakendada puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutada isik psühhiaatriakliinikusse kuni 16.01.2017 kell 16.00. Määruses märgiti, et tahtevastase ravina võib kohaldada nii epilepsiat kui vaenulikkust ja impulsiivsust leevendavat ravi kontrollitud tingimustel haiglas.
3.Sihtasutus Pärnu Haigla esitas 16.01.2017 maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamise korras pikendada isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 40 päevani.
4.Maakohus otsustas 16.01.2017 määrusega pikendada Pärnu Maakohtu 13.01.2017 määrusega esialgse õigusabi korras puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega Sihtasutus Pärnu Haigla statsionaarses osakonnas kuni 40 päevani alates isiku 12.01.2017 kell 16.00 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest kuni 21.02.2017 kell 16.00. Määruses märgiti, et tahtevastase ravina võib kohaldada nii epilepsiat kui vaenulikkust ja impulsiivsust leevendavat ravi kontrollitud tingimustel haiglas.
5.Pärnu linn (avaldaja) esitas 10.02.2017 avalduse esialgse õiguskaitse rakendamiseks isiku üle tahtest olenematu ravi kohaldamise pikendamiseks. Taotluse kohaselt viibis puudutatud isik alates 13.12.2016 Sihtasutus Pärnu Haiglas Psühhiaatriakliinikus ravil ja alates 12.01.2017 osutati talle tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire isiksusmuutus epilepsiast (F06.8). Tal puudub haiguskriitika ja ta vajab pidevat ravi, kuid ei soovi seda järgida. Ravimite mittevõtmise tagajärjel halveneb puudutatud isiku tervislik seisund ja ta käitub lähedaste ning abistajate suhtes ettearvamatult, ähvardavalt, ründavalt ja agressiivselt. Sellega seab ta ohtu nii enda kui teiste elu ja tervise. Praeguseks hetkeks on puudutatud isiku tervislik seisund raviga vähesel määral paranenud – düsfooriat on vähem ja lühemalt, kuid vaenulikkuse ja pahuruse hood ei ole vaibunud. Samuti puudub puudutatud isikul jätkuvalt haiguskriitika ja osaliselt ravisoostumus, mistõttu on ta haiglaravita jätkuvalt ohtlik iseendale ja teistele. Puudutatud isik vajab käesoleval ajal nii epilepsiat kui vaenulikkust ja impulsiivsust leevendavat ravi kontrollitud tingimustes haiglas ja edaspidi hoolduse korraldamist viisil, mis tagaks talle vajaliku ravi ja turvalise keskkonna.
6.Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teostanud psühhiaater IT oli seisukohal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire orgaanilise isiksushäire kujul (F07.0) ja partsiaalne epilepsia, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut. Ta on olnud agressiivne ümbritsevate suhtes ja ähvardav ning avaldanud suitsiidimõtteid. Puudutatud isiku suhtes ei ole võimalik rakendada muud psühhiaatrilist abi kui tema tahtest olenematule ravile paigutamist psühhiaatriakliinikusse. Kusjuures puudutatud isik vajab tahtevastast ravi (nii
epilepsiat kui agressiivsust ja paranoilisust leevendavat ravi manustamisega suukaudselt, lihasja veenisiseselt) veel kuni kolm kuud.
7.Puudutatud isikule määratud esindaja oli seisukohal, et isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi edasine pikendamine kuni kolmeks kuuks on põhjendatud. Kuna esindatava arusaamine nii enda isikust kui teda ümbritsevast ei ole adekvaatne, siis on ta oma ettearvamatu käitumisega nii lähedaste kui enese suhtes hooletu. Ta ei saa aru elementaarsetest füsioloogilistest vajadustest, käitudes seetõttu ohtlikult enda isiku ja tervise suhtes. Tal puudub haiguskriitika ja ravivajadusest saab aru osaliselt, mistõttu on ravi teostamine raskendatud ja puudutatud isik võib olla ravi teostamisel ohtlik ravipersonali suhtes. Muu psühhiaatriline ravi ei ole praegusel juhul küllaldane.
8.Puudutatud isiku abikaasa RI avaldas, et puudutatud isik vajab haiglaravi kuni arstid seda vajalikuks peavad. Puudutatud isik on pahur, süüdistab kõiki ja rohtusid ei võta. Ta ei saa oma haigusest aru. Kodus puudutatud isik ravimeid ei võtnud ja hiljem leidis RI võtmata tablette.
9.Psühhiaater AP märkis ärakuulamisel, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire epilepsiast. Puudutatud isik on haiglas väga kuri ja õel ning vihastab kergelt. Näiteks lõi ta haiglas hooldajat, kes teda operatsioonile viis. Haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik enda ja teiste elu ning tervist ja muud abinõu ei ole võimalik rakendada.
10.Kohus kuulas 21.02.2017 ära puudutatud isiku. Puudutatud isik ravi vajadust ei mõistnud. Maakohtu lahend
11.Maakohus rahuldas avaldaja taotluse ja paigutas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kinnisesse asutusse, s.o Sihtasutus Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kolm kuud alates määruse tegemisest. Maakohus määras, et tahtevastase ravina võib kohaldada nii epilepsiat kui agressiivsust ja paranoilisust leevendavat ravi ning temale võib tahtevastaselt ravimeid manustada nii suukaudselt, lihas- kui ka veenisiseselt. Psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Kohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire – orgaaniline isiksushäire ja partsiaalne epilepsia, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Puudutatud isiku vaimse ja füüsilise tervise huvides on tema paigutamine Sihtasutus Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikusse ja talle ravi kohaldamine. Tema suhtes muude abinõude kohaldamine ei oleks küllaldane. Vaatamata ravile ei ole puudutatud isiku vaenulikkuse ja pahuruse hood vaibunud. Näiteks lõi ta haiglas hooldajat ja avaldas abikaasa suhtes paranoilisi mõtteid. Samuti puudub puudutatud isikul jätkuvalt haiguskriitika ja osaliselt ravisoostumus. Eelnev järeldub asjaoludest, et ta on korduvalt keeldunud ravimite võtmisest, mistõttu on vaja olnud kasutada turvatöötajate abi. Puudutatud isik süüdistab, et temale meelega tahetakse anda valesid ravimeid. Seega on puudutatud isik haiglaravita jätkuvalt ohtlik iseendale ja teistele ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Ekspert, raviarst dr AP ja puudutatud isiku esindaja riigi õigusabi korras avaldasid, et puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise tähtaeg peaks olema kuni kolm kuud.
Ekspert oli seisukohal, et puudutatud isik vajab nii epilepsiat kui agressiivust ja paranoilisust leevendavat ravi. Isikule võib tahtevastaselt ravimeid manustada nii suukaudselt kui ka lihasja veenisiseselt. Eelduslikult avaldab ravi nii epilepsia sümptomaatikat kui ka ärrituvust, vaenulikkust ja impulsiivust vähendavat toimet. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Määruskaebus
12.Puudutatud isiku esindaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus ja teha uus, millega paigutada puudutatud isik tema suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kinnisesse asutusse tähtajaga kolm kuud puudutatud isiku tahte vastasele ravile paigutamisest, s.o alates 12.01.2017. Menetluskulud palus esindaja jätta riigi kanda. Riigikohus on lahendis 3-2-1-73-16 avaldanud, et olukorras, kus kohus on esmalt paigutanud isiku kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras TsMS § 534 alusel ja selle tähtaja möödumiseks ei ole kinnisesse asutusse paigutamise tingimused ära langenud, saab kohus paigutada isiku TsMS § 533 alusel kinnisesse asutusse TsMS § 538 lg 2 järgi kuni üheks aastaks, arvates ajast, mil kohus tegi esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse. See kehtib ka juhtumitel, kui kohus on menetlenud esialgse õiguskaitse kohaldamist ja isiku kinnisesse asutusse paigutamist erinevate tsiviilasjadena. Vastused määruskaebusele
13.Sihtasutus Pärnu Haigla märkis, et määruskaebuses avaldatud seisukoht ei ole puutumuses meditsiiniga, mistõttu jättis sellele vastuväited esitamata.
14.Puudutatud isiku abikaasa oli seisukohal, et tahtest olenematu ravi kohaldamine oli põhjendatud ja vajalik.
15.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahendis võttis kohus seisukoha selles osas, mis hetkest tuleb hakata lugema TsMS § 538 lg-s 2 nimetatud kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega. Riigikohus asus seisukohale, et olukorras, kus kohus on esmalt paigutanud isiku kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras TsMS § 534 alusel ning selle tähtaja möödumiseks ei ole kinnisesse asutusse paigutamise tingimused ära langenud, saab kohus paigutada isiku TsMS § 533 alusel kinnisesse asutusse TsMS § 538 lg 2 järgi kuni üheks aastaks arvates ajast, mil kohus tegi esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse. Praegusel juhul otsustas kohus paigutada puudutatud isiku kinnisesse asutusse tähtajaga kolm kuud arvates määruse tegemisest, s.o kuni 21.05.2017. Arvestades, et puudutatud isik viibib tahtest olenematul psühhiaatrilisel ravil alates 12.01.2017, ei ületa vaidlustatud kohtumääruses toodud kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg TsMS § 538 lg-s 2 lubatud maksimummäära. Praegusel juhul olid nii ekspertarst kui ka raviarst seisukohal, et puudutatud isiku tervislik seisund ei olnud raviga perioodil 12.01.2017-21.02.2017 stabiliseerunud ja puudutatud isik vajas ravi pikendamist veel kolme kuu võrra alates 21.02.2017. Ravi pikendamise tähtaja lugemine alates 12.01.2017 lühendaks ekspertarsti poolt prognoositud vajalikku raviaega ca 1,5 kuu võrra, mis oleks ilmselt ebapiisav puudutatud isiku stabiilse seisundi saavutamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
16.TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
Määruskaebuse esitaja ei vaidlustanud määrust osas, milles kohus tuvastas, et praegusel juhul esinesid eeldused isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse. Määruskaebuse esitaja oli seisukohal, et kohus määras valesti kinnisesse asutusse paigutamise algusaja. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Vastuseks määruskaebuses avaldatule märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 538 lg-s 1 on sätestatud elemendid, mis peavad kajastuma isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses. Viidatud normis on mh märgitud, et määrusest peab ilmnema kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg. Vaidlustatud kohtumäärus vastab TsMS § 538 lg-s 1 sätestatud nõudmistele ja seal kajastub mh isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg – kolm kuud alates määruse tegemisest. Määruskaebuse esitaja oli seisukohal, et kohus on määranud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja alguse valesti. Ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga ei nõustu. Õigusaktides ei ole sätestatud, missugust sündmust või kuupäeva tuleb isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruse resolutsioonis kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja alguse määratleda. Määruskaebuse esitaja poolt viidatud Riigikohtu lahendis (RKTKm 3-2-1-73-16) ei tõlgendanud Riigikohus mitte TsMS § 538 lg-t 1, vaid TsMS § 538 lg-t 2. Viimati nimetatud sättes on sõnastatud piirang, kui kaua võib isik olla kinnisesse asutusse paigutatud. Siinkohal selgitas Riigikohus, et olukorras, kus kohus on esmalt paigutanud isiku kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras TsMS § 534 alusel ning selle tähtaja möödumiseks ei ole kinnisesse asutusse paigutamise tingimused ära langenud, saab kohus paigutada isiku TsMS § 533 alusel kinnisesse asutusse TsMS § 538 lg 2 järgi kuni üheks aastaks arvates ajast, mil kohus tegi esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse. Praegusel juhul tegi kohus esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse 13.01.2017 (alates 12.01.2017 osutati talle tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi) ja vaidlustatud määruse järgi paigutati puudutatud isik kinnisesse asutusse kolmeks kuuks alates määruse tegemisest, s.o kuni 21.05.2017. Seega on puudutatud isik kokku paigutatud kinnisesse asutusse lühemaks ajaks kui üks aasta ja määrus ei riku TsMS § 538 lg-s 2 sätestatud piirangut. Kuivõrd seaduses on sätestatud üksnes asjaolu, et kohtul tuleb märkida määruses kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg ja puudutatud isiku kinnipidamine ei riku TsMS § 538 lg 2, võis maakohus määruse resolutsioonis märkida kolmekuulise perioodi kulgemise alguse ka vaidlustatud määruse tegemise aja. Eespool märgitud põhjendustel tuleb määruskaebus jätta rahuldamata. Menetluskulu
17.TsMS § 172 lg-st 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi osutanud vandeadvokaat Ants Nõmmik esitas 22.02.2017 taotluse riigi õigusabi tasu saamiseks kolme pooltunni eest kokku 72 eurot (käibemaksuga) järgmise toimingu eest: 22.02.2017 määrusega tutvumine ja määruskaebuse koostamine 1,5 tundi.
Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 6 kohaselt määratakse riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus kindlaks RÕS § 21 lg-s 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal. RÕS § 21 lg-st 3 tuleneva volitusnormi alusel kehtestatud justiitsministri 26.07.2016 määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (tasude ja kulude kord) § 10 lg 3 kohaselt on isiku esindaja tasuks riigi õigusabi osutamise eest tsiviilasja menetlemisel kohtueelses menetluses ja kohtus 20 eurot iga poole tunni kohta. RÕS § 22 lg-s 7 sätestatu kohaselt kontrollib kohus advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Ringkonnakohus leiab, et vandeadvokaat Ants Nõmmiku taotlus tuleb rahuldada ning riigi õigusabi tasu RÕS § 23 lg 1 ja tasude ja kulude korra § 10 lg 3 alusel kindlaks määrata. Arvestades käesoleva tsiviilasja sisu ja mahtu, saab taotluses märgitud ajakulu kolm pooltundi pidada põhjendatud ja vajalikuks kuluks. Lähtudes tasude ja kulude korras sätestatud pooltunni hinnast 20 eurot, on advokaaditasu suuruseks 60 eurot. Kuivõrd Advokaadibüroo Nõmmik ei ole taotluse kohaselt käibemaksukohuslane, on lõplikuks õigusabi tasu suuruseks 72 eurot (käibemaksuga).
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.