Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-10-06 Otsuse kuupäev Tartu, 21. märts 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja V. Kõve, liikmed P. Jerofejev ja T. Tampuu Kohtuasi S OÜ hagi J.M (pankrotis) ja M.P vastu nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1418/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S OÜ kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Kassaator S OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat esindajad Riigikohtus Eerik Entsik. Vastustajad M.P (isikukood xxxxxxxxxxx) ja J.M (pankrotis, isikukood xxxxxxxxxxx). Asja läbivaatamise kuupäev 20. veebruar 2006. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2005. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada OÜ-le ADVOKAADIBÜROO ENTSIK & SILLAR S OÜ eest 5. detsembril 2005. a tasutud kassatsioonikautsjon 200 (kakssada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.8. veebruaril 2005. a esitas S OÜ Tallinna Linnakohtusse hagi J.M (pankrotis) ja M.P vastu, milles palus pankrotiseaduse (PankrS) § 104 lg 1 ja 2 ning PankrS § 106 lg 1 alusel tunnustada J. M (pankrotis) pankrotimenetluses hageja pandiga tagamata nõuet J. M (pankrotis) vastu 511 253 krooni 50 sendi ulatuses. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Tallinna Linnakohus 7. oktoobril 2004. a kell 14.00 välja J. M pankroti. S OÜ esitas J. M pankrotimenetluses tähtaegselt nõudeavalduse summas 511 253 krooni 50 senti, mis seisnes kahjus, mille J. M tekitas OÜ J juhatuse liikmena. 14. jaanuaril 2005. a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustasid hageja nõude J. M pankrotihaldur Raivo Piirla ja võlausaldaja M. P. J. M (pankrotis) esitas hageja nõudele kirjalikud vastuväited. Hageja nõude aluseks on see, et J. M tekitas OÜ J juhatuse liikmena kahju OÜ J võlausaldajatele ja hagejale. J. M kui juhatuse liikme vastutuse tekkimise aluste osas tuleb juhinduda äriseadustiku (ÄS) § 187 lõikest 2 (kehtis kuni 01. 07. 2002. a). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-89-01 kohaselt on juhatuse liikme vastutuse aluseks asjaolu, kui vaatamata varale äriühing ei teinud vajalikke toiminguid võlausaldaja nõude rahuldamiseks või kui varjati või hävitati äriühingu vara. J. M vastutab hageja ees tekitatud kahju ulatuses.
2.Kostjad ei tunnistanud hagi. Kostja J. M (pankrotis) vastuse kohaselt on ekslik ja tõendamata hageja järeldus, et kostja tekitas talle kahju sellega, et loovutas tasuta ning põhjendamatult varalised õigused kolmandale isikule. Kostja J. M (pankrotis) pankrotihaldur leidis, et puuduvad eeldused kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kahju hüvitamise eelduseks on hagejale kahju tekkimine, kostja õigusvastane tegevus ja põhjuslik seos kahju ning kostja tegevuse vahel. Kostja M. P leidis, et väidetava kahju tekkimise ajal kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 448
alusel peab hageja kahju tekitamisel põhineva nõude tunnustamiseks tõendama kahju olemasolu, teo ja kahju vahelise põhjusliku seose, teo õigusvastasuse ja kahju tekitanud isiku süü. Tõendamata on põhjuslik seos J. M poolt pankrotiavalduse esitamata jätmise ja hagejalt tarnitud kaupade eest maksmata jätmise vahel.
3.Tallinna Linnakohus rahuldas 2. juuni 2005. a otsusega hagi osaliselt ning tunnustas hageja nõuet J. M (pankrotis) pankrotimenetluses teises järgus 147 009 krooni ja 56 sendi ulatuses. Linnakohus leidis, et J. M süüditunnistamine kriminaalkoodeksi § 14811 järgi inkrimineeritud teos ei ole aluseks tema vastu tsiviilnõuete esitamiseks. Tsiviilnõude esitamise aluseks on teod, esmajoones kohustuste rikkumine J. M poolt. Tsiviilkohtumenetluses ei ole kohtule siduv kriminaalasjas tehtud otsuses võetud seisukoht kostja poolt õigusvastaselt kahju tekitamise kohta ja põhjusliku seose kohta rikkumise ja kahju vahel. Hageja tugines J. M (pankrotis) kohustuste rikkumisele, mis seisnes selles, et J OÜ-1 oli enne pankrotimenetluse algatamist vara, mille J. M loovutas tasuta pankrotimenetluse käigus. Sellega tekitas J. M J OÜ-le kahju 240 130 krooni suuruse kahju. J. M õigusvastaste tegudena on välja toodud asjaolud, et samal päeval pankrotimenetluse algatamisega loovutas J. M kui OÜ J juhatuse liige nõude AS-i F vastu summas 240 130 krooni. Vaidlusalune nõudeõigus 240 130 krooni ulatuses loovutati tasuta, millega kahjustati OÜ J võlausaldajate huve. Loovutatud nõudeõigusega tasaarvestati OÜ K vastunõue OÜ J vastu, mis on otseses vastuolus PankrS § 68 lg-ga 4. Nimetatud tegusid ei saa lugeda J. M kohustuste rikkumiseks, mis võiks kaasa tuua J. M kui juhatuse liikme kahju hüvitamise kohustuse. Selle rikkumise tuvastamisel tuleb silmas pidada, et J OÜ suhtes algatati pankrotimenetlus 20. detsembril 2001. a. Pärnu Maakohtu 20. detsembri 2001. a määrusega arestiti J OÜ arveldusarve. Muid keelde määrusega ei kehtestatud. Pankrotimenetlus lõpetati 13. veebruaril 2002. a määrusega raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt puuduvad vara tagasivõitmise ja -nõudmise võimalused. Juhul, kui nõuded loovutati tasuta, pidi pankrotihaldur J OÜ pankrotimenetluses esitama tagasivõitmise hagi ning vaidlustama AS-i H ja J OÜ vahel 23. novembril 2000. a sõlmitud faktooringulepingu ning AS-i H, J OÜ ja K AS-i vahel 5. oktoobril 2000. a sõlmitud kokkuleppe vastavalt PankrS §-dele 42 ja 43. Käesolevaks ajaks on J OÜ registrist kustutatud. J OÜ pankrotimenetluses tulnuks nimetatud summa välja nõuda J OÜ pankrotivarasse ning sellest rahuldada J OÜ võlausaldajate nõudeid. Tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusest nr 3-2-145-03 ei ole õige ÄS § 187 lg 2 tõlgendamine selliselt, et osaühingu juhatuse liikme ja osaühingu võlausaldaja vahel on eraldi õigussuhe ja juhatuse liikmel võlausaldaja ees omaette kohustused, mille rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist võlausaldajad võivad nõuda. Juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta osaühingule põhjendamatuid riske. Osaühingu juhatuse liikme kohustuseks ei ole tegutsemine osaühingu võlausaldaja huvides. Juhatuse liikme kohustuseks on toimida osaühingu jaoks majanduslikult otstarbekalt, valides erinevate kohustuste tasumise vahel, mis ei too kaasa iseenesest isiklikku vastutust. J. M (pankrotis) põhjendas oma kirjalikus vastuses, miks ta juhatuse liikmena valis täita kohustusi AS-i H ees. Hageja
ei tõendanud, et J. M käitus osaühingu suhtes majanduslikult ebaotstarbekalt ja rikkus seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi osaühingu ees, millega tekitati hagejale kahju. ÄS § 180 lõikes 51 sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisega võib kaasneda juhatuse liikme otsene isiklik vastutus osaühingu võlausaldajate ees. Käesoleval juhul on tuvastatud, et J. M (pankrotis) tegi J OÜ nimel tehinguid olukorras, kus oli selge, et osaühingul ei jätku vara oma kohustuste täitmiseks ja osaühingu pankrotimenetlus oli vältimatu. J OÜ ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt oli J OÜ maksejõuetu ning see maksejõuetus ei olnud ajutine. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt muutus J OÜ omakapital negatiivseks 1999. aastal ning 2001. aastal oli see negatiivne 3 549 647 krooni. J OÜ 2000. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli J OÜ-l netovara 0 krooni (aktiva üldsumma 1 110 505 krooni miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma 1 110 505 krooni). Seega tulnuks J. M juhatuse liikme kohustuste täitmiseks kutsuda kokku osanike koosolek ÄS § 176 nõuete täitmiseks ning esitada viivitamatult kohtule osaühingu pankrotiavaldus. Kohus ei nõustunud J. M (pankrotis) seisukohaga, et äriühingu negatiivne omakapital ei tähenda iseenesest äriühingu pankrotti. J. M jätkas J OÜ majandustegevust, võttes äriühingule põhjendamatuid riske, kuna J OÜ ei suutnud rahuldada võlausaldajate nõudeid. Juhul kui äriühingu omakapital on negatiivne, on seadus sätestanud kohustused äriühingu juhatuse liikmele, mille täitmata jätmine võib viia juhatuse liikme isikliku vastutuseni võlausaldajate ees. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt oli J OÜ netovara alates 1999. aastast negatiivne ning osaühingul puudus igasugune vara, mistõttu pankrotimenetlus lõpetati raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata. Osaühingu juhatuse liikme vastutuse tuvastamisel ei oma tähtsust, kas ajutine pankrotihaldur on tuvastanud pankrotikuriteo või raske juhtimisvea. Tõendatud on kahju tekkimine hagejale tasumata arvete näol 147 009 krooni 56 sendi ulatuses, kuna nimetatud nõue oli hagejal J OÜ vastu ning viimasel ei jätkunud vara nõude rahuldamiseks. Juhul kui J. M ei oleks seadusest tulenevat kohustust rikkunud ja oleks esitanud kohtule J OÜ pankrotiavalduse, ei oleks hagejal nõudeid J OÜ vastu tekkinud. J. M rikkus ÄS §-st 176 ja § 180 lõikest 51 tulenevat kohustust J OÜ ees. Seega on tuvastatud kostja poolt kohustuste rikkumine ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel: arved väljastati hagejale ajavahemikul 20. septembrist 2001. a - 25. oktoobrini 2001. a, J OÜ pankrotimenetlus algatati 20. detsembril 2001. a, pankrotimenetlus lõpetati raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata 13. veebruaril 2002. a. Nimetatud asjaoludest nähtub, et J OÜ pankrotimenetlus oli vältimatu ning J. M ostis hagejalt kaupa olukorras, kus osaühing oli maksejõuetu ja ostetud kauba eest ei suudetud tasuda. J. M süü puudumist ei ole tuvastatud (TsK § 227). Hagejal ei lasunud kohustust kontrollida enne tehingute tegemist J OÜ majanduslikku seisu. Taotlus tunnustada J. M (pankrotis) pankrotimenetluses 364 243 krooni 94 sendi suurust nõuet tuleb jätta rahuldamata, arvestades kohustuse eripära. Võlausaldajate nõude alus tuleneb ÄS § 187 lõikest 2 ning tegemist on eelkõige juhatuse liikmelt kahjuhüvitise väljanõudmisega. J. M pole juhatuse liikme kohustuste rikkumisega hagejale 364 243 krooni 94 sendi suurust kahju tekitanud. Nimetatud nõude
tunnustamine J. M (pankrotis) pankrotimenetluses kahjustab oluliselt J. M (pankrotis) võlausaldajate huve.
4.J. M (pankrotis) esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi osaliselt rahuldati, ja teha uue otsuse, millega jätta S OÜ nõue täielikult rahuldamata. S OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada linnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi summas 364 243 krooni 94 senti, ning teha selles osas uue otsuse, millega hagi rahuldada täies ulatuses. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. novembri 2005. a otsusega Tallinna Linnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb linnakohtu otsus enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 333 lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Hageja nõudele J. M (pankrotis) pankrotimenetluses on nõuete kaitsmise koosolekul vastu vaielnud võlausaldaja M. P ja pankrotihaldur R. Piirla ning võlgnik J. M (pankrotis) on esitanud nõudele kirjaliku vastuväite. PankrS § 103 lg 2 järgi loetakse nõue tunnustatuks juhul, kui nõudele ei vaidle vastu ükski võlausaldaja ega haldur. Teiste võlausaldajate ja halduri poolt nõudele vastuväite esitamisel on nõude esitanud võlausaldajal õigus esitada PankrS § 106 lg 1 alusel hagi nõude tunnustamiseks. PankrS § 104 lg 1 kohaselt ei takista võlgniku vastuväide nõude tunnustamist, kuid sel juhul ei ole tunnustatud nõuete nimekirjal nõude osas, millele võlgnik vastuväite esitas, täitedokumendi tähendust. Seega on võlgniku vastuväitel nõudele ja halduri ning võlausaldaja vastuvaidlemisel pankrotimenetluses erinev juriidiline tähendus. PankrS § 104 lg 2 ja § 106 lg 1 sätestavad, et mõlemal juhul tuleb võlausaldajal oma rikutud õiguste kaitsmiseks esitada hagi nõude või pandiõiguse tunnustamiseks nõudele vastu vaielnud isiku vastu. Kuigi pankrotiseadusest tuleneb, et hagi tuleb esitada nõude tunnustamiseks, on lähtudes nõuete sisust ja erinevast mõjust tegemist erinevate nõuetega, mille ese ja kostjad ei ole samad. PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi rahuldamisel ja nõude tunnustamisel on hagejal õigus vastavalt jaotisele pankrotivara arvel oma nõude rahuldamisele. PankrS § 104 lg 2 alusel võlgniku vastu esitatud hagi eesmärgiks on tunnustada, et pärast pankrotimenetluse lõppemist on tunnustatud nõuete nimekirjal nõude osas võlgniku suhtes täitedokumendi tähendus. Juhul kui kohus jätab rahuldamata hagi nõude tunnustamiseks PankrS § 106 lg 1 alusel, siis välistab see hagi rahuldamise ka PankrS § 104 lg 2 alusel. Erinevad nõuded tuleb kohtul lahendada eraldi. Pankrs § 104 lg 2 alusel esitatud nõude lahendamisel on poolteks hagejana võlausaldaja, kelle nõudele esitas võlgnik vastuväite, ja kostjana võlgnik. PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud nõude osas on poolteks hagejana võlausaldaja, kelle nõuet nõuete kaitsmise koosolekul ei tunnustatud, ja kostjatena nõudele vastu vaielnud võlausaldaja ja/või võlgnik, keda esindab haldur. Kummagi nõude läbivaatamisel saab kohus lähtuda ainult selles nõudes poolte
poolt esitatud väidetest ja vastuväidetest. Mõlema nõude puhul võivad kostjate vastuväited olla erinevad ja kohus peab neid ka eraldi hindama. Käesolevas asjas ei ole linnakohus erinevaid nõudeid eraldi menetlenud, vaid on käsitlenud hageja nõudeid ühe nõudena ja hinnanud kõigi kostjate vastuväiteid kogumis. Hagiavalduses on hageja märkinud J. M (pankrotis), keda esindab pankrotihaldur Raivo Piirla, ja J. M (pankrotis) eraldi kostjatena, kuid hageja pole välja toonud eraldi nõudeid. TsMS § 164 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses välja hageja nõuded ja kostja vastuväited. Nõude väljaselgitamisel peab kohus lähtuma materiaalõigusest ja vajadusel selgitama pooltele, millised on nõude materiaalõigusest tulenevad eeldused, ning täpsustama, millised on nõuded ja vastuväiteid. Linnakohus ei ole käesolevas asjas piisava põhjalikkusega teinud eelmenetluse toiminguid ega selgitanud välja hageja nõudeid. Sellisel moel asja menetledes on linnakohus rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme. Ringkonnakohtu menetluses eeltoodu parandamine ei oleks kooskõlas seadusega ega poolte huvidega. Ringkonnakohtus ei saa tulenevalt TsMS § 319 lõikest 2 enam täpsustada hagi eset ega alust ega teha eelmenetluse toiminguid. Ringkonnakohtu poolt nõuete eraldi menetlemine ja nõuete aluseks olevate asjaolude tuvastamine ning vastuväidete hindamine rikuks poolte kaebeõigust. Eeltoodu tõttu tuleb otsus tühistada ja asi saata eelmenetluse staadiumis uueks läbivaatamiseks linnakohtule. Arvestades nõuete erinevat mõju ja seda, et PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamata jätmisel ei oma õiguslikku tähendust PankrS § 104 lg 1 alusel esitatud võlgniku vastuväide, oleks otstarbekas kaaluda nõuete eraldamist eraldi menetlusse ja võlgniku vastu PankrS § 104 lg 2 alusel esitatud nõude osas menetluse peatamist TsMS § 213 lg 1 p 3 järgi kuni PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi läbivaatamiseni. Nõuete erinevusele ja sellele, et võlgniku vastuväitel on õiguslik tähendus ainult siis, kui nõue on tunnustatud, viitab ka see, et seadusandja on sätestanud nõuete osas erinevad tähtajad hagi esitamiseks - PankrS § 106 lõikes 1 sätestatud nõude osas 1 kuu arvates üldkoosoleku poolt nõude rahuldamata jätmisest ja PankrS § 104 lõikes 2 sätestatud nõude puhul 3 aastat. Seega on võlausaldajal võimalus esitada nõue võlgniku vastu ka pärast seda, kui nõuete kaitsmise vaidlused on lõppenud.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.S OÜ esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et PankrS § 104 lg 2 kohaselt võlgniku vastu esitatav nõue ning PankrS § 106 lg 1 alusel võlausaldaja või halduri vastu esitatav nõue on erinevad ning kohtul oleks otstarbekas kaaluda nimetatud nõuete eraldamist eraldi menetlusse. Selline seisukoht ei põhine seadusel. Nii PankrS § 104 lg 2 kohaselt võlgniku vastu esitatava nõude kui ka PankrS § 106 lg 1 alusel võlausaldaja või halduri vastu esitatava nõude ese ja eesmärk on üks - kontrollida pankrotimenetluses võlgniku vastu esitatud nõude olemasolu ja põhjendatust. Tallinna Ringkonnakohtu poolne seaduse tõlgendus on vastuolus ka TsMS §-st 3 tuleneva põhimõttega, mille kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesandeks tsiviilasi õigesti ja võimalikult
kiiresti läbi vaadata ja lahendada.
7.Vastustajad ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada pankrotiseaduse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.PankrS § 106 lg 1 sätestab Eesti õiguskorrale ka juba varasema, kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseaduse järgi tuntud võlausaldaja hagi esitamise õiguse teise võlausaldaja vastu, kui viimane on nõuete kaitsmise koosolekul vastu vaielnud tunnustamiseks esitatud nõudele. Ka varem oli võlausaldaja hagi nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses suunatud sellele, et selgeks teha, kas tal on võlgniku vastu nõudeõigus või nõuet tagav pandiõigus. Hagi rahuldamise korral tekkis võlausaldajal õigus osaleda pankrotihalduri koostatud jaotusettepaneku põhjal pankrotivara müügist saadud raha jaotamisel (vt kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseaduse § 143 jj). PankrS § 104 lõikega 2 sätestatud võlausaldaja hagi esitamise võimalus võlgniku vastu, kui viimane (mitte tema pankrotihaldur) oli võlausaldaja nõudele või pandiõigusele hiljemalt nõuete kaitsmise koosolekul vastu vaielnud, kehtestati Eesti pankrotiõiguses alates 1. jaanuarist 2004. a. PankrS § 104 tuleb analüüsida koostoimes PankrS §-dega 158, 163 ja 168. PankrS § 158 reguleerib pankrotimenetluse raugemist pärast pankroti väljakuulutamist. Selle paragrahvi 4. lõike teise lause kohaselt, kui menetluse lõpetamise ajaks on nõuete kaitsmine toimunud, märgib kohus määruses, millises osas on iga võlausaldaja nõue tunnustatud ja millistele nõuetele esitas võlgnik vastuväite. PankrS § 163 reguleerib pankrotimenetluse lõpetamist lõpparuande kinnitamisega. Selle paragrahvi
4.lõike kohaselt märgib kohus pankrotimenetluse lõpetamise määruses, millises ulatuses on igal võlausaldajal tunnustatud nõude osa eest jäänud raha saamata ning millistele nõuetele esitas võlgnik vastuväite. PankrS § 168 kohaselt on PankrS § 158 lõikes 4 või PankrS § 163 lõikes 4 nimetatud määrus täitedokumendiks ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata, kui võlgnik ei ole esitanud nõudele vastuväidet PankrS § 104 lg 1 kohaselt või kui kohus on PankrS § 104 lõikes 2 nimetatud juhul võlausaldaja nõuet tunnustanud. Seega tekib võlausaldajal PankrS § 104 lg 2 alusel esitatud hagi rahuldamise korral võimalus rahuldada oma nõue võlgniku vastu pärast pankrotimenetluse lõppemist täitemenetluses, kui pankrotimenetluses (kogu) nõuet ei rahuldata. Selline nõude rahuldamise võimaluse tõenäosus on suurem füüsilise isiku pankroti korral (arvestada tuleb ka PankrS § 169 jj sätteid füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise kohta), kuid ei ole välistatud ka juriidilise isiku pankroti korral, kui juriidiline isik pankroti tagajärjel ei lõppe.
10.Kuigi PankrS § 104 lg 2 ja PankrS § 106 lg 1 alusel tehtava nõude tunnustamise hagid esitatakse erinevate kostjate vastu ja tehtavate otsuste tagajärjed omavad erinevat tähendust (vt käesoleva otsuse p 9), nagu ringkonnakohus õigesti märkis, on nende hagide esemed ja alused sarnased. Mõlema
nõude korral on hagi esemeks võlgniku vastu suunatud nõudeõiguse või pandiõiguse tunnustamine ning mõlema nõude korral tuleb selgitada, kas pankrotimenetluses tunnustamiseks esitatud nõue on olemas ning milline on nõude olemasolu korral selle ulatus. Käesolevas asjas esitas hageja nõude nii PankrS § 104 lg 2 kui ka PankrS § 106 lg 1 alusel. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et neid nõudeid tuleks eraldi läbi vaadata. Pigem vastupidi - kuna hagid on omavahel seotud ning nende esemed ja alused on sarnased, oleks just soovitatav need hagid liita ühte menetlusse selleks, et neid hagisid ei lahendataks erinevalt. Linnakohtu poolt hagide liitmise määruse tegemata jätmine ei ole selline protsessiõigusnormi rikkumine, mis annaks aluse tühistada linnakohtu otsus. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamata jätmise korral ei oma õiguslikku tähendust PankrS § 104 lg 1 alusel esitatud võlgniku vastuväide (PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi rahuldamata jätmine välistab PankrS § 104 lg 2 alusel esitatud hagi rahuldamise) ning et seetõttu ei saa PankrS § 104 lg 2 alusel esitatud hagi osas teha otsust enne kui on tehtud otsus PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi osas. Kolleegiumi arvates, kui võlgnik esitab kas enne nõuete kaitsmise koosolekut või nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite võlausaldaja nõudele ja nõuete kaitsmise koosolekul esitab samale nõudele vastuväite teine võlausaldaja ja/või pankrotihaldur, siis PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi kohta tehtud otsus ei oma mingit tähtsust võlgniku vastuväite osas. Võlausaldaja, kes tahab saada täitedokumenti nõudele vastu vaielnud võlgniku vastu ka pankrotimenetluse lõppemise puhuks, peab sõltumata sellest, kas tema nõuet tunnustatakse või ei tunnustata PankrS § 106 lg 1 alusel, lahendama vaidluse võlgnikuga sama nõude üle PankrS § 104 lg 2 alusel. Sellise hagi rahuldamine ei ole iseenesest välistatud ka juhul, kui võlausaldaja nõue on varem jäänud tunnustamata PankrS § 106 lg 1 alusel. Samas võib võlausaldaja esitada hagi võlgniku vastu PankrS § 104 lg 2 alusel ka pärast seda, kui on rahuldatud tema hagi nõude tunnustamiseks PankrS § 106 lg 1 alusel. Seda võimaldab ka PankrS § 104 lõikes 2 sätestatud pikem hagi aegumise tähtaeg võrreldes PankrS § 106 lõikes 1 sätestatud hagi aegumise tähtajaga.
11.Linnakohus selgitas küll välja mõlema hagi lahendamiseks vajalikud asjaolud, kuid ta ei eristanud otsuse põhjenduses hagisid. See rikkumine annaks alust linnakohtu otsuse tühistamiseks. Samas aga ei ole käesoleval juhul menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt otstarbekas saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et linnakohus jättis välja selgitamata hageja nõuded ja kostja vastuväited. Ringkonnakohus saab asja uuel läbivaatamisel hinnata linnakohtu tuvastatud ja apellantide vaidlustatud asjaolusid ning teha ise otsused nii PankrS § 104 lg 2 kui ka PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagide osas. Asja uuel läbivaatamisel tuleb arvestada muuhulgas seda, et hagid on esitatud kolme kostja vastu ning kohtuotsuse resolutsioonist peab nähtuma, milline on kohtu seisukoht hagi rahuldamise osas kõikide kostjate suhtes. Kolleegiumi arvates ei riku see, et ringkonnakohus nõudeid eristab, poolte kaebeõigust. V. Kõve, P. Jerofejev, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.