Seoses menetluskulude puudumisega ringkonnakohus VJ menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või
kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.VJ (hageja) esitas 22.01.2016 Harju Maakohtule hagi Swedbank AS (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2015/5722. Hageja esitas kohtule ka hagi tagamise taotluse, milles palus hagi tagamiseks peatada täitemenetluse täiteasjas nr 022/2015/5722.
Hagiavaldusest nähtuvalt on Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus algatanud hageja suhtes täitemenetluse nr 022/2015/5722 kostja täitmisavalduse ja Tallinna notar Tiit Sepa 20.09.2012 poolt kinnitatud võlatunnistuse alusel (I kd, tl 11; edaspidi: võlatunnistus). Täitemenetluses nõuab kostja hagejalt solidaarselt RT-ga võlgnevuse summas 6698,25 eurot tasumist. Hageja on seisukohal, et võlatunnistuse aluseks olevast laenulepingust nr 07-135468-EV tulenevad kohustused olid enne täitemenetluse alustamist täidetud täies ulatuses.
Võlatunnistuses kinnitasid hageja ja RT, et kostja, hageja ja RT vahel on 27.07.2007 sõlmitud laenuleping nr 07-135468-EV, mille jääk on seisuga 20.09.2012 summas 7234 eurot. Võlatunnistuse p-s 1.5 järgi leppisid pooled kokku ka selles, et võlatunnistuse alusel ei teki hagejal ja RT-l kostja ees uut iseseisvat kohustust.
Laenulepingust nr 07-135468-EV ja laenulepingu lisadest tulenevate kohustuste täitmine oli tagatud RT omandis olevale kinnistule (registriosa nr 5999402) seatud hüpoteekidega kogusummas 1 383 000 krooni. See kinnistu tagas ka hageja ja RT vahel 21.07.2004 sõlmitud laenulepingust nr 04-340208-EL tulenevaid kohustusi.
27.07.2011 ülesütlemisavaldusega ütles kostja laenulepingud nr 04-340208-EL ja nr 07135468-EV üles ning edastas laenulepingutest tulenevad nõuded kohtutäiturile sundtäitmiseks. Kostja 17.08.2011 teatise (I kd, tl 93) kohaselt moodustasid laenulepingu nr 07-135468-EV lõpetamise aja seisuga (17.08.2011) laenulepingu kohustused 10 849,26 eurot, neist põhiosa jääk summas 10 536,26 eurot, intressid summas 268,70 eurot, viivised põhiosa võlgnevuselt summas 2,42 eurot, menetlustasu võlgnevus summas 9,60 eurot, lepingutasu võlgnevus summas 31,95 eurot ning kõrvalnõuetelt arvestatud viivis summas 0,33 eurot. Laenulepingu nr 04-340208-EL lõpetamise aja seisuga (17.08.2011) moodustasid laenulepingu kohustused 62 521,27 eurot, neist põhiosa jääk summas 61 259,90 eurot, intressid summas 1109,38 eurot, viivised põhiosa võlgnevuselt summas 14,09 eurot, menetlustasu võlgnevus summas 9,60 eurot, lepingutasu võlgnevus summas 31,95 eurot, kindlustuse võlgnevus 94,76 eurot ning kõrvalnõuetelt arvestatud viivis summas 1,59 eurot. Kuna laenulepingud nr 07-135468-EV ja nr 04-340208-EL olid lõpetatud 17.08.2011, siis ei saanud laenude põhisummad ja intressid pärast laenulepingute lõpetamist suureneda.
Sundtäitmise käigus (täitemenetluses nr 022/2011/8611) saadi hüpoteekidega koormatud kinnistu müügist 80 000 eurot. Ajavahemikus 01.09.2012-02.12.2015 tasus hageja laenulepingust nr 07-135468-EV tulenevate kohustuste katteks kostjale kokku 420 eurot. Ajavahemikus 26.10.2015-31.12.2015 tegi hageja kohtutäiturile kolmel korral makseid kokku summas 100,05 eurot.
Täitemenetlusest saadud summast (72 975,75 eurot) tuli esmalt täita laenulepingute nr 04340208-EL ja nr 07-135468-EV põhisummad 71 796,16 eurot (61 259,90 + 10 536,26). Järele
2(7)
jäänud tulemist (1179,59 eurot) tuli täita laenulepingute intressid proportsionaalselt. Pärast kohustuste täitmist täitemenetluses laekunud summa arvelt pidi hagejal jääma laenulepingu 07135468-EV alusel tasumata intress summas 38,70 eurot. Viimases järgus tuli täita viivised ja muud kohustused summas 2075,38 eurot proportsionaalselt asjaõigusseaduse (AÕS) § 353 lg 3 järgi. Laenulepingute põhikohustuste kogusummast moodustasid laenulepingu nr 07-135468EV kohustused 14,675% ja laenulepingu nr 04-340208-EL vastavalt 85,325%. Seega laenulepingu nr 07-135468-EV täitmata muud kohustused moodustasid 304,56 eurot. Järelikult pidi pärast kohustuste täitmist täitemenetluses nr 022/2011/8611 laekunud summa arvelt jääma laenulepingu 07-135468-EV alusel täitmata intress summas 38,70 eurot ja muud kohustused summas 304,56 eurot, kokku 343,26 eurot. Arvestades, et ajavahemikus 01.09.2012 kuni 02.12.2015 tasus hageja kostjale laenulepingust nr 07-135468-EV tulenevate kohustuste katteks 420 eurot, siis olid hageja kohustused täidetud täies ulatuses veel enne täitemenetluse alustamist. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
Laenulepingu 07-135468-EV lõppemise seisuga 16.08.2011 oli sellest lepingust tulenev võlgnevus 10 849,26 eurot (põhiosa võlgnevus 10 536,26, viivis põhiosa võlgnevuselt 2,42 eurot, intresside võlgnevus 268,70 eurot, menetlustasu võlgnevus 9,60 eurot, lepingutasu võlgnevus 31,95, kõrvalnõuetelt arvestatud viivis 0,33 eurot). Laenulepingutest nr 07-135468EV ja 04-340208-EL tulenevate võlgnevuste katteks laekus sundtäitmise käigus 72 245,30 eurot. Kohtutäiturilt laekunud summa arvelt kustutati laenulepingust nr 04-340208-EL tulenev võlgnevus kokku 67 719.98 euro ulatuses ning laenulepingust nr 07-135468-EV tulenev võlgnevus põhiosa summas 4525,32 eurot. Laenulepingust nr 07-135468-EV tulenevad kohustused olid seega täitmata 7203,05 euro ulatuses.
Maakohtu otsus ja põhjendused
10.Maakohus rahuldas 22.09.2016 otsusega hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 022/2015/5722 lubamatuks. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt riigituludesse 830 eurot.
11.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle menetlusosalised selle üle, et hageja, RT ja kostja vahel olid sõlmitud laenulepingud nr 07-135468-EV ja 04-340208-EL. Võlatunnistuse ps 1.5 leppisid hageja, RT ja kostja kokku, et võlatunnistuse alusel ei teki võlgnikel uut iseseisvat kohustust kostja ees. Seega on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.
12.Täiteasjas nr 022/2011/8611 moodustasid täidetavad nõuded kokku 82 492,74 eurot, millest kostja hüpoteegiga tagatud nõude suuruseks oli 75 249,62 eurot. Kinnisasi müüdi kordusenampakkumisel hinnaga 80 000 eurot ja seega ei jätkunud hüpoteekide eseme müügist saadud tulemist kõigi täitemenetluse nr 022/2011/8611 nõuete täitmiseks vahendeid. Maakohus nõustus hageja arvutuskäigu ja põhistustega, et pärast täitmisel laekunud 80 000 eurost täitekulude lahutamist pidi hagejale laenulepingutest nr 04-340208-EL ja nr 07-135468-EV tulenevate kohustuste täitmiseks laekuma 72 975,75 eurot. Kostja ei ole hageja sellekohasele arvutuskäigule vastu vaielnud.
13.Kostja 17.08.2011 teatise nr B06.10-200-05 kohaselt moodustasid laenulepingu nr 07-135468EV lõpetamise aja seisuga laenulepingust tulenevad kohustused 10 849,26 eurot. Maakohtu hinnangul puudub menetlusosaliste vahel vaidlus 17.08.2011 teatise sisu osas, sest 17.08.2011
3(7)
teatise esitas kohtule tõendina kostja ning ka hageja tugineb oma lõplikes seisukohtades samuti nimetatud tõendist nähtuvatele summadele.
14.Laenulepingute nr 04-340208-EL ja nr 07-135468-EV näol on tegemist tarbijakrediidilepingutega võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 tähenduses. AÕS § 353 lg-s 3 ja VÕS § 415 lg-s 2 sätestatust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et kostja ei arvestanud täitemenetlusest laekunud summasid õigesti. Lähtudes VÕS § 415 lg-s 2 sätestatud kohustuste täitmise järjekorrast tuli täitemenetlusest saadud summast (72 975,75 eurot) lugeda kõigepealt täidetuks laenulepingust nr 04-340208-EL põhivõlgnevus summas 61 259,90 ja laenulepingust nr 07-135468-EV tulenev põhivõlgnevus summas 10 536,26. Järele jäänud summast 1179,59 eurot tuli VÕS § 415 lg 2 p 3 kohaselt lugeda tasutuks laenulepingute intressid. Laenulepingu 07-135468-EV alusel pidi hagejal jääma tasumata intress summas 38,70 eurot. Viimases järjekorras tulnuks VÕS § 415 lg 2 p 4 kohaselt lugeda laekumised tasutuks viiviste ja muude kohustuste eest summas 2075,38 eurot proportsionaalselt AÕS § 353 lg 3 järgi. Maakohus nõustus hageja arvutuskäiguga, mille kohaselt pidi pärast kohustuste täitmist täiteasjas nr 022/2011/8611 laekunud summade arvelt jääma laenulepingu 07-135468-EV alusel täitmata intress summas 38,70 eurot ja muud kohustused summas 304,56 eurot, kokku 343,26 eurot.
15.Ajavahemikus 01.09.2012 kuni 02.12.2015 tasus hageja kostjale laenulepingust nr 07-135468EV tulenevate kohustuste katteks 420 eurot, mis on tõendatud hageja pangakonto väljavõttega (tl 48-53). Seega olid hageja kohustused täies ulatuses täidetud juba enne täiteasjas nr 022/2015/5722 täitemenetluse alustamist. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
16.Kostja esitas maakohtu otsusele 21.10.2016 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
17.Kostja möönab, et võis rahade jaotamisel eksida ega välista, et maakohtu seisukoht rahade jagunemise küsimuses on õige. Samas on maakohus jätnud kostja hinnangul arvestamata, et ka pärast lepingute ülesütlemist jätkub viivisearvestus laenulepingute põhiosa võlgnevuselt VÕS § 113 lg-s 1 märgitud määras. Laenulepingud öeldi üles 16.08.2011, kuid sundmüük toimus 25.06.2012. Seega oli kostja õigustatud arvestama viivist põhiosa võlgnevuselt kuni täitemenetluses toimunud sundmüügi päevani vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) §-le 56 lg-le 1 ja lg-le 3.
18.Maakohtu arvestused pole õiged, sest kohus on arvutuste tegemisel võtnud aluseks nõude suuruse lepingute lõpetamise hetkel. Kostja on toonud lisanduva viivise tasumise kohustuse välja 29.02.2016 menetlusdokumendi lisas nr 1 ja sama menetlusdokumendi p-des 2.2 ja 2.3. Lisast nr 1 nähtub, et põhivõlgnevusele lisandub viivis vastavalt panga hinnakirjale ka pärast lepingute ülesütlemist. Lisaks on maakohus jätnud arvestamata kostja 29.02.2016 menetlusdokumendile lisatud tõenditega (lisad 3 ja 4). Maakohus on otsuses küll toonud välja, et 23.11.2011 täitmisteates oli kostja nõue kokku 75 249,62 eurot ja 17.08.2011 ülesütlemise teatises 73 370,53 eurot, kuid jättis sellega otsuse tegemisel arvestamata.
19.25.06.2012 seisuga moodustas hageja võlgnevus kostja ees 78 619,84 eurot, sh: laenulepingust nr 07-135468-EV tulenev võlgnevus kokku 11 592,25 eurot, millest põhiosa 10 536,26 eurot, põhiosa intress 268,70 eurot, lepingutasu võlgnevus 31,95 eurot, menetlustasu võlgnevus 9,60 eurot, põhiosa viivis 742,28 eurot, lepingutasu viivis 3,46 eurot. Laenulepingu nr 04-340208EL võlgnevus 25.06.2012 seisuga oli 67 027,59, millest põhiosa 61 259,90 eurot, põhiosa intress 1109,38 eurot, lepingutasu 31,95 eurot, varakindlustuse võlgnevus 275,88 eurot,
4(7)
menetlustasu 9,60 eurot, põhiosa viivis 4316,90 eurot, lepingutasu viivis 3,46 eurot ja varakindlustuse viivis 20,52 eurot.
20.Kostja hinnangul on maakohus arvestanud kohtutäituri tasu suuruse valesti. Maakohus on arvutuse tegemisel lähtunud valest nõudesummast. Hageja pole kohtutäituri tasu otsust vaidlustanud ja seega ei saa selle osas vaidlust olla. Pole põhjendatud maakohtu seisukoht, milles kohus leidis, et kohtutäituri tasu oleks pidanud olema väiksem ning kostjale oleks pidanud laekuma kohtutäituri müügist summa 72 975.75 eurot. Kostjale laekus tagatise müügist 72 245,30 eurot. Pärast põhiosa tasumist, s.o lepingu nr 04-340208-EL puhul 61 259,90 eurot ning lepingu nr 07-135468-EV puhul 10 536,26 (kokku 71 796,16 eurot), jäi üle 449,14 eurot, mille arvel tulnuks järgmisena lugeda VÕS § 415 lg 2 kohaselt tasutuks intressi võlgnevus, mis kahest lepingust tulenevalt oli kokku 1378,08 eurot. Rahast ei jagunud kogu intressi võla katmiseks. Võlgnevuses oli ka põhiosalt kogunenud viivised, menetluskulud, lepingutasud ning nendelt kogunenud viivised ja varakindlustuse võlgnevus ja sellelt kogunenud viivis. Kokku jäi kostjal saamata summa 6374,54 eurot. Pärast tagatisvara müüki on solidaarvõlgnikud tasunud kostjale kokku 724,80 eurot. Seega on hageja võlgnevus apellandi ees kokku summas 5 649,74 eurot. Vastused apellatsioonkaebusele
21.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
22.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks alus puudub (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, järgib neid ning ei korda (TsMS § 654 lg 6).
23.Esmalt tuleb piiritleda apellatsioonkaebuse ulatus. Kuigi kostja on apellatsioonkaebuses märkinud, et vaidlustab maakohtu otsust terves ulatuses, ei sisalda apellatsioonkaebus põhjendusi, millest nähtuvalt ei nõustuks kostja maakohtu järeldusega, et kostja on rahade jaotamisega eksinud ja kostjal tulnuks täitemenetlusest nr 022/2011/8611 laekunud summa jagada arvestades AÕS § 353 lg-s 3 ja VÕS § 415 lg-s 2 märgitut. Seetõttu saab eeldada, et kostja pole vastavas ulatuses maakohtu otsust vaidlustanud.
24.Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on kostja seisukohal, et maakohtu otsus tuleb tühistada, sest kostjal oli TMS § 56 lg 1 ja lg 3 alusel õigus nõuda laenulepingute põhiosa võlgnevuselt VÕS § 113 lg-s 1 märgitud määras viivise tasumist alates laenulepingute 07.135468-EV ja 04.340208EL ülesütlemisest 16.08.2011 kuni 25.06.2012, mil toimus kinnisasja sundmüük ja maakohus on jätnud sellega arvestamata. Viivise suuruse põhistamiseks esitas kostja koos apellatsioonkaebusega arvestuse nõude suuruse kohta seisuga 25.06.2012 (II kd, tl 5-17). Kostja on esitanud sellised väited apellatsiooniastmes esmakordselt. Kostja on apellatsioonkaebuses põhjendamatult väitnud, et ta on juhtinud maakohtu tähelepanu viivise suurenemisele 29.02.2016 menetlusdokumendis. Kostja 29.02.2016 menetlusdokumendist ei nähtu, et kostja oleks selles selgelt välja toonud, millise kuupäeva seisuga nõuab kostja hagejalt viiviste tasumist. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks vaielnud selgelt vastu hageja arvamusele, mille kohaselt tuli laenulepingutest nr 07.135468-EV ja 04.340208-EL tulenevate nõuete koosseisu määratlemisel lähtuda kostja 17.08.2011 teates esitatud summadest (I kd, tl 93) ning põhistanud, millise kuupäeva seisuga tuleb (kostja arvates) viiviseid arvestada. Sellises olukorras ei saa maakohtule ette heita 17.08.2011 teates märgitud summade
5(7)
arvestuslikust jaotusest lähtumist. Maakohus ei saanud kostja väiteid hakata ise tõenditest tuletama.
25.Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2). Menetlusosalise kohustuseks on tuua kohtu ette faktiväited ning viidata iga faktiväidet toetavale tõendile (TsMS § 394 lg 2 p 3). Seetõttu ei pidanud maakohus kostja 29.02.2016 menetlusdokumendi lisadest nr 1, 3 ja 4 tuletama ise viivisnõude algus- ja lõppkuupäeva ja viivisnõude korrektset suurust, vaid kostja oleks pidanud vastavad asjaolud ise maakohtu ette tooma, neid põhistama ning viitama tõendile, millega ta oma väiteid kinnitas. Kostja seda maakohtu menetluses ei teinud. Apellatsioonkaebusest ei selgu, miks oli kostjal takistatud selliste vastuväidete esitamine maakohtus. Sellest tulenevalt ja arvestades, et kostja pole toonud apellatsioonkaebuses välja asjaolusid, mis annaksid vastavalt TsMS § 652 lg-tes 3 ja 5 sätestatule aluse uute asjaoludega arvestamiseks, jätab kolleegium kostja need väited (s.o apellatsioonkaebuse p-des 3.1-3.2 ja 3.4 ning apellatsioonkaebusele lisatud koondtabelis märgitu) TsMS § 652 lg 4 teise lause alusel tähelepanuta. Apellatsioonkaebusele lisatud laenulepingu nr 04-340208-EL sooritatud operatsioonide tabeli (II kd, tl 5-17) tagastab ringkonnakohus, kuna vastav dokument on juba maakohtu menetluses esitatud ja toimikus olemas (I kd, tl 104-114) ning selle esitamiseks vajadus puudub.
26.Apellatsioonkaebuses on kostja heitnud maakohtule ette ka täitemenetlusest nr 022/2011/8611 laekunud summa suuruse ebaõiget tuvastamist. Kostja väitel laekus sellest täitemenetlusest kostjale 72 245,30 eurot. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt pole kostja esitanud kohtutäiturilt laekunud summa kohta tõendeid ning viitab 29.02.2016 menetlusdokumendi lisale nr 2. Tegemist on hagejale adresseeritud teatega, milles kostja on märkinud, et kinnisasja müügist laekus kostjale 72 245,30 eurot (I kd, tl 94). Kolleegiumi hinnangul ei saa maakohtule tõendite väärat hindamist selles küsimuses ette heita. Kostja poolt viidatud menetlusdokument vastava summa laekumist ei kajasta, sest tegemist on kostja teatega hagejale (mitte nt kostja arvelduskonto väljavõtte või kohtutäituri teatega tulemi väljamaksmisest). Koosmõjus tsiviilasjas esitatud teiste tõendite ja põhistustega, sh hageja arvutuskäiguga täitekulude suurusest, ei ole võimalik hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt ega teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.
27.Kostja arutluskäik sellest, kas hageja on kohtutäituri tasu otsust vaidlustanud, on asjakohatu, sest praeguse vaidluse esemeks ei ole kohtutäituri tasu otsuse kehtivus, täitekulude, sh kohtutäituri põhitasu õiguspärasus või kooskõla kohtutäituri seaduses sätestatud määradega. Samal põhjusel pole põhjendatud ka kostja etteheide, et maakohus on asunud kohtutäituri tasu suurust vähendama. Käesoleva hagi lahendamisel tuli kohtul võtta menetlusosaliste poolt esile toodud asjaolude ja tõendite alusel põhjendatud seisukoht küsimuses, kas ja kui palju laekus kostjale tulemina täitemenetlusest nr 022/2011/8611. Vastava asjaolu põhistamiseks ja tõendamiseks oli nii hagejal kui kostjal võrdne võimalus ning see, kuidas seda asjaolu tõendada, oli menetlusosaliste endi otsustada (TsMS § 5 lg 2).
28.Tsiviilasja materjalid ei toeta apellatsioonkaebuse väiteid, mille kohaselt on hageja, kostja ja RT vahel sõlmitud ka laenuleping nr 04.340208-EL. Laenuleping nr 04.340208-EL on lepingust nähtuvalt (I kd, tl 37-42) sõlmitud vaid kostja ja RT vahel. Maakohtu otsuses märgitud järeldus, mille kohaselt on hageja, kostja ja RT vahel sõlmitud nii laenuleping nr 07.135468-EV kui ka laenuleping 04.340208-EL, pole seetõttu õige. Selline minetus ei anna siiski alust maakohtu otsuse põhjenduste muutmiseks, sest vastavas ulatuses ei ole maakohtu
6(7)
otsust menetlusosalised vaidlustanud ning ringkonnakohus on kaebuse lahendamisel seotud apellatsioonkaebuse piiridega (TsMS § 651 lg 1).
29.Apellandi 27.02.2017 täiendavate väidete näol, et hüpoteegid ei asetsenud ühel ja samal järjekohal; apellant teavitas hagejat, millise nõude katteks ta kohtutäiturilt saadud raha arvestas ja millised nõuded on veel täitmata ning hageja ei esitanud sellisele kohustuste täitmise järjekorrale vastuväiteid; millisest laenulepingust tulenevad nõuded olid vähem tagatud; pooled ei olnud kokku leppinud, et esimeses järjekorras tuleb kinnistu realiseerimisel saadu lugeda 07135468-EV lepingu katteks ega ka mõnes muus täitmise proportsioonis; võlausaldaja lähtus asjaolust, et leping 04-340208-EL oli võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud ning täitis esmalt sellest lepingust tulenevad nõuded ja millises järgnevuses apellant võlausaldaja makseid ning kuidas arvestas, on tegemist apellatsioonkaebuse täiendamisega. Apellandil on apellatsioonkaebuse muutmise ja täiendamise õigus üksnes apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja lõppemiseni ja muid avaldusi ning seisukohti saab kohus arvesse võtta üksnes seaduses sätestatud erandjuhtudel (TsMS § 634 lg 2). Käesoleval juhul TsMS § 634 lg-s 2 sätestatud asjaolusid ei esine. Väited tuleb jätta tähelepanuta ka põhjusel, et tegemist on uute asjaolude esitamisega ja apellant ei ole põhistanud nende esitamise lubatavust (TsMS § 652 lg 4).
30.Eespool märgitud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).
31.Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
jäävad
apellatsioonkaebuse
32.Hageja ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega taotlust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitanud ei ole. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kuivõrd tsiviilasja materjalidest ei nähtu andmeid hageja poolt apellatsioonimenetluses riigilõivu maksmise või tema lepingulise esindaja kulude kohta, siis ringkonnakohus hageja menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.
33.Ringkonnakohus märgib, et advokaat Aleksei Vassiljevi poolt 01.03.2017 esitatud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluses märgitud advokaadi tasu ei ole hageja menetluskuluks TsMS 18. peatüki 5. jao (menetluskulude kindlaksmääramine) tähenduses. RÕS § 22 näeb ette tsiviilkohtumenetluse seadustiku suhtes eriregulatsiooni riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks, sh tasu- ja kuluhüvitise taotluse esitamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.