Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gaida Kivinurm ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. märts 2017, Tallinn
Kohtuasja number
2-15-19174
Kohtuasi
Eesti Inkasso OÜ hagi MP vastu põhivõlana 2972 euro 67 sendi, intressina 367 euro 8 sendi ja viivise saamiseks ning MP vastuhagi Eesti Inkasso OÜ vastu kahjuhüvitisena 453 euro 93 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 26. oktoobri 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MP apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3707 eurot 28 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) Eesti Inkasso OÜ (registrikood 12438291), lepinguline esindaja Olesja Polehhina Kostja (apellant) MP (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Margit Pent
Kohtuistungi toimumise aeg
7. veebruar 2017
Istungil osalenud isikud
Hageja lepinguline esindaja Olesja Polehhina Kostja lepinguline esindaja Margit Pent
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 26. oktoobri 2016. a otsus osas, millega maakohus määras hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks suuremana kui 1702 eurot 50 senti. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada ja muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
2.2.Mõista MP-lt Eesti Inkasso OÜ kasuks välja 3466 eurot 38 senti. Alates 22. detsembrist 2015 kuni põhivõla täieliku tasumiseni on MP kohustatud tasuma põhivõlalt (2972 eurot 67 senti) viivist 8,05% aastas.
2.3.Jätta MP vastuhagi Eesti Inkasso OÜ vastu rahuldamata.
2.4.Jätta menetluskulud MP kanda.
2.5.Mõista MP-lt Eesti Inkasso OÜ menetluskulude hüvitamiseks välja 1702 eurot 50 senti. Menetluskulud tuleb tasuda Eesti Inkasso OÜ pangakontole nr EE932200221057039324.
3.Rahuldada MP apellatsioonkaebus kindlaksmääramise osas osaliselt.
hüvitatavate
menetluskulude
suuruse
4.Jätta MP kohtuotsuse täitmise korra määramise taotlus rahuldamata.
6.Mõista MP-lt Eesti Inkasso OÜ apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks välja 412 eurot 50 senti. Nimetatud summalt tuleb alates praeguse otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Eesti Inkasso OÜ (hageja) esitas 21. detsembril 2016 Pärnu Maakohtule MP (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 2972 eurot 67 senti ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud intressi 367 eurot 8 senti ja viivise 126 eurot 63 senti, samuti alates 22. detsembrist 2016 kuni kohustuse kohase täitmiseni viivise 8,05% põhivõlalt aastas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja SNEL Grupp OÜ (laenuandja) interneti vahendusel
19.septembril 2014 laenulepingu. Laenusumma 1500 eurot kanti 19. septembril 2014 kostja pangakontole. Kostja kohustus laenu osamaksetena tagastama hiljemalt 3. septembriks 2017.
2-15-19174 Kostja tasus õigel ajal viis graafikujärgset osamakset ja esitas 30. jaanuaril 2015 taotluse, saamaks veel 240 eurot laenu. Laenuandja rahuldas taotluse ja pooled leppisid samal päeval kokku uues maksegraafikus. Kuna kostja tasus kõik osamaksed korrektselt, rahuldas laenuandja 2. märtsil 2015 ka kostja teise taotluse, saamaks veel 1400 eurot laenu ning kostja ja laenuandja leppisid jälle kokku uues laenu tagastamise graafikus lõpptähtajaga 14. veebruar 2018. Uue maksegraafiku alusel tasus kostja üksnes 25 eurot, mis on arvestatud esimese osamakse põhiosa katteks. Kuna kostja ei reageerinud laenuandja saadetud meeldetuletustele, ütles laenuandja 16. juunil 2015 laenulepingu üles ja loovus samal päeval oma nõude kostja vastu hagejale. Laenulepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku intressi tasumises, mis oli 42% aastas. Seega peab kostja tasuma hagi esitamise seisuga intressi 367 eurot 8 senti. Kuna kostja jättis oma kohustuse tähtaegselt täitmata, tuleb tal tasuda ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivist, mis hagi esitamise seisuga on hagile lisatud arvutuste kohaselt 126 eurot 63 senti. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et ta ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja kuusissetulek võimaldas saadud laenu tagasi maksta, mida kinnitavad kostja konto väljavõtted 1. juunist 2014 kuni 2. märtsini 2015. Laenuleping ei ole tühine. Kõik seaduses sätestatud andmed on kostjale esitatud. Lisalaenu väljastamisel sõlmitakse laenusaajaga laenulepingu lisa, kuhu märgitakse üksnes muutunud andmed, sh uus laenusumma ja maksegraafik. Krediidi kulukuse määr kantakse laenulepingu lisasse vaid juhul, kui see muutub. Praegusel juhul see ei muutunud. Laenuleping ei ole VÕS § 408 lg 1 alusel tühine ka seetõttu, et kostja sai laenusumma kätte ja hakkas seda kasutama. Kostja ei ole tõendanud, et tehingud olid heade kommete või avaliku korraga vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 tähenduses. Tarbijakrediidilepingu puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas mh siis, kui tarbija tasutav krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostjaga sõlmitud laenulepingu krediidi kulukuse määr ületas Eesti Panga poolt avaldatut üksnes 1,38 korda. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt on laenuandja üldtingimuste p-d 5.1 ja p 1.14 õigustühised, kostja tegi tehingud olulise eksimuse mõjul, tehingud ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ja heade kommetega ning tehingud tuleb lugeda tühisteks ilma kostja hüvitamiskohustuseta. Kostja sattus 2015. a kevadel suure liisingu- ja laenukoormuse tõttu makseraskustesse. Ema kaasabil sõlmis kostja enamike võlausaldajatega võlgade tasumiseks uued kokkulepped, millega vähendati võlga vms. Muutmata jäid need lepingud, mille maksegraafiku alusel suutis kostja oma sissetulekut arvestades iga kuu tasuda. Praeguse vaidluse laenuandja ei olnud nõus võla osalise tasumisega ja nõudis kogu võla tasumist korraga või maksegraafiku järgi.
2-15-19174 Kostjaga ajavahemikul 19. septembrist 2014 kuni 2. märtsini 2015 laenulepinguid sõlmides ei järginud laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS § 4032 lg 1 tähenduses, sest laenuandja üldtingimuste p 3.3.3 järgi võis laenuandja keelduda laenu väljastamast, kui laenutaotlejal on krediidiinfos kehtiv maksehäire. Kostjal oli veel 22. aprilli 2015 seisuga nähtav ja kehtiv maksehäire (kostja tasus võla 21. juulil 2012, kuid maksehäire kehtib kolm aastat võla tasumisest). Laenuandja käitus seaduse vastaselt, kui ei võimaldanud kostjal tagastada esmalt esimese laenulepingu alusel saadud laenu ja nõudis kõigi lepingute alusel antud laenusumma tagastamist. Kuna laenuandja üldtingimuste p-de 1.14 ja 5.1 järgi ei saanud kostja tagastada laenu osaliselt, on nimetatud punktid tarbijate ebamõistlikult kahjustavad ja vastuolus VÕS § 411 lg-ga 1, mille kohaselt võib tarbija tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused täita osaliselt või täielikult ennetähtaegselt. Üks põhjus (lisaks makseraskustele), miks kostja jättis raha tagastamise pooleli, oli see, et talle ei võimaldatud raha tagastada osade kaupa ennetähtaegselt. Kuna kostjal ei olnud lisalaenu võtmise ajaks lisalaenu saamiseks üldtingimuste p 1.17 järgi vajalikku püsikliendi staatust, ei võinud laenuandja kostjale lisalaenu anda. Seda tehes andis laenuandja kergekäeliselt omakasu eesmärgil kostjale laenu ja pani kostja raskesse majanduslikku olukorda, mistõttu saab laenuandja käitumist pidada pahauskseks. Kuna laenuandja andis kostjale üldtingimusi eirates laenu (määris laenu kostjale õigusvastaselt omakasu eesmärgil kaela), saab saadud raha pidada laenuandja kingituseks, mida ei tule tagastada. Laenuandja hindas kostja maksevõimet valesti. Kostja on esitanud 19. septembri 2014. a laenutaotlusel andmed, mille kohaselt jääb tema tuludest kulude maha arvamisel üle 81 eurot, kuid sellest hoolimata andis laenuandja kostjale laenu, mille tagasimakse kuus oli alguses 73 eurot 93 senti ja hiljem 80 eurot 8 senti ning 147 eurot 74 senti. Samuti märkis kostja laenutaotlusele, et käib kaks korda aastas kasiinos. Seda arvestades ei oleks laenuandja kostja maksevõimet õigesti hinnates kostjale laenu anda. Laenuandja töötajate I. Andrejeva ja N. Kryzhanovski koostatud laenumemodes on kostja maksevõimet valesti hinnatud („meeletu maksevõime“, „väga hea maksevõime“). Hindajad ei ole arvesse võtnud kostja kõiki kulutusi ja alaealise lapse ülalpidamiskohustust ega asjaolu, et kostja kontojääk oli kuu lõpuks alati nullis ning kostja väljaminekud viitasid ilmselgelt kasiinosõltuvusele. Samuti on ekslikult arvatud kostja püsiva sissetuleku hulka laekumised internetikasiinodelt ja jätnud arvestamata, et nimetatud asjaolu viitab kostja hasartmängusõltuvusele. Laenuandja kasutas omakasu eesmärgil pahatahtlikult kostja nõrkusi ära, tekitades kostjal hasartmängusõltuvuse ja püsiva maksejõuetuse. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on VÕS § 404 lg 1 sätestatud vorminõuded või puudub mõni VÕS § 404 sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg 2 p 2 järgi peab tarbija tahteavalduses olema märgitud VÕS § 4031 lg 1 p-des 1-11 nimetatud andmed. Kostjale esitati Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht ainult osas, mis puudutab esialgset laenu. Samuti puuduvad hilisemate maksegraafikute juures andmed osamaksete arvu, aastase intressimäära ja krediidi kulukuse määra kohta. Tarbijakrediidileping on 30. jaanuaril ja 2. märtsil 2015 saadud raha osas tühine, kuna maksegraafikutel ei ole VÕS § 4031 lg 1 p-des 6, 8 ja 9 nõutud andmed. Kuna 19. septembril 2014 sõlmitud laenulepingul puuduvad krediidi kulukuse määra arvutamise aluseks kasutatud andmed ja eeldused ning 30. jaanuari ja 2. märtsi 2015
2-15-19174 lepingutel puuduvad üldse andmed krediidi kulukuse kohta, ei saa hageja nõuda üheltki laenusummalt intressi rohkem kui seadusjärgses määras ja kostja makstud intresside osas tuleb teha ümberarvestus. Kuna laenuandja ei avaldanud kostjale pärast 30. jaanuaril ja 2. märtsil 2015 raha andmist krediidi kulukuse määra ja 19. septembril 2014 raha andmisel krediidi kulukuse määra arvestamise aluseid ja eeldusi, ei ole kostjal võimalik kontrollida, kas laenuandja on järginud VÕS § 4061 lg-s 1 sätestatut ning viimasel lasub kohustus tõendada, kas see nõue on täidetud. Kuna laenandja hindas kostja maksevõimet valesti ning kostja usaldas laenuandja hinnangut, oli kostja olulises eksimuses TsÜS § 92 lg 1 tähenduses ega pea hagejale TsÜS § 101 lg 2 järgi kahju hüvitama. Laenu andmine kostjale oli TsÜS § 86 lg 2 järgi vastuolus heade kommetega, kuna kostja tegi laenuandjaga tehinguid oma kogenematuse, erakorralise vajaduse ja hasartmängusõltuvuse tõttu. Laenuandjale oli kostja pangakontodelt näha kostja majanduslik olukord ja see, et kostja oli oma kogenematusest kohustuste ja kulutuste planeerimisel juba makseraskustes. Samuti oli tuvastatav kostja süvenev hasartmängusõltuvus. Sellest hoolimata andis laenuandja omakasu saamise eesmärgil kergekäeliselt ja vastuolus heade kommetega kostjale 5,5 kuu jooksul laenu 3150 eurot. Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud
3.Kostja esitas 8. mail 2016 vastuhagi, milles palus hagejalt enda kasuks välja mõista laenulepingu alusel tehtud maksed summas 453 eurot 93 senti, sh põhivõla 138 eurot 13 senti ja intressi 315 eurot 80 senti. Vastuhagi põhjenduste kohaselt rikkus laenuandja laenulepingu sõlmimise eel oma teavitamiskohustust ja vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu peab ta kostjale hüvitama lepingueelsetel läbirääkimisel oma kohustuste rikkumisega kostjale tekitatud kahju VÕS § 14 ja § 115 lg 1 järgi. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ei oleks lepingut sõlminud. Hageja vastuväited vastuhagile
4.Hageja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole selgitanud, kuidas laenulepingu krediidi kulukuse määra, intressimäära ja laenu ennetähtaegse tagastamise korra kohta andmete puudumine mõjutab kahju hüvitamise nõuet. Mh olid nimetatud andmed kostjale esitatud. Kostja nõuab kahju hüvitamiseks negatiivsete tagajärgede kõrvaldamist. Kuna kostja ei ole selgitanud, miks ta peab laenu põhiosa tagasimakseid negatiivseks tagajärjeks, ei saa hageja selle kohta vastuväiteid esitada. Samuti ei ole kostjal õigust nõuda kahju hüvitamiseks tasutud intresside tagastamist, sest laenuandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Esimese astme kohtu otsus
5.Pärnu Maakohus rahuldas 26. oktoobri 2016. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3466 eurot 38 senti, sh põhivõla 2972 eurot 67 senti, tasumata intressi 367 eurot 8 senti ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 126 eurot 63 senti, samuti
2-15-19174 põhivõla tasumisega viivitamise korral alates 22. detsembrist 2015 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivise 8,05% aastas. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja menetluskulude hüvitamiseks välja 2083 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagi VÕS § 396 lg 1, 397 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel põhjendatud ning kostja vastuväited ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Kostja ei tunnistanud hagi kahel põhjusel: 1) hageja üldtingimused ei võimaldanud kostjale lisalaenu anda, mistõttu kostja käsitab saadud laene „kingitusena“, samuti ei järginud hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet ja 2) krediidilepingud on tühised VÕS § 408 lg 1 ja TsÜS § 86 lg 1 järgi ning tuleb tühistada TsÜS § 90 lg 1 järgi. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis maakohus, et laenuandja üldtingimuste p-des 3.3.3 ja 5.1 sätestatud piirangud annavad laenuandjale aluse jätta laenutaotlus rahuldamata, kuid ei takista taotlust rahuldamast, kui laenuandja seda mingil põhjusel siiski võimalikuks peab. Arusaamatuks jääb kostja nõue tunnistada VÕS § 42 lg 1 alusel laenuandja üldtingimuste p-d 1.14 ja 5.1 kui tüüptingimused tühiseks. Üldtingimuste 1.14 annab definitsiooni lisalaenule ja 5.1 sätestab laenu ennetähtaegse tagastamise korra. Termini „lisalaen“ definitsioon („lisateenus, mille raames laenuandja pakub laenusaajale täiendava laenu saamise võimalust“) ei ole tarbijat eksitav ning tõlgendamisprobleemid ei too kaasa ka tüüptingimuse tühisust. Üldtingimuste p 5.1, mis sätestab laenu ennetähtaegse tagastamise korra, ei puutu vaidlusesse, kuna kostja ei ole soovinud laene ennetähtaegselt tagastada. Kostja väide, et ta jättis raha tagastamise pooleli lisaks makseraskustele ka seetõttu, et üldtingimuste p 5.1 ei võimaldanud tal raha tagastada ennetähtaegselt osade kaupa, on vastuolus tema lõpliku seisukohaga, mille kohaselt ei pea ta hagejale midagi tagasi maksma. Kostja hinnangul ei järginud laenuandja VÕS § 4032 lg 1 tähenduses vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna tema töötajad hindasid kostja krediidivõimet valesti – ei võtnud arvesse kõiki kostja kulutusi, asjaolu, et kostja kontojääk oli kuu lõpuks alati nullis, ega kostja väljaminekuid, mis viitasid tema kasiinosõltuvusele. VÕS § 4032 lg 1 järgi sisaldab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine eelkõige krediidiandja kohustust hinnata, kas tarbija on võimeline krediiti lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli sellest aspektist lähtudes kõigi kolme laenu väljastamise ajal krediidivõimeline. Kostja keskmine kuusissetulek oli nimetatud ajavahemikul kontoväljavõtetest nähtuvalt ca 1350 eurot. Laenumaksete suurus oli esimese laenu saamise järel 73 eurot 93 senti kuus, teise laenu saamise järel 80 eurot 8 senti kuus ja kolmanda laenu saamise järel 149 eurot 61 senti kuus. Seega võimaldas kostja sissetulek taotletud laene teenindada. Laenuandja ei saa arvesse võtta laenutaotleja kõiki kulutusi, vaid ainult neid, mille kohta saab laenuandja teavet hankida. Laenuandjal ei ole kohustust hinnata, milleks ja millises ulatuses laenuvõtja oma sissetulekut seni kulutas, ega võimalust prognoosida, kuidas ta tulevikus oma sissetulekut, sh võetud laenu, kasutab. Seega järgis laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet, sh omandas teavet kostja krediidivõimekuse kohta ja hindas seda, lähtudes põhjendatult eeldusest, et kostja on mõistlik inimene, kes on laenutaotlustes esitanud tõeseid andmeid oma sissetulekute ja kohustuste kohta. Kostjal oli laenutaotluste esitamise ajal püsiv keskmisest kõrgem kuusissetulek ning tema maksekäitumine, mis on samuti konto väljavõtetelt jälgitav, oli enne maksete lõpetamist laitmatu.
2-15-19174 Laenuleping ei ole VÕS § 408 lg 1 järgi tühine. Kõik seaduses sätestatud andmed esitati kostjale 19. septembri 2014. a laenulepingu sõlmimisel, mistõttu esitati lisalaenude andmisel kostjale üksnes muutuvad andmed, s.o laenusumma suurus ja tasumise tähtajad. Kuna kostja sai laenud kätte ja hakkas neid kasutama, muutusid krediidilepingud VÕS § 408 lg 2 järgi kehtivaks ka juhul, kui mõni VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmetest lepingutel puudus. Kostja ei olnud laenulepinguid sõlmides eksimuses TsÜS § 92 lg 1 tähenduses. Kostja väitis, et tema eksimus seisnes selles, et ta arvas, et suudab täita täiendavaid maksekohustusi. Kostja ei selgitanud, millised olid need tegelikud asjaolud, mille suhtes tal oli ebaõige ettekujutus ning mille ilmnemisel selgus, et ta ei suuda kohustusi täita. Teovõimeline isik, kes kohustust võttes on teadlik nii oma majanduslikust olukorrast kui võetava kohustuse suurusest, ei saa olla kohustuse võtmise hetkel oma maksevõime suhtes eksimuses TsÜS § 92 lg 1 tähenduses. Ebaõige prognoosi puhul on tegemist kas hooletuse või kergemeelsusega. Põhjendamatud on kostja etteheited, et laenulepingute sõlmimine oli heade kommete vastane, kuna laenuandja pidi olema kostja kontoväljavõtete kaudu teadlik kostja kogenematusest oma kohustuste ja kulutuste planeerimisel ning tema süvenevast hasartmängusõltuvusest. Laenuandjal on õigus hinnata lepingu teise poole maksekäitumist, kuid ta ei pea ega saa anda hinnanguid tema rahakasutusele ja eluviisidele. Kui kostjal oli hasartmängusõltuvus, ei ole see kostja erakorraline vajadus, sõltuvussuhe ega kogenematus TsÜS § 86 lg 2 tähenduses, vaid kostja enda valik. Kostja vastuhagi ei ole põhjendatud. Asjaolu, et krediidilepingutel puuduvad nõutavad andmed, ei muuda VÕS § 408 lg 2 järgi krediidilepinguid tühiseks, kui tarbija on laenu kätte saanud või hakanud seda kasutama. Seega ei saa teabe andmise kohustuse rikkumine tuua kaasa kahju hüvitamise nõuet krediidiandja vastu. Hageja ei ole rikkunud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu ei ole kostjal kahju hüvitamise nõuet ka sellest tulenevalt. Kui hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, saanuks kostja nõuda kahju hüvitamist laenulepingust tekkinud negatiivsete tagajärgede (intress, leppetrahv) hüvitamiseks, mitte aga nõuda tasutud laenumakseid tagasi. Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 325 eurot ja lepingulise esindaja tasu 2270 eurot, millele lisandub käibemaks 454 eurot. Arvestades kostja vastuväiteid, on hagiavalduse koostamise põhjendatud tasu 100 eurot, hageja põhjendatud sõidukulu 40 eurot ja õigusteenusele kulutatud põhjendatud aeg 19 tundi. Seega on hageja lepingulise esindaja põhjendatud kulu kokku 1465 eurot, millele lisandub käibemaks 293 eurot. Koos tasutud riigilõivuga on hageja põhjendatud menetluskulud 2083 eurot. Apellatsioonkaebus
6.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral palus kostja väljamõistetud summa alates kohtuotsuse jõustumisest ajatada nii, et kostja tasub iga kuu 100 eurot, kuid on õigustatud võimaluse korral tasuma ennetähtaegselt ka suurema summa. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Maakohus jättis kohaldamata TsÜS § 77 lg 3, VÕS § 5 ja § 14 lg 1. Samuti VÕS § 408 lg 1 ja lg 4 ning VÕS § 94, mistõttu on kostjalt ebaõigesti sisse nõutud intressid. Maakohus oleks pidanud tegema otsuse lähtudes kostja esitatud vastuväidetest ja viidatud tõenditest ning jätma
2-15-19174 tähelepanuta hageja paljasõnalised ja tõendamata väited selle kohta, et kostja oli maksejõuline. Maakohus ei võtnud seisukohta selles osas, kas 19. septembri 2014, 30. jaanuari ja 2. märtsi 2015 raha ülekanded kostja kontole sai vormistada ühe väidetava laenuna, või need oleks tulnud vormistada eraldi laenulepingutena. TsÜS § 77 lg 3 järgi tuli vastustajal vormistada
30.jaanuari ja 2. märtsi 2015 väidetavate laenude andmisel eraldi laenulepingud ja esitada kostjale kõik VÕS §-des 404 ja 4041 sätestatud andmed. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kui kõik seaduses ettenähtud andmed esitati 19. septembril 2014 laenulepingu sõlmimisel, siis ei olnud hiljem neid uuesti uute laenulepingute sõlmimisel vaja enam esitada. Maakohus jättis hindamata 19. septembri 2014 laenulepingu ja maksegraafiku ning
30.jaanuari ja 2. märtsi 2015 maksegraafikud ning samuti asjaolu, et väidetavalt laenu andmisele 30. jaanuaril ja 2. märtsil ei eelnenud ette nähtud Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabelehe koostamist ning et nimetatud teabelehele 18. septembril 2014 märgitud laenulimiit 1500 eurot sai täis juba esialgse laenu andmisel. Praeguseni on arusaamatu, millise protsendiga kostja laenu soovis, mis seos on lepingul protsendiga 3,50 ja mida tähendab selles kontekstis esialgsel laenulepingul protsent 42. Tegemist on selgelt eksitava infoga ja kostja ei arvestanud lepingueelselt suurema intressimääraga kui 3,5%. Tehingud olid kostja jaoks tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Maakohus ei analüüsinud üldtingimuste p 5.1 koostoimes punktiga 4.1. ning TsÜS § 86 lg 1 ja lg 2 p 1, VÕS § 42 lg 1 ja VÕS § 411 lg-s 1 sätestatu alusel. Maakohus jättis kohaldamata TsÜS § 109 lg 1 ja TsÜS § 84 lg 1 ning VÕS § 421. Maakohtu seisukoht, et üldtingimuste punkt 5.1. ei ole asjasse puutuv, kuna kostja ei ole soovinud laene ennetähtaegselt tagastada, on oletuslik ja seda ei muuda ka asjaolu, et kostja ei ole vastuolus tingimustega sooritanud väidetavate laenude osalist tagasimakset. Maakohus ei tea ja ei saanudki teada, kas kostja soovis laene osaliselt tagasi maksta või mitte. Seejuures oli maakohtule teada, et kostja makseraskuste tõttu tagastas laene, mille puhul ei ilmnenud rikkumisi, kostja ema. Kostja hasartmängusõltuvus oli hagejale juba lepingueelselt teadaolev asjaolu, millega hageja pidi vastutustundliku laenamise järgimiseks arvestama. Kostja on seisukohal, et hasartmängusõltuvust tuleb käsitleda sõltuvussuhtena TsÜS § 86 lg 2 mõistes ja hasartmängusõltuvuse tõttu tehtud tehing on tehtud sõltuvussuhte tõttu ja on tehtud teise poole jaoks ebasoodsatel tingimustel TsÜS § 86 lg 2 p 1 mõistes. Maakohus jättis kostja hasartmängusõltuvuse hindamata. Kostja ei nõustu maakohtuga, et kostja maksekäitumine oli laenude saamiseni korrektne. Kostja ei tasunud makseid oma regulaarse sissetuleku arvelt. Kostja pangakontodelt on otseset näha, et hagejalt saadud raha kasutas kostja oma hasartmängusõltuvuse rahuldamisele, suures osas ka eelnevate ja jooksvate maksekohutuste täitmiseks, s.o laenude tasumiseks, järelmaksude ja liisingute maksmiseks. Maakohus ei võtnud seisukohta kostja väidete osas, et väidetavate laenude võtmine tulenes mh kostja erakorralisest vajadusest, s.o kostja ei suutnud oma jooksvaid maksekohustusi täita oma jooksvate sissetulekute arvelt. Maakohus jättis kostja väited tähelepanuta ja kostja erakorralise olukorra hindamata. Maakohus arvestas kostja laenutaotluses näidatud sissetuleku alusel kostja keskmiseks sissetulekuks 1350 eurot, mille vastu kostja ei vaidle. Eeldusel, et lisatasusid mingilgi määral
2-15-19174 saadakse. Sellisel juhul jäänuks kostjale igakuisteks jooksvateks kulutusteks järgi 181 eurot pärast seda, kui ta oli oma püsivad maksekohustused täitnud, mis aga ei võimaldanuks tasuda vastustaja poolt temale lisatavaid maksekohustusi. Maakohus jättis tõendina hindamata IA ja NK koostatud laenumemod. Maakohus ei ole põhjendanud, miks kohus kostja vastuväidetega ei nõustu, sh eelkõige, et kostja sissetulekud ja kohustused on väidetavate laenude kohta otsused teinud isikute poolt valesti tuvastatud. Maakohus oleks kohtuotsuse tegemisel pidanud lähtuma kostja 18. augusti 2014 laenutaotluses näidatud regulaarsest sissetulekust ja kõigist kostja näidatud ja tema pangakontodelt nähtavatest tegelikest kohustustest. Kohtuotsusest ilmneb, nagu apellandil ei olekski olnud üldse mingeid kohustusi peale kohustuste vastustaja ees. Maakohus jättis kostja 18. septembril 2014 esitatud laenutaotlusele eelnenud ja hilisema pangakonto väljavõtte tõendina hindamata ega võtnud seisukohta kõigi kostja vastuväidete ja tema viidatud tõendite osas, mis puudutasid kostja erinevaid maksekohustusi. Maakohus ei kontrollinud, kas hageja toimis kostja krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja maakohus ei ole seda põhjendanud, jättes vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuse tõendamiskohustuse kostja kanda. Maakohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et hageja pidi arvestama ka ülalpeetava lapse olemasoluga kostja krediidivõimelisuse hindamisel. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kostja täitis enne laenude andmist kõiki oma maksekohustusi laitmatult ja tegi seda oma regulaarse sissetuleku arvelt, tegelikult toimus nn väidetav laitmatu maksekäitumine uute laenude võtmise arvel. Maakohus ei analüüsinud, kas VÕS § 4032 lg-tes 1 ja 11 sätestatud nõuded on olnud täidetud ega kontrollinud, kas hageja täitis VÕS § 4032 lg-s 4 sätestatud krediidiandja kohustuse anda tarbijale täiendavaid selgitusi ja hoiatada teda võimalikest ohtudest tarbijakrediidi võtmisel. Üldtingimuste punkti 1.14. järgi hageja lausa pakub laenu ja hagejal on punkti 6.2. järgi õigus pakkuda laenusaajale lisalaenu, esitades laenusaajale vastavasisulise ettepaneku. Võttes arvesse kõiki faktilisi asjaolusid ja viidatud õigusaktide sätteid ning lähtudes hea usu põhimõttest, oleks maakohus pidanud jätma kohaldamata VÕS § 408 lg 2. Enne VÕS § 408 lg 2 kohaldamist oleks maakohus pidanud hindama tehingute tegelikku sisu, lähtudes kõigist faktilistest asjaoludest ja esitatud tõenditest ning tuginedes õigusaktides sätestatule. Tuvastamaks, kas tehingut saab üldse käsitleda krediidilepinguna, või vastab tehing mõne teise tehingu tunnustele. Kostja ei nõustu sellega, et VÕS § 408 lg 2 on primaarne õigusnorm, mida tuleb igal juhul kohaldada ja seda olenemata teistes õigusnormides sätestatust ja elimineerib sisuliselt kõik ülejäänud asjasse puutuvad õigusnormid.
23.septembri 2016 kohtuistungil arvas maakohus asjast tõendina välja Riigi Teatajast väljatrükitud kohtulahendid. Kostja leiab, et need väljatrükid iseloomustavad kujukalt hageja üldist käitumist laenude andmisel ja mh ka laenuvõtjate nõrkust enda õiguste kaitsmisel. Hagejat iseloomustab suur kohtumenetluste hulk vaidlustes krediidivõtjatega. Maakohus ei ole põhjendanud, miks kohus väljatrükke tõendina ei arvesta. Muus osas jäi kostja apellatsioonkaebuses maakohtu menetluses esitatud väidete juurde.
2-15-19174 Kostja esitas 28. septembril 2016 maakohtule vastuväite hageja menetluskulude avalduse kohta ja 4. novembril 2016 taotluse kohtuotsuse täiendamiseks TsMS § 177 lg 5 alusel. Maakohus ei ole hageja taotluse osas mingit seisukohta võtnud. Hageja taotles menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga. Avalduses puudub hageja TsMS § 174 lg-s 10 sätestatud kohustuslik kinnitus selle kohta, et Eesti Inkasso OÜ ei ole käibemaksukohuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seetõttu ei saanud maakohus mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu koos käibemaksuga. Maksu- ja Tolliameti andmetel on Eesti Inkasso OÜ käibemaksukohuslane (käibemaksukohuslase number EE101643161). Avaldusel menetluskulude kindlaksmääramiseks puudub hageja kinnitus selle kohta, et esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega. Maakohus oleks pidanud jätma menetluskulude määramisel arvesse võtmata hageja menetluskulud tulenevalt hageja õigusvastasest kompromissi ettepanekust ning jätma menetluskulud, mis on seotud kompromisslepinguga, kostjalt välja mõistmata. Maakohus tegi arvutusvea menetluskulude väljamõistmisel kostjalt. Maakohus arvestas ekslikult õigusteenustele kulutatud aega 19 tunni eest. Arvestades maakohtu põhjendusi ja asjaolu, et kohus vähendas õigusteenustele kulutatud aega 9,5 tunni ulatuses, oleks õige õigusteenustele kulutatud aeg 16,5 tundi mitte 19 tundi. Vastustaja seisukoht
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Kohtuistungil nõustus hageja sellega, et maakohus on eksinud menetluskulusid kindlaksmäärates õigusteenuse osutamiseks kulunud aega arvutades. Vastuse kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Laenuandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja oli ja on ka praegu võimeline laenu teenindama. Kostja hasartmängusõltuvus ei olnud ega pidanud olema laenuandjale teada. Kostjal oli kohustus avaldada laenuandjale täielikku ja tõest teavet oma varalise seisundi kohta. Kostja väide selle kohta, et tal ei olnud laenuandjast tuleneval põhjusel võimalik laenu varem tagasi maksta, on pahatahtlik. Kostja ei ole maksevõimetu, mistõttu ei ole põhjendatud väljamõistetavate summade ajatamise taotlus. Arvestada tuleb kostja pahatahtlikku käitumist, s.o asjaolu, et 1,5 aasta jooksul ei ole ta võla katteks ühtegi makset teinud. Õige on kostja väide, et maakohus on eksinud menetluskulusid kindlaksmäärates õigusteenusele kulunud aega määrates. Õigusteenusele kulunud aeg on 16,5 tundi, mitte 19 tundi, kuid summale tuleb lisada 100 eurot, mis kulus hagiavalduse koostamisele ja sõidukulu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb hüvitatavate menetluskulude suuruse määramise osas osaliselt rahuldada ning selles osas tuleb maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt tühistada. Muus osas tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu
2-15-19174 otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 21 järgi muutmata, kuid osaliselt tuleb täiendada ja muuta kohtuotsuse põhjendusi.
8.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale laenulepingu ja selle lisakokkulepete ülesütlemise tõttu tagasi laenu põhiosa 2972 eurot 67 senti ja enne lepingu ülesütlemist tasumata intressi 367 eurot 8 senti, samuti pärast laenulepingu ülesütlemist hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 126 eurot 63 senti ja alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni viivise 8,05% põhivõlalt aastas. Maakohus leidis, et hageja nõuded tuleb VÕS § 396 lg 1, § 397 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel rahuldada. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, kuid täiendab selles osas kohtuotsuse põhjendusi.
9.Kolleegium juhib tähelepanu, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma VÕS § 396 lg 1 järgi teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb VÕS § 397 lg 1 esimese lause järgi maksta intressi. Kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud või kui laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi või kui laenusaaja rikub kohustust kasutada laenu üksnes teatud kindlal eesmärgil, võib laenuandja VÕS § 399 lg 1 järgi laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist. Osadena tagastatava tarbijakrediidi puhul võib krediidiandja tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu aga VÕS § 416 lg 1 järgi üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist, sh peab krediidiandja ülesütlemisavaldus olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
10.Praeguses asjas tõi hageja hagis esile järgmised asjaolud. Kostja sõlmis 19. septembril 2014 laenulepingu, mille alusel kandis laenuandja kostjale üle laenusumma 1500 eurot ja kostja pidi laenu osamaksetena tagastama hiljemalt 3. septembril 2017. Kostja tasus õigel ajal viis graafikujärgset osamakset. 30. jaanuaril 2015 esitas kostja taotluse, saamaks veel 240 eurot laenu. Laenuandja rahuldas lisataotluse ja pooled leppisid samal päeval kokku uue maksegraafiku, mille kohaselt pidi kostja tagastama laenu osamaksetena 14. jaanuariks 2018. Kostja tasus ka seejärel kõik graafikujärgsed osamaksed. Kostja esitas 2. märtsil 2015 laenuandjale uue taotluse, saamaks veel 1400 eurot laenu. Laenuandja rahuldas taotluse ning kostja ja laenuandja leppisid jälle kokku uues laenu tagastamise graafikus lõpptähtajaga
14.veebruaril 2018. Viimase maksegraafiku alusel tasus kostja üksnes 25 eurot, mille laenuandja arvestas esimese osamakse põhiosa katteks. Laenulepingu rikkumise tõttu teatas laenuandja 1. juunil 2015 kostjale, et ütleb laenulepingu alates 16. juunist 2015 erakorraliselt üles, kui kostja ei tasu 15. juuniks 2015 võlga 464 eurot 47 senti, s.o kolme üksteisele järgneva kuu tagasimakset ja intressi, mille tasumisega oli kostja jäänud viivitusse. Kostja nimetatud tähtaja jooksul võlga ei tasunud. Kuna hageja esitas nimetatud asjaolude tõendamiseks vastava laenulepingu ja laenulepingu lisad (I kd, tl 5–20) ning laenulepingu ülesütlemise teate (I kd, tl 21) ning kostja ei ole neile
2-15-19174 hageja esitatud asjaoludele kohtumenetluses vastu vaielnud, saab nimetatud asjaolud lugeda TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 alusel praeguses kohtuasjas tuvastatuks. Ka laenu põhiosa, intressi ja viivise arvutust (I kd, tl 24–25) ei ole kostja vaidlustanud. Kostja on kinnitanud vastuhagis, et tasus laenulepingu alusel laenuandjale kokku 453 eurot 93 senti, sh laenu põhiosana 138 eurot 13 senti ja intressina 315 eurot 80 senti (II kd, tl 42–44). Eeltoodut arvestades on asjas tõendatud, et kostja sai laenuandjalt kokku 3140 eurot laenu, mille pidi viimase lisakokkuleppe ja sellele lisatud maksegraafiku kohaselt maksma kostjale osamaksetena koos intressiga tagasi 14. veebruariks 2018, kuid sattus pärast 456 euro 93 sendi tasumist kolme järjestikuse kuu osamakse tasumisega viivitusse, mistõttu ütles laenuandja laenulepingu erakorraliselt üles. Kuna laenulepingu ülesütlemine vastab nii materiaalsetele kui ka formaalsetele tingimustele, on laenulepingu ülesütlemise tõttu kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa 2972 eurot 67 senti ja enne lepingu ülesütlemist tasumata intress 367 eurot 8 senti, samuti tasuda pärast laenulepingu ülesütlemist hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 126 eurot 63 senti ja alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni viivis 8,05% põhivõlalt aastas.
11.Kuigi praeguses asjas ei esitanud kostja vastu hagi laenuandja, ei tähenda see seda, et hagi ei oleks saanud kostja vastu rahuldada. Võlausaldaja võib VÕS § 164 lg 1 järgi oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Kuna laenuandja loovutas 16. juunil 2015 kostjaga sõlmitud laenulepingust ja lisakokkulepetest tulenevad nõuded hagejale (I kd, tl 22) ja teatas samal päeval ka kostjale nõuete loovutamisest (I kd, tl 23), on laenuandja nõue hagejale üle läinud ja hageja astunud laenusuhtes laenuandja asemele.
12.Ülaltoodut arvestades leidis maakohus õigesti, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Samuti asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kostja kohtumenetluses esitatud vastuväited ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Kostja on esitanud maakohtus hagile hulgaliselt vastuväiteid, mille tõttu ei tule kostja arvates hagi tema vastu rahuldada, ning korranud neid ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses. Kolleegium arutas kostja esindajaga ringkonnakohtu istungil hagile esitatud vastuväiteid ning selle tulemusena saab kostja vastuväited võtta apellatsiooniastmes kokku järgmiselt: 1) hagi tuleb jätta rahuldamata, sest laenuleping on tühine seetõttu, et: - laenuandja rikkus lepingueelse teabe andmise kohustust, kuna laenulepingus ei olnud märgitud krediidikulukuse määra aluseks olevaid andmeid ja eeldusi ning lisakokkulepetes ei olnud märgitud lisaks ka krediidikulukuse määra (VÕS § 408 lg 1); - laenuandja rikkus lisakokkulepete vorminõuet, sest lisakokkuleppeid ei ole ettenähtud vormis sõlmitud, kuna hageja ei ole esitanud kohtule kostja lisalaenude taotlusi (VÕS § 408 lg 1); - laenuleping on vastuolus heade kommetega, sest laenuandja surus omakasu eesmärgil kostjale ebasoodsatel tingimustel laenu peale, kasutades ära kostja hasartmängusõltuvust (TsÜS § 86), sh rikkus laenuandja laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna kostjale ei oleks tohtinud laenu ega lisalaenu anda, sest tal ei olnud „püsiklient PLUSS“ staatust, tal oli laenu andmise ajal kehtiv maksehäire ning kostja laenuvõimet õigesti hinnates oleks laenuandja pidanud mõistma, et kostja ei suuda laenu tagasi maksta, ning märkama, et kostjal on hasartmängusõltuvus;
2-15-19174 2) hagi tuleb jätta rahuldamata, sest esineb alus tühistada laenuleping, kuna: - kostja sõlmis laenulepingu ja selle lisad eksimuse tõttu, sest tal oli lepingute sõlmimise ajal ebaõige ettekujutus oma maksevõimest (TsÜS § 90 lg 1 ja § 92); 3) hagi tuleb jätta rahuldamata, sest laenu põhisumma tagasinõudmine oleks asjaolusid arvestades vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138). Kolleegiumi hinnangul ei anna ükski neist vastuväidetest alust jätta hagi rahuldamata.
13.Esmalt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et isegi juhul, kui laenuleping ja selle lisakokkulepped oleksid tühised või tühistatud, tuleks laenulepingu alusel saadu, s.o laenu põhisumma TsÜS § 84 lg 1 teise lause ja § 90 lg 2 järgi alusetu rikastumise sätete kohaselt tagastada. Seega tuleks kostjal ka laenulepingu tühisuse või tühistamise korral tagastada laenuandjalt laenuks saadud 3140 eurot ning laenuandjal tuleks omakorda tagastada kostjale laenulepingu alusel tehtud maksed summas 453 eurot 93 senti. Väljamakstud laenusumma tagasinõudmist ei saaks kuidagi pidada õiguste teostamiseks vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 tähenduses. Samuti ei saaks laenuandja laenusumma tagasinõude õigust, mis tuleneb VÕS § 396 lg-st 1, pidada hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatuks VÕS § 6 lg 2 tähenduses, mis võiks anda alust jätta tagasinõuet sätestav norm asjas kohaldamata. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja toonud asjas esile selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et kostjale laenuks antud raha tagasinõudmine oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu. Asjaolud, et kostja oli väidetavalt hasartmängusõltlane ja laenuandja kasutas laenu andes ära tema nõrkusi ja/või jättis kontrollimata kostja maksevõime ning andis kostjale kergekäeliselt omakasu eesmärgil laenu, võivad küll anda alust lugeda laenuleping TsÜS § 86 järgi tühiseks, mis toob endaga kaasa tehingu alusel saadu tagastamise kohustuse, kuid need asjaolud ei muuda tühise tehingu seaduses sätestatud tagajärgi kuidagi vastuvõetamatuks VÕS § 6 lg 2 tähenduses. Seega ei ole laenulepingu alusel saadud raha tagastamise kohustus praeguses asjas vastuolus hea usu põhimõttega ning ka laenulepingu tühistamise või tühisuse korral tuleb saadud raha kostjal igal juhul tagastada. Küll aga võiks tehingu tühisuse või tühistamise vastuväitel olla tähendus hageja intressi- ja viivisenõudele.
14.Siiski ei ole kostja toonud praeguses asjas esile selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et kostja laenuleping ja selle lisakokkulepped oleksid tühised. Esmalt leiab kostja, et laenuleping ja selle lisakokkulepped on tühised, kuna need ei sisalda seaduses sätestatud kohustuslikke andmeid. Kuigi lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 408 lg 1 järgi koosmõjus VÕS § 404 lg 2 p-ga 2 ja § 4031 lg 1 p-ga 9 oli tarbijakrediidileping tühine mh juhul, kui selles ei olnud märgitud olulisi andmeid, sh krediidikulukuse määra aasta kohta, muutus krediidileping VÕS § 408 lg 2 järgi kehtivaks, kui tarbija sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama. Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostja sai laenuraha kätte. Seega ei saa laenuleping olla seetõttu tühine, nagu leidis õigesti ka maakohus. Edasi on kostja hinnangul laenulepingu lisakokkulepped tühised, sest need ei ole sõlmitud seaduses sätestatud vormis, sh ei ole hageja esitanud hagimaterjalide hulgas kostja taotlusi lisalaenude saamiseks. Iseenesest oli laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 408 lg 1 järgi tarbijakrediidileping tühine, kui oli järgimata VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud vorminõue. VÕS § 404 lg 1 järgi pidi tarbijakrediidilepingu puhul olema tarbija avaldus kohustuste võtmiseks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning erinevalt eelnevast ei muutnud sellist lepingut VÕS § 408 lg 2 alusel kehtivaks asjaolu, et raha oli laenusaajale üle antud. Praeguses asjas on hageja esitanud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kostja
19.septembri 2014. a laenutaotluse ning nii laenulepingu lisad kui ka laenulepingu muutmise
2-15-19174 kokkulepped lisalaenude väljastamise kohta. Kolleegiumi hinnangul saab lugeda nimetatud dokumendid piisavaks, et oleks täidetud VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud vorminõue nii laenulepingu sõlmimisel kui ka laenulepingu muutmisel. Sellest tulenevalt ei ole alust järeldada, et asjas ei ole kostja taasesitamist võimaldavas vormis avaldust laenu saamiseks, ning kostja sellekohane vastuväide ei takista hagi rahuldamist. Viimaks on kostja arvates laenuleping ja selle lisakokkulepped tühised, sest need on vastuolus heade kommetega. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 2 järgi oli tehing heade kommetega vastuolus mh juhul, kui pool teadis või pidi teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldati TsÜS § 86 lg 3 esimese lause järgi, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldati TsÜS § 86 lg 3 teise lause järgi, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas mh juhul, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kolleegiumi hinnangul võib laenuleping iseenesest olla sõlmitud vastuolus heade kommetega, kui laenuandja teab või peab teadma lepingu sõlmimise ajal, et laenusaaja võtab laenu tulenevalt hasartmängusõltuvusest, st kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et hasartmängusõltuvust ei saa pidada sõltuvussuhteks TsÜS § 86 lg 2 tähenduses. Siiski ei saa praeguses asjas esitatud tõenditest järeldada, et laenuandja teadis või pidi teadma kostja hasartmängusõltuvusest. Kostja märkis laenutaotlusele, et harrastab hasartmänge 2 korda aastas (I kd, tl 5). Kostja konto väljavõttest (I kd tl 75–185) ei nähtunud üheselt, et kostja mängib hasartmänge. Seega ei ole kostja tõendanud, et laenuandja teadis või pidi teadma laenulepingu ja lisakokkulepete sõlmimise ajal tema hasartmängusõltuvusest. Isegi kui hageja oleks teadnud kostja hasartmängusõltuvusest, oleks tehing TsÜS § 86 lg 2 järgi tühine üksnes siis, kui see oleks sõlmitud äärmiselt ebasoodsatel tingimuselt või oleks kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Viimast praeguses asjas esitatud asjaoludest järeldada ei saa, sest laenulepingu krediidikulukuse määr oli 51,11%, mis ei ületanud Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hageja esitatud tõendi kohaselt oli laenulepingu sõlmimise ajal see määr 37,17% (I kd, tl 186). Muid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et laen oli antud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, ei ole kostja esile toonud. Asjaolu, et laenuandja andis lisalaenu sama laenulepingu raames, mitte ei sõlminud iga laenusumma kohta eraldi laenulepingut, ei anna alust seda järeldada. Samuti ei anna selliseks järelduseks alust kostja väited selle kohta, et laenuandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 järgi korrata. Samuti ei tähenda kostja väidetud üldtingimuste rikkumised seda, et laenuleping oleks sõlmitud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või muidu heade kommete vastaselt. Arvestades ülaltoodud põhjendusi ei saa kolleegiumi hinnangul pidada kostja sõlmitud laenulepingut ja selle lisakokkuleppeid tühiseks.
2-15-19174
15.Lisaks eelnevale ei ole põhjendatud kostja vastuväide ka selle kohta, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna kostja sõlmis laenulepingu ja selle lisakokkulepped, arvates ekslikult, et tal on laenude võtmiseks piisav maksevõime, st laenuleping on sõlmitud eksimuse tõttu. Eksimus on TsÜS § 92 lg 1 järgi ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest ning tehing on tehtud TsÜS § 92 lg 2 järgi olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Tehingu teinud isik võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu TsÜS § 92 lg 3 järgi tühistada, kui eksimuse põhjustasid tehingu teise poole poolt teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele nõutav või tehingu teine pool teadis või pidi eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega või tehingu teine pool lähtus tehingu tegemisel samadest ekslikest asjaoludest, välja arvatud juhul, kui teine pool oleks asjaoludest õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et eksinud pool oleks eksimusest teades tehingu siiski teinud. Kolleegiumi hinnangul võib ebaõige ettekujutus oma maksevõimest teatud asjaoludel olla oluline eksimus TsÜS § 92 tähenduses, mis võib anda alust tehing tühistada, kuid eksimuse puhul tuleb arvestada, et sellisel juhul ei ole tehing automaatselt tühine, vaid eksimuses olnud lepingupool peab selle seaduses sätestatud aja jooksul teisele poolele tehtava avaldusega tühistama. TsÜS § 98 lg 1 järgi toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele ning TsÜS § 99 lg 1 p 2 järgi võib eksimuse tõttu tehingu tühistada kuue kuu jooksul arvates eksimusest teadasaamisest. Kostja on kohtumenetluses toonud esile, et 2015. a kevadel tekkisid tal makseraskused ja ta ei suutnud enam võetud laene tagasi maksta. Seega pidi kostjal hiljemalt sel ajal olema selge, et ta on oma maksevõimet üle hinnanud. Sellest hoolimata ei ole kostja esitanud laenuandjale laenulepingu tühistamise avaldust. Esimese võimaliku avaldusena saaks teatud mööndustega käsitada kostja 25. jaanuari 2016. a vastust hagile, milles kostja tugines eksimusele, kuid selleks ajaks oli tehingu tühistamiseks seaduses sätestatud täheaeg juba möödas. Sellest tulenevalt ei ole asjas tähtsust kostja väitel selle kohta, et ta võttis laenu, olles olulises eksimuses.
16.Lisaks hagile esitatud vastuväidetele on kostja esitanud ka vastuhagi, milles palub mõista hagejalt kahjuhüvitisena välja laenulepingu alusel laenuandjale makstud laenu põhiosa ja intressid, sest laenuandja rikkus laenu andes oma kohustusi, sh vastutustundliku laenamise kohustust. Kuna ülalmärgitu kohaselt ei ole laenuandja rikkunud vastutustungiliku laenamise põhimõtet ega muid olulisi kohustusi, ei ole kostja vastuhagi nõue põhjendatud. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et isegi kui laenuandja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei saaks kostja sellise rikkumise korral nõuda laenusaajalt kahjuhüvitisena laenuandjale makstud laenu põhiosa ning intressi tagasi. Riigikohus on leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada
2-15-19174 võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25 ja 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Seega tuleb laenusaajal igal juhul tagastada laenuks saadud summa, kuid laenuandja raha tagastamise nõude võib laenusaaja tasaarvestada enda kahju hüvitamise nõudega laenuandja vastu. Praeguses asjas ei ole aga kostja toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et laenuandja rikkus laenu andes mõnda kohustust, mille tõttu tekkis kostjal kahju, mida laenuandja nõudega tasaarvestada.
17.Neil põhjendustel ei ole hageja apellatsioonkaebus hagi rahuldamise, vastuhagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja palus alternatiivselt apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral väljamõistetud summa alates kohtuotsuse jõustumisest ajatada nii, et kostja tasub iga kuu 100 eurot, kuid on õigustatud võimaluse korral tasuma ennetähtaegselt ka suurema summa. Hageja oli kostja taotlusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Praeguses asjas ei ole aga kolleegiumi hinnangul alust kostja taotlust rahuldada. Kolleegium arutas pooltega ringkonnakohtu istungil võimalust sõlmida kompromiss samadel tingimustel, nagu pakkus hageja kostjale maakohtu menetluses (sh tasuda kogu võlg osamaksetena sobiva pikkusega ajavahemiku jooksul), kuid kostja keeldus sellest maakohtu menetluses ning ringkonnakohtu istungil pooled kokkuleppele ei jõudnud, kuna mh ka hageja ei olnud enam sellise kompromissiga nõus. Kostja soovib tasuda võla osamaksetena, sest väidetavalt ei suuda ta kogu võlga tasuda. Hageja on toonud esile ja kostja esindaja kinnitas kohtule ringkonnakohtu istungil, et kostjal on jätkuvalt suhteliselt suur sissetulek (1100 eurot kuus) ning tema elamistingimused on keskmisest paremad. Sh tõi hageja esile, et kostja ei ole tänaseni asunud võlga mingiski osas kustutama. Neil asjaoludel leiab kolleegium, et kostja võla ajatamine ei ole põhjendatud ja kostja taotlus kohtuotsuse täitmise korra määramiseks TsMS § 445 lg 1 järgi tuleb jätta rahuldamata.
18.Lisaks on kostja vaidlustanud maakohtu otsuse ka hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus mõistis ekslikult kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise koos käibemaksuga, kuigi hageja on käibemaksukohustuslane. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline TsMS § 174 lg 10 järgi kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on registreeritud käibemaksukohustuslasena (registreerimise nr EE101643162). Samuti on põhjendatud kostja väide, et maakohus eksis menetlustoimingutele kulunud aega arvutades. Maakohus leidis, et hageja toimingutele kulunud põhjendatud ja vajalik aeg oli 16,5 tundi, kuid mõistis kostjalt välja hüvitise 19 tunni eest. Hageja nõustus ringkonnakohtu istungil, et õigusteenuse osutamisele kulunud põhjendatud aeg oli 16,5 tundi, millele lisandub 100 eurot hagiavalduse koostamise ja 40 eurot sõidukulu eest.
2-15-19174
Eeltoodust tulenevalt muudab kolleegium maakohtu otsust menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas. Hageja menetluskulude suurus tuleb määrata järgmiselt: 16,5 tundi * 75 eurot (tunnihind) = 1237 eurot 50 senti + 100 eurot (hagiavalduse koostamine) + 40 eurot (sõidukulu) + 325 eurot (riigilõiv). Kokku on hageja maakohtu menetluses põhjendatud menetluskulude suuruseks 1702 eurot 50 senti. Kuna hageja märkis maakohtule esitatud avalduses, et kõik kulutused on tehtud praeguse tsiviilasja käigus, on selline kinnitus TsMS § 176 lg-s 5 nimetatud nõudega kooskõlas. Menetluskulud
19.Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse põhiosas rahuldamata, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, ei mõjuta selles osas apellatsioonkaebuse osaline rahuldamine ka apellatsiooniastme menetluskulude jaotust. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
20.Hageja esitatud menetluskulude nimekirjade järgi on tema praeguse kohtuasja apellatsiooniastme kuludeks lepingulise esindaja kulud (412 eurot 50 senti ilma käibemaksuta). Hageja palus vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses selliselt, et esimeses järjekorras arvestatakse tasutuks viivis ja seejärel põhivõlg. Hageja esindajal kulus apellatsiooniastmes apellatsioonkaebuse ja maakohtu otsuse analüüsiks ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks 4 tundi (300 eurot) ja kohtuistungiks ettevalmistumiseks ja kohtuistungil osalemiseks 1,5 tundi (112 eurot 50 senti).
21.Kostja vaidles esindajakuludele vastu. Kostja vastuväidete kohaselt kestis 7. veebruari 2017 kohtuistung maksimaalselt 1 tunni, mistõttu tuleb hageja menetluskulusid vähendada 37 euro 50 sendi võrra. Arusaamatu on hageja menetluskulude nimekirjas esitatud nõue viivise ja võla tasumise järjekorra määramiseks ning selles osas tuleb jätta avaldus rahuldamata. Samuti on hageja jätnud avalduses märkimata kinnituse, et kõik kulud on seotud praeguse tsiviilasja menetlusega, mis on avalduse kohustusliku vorminõude rikkumine.
22.Kolleegiumi hinnangul on hageja esindaja menetluskulude kindlaksmääramise avalduses märgitud toimingutele kulunud aeg kogu ulatuses vajalik ja põhjendatud. Avalduses märkis hageja, et kulutused on tehtud praeguse tsiviilasja menetlemisel apellatsiooniastmes, mistõttu saab lugeda, et selline kinnitus on TsMS § 176 lg-s 5 nimetatud nõudega kooskõlas. Maakohtu otsusega (8 lk) ja apellatsioonkaebusega (27 lk) tutvumiseks ning kaebusele vastuse koostamiseks kulunud 4 tundi on mõistlik ja vajalik ajakulu. Kostja ei ole nimetatud kulule ka vastuväiteid esitanud. 7. veebruaril 2017 toimunud kohtuistungiga seonduvalt
2-15-19174 märkis hageja oma ajakuluks 1,5 tundi. Kuid kohtuistung kestis 45 minutit. Seega tuleb kohtuistungiks ettevalmistamiseks kulunud aeg 45 minutit, mis kolleegiumi hinnangul ei ole ülepaisutatud ajakulu ning oli kohtumenetluses vajalik. Seega on hageja lepingulise esindaja apellatsiooniastme toimingute põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku 5,5 tundi.
23.Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tasu ühe tunni eest 75 eurot, mis ei ületa tavapärast esindajatasu määra.
24.Ülalmärgitut arvestades on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale 412 eurot 50 senti (5,5 tundi * 75 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
25.Hageja taotletud menetluskulude hüvitise põhivõla ja viivise tasumise järjekorra määramine ei ole kolleegiumi hinnangul vajalik, sest see tuleneb seadusest. Kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi (sh viivitusintressi), loetakse VÕS § 88 lg 8 järgi, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi (viivise) ning lõpuks põhikohustuse katteks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.