Pärnu Maakohus
Kohtu koosseis
Kohtunik Anne Randjärv Istungisekretär Elen Rasmussen
Otsuse teatavakstegemise
26.10.2016 Rapla kohtumaja kantselei kaudu
aeg ja koht Tsiviilasja number
2-15-19174
Hagi ese Vastuhagi ese
Rahalise kohustuse täitmise nõue Kahju hüvitamise nõue
Hagi hind Vastuhagi hind
3707.28 eurot 453.93 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastuhagis kostja: Eesti Inkasso OÜ 12438291 e-post: [email protected] Esindaja: Olesja Polehhina e-post: ox Kostja/vastuhageja: MP xxxxxxxxxxx elukoht: xxxxx, xxxxx xxxx e-post: x Esindaja: Margit Pent xxxxxxxxxx elukoht: xxxxx, xxxxx xxxx
Kohtuistungi toimumise aeg 23.09.2016
Hagi rahuldada. Välja mõista MP Eesti Inkasso OÜ kasuks 3466 (kolm tuhat nelisada kuuskümmend kuus) eurot ja 38 senti. MP on kohustatud tasuma viivist 8,05% aastas põhivõlalt, s.o 2972.67 eurolt alates hagi esitamisest
22.12.2015 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Vastuhagi jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Menetluskulud kannab kostja, kellelt tuleb hageja kasuks välja mõista 2083 (kaks tuhat kaheksakümmend kolm) eurot. Menetluskulud tuleb tasuda hageja arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxxxxxxx. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle kättetoimetamisest alates. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta asja arutamist kohtuistungil. Asjaolud ja hageja nõue 19.09.2014 sõlmisid kostja ja SNEL Grupp OÜ sidevahendite (interneti) kaudu laenulepingu VÕS § 410 lg 1 tähenduses, järgides VÕS §-des 403-1 ja 404 sätestatud nõudeid. Laenusumma 1500 eurot kanti 19.09.2014 kostja arveldusarvele. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetena hiljemalt 03.09.2017. Kostja tasus viis graafikujärgset osamakset tähtaegselt ja esitas 30.01.2015 taotluse lisalaenu väljamaksmiseks summas 240 eurot. SNEL Grupp OÜ rahuldas taotluse ja pooled sõlmisid uue maksegraafiku. Kostja jätkas graafikujärgsete osamaksete korrektset tasumist ja võlausaldaja rahuldas ka kostja teise taotluse lisalaenu saamiseks summas 1400 eurot. 02.03.2015 sõlmisid pooled uue laenu tagastamise graafiku /kd I, tl 19,20/ lõpptähtajaga 14.02.2018. Uue maksegraafiku sõlmimise järgselt tasus kostja vaid 25 eurot, mis on arvestatud esimese osamakse põhiosa katteks. Kuna kostja võlausaldaja meeldetuletustele ei reageerinud, ütles SNEL Grupp OÜ 16.06.2015 laenulepingu üles /kd I, tl 21/ ja samal kuupäeval loovutas oma nõude kostja vastu hagejale. Kostja põhivõlg hageja ees on 2972.67 eurot. Laenulepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku intressi tasumises, mis oli 42% aastas. Tasumata intress hagi esitamise seisuga on 367.08 eurot. Hageja on arvestanud kostjale viivist VÕS §-des 113 lg 1 ja 94 sätestatud määras. Hagi esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 126.63 eurot. Hageja taotleb kostjalt 3466.38 euro ja tulevikus tekkida võiva viivise väljamõistmist, toetudes VÕS §-dele 76 lg 1, 82 lg 1 ja 7, 108 lg 1, 100, 101 lg 1 p 1 ja 6, 113 lg 1, 402 ja 403-2. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata, paludes seejuures tuvastada, et SNEL Grupp OÜ üldtingimuste p 5.1 ja 1.14 on õigustühised, kostja on tehingud teinud olulise eksimuse mõjul, tehingud ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ja heade kommetega ning tehingud tuleb ümber hinnata tühisteks ilma kostja hüvitamiskohustuseta /kd I, tl 39-57/. Kostja põhjendab oma seisukohta sellega, et SNEL Grupp OÜ ei oleks tohtinud kostjale laenusid väljastada järgmistel põhjustel: 1) SNEL Grupp OÜ üldtingimuste p 3.3.3 võib laenuandja keelduda laenu väljastamast, kui laenutaotlejal on krediidinfos kehtiv maksehäire. Kostjal oli veel 22.04.2015 seisuga nähtav ja kehtiv maksehäire, kuigi võlg tasuti 21.07.2012. Maksehäiret loetakse maksehäireks veel
pärast kolme aasta möödumist selle likvideerimisest. 2) Üldtingimuste p 1.14 järgi on lisalaen lisateenus, mille raames pakutakse laenusaajale täiendava laenu saamise võimalust. Üldtingimuste sõnastusest võib mõistlik inimene aru saada, et lisalaen tähendab uut laenulepingut. Reaalselt toimus kahe lisalaenu andmisega 19.09.2014 võetud kohustuse suurendamine, mis muutis kostja jaoks laenuintressid arusaamatuks ja kontrollimatuks. 3) VÕS § 411 lg 1 sätestab, et tarbija võib tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused täita osaliselt või täielikult ennetähtaegselt. Üldtingimuste p 5.1 seda ei võimalda. Üks põhjus (lisaks makseraskustele), miks kostja jättis raha tagastamise pooleli, oli see, et talle ei võimaldatud raha tagastada osade kaupa ennetähtaegselt. 4) Üldtingimuste p 6.2 järgi on laenuandjal õigus pakkuda lisalaenu vaid püsikliendile. Kuna kostja ei olnud püsiklient, puudus laenuandjal alus kahe lisalaenu andmiseks ja kostja käsitleb neid kingitusena, mis ei kuulu tagastamisele /kd I, tl 42/. 5) Üldtingimuste p 2.8 järgi teostab laenuandja laenutaotleja maksevõime analüüsi. Laenuandja ei oleks tohtinud kostjale laenu anda juba 19.09.2014, kui oleks õigesti hinnanud kostja maksevõimet. Laenuandja töötajate IA ja NK koostatud laenumemodes, kus kostja maksevõimet hinnati vastavalt „maksevõime meeletu“ ja „maksevõime väga hea“, on kostja maksevõimet valesti hinnatud. Hindajad ei ole arvesse võtnud kostja kõiki kulutusi, asjaolu, et kostja kontojääk oli kuu lõpuks alati nullis ning kostja väljaminekuid, mis ilmselgelt viitasid kasiinosõltuvusele. Eeltoodu tõttu on SNEL Grupp OÜ pahatahtlikult ära kasutanud kostja nõrkusi omakasu eesmärgil, tekitades kostjal hasartmängusõltuvuse ja püsiva maksejõuetuse. Laenuandja on rikkunud järgmisi õigusakte: 1) VÕS § 39 lg 1 järgi tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda mõistma pidi. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see kahjustab teist poolt ebamõistlikult. Kostja hinnangul tuleb eelkirjeldatud sätetest tulenevalt tunnistada tühiseks SNEL Grupp OÜ üldtingimuste p-d 1.14 ja 5.1, kuna esimene neist on valesti tõlgendatav ja teine (laenu osalise ennetähtaegse tagastamise keeld) tarbijat ebamõistlikult kahjustav. 2) VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on VÕS § 404 lg 1 sätestatud vorminõuded või puudub mõni VÕS § 404 sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg 2 p 2 järgi peab tarbija tahteavalduses olema märgitud VÕS § 403-1 lg 1 p 1-11 nimetatud andmed. VÕS § 403-1 lg 1 p 9 järgi lepingueelse teabena esitama tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidi kulukuse määr, p 8 järgi intressimäär aasta kohta ning selle kohaldamise tingimused ja p 6 järgi tagasimaksete arvu ja sageduse teabe esitamise aja seisuga. Kostjale on esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht ainult osas, milline puudutab 19.09.2014 antud laenu summas 1500 eurot. Samuti puuduvad hilisemate maksegraafikute juures andmed osamaksete arvu, aastase intressimäära ja krediidi kulukuse määra osas. Kostja leiab, et tarbijakrediidileping 30.01.2015 ja 02.03.2015 saadud raha osas on tühine, kuna maksegraafikutel puuduvad VÕS § 403-1 lg 1 p-des 6,8,9 nõutud andmed. VÕS § 404 lg 2-1 kohaselt VÕS § 403-1 p 9 nimetatud krediidi kulukuse määra puhul märgitakse lepingusse kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. VÕS § 408 lg 4 järgi kui VÕS § 404 lg 2-1 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära või krediidi kulukuse määra kohta, loetakse intressimääraks VÕS § 94 sätestatud intressimäär. Kuna poolte vahel 19.09.2014 sõlmitud laenulepingul puuduvad krediidi kulukuse määra arvutamise aluseks kasutatud andmed ja eeldused ning pärast 30.01.2015 ja 02.03.2015 raha saamist puuduvad üldse andmed krediidi kulukuse kohta, ei saa hageja nõuda üheltki tema poolt antud rahasummalt intressi rohkem kui VÕS § 94
sätestatud ja kostja poolt makstud intresside osas tuleb teha ümberarvestus. VÕS § 406-2 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna hageja ei ole avaldanud kostjale pärast 30.01.2015 ja 02.03.2015 raha andmist krediidi kulukuse määra ja 19.09.2014 raha andmisel krediidi kulukuse määra arvestamise aluseid ja eeldusi, ei ole kostjal võimalik kontrollida, kas hageja on järginud VÕS § 406-2 lg 1 sätestatut ning viimasel lasub kohustus tõendada, kas see nõue on täidetud. 3) VÕS § 403-2 lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud järgima vastutustundliku laenamise põhimõtteid. VÕS § 403-2 lg 1-1 järgi peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. VÕS § 403-1 lg 7 järgi tõendab vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmimiseks vajalike kohustuste täitmist krediidiandja. Kostja on oma seisukohad vastutustundliku laenamise põhimõtte mittejärgimise osas esitanud oma põhjendustes, miks ta hagi ei tunnista. Hageja ei ole täitnud oma ülesandeid kostja krediidivõimekuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ning on rikkunud VÕS § 403-2 lg-tes 1 ja 1-1 sätestatut. 4) Kostja oli olulises eksimuses TsÜS § 92 lg 1 tähenduses, kuna arvas ekslikult, et suudab täita täiendavaid maksekohustusi, mistõttu ei pea ta hagejale TsÜS § 101 lg 2 järgi kahju hüvitama. Kostja oli eksimuses oma krediidivõimekuse hindamisel. Hageja jättis täitmata oma hoolsuskohustuse ning kostja teadmatusse tema makseraskustest. 5) Hageja poolt raha andmine kostjale oli TsÜS § 86 lg 2 alusel vastuolus heade kommetega, kuna kostja tegi hagejaga tehinguid oma kogenematusest, erakorralisest vajadusest ja hasartmängusõltuvusest. Hagejale oli kostja pangakontodelt näha kostja majanduslik olukord ja see, et kostja oli oma kogenematusest kohustuste ja kulutuste planeerimisel juba makseraskustes. Samuti oli tuvastatav kostja süvenev hasartmägusõltuvus. Sellest hoolimata andis hageja kergekäeliselt ja vastuolus heade kommetega kostjale 5,5 kuu jooksul 3150 eurot omaksu saamise eesmärgil. Kuna kostja on teinud hagejaga tehinguid olulise eksimuse mõjul ja hageja on käitunud hea usu põhimõttega mitte kooskõlas oleval viisil, tuleb pooltevahelised tehingud tühistada TsÜS § 84 lg 1 ja 90 lg 1 alusel, tulenevalt TsÜS § 92 lg 3 p-dest 1 ja 2 ja TsÜS § 86 lg 1 ja 2. Hageja seisukoht seoses kostja vastusega
maksekäitumine, samuti kostja eluviis ei pidanud hagejal tekitama kahtlusi tema maksevõimes.
Kohtu seisukoht ja põhjendused Kostja hagi ei tunnista kahel põhjusel: 1) hageja üldtingimused ei võimaldanud kostjale lisalaenu anda, mistõttu kostja käsitleb saadud laene „kingitusena“, samuti ei järginud hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet ja 2) krediidilepingud on tühised VÕS § 408 lg 1 ja TsÜS § 86 lg 1 järgi ning tuleb tühistada TsÜS § 90 lg 1 järgi. Kostja on seisukohal, et SNEL Grupp OÜ üldtingimused p 3.3.3 ja 5.1 ei võimaldanud kostjale laenu anda, kuna kostjal oli krediidiinfos nähtav ja kehtiv maksehäire ja üldtingimuste p 6.2 järgi on laenuandjal õigus pakkuda lisalaenu vaid püsikliendile. Kohtu hinnangul annavad Üldtingimustes sätestatud piirangud laenuandjale aluse jätta laenutaotlus rahuldamata, kuid ei takista taotlust rahuldamast, kui laenuandja seda mingil põhjusel siiski võimalikuks peab. Arusaamatuks jääb kostja nõue tunnistada VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks hageja üldtingimuste p-d 1.14 ja 5.1. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see kahjustab teist poolt ebamõistlikult. Üldtingimuste 1.14 annab definitsiooni lisalaenule ja 5.1 sätestab laenu ennetähtaegse tagastamise korra. Hageja poolt mõistele „lisalaen“ antud definitsioon – „lisateenus, mille raames laenuandja pakub laenusaajale täiendava laenu saamise võimalust“ ei ole kohtu hinnangul tarbijat eksitav ning tõlgendamisprobleemid ei too kaasa ka tüüptingimuse tühisust. Üldtingimuste p 5.1, mis sätestab laenu ennetähtaegse tagastamise korra, kõnesolevasse vaidlusse ei puutu, kuna kostja ei ole soovinud laene ennetähtaegselt tagastada. Kostja 25.01.2016 seisukohas esitatud väide /kd I, tl 41/, et ta jättis raha tagastamise pooleli lisaks makseraskustele ka seetõttu, et hageja üldtingimuste p 5.1 ei võimaldanud raha tagastada osade kaupa ennetähtaegselt, on vastuolus tema lõpliku seisukohaga, mille kohaselt ei pea ta hagejale midagi tagasi maksma. VÕS § 403-2 lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet ja selle põhimõtte järgimiseks kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, 2) hindama tarbija krediidivõimelisust ja 3) andma tarbijale piisavalt selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. VÕS § 403-2 lg 1-1 järgi peab krediidiandja tarbija krediidivõime hindamisel toimima nõuetekohase hoolsusega. Kostja hinnangul ei ole hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, kuna hageja töötajad on kostja krediidivõimet valesti hinnanud – ei ole arvesse võtnud kõiki kostja kulutusi, asjaolu, et kostja kontojääk on kuu lõpuks alati nullis ning kostja väljaminekuid, millised viitavad kasiinosõltuvusele. VÕS § 403-2 lg 1 järgi sisaldab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine eelkõige krediidiandja kohustust hinnata, kas tarbija on võimeline krediiti lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Vaidlus puudub selles, et kostja oli eelkirjeldatud aspektist lähtuvalt kõigi kolme laenu väljastamise ajal krediidivõimeline. Kostja keskmine kuusissetulek nimetatud perioodil oli kontoväljavõtetest nähtuvalt ca 1350 eurot ja igakuiste laenumaksete suurus pärast esimest laenu 73.93 eurot /kd I, tl 13/, pärast teist laenu 80.08 eurot /kd I, tl 17/ ja pärast kolmandat laenu 149.61 eurot /kd I, tl 20/, millest tulenevalt võimaldas tema sissetulek taotletud laene teenindada. Krediidiandja ei saa arvesse võtta laenutaotleja „kõiki kulutusi“, vaid ainult neid, mille suhtes on laenuandjal võimalik teavet hankida. Krediidiandjal ei ole kohustust hinnata, milleks ja millises ulatuses laenuvõtja oma igakuist sissetulekut seni on kulutanud ega võimalust prognoosida, kuidas ta tulevikus oma sissetulekut, sh võetud laenu kasutab. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et krediidiandja on järginud VÕS § 403-2 lg 1 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet, omandanud teavet kostja krediidivõimekuse kohta ja hinnanud seda, lähtudes põhjendatult eeldusest, et kostja puhul on tegemist mõistliku inimesega, kes
on laenutaotlustes esitanud tõeseid andmeid oma sissetulekute ja kohustuste kohta. Kostjal oli laenutaotluste esitamise ajal püsiv ja keskmisest kõrgem kuusissetulek ning tema maksekäitumine, mis on samuti konto väljavõtetelt jälgitav, oli enne maksete lõpetamist laitmatu. Kostja on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on tühine või tuleb tühistada mitmel erineval õiguslikul alusel. Kohus kostja seisukohtadega ei nõustu. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on VÕS § 404 lg 1 sätestatud vorminõuded või mõni VÕS § 404 sätestatud andmetes. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kõik seaduses sätestatud andmed olid kostjale esitatud 19.09.2014 laenulepingu sõlmimisel, mistõttu esitati lisalaenude andmisel kostjale vaid muutuvad andmed – laenusumma suurus ja tasumise tähtajad. Kuna kostja sai laenud kätte ja hakkas neid kasutama, muutusid krediidilepingud VÕS § 408 lg 2 järgi kehtivaks ka juhul, kui mõni VÕS § 404 lg 2 sätestatud andmetes lepingutel puudus. TsÜS § 90 lg 1 järgi võib tehingu, mis on tehtud eksimuse mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada. TsÜS § 92 lg 1 järgi on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Kostja väidab, et tema eksimus seisnes selles, et ta arvas, et suudab täita täiendavaid maksekohustusi. Kostja ei ole selgitanud, millised olid need tegelikud asjaolud, mille suhtes tal oli ebaõige ettekujutus ning mille ilmnemisel selgus, et ta ei suuda kohustusi täita. Kohtu hinnangul ei saa teovõimeline isik, kes kohustust võttes on teadlik nii oma majanduslikust olukorras kui võetava kohustuse suurusest, olla kohustuse võtmise hetkel oma maksevõime suhtes eksimuses TsÜS § 92 lg 1 tähenduses. Ebaõige prognoosi puhul on tegemist kas hooletuse või kergemeelsusega. TsÜs § 86 lg 1 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. VÕS § 86 lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus olev muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kostja on seisukohal, et kuna hageja oli konto väljavõtete kaudu teadlik kostja kogenematusest oma kohustuste ja kulutuste planeerimisel ning tema süvenevast hasartmängusõltuvusest, oli kostjaga laenulepingute sõlmimine heade kommete vastane. Kohtu hinnangul on sellesisulised etteheited laenuandjale põhjendamatud. Laenuandja on õigustatud hindama lepingu teise poole maksekäitumist, kuid ei pea ega saa anda hinnanguid tema rahakasutuse- ja eluviisidele. Kui kostjal oli hasartmängusõltuvus, nagu tema esindaja väidab, ei ole see erakorraline vajadus, sõltuvussuhe ega kogenematus VÕS § 86 lg 2 tähenduses, vaid kostja valik. Kõike eeltoodut arvesse võttes ja toetudes VÕS §-dele 396 lg 1, 397 lg 1 ja 113 lg 1 leiab kohus, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud ning kostjalt tuleb välja mõista põhivõlg 2972.67 eurot, tasumata intress 367.08 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga 126,63 eurot ja viivis alates hagi esitamisest. Kostja on esitanud vastuhagi kahju hüvitamise nõudes, toetudes VÕS § 14, 115 lg 1 ja 127 lg 1. Kostja hinnangul on tal hageja vastu kahju hüvitamise nõue, kuna hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja teavitamiskohustust sellega, et krediidilepingutel puuduvad VÕS § 404 lg 2 p 8 sätestatud andmed. VÕS § 404 lg 2 sätestatud andmete puudumine ei muuda VÕS § 408 lg 2 järgi krediidilepinguid tühiseks, kui tarbija on laenu kätte saanud või hakanud seda kasutama. Seega ei saa nimetatud teabe andmise kohustuse rikkumine tuua kaasa kahju hüvitamise nõuet krediidiandja vastu.
Kohus leiab, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu puudub kostjal kahju hüvitamise nõue ka sellel alusel. Kui hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, saanuks kostja nõuda kahju hüvitamist krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (intress, leppetarhv) ulatuses, mitte aga taotleda tasutud laenumaksete tagastamist. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastuhagi rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega kannab menetluskulud kostja. Hageja menetluskulud koosnevad tasutud riigilõivust summas 325 eurot ja lepingulise esindaja kulust 2270 eurot, millele lisandub käibemaks 454 eurot. Kostja on esitanud menetluskulude rahalisele suurusele põhjendatud vastuväiteid. Kostja juhib tähelepanu, et koos hagiavaldusega esitatud menetluskulude nimekirjas /kd I, tl 29/ on hageja märkinud hagiavalduse koostamise hinnaks 100 eurot, menetluse lõppedes aga 120 eurot. Võimalik, et hageja on lisanud hinnale ekslikult käibemaksu. Kohus loeb õigeks hinnaks esialgselt märgitud 100 eurot. Kohus nõustub kostjaga ka selles osas, et hageja sõidukulud marsruudil Tallinn-Paide-Tallinn on põhjendamatult suured ning õigusteenusele kulutatud aeg on ülemäära suur. Kohus peab põhjendatuks sõidukulusid 40 euro ulatuses ja õigusteenusele kulutatud aega 19 tunni ulatuses. Kohtu hinnangul on kostja esmase vastusega tutvumiseks ja seisukoha kujundamiseks piisav aeg 4 tundi, vastuhagiga tutvumiseks ja seisukoha kujundamiseks 3 tundi, kostja 12.06.2016 seisukohaga tutvumiseks 1 tund, kostja 11.09.2016 seisukohaga tutvumiseks 0,5 tundi ja 23.09.2016 kohtuistungi ettevalmistamiseks 0,5 tundi. Seega on lepingulise esindaja kulu (koos sõidukuluga) 1465 eurot, millele lisandub käibemaks 293 eurot. Koos tasutud riigilõivuga on hageja menetluskulud 2083 eurot, milline summa tuleb kostjalt välja mõista.
(allkirjastatud digitaalselt) Anne Randjärv kohtunik Pärnu Maakohtu otsus osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2017 otsusega:
hüvitatavate
menetluskulude
suuruse
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.