L. K. hagi Tallinna linna vastu testamendijärgse õiguse tunnustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 16.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 2/23-5951/05
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
L. K. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
31. jaanuar 2006, avalik kohtuistung
Menetlusosalised esindajad
ja
nende L. K. esindaja advokaat I. M., Tallinna linna esindaja I. P.
Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Linnakohtu 16.12.2005 otsus ja teha uus otsus.
2.Tunnustada L. K. õigust pärida 25.02.1988 tehtud testamendi alusel 23.06.1993 surnud V. R. nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud varale (Loksa vallas asuv maaüksus ALLE ja MIILI nr XX, XXI kinnistu nr 1432 (end Kolga vald, Kolga mõisa järgi), mille suhtes V. R. tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Harju Maavalitsuse ÕVVTKK 24.09.1993 otsusega nr 1368.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Asjaolud
L. K. vanatädi V. R. tegi 25.02.1988 testamendi temale isikliku omandiõiguse alusel kuuluva elamu koos kõrvalhoonetega, mis asuvad Harju rajoonis Loksa külanõukogus Leesi külas, pärandamise kohta L. K.ile. 23.06.1993 suri V.R. oma viimases elukohas Tallinnas, XXX. Harju Maavalitsuse ÕVVTKK 24.09.1993 otsusega nr 1368 tunnistati V.R. omandireformi õigustatud subjektiks õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes (Loksa vallas asuv maaüksus ALLE ja MIILI nr XX, XXI kinnistu nr 1432 end. Kolga vald, Kolga mõisa järgi). Testamendis nimetatud varale väljastas Tallinna notar P. P. 22.09.2004 L. K.ile testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse, kuid keeldus sama testamendi alusel välja andmast pärimisõiguse tunnistust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse pärimise kohta.
Hageja nõue ja põhjendused
2.L. K. palus tunnustada tema õigust pärida 25.02.1988 V. R. poolt tehtud testamendi alusel ka õigusvastaselt võõrandatud vara. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt jäi testaatorist lisaks testamendis nimetatud ehitistele järele ka nõudeõigus maale, mis asub pärandatud ehitiste juures. Muud vara pärandajast ei jäänud. Pärandades ehitisi, pidas pärandaja silmas kogu oma vara, sh ka ehitiste juurde kuuluva maa pärandamist. Testamenti tuleb tõlgendada lähtudes pärandaja tahtest. Ei saa eeldada, et pärandaja nõudis maid tagasi selleks, et need jätta Tallinna linnale. Kuna peale pärandatud hoonete pärandajal testamendi tegemise ajal muud vara ei olnud, ei saanud tema tahteks olla annaku jätmine (singulaarne õigusjärglus), vaid kogu oma vara pärandamine (universaalne õigusjärglus) ja tegemist oli eksimusega testamendi sõnastuses pärimisseaduse (PärS) § 28 lg 2 mõttes. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole hageja õigusi rikkunud. Tallinna linn ei ole vaidlusaluse vara suhtes pärimisavaldust esitanud. Täiendava pärimisõiguse tunnistuse väljastamise õigus on notaril. Kohtuistungil nõustus kostja hageja seisukohtadega, kuid nõude õigeksvõtuks puudusid tal volitused (t.lk 45). Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Kohus jättis hagi rahuldamata. V. R. notariaalselt tõestatud testament on sõnastatud järgmiselt: “Minule isikliku omandiõiguse alusel kuuluva elamu koos kõrvalhoonetega, mis asuvad Harju rajoonis Loksa külanõukogus Leesi külas, pärandan K. L. M. p., sünd XXXX, elukoht Harju rajoonis XXX.“ Muud korraldused, viited võimalikule muule varale või teistele isikutele, aga ka igasugused segased, kahemõttelised vmt sõnad/väljendid puuduvad. Seega on tegemist selgelt ja ühemõtteliselt väljendatud pärandaja tahtega, mida ei ole vaja ega võimalikki tõlgendada. Vastavalt testamendi tegemise ajal kehtinud TsK § 539 lg-le 1 jättis V.R. testamendiga hagejale teatud konkreetse üheseltmõistetavalt kirjeldatud vara - elamu koos kõrvalhoonetega. Ei ole mingit alust laiendada pärandaja 1988.a tahet varale, millele võimalikku omandiõigust võis eeldada alles aastatel 1990/1991, mil eesootav omandireform leidis ühiskonnas kõlapinna ja vastava seaduse jõustumisel ka algas. Pärandajal oli piisavalt aega seda vara ka testamendis kajastada, kuid seda ta ei teinud. Kohtule esitatud tõenditega, sh tunnistajate ütlustega tema tahe pärandada hagejale ka muu vara kui testamendis märgitu, tõendamist ei leidnud. Vaatamata asjaolule, et tõendamist leidis pärandajal 1988.aastal muu olulise vara kui testamendis märgitu puudumine, ei anna see veel alust testamenti laiemalt tõlgendada, kui selles otseselt kirja on pandud. Nõustuda ei saa hageja esindaja seisukohaga, nagu oleks testamendi sõnastuses tegemist mingi eksimusega PärS § 28 lg 2 mõttes. Antud juhul on testamendis nimetatud konkreetsed asjad ja mingit eksimust ei nähtu. Antud vaidluse lahendamisel ei ole õige ega mõistlik lähtuda hagiavalduses viidatud saksa tsiviilseadustiku kommentaaridest ega õigusteooriast. Lähtuda tuleb Eesti Vabariigis kehtivatest seadustest. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
5.L. K. palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellant leiab, et kohus kohaldas ebaõigesti seadust ja hindas vääralt hagi aluseks olevaid asjaolusid. Testamendi tõlgendamine on vajalik ja võimalik mitte ainult PärS § 27 lg-s 2 toodud juhtudel, vaid ka näiteks lõikes 1 toodud juhtudel. Lisaks lubavad
tehingute tõlgendamist alati tehingute tõlgendamise üldreeglid. Tahteavalduse tõlgendamise küsimuse lahendamisel tuleb vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg-le 2 lähtuda tahteavalduse tegija tahtest.
6.See, et 1988.a. nõudeõiguse võimalikkus teada ei olnud, on olnud ka hageja väide, millel hagi põhinebki. Hageja ei väitnud, et pärandaja oleks 1988.a. tahtnud hagejale jätta ka nõudeõigust. Hageja väitis, et pärandaja tahtis 1988.a. jätta hagejale kogu oma vara, mis tal sel hetkel oli. Kohus tuvastas, et pärandajal puudus 1988. aastal muu oluline vara, kui testamendis märgitu. Seega ei olegi tegelikult vaidlust selles, et testaator tahtis jätta pärijale kogu temal sel hetkel olemas olnud vara. Kogu vara pärandamise korral on tegemist universaalse õigusjärglusega, st 1988.a. testamendi järgi oli hageja määratud kogu vara pärijaks.
7.Testaatori tahte selgitamisel toetavad hageja väiteid ka järgmised kohtu poolt põhjendamatult tähelepanuta jäetud asjaolud - pärandaja oli hageja lähedane sugulane ja pärimisseaduse järgi kuulunuks hageja ka ilma testamendita seadusjärgselt pärijate teise järjekorda. Pärandi avanemise hetkel kehtinud tsiviilkoodeksis sätestatud ülikitsas testamendita seadusjärgselt pärima õigustatud isikute ring ei kajastanud tegelikku tavaarusaamist sugulastevahelistest suhetest. Juba 1988.a. ja 1993.a. võis eeldada, et pärandaja pidas ka siis oma vendade-õdede lapsi ning lapselapsi oma lähisugulasteks ja ühte neist riigile eelistades universaalpärijaks. Nõudeõigus, mille üle vaidlus käib, on maadele sellesama maja juurde, mille testaator testamendiga hagejale jättis. Ebamõistlik on oletada, et testaator tahtis pärijale jätta küll ehitised, aga mitte nende juurde kuuluvat maad. Pigem räägib varade tagastamise avalduse esitamine asjaolust, et pärandaja oli oma arusaamise kohaselt 1988.a. hagejale pärandanud kogu oma vara. Ka see asjaolu, et testaator maid tagasi nõudma asus, samal ajal testamenti muutmata, kinnitab, et oma arusaamise kohaselt oli ta testamendiga jätnud hagejale kogu oma vara. Mõistlik ei ole arvata, et kõrges eas isik võtaks keerulise tagastamisprotsessi ette arusaamises, et tagastatav maa läheb riigile.
8.Asjakohane ei ole kohtu väide, et pärandajal oli pärast tagastamisprotsessi algust piisavalt aega seda vara ka oma testamendis kajastada. Kuivõrd pärandaja oli 1988.a. oma arusaamise kohaselt pärandanud kogu oma vara, siis juba ainuüksi selle tõttu puudus tal subjektiivselt vajadus uut testamenti teha. Pärandaja surma hetkeks ei oldud reaalsete varade tagastamiseni veel jõutud. Pärandaja enda asjas ei olnud tehtud isegi otsust õigustatud subjektiks määramise kohta. Seega ei saanud pärandaja ka kindel olla selles, kas talle maad tegelikult tagastatakse või mitte. Inimlikult mõistetav on tüüpiline eksiarvamus, nagu saaks pärandada ainult seda vara, mis testaatoril olemas on.
9.Kohus ei pööranud tähelepanu tunnistajate M. ja M. K. ütlustele, mis kinnitavad, et pärandades elamu koos kõrvalhoonetega pärandas testaator hagejale tegelikult kogu oma vara, millega nõustus ka kostja esindaja.
10.Käesolevas asjas on rakendatav nii PärS § 27 lg 1 kui ka § 28 lg 2. Antud juhul pidas testaator ehitisi pärandades silmas seda, et ta jätab pärijale kogu oma vara – seega oli ta andnud sõnadele teise tähenduse kui puhttekstiliselt ja tagapõhja teadmata välja lugeda võiks. Kui testamendi tegemise ajal moodustas pärandatav vara pärandaja kogu vara, aga hiljem see tema omadus muutus ja lisandus ka muu vara, siis testament jääb kehtima ikkagi sellisena nagu ta oli mõeldud tegemise hetkel – universaalpärija nimetamisena. Sellega, et tunnistajate ütlustega on tõendatud, et tegelikult soovis testaator pärandada kogu oma vara ja võib arvata, et testaator ei osanud avaldada oma soovi täpsemalt testamendis, nõustus pärast tunnistajate ütluste ärakuulamist ka kostja esindaja.
11.Hageja viitas saksa tsiviilseadustikule. Hageja põhistusele selles osas vastamata jätmine kohtu poolt oli ebaõige. Vastus apellatsioonkaebusele
12.Tallinna linn palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
13.Ringkonnakohus, ära kuulanud protsessiosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et linnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asjas on võimalik teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.
14.Testamendi tegemise ja pärandi avanemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 531 lg 1 järgi toimub pärimine seaduse ja testamendi järgi. TsK § 539 lg 1 järgi võib iga kodanik testamendi järgi jätta kogu oma vara või selle osa ühele või mitmele nii seadusjärgsete pärijate ringi kuuluvale kui ka mittekuuluvale isikule. Vaidlust ei ole pooltel selle üle, et V.R. pärandas 25.02.1988 testamendiga kogu oma sel ajal olemas olnud vara (elamu koos kõrvalhoonetega), ühele isikule – hagejale. Seadusjärgseid pärijaid V.R.il ei olnud. Vaidlus on selle üle, kas hageja pärib testamendi järgi ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse.
15.Alates 01.01.1997 kehtiva PärS § 165 lg 2 järgi kohaldatakse ka enne 1997.aasta 1.jaanuari tehtud testamendi teksti tõlgendamiseks selle seaduse §-de 27 – 32 sätteid. Ringkonnakohus ei nõustu linnakohtu seisukohaga, nagu oleks vaidlusaluses testamendis selgelt ja ühemõtteliselt väljendatud pärandaja tahe, mida ei ole vaja ega võimalikki tõlgendada. Linnakohus lähtus oma hinnangu andmisel üksnes testamendi tekstist, jättes tähelepanuta, et testamendi kui ühepoolse tehingu tõlgendamisel tuleb lähtuda ka TsÜS-s sätestatud põhimõttest, mille kohaselt tuleb tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele. Testaatori tahte väljaselgitamisel tuleb anda hinnang kõikidele asjas esitatud asjaoludele ja tõenditele kogumis. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb arvestada testaatori tahte väljaselgitamisel muu hulgas asjaolu, et vaidlusalune nõudeõigus on maadele, mis asuvad V.R. testamendis märgitud majavalduse juures. Puudub igasugune alus eeldada, et V.R. soovis hagejale pärandada ainult ehitised, mitte nende juurde kuuluvat maad. Hageja ja V.R. olid lähedased sugulased, kuigi TsK §-s 536 sätestatud seadusjärgsete pärijate ringi hageja ei kuulunud (alates 01.01.1997 kehtiva pärimisseaduse järgi kuulunuks hageja seadusjärgselt pärijate teise järjekorda). Ebausutav, et kõrges eas V.R. võttis keerulise ja tülika õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise protsessi ette selleks, et võimalik tulevikus tagastatav vara läheks pärast tema surma pärandvarana riigile, nagu sätestas sel ajal kehtinud TsK § 557 lg 1 p 2. Varade tagastamise avalduse esitamine viitab ringkonnakohtu arvates sellele, et V.R. soovis koos elamuga pärandada hagejale ka selle juures oleva, tagastamisele kuuluva maa. Puudub alus eeldada, et V.R. eelistas riiki oma lähisugulasele. Asjaolu, et V.R. ei teinud pärast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks avalduse esitamist uut testamenti, ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab see täiendavalt eeltoodut, et V.R. arusaamise kohaselt oli ta 1988.aastal pärandanud hagejale kogu oma vara. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kinnistu nr 1432 loeti õigusvastaselt võõrandatud varaks ja V.R. tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks alles pärast
tema surma. Inimlikult mõistetav on eksiarvamus, nagu saaks testamendi teha ainult selle tegemise ajal olemasoleva vara kohta.
16.Ringkonnakohus leiab, et olenemata testamendi sõnastusest tuleb asjade jätmist ühele isikule lugeda pärija nimetamiseks, kui need asjad moodustasid testamendi tegemise ajal pärandaja arvates kogu tema vara. Asjaolu, et V.R. tahtis testamendi tegemise ajal jätta hagejale kogu oma vara, mis tal sel hetkel oli, tähendab seda, et antud juhul on tegemist universaalse õigusjärglusega, s.t testamendi järgi oli hageja määratud kogu V.R. vara pärijaks. Tegemist ei olnud testamentaarse annakuga TsK § 543 mõttes. Kostja ei esitanud hagile sisulisi vastuväiteid ja ta nõustus linnakohtu istungil sellega, et testaatori tahe oli pärandada hagejale kogu oma vara, s.h ka nõudeõigus maale (t/lk 45). Kuna V.R. tahtis universaalse õigusjärglasena näha ühte isikut – hagejat, on hagi põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohtukulude hüvitamiseks taotlusi ei esitatud.
Ülle Jänes
Tiit Kollom
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.