Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-99-04 Otsuse kuupäev Tartu, 27. oktoober 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja V. Kõve Kohtuasi E.T hagi S.S-T vastu ja S.S-T vastuhagi E.T vastu ühisvara jagamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/176/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik E.T ja S.S-T kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev 27. september 2004. a Istungil osalenud isikud Kassaator E.T, kassaator S.S-T lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Varul ja pankrotihaldur P.S lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv. Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
14.aprilli 2004. a otsus ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebused rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Poolte abielu registreeriti 2. mail 1997. a. Abielust on sündinud kaks last: M.T, sünd. XX.XX.XXXX. a ja R.T, sünd. XX.XX.XXXX. a. Tallinna Linnakohtu 12. jaanuari 2000. a otsusega tsiviilasjas nr 2/3/25-7189/99 kuulutati välja E. T pankrot ja pankrotihalduriks nimetati P.S.
2.Pankrotiseaduse (PankrS) § 52 lg 3 alusel esitatud hagis taotles E.T abikaasade ühisvara jagamist järgnevalt: a) määrata kindlaks, et abikaasade ühisvara koosneb Tallinnas XXXXXXX XX asuvast kinnisasjast hinnaga 3 000 000 krooni; kodusest varast hinnaga 16 000 krooni; sõiduautost Ford Fiesta hinnaga 44 000 krooni; AS-is Eesti Ühispank E.T väärtpaberikontol olevast 2 200 AS-i Hansapank aktsiast; ASis Eesti Ühispank E.T arvelduskontol olevatest AS-i Eesti Ühispank, AS-i Sampo Pank ja AS-i Liviko aktsiate ülevõtmisest ning 2001. a ja 2002. a AS-i Hansapank aktsiatelt dividendidena laekunud rahalistest vahenditest summas 126 065 krooni ja AS-is Hansapank E.T arvel olevast rahasummast 382 179 krooni 36 senti. Vara koguväärtus on 4 256 360 krooni; b) jagada poolte ühisvara arvestades laste tähelepanuväärivaid huve nii, et 30% ühisvarast kuulub edaspidi hagejale ja 70% kostjale; c) mõista abikaasade ühisvarast välja hagejale lahusvarana kuuluv osa, mis koosneb 32/100 mõttelisest osast XXXXXXX XX asuvast kinnisasjast hinnaga 960 000 krooni; AS-is Eesti Ühispank E.T väärtpaberikontol olevast 38 AS Hansapank aktsiast väärtusega 11 885 krooni; AS-is Eesti Ühispank E.T arveldusarvel olevatest AS-i Eesti Ühispank, AS-i Sampo Pank ja AS-i Liviko aktsiate ülevõtmisest ning 2001. a ja 2002. a AS-i Hansapank aktsiatelt dividendidena laekunud rahasummast 126 065 krooni; AS-is Hansapank E.T arvel olevast rahasummast 179 179 krooni; d) panna kostjale kohustus tasuda 493 230 krooni 12 sendi ulatuses elamuehituslaenu, mille tagatiseks on XXXXXXX XX asuv AS-i Hansapank kasuks hüpoteegiga koormatud kinnisasi.
3.Kostja S.S-T tunnistas hagi, kuid esitas ka vastuhagi, milles palus:
a) tunnistada E.T nimele registreeritud Tallinnas XXXXXXX XX asuv kinnistu poolte ühisvaraks; b) tunnistada poolte 1999. a omandatud ja E.T AS-i Hansapank arvele kantud rahasumma 429 916 krooni 99 senti abikaasade ühisvaraks; c) jagada poolte ühisvara arvestades laste tähelepanuväärivaid huve nii, et 30% ühisvarast kuulub edaspidi lahusvarana hagejale ja 70% kostjale; d) määrata hageja lahusvaraks ja välistada pankrotivarast 68/100 mõtteline osa XXXXXXX XX asuvast kinnisasjast hinnaga 2 040 000 krooni; XXXXXXX XX asuv kodune vara hinnaga 16 000 krooni; sõiduauto Ford Fiesta hinnaga 44 000 krooni; AS-is Eesti Ühispank E.T väärtpaberikontol olevad 2 162 AS-i Hansapank aktsiat väärtusega 676 230 krooni; AS-is Hansapank E.T arvel olev rahasumma 203 000 krooni.
4.Nii hagi kui vastuhagi põhjenduste kohaselt on hageja nimele kantud kinnistu väärtus abielu kestel abikaasade ühise panuse tõttu oluliselt suurenenud, mistõttu tuleb see vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg-le 2 lugeda abikaasade ühisvaraks. Vastuhagi kohaselt toimus vaidlusalusele kinnistule elamu ehitamiseks võetud laenukohustuse täitmine üksnes abikaasade ühisvara arvelt. Seetõttu on pankrotihaldur ekslikult käsitanud nimetatud kinnistut hageja lahusvarana ja arvanud selle pankrotivara hulka. Ühtlasi on haldur ekslikult käsitanud hageja lahusvarana ja arvanud pankrotivara hulka hageja Hansapangas asuval arveldusarvel abielu kestel omandatud vara arvelt tagasi makstud elamuehituslaenu 400 000 krooni ja abikaasade ühise tuludeklaratsiooni järgi hageja arveldusarvele tagasi makstud 29 916 krooni 99 senti.
5.Pankrotihaldur vaidles E.T hagile osaliselt vastu, leides, et XXXXXXX XX asuv kinnistu on tulenevalt 27. juulil 1995. a hageja ja tema esimese abikaasa H.T vahel sõlmitud abieluvaralepingu pst 2.2.1. hageja lahusvara ja seega ka pankrotivara. Hageja on omanikuna sisse kantud Tallinna Kinnistusameti Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr 512 teise jakku
26.septembril 1995. a. Pankrotihaldur vaidles vastu ka kostja pangakontol oleva raha jagamisele, leides, et tegemist on pankrotivaraga, kuna nimetatud raha laekus pankrotivarasse pankrotihalduri tegevuse tulemusena tagasimaksetena AS-lt Hansapank (võlgniku makstud eluasemelaenu tagastamine summas 400 000 krooni) ja Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuametilt (enammakstud tulumaks 29 916 krooni 99 senti). Vastuhagi palus pankrotihaldur PankrS § 52 lg-te 4 ja 5 alusel jätta aegumise tõttu rahuldamata.
6.Tallinna Linnakohtu 19. novembri 2003. a otsusega hagi ja vastuhagi rahuldati. Kohus leidis, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 94 lg 2 mõtte kohaselt ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu ei saa vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Tallinna Linnakohtu 12. jaanuari 2000.a otsusega tsiviilasjas nr 2/3/25-7189/99 E.T pankroti väljakuulutamiseks on tuvastatud asjaolu, et ajutine haldur selgitas välja E.T ja tema abikaasa ühisvara väärtusega 2 475 543 krooni 10 senti, mis on jagamata (s.h Tallinnas XXXXXXX XX asuv kinnistu). Kohtu arvates ei ole usutav, et haldur luges ekslikult kinnistu ühisvaraks. Asja arutamisel leidis ka muudel alustel tõendamist, et kõnesolev kinnistu on abikaasade ühisvara, mitte E.T lahusvara. Kohus luges tõendatuks asjaolu, et E.T lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt
suurenenud (3 022 200 krooni võrra), mistõttu tuleb see lugeda abikaasade ühisvaraks. Lisaks määras kohus abikaasade ühisvaraks koduse vara, sõiduauto Ford Fiesta, E.T väärtpaberikontol olevad 2 200 AS Hansapank aktsiat ja E.T kontol olevad AS Eesti Ühispank, AS Sampo Pank ja AS Liviko aktsiate ülevõtmisest laekunud raha ning 2001. a ja 2002. a AS Hansapank aktsiatelt dividendidena laekunud raha. Ühtlasi leidis kohus, et pankrotihaldur arvab ekslikult, et raha tagastamine halduri initsiatiivil muudab tagastatud raha automaatselt pankrotivaraks, ning luges nimetatud summad abikaasade ühisvaraks. Kohus asus seisukohale, et arvestades E.T ja S.S-T laste tähelepanuväärivaid huve, tuleb PKS § 19 lg 2 p 1 alusel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest laste ema S.S-T kasuks ning jätta 70 % ühisvarast S.S-T-le ja 30% ühisvarast E.T-le. Kohus mõistis abikaasade ühisvarast välja E.T-le lahusvarana kuuluva osa: 32/100 mõttelise osa XXXXXXX XX asuvast kinnistust hinnaga 960 000 krooni; 38 AS-i Hansapank aktsiat väärtusega 11 885 krooni; AS-i Eesti Ühispank arvel oleva rahasumma 126 065 krooni; AS-I Hansapank arvel olevast rahasummast 179 179 krooni. Kohus määras S.S-T lahusvaraks ja välistas pankrotivarast: 68/100 mõttelise osa XXXXXXX XX asuvast kinnistust hinnaga 2 040 000 krooni; koduse vara hinnaga 16 000 krooni; sõiduauto hinnaga 44 000 krooni; 2 162 AS-i Hansapank aktsiat väärtusega 676 230 krooni ja AS-i Hansapanka arvel olevast rahasummast 203 000 krooni. Kohtuotsuse kohaselt ei ole S.S-T vastuhagi aegunud. Asja arutamisel ei leidnud tõendamist, et haldur oleks arvanud kinnistu pankrotivarasse varem kui 9. jaanuaril 2001. a, mil ta avaldas võlausaldajate üldkoosolekul esmakordselt, et peab kinnistut asukohaga XXXXXXX XX, E.T lahusvaraks. Vastuhagi on esitatud 29. märtsil 2001. a, seega PankrS § 52 lg 4 kohaselt tähtaegselt.
7.Pankrotihaldur P.S esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta aegumise tõttu rahuldamata S.S-T vastuhagi ning tunnistada XXXXXXX XX asuv kinnistu tervikuna E.T lahusvaraks. Muu vara palus ta tunnistada S.S-T ja E.T ühisvaraks ning jagada see nende vahel võrdsetes osades. Apellant leidis, et kohus on jätnud tähelepanuta PankrS põhimõtted kui erinormid ja tuginenud ainuüksi perekonnaseaduse erisätetele, seejuures mitte perekonnaseaduse üldistele põhimõtetele. Tähelepanuta on jäetud pankrotihalduri seisukohad, et perekonna huvid ei saa olla eespool pankrotimenetluse huvidest. Pankrotiseaduse mõttega ei ole kooskõlas printsiip, kus enne võlausaldajate nõuete rahuldamist tuleb tagada pankrotivõlgniku perekonna ja laste heaolu. Pankrotihaldur leidis, et S.S-T vastuhagi tuleb tunnistada aegunuks. Kohus ei selgitanud, miks ei oma vaidluses tähtsust Tallinna Halduskohtu 22. detsembri 2000. a otsus, millest ilmneb, et S.S-T pidi olema hiljemalt 22. detsembril 2000. a teadlik kinnistu arvamisest pankrotivara hulka. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2004. a otsusega tühistati linnakohtu otsus. E.T hagi osas saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. S.S-T vastuhagi osas tehti uus otsus, millega jäeti
vastuhagi rahuldamata.
9.Ringkonnakohus leidis, et kuna pankrotihaldur võlgniku vara ühisvarast väljanõudmise hagi tähtaegselt ei esitanud, kasutas E.T temale PankrS § 52 lõikes 3 antud hagi esitamise õigust.
10.S.S-T tugines vastuhagi esitades PankrS § 52 lõikes 4 sätestatule, mille kohaselt juhul, kui haldur on pankrotivarasse arvanud vara, mis on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, võib võlgniku abikaasa esitada hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks pankrotivarast. PankrS § 52 lõike 5 järgi on nimetatud ühisvara jagamise hagi aegumistähtaeg kolm kuud ühisvara pankrotivarasse arvamisest. Ringkonnakohus ei nõustunud linnakohtu seisukohaga, et S.S-T vastuhagi ei ole aegunud. PankrS § 41 lg 1 sätestab, et pankrotiotsuse alusel muutub võlgniku vara pankrotivaraks. Pankrotiotsus E.T kohta jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 16. juunil 2000. a ja selle alusel muutus tema vara, s.h XXXXXXX XX asuv kinnistu pankrotivaraks. Sellest tulenevalt oleks S.S-T võinud esitada hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks pankrotivarast PankrS § 52 lg 5 järgi kolme kuu jooksul ühisvara pankrotivarasse arvamisest, s.o hiljemalt 16. septembril 2000. a. Kuna hagi esitati alles 29. märtsil 2001. a, on hagi aegunud ning tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. S.S-T seisukohta ühisvara jagamise osas tuleb käsitada hagile esitatud vastusena.
11.Ühisvara jagamise küsimuses asus ringkonnakohus seisukohale, et protsessiosalistel puudus vaidlus selles, et XXXXXXX XX asuv kinnistu oli enne poolte abielu registreerimist E.T lahusvara. Vaidlus oli selle üle, kas kinnistut võib tunnistada PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks. Seega pidid pooled esile tooma asjaolud ja tõendama, et abikaasade töö ja/või rahaliste kulutuste tulemusel on kinnistu väärtus abielu kestel oluliselt suurenenud. Antud juhul pooled seda ei teinud. Kuna kohus eelmenetluses sellele poolte tähelepanu ei juhtinud, rikkus kohus TsMS §-des 163 " 165 sätestatut.
12.Ringkonnakohus pidas vajalikuks märkida, et seadus ei võimalda aktsiate kui ühisvara jagamist asjadena, nagu seda linnakohus tegi. Aktsiatest tulenevad aktsionäri õigused ja kohustused äriühingu ees, mis on vastavalt äriseadustiku (ÄS) § 228 lg-le 1 lahutamatult seotud aktsiate omanikuga. Aktsiate ühist omandamist ÄS § 286 tähenduses ei ole toimunud, mistõttu ei ole võimalik jätta aktsiaid ja seega ka aktsionäri õigusi ühisvara jagamisel S.S-T-le kui aktsionäri abikaasale. S.S-T on õigustatud saama abikaasa poolt abielu kestel omandatud aktsiate eest üksnes rahalist hüvitust või sellele summale vastavas suuruses muud vara.
13.Ringkonnakohus juhtis tähelepanu asjaolule, et PKS § 19 lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks. Erandid, millal kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, on sätestatud PKS § 19 lõikes 2. Muuhulgas võib abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda, arvestades lapse (laste) või abikaasa tähelepanuväärivat huvi. Iseenesest laste olemasolu ega see, et kinnistul asuv elukoht on nii poolte kui nende laste elukoht, selleks alust ei anna. Selleks ei anna alust ka kohtu järeldus selle kohta, et pärast pankrotimenetluse lõppu ei ole E.Tl võimalik lapsi ülal pidada. Lisaks leidis kohus, et vaidlusaluse ühisvara jagamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et E.T on pankrotivõlgnik, ning pidas õigeks pankrotihalduri seisukohta, mille kohaselt võlgniku, tema abikaasa ja laste huve ei saa eelistada võlausaldajate huvidele.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
14.Tallinna ringkonnakohtu 14. aprilli 2004. a otsuse peale esitasid E.T ja S.S-T kassatsioonkaebused.
15.Hageja, E.T palub esitatud kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha asjas uue otsuse, millega jätta jõusse linnakohtu otsus. Hageja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 319 lg-t 1, kui leidis, et linnakohus on rikkunud TsMS paragrahve 163 " 165. Ringkonnakohtu seisukoht tõendamiskoormuse panekust ainult pooltele (abikaasadele), samuti väide eelmenetluse ülesande täitmata jätmisest linnakohtu poolt on alusetu ja väär. Kuna pooled olid hagi õigeks võtnud, võis ja pidi asjaolusid tõenditega ümber lükkama kolmas isik " pankrotihaldur. Esimese astme kohus luges protsessiosaliste esitatud tõendid piisavaks ja tegi neid hinnates oma järeldused. Eeltoodu alusel ei teeni ringkonnakohtu otsus protsessi taastamiseks tsiviilasja õige ja võimalikult kiire läbivaatamise ja lahendamise eesmärki. Hageja leiab, et ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt abielu kestel aktsiate ühist omandamist ÄS § 286 tähenduses ei toimunud ning ÄS § 228 lõikes 1 sätestatu ei võimalda jätta ühisvara jagamisel S.S-T-le kui aktsionäri abikaasale aktsiaid ja seeläbi ka aktsionäri õigusi, ei põhine seadusel ja on väär. Aktsiad osteti abielu ajal ning vastavalt ÄS § 286 lg-tele 1 ja 2 ning Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse § 5 lg-tele 1 ja 3 on võimalik aktsiaid abikaasade vahel jagada. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus tõlgendanud vääralt ka PKS § 19 lg-t 2, väites, et ühisvara jagamisel ei saa eelistada võlgniku, tema abikaasa ja laste huve võlausaldajate huvidele. Hageja leiab, et abikaasade ühisvara jagamisel ei oma tähendust võlgniku pankrot ning võlgniku osa ühisvarast tuleb kindlaks määrata, lähtudes perekonnaseaduse sätetest. Ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi normile, mille alusel saaks ja tuleks võlausaldajate huve abikaasade ühisvara jagamisel arvestada. Hageja peab vääraks ka ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt laste olemasolu ega see, et kinnistul asuv elamu on nii poolte kui nende laste elukoht, ei anna alust ühisvara jagamisel poolte osade võrdsusest kõrvale kalduda.
16.Kostja S.S-T palub esitatud kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse ilma asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, jättes jõusse linnakohtu otsuse. Kostja kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus valesti tõlgendanud ja kohaldanud PankrS § 52. Kostja leiab, et PankrS § 41 mõjul muutub pankrotivaraks üksnes võlgniku vara, mitte abikaasa osa ühisvaras. Vaidlusalune kinnistu ei muutunud pankrotivaraks, kuna pankrotiotsuse mõjul ei saa abikaasade ühisvara tervikuna pankrotivaraks muutuda. Kinnistu kuulumine, osaline kuulumine või mittekuulumine pankrotivara hulka selgub alles ühisvara jagamise käigus ning PankrS § 52 lõikes 5 nimetatud hagi aegumise tähtaeg ei saanud kulgema hakata E.T pankrotiotsuse jõustumisest. Lisaks nimetatud kinnistule kuulub pooltele ka muud ühisvara, mis samuti ei muutunud pankrotivaraks pankrotiotsuse toimel ning mille suhtes on ringkonnakohtu järeldus hagi aegumise kohta samuti väär ning põhjendamata. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus kohaldanud vääralt PKS § 14. Kassaator leiab, et
kuna maja ehitati abielu ajal, siis tulenevalt PKS § 14 lõikest 1 on lisandunud osa abikaasade ühisvara. Tõendamist on leidnud, et abielu kestel lisandunud osal on määrav tähendus kinnistu praeguses väärtuses, mistõttu on linnakohus tulenevalt PKS § 14 lõikest 2 tunnistanud kinnistu abikaasade ühisvaraks. Antud juhul on aga tõendatud ka kostja osavõtt nii töö kui rahaga maja ehitusest. Kostja viitab ka asjaolule, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole alust PKS § 19 lg 2 p 1 kohaldamiseks ning miks ei ole antud juhul tegemist laste tähelepanuväärivate huvidega. Kostja arvates tuleb ühisvara jagada perekonnaseaduse § 19 alusel ning pankrotiseadus ei sätesta reegleid osade suuruse määramiseks abikaasade ühisvara jagamisel. Kostja leiab, et ringkonnakohus on ÄS §-le 228 tuginedes ekslikult järeldanud, et ühisvaraks olevaid aktsiaid ei ole võimalik abikaasade vahel jagada. Ühtlasi leiab kostja, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lõiget 4, mille kohaselt peavad olema otsuses märgitud tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida kohus kohaldas.
17.Vastuses kassatsioonkaebustele leiab pankrotihaldur, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja motiveeritud ning materiaalõiguse normide kohaldamise osas seaduslik, samuti ei ole ringkonnakohus rikkunud protsessiõiguse norme. Pankrotihaldur on seisukohal, et PankrS § 52 lg-te 4 ja 5 kohaselt võib võlgniku abikaasa esitada kolme kuu jooksul, alates pankrotiotsuse tegemisest hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks pankrotivarast, kui pankrotihaldur on pankrotivarasse arvanud vara, mis on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis. Seega on S.S-T hagiavaldus aegunud. Pankrotihaldur rõhutab, et kohtu valduses olevatest tõenditest nähtub, et vaidlusalune kinnistu on jätkuvalt E.T lahusvara. Puuduvad tõendid, et kinnistu väärtus oleks suurenenud abikaasade ühise töö või vahendite tulemusel. Samuti ei ole pooled tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda.
18.Kohtuistungil jäid protsessiosalised oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Pankrotihalduri lepinguline esindaja taotles õigusabikulu 8850 krooni väljamõistmist. Kassaator S.S-T lepinguline esindaja pidas taotlust põhjendamatuks.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
19.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel täies ulatuses tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
20.PKS § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa omandis enne abiellumist olnud vara abikaasa lahusvara. PKS § 14 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistada abikaasa lahusvara osaliselt või täielikult abikaasade ühisvaraks, kui lahusvara väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Kas lahusvara väärtus on oluliselt suurenenud või mitte, selle üle saab otsustada, võrreldes, milline oleks lahusvara väärtus ilma abikaasade rahaliste vahendite või tööpanuseta ühisvara koosseisu kindlakstegemise ajal ja milline on lahusvara väärtus ühisvara
koosseisu kindlakstegemise ajal abikaasade rahaliste vahendite ja tööpanuse tõttu tegelikult. E.T omandas XXXXXXX XX asuva kinnistu enne abielu sõlmimist. Seega on vaidlusalune kinnistu E.T lahusvara, kuni kohus ei ole seda abikaasade ühisvaraks tunnistanud.
21.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et linnakohus rikkus protsessiõiguse norme ja ei selgitanud eelmenetluses välja asjaolusid ja tõendeid selle kohta, kas kinnistu väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud abikaasade töö ja (või) rahaliste kulutuste tulemusel. Pooled on esitanud tõendid selle kohta, et vaidlusaluse kinnistu väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud ning et kinnistu väärtuse suurenemine on toimunud abielu kestel abikaasade panuse tulemusena. Abikaasa lahusvara tunnistamisel abikaasade ühisvaraks ei oma tähtsust asjaolu, kui palju teine abikaasa lahusvara väärtuse suurendamiseks vahendeid andis. PKS § 14 lg-st 2 ei tulene, et abikaasa lahusvara väärtus peab olema suurenenud teise abikaasa lahusvara arvel. Lahusvara väärtuse suurendamiseks kasutatud raha võib olla nii teise abikaasa lahusvara kui ka abikaasade ühisvara. Ühisvara on vastavalt PKS § 14 lg-le 1 abielu kestel abikaasade omandatud vara ja ühisvara tekkimisel ei oma tähtsust kummagi abikaasa panus. Seega ei ole ka ühe abikaasa lahusvara tunnistamisel ühisvaraks vajalik tõendada teise abikaasa rahalist panust. Pooled peavad tõendama lahusvara väärtuse olulist suurenemist ning seda, et lahusvara väärtus suurenes abielu kestel kas abikaasade ühisvara või teise abikaasa lahusvara või abikaasade töise panuse tulemusel. Lahusvara väärtuse suurenemine muudel põhjustel ei anna alust tunnistada seda abikaasade ühisvaraks.
22.PKS § 18 lg 1 kohaselt võivad abikaasad abielu kestel ühisvara jagada. Ühisvara jagatakse PKS §-s 19 sätestatud põhimõtete kohaselt. PKS § 19 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus, arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanuväärivat huvi, abikaasade ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Nimetatud sätte tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada, et see annab aluse abikaasade vahelises varalises suhtes kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest ühe abikaasa kahjuks, arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanuväärivat huvi. Pankrotivõlgnikust abikaasa ühisvara jagamisel tuleb teise abikaasa ja laste huvide kõrval arvestada ka võlausaldajate huvidega. Sellisele järeldusele jõuab ka abikaasade ühisvara jagamist reguleerivate perekonnaseaduse sätete tõlgendamisel koosmõjus pankrotiseaduse asjakohaste sätetega.
23.Tulenevalt pankrotimenetluse üldpõhimõtetest on pankrotimenetluse eesmärgiks võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel ning kui võlgnik kahjustab võlausaldajate huve, on võimalik pankrotivara tagasivõitmine. Abikaasad võivad PKS § 18 lg 3 järgi jagada ühisvara ka kokkuleppel. Nii enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud PankrS § 47 kui ka 1. jaanuaril 2004. a jõustunud PankrS § 112 kohaselt on võlausaldajate huvides võimalik abikaasade ühisvara jagamise kokkulepe või abieluvaraleping kehtetuks tunnistada, kui abikaasad jagavad ühisvara viisil, millega võlgnik olulisel määral oma osast ühisvaras loobub. Oma osast olulisel määral loobumist ei õigusta ka laste huvid. Kui võlgnik loobuks enam kui 1/4-st temale osade võrdsuse põhimõttest lähtudes ühisvara jagamisel kuuluvast osast, siis on kolleegiumi arvates eeldatavasti tegemist olulisel määral oma osast loobumisega. Nimetatud sätetest tuleneb, et ka pankrotivõlgnikust abikaasa ühisvara jagamisel kohtus tuleb arvestada võlausaldajate huvidega ning ka kohus ei saa pankrotivõlgniku vara jagada viisil, mis
vara jagamisel abikaasade kokkuleppel enne pankroti väljakuulutamist oleks aluseks selle kokkuleppe kehtetuks tunnistamisele tagasivõitmise sätete järgi. Seega on ringkonnakohus õigesti leidnud, et vaidlusaluse ühisvara jagamisel tuleb arvestada ka sellega, et E.T on pankrotivõlgnik ning võlgniku, tema abikaasa ja laste huve ei saa eelistada võlausaldajate huvidele. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et ainuüksi laste olemasolu ja see, et kinnistul asuv elamu on nii poolte kui nende laste elukoht, ei anna alust PKS § 19 lg 2 p 1 alusel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Küll tuleb märgitut arvestada otsustamisel kinnistu jagamise viisi üle.
24.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et seadus ei võimalda jagada aktsiaid sarnaselt asjadega. Abielu kestel abikaasade poolt omandatud aktsiad on vastavalt PKS § 14 lg-le 1 abikaasade ühisvara, seega kuuluvad abikaasadele ühiselt ÄS § 286 lg 1 mõttes. Abikaasat saab pidada aktsia ühisomanikuks aktsiaraamatu kandest sõltumata. ÄS § 286 lg 2 kohaselt võivad aktsia ühisomanikud nõuda kõigi nimede kandmist aktsiaraamatusse. Aktsiaraamatusse isiku kohta tehtud kanne annab isikule õiguse teostada aktsionäri õigusi. Kuna abikaasa on abielu kestel omandatud aktsiate ühisomanik ja võib abielu kestel nõuda enda nime kandmist aktsiaraamatusse, et teostada aktsionäriõigusi, on võimalik aktsiaid ühisvarana jagada ja jätta aktsiad ka sellele abikaasale, keda pole aktsiaraamatusse aktsionärina kantud. Äriseadustik aktsiate ühisvarana jagamist ei välista, küll võib sõltuvalt äriühingu ja osaluse erisustest olla õige eelistada natuuras jagamisele rahalist hüvitust. Kindlasti ei ole see aga põhjuseks börsil vabalt kaubeldavate aktsiate jagamisel, kui osalus ei ole märkimisväärne.
25.Kolleegium nõustub väitega, et S.S-T vastuhagi ei ole aegunud. Tulenevalt PankrS §-dest 17 ja 41 muutub pankrotiotsuse tegemisega pankrotivaraks üksnes võlgniku lahusvara. Võlgniku ja tema abikaasa ühisvara tuleb PankrS § 52 kohaselt jagada, võlgniku osa ühisomandist eraldada ning arvata pankrotivara hulka. Kui pankrotihaldur on pankrotivarasse arvanud abikaasade ühisvara, võib PankrS § 52 lg-te 4 ja 5 kohaselt võlgniku abikaasa esitada hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks pankrotivarast ning pankrotimenetluses ühisvara jagamise hagi aegub kolme kuu jooksul alates ühisvara pankrotivarasse arvamisest. Tulenevalt PKS § 15 lg-st 1 oli vaidlusalune kinnistu pankrotiotsuse tegemise ajal E.T lahusvara, mis PankrS § 41 lg 1 kohaselt peaks pankrotiotsuse alusel muutuma pankrotivaraks. Tallinna Linnakohtu 12. jaanuari 2000. a otsuses, millega kuulutati välja E.T pankrot, märgiti, et vaidlusalune kinnistu on abikaasade ühisvara. Kuna abikaasade ühisvara ei muutu pankrotiotsuse alusel automaatselt pankrotivaraks, ei pidanud võlgniku abikaasa vaidlusalust kinnistut põhjendatult pankrotivaraks. Võlgniku abikaasa saab ühisvara jagamise hagi esitada, kui ühisvara on arvatud pankrotivara hulka ja abikaasa teab või peab seda teadma. Kuna pankrotiotsuse kohaselt oli vaidlusalune kinnistu abikaasade ühisvara, ei teadnud ega pidanudki võlgniku abikaasa teadma, et vaidlusalune kinnistu muutus pankrotivaraks. Sellest tulenevalt ei saa hagi aegumistähtaja algust arvata pankrotiotsuse tegemisest. Vaidlusaluse kinnistu arvamine pankrotivara hulka ilmneb 9. jaanuaril 2001. a toimunud võlausaldajate üldkoosoleku protokollist. Seega algab PankrS § 52 lg-s 5 sätestatud aegumistähtaeg alates nimetatud kuupäevast.
26.Kolleegium nõustub kostjaga ka selles, et võlgnikule ja tema abikaasale kuulus ka muud ühisvara, mis pankrotiotsuse alusel ei muutunud pankrotivaraks, mistõttu on väär ringkonnakohtu seisukoht hagi aegumise kohta ka muu vara osas.
27.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et linnakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebusega vaidlustati nii hagi kui ka vastuhagi.
28.Kolleegium nõustub kassaator S.S-T-ga ka selles, et ringkonnakohus on rikkunud protsessiõiguse norme, kui jättis viitamata pankrotiseadusele seoses võlausaldajate huvide arvestamisega abikaasade ühisvara jagamisel ning põhjendamata, miks ei peaks antud juhul ühisvara jagamisel arvestama laste tähelepanuväärivate huvidega. Ainuüksi need rikkumised poleks aga kasseeritud kohtuotsuse tühistamise aluseks.
29.Pankrotihalduri lepingulise esindaja poolt kohtuistungil taotletud õigusabi eest 8 850 krooni väljamõistmise osas märgib kolleegium, et see taotlus lahendatakse asja sisulisel läbivaatamisel. Seejuures tuleb arvestada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 2002. a otsustes nr 3-2-1-13002; 3-2-1-131-02; 3-2-1-132-02 ja 3-2-1-133-02 toodud seisukohti, mille kohaselt TsMS § 61 lg 1 võimaldab kohtul jätta õigusabikulud tervikuna välja mõistmata, kui need ei ole vajalikud ega põhjendatud. Selle normi raames peab ringkonnakohus hindama käesoleval juhul kohtumenetluse keerukust, pankrotihalduri kvalifikatsiooni, tööülesandeid ja -mahtu ning muid olulisi asjaolusid, mis oleksid või ei oleks õigustanud õigusabi osutaja kasutamist E.T (pankrotis) ja S.S-T ühisvara jagamise asjas. J. Luik, H. Jõks, V. Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.