Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik
Kohtuasi
A. T (pankrotis) pankrotihalduri hagi V. T vastu A. T ja V. T ühisvara jagamiseks ja V. T vastuhagi ühisvara jagamiseks teisel viisil
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-45185
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V. T kassatsioonkaebus A. T (pankrotis) pankrotihalduri vastukassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot Vastukassatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja A. T (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo, lepingulised esindajad vandeadvokaat Kersti Kägi ja vandeadvokaat Elise Vasamäe Kostja V. T, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Veikko Puolakainen ja Carri Ginter
Asja läbivaatamise kuupäev
21. aprill 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-45185 osas, millega pandi A. T pankrotihaldurile kohustus korraldada ühisvara müügiks avalik enampakkumine (p 3.1.3) ja otsustati jagada ühisvara müügist saadud raha abikaasade vahel võrdselt (p 3.1.2), samuti osas, millega jagati 8. oktoobri 2003. a laenulepingust nr 1760240600310 tulenev A. T ja V. T kohustus AS-i SEB Pank vastu A. T ja V. T vahel võrdsetes osades (p 3.2.1). Tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta avaliku enampakkumise korraldaja määramata, kuid määrata, et Xxxxxxxxx Xxxxx xxx 7 asuva kinnisasja müügist saadud rahast tuleb täita 8. oktoobri 2003. a laenulepingust nr 1760240600310 tulenev A. T ja
V. T kohustus AS-i SEB Pank vastu. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata.
2.1.Rahuldada A. T pankrotihalduri hagi ja V. T vastuhagi osaliselt.
2.2.Jagada A. T ja V. T ühisvara järgmiselt:
2.2.1.Lugeda A. T ja V. T ühisvaraks Xxxxxxxx Xxxxx xxx 7 asuv kinnisasi (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX), sõiduauto Pontiac (1993, VINkood IG2HY5213P12496091), OÜ Renassa Haldus (registrikood 10903329) osa, OÜ Andekor (registrikood 10376479) osa, OÜ Royster Group (registrikood 11181358) osa, OÜ Unostar (registrikood 10497094) osa ning OÜ Starcapital (registrikood 11238489) osa.
2.2.2.Lõpetada abikaasade ühisomand p-s 2.2.1 nimetatud esemetele nende müümisega avalikul enampakkumisel. Xxxxxxxx Xxxxx xxx 7 asuva kinnisasja müügist saadud rahast täita resolutsiooni p-s 2.3.2 nimetatud kohustus. Jagada kinnisasja müügist pärast kohustuse täitmist üle jääv raha ning muu ühisvara müügist saadud raha A. T ja V. T vahel võrdsetes osades.
2.2.3.Arvata A. T-le ühisvara jagamisel jääv raha tema pankrotivara hulka.
2.3.Jagada ja täita A. T ja V. T solidaarkohustused järgmiselt:
2.3.1.Lugeda A. T ja V. T solidaarkohustuseks kohustus AS-i SEB Liising vastu (5648 eurot 32 senti (88 377 krooni 4 senti)), kohustus Danske Bank A/S Eesti filiaali vastu (2195 eurot 4 senti (34 344 krooni 94 senti)), kohustus Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti vastu (148 eurot 2 senti (2316 krooni)) ja 8. oktoobri 2003. a laenulepingust nr 1760240600310 tulenev A. T ja V. T kohustus AS-i SEB Pank vastu.
2.3.2.Täita Xxxxxxxxx Xxxxx xxx 7 asuva kinnisasja ühisomandi lõpetamisel
8.oktoobri 2003. a laenulepingust nr 1760240600310 tulenev A. T ja V. T kohustus ASi SEB Pank vastu.
2.3.3.Jagada muud p-s 2.3.1 nimetatud solidaarkohustused A. T ja V. T vahel võrdsetes osades.
2.4.Jätta V. T-le tema kontol olev 25 eurot 7 senti (392 krooni 21 senti) ning A. T-le tema kontol olev 5 senti. Mõista V. T-lt A. T kasuks välja hüvitis 25 eurot 2 senti (391 krooni 46 senti).
2.5.Jätta A. T-le AS-i Onistar (pankrotis) 4370 aktsiat.
2.6.Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte kanda.
3.Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada Advokaadibüroo SORAINEN AS-ile V. T kassatsioonkaebuselt 28. novembril 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.
5.Tagastada Aavik & Partnerid Advokaadibüroo OÜ-le A. T (pankrotis) vastukassatsioonkaebuselt 12. detsembril 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.
6.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud kummagi menetlusosalise enda kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A. T (võlgnik, abikaasa) pankrotihaldur (hageja) esitas 17. septembril 2010 V. T (kostja, abikaasa) vastu hagi, milles palus jagada abikaasade ühisvara. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kuulutas Harju Maakohus 18. septembri 2009. a määrusega välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduri. Võlgnik andis 9. detsembril 2009 võlgniku vande ning allkirjastas oma vara ja võlgade nimekirja, mille kohaselt kuulus talle mh Xxxxxxxxx Xxxxx xxx 7 asuv hoonestatud hüpoteegiga koormatud kinnisasi, sõiduauto Pontiac (1993), mitmete osaühingute osad, AS-i Onistar aktsiad ja võlad erinevatest õigussuhetest. Kuna võlgnik oli varanimekirjas nimetatud varaliste õiguste omandamise ajal abielus, kuuluvad need abikaasade ühisvara hulka. Samuti kuulub osa varalistest kohustustest abikaasade ühisvara hulka, sest kohustused võeti abielu ajal perekonna huvides. Hageja palus lugeda abielu ajal omandatud varalised õigused ja perekonna huvides võetud varalised kohustused abikaasade ühisvaraks ja ühisvara jagada. Ühisvara jagamise viisi kohta esitas hageja mitu alternatiivi. Mh palus hageja lubada pankrotihalduril müüa hüpoteegiga koormatud kinnisasja, sõiduauto ja osaühingute osad avalikul enampakkumisel või jagada osad poolte vahel võrdselt. Samuti palus hageja määrata kindlaks, millises järjekorras tuleb enampakkumisel saadud rahast võlausaldajate nõuded rahuldada. Mh palus hageja määrata, et esmalt tuleb kinnisasja müügist saadud rahast rahuldada hüpoteegipidaja (AS SEB Pank) nõue, ülejäänud rahast ja muude esemete võõrandamisest saadud rahast abikaasade solidaarkohustustest tulenevad nõuded ning viimasena muud võlgniku pankrotimenetluses kaitstud nõuded. Hageja oli mh nõus ka sellega, et hüpoteegipidaja nõude rahuldamise järel jagatakse raha abikaasade vahel võrdselt ja tunnistatakse kostja solidaarselt perekonna huvides võetud kohustuste eest vastutavaks.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja nõustus, et kinnisasi, sõiduauto ja osaühingute osad, samuti varaline kohustus AS-i SEB Pank vastu (eluasemelaen, 8. oktoobri 2003. a laenuleping nr 1760240600310) kuuluvad abikaasade ühisvara hulka. Eluasemelaenu jääk oli võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal 4 892 565 krooni 71 senti (321 691 eurot 94 senti), kuid kostjale 2011. a veebruaris esitatud nõudekirja kohaselt koos viivisega 5 493 165 krooni 61 senti (351 077 eurot 27 senti). Muud võlgniku kohustused ei kuulu abikaasade ühisvara hulka. Hagi ei saa rahuldada ühelgi hagis taotletud viisil, sest abikaasade ühisvara tuleb jagada perekonnaseaduse järgi. Kostja ei ole pankrotivõlgnik ning tal ei ole võlgniku pankrotimenetlusega seost. Ühisvara jagamise käigus tuleb anda vara kummalegi abikaasale üle ning seejärel saab hageja võlausaldajate nõuded rahuldada võlgniku vara arvel. Kuna kinnisasi on kostja elukoht ja eluasemelaen on ainuke abikaasade ühine varaline kohustus, on õiglane jätta kinnisasi koos varalise kohustusega kostjale ning muu vara võlgnikule. Kuna kostja ei nõustunud hagis märgitud ühisvara jagamise viisidega, esitas ta ühisvara jagamiseks
ka vastuhagi, milles palus jätta kinnisasja enda omandisse ja kinnisasjal lasuva hüpoteegiga tagatud AS-i SEB Pank nõude enda kanda ning sõiduauto ja osaühingute osad võlgniku omandisse.
3.Maakohus rahuldas 18. mai 2012. a otsusega ja 30. mai 2013. a täiendava otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt ning jättis menetluskulud poolte kanda. Maakohus otsustas müüa abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja, sõiduauto ja osaühingute osad avalikul enampakkumisel, jagada esemete müügist saadud raha abikaasade vahel võrdsetes osades ning arvata võlgniku osa võlgniku pankrotivara hulka. Aktsiad jättis maakohus võlgniku omandisse. Abikaasade ühised kohustused jagas maakohus abikaasade vahel võrdselt. Poolte kontodel olnud raha jättis maakohus kummalegi abikaasale, mõistes kostjalt võlgniku kasuks enamsaadu hüvitamiseks välja 25 eurot 2 senti. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et võlgnik ja kostja on abielus ja ei ole abielu ajal abieluvaralepingut sõlminud. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et nende ühisvara hulka kuuluvad Xxxxxxxxx asuv kinnisasi, sõiduauto Pontiac, AS-i Onistar (pankrotis) 4370 aktsiat, OÜ Renassa Haldus osa, OÜ Andekor osa, OÜ Royster Group osa, OÜ Unostar osa, OÜ Starcapital osa, võlgniku kontol pankroti väljakuulutamise ajal olnud raha 75 senti, kostja kontodel võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal olnud raha 783 krooni 68 senti ja AS-iga SEB Pank sõlmitud eluasemelaenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus, mille jääk oli pankroti väljakuulutamise ajal 4 892 565 krooni 71 senti. Pooled vaidlevad selle üle, kas ka muud võlgniku nimetatud kohustused kuuluvad ühisvara hulka ja need tuleb abikaasade vahel jagada. Põhjendatud ei ole kostja arusaam, et pankrotimenetluses ei saa ühisvara jagades jagada abikaasade kohustusi, kuna sellega ei suurendataks pankrotivara, mis on pankrotiseaduse (PankrS) § 122 lg 1 järgi pankrotihalduri esitatud ühisvara jagamise hagi eesmärk. Abikaasade sisesuhtes kohustuse jagamist saab käsitada pankrotivara suurendamisena, kuna kohustuste vähenemisega suureneb proportsionaalselt võlausaldajate võimalus saada nõue rahuldatud. Isegi kui pankrotimenetluses olev nõue, näiteks eesõigusnõue, rahuldatakse pankrotivara arvel täielikult, saab juhul, kui nimetatud kohustus on ühisvarana jagatud, nõuda võlgniku vara arvelt tasutud võlgniku abikaasa kohustuse täitmist. PankrS § 122 sõnastusest ja sätte eesmärgist tulenevalt saavad pankrotihaldur ja võlgnik PankrS § 122 lg-te 1 ja 3 järgi nõuda ühisvara jagamist ja ühisvarast võlgniku osa eraldamist pankrotivara hulka. Kui pankroti väljakuulutamise ajal ühisvara hulka kuulunud esemed on võlgniku lahusvarana arvatud pankrotivara hulka, ei saa võlgnik selle vara osas ühisvara jagamist nõuda. Selline nõue oleks vara pankrotivarast välistamise nõue, mille esitamise õigust võlgnikul pankrotiseaduse kohaselt ei ole. PankrS § 123 lg 1 järgi on vara välistamise nõudeõigus üksnes kolmandal isikul, kellele kuuluvad pankrotivara hulka arvatud esemed. Nimetatud sätetest tulenevalt on kostja asunud seisukohale, et kuna nõuete tunnustamisega pankrotimenetluses on varalised kohustused arvatud kostja lahusvarana pankrotivara hulka, ei saa selle vara osas ühisvara jagamist nõuda. Kuna pankrotihaldur ei ole väitnud, et ühisvara hulka kuuluv vara (nii aktiva kui ka passiva poolel) on arvatud pankrotivara hulka võlgniku lahusvarana, ei ole asjas esitatud ühisvara hulka kuuluvate kohustuste jagamise nõue vara pankrotivarast välistamise nõue.
Pooled vaidlevad ühisvara koosseisu üle. Perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseis määrata kindlaks enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete järgi. Pankrotiseaduses ei ole ühisvara kooseisu määramiseks erisätteid. Pooled vaidlevad selle üle, kas lisaks eluasemelaenulepingust tulenevale kohustusele kuulub abikaasade ühisvara hulka ka AS-i SEB Liising võlanõue (88 377 krooni 4 senti), Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti (MTA) võlanõue (2316 krooni), OÜ Della Projekt võlanõue (10 657 400 krooni), AS-i Rietumu Banka võlanõue (50 210 901 krooni 51 senti), DALI Company Inc-i võlanõue (78 266 630 krooni), Ralf Kopli võlanõue (22 844 036 krooni), Kiirlaenude ja Kinnisvara AS-i (pankrotis) võlanõue (44 904 352 krooni), Abram Beinensoni võlanõue (3 027 354 krooni 37 senti), AS-i Printall võlanõue (2 500 000 krooni) ning Danske Bank A/S Eesti filiaali võlanõue (34 344 krooni 94 senti). Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi ei ole abikaasade ühisvaraks igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Kõigi abielu ajal võetud kohustuste, eelkõige abikaasa isiklikes huvides võetud kohustuste, arvamine ühisvara hulka koormaks ebamõistlikult teist abikaasat ja vähendaks põhjendamatult teise abikaasa ühisvara osa ühisvara jagamisel. Sedavõrd ulatuslik solidaarsus abikaasade omavahelistes varalistes suhetes ei oleks põhjendatud. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 20 lg 2 järgi vastutasid abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest abikaasade ühisvara ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel oli oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides, seejuures tuli arvestada, et ühise vastutuse tekkimiseks ei pidanud teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema. Kuna MTA maamaksu võlanõue on tekkinud ühisvarasse kuuluva kinnisasja eest maamaksu tasumata jätmise tõttu, kuulub see poolte ühisvara hulka. OÜ Della Projekt, AS-i Rietumu Banka, DALI Company Inc-i ja AS-i Printall võlanõuded tulenevad käenduslepingutest ja neid ei saa lugeda perekonna huvides võetud kohustusteks. Arvestada tuleb sellega, et tarbijakäenduse sõlmib isik eelkõige seetõttu, et tal on võlgnikuga isiklikud head suhted, tavaline käendus sõlmitakse enda ettevõtluse huvides. Hageja ei ole tõendanud, et need käenduslepingud oleks sõlmitud perekonna huvides. Ralf Kopli ja Abram Beinensoni võlanõuded tulenevad laenulepingutest. Hageja ei ole veenvalt tõendanud, et eelnimetatud laenukohustused võeti perekonna huvides ja laenusumma kanti võlgniku kontole. Kiirlaenude ja Kinnisvara AS-i (pankrotis) võlanõue tuleneb laenulepingutest. Hageja pangakonto väljavõtetest nähtub, et laenusummad kanti võlgnikule üle ja raha on samal päeval või lühikese aja jooksul miljonites kroonides korraga sularahana välja võetud. Asjas ei ole tõendatud, kuidas neid suuri summasid kasutati ega seda, et abikaasad oleks selle arvel ühisvara (kinnisasju, registrisse kantavat vara, väärtuslikku vallasvara) ostnud. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et võlgnikul olid sel ajal suured sissetulekud, millest piisas ühisvara hulka kuuluva kinnisasja haldamiseks ja
kommunaalkulude tasumiseks, kodusisustuse esemete ostmiseks, liisingumaksete tasumiseks ja muude elamiskulude katmiseks. Ka kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostjal oli lisaks pensionile veel sissetulekuid. Danske Bank A/S Eesti filiaali võlanõue tuleneb AS-iga Sampo Liising sõlmitud kapitalirendilepingust, millega võlgnik rentis sõiduauto BMW. Leping lõpetati võlausaldaja algatusel ennetähtaegselt võlgnevuste tõttu. AS-i SEB Liising võlanõue tuleneb AS-iga SEB Ühisliising sõlmitud rendilepingust, millega võlgnik rentis sõiduauto Mercedes Benz. Sõiduautode rendilepingutest tulenev võlgnevus tuleb arvata ühisvara hulka. Eelduslikult võetakse sõiduautode rentimiseks kohustusi perekonna huvides, kuna üldjuhul saab sõiduautost otseselt või kaudselt kasu kogu perekond. Kostja esindajad avaldasid kohtuistungil, et kostja on invaliidsuspensionär. Ka see asjaolu viitab sellele, et kostja vajas liiklemiseks sõidukit. Ei ole oluline, kas kostja juhtis sõidukit ise või juhtis seda mõni tema perekonnaliikmetest või kostja ja tema perekonna huvides keegi kolmas. Asjas ei ole tõendatud, et kostja kasutas teisi liiklemisvahendeid. Kostja esindajate väide, et kostja viibis aastaid ainult kodus ja kuskil ei käinud, ei ole tõsiseltvõetav. Isegi juhul, kui see asjaolu oleks veenvalt tõendatud, tuleks asuda seisukohale, et eluks vajalikud toiduained, kaubad jms toodi kostjale koju sõidukiga, mistõttu kasutati vähemalt ühte sõidukit ka tema huvides. Kuna pankroti korral tuleb võlgnikule ja tema abikaasale võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal kuulunud vara jagada PankrS §-s 122 sätestatut arvestades, ei ole abikaasadel õigust nõuda selle ühisvara jagamist perekonnaseaduse kohaselt. Arvestada tuleb aga asjaolu, et kuigi pankrotiseadus sätestab, kes ja milliseid nõudeid võib ettenähtud tähtaja jooksul ühisvara jagamiseks esitada, ei ole sätteid ühisvara jagamise viiside kohta. Kehtiva perekonnaseaduse § 37 lg 1 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Nimetatut tuleb arvestada ka pankrotimenetluses ühisvara jagamisel. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 järgi saab kohus jagada vara vaid sellisel kaasomandi lõpetamise viisil, mida on nõutud. Kuna kohtul on kohustus kaasomandi lõpetamise nõude lahendamisel kaaluda mõlema kaasomaniku huvisid, on võlgniku abikaasal, hoolimata sellest, et ta ei saa PankrS § 122 lg 4 järgi ühisvara jagamise hagi esitada, õigus esitada vastuhagi, kui ta soovib põhihagis nimetatud vara jagamist teisel viisil kui hageja. Kaasomandi lõpetamine peab toimuma mõlema kaasomaniku huve võimalikult suures ulatuses arvestades. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõuet lahendades kaaluma poolte huve. Poolte huvisid kaaludes on kõige mõistlikum müüa kinnisasi, sõiduk ja osad avalikul enampakkumisel. Omandist ilma jäänud abikaasale tuleb tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest ja seda on võimalik teha siis, kui asi müüakse avalikul enampakkumisel. Asja jätmine kostjale ei oleks poolte huve kaaludes õiglane võlgniku suhtes, sest võlgniku huviks saab pankrotimenetluses olla võimalikult paljude võlausaldajate nõuete rahuldamine, mistõttu tuleb tagada, et võõrandatava vara eest saadakse võimalikult kõrge hind. Kostja taotlus jätta kinnisasja müügist saadud rahast 2/5 võlgnikule ja 3/5 kostjale ei ole põhjendatud, sest kehtiva PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse abikaasade ühisvara võrdsetes osades. Kuna kinnisasja
omandamiseks võetud eluasemelaenu tagastamise kohustus tuleb jagada abikaasade vahel võrdsetes osades, tuleb ka kinnisasja müügist saadav raha jagada pooleks. Seda ei mõjuta ka asjaolu, et kostja võlg AS-i SEB Pank ees on suurem kui võlgniku võlg, sest võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu lõpetati PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi tema võlalt intressi ja viivise arvestamine. Kostja intresside ja viivise võlg, mis on tekkinud pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist, ei kuulu abikaasade ühisvara hulka. Selline kostja lahusvarasse kuuluv kohustus ei anna alust kalduda ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvale. Tähtsust ei ole sellel, kuidas ja millistel asjaoludel tekkis kostja lahusvaraks olev kohustus. Kinnisasja enampakkumisel müügiks ei tule kostja tahteavaldust asendada, nagu nõudis hageja. Kuna ühisvara jagamise hagis ei ole võimalik määrata pankrotimenetluses tunnustatud nõuete rahuldamise viisi, tuleb hageja sellekohane nõue jätta rahuldamata. Kuna ühisvara jagamise järgselt solidaarse vastutuse jätkumine oleks vastuolus ühisvara jagamise eesmärgiga, tuleb ühisvarasse kuuluvad kohustused jätta võrdsetes osades kummagi abikaasa kanda. Kuna hageja ei ole hagis märkinud ühisvara hulka kuuluvate aktsiate jagamise viisi ning kostja palus vastuhagis jätta need võlgnikule, tuleb aktsiad jätta võlgniku omandisse. Poolte hinnangul on aktsiad äriühingu pankroti tõttu väärtusetud, mistõttu ei mõjuta aktsiate jagamine ülejäänud vara jagamise viisi.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja täiendava otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue ja alternatiivsed nõuded. Hageja palus rahuldada hagi täielikult.
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada vaidlustatud osas ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Alternatiivselt palus kostja tühistada maakohtu otsuse vara müügist saadava summa jaotuse osas ning jätta 2/5 vara müügist saadud rahast võlgnikule ja 3/5 kostjale. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. oktoobri 2013. a otsusega maakohtu otsuse ja täiendava otsuse hagi ja vastuhagi osalise rahuldamise osas muutmata, kordamata maakohtu põhjendusi, kuid täiendas otsust täitmise viisi ja põhjenduste osas ning parandas maakohtu otsuse resolutsiooni kostja nime osas. Ringkonnakohus pani võlgniku pankrotihaldurile kohustuse korraldada avalik enampakkumine. Nii maa- kui ka apellatsioonikohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei kontrolli ringkonnakohus otsust tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg 1 järgi osas, mille peale ei ole edasi kaevatud, st poolte kontol olnud raha ja AS-i Onistar (pankrotis) aktsiate jagamise osas. Vastuseks apellatsioonkaebustele märkis ringkonnakohus, et maakohus kohaldas asjas ühisvara koosseisu kindlaks tehes õigesti enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust, tuvastas õigesti ühisvara hulka kuuluvad esemed ning jagas abikaasade ühisvara õigel viisil. Maakohus põhjendas piisavalt oma otsust, sh seda, miks ei kuulu osa võlgniku kohustusi abikaasade ühisvara hulka. Kostja
vaidles hageja nõudele põhjendatult vastu, kui leidis, et solidaarne vastutus saanuks tekkida juhul, kui kohustus oleks võetud perekonna huvides, ning hageja ei ole nimetatud asjaolu tõendanud, sh ei ole tõendanud, et laenulepingutest saadud raha oleks kasutatud perekonna huvides või ühisvara soetamiseks. Abikaasa pankrotimenetluse korral on abikaasade õigust nõuda pankroti väljakuulutamise ajal abikaasadele kuulunud ühisvara jagamist pankrotiseaduse sätetega piiratud ja ühisvara jagatakse perekonnaseaduses sätestatud erisusi arvestades, sh pankrotiseaduse § 122 alusel. Põhjendatud on kostja väide, et võlgniku pankroti korral muutub pankrotivaraks võlgniku vara, mitte pankrotivõlgniku abikaasa vara. Maakohus jagas abikaasade ühisvara hulka kuuluvad kohustused õigesti võrdsetes osades. Maakohus ei pidanud kinnisasja müügiks enampakkumisel kostja tahteavaldust kohtuotsusega asendama, sest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt asendab kohtuotsus, millega on ära määratud abikaasade ühisvara jagamise viis (vara müük enampakkumisel) abikaasa tahteavaldust. Küll tuleb maakohtu otsust täiendada ja anda võlgniku pankrotihaldurile õigus korraldada enampakkumine. Pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast PankrS § 35 lg 1 p 1 järgi pankrotivara. PankrS § 136 lg 1 järgi müüakse pankrotivara enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Praeguses asjas ei saa kohtutäitur vara võõrandada, vaid seda saab teha pankrotihaldur. Maakohus jättis õigesti abikaasade varalised kohustused võrdsetes osades abikaasade kanda. Kuna kostja ei ole pankrotivõlgnik, ei saa hageja asuda täitma kostja kohustusi. Seega ei ole tähtsust asjaolul, et nõuded tunnustati võlgniku pankrotimenetluses. Maakohus märkis õigesti, et ühisvara jagamise hagis ei ole võimalik määrata pankrotimenetluses tunnustatud nõuete rahuldamise viisi. Kuna pooled ei jõudnud kokkuleppele kinnisasja väärtuses ning kostja soovib kinnisasja endale jätmist põhjusel, et saada võimalikult parem müügihind (st kinnisasi ei jääks kostja eluasemeks), on kinnisasja müük avalikul enampakkumisel asjas mõlema poole jaoks õige ja mõistlik lahendus. Asjaolu, et kostjal on tekkinud viivise ja intressi võlg, ei anna alust kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest abikaasade ühisvara jagamisel. Kinnisasjale on seatud hüpoteek AS-i SEB Pank kasuks, kellel on kinnisasja võõrandamisel õigus rahuldada oma nõue hüpoteegi ulatuses. Põhjendatud ei ole kostja väide, et sõiduautode rendilepingutest tulenevad kohustused ei ole abikaasade ühisvara. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest ilmneks, et sõiduautosid ei kasutatud perekonna huvides. Maakohus arvestas õigesti asjaolu, et rendilepingud olid sõlmitud sõiduautode kasutamiseks ning perekond võis ise otsustada, mitut sõiduautot nad soovivad kasutada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus luges sõiduautode rendilepingutest tulenevad kohustused ühisvara hulka kuuluvaks, kohustas pankrotihaldurit ühisvara jagamiseks avalikku enampakkumist korraldama ja jagas ühisvara müügist saadava raha poolte vahel võrdsetes osades. Muus osas kostja ringkonnakohtu otsust ei
vaidlustanud. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud vääralt PKS § 37 lg-t 3 ja AÕS § 77 lgt 2, kui jagasid abikaasade ühisvara müügist saadava raha poolte vahel võrdselt, mitte proportsioonis 2/5:3/5. Kuna võlgniku pankrotimenetluses esitatud ja tunnustatud AS-i SEB Pank nõue on 317 859 eurot (võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppes tema suhtes intressi ja viivise arvestus), kuid kostja vastu esitas AS SEB Pank 5. oktoobril 2012 hagi 417 682 euro 55 sendi saamiseks koos viivisega, ja alates sellest ajast on lisandunud viivis 2106 eurot päevas, tuleb kinnisasja müügist saadud raha jagada abikaasade vahel vastavalt kohustuse proportsioonile, mitte võrdselt. Kostja ei ole selles üksi süüdi, et abikaasad ei suutnud eluasemelaenu tagasi maksta. Ringkonnakohus määras põhjendamatult ühisvara müügiks avaliku enampakkumise korraldajaks võlgniku pankrotihalduri ega põhjendanud, miks ei ole õige kostja seisukoht, et enampakkumise peab korraldama kohtutäitur. Kuna abikaasade ühisvara ei ole võlgniku pankrotivara, ei saa sellise vara müümist korraldada pankrotihaldur. PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 136 lg 1 ei võimalda pankrotihalduril võõrandada vara, mis ei ole pankrotivara. Kuna AÕS § 77 lg-s 2 ei ole sätestatud, kuidas toimub vara müük avalikul enampakkumisel ja kes seda korraldab, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustikus ette nähtud avaliku enampakkumise läbiviimise korrast. Sellest tulenevalt saab kohtutäitur, mitte pankrotihaldur abikaasade ühisvara võõrandamiseks enampakkumise korraldada. Ringkonnakohtu otsus on ka vastuoluline, sest ringkonnakohus leidis, et abikaasade ühisvara ei ole pankrotivara, kuid asus sellest hoolimata seisukohale, et pankrotihaldur saab selle vara võõrandamiseks enampakkumise korraldada. Kuna kostja ei ole pankrotimenetluse osaline, ei ole õige müüa ühisvara võlgniku pankrotihalduri korraldatud enampakkumisel. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tuleb sõidukite rendilepingust tulenevad kohustused arvata abikaasade ühisvara hulka, ning asus vääralt seisukohale, et eelduslikult on sõiduautod renditud perekonna huvides. Isegi kui sõiduauto kasutamine on eelduslikult perekonna huvides, ei ole kohtud põhjendanud, miks tuleb kahe sõiduauto rendilepingust tulenevad kohustused arvata perekonna huvides võetud kohustusteks.
8.Hageja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 3.1.2 (müüa ühisvara avalikul enampakkumisel ja jagada saadud raha abikaasade vahel võrdsetes osades) osas ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega täiendada resolutsiooni p 3.1.2 selliselt, et kohustada pankrotihaldurit tasuma ühisvara müügist saadud rahast esmalt hüpoteegipidaja nõue ning alles seejärel jagada ülejäänud raha abikaasade vahel võrdselt. Muus osas ei vaidlustanud hageja ringkonnakohtu otsust ning palus jätta selle kassatsioonkaebuses vaidlustatud osas muutmata. Vastukassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud, sest otsuse resolutsioonis märgitud kinnisasja müügist saadud raha jagamine abikaasade vahel võrdsetes osades on mitmeti mõistetav. Ringkonnakohus märkis kohtuotsuse põhjendustes, et kinnisasjale on seatud hüpoteek, mille arvel saab pandipidaja nõude rahuldada, kuid ei märkinud seda kohtuotsuse resolutsioonis. Kui pankrotihaldur peab esmalt andma pool müügist saadud rahast kostjale, ei ole tal võimalik rahuldada täielikult hüpoteegipidaja nõuet. Pankrotihaldur ei saa eirata
PankrS § 153 lg-st 2 tulenevat kohustust maksta esmalt pandipidajale välja raha pandiga tagatud ulatuses. Ringkonnakohus jättis kohaldamata PankrS § 153 koostoimes PKS §-ga 38, millest tuleneb samuti, et esmalt tuleb täita varal lasuvad kohustused. PankrS § 153 lg 1 p 1 ja lg 2 järgi tuleb pandipidaja nõue pankrotivara müügil rahuldada esimeses järjekorras. Nõue, mille täitmise tagamiseks on abikaasade ühisvarale seatud hüpoteek, tuleb hüpoteegisumma ulatuses täielikult rahuldada.
9.Kostja palus jätta vastukassatsioonkaebuse rahuldamata, sest ringkonnakohtu otsuse p 3.1.2 on selge ja üheselt mõistetav. Hageja viited PankrS §-le 153 koosmõjus PKS §-ga 38 ei ole asjakohased, sest praegusel juhul jagati abikaasade ühisvara, mitte ei otsustatud pankrotivara võõrandamise üle. Sellest tulenevalt peabki vara võõrandama kohtutäitur, mitte pankrotihaldur.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et nii kostja kassatsioonkaebus kui ka hageja vastukassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel osaliselt tühistada. Kuna ringkonnakohtu rikkumised on võimalik kassatsiooniastmes kõrvaldada, teeb kolleegium tühistatud osas TsMS § 691 p 5 alusel ise uue otsuse. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus luges sõiduautode rendilepingutest tulenevad kohustused abikaasade ühiskohustuseks, kohustas pankrotihaldurit korraldama ühisvara jagamiseks avalikku enampakkumist ja jagas kinnisasja müügist saadava raha poolte vahel võrdselt, arvestamata asjaolu, et hüpoteegipidaja on kostja vastu esitanud suurema nõude kui võlgniku pankrotimenetluses. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis määramata, et ühisvara müügist saadud rahast tuleb esmalt rahuldada hüpoteegipidaja nõue. Seega kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust üksnes sõiduautode rendilepingust tulenevate kohustuse ühiseks kohustuseks lugemise osas ning osas, milles ringkonnakohus pani pankrotihaldurile kohustuse korraldada avalik enampakkumine ja jagas abikaasade vahel võrdselt nii ühised kohustused kui ka enampakkumisest saadava raha.
11.Esmalt märgib kolleegium, et asjas esitati hagi 17. septembril 2010, s.o pärast kehtiva perekonnaseaduse jõustumist. PKS § 26 lg 1 teise lause järgi ei ole abikaasal õigust nõuda varaühisuse kestel ühisvara jagamist ja PKS § 37 lg 1 järgi jagavad abikaasad ühisvara varaühisuse lõppedes, sh võib abikaasa siiski esitada ühisvara jagamise nõude koos abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise hagiga või varaühisuse lõpetamise hagiga. Seega saab kehtiva õiguse järgi abikaasa nõudel abikaasade ühisvara jagada üksnes pärast abikaasade varaühisuse varasuhte lõppemist või lõpetamist ning kohus peab enne abikaasa nõudel abikaasade ühisvara jagamist mh tuvastama, et abikaasade varaühisuse varasuhe on lõppenud või lõpetatud (vt Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 10). Praeguses asjas esitatud asjaoludest ei nähtu, et abikaasade varaühisuse varasuhe oleks lõppenud või lõpetatud. Hagi abikaasade ühisvara jagamiseks esitas pärast ühe abikaasa pankroti väljakuulutamist
PankrS § 122 lg-te 1 ja 2 kohaselt võlgnikust abikaasa pankrotihaldur. PankrS § 122 lg 1 järgi on halduril õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist, kuid viidatud sättest ei tulene haldurile õigust nõuda abikaasadele kohalduva varaühisuse varasuhte lõpetamist. Kuigi PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 36 lg 1 järgi läheb abikaasa pankroti väljakuulutamisega pankrotihaldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ja õigus käsutada pankrotivara ning olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaline pankrotivara puudutavates asjades, ei tulene kolleegiumi arvates viidatud sätetest pankrotihaldurile õigust lõpetada võlgniku asemel abikaasade varasuhe kokkuleppel teise abikaasaga, s.o sõlmida abieluvaralepingut varaühisuse varasuhte lõpetamiseks PKS § 35 p 2 ja § 59 lg 1 p 1 mõttes, ega nõuda varaühisuse varasuhte lõpetamist PKS § 35 p 4 ja § 36 lg 1 mõttes. PKS § 60 esimese lause järgi sõlmib abikaasa abieluvaralepingu isiklikult (vt ka Riigikohtu 11. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-13, p 12). Perekonnaseaduse mõttest tulenevalt saab nõuda kohtus abikaasade varasuhte lõpetamist üksnes abikaasa, mitte pankrotihaldur. Ülalmärgitud põhjendustel ei saa pankrotihaldur lõpetada abikaasade varaühisuse varasuhet, kuid abikaasa pankroti väljakuulutamise korral saab pankrotihaldur nõuda abikaasade ühisvara jagamist ka abikaasade varaühisuse varasuhte kestel. Õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist varasuhte kestel on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 2 järgi ka täitemenetluse sissenõudjal. Kolleegiumi hinnangul võib siiski olla abikaasade huvides lõpetada ühe abikaasa pankroti korral abikaasade varaühisuse varasuhe, vältimaks pärast pankroti väljakuulutamist ühisvara tekkimist PKS § 25 alusel. Eeltoodut arvestades sai praeguses asjas pankrotihalduri hagi alusel abikaasade ühisvara jagada.
12.Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtu käsitusega, et praeguses asjas ei takista asjaolu, et abikaasade varaühisuse varasuhe ei ole lõppenud, abikaasal vastuhagi esitada. Kolleegiumi arvates saab abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi esitanud, esitada pankrotihalduri vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada ühisvara teistsugusel viisil, kui on taotlenud pankrotihaldur. Seega saab kohus praeguses asjas abikaasade ühisvara jagada, arvestades nii hagis kui ka vastuhagis taotletud ühisvara jagamise viisi.
13.Abikaasade ühisvara jagades asusid kohtud õigesti seisukohale, et kehtiva PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva perekonnaseaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (vt ka Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 12; Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9). Kolleegium leiab, et ka solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest. Abikaasade solidaarkohustusi kindlaks määrates kohaldasid kohtud õigesti enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 20 lg-t 2. Kohtud asusid põhjendatult seisukohale, et abielu ajal võlgniku sõlmitud sõiduautode rendilepingutest tulenevad kohustused on võetud perekonna huvides ja on seetõttu abikaasade solidaarkohustused. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud asjaolusid tuvastades rikkunud
menetlusõiguse normi ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, mistõttu ei anna kostja kassatsioonkaebuse väited alust selles osas ringkonnakohtu otsust tühistada.
14.Kolleegium ei nõustu aga kohtutega ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegiga tagatud eluasemelaenust tuleneva kohustuse jagamise osas. Iseenesest on õige kohtute seisukoht, et võlgnikust abikaasa pankrotihaldur saab PankrS § 122 lg 2 alusel abikaasade ühisvara jagamist nõudes nõuda ka abikaasade solidaarkohustuste jagamist. Kuigi PankrS § 122 lg 1 sõnastuse järgi on halduril õigus nõuda üksnes ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist, tuleb nimetatud sätet tõlgendada koosmõjus PKS §-ga 37, mis sätestab ühisvara jagamise põhimõtted, kui ka PKS §-ga 38, mis reguleerib ühisvaral lasuvate kohustuste jagamist ja täitmist. PKS § 38 esimese lause järgi tuleb ühisvara jagades ühisvaral lasuvad kohustused täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Abikaasade laenulepingust tulenevat solidaarkohustust saab pidada ühisvaral lasuvaks kohustuseks PKS § 38 mõttes, kuna nimetatud kohustuse täitmise eest vastutavad abikaasad PKS § 33 lg 1 p 2 järgi nii oma lahusvaraga kui ka ühisvaraga täies ulatuses. Kolleegiumi arvates tuleb ühisvara jagades perekonnaseaduse mõtte kohaselt üldjuhul eelistada ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist PKS § 38 esimese lause esimese alternatiivi järgi, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest. Solidaarse vastutuse jätkumine pärast abikaasade ühisvara jagamist ei teeni täielikult ühisvara jagamise eesmärki, kuid on PKS § 38 esimese lause teise alternatiivi järgi siiski võimalik. Seejuures juhib kolleegium tähelepanu, et abikaasade solidaarkohustuse jagamisel ei ole üldjuhul tähendust suhetes võlausaldajaga ning nimetatud jagamine puudutab üksnes abikaasade kui solidaarvõlgnike omavahelisi suhted võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 mõttes. Sellest tulenevalt jäävad abikaasad ka pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist võlausaldaja ees üldjuhul solidaarselt vastutama. Selleks, et abikaasad vabaneksid omavahel solidaarkohustust jagades solidaarvastutusest võlausaldaja ees, peab võlausaldaja nõustuma kohustuse üleminekuga ühele abikaasale või muul viisil kohustuse omavahelise jagamisega VÕS § 175 lg 2 mõttes, millele viitab ka PKS § 38 teine lause. Seega ei puuduta abikaasade vahel solidaarkohustuse jagamine üldjuhul võlausaldaja nõudeõigust ning ka pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist võib võlausaldaja nõuda VÕS § 65 lg 1 järgi kummaltki abikaasalt kohustuse täielikku täitmist. Solidaarkohustuse täitnud abikaasale läheb aga VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas, mis tulenevalt abikaasade omavahelisest suhtest ületab talle endale langevat osa (vt ka Riigikohtu 7. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-03, p 11). Eeltoodut arvestades ei ole õige maakohtu seisukoht, et solidaarkohustuste jagamisega vähenevad pankrotivõlgnikust abikaasa kohustused ja suureneb võlausaldajate võimalus saada oma nõue pankrotimenetluses suuremas ulatuses rahuldatud. Õige on küll maakohtu käsitus, et üldjuhul on solidaarkohustuse jätkumine pärast ühisvara jagamist vastuolus ühisvara jagamise eesmärgiga, kuid selle seisukohaga on vastuolus maakohtu otsus jagada laenukohustus abikaasade vahel võrdselt, mitte aga täita.
15.Pooled ei vaidle selle üle, et AS-iga SEB Pank sõlmitud eluasemelaenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus on abikaasade solidaarkohustus, nagu tuvastas ka maakohus. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas tuleb see kohustus abikaasade vahel jagada, arvestades asjaolu, et ühe abikaasa kui solidaarvõlgniku suhtes on sellest lepingust tulenevalt sissenõutavaks muutunud nõudelt intressi ja viivise arvestamine pankroti väljakuulutamise tõttu PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi lõpetatud, kuid teise abikaasa vastu saab võlausaldaja esitada laenu tagastamise nõude koos intressi ja viivisenõudega, ning pidades silmas, et laenuandja nõue on tagatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegiga. Esmalt märgib kolleegium, et põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et solidaarkohustusena tuleb jagada abikaasade vahel eluasemelaenujääk ühe abikaasa pankroti väljakuulutamise aja seisuga. Kuna pankrotiseadusest ei tulene, et ühe abikaasa pankroti korral tuleb abikaasade ühisvara koosseis, sh solidaarkohustuse ulatus, määrata kindlaks abikaasa pankroti väljakuulutamise aja seisuga, saab kolleegiumi arvates jagada eluasemelaenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse vastavalt tegeliku laenujäägi suurusele ühisvara jagamise ajal. Kolleegiumi arvates ei ole praeguses asjas siiski põhjendatud ühisvara jagamise käigus abikaasade eluasemelaenulepingust tulenevat kohustust abikaasade vahel jagada, vaid see tuleb täita. Kuna selle sissenõutavaks muutunud solidaarkohustuse täitmine on tagatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegiga ja abikaasade ühisvara hulka kuuluv kinnisasi on otsustatud jagada kinnisasja avalikul enampakkumisel müümise teel, ei ole põhjust jätta abikaasade sissenõutavaks muutunud solidaarkohustust endiselt kehtima ning jagada see üksnes abikaasade omavahelises suhtes. Sellises olukorras tuleb kolleegiumi hinnangul laenuandja hüpoteegiga tagatud sissenõutavaks muutunud kohustus abikaasade vastu PKS § 38 esimese alternatiivi järgi täita, et tagada kõigi asjast puudutatud isikute huvide arvestamine võimalikult suures ulatuses.
16.Kohtud on otsustanud jagada abikaasade ühisvara avalikul enampakkumisel müümise teel ja menetlusosalised ei ole selles osas otsust vaidlustanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kohus saab määrata, et ühisvara jagamiseks avaliku enampakkumise korraldamine on võlgnikust abikaasa pankrotihalduri ülesanne. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et ühisvara jagamiseks avaliku enampakkumise korraldamise õigus on PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 136 lg 1 järgi abikaasa pankrotihalduril, mitte kohtutäituril. Viidatud sätete järgi on küll pankrotihalduril õigus korraldada pankrotivara müüki avalikul enampakkumisel, kuid abikaasade ühisvara jagamiseks avaliku enampakkumise korraldamise õigust nimetatud sätetest pankrotihaldurile ei tulene. Kolleegium juhib tähelepanu, et abikaasade ühisvara hulka kuuluvad esemed ei kuulu enne ühisvara jagamist abikaasa pankrotivara hulka. Pankroti väljakuulutamisega moodustub PankrS § 35 lg 1 p 1 järgi küll võlgniku varast pankrotivara, kuid abikaasade ühisvara tuleb PankrS § 122 lg 1 järgi esmalt jagada, abikaasade ühisomand esemetele lõpetada ja alles jagamise tulemusena võlgnikule jäetud vara saab arvata tema pankrotivara hulka (vt ka Riigikohtu 27. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-04, p 25). Sellest tulenevalt ei ole pankrotihalduril enne ühisvara jagamist võlgnikule kuuluva ühisvara
käsutamise õigust PankrS § 36 lg 1 järgi ning ta ei saa seaduse järgi abikaasade ühisvara jagamiseks avalikku enampakkumist korraldada ega ka abikaasade solidaarkohustusi võlausaldajale täita. Samadel kaalutlustel ei ole kolleegiumi arvates üldjuhul põhjendatud määrata pankrotihaldurit abikaasade ühisvara jagamiseks avalikku enampakkumist korraldama ka kohtulahendiga. Iseenesest saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi määrata poole taotlusel kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra, sh abikaasade ühisvara müügiks korraldatava avaliku enampakkumise korraldaja ja tingimused, sest AÕS § 77 lg-s 2 on küll sätestatud võimalus müüa asi avalikul enampakkumisel, kuid ei ole avaliku enampakkumise korraldamise tingimusi täpsemini sätestatud. Kui sellist korda ei ole kohtulahendis kindlaks määratud, saavad abikaasad nõuda ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendi täitmist, sh avaliku enampakkumise korraldamist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. TMS § 2 lg 1 p 1 järgi täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel mh nõuded, mis tulenevad tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtuotsusest. Sellest tulenevalt saab nii abikaasa kui ka abikaasade ühisvara jagamise hagi esitanud pankrotihaldur alustada ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendi täitmiseks täitemenetlust TMS § 23 järgi ning kohtutäitur saab korraldada avaliku enampakkumise täitemenetluse seadustikus sätestatud korda arvestades (TMS § 78 jj ja § 150 jj). Kui ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendis on otsustatud ka abikaasade solidaarkohustuse üle ning kohus on määranud, et abikaasade solidaarkohustus tuleb ühisvara jagamisel täita, tuleb kohtutäituril enampakkumisel saadud rahast ka see kohustus võlausaldajale täita. Kohustuse täitmisel saab kolleegiumi hinnangul määrata nõude rahuldamise ulatuse TMS §-s 56 järgi ning tulenevalt TMS § 56 lg-st 3 saab viivist arvestada kuni kinnisasja müümise päevani. Seda ei muuda ka asjaolu, et ühe abikaasa suhtes viivist pankrotimenetluse väljakuulutamise tõttu ei arvutata, sest tegemist on abikaasade solidaarkohustusega, mille täitmise tagamiseks on abikaasade ühisomandis olevale kinnisasjale seatud hüpoteek. Kolleegium möönab, et täitemenetluse seadustikus ei ole otseselt reguleeritud sellise kohtulahendi täitmise menetlust, kus kumbki abikaasa võib olla samal ajal nii sissenõudja kui ka võlgnik ning kohtulahendit täites tuleb rahuldada võlausaldaja nõue. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et sellist lahendit ei saaks täitemenetluse korras täita. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et olukorras, kus abikaasade solidaarkohustuse täitmise tagamiseks on abikaasade ühisomandis olevale kinnisasjale seatud võlausaldaja kasuks hüpoteek ning hüpoteegi seadmise lepingus on kokku lepitud kinnisasja omaniku kohustuses alluda hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks kohesele sundtäitmisele, saab ka võlausaldaja alustada nimetatud kokkuleppe kui täitedokumendi (TMS § 2 lg 1 p 19) alusel täitemenetlust. Võlausaldajal on kolleegiumi arvates see õigus ka siis, kui kohus on välja kuulutanud ühe abikaasa pankroti, sest selline solidaarkohustus täidetakse abikaasade ühisvara arvel.
17.Ülalmärgitud põhjendusi arvestades tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles jagati abikaasade ja AS-i SEB Pank sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused abikaasade vahel võrdsetes osades, ning osas, milles ringkonnakohus kohustas pankrotihaldurit korraldama ühisvara müügiks avaliku enampakkumise.
Kolleegium saab nimetatud osas teha ise uue otsuse, millega määrab, et ühisvara jagamiseks korraldatava avaliku enampakkumise käigus tuleb enne raha jagamist täita abikaasade laenust tulenev sissenõutavaks muutunud hüpoteegiga tagatud AS-i SEB Pank nõue. Kolleegium ei pea vajalikuks täpsustada avaliku enampakkumise korraldamise muid tingimusi, sest avaliku enampakkumise saab korraldada üldises korras, s.o täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata, kuid kohtuotsuse resolutsiooni selguse ja täpsuse huvides tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni sõnastust.
18.Kassatsioon- ja vastukassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel nii hageja kui ka kostja kaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Nii hageja kui ka kostja on palunud tagastada kautsjoni teda kassatsiooniastmes esindanud advokaadibüroole, kes on ka menetlusosalise eest kaebuse esitamisel kautsjoni tasunud. Lisaks märgib kolleegium, et nii hageja kui ka kostja on tasunud kaebuse esitamisel kautsjoni ettenähtust rohkem. Kassatsioon- ja vastukassatsioonkaebusele lisatud maksekorraldustelt nähtub, et nii hageja kui ka kostja kaebuselt on tasutud kautsjoni 100 eurot. Kolleegiumi arvates tuleb abikaasade ühisvara jagamise asjas tasuda kassatsioonikautsjoni 50 eurot. Kassatsioonkaebuselt tasutakse TsMS § 140 lg 2 esimese lause järgi üldjuhul kautsjoni üks protsent tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust, kuid mitte alla 100 euro ja mitte üle 3000 euro. Mittevaralise nõudega hagi korral tasutakse aga TsMS § 140 lg 2 teise lause järgi kautsjoni 50 eurot. Kuna TsMS § 132 lg 4 p 5 järgi loetakse ühisvara jagamise nõuet hagihinna tähenduses mittevaraliseks nõudeks, tuleb kolleegiumi arvates ühisvara jagamise asjas esitatud kassatsioon- ja vastukassatsioonkaebust pidada mittevaralise nõudega hagiasjas esitatud kaebuseks kassatsioonikautsjoni mõttes (vt ka Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 19). Kui kautsjoni on tasutud ettenähtust rohkem, tagastatakse see TsMS § 149 lg 7 järgi enamtasutud osas. Praeguses asjas tagastab kolleegium tasutud kautsjoni nii kaebuste osalise rahuldamise tõttu kui ka põhjusel, et kautsjoni on tasutud ettenähtust rohkem.
19.Kummagi menetlusosalise kassatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 ja § 164 lg 1 järgi menetlusosalise enda kanda ning kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust muuta ka maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotust. Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.