Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-16-04 Otsuse kuupäev Tartu, 10. veebruar 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja V. Kõve, liikmed A. Kull ja J. Luik Kohtuasi Mati Vanni hagi AS Balteco vastu dividendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1227/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Balteco kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 19. jaanuar 2004. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
17.oktoobri 2003. a otsust põhjenduste osas. Muus osas jätta otsus muutmata.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada OÜ-le ADVOKAADIBÜROO MAIRE ARM
17.novembril 2003. a AS Balteco kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 11 771 (üksteist tuhat seitsesada seitsekümmend üks) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.2. mail 2002. a esitas Mati Vann Harju Maakohtule hagi AS Balteco vastu, paludes kostjalt välja mõista tasumata dividendidest tulenev võlgnevus 1 637 882 krooni 90 senti. 17. aprillil 2003. a vähendas hageja nõuet, paludes kostjalt välja mõista 1 252 682 krooni.
2.Hagiavalduse kohaselt otsustati 4. juunil 2001. a toimunud AS Balteco aktsionäride korralisel üldkoosolekul maksta aktsionäridele dividende 7 024 235 krooni. Mati Vannile kuulub 252 000 AS Balteco aktsiat. AS Balteco 12. juuni 2001. a tõendi nr 192 kohaselt määrati 2000. a kasumi jaotamise tulemusena M. Vannile netodividendi 1 945 944 krooni. AS Balteco põhikirjas ei ole dividendi maksmise korda sätestatud. M. Vann esitas 13. septembril 2001. a AS-le Balteco dividendi väljamaksmise nõude, paludes dividendi välja maksta 7 päeva jooksul.
12.novembril 2001. a kehtestas AS Balteco aktsionäride koosolek dividendi väljamaksmise korra, mille kohaselt makstakse dividendi igakuiste maksetena, mille suuruse määrab kindlaks AS Balteco nõukogu. 21. detsembri 2001. a aktsionäride erakorraline üldkoosolek muutis 12. novembri 2001. a otsust ja määras, et dividendi makstakse igakuiste maksetena alates 2001. a detsembrist ja igakuise makse suuruseks on 0,15 krooni aktsia kohta. Hagi põhjenduste kohaselt oli kostja kohustatud TsK § 177 lg 1 alusel maksma hagejale dividendi välja hiljemalt 20. septembril 2001. a, kuna enne dividendi väljamaksmise otsuse vastuvõtmist ei olnud kostja kehtestanud selle maksmise korda. Aktsionäride üldkoosolekutel 12. novembril 2001. a ja 21. detsembril 2001. a vastuvõetud otsused ei puuduta hagejat, kuna tema nõudeõigus tekkis
20.septembril 2001. a seoses 13. septembri 2001. a nõude esitamisega, s.o enne dividendi väljamaksmise korda puudutavate otsuste vastuvõtmist. Kehtiv dividendi väljamaksmise kord on vastuolus ÄS § 277 lg-ga 1, mille kohaselt tuleb dividendi maksta üks kord aastas.
3.Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja väitis, et ÄS § 277 lg 2 kohaselt peab dividendi maksmise kord tulenema kas äriühingu põhikirjast või olema vastu võetud aktsionäride üldkoosoleku poolt.
Dividendi väljamaksmise otsustamise ajal nimetatud kord puudus, mistõttu puudus kostjal alus selle aktsionäridele väljamaksmiseks. 21. detsembri 2001. a aktsionäride üldkoosoleku otsuse alusel on kostja hagejale iga kuu dividendi välja maksnud.
4.Harju Maakohtu 4. juuni 2003. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei saa TsK § 177 kohaldada aktsiaseltsi sisesuhtes, seega ka dividendi nõude osas. Tsiviilkoodeksi § 177 kohaldamine eeldab, et kohustise täitmise tähtaeg ei ole ei seaduses ega kohustises kindlaks määratud. Käesoleval juhul on seadusandja aga selle määranud, delegeerides dividendide maksmise korra määratlemise üldkoosolekule, st äriühingu aktsionäridele, kelle hulka kuulub ka hageja. Asjaoludest nähtub, et hageja ei ole taotlenud üldkoosoleku kokkukutsumist ega seal vastava korra kehtestamist, vaid on esitanud nõude maksta dividend välja TsK § 177 alusel. Selline käitumine ja sellel põhinev nõue on põhjendamatud. Tsiviilkoodeksi kohaldamine ei ole kooskõlas ka seaduse mõttega ega äriühingu üldiste eesmärkidega. Äriühingu peamiseks eesmärgiks on tsiviilkäibes osalemine teenuste osutamise või kaupade müügi kaudu ja alles seejärel kasumi jagamine oma aktsionäridele dividendi väljamaksmise teel. Dividendi maksmise korra kehtestamine on jäetud aktsionäridele. Kui dividendi maksmine on otsustatud, siis saavad aktsionärid selle maksmise korra enamusele vastuvõetaval viisil lahendatud. Dividendi väljamaksmisel tuleb lähtuda nii sellest, et maksmisel ei saaks kahjustatud aktsionäride huvi saada oma investeeringult tulu, kui ka sellest, et äriühing saaks pärast dividendi väljamaksmist jätkata oma tegevust. Äriseadustiku järgi saab dividendi maksmine toimuda kas põhikirjas ettenähtud korras või üldkoosolekul vastuvõetud korra alusel. Selle regulatsiooni mõte ja eesmärk on lasta äriühingul endal lahendada vastuolu nende kahe osaliselt vastandliku huvi vahel. Dividendi väljamaksmist saab aktsionär nõuda vaid tuginedes ÄS § 277 lg-s 2 ettenähtud korrale. Asjakohane ei ole hageja viide sellele, et üldkoosolekul kinnitatud kord ei ole vastavuses ÄS § 277 lg-ga 1. Hageja ei ole seda otsust vaidlustanud ja kohtul puudub alus kontrollida selle seadusele vastavust. Kuna hagejal ei tekkinud nõudeõigust TsK § 177 lg 1 alusel, ei ole asjakohane küsimus, kas dividendide maksmise korra kehtestamine pärast TsK § 177 alusel nõude esitamist jätab kehtima TsK § 177 alusel esitatud nõude. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. oktoobri 2003. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega mõistis AS-lt Balteco välja 1 177 082 krooni.
6.Ringkonnakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kuidas peab kostja dividendi hagejale välja maksma, s.o kas hageja nõudmisel ühekordse summana või igakuiste osamaksetena aastate jooksul, nagu näeb ette 21. detsembril 2001. a aktsionäride erakorralise üldkoosoleku poolt vastuvõetud dividendi maksmise kord. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et vaidluse lahendamisel ei saa kohaldada 1. juulini 2002. a kehtinud TsK § 177 lg 1. Dividendi väljamaksmine on reguleeritud äriseadustikus, mille vastavaid sätteid tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada. Maakohus kohaldas äriseadustiku sätteid ebaõigesti. Vastavalt ÄS § 276 lg-le 1 võib aktsiaselts teha aktsionärile väljamakseid ainult puhaskasumist või eelmiste majandusaastate jaotamata kasumist, millest on maha arvatud eelmiste
aastate jaotamata kahjum. Äriseadustiku § 276 lg-s 2 sätestatu kohaselt on dividend osa puhaskasumist, mis makstakse aktsionärile vastavalt tema aktsiate nimiväärtusele. Sellest tulenevalt ei ole seaduse mõttega kooskõlas kohtu järeldus, nagu peaks dividendi väljamaksmisel arvestama sellega, et äriühing saaks jätkata oma tegevust ja ohustatud ei saaks tema peamine eesmärk " teenuste osutamine või kaupade müük. Selline järeldus on vastuolus dividendi olemusega. Dividendi näol on tegemist puhaskasumi osaga, mille puhul on aktsionärid otsustanud, et selle maksmine ei kahjusta äriühingu tegevust. Kohtuotsusest ei nähtu ka see, mille alusel määras kohus kostja tegevuse peamise eesmärgi " teenuste osutamine ja kaupade müük. Kostja põhikirjast nimetatu ei tulene. ÄS § 279 lgs 1 on sätestatud aktsionäri õigus nõuda üldkoosoleku otsusega ettenähtud dividendi väljamaksmist. Dividendi maksmise kord on reguleeritud ÄS §-s 277. ÄS § 277 lg 1 sätestab, et dividendi võib maksta üks kord aastas kinnitatud majandusaasta aruande alusel. Ringkonnakohus oli seisukohal, et eelnimetatud sätte kohaselt makstakse dividendi üks kord aastas. Seetõttu ei ole asja lahendamisel tähtsust asjaolul, et üldkoosolek kehtestas ÄS § 277 lg-s 1 sätestatust erineva dividendi maksmise korra, s.o maksmise igakuiste osamaksetena. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja poolt ÄS § 277 lg-le 1 antud tõlgendusega, mille kohaselt kehtivad sõnad "üks kord aastas" majandusaasta aruande kinnitamise, mitte dividendi väljamaksmise kohta. Aktsiaseltsi aruandlus, s.h majandusaasta aruande koostamine ja kinnitamine on reguleeritud ÄS 28. peatükis (§-d 331-334). Puudub mõistlik põhjendus, miks oleks seaduseandja pidanud ÄS § 277 lg-s 1, mis reguleerib dividendi maksmise korda, sätestama majandusaasta aruande kinnitamise sagedust. Vaidluse kontekstis ei ole tähtsust, millal üldkoosolek dividendi maksmise korra kehtestas, kuigi hageja sidus oma nõude selle kehtestamise kuupäevaga. Küll tuleb see kord võtta aluseks, otsustamaks selle üle, kas hageja nõue on sissenõutav. 21. detsembri 2001. a üldkoosolekul määrati, et dividendi hakatakse maksma alates 2001. aasta detsembrist. Seega on hageja nõue sellest ajast arvates sissenõutav. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, nagu peaks ta leidma dividendi maksmiseks vajalikud vahendid oma käibevahendite arvel, mistõttu ei ole nende väljamaksmine ühekordse maksena võimalik. See on vastuolus ÄS §-s 276 sätestatuga. Hageja tugines nii hagiavalduses kui apellatsioonkaebuses asjaolule, et kostja rikkus aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtet (ÄS § 272), kui tegi 18. oktoobril 2001. a, s. o enne dividendi maksmise korra vastuvõtmist, teistele aktsionäridele dividendi väljamakseid. Kostja ei eitanud sellel kuupäeval väljamaksete tegemist, kuid väitis, et tegemist oli töötasuga nõukogu liikmetele, mitte dividendiga. Oma väidet ei ole ta tõendanud. Kuna hageja dividendi nõue põhineb seadusel (ÄS § 277 lg 1 ja § 279 lg 1) ja ta on alates 2001. aasta detsembrist õigustatud nõudma kostjalt selle väljamaksmist ühekordse summana, tuleb hagi rahuldada.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kassatsioonkaebuses palub AS Balteco tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
8.Kassatsioonkaebuse kohaselt tõlgendas ringkonnakohus ebaõigesti ÄS § 277 lg 1, asudes seisukohale, et dividendi tuleb maksta vaid kord aastas. Selline piirang ei ole põhjendatud ega vajalik.
Äriseadustiku § 277 lg 1 eesmärk on tagada, et kasumi jaotamise otsustamine toimub üks kord aastas ja seda kinnitatud majandusaasta aruande alusel. Äriseadustiku § 277 lg 1 tõlgendamisel tuleb arvestada ka ÄS § 277 lg-ga 2, mis sätestab, et dividendi maksmise kord nähakse ette põhikirjas või üldkoosoleku otsusega. Selle normiga on seadusandja jätnud dividendi väljamaksete tegemise intervalli ja maksete suuruse täielikult põhikirja või aktsionäride üldkoosoleku otsustada. Äriühingu juhtorganid saavad ettevõtte majandusseisust lähtuvalt otsustada, millises mahus kasumi jaotamine on vastavuses ühingu edasise tegevusstrateegiaga ning millistel tähtaegadel on dividendimaksete tegemine optimaalne.
9.Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud ÄS § 277 lg 2, leides, et selles sättes nimetatud õigus ja kohustus kehtestada dividendide maksmise kord tähendab aktsionäridele õiguse andmist määrata, mis päeval teostatakse üks kord aastas toimuv dividendide väljamaksmine. Kassaatori arvates jätab mainitud säte aktsionäride üldkoosoleku määrata, kas dividendi makstakse osade kaupa või ühekorraga ning selle, millal osamakseid tehakse.
10.Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud ÄS § 276 lg 1. Kassaator nõustub raamatupidamistoimkonna seisukohaga (Raamatupidamise aastaaruande koostamise üldpõhimõtted, p-d 22-24 ja 30), et tulusid ja kulusid kajastatakse tekkepõhiselt, st sellel hetkel, kui leiab sisuliselt aset majandustehingu mõju ettevõtte netovarale, mitte sel hetkel, kui liiguvad tehinguga seotud rahavood. Seetõttu leiab kassaator, et dividendi olemusest ei tulene, et äriühingul peab olema dividendiks määratud puhaskasumi ulatuses vabu rahalisi vahendeid, et teostada dividendimakse ühekorraga.
11.Ringkonnakohus leidis, et asja lahendamisel ei ole tähtsust asjaolul, et üldkoosolek kehtestas ÄS § 277 lg-s 1 sätestatust erineva dividendi maksmise korra. Ringkonnakohus on sellega sisuliselt tunnistanud kehtetuks 21. detsembri 2001. a üldkoosoleku otsuse, ilma et hageja oleks esitanud sellekohast nõuet. Tegemist on TsMS § 319 lg 1 rikkumisega.
12.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis M. Vann, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tuleb TsMS § 362 p 5 alusel muuta apellatsioonikohtu otsuse põhjendusi.
14.Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud ÄS § 277 lg 1, asudes seisukohale, et selle sätte tähenduse kohaselt võib maksta dividendi üks kord aastas. Ringkonnakohus ei ole seejuures põhjendanud, miks ja kelle huvides võiks selline piirang olla vajalik. Kolleegiumi arvates tuleb ÄS § 277 lg 1 tõlgendada koostoimes sama paragrahvi 2. lõikega. Viimati nimetatud lõike kohaselt nähakse dividendi maksmise kord ette põhikirjas või üldkoosoleku otsusega. Dividendi maksmise korra alla mahub lõike 2 tähenduses ka aktsionäride jaoks dividendi maksmise protsessi üks olulisemaid komponente - dividendi väljamaksmise ajagraafiku kehtestamine. Lõikes 2 sätestatu lubab põhikirjas ette näha või üldkoosolekul otsustada, et dividend makstakse välja ühekorraga, kuid lubab ka otsustada, et dividend makstakse välja osamaksetena nt ühe aasta jooksul.
Põhimõtteliselt samale seisukohale on Riigikohus jõudnud oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02 (RT III 2002, 33, 364). Äriseadustiku § 277 lõikes 1 sätestatud piirangu tähendus selles kontekstis saab olla see, et aktsiaselts võib otsustada dividendi maksmise vaid korra aastas, kinnitatud majandusaasta aruande alusel. See piirang on vajalik, vältimaks dividendi maksmise otsustamist, ilma et aktsiaseltsi majanduslikku olukorda oleks kontrollinud audiitor ja kinnitanud üldkoosolek, näiteks kui aktsiaselts sooviks dividendi maksta enne aastaaruande kehtestamist (nn avansilise dividendi maksmise keeld). Äriühingu majanduslik olukord võib kiiresti muutuda, seega peab dividendi maksmise otsustamise aluseks olema kinnitatud majandusaasta aruanne. Kui seadusandja oleks soovinud lubada näiteks avansilise dividendi maksmist, oleks ta pidanud äriseadustikus kehtestama ka teatud vahearuande koostamise ja kinnitamise kohustuse, mille alusel otsustada avansilise dividendi maksmist. Kolleegium peab vajalikuks seaduse ühetaolise kohaldamise huvides täiendavalt märkida, et ÄS § 277 lg-d 1 ja 2 ei saa siiski tõlgendada nii, et äriühingul on dividendi väljamaksmise korra kehtestamiseks piiramatud võimalused. Sõltuvalt olukorrast võib osutuda heade kommete või hea usu põhimõttega vastuolus olevaks otsus, millega dividend makstakse aktsionäridele välja näiteks 10 aasta jooksul. Sel juhul võib dividend kaotada oma seaduses ettenähtud tähenduse.
15.Ringkonnakohus on AS Balteco ja M. Vanni vahelise õigussuhte määratlemisel vääralt jätnud kohaldamata ÄS § 279 lg 1 ja TsK § 177 lg 1. Kohtud on tuvastanud, et 4. juunil 2001. a toimunud AS Balteco aktsionäride üldkoosolekul otsustati jaotada AS Balteco 2000. aasta kasum ja hagejale arvestati selle otsusega dividendi 1 945 944 krooni. Üldkoosolek ei otsustanud dividendi väljamaksmise korda. Samuti ei tulenenud see üldkoosoleku otsuse vastuvõtmise ajal aktsiaseltsi põhikirjast. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et 4. juuni 2001. a otsuse alusel tekkis AS Balteco ja M. Vanni vahel dividendi maksmisele suunatud võlasuhe, mille täitmist oli M. Vann õigustatud nõudma ÄS § 279 lg 1 alusel. Sellise nõude esitas M. Vann 13. septembril 2001. a. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et TsK § 177 lg 1 ei saa käesolevas vaidluses kohaldada, kuna kohustuse täitmise momendi on määranud seadusandja, kes on delegeerinud dividendi maksmise korra määratlemise üldkoosolekule, ning et hageja ei ole aktsionärina kasutanud oma õigust taotleda üldkoosoleku kokkukutsumist ning dividendi maksmise korra kehtestamist. Kolleegiumi arvates oleks selline nõue aktsionäridele liiga koormav. Kuna dividendi maksmise korda ei olnud äriseadustiku reeglite kohaselt kindlaks määratud, tuli tekkinud võlasuhte täitmise tähtaja osas lähtuda 1. juulini 2002. a kehtinud TsK § 177 lg-test 1 ja 2. Seega muutus 4. juuni 2001. a üldkoosoleku otsuse ja ÄS § 279 lg 1 alusel tekkinud dividendi maksmise nõue TsK § 171 lg-te 1 ja 2 alusel sissenõutavaks 7 päeva jooksul, alates M. Vanni poolt sellekohase nõude esitamisest.
16.Järgnevalt peab kolleegium vajalikuks analüüsida, kas aktsionäride üldkoosolek saab ilma asjassepuutuva aktsionäri nõusolekuta muuta dividendi väljamaksmise kohta tehtud otsuseid. Kolleegium leiab, et kuna tekkinud võlasuhet üldjuhul ühepoolselt muuta ei saa (TsK § 174), siis ei oma 21. detsembri 2001. a üldkoosoleku otsus käesolevas vaidluses tähendust, st see ei oma toimet M. Vanni suhtes. Asja materjalidest ei nähtu, et M. Vann oleks 21. detsembri 2001. a üldkoosoleku
otsusega nõustunud. Üldkoosoleku otsuse protokollist nähtub, et M. Vann tegi ettepaneku maksta AS Balteco aktsionäridele täies mahus välja 2000. aasta dividendi (tl 42). Kolleegium peab vajalikuks täiendavalt märkida, et võlasuhte ühepoolse muutmise keelust võivad osapoolte huvide tasakaalustatuse põhimõttest lähtuvalt olla lubatavad ka teatud erandid. Näiteks juhul, kui aktsiaselts on jätnud dividendi maksmise korra määramata ja aktsionäri esitatavat nõuet dividend korraga välja maksta võib käsitada hea usu põhimõtte vastaselt äriühingu majanduslike huvide kahjustamisena, võib tagantjärele dividendi maksmise korra kindlaksmääramine olla siduv ka nõude esitaja suhtes. Käesoleval juhul ei ole kohtud tuvatanud, et M. Vann oleks käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Samuti võiks dividendi kohta tehtud otsuse muutmise lubatavaks aluseks olla äriühingu majandusliku olukorra ootamatu halvenemine pärast otsuse tegemist. Seega ei jaga kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et kui aktsionärid on kord otsustanud, et teatud ulatuses dividendi maksmine ei kahjusta äriühingu tegevust, on see otsus lõplikult siduv. Selline siduvus võiks panna äriühingu põhjendamatult ebasoodsasse olukorda ning viia äriühingu maksejõuetuse tekkimiseni, mis omakorda kahjustaks kõikide aktsionäride huve. Käesoleval juhul ei ole kohtud tuvastanud, et AS Balteco oleks kohtumenetluses esitanud väiteid ega neid väiteid põhjendavaid tõendeid, et AS Balteco ei nõustunud dividendi väljamaksmisega hagejale ootamatult halvenenud majandusliku olukorra tõttu. Samuti oleks käesolevas asjas võinud erandina kõne alla tulla asjaolu, et kassaatori väidete kohaselt toimus AS-s Balteco varasematel perioodidel dividendi maksmine igakuiste maksetena, st hageja võis kuni 13. septembrini 2001. a olla aktsepteerinud dividendi maksmisel väljakujunenud praktikat. Seega oleks võinud olla vaieldav hageja nõue muuta ühepoolselt senist praktikat ja maksta talle dividend välja ühekorraga. Kuna aga sellele asjaolule on esmakordselt tähelepanu juhitud alles kassatsioonkaebuses, jätab kolleegium selle väite TsMS § 353 lg 2 alusel tähelepanuta.
17.Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 319 lg 1. Ringkonnakohus ei ole tunnistanud 21. detsembri 2001. a üldkoosoleku otsust kehtetuks. Selle otsuse toimet M. Vanni suhtes on kolleegium analüüsinud otsuse p-s 16. V. Kõve, A. Kull, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.