Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik
Kohtuasi
Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid hagi Kristian Allikmaa ja Seamill OÜ vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kristian Allikmaa ja Seamill OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 78 840 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Aktsiaselts Cresco Väärtpaberid, lepinguline esindaja vandeadvokaat Elmer Muna Kostjad Kristian Allikmaa ja Seamill OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik
Asja läbivaatamise kuupäev
25. märts 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-8142. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Aktsiaselts Cresco Väärtpaberid (hageja) esitas 24. mail 2017 Harju Maakohtule hagi Kristian Allikmaa (kostja I) ja Seamill OÜ (kostja II) vastu vara tagasivõitmiseks täitemenetluses. Hageja palus kohtul tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostja II ainuosaniku kostja I 2. jaanuari 2015. a otsus 73 000 euro suuruse dividendi väljavõtmise kohta, mõista kostjalt I hageja kasuks välja 73 000 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis arvestatuna
2-17-8142 73 000 eurolt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni ning kohustada kostjat I kandma kohtulahendiga väljamõistetud summa ja lisanduv viivis täitemenetlust täiteasjas nr 025/2015/3188 korraldava kohtutäituri Kaire Põltsi ametialasele kontole. Hagi põhjenduste kohaselt mõisteti Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2015. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-8736 kostjalt II hageja kasuks välja 500 000 eurot ja sellele lisanduv viivis alates 14. märtsist 2014 kuni kohustuse täitmiseni. Kohtuotsus jõustus 12. oktoobril 2015. Hageja avalduse alusel alustas kohtutäitur kostja II vastu täitemenetlust täiteasjas nr 025/2015/3188 (edaspidi täiteasi). Kostja I esitas kohtu korraldusel tsiviilasjas nr 2-15-17448 kostja II vara ja kohustuste nimekirja, bilansi seisuga 14. märts 2017 ja konto väljavõtted 14. märtsi 2014 kuni 14. märtsi 2017 kohta. Esitatud bilansist nähtuvalt on kostjal II raha järel kõigest 1422 eurot ning kassas olev raha on vähenenud kahe aasta ja kahe kuuga 93 525 euro võrra. Kostja II konto väljavõttest nähtub, et kontolt on süstemaatiliselt võetud välja sularaha, kokku väljavõtte perioodil 69 900 eurot. Kostja I selgitas, et väljavõetud raha arvel on talle välja makstud dividend. Kostja I esitas kohtule kostja II ainuosaniku
2.jaanuari 2015. a otsuse, millega kostja I otsustas välja võtta kostja II eelmiste perioodide jaotamata kasumi arvel omanikutulu (dividend) 73 000 eurot (edaspidi dividendiotsus). Täidetud on eeldused tehingu tagasivõitmiseks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg-te 1 ja 2 ning § 188 lg-te 1 ja 2 järgi. Kostjal II ei ole piisavalt vara, et rahuldada hageja nõue täitemenetluses ja hüvitada täitekulud. Kostja II vara nimekirja kohaselt on tal vara maksimaalselt 223 367 euro 2 sendi väärtuses. Tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist ja see kahjustab hageja kui sissenõudja huve. Kostja I ei saanud tehingust vastusooritust. Dividendi väljamaksmise tulemusena on kostja II varaline olukord 73 000 euro võrra halvenenud ning selle summa ulatuses on hageja kaotanud võimaluse rahuldada oma nõue täitemenetluses. Kostjad on hageja huve teadlikult kahjustanud, kuna 500 000 euro tasumise kohustus oli kostjal II dividendiotsuse tegemise ajal juba olemas. Kostjad pidid vähemalt möönma, et kostjal II on hageja ees vastav kohustus. Vahetult enne hageja nõuet tunnustava kohtuotsuse tegemist dividendi väljamaksmise ainus eesmärk oli muuta hageja nõude täitmine võimatuks.
2.Kostjad esitasid 28. juunil 2017 taotluse tsiviilasjas menetluse peatamiseks kuni tsiviilasjas nr 2-15-12148 lõpliku otsuse jõustumiseni. Selles tsiviilasjas esitas kostja II hageja vastu hagi 1 250 000 euro suuruse kahju hüvitamiseks. Kostja II nõue tuleneb samast tühisest tehingust, millest tuleneb tsiviilasjas nr 2-13-8736 lahendatud hageja nõue. Tsiviilasja nr 2-15-12148 lahendamise tulemusest sõltub, kas hagejal ja kostjal II on teineteise vastu rahalised nõuded, mis on tasaarvestatavad. Kui tasaarvestuse tulemusel lõpeks hageja nõue kostja II vastu täies ulatuses, langeks ära täitemenetluse korraldamise alus täiteasjas, mistõttu oleks hageja praegune hagi perspektiivitu. Menetluse peatamine on põhjendatud ka menetlusökonoomia kaalutlustel.
3.Harju Maakohus jättis 23. augusti 2017. a määrusega rahuldamata kostjate menetluse peatamise taotluse. Maakohus leidis, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 356 lg-s 1 sätestatud eeldused menetluse peatamiseks ei ole täidetud, kuna hageja nõue praeguses asjas ei sõltu kostja II kahju hüvitamise nõudest tsiviilasjas nr 2-15-12148. Viimati nimetatud tsiviilasjas ei vaielda dividendiotsuse õiguspärasuse või kehtivuse üle. TsMS ei võimalda peatada menetlust menetlusökonoomia kaalutlustel. Hageja esitas 23. jaanuari 2018. a istungil uuesti menetluse peatamise taotluse, mille maakohus jättis istungil rahuldamata, viidates 23. augusti 2017. a määruses väljendatud seisukohtadele.
4.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Dividendiotsus ei kahjusta iseenesest äriühingu võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvide kahjustamisega oleks tegemist siis, 2(8)
2-17-8142 kui äriühingul ei oleks õigust väljamakseid teha. Dividendi maksmise eesmärk on pakkuda osanikule tasu investeeringu eest. Kostja I eesmärk ei olnud teadlikult hageja huve kahjustada. Kostja I lähtus dividendiotsuse tegemisel sellest, et majandusaasta lõpus oli kostjal II vara, mille arvel oli võimalik kostjale I kasumit välja maksta, ning ta ei pidanud eeldama, et hageja nõue tsiviilasjas nr 2-13-8736 rahuldatakse. Hageja nõue tuleneb osaühingu osa müügilepingu tühisusest, mis tuvastati alles
12.oktoobril 2015 jõustunud kohtuotsusega. Kostja I ei saanud enne müügilepingu tühisust tuvastava otsuse jõustumist võlausaldajaid teadlikult kahjustada. Enne Riigikohtu otsust oli Tallinna Ringkonnakohus 12. juuni 2014. a otsusega tuvastanud vaidlusaluse osade müügilepingu kehtivuse ja leidnud, et selle tühisusele tuginemine oleks ka hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja on jätnud kostja II varalisest seisust eksitava mulje. Kui rahuldatakse kostja II nõue hageja vastu tsiviilasjas nr 2-15-12148, lõpeb VÕS § 186 p 2 alusel hageja nõue, mille täitmiseks on algatatud täiteasi, ja tasaarvestuse tulemusel jääb kostjale II hageja vastu nõue 750 000 euro saamiseks.
5.Harju Maakohus rahuldas 9. märtsi 2018. a otsusega hagi, tunnistas tagasivõitmise korras dividendiotsuse kehtetuks, mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 73 000 eurot ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise arvestatuna 73 000 eurolt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni ning kohustas kostjat I kandma kohtulahendiga väljamõistetud summa ja lisanduv viivis täiteasjas täitemenetlust korraldava kohtutäituri Kaire Põltsi ametialasele kontole. Maakohus jättis menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda ja mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena 2900 eurot ning viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jäeti 1105 euro ulatuses rahuldamata. Maakohus kohaldas TMS § 187 lg-id 1 ja 2 ning § 188 lg-id 1 ja 2. Maakohus tuvastas, et kostjal II on vara vähem, kui on hageja täitedokumendist tulenev nõue. Täidetud on tehingu tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldus, et hagejal on kostja vastu täitedokument, milles toodud nõuet ei ole pikema aja jooksul (alates 2015. aastast) saadud sisse nõuda, ning on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude täieliku rahuldamiseni. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II ainuosanik kostja I otsustas dividendiotsusega võtta välja eelmiste perioodide jaotamata kasumi arvel omanikutulu 73 000 eurot. Kuna dividendiotsus tehti 2. jaanuaril 2015 ja hageja esitas hagi 24. mail 2017, on täidetud ka tehingu tagasivõitmise eeldus, et hagi esitamise ja tehingu tegemise vahe on alla kolme aasta. Dividendiotsusega vähendas kostja I kostja II vara, mille arvel sai täita võimaliku võlausaldaja nõuet. Selle otsusega eelistas osaühingu ainuosanik oma isiklikke majandushuve võlausaldajate huvidele. Dividendi saab maksta vaid vajalike vahendite olemasolul, arvestades ka võimalike tulevikus tekkida võivate võlausaldajatega. Dividendiotsus võib võlausaldajate huve kahjustada ka juhul, kui äriseadustiku (ÄS) § 157 lg-s 1 sätestatut ei ole rikutud. Dividendiotsuse aluseks ei olnud kostja II 2014. a majandusaasta aruanne, kuna see kinnitati alles 8. septembril 2016. Kostja 2013. a majandusaasta aruande kohaselt oli kostja II kasum 31. detsembri 2013 seisuga 39 136 eurot. Kuivõrd kostja I otsustas välja maksta dividendi ca 1,8 korda rohkem, on tegemist majanduslikult äärmiselt ebamõistliku ja võlausaldaja huve kahjustava otsusega. Kostjad kahjustasid dividendiotsusega hageja huve teadlikult. Dividendiotsuse tegemise ajal teadsid kostjad, et Riigikohus menetles hageja kassatsioonkaebust tsiviilasjas nr 2-13-8736, ja pidid möönma võimalust, et lahend tehakse kostja II kahjuks. Kostja I on kostja II lähikondne TMS § 188 lg 3 ja pankrotiseaduse (PankrS) § 177 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes. Seega eeldatakse, et kostjad on teadlikud hageja huvide kahjustamisest. Maakohus viitas ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lg-le 5.
3(8)
2-17-8142 Maakohus märkis, et ta ei saa anda hinnangut kostja II nõude edulootusele tsiviilasjas nr 2-15-12148. Seega ei ole asjaolu, et kostjal II võib tulevikus olla hageja vastu kohtulahendist tulenev nõue, hagi rahuldamata jätmise aluseks. Praegu ei ole kostja II võimalik nõue hageja vastu realiseeritav. TMS § 195 lg 1 kohaselt tuleb kostjalt I välja mõista 73 000 eurot ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis arvestatuna 73 000 eurolt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni ning kohustada kostjat I kandma kohtulahendiga väljamõistetud summa ja lisanduv viivis täiteasjas täitemenetlust korraldava kohtutäituri ametialasele kontole.
6.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Ühtlasi esitasid kostjad apellatsioonkaebuses taotluse peatada tsiviilasjas menetlus kuni otsuse jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-15-12148.
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ühtlasi palus hageja jätta rahuldamata kostjate menetluse peatamise taotluse.
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. oktoobri 2018. a istungil tehtud määrusega kostjate menetluse peatamise taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et tsiviilasjas nr 2-15-12148 tehtavast lahendist ei olene see, kas hagejal on täitedokument ja nõue on muutunud sissenõutavaks, ega nõude rahuldamine. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. oktoobri 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei korraldanud kohast eelmenetlust, kuna ta ei selgitanud välja hageja täpset nõuet ega neid asjaolusid, mis tuleb nõude rahuldamise eeldusena tuvastada. Samuti ei arutanud maakohus pooltega piisavalt hageja nõudeid õiguslikust ja faktilisest küljest. Maakohus rikkus TsMS § 392 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustusi. Pooled ja maakohus lähtusid sellest, et dividendiotsus on tehing TMS § 187 jj tähenduses. Kuigi osanike otsus on õiguslikult tehing, on selle tehingu pooled osanikud. TMS § 187 jj kohaldamiseks peab võlgnik olema tehingu pool. Kuna dividendi väljamaksmise otsuse pooleks ei ole äriühing, kelle kasumi arvel tuleb väljamakse teha, ei saa 2. jaanuari 2015. a dividendiotsust täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Tagasivõidetav võib olla käsutustehing, st raha väljamaksmine kostjalt II kostjale I. Sel juhul on tagasivõidetavad konkreetsed sooritused. Hageja ei ole toonud asjaoludena esile, millal ja millised konkreetsed rahakäsutused kostja II tegi. Hageja nõudis ja maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja dividendiotsuses märgitud summa ja viivise. TMS ei näe ette sellist võimalust. Haginõuet on vaja täpsustada, et see vastaks TMS § 195 lg 1 sisule. Maakohus oleks pidanud hageja nõude õigusliku alusena kaaluma ja pooltega arutama ka ÄS § 158 lg 3 esimest lauset, sest poolte esitatud ja maakohtu tuvastatud asjaolud viitavad võimalusele, et vähemalt osaliselt ei vastanud dividendiotsus ja selle alusel tehtud väljamaksed ÄS § 157 lg 3 nõuetele. Põhjendatud on saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, kes peab korraldama kohase eelmenetluse. Hageja avaldas ringkonnakohtu istungil, et ta soovib nõuet täpsustada, kui nõude senine sõnastus ei võimalda seda lahendada. Hageja ei olnud kindel, kas ta soovib tugineda alternatiivsele 4(8)
2-17-8142 nõudealusele ÄS normide põhjal. Üldjuhul peaks võimaldama hagejal hagi muuta või olulises osas täpsustada maakohtus. Kui hageja toob käsutustehingute tagasivõitmiseks esile konkreetsed käsutused ja esitab selgitused, võib kostjatel olla vaja esitada täiendavaid vastuväiteid. Samuti avaldasid kostjad ringkonnakohtu istungil, et kui hageja tugineb ÄS-st tulenevale nõudealusele, siis soovivad nad vajaduse korral tõendada, et dividendiotsuse tegemise ajal oli kostjal II piisavalt jaotamata kasumit. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi võtta seisukoht ka hagi tagamise jätkuvuse või tühistamise kohta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kostjad esitasid Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles paluvad teha asja ringkonnakohtule tagasi saatmata uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt paluvad kostjad saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Alternatiivselt paluvad kostjad peatada menetlus tsiviilasjas nr 2-17-8142 kuni otsuse jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-15-12148. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus valesti materiaalõigust, asudes seisukohale, et TMS § 188 lg 1 alusel ei ole võimalik tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada juriidilise isiku osaniku otsust dividendi väljamaksmise kohta. Osaniku otsuse alusel tekib osaühingu ja osaniku vahel dividendi maksmisele suunatud võlasuhe. Selles olukorras saab nimetada dividendi maksma kohustatud isikut tehingu teiseks pooleks TMS § 187 lg 1 tähenduses. Osanike koosolek on TsÜS § 31 lg 1 järgi juriidilise isiku organ. Dividendiotsus on kostjale II siduv. Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02 tehtud otsuse p-s 15 esitatud seisukoht PankrS § 110 lg 1 (endine PankrS § 43) kohta on analoogia korras asjakohane ka praeguses asjas. TMS § 188 lg 1 ebaõige tõlgendamine on toonud kaasa menetlusõiguse normide olulise rikkumise. Ringkonnakohtu otsus on olulises osas põhjendamata. Ringkonnakohus ei vastanud kostjate apellatsioonkaebuse väidetele. Otsuses pole analüüsitud, kas kostja II kahjustas kostjale I dividendi maksmisega teadlikult hageja huve. Esitatud asjaoludel ei saanud kostjad objektiivselt, s.o mõistliku isiku lähtepunktist, ega ka subjektiivselt kahjustada teadlikult võlausaldajaid. Dividendiotsuse tegemise ajal puudusid kostjate vastu nõuded ja nad said äriliste otsuste tegemisel mõistlikult lähtuda asjaolust, et vaidluses hagejaga olid maa- ja ringkonnakohus teinud kostjatele positiivsed otsused. Ringkonnakohus saatis asja põhjendamatult maakohtule uueks läbivaatamiseks olukorras, kus ta oleks saanud teha ise uue otsuse. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et hagejal tuleb võimaldada hagi muuta või olulises osas täpsustada. Hagi muutmine ei ole vajalik, sest TMS § 188 lg 1 alusel on võimalik tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks dividendiotsus. Vastasel juhul oleks kohus pidanud jätma hagi rahuldamata. Hagejat esindab menetluses kogenud vandeadvokaat, mistõttu ei ole põhjendatud ringkonnakohtu väide, et maakohus oleks pidanud hagejale selgitama, et tema nõue ei ole piisavalt selgelt või korrektselt väljendatud või et hagejal on võimalik tugineda alternatiivselt ÄS § 158 lg-le 3. TsMS § 392 lg 1 p-st 1 ei tulene kohtule kohustust selgitada hagejale hagi eseme muutmise vajadust, st seda, millise nõude esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki. Sisuliselt on ringkonnakohus andnud hagejale uue võimaluse esitada korrektne hagi, andes ka juhised hagi muutmiseks. See on kostjate suhtes ebaõiglane. Kuna kohtud jätsid põhjendamatult menetluse peatamata, kordavad kostjad oma 28. juunil 2017 esitatud taotlust menetluse peatamiseks. Alternatiivselt taotlevad kostjad menetluse peatamist enne asja sisulist läbivaatamist Riigikohtus. Tehingu tagasivõitmiseks ei ole alust, sest kostjal II on piisavalt vara, mh 1 250 000 euro suurune kahjunõue hageja vastu, millele lisandub viivis. See nõue
5(8)
2-17-8142 on esitatud tsiviilasjas nr 2-15-12148 ja selle hagi rahuldamise korral lõpeb hageja nõue tasaarvestuse tõttu, mis välistab võlausaldaja huvide kahjustamise.
11.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja palub jätta enda menetluskulud solidaarselt kostjate I ja II kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
13.Ringkonnakohus eksis TMS §-de 187 ja 188 kohaldamisel, kui leidis, et nende sätete alusel võib olla tagasivõidetav dividendi väljamaksmine äriühingult selle osanikule. Kolleegium märgib, et erinevalt pankrotimenetlusest, kus on võimalik tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks nii tehinguid kui ka muid toiminguid (PankrS § 109 lg 1), sh rahalise kohustuse täitmist (PankrS § 113), näevad TMS § 187 jj täitemenetluses ette võimaluse üksnes tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks. Ringkonnakohus leidis, et tagasivõidetavaks tehinguks TMS § 187 jj järgi võib olla ka raha väljamaksmine kostjalt II kostjale I kui käsutustehing. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Riigikohus on varem pankrotimenetluses tagasivõitmise kontekstis selgitanud, et raha maksmine on sooritus, mitte käsutustehing, mida saab tehinguna tagasi võita (vt nt Riigikohtu 19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, p 13; 12. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 15). Sama kehtib ka täitemenetluses tagasivõitmise puhul. Kui kohus tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks soorituse tegemise aluseks oleva tehingu, on teine pool TMS § 195 lg 1 järgi kohustatud andma tehingu alusel saadu, sh väljamakstud raha sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse.
14.Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et dividendi väljamaksmise otsus ei ole käsitatav äriühingust võlgniku tehinguna, mida saab TMS § 187 jj järgi täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Ringkonnakohus märkis õigesti, et osanike otsus on õiguslikult tehing (vt ka Riigikohtu 29. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14, p 32). Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et TMS § 187 jj kohaldamiseks peab võlgnik olema tagasivõidetava tehingu pool. Kolleegium ei nõustu siiski ringkonnakohtu seisukohaga, et dividendi väljamaksmise otsus ei ole käsitatav selle äriühingu tehinguna, kelle kasumi arvel tuleb väljamakse teha. TsÜS § 31 lg 5 järgi loetakse juriidilise isiku organi tegevus juriidilise isiku tegevuseks. TsÜS § 31 lg 1 ja ÄS § 170 järgi on osaühingu organiks mh osanikud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I võttis dividendiotsuse vastu kostja II ainuosanikuna. Eelnevast tulenevalt on dividendiotsus käsitatav kostja II tehinguna. Riigikohus on 14. novembri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02 käsitlenud juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamist tagasivõitmise korras pankrotimenetluses enne 1. jaanuari 2004 kehtinud pankrotiseaduse ja eelkõige selle § 43 kontekstis, mis reguleeris võlgniku tehingu kehtetuks tunnistamist üldiselt. Kolleegium leidis viidatud lahendis, et tollane PankrS võimaldas halduril taotleda kohtult tagasivõitmise korras ka juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamist 6(8)
2-17-8142 põhjusel, et otsusega kahjustati teisi võlausaldajaid. Kolleegium täpsustas, et juriidilise isiku organi otsus, millega võlgnik oma majanduslikku olukorda halvendab, peab alluma pankrotimenetluses samasugusele kohtulikule kontrollile kui lepingud (vt otsuse p 15). Eeltoodud seisukoht on asjakohane ka alates 1. jaanuarist 2004 kehtiva PankrS § 110 sisustamisel. Kolleegium leiab, et see seisukoht on abiks ka TMS § 188 tõlgendamisel, sest praegusel juhul ei saa olla sisulist erinevust pankrotimenetluses või täitemenetluses esitatavate tagasivõitmise hagide regulatsioonide eesmärkide vahel (vt ka Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 13).
15.Ehkki vaidlustatud dividendiotsus on käsitatav kostja II kui võlgniku tehinguna, on hagi praeguses asjas õigesti esitatud ka kostja I kui dividendiotsuse alusel dividendi saama õigustatud osaniku vastu. TMS § 187 lg 1 järgi võib sissenõudja tagasivõitmise hagi esitada võlgniku ja tehingu teise poole vastu. TMS § 195 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Riigikohus on 10. veebruaril 2004. a tsiviilasjas nr 3-2-1-16-04 tehtud otsuse p-s 15 leidnud, et äriühingu aktsionäride üldkoosolekul tehtud otsusega jaotada äriühingu kasum ja arvestada aktsionärile dividendi tekib äriühingu ja aktsionäri vahel dividendi maksmisele suunatud võlasuhe, mille täitmist on aktsionär õigustatud nõudma ÄS § 279 lg 1 alusel. Kolleegium on seisukohal, et sama kehtib ka osaühingu ja osaniku vahelises suhtes. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kostja I on käsitatav kostja II tehingu, mille sisuks on dividendi maksmine kostja II osanikule, poolena TMS § 187 lg 1 tähenduses. Ta on dividendiotsuse kehtetuks tunnistamise korral kohustatud andma tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga välja TMS § 195 lg 1 kohaselt. ÄS § 158 lg-test 1 ja 2 tulenevalt võib osanikult, kellele on tehtud väljamakse, mida tal ei olnud õigust saada, ja kes väljamakset saades ei teadnud ega pidanudki teadma selle alusetusest, nõuda väljamakse tagastamist üksnes juhul, kui see on vajalik osaühingu võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Sarnaselt reguleerib ÄS § 280 piiranguid aktsionäri vastu alusetust rikastumisest tulenevate nõuete esitamisel. Sel juhul seob äriseadustik osaniku ja aktsionäri vastutuse heausksusega, st sellega, kas ta teadis või pidi teadma talle dividendi alusetust väljamaksmisest. Kolleegium on varem leidnud, et väljamakse tagasinõudmine pankrotiseaduse alusel on erijuht, millele ÄS § 280 reeglid ei kehti (Riigikohtu
14.novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 16). Kolleegium on seisukohal, et sama kehtib ka osaühingu kohta ja olukorras, kus väljamakset nõutakse tagasi täitemenetluses.
16.Kolleegium nõustub kostjatega, et asja saatmine uueks läbivaatamiseks maakohtule ei ole põhjendatud. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Vaidlustatud otsuses saatis ringkonnakohus asja uueks läbivaatamiseks maakohtule selleks, et maakohus korraldaks kohase eelmenetluse, mh võimaldaks hagejal hagi muuta või täpsustada ja kostjatel esitada täiendavaid vastuväiteid. Ringkonnakohtu arvates oli hagejale vaja anda võimalus nõuet täpsustada selliselt, et ta nõuab raha maksmise tagasivõitmist, ning tuua selleks esile konkreetsed maksed. Nagu kolleegium otsuse p-s 13 selgitas, ei ole kostjalt II kostjale I tehtud maksed käsitatavad tehinguna TMS § 187 lg 1 ja § 188 tähenduses ning TMS-st ei tulene võimalust rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks. Seega ei ole asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmine ringkonnakohtu viidatud põhjusel põhjendatud. Samuti leidis ringkonnakohus, et maakohus oleks pidanud kaaluma, kas dividendiotsus ja selle alusel tehtud väljamaksed vastasid ÄS § 157 lg 3 nõuetele ning kas hagejal võib olla nõue ÄS § 158 lg 3 esimese lause alusel. Samas ei ole hageja aga tuginenud dividendiotsuse ebaseaduslikkusele ja sellest tulenevale tühisusele, sh viidanud oma
7(8)
2-17-8142 seisukohtades otsuse tühisuse aluseks olevatele asjaoludele, vaid nõudis otsuse kehtetuks tunnistamist tagasivõitmise korras.
17.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht kostjate apellatsioonkaebuse väidete kohta, mh hinnata TMS § 187 lg 1 ja § 188 lg 1 kohaldamise eeldusena seda, kas vaidlusaluse dividendiotsusega kahjustati teadlikult sissenõudja huve.
18.Kostjad esitasid kassatsioonkaebuses ka Riigikohtule taotluse peatada menetlus kuni otsuse jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-15-12148. Kolleegium on seisukohal, et kostjate menetluse peatamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium leiab sarnaselt maa- ja ringkonnakohtuga, et täidetud ei ole TsMS § 356 lg-s 1 sätestatud tingimused menetluse peatamiseks. Praegune hagi on esitatud tagasivõitmise korras sissenõudja huvisid kahjustava dividendiotsuse kehtetuks tunnistamiseks täitemenetluses. Tsiviilasja nr 2-15-12148 esemeks on kostja II kahju hüvitamise nõue hageja vastu. Praeguse asja lahendamine ei sõltu tsiviilasja nr 2-15-12148 tulemusest. Sissenõudja huvide kahjustamist dividendiotsusega, sh tsiviilasjas nr 2-15-12148 esitatud asjaoludel saab praeguses asjas hinnata ka ilma jõustunud kohtuotsuseta nimetatud tsiviilasjas. Isegi kui TsMS § 356 lg 1 tingimused oleksid täidetud, näeb nimetatud säte kohtule ette diskretsiooniõiguse menetluse peatamise otsustamisel. Praeguses asjas ei ole menetluse peatamine põhjendatud.
19.TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Praeguses asjas määras maakohus tsiviilasja hinnaks 73 000 eurot. TsMS § 137 lg 11 järgi võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Ringkonnakohus muutis tsiviilasja hinda, määrates otsuses kostjate apellatsioonkaebuse hinnaks 78 840 eurot. See summa vastab hageja põhinõudele 73 000 eurot, millele on vastavalt TsMS § 133 lg-le 2 liidetud hagi esitamisest arvates ühe aasta eest arvestatud viivise summa. Kostjad vaidlustavad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tervikuna. Eelnevast tulenevalt on kassatsioonkaebuse hind 78 840 eurot. Ehkki kostjad on tasunud kautsjonit 730 eurot ja seega vähem, kui nad oleks pidanud tasuma (788 eurot 40 senti), tuleb tasutud kautsjon kaebuse osalise rahuldamise tõttu igal juhul tagastada (vt otsuse p 21). Seetõttu ei pea kolleegium menetlusökonoomia kaalutlustel põhjendatuks kohustada kostjaid tasuma kassatsioonkaebuselt vähem tasutud kautsjonit.
20.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jaotab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ka menetluskulud.
21.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Jaak Luik
Ants Kull
Malle Seppik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.