Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-99-02 Otsuse kuupäev Tartu, 9. oktoober 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa Kohtuasi Raivo Aasma, Enn Lainurme ja Pilvi Paalbergi hagi AS EKE Ärikeskus vastu eluruumide erastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. märtsi 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/305/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS EKE Ärikeskus kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 9. september 2002. a Istungil osalenud isikud Kostja esindajad vandeadvokaat M. Aavik ja vandeadvokaat M. Arvisto ning hagejate esindaja vandeadvokaat V. Viilol ja hageja P. Paalberg Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
26.märtsi 2002. a otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada AS-le EKE Ärikeskus BCLO Advokaadibüroo poolt AS EKE Ärikeskuse kassatsioonkaebuselt 17. aprillil 2002. a tasutud kautsjon 5915 (viis tuhat üheksasada viisteist) krooni 95 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hagejad esitasid 5. mail 1999. a hagi AS EKE Ärikeskus vastu eluruumide erastamisest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Harju Maakohtu 3. oktoobri 2001. a otsuse kohaselt kasutavad hagejad üürnikena alates 1. oktoobrist 1986. a Maardu linnas Vana-Narva mnt 28 asuvaid kortereid ning esitasid kostjale kui eluruumide erastamise kohustatud subjektile veebruaris 1995. a avaldused eluruumide erastamiseks. Kostja ei erastanud neile eluruume. Kostja AS EKE Ärikeskus kanti 13. juulil 1998. a korterite aluse maatüki omanikuna kinnistusraamatusse. 18. juunil 1998. a esitas kostja Maardu Linnavalitsusele taotluse hagejate kasutuses olevate korterite mitteerastatavate eluruumide nimekirja kandmiseks. Maardu linna volikogu 29. septembri 1998. a määrusega nr 62 (edaspidi määrus nr 62) rahuldati kostja eelnimetatud taotlus ja vaidlusalused eluruumid kanti mitteerastatavate eluruumide nimekirja. Kostja taotlusel jagati 3. novembril 1998. a kinnistu ning kinnistu, mille oluliseks osaks oli hoone, kus asusid hagejate kasutuses olevad korterid, võõrandati OÜ-le Westvok, kes kanti omanikuna kinnistusraamatusse 15. detsembril 1998. a. Harju Maakohtu halduskohtunik tunnistas 25. oktoobri 1999. a otsusega määruse nr 62 seadusevastaseks ja volikogu tühistas selle oma 22. veebruari 2000. a määrusega. Kuna kostja tegevuse tõttu jäid hagejad ilma korterite erastamise õigusest, on nad kandnud kahju, mille suuruseks on korterite turuhind, millest on maha arvatud summa, mis oleks tulnud tasuda korterite erastamise korral EVP-des. Hagejad palusid kostjalt välja mõista R. Aasma kasuks 170 400 krooni, E. Lainurme kasuks 177 500 krooni ja P. Paalbergi kasuks 186 000 krooni ning igale hagejale
10 030 krooni õigusabi kulude katteks.
2.Kostja leidis, et kinnistu võõrandamise ajal oli jõus määrus nr 62, mille kohaselt hagejate eluruumid erastamisele ei kuulunud. Haldusakti hilisem seadusevastaseks tunnistamine ei muuda kostja tegevust seadusevastaseks.
3.Harju Maakohus rahuldas hagi. Kohus leidis, et kostja on hagejatele kahju tekkimise eest vastutav, kuna ta võttis oma tegevusetusega hagejatelt võimaluse saada eelnimetatud eluruumide omanikeks. Hagejad pöördusid korduvalt eluruumide erastamiseks kostja poole ja teavitasid tekkinud olukorrast ka majandusministeeriumi. Kostja ei teatanud eluruumide erastamisest keeldumise põhjust. Kostjapoolne venitamine eluruumide erastamisega üle kolme aasta on vastuolus heas usus tegutsemise põhimõttega. Kahju on korterite turuväärtus, millest on maha arvatud hagejate poolt säästetud raha seoses ärajäänud erastamisega. Kostja ei vaidlustanud hagejate pakutud kahju suuruse arvutamise metoodikat, kuid vaidlustas aluseks võetud korterite turuhinna. Kohus lähtus hagejate esitatud asjatundja arvamusest, kuna kostja esitatud arvamus oli vastuoluline ja seetõttu mitteusaldusväärne. Kohus mõistis kostjalt välja R. Aasmale 170 400 krooni, E. Lainurmele 177 500 krooni ja P. Paalbergile 186 00 krooni. Kostja taotlus kanda vaidlusalused eluruumid mitteerastatavate eluruumide nimekirja oli motiveerimata ja tema hiljem esitatud põhjendus hoone ümberehitamise kavatsuse kohta oli paljasõnaline, sest kostja ei hakanud hoonet ümber ehitama. Hagejatele eluruumide erastamine muutus võimatuks seoses sellega, et kostja võõrandas vaidlusaluste korterite all oleva kinnistu OÜ-le Westvok, kellel puudub kohustus erastada vaidlusalused eluruumid hagejatele. Kohus hindas kostja tegutsemist kinnistu kiire müügi osas OÜ-le Westvok, kui otsest soovi vabaneda kohustusest hagejate ees. Kõigi asjaolude põhjal järeldas kohus, et hagejatele eluruumide erastamisega venitamisel, Maardu linnavolikogult eluruumide mitteerastatavate eluruumide hulka arvamist taotledes ja kinnistut OÜ-le Westvok võõrandades oli kostja eesmärk vabaneda eluruumide erastamise kohustusest hagejate ees ja seega oli kostja käitumine vastuolus heas usus tegutsemise põhimõttega. Kohus ei nõustunud hagejate väitega, et neile tekkis kahju juba kostja poolt hoonealuse maa omandamisega, mis muutis võimatuks eluruumide erastamise. Kohtu arvamuse kohaselt säilis hagejatel EES § 217 kohaselt erastamisvõimalus. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. märtsil 2002. a maakohtu otsuse muutmata. Maakohus määratles õigesti kahju hüvitamise eesmärgi, milleks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle ei oleks kahju tekitatud. Kostja ei täitnud kolme aasta jooksul seadusest tulenevat eluruumide erastamise kohustust, kuigi nii hagejad kui majandusministeerium olid kostjale erastamise kohustuslikkust selgitanud. Kostja väide,
et erastamiskohustuse täitmisega viivitamine oli tingitud avalikust huvist, ei ole asjakohane. Maardu linn vabastas kostja erastamiskohustusest, arvestades kostja poolt garantiikirjas hoone ümberehitamiseks antud lubadust, mida kostja ei täitnud ega kavatsenudki täita. Kostja esitas linnale ebaõigeid andmeid eesmärgiga vabaneda kohustusest ja saavutada endale sobiv otsus. Kostja tegevuse õigusvastasus seisneb selles, et ta püüdis saavutada oma eesmärki, esitades volikogule teadlikult ja tahtlikult ebaõigeid andmeid. Kostja ei toiminud heas usus, kuna jättis hagejad informeerimata asjaoludest, mille vastu neil oli õigustatud huvi, ning müüs kinnistu kiirelt pärast määruse nr 62 vastuvõtmist. Määruse nr 62 seadusevastaseks tunnistamise ja selle tühistamise ajaks oli kostja kinnistu juba võõrandanud. Kostja tegevuse tulemusena ei olnud hagejatel võimalik eluruume erastada. Väide, et kostja on pakkunud hagejatele erinevaid eluruume, millest nad on põhjendamatult keeldunud, ei ole õige. Kiire kinnistu müük viitab sellel, et kostjal ei olnud piisavalt aega mõlemaid pooli rahuldavat lahendust otsida. Seega on kostja väide, et ta arvestas 24. augustil 1998. a antud garantiikirjas hagejate huve, alusetu ja vastuolus tegelike asjaoludega.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
1.oktoobrist 1998. a kuni 1. märtsini 2000. a oli määrus nr 62 jõus. Alates määruse jõustumisest
1.oktoobril 1998. a, ei olnud kostja enam vaidlusaluste korterite erastamise kohustatud subjekt. Seega ei olnud kostja käsutamisõigus kinnistu võõrandamise ajal piiratud. Hagi kostja vastu rahuldati TsK § 448 lg 1 alusel. Kostja märgib, et tema tegevus ei olnud õigusvastane ja ta ei olnud hagejatele tekitatud kahju tekkimises süüdi. Kostja ei teadnud ega pidanudki teadma vaidlusaluste korterite võõrandamise ajal linnavolikogu määruse õigusvastasusest. Kostja tegutses heas usus, pidades määrust nr 62 seaduslikuks. Hagejate õigust eluruume erastada rikkus Maardu linn ja temalt on hagejatel õigus nõuda kahju hüvitamist. Kostja poolt vaidlusaluste korterite hagejatele erastamata jätmise ja määruse nr 62 vastuvõtmise vahel puudub põhjuslik seos. Kostjapoolne erastamiskohustuse täitmisega ootamine ei toonud ega saanudki kaasa tuua nimetatud määruse vastuvõtmist. Ka ei toonud kostjapoolne erastamiskohustuse täitmisega viivitamine kaasa kahju, mille hüvitamist nõutakse. Hagejatele tekkis kahju, kuna võeti vastu määrus nr 62, millega kostja vabastati eluruumide erastamise kohustusest. Apellatsioonikohus pole arvestanud, et kui volikogu määrab kindlaks erastamisele mittekuuluvad eluruumid ilma seadusliku põhjuseta, siis ei saa sellega tekitatud kahju eest vastutada keegi muu peale kohaliku omavalitsuse. Hagi on esitatud valel alusel ja vale isiku vastu. Kostja ei ole enam vaidlusaluste korterite suhtes avaliku võimu teostaja ja ta ei esinda selles osas enam kohalikku omavalitsusüksust ega riiki. Kohus on õigluse alusel hinnangu andmisel jätnud kostja õigused ja üksikjuhtumi asjaolud tähelepanuta, asunud eelistama hagejaid ja pannud lubamatult vastutuse Maardu linna tekitatud kahju eest kostjale.
Apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, milliseid valeandmeid kostja volikogule esitas ning millised tõendid seda kinnitavad. Samuti puudub viide tõenditele, mis kinnitaksid, et kostja esitas ebaõigeid andmeid teadlikult ja tahtlikult. Garantiikirja andmist ei saa pidada ebaõigete andmete esitamiseks. Kostja ei pidanud informeerima hagejaid määruse nr 62 vastuvõtmisest. Ringkonnakohtu otsus ei rajane tõenditel, vaid emotsioonil ning sellega on kohus rikkunud TsMS §des 227 ja 228 ning § 231 lg-s 4 sätestatud protsessiõiguse norme.
6.Hagejad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu. Kostja venitas eluruumide erastamisega, esitades Maardu Linnavolikogule põhjendamatu taotluse tunnistada vaidlusalused eluruumid erastamisele mittekuuluvaiks, mis kinnitab tema eesmärki otsida võimalusi erastamiskohustusest vabanemiseks. Kostja on vastutav hagejatele kahju tekkimises, kuna kostja rikkus heas usus tegutsemise nõuet, venitades oma kohustuse täitmisega üle kolme aasta. Hagejad leiavad, et neile ei tekitanud kahju Maardu linn. Kahju tekkis seoses erastamisele kuulunud eluruumide kohustatud subjekti omandist väljumisega. Ringkonnakohus ei rikkunud protsessiõiguse norme. Riigikohtu istungil jäid kostja esindajad kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde. Hagejate esindaja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonikohtu otsuse muutmata. Kostja esindaja palus hagejatelt välja mõista kohtukuluna 16 800 krooni õigusteenuste eest. Hagejate esindaja taotles 5876 krooni 40 sendi suuruse õigusteenuste kulu väljamõistmist.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi rikkumise tõttu.
8.Hagi esitati maakohtusse 5. mail 1999. a. 1. jaanuarist 2000. a kehtima hakanud halduskohtumenetluse seadustiku järgi kuulub halduskohtu pädevusse õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõuete lahendamine, kui toiming on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes. HKMS RakS § 5 kohaselt võis 1. juulil 2000. aastal maa- või linnakohtu menetluses olnud õigusvastase haldusakti või -toiminguga tekitatud kahju hüvitamise asju, mis olid menetlusse võetud enne 1. jaanuari 2000. aastal, läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse reeglite järgi. Sellest tulenevalt oli pädevaks kohtuks maakohus.
9.Hagi on esitatud AS EKE Ärikeskuse vastu, kes oli eluruumide erastamise kohustatud subjekt. Seega puudub alus käsitleda Maardu linna võimalikku vastutust tekitatud kahju eest.
10.Nõustudes maakohtuga, on apellatsioonikohus põhjendatult leidnud, et asjas kuulub vastutuse alusena kohaldamisele TsK § 448. Selle kohaselt tekib kahju hüvitamise kohustus, kui kannatanul on tekkinud kahju; tekkinud kahju ja kahjutekitaja teo vahel on põhjuslik seos; see tegu peab olema õigusvastane ja kahjutekitanu peab olema kahju tekitamises süüdi. Kolme esimest eeldust peab tõendama kannatanu, süüd eeldatakse ja selle puudumist peab tõendama kahjutekitaja. Kohtud on põhjendatult lugenud kahjuks erastamisele kuulunud korterite turuväärtuse, millest on
maha arvatud hagejate poolt säästetud raha seoses erastamise toimumata jäämisega. Hagejate kahju eluruumi erastamise õigusest ilmajäämise tõttu ja kahju suurust kassatsioonkaebuses ei vaidlustata. Teoks, millega kahju tekitati on kohtud lugenud kõigepealt kostja kui eluruumide erastamise kohustatud subjekti eluruumi erastamisega põhjendamatu viivitamise üle kolme aasta vaatamata sellele, et nii hagejad kui majandusministeerium selgitasid kostjale tema kohustust eluruumid erastada. Eluruumide erastamata jätmise põhjust kostja hagejatele ei teatanud. Kolleegium nõustub, et tuvastatud asjaolude põhjal on eluruumide erastamise kohustatud subjekt eluruumi erastamisega põhjendamatult venitanud, ta on ületanud mõistliku tähtaja eluruumide erastamiseks ja on seega toiminud õigusvastaselt. Samas tuleb nõustuda kassaatoriga, et ainuüksi õigusvastane venitamine eluruumi erastamisega ei jätnud hagejaid eluruumi erastamise võimalusest ilma ega tekitanud seda kahju, mille hüvitamist hagejad nõuavad. Kostja tegevuseks, millega põhjustati hagejatele kahju on apellatsioonikohus lugenud ka kostja poolt linnavolikogule teadlikult ebaõigete andmete esitamist, mis oli aluseks määruse nr 62 vastuvõtmisel. Kolleegium nõustub, et kui isiku tegevus on suunatud seadusvastase haldusakti vastuvõtmisele ja selleks esitatakse teadvalt ebaõigeid andmeid, siis seda tegevust saab pidada õigusvastaseks ja see võib olla aluseks kahju hüvitamise kohustuse panemiseks ebaõigeid andmeid esitanud isikule. Seejuures võib ebaõigete andmete esitamiseks olla ka vaikimine asjaoludest, mis on olulised. Kuna kinnisasja OÜ-le Westvok võõrandamise ajal 23. novembril 1998. a ei olnud Maardu Linnavolikogu 29. septembri 1998.a. määrus nr 62 seadusevastaseks tunnistatud, siis ei tõusetu küsimust kostja õigusvastasest käitumisest kinnisasja võõrandamisel.
11.Nõustuda tuleb kassaatoriga selles, et kohtuotsustest ei selgu, milliste asjaolude esitamist apellatsioonikohus ebaõigete andmete esitamiseks pidas, mis kinnitab nende ebaõigsust ja nende esitamist teadlikult. Eelnevaga on rikutud TsMS §-s 330 lg 4 sätestatut ja see on kohtuotsuse tühistamise alus.
12.Seoses vaidlusega tegevuse üle, mille tagajärjel hagejad kaotasid eluruumi erastamise võimaluse, juhib kolleegium tähelepanu järgnevale. Hagi alusesse kuulus ka asjaolu, et kostja erastas maatüki, millel asuvas hoones vaidlusalused eluruumid asusid ja mis muutusid seeläbi maatüki olulisteks osadeks. Maakohus luges põhjendamatuks hagejate väited, et nad kaotasid eluruumide erastamise võimaluse eelnimetatu tõttu. Kohus viitas EES §-le 217, mille kohaselt on erastamise objektiks teatud tingimustel ka korteriomandi ese. Kohtuotsusest ei selgu, millest maakohus järeldas, et vaidlusalused eluruumid kuuluvad korteriomandi esemesse. Tõendid selliseks järelduseks asjas puuduvad. TsMS § 333 lg 4 annab apellatsioonikohtule õiguse kontrollida maakohtu otsust ka eeltoodud osas. Kui vaidlusalused eluruumid kuulusid korteriomandi esemesse, mille reaalosa on erastamise objektiks, siis tuleb silmas pidada, et kohtu poolt viidatud EES § 217 jõustus 29. novembril 2000. a.
13.Riigikohtule esitatud kohtukulude väljamõistmise taotlused kuuluvad läbivaatamisele asja sisulisel arutamisel apellatsioonikohtus. J. Odar, H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.