Tööõigus › Muud tööõigusasjad

Menetlusosalised ja nende esindajad

Menetluse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil viibinud isikud Istungil osalenud isikud

RESOLUTSIOON

Edasikaebamise kord

Tamara Šabarova

Tsiviilasi nr 2-02-263

korras edasi kaevata otse Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt TsMS § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD

06.09.2002 esitas S.Š (edaspidi hageja) Narva Linnakohtule hagi AS-i Eesti M (edaspidi kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista töövõime kaotusega seotud kahju hüvitamiseks alates 07.09.1999 kuni töövõime taastumiseni 3029 krooni kuus ning ühekordne iga-aastane toetus 6 miinimumpalga ulatuses 1999.a eest 7500 krooni, 2000.a eest 8400 krooni, 2001.a 9600 krooni, 2002.a eest 11 100 krooni ning edasiste aastate eest vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalgale. Lisaks palus hageja tema kasuks kostjalt välja mõista õigusabikulud 5% ulatuses hagi rahuldatud osast. Narva Linnakohtu 19.12.2005 otsusega (II. köide, tl-d 106-117) rahuldati S.Š hagi täies ulatuses; mõisteti AS-lt Eesti M välja S.Š kasuks 150653,65, millest 143506 krooni on kahju hüvitamiseks ja 7147,65 krooni on kohtukulude katteks; mõisteti AS-lt Eesti M riigituludesse välja riigilõiv summas 9000 krooni; kostja kohtukulud jäeti tema enda kanda. Viru Ringkonnakohtu 15.03.2007 otsusega tühistati Narva Linnakohtu 19.12.2005 otsus täies ulatuses ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks Viru Maakohtule, AS-i Eesti M apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Avalduse kohaselt töötas hageja kostja juures 09.11.1990 töölepingu alusel. 06.02.1999 oli hageja laeval RAKKE madrusena ja laev asus sisereidil Abidžani linna sadamas. Kell 01.10 langes hageja vahis oleku ajal piraatrünnaku ohvriks. Üks ründaja lõi hagejat noaga, tekitades kehavigastusi – lõikehaava vasaku käelaba esimese sõrme lülidevahelisel liigesel. 07.02.1999 koostati selle kohta tööõnnetuse akt. Laeva meditsiiniosakonnas pandi haavale 0,1 % adrenaliinilahusega tampoon ning haava servad tõmmati plaastriga kokku. Vaatamata tõsisele haavale ei saadetud hagejat sadamasse ega kutsutud laevale spetsialisti. Politseid rünnakust ei teavitatud. Alles 15.02.1999 toimetati hageja Brasiilias Fortaleze sadamas kirurgi konsultatsioonile, kes tuvastas liigese liikumise piiratuse, teostas kõõluste õmbluse. 26.02.1999 võeti õmblused ära, kuid endiselt oli liigese liikumine piiratud, lisaks oli kõrgendatud valutundlikkus. Kuni 07.04.1999 Tallinnasse saabumiseni hagejale meditsiinilist abi ei osutatud. 10.05.1999-24.05.1999 oli hageja statsionaarsel ravil Narva Linnahaigla traumatoloogia osakonnas, kus sõrme õmmeldi ja pandi kipsi. 25.05.1999-06.06.1999 oli hageja ambulatoorsel ravil. Samal aastal tuvastati hagejal 30 % töövõimet kaotust. Hageja tunnistati 05.11.1999 Arstliku Ekspertiisikomisjoni otsusega ujuvkoosseisus töötamiseks töökõlbmatuks, mille tulemusena lõpetati hagejaga 09.11.1999 tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 86 lg 4 alusel. Töövigastus oli hagejale tekitatud tööülesannete täitmise käigus, vajalikku meditsiiniabi ei osutatud hagejale õigeaegselt tööandja süü tõttu. Kõõluste õmblus tehti alles nädal pärast noahaava saamist, mitte samal päeval, kuigi laev asus Abidžani linna sadamas ning kapten oli kohustatud kindlustama hagejale õigeaegse kvalifitseeritud meditsiiniabi osutamise. Kahju nõudmisel ja arvestamisel lähtus hageja Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusest nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta“ p-dest 7, 11, 12, 18.1 (edaspidi Ajutine Kord) ning AS-i Eesti M ja Ujuvkoosseisu Ametiühingu Komitee vahel sõlmitud 1998-1999.a kollektiivlepingu §-st 9 p.9.01 (edaspidi Kollektiivleping). Hageja keskmine palk ajavahemikul august 1998 kuni aprill 1999 oli 2(10)

Tsiviilasi nr 2-02-263

10 096 krooni. 24.04.2000 pöördus hageja kostja poole avaldusega kahju hüvitamiseks, kuid vastust oma avaldusele ta ei saanud. Hageja esitas 06.11.2003 eelistungil täpsustuse oma hagiavaldusele, lähtudes töövõime kaotuse ulatusest ja väljamõistmisele kuuluva summa arvestuse istungi päeva seisuga. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt oli määratud hagejale 09.09.2002 Arstliku Ekspertiisi Komisjoni (AEK) otsusega töövõime kaotus 10% kuni 30.09.2004. Kostja on kohustatud maksma 30% keskmisest sissetulekust ajavahemiku 07.09.1999 kuni 09.09.2000 eest 36 348 krooni. Alates 09.09.2000 igakuuliselt 1009 krooni, mis on seisuga kuni 09.10.2002 on 25 225 krooni. Kokku seega 61 573 krooni ja igakuuliselt 10% keskmisest sissetulekust kuni töövõime täieliku taastumiseni. Ülejäänud haginõuded jäid samaks. Summa arvestuse kohaselt moodustab töövõime kaotusega seotud hüvitis kokku 38 274,70 krooni ja iga-aastane toetus 6 alampalga ulatuses 1999-2003.a. eest 49 560 krooni. Kokku nõude summa 124 182 krooni. Järgnevate aastate eest kuni töövõime täieliku taastumiseni 6 alampalka aastas. Oma 02.02.2004 esitatud arvestuses märkis hageja, et perioodi 07.09.1999 kuni 2004 veebruar (kaasa arvatud) eest kuulub kostjalt väljamõistmisele 71 193,49 krooni, ühekordsete toetustena 1999-2004.a eest 64 440 krooni, s.o kokku 135 633,49 krooni ning järgnevalt kuni töövõime täieliku taastamiseni 1093,19 krooni kuus ja 6 palgaalammäära aastas vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalgale. 11.10.2005 eelistungil esitas hageja haginõuete arvestuse, mille kohaselt hageja palus kostjalt välja mõista 143 506 krooni (79 066+ 64 440). 28.01.2008.a esitas hageja esindaja uue haginõuete ümberarvestuse, mille kohaselt: Eesti Vabariigi Valitsuse 10.06.1992.a määruse nr 172 alusel ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korral kohaldatakse indekseerimist, seoses millega kostjalt väljamõistmisele kuuluv summa muutus kohtuistungi toimumise päevaks ning kuulub väljamõistmisele suuruses 163 314 krooni. Iga aastane ühekordne toetus kuue kuu palga alammäära ulatuses , st 1999.a eest 5 758 krooni, 2000.a eest 6 424krooni, 2001.a eest 7 312 krooni, 2002.a eest 8 439, 40 krooni, 2003.a eest 9 835 krooni, 2004.a 11 375, 2005.a eest 12 359, 60 krooni, 2006.a eest 14 320 krooni, 2007.a eest 17 228 krooni, 2008.a eest 20 853 krooni. Kokku: 113 964 krooni. Järgnevate kuude eest 1350,89 krooni igakuiselt ning lisaks indekseerimise %, mis on kehtestatud Vabariigi Valitsuse poolt (kuni töövõime täieliku taastumiseni). Järgnevate aastate eest (kuni töövõime täieliku taastumiseni) 6 Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalga kaupa. Järgnevate kuude eest 1350,89 krooni kaupa igakuiselt ning lisaks indekseerimise %, mis on kehtestatud Vabariigi Valitsuse poolt (kuni töövõime täieliku taastumiseni). Järgnevate aastate eest (kuni töövõime täieliku taastumiseni) 6 Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalga kaupa.

KOSTJA VASTUVÄITED

Oma 11.12.2002 esitatud kirjalikus vastuses palus kostja jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud jätta hageja kanda. Vastuse kohaselt ei ole kostjal kahju hüvitamise kohustust, kuna puudub kostja süü hagejale vigastuse tekkimisel. Hageja vigastus tekkis, kuna ta jättis täitmata talle pandud hoolsuskohustuse. Seda tõendab laeva RAKKE komisjoni 07.02.1999 akt, mille kohaselt olid õnnetusjuhtumi põhjusteks relvastatud aafriklase rünnak ja kannatanu isiklik hooletus. Ajutise Korra p.1 tuleneb, et sellisel juhul vabaneb organisatsioon kahju hüvitamisest. Kostja palus juhul, et kui kohus leiab siiski kahju tekkimises süüdi olevat ka kostja, vähendada kahju hüvitamise ulatust. Arvestades hageja enda süüd, palus kostja võtta võimaliku hüvitise määramise aluseks 0% töövõime kaotust. Hüvitist saab hagejale välja mõista vaid alates 06.09.2002. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks Eesti Meremeeste Ametiühingu liige, seega et ta oleks õigustatud esitama nõuet Kollektiivlepingust tulenevalt. Kohtule 20.02.2008 esitatud kostja arvamuse kohaselt ei ole kostja hageja arvestusega nõus ning vaidleb sellele vastu. Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord (edaspidi „Kord'), millele arvestus rajaneb, kaotas kehtivuse alates 1. juulist 2002.a. (vt Riigikohtu seisukohta nr 3-2-1-53-06, p 17). Ka oma kehtivuse ajal ei olnud see kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks. Nagu selgitas Riigikohus otsuses nr 3-2-1-54-00, töötajale seoses tema töökohustuste täitmisega tekitatud tervisekahjustuse hüvitamise alused, põhimõtted ja 3(10)

Tsiviilasi nr 2-02-263

hüvitamisele kuuluva kahju suurus tulenevad tsiviilkoodeksi vastavatest sätetest. Kord ei muuda seadusega - tsiviilkoodeksiga -sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-107-02). Kord omab üksnes abistavat tähendust ning hagejal on võimalus tõendada, et tekitatud kahju on suurem kui Korra järgi arvestatu, kostjal on võimalus tõendada vastupidist (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-107-02). Tervisekahjustuse tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Muutunud majandusoludes tuleb osundatud normide alusel varalise kahjuna mõista tervisekahjustuse tagajärjel kaotatud sissetulekut (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1 -107-02). Kahju suurust peab tõendama hageja. Kõnealusel juhul tähendab see hageja kohustust tõendada, mis oleks hageja sissetulek siis, kui hagejal ei oleks tervisekahjustust esinenud, ning mis on tema sissetulek tegelikkuses. Kui hageja seda teinud ei ole või ei saa seda teha, siis tuleb lähtuda VÕS § 127 lg 7, TsMS § 233 lg 1. Kuna oletatava sissetuleku ja tegeliku sissetuleku suurust on võimalik välja arvutada, siis peab hageja kahju suurust põhjendama (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-124-06), mida hageja teinud ei ole. Ilmselt on see tingitud sellest, et hageja ei tööta. Võttes arvesse seda, et hageja ei tööta ei vastavalt oma erialale ega ka muul tööl, kuigi temal esinev töövõime kaotus protsent seda võimaldab, tuleb asuda seisukohale, et varasem sissetulek ei tähenda, et hageja oleks saanud samaväärset sissetulekut ka praegu. Kõnealuses olukorras tuleb lähtuda miinimumpalgast (palga alammääras. mitte statistilisest keskmisest palgast, nagu soovib hageja. Järelikult peab arvestus olema järgmine (protsent on toodud näitlikustamiseks, seisukoht konkreetse arvnäitaja osas on avaldatud allpool punktis 14). Kuni 2002.a. - 2220 krooni aastas (millest peetakse kinni tulumaks). Arvestades, et TsK § 448 lgst 1 tulenevalt on kahju hüvitamise eesmärk - isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, siis ei tohiks kahjuhüvitis olla aastate lõikes oluliselt erinev ning ka kuni Korra kehtivuse kaotamiseni saab see olla lähtudes VÕS § 127 lg 7, TsMS § 233 lg 1 samasugune nagu 2002.a.(Riigikohtu seisukohta nr 3-2-1-53-06, p 17). Ka oma kehtivuse ajal ei olnud see kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks. Nagu selgitas Riigikohus otsuses nr 3-2-1-54-00, töötajale seoses tema töökohustuste täitmisega. Edaspidi -samuti 10% palga alammäärast. Saadud summast peetakse kinni tulumaks. Lisaks eespooltoodule juhib kostja kohtu tähelepanu järgmisele. Nagu sai juba öeldud arvamuse punktis 3, ei muuda Kord TsK-s sätestatud kahju regulatsiooni (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-107-02, p 7) ning muuhulgas ei saa laiendada TsK-s sätestatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise aluseid. TsK § 448 lg l johtuvalt on kahju tekitamise aluseks a) kahju olemasolu kannatanul, b) põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja kahjutekitanu teo (tegevuse või tegevusetuse vahel), c) kahjutekitanu teo õigusvastasus, d) kahjutekitanu süü (Eesti NSV Tsiviilkoodeks. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: 1969, lk 498). Punktides a), b), c) nimetatut tõendab hageja, d)-s nimetatu puudumist aga kostja. TsK ei näe juriidilise isiku (..organisatsiooni") vastutust tema töötajatele kolmandate isikute poolt tekitatud kahju eest, kui TsK § 448 lg 1 refereeringust (või muust seadusest, nagu nt KVTS-ist jms) ei tulene teisiti. Seega peab hageja eelkõige tõendama seda, et kostja pani toime õigusvastase teo. Õigusvastaste tegude all mõistetakse kahjutekitanu sellist käitumist, millega rikuti seaduses sätestatud käitumisnorme (Eesti NSV Tsiviilkoodeks. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: 1969, lk 498). Hageja ei ole kunagi väitnud ega tõendanud tema vastu suunatud õigusvastase teo toimepanemist kostja poolt. Vastupidi, on hageja väitnud, et temal väidetavalt tekkinud kahju põhjuseks oli piraatrünnak" - ehk tema vastu suunatud kuriteo toimepanemine tundmatuks jäänud kolmanda(te) isiku(te) poolt. Nimetatud isikud vastutavadki hagejale väidetavalt tekitatud kahju eest, ehk hagi on esitatud vale kostja vastu. Tegemist ei ole kutsehaigusega, mille eest saaks tööandja vastutada. Kurjategija tegevuse eest TsKst tulenevalt kostja ei vastuta. Hageja heidab kostjale ette, et talle ei osutatud pädevalt meditsiinilist abi. Samas ei ole hageja tõendanud, et ta palus enda lubamist sadamasse ega ka seda, et madala arengutasemega Abidžani linnas on pädeva meditsiiniabi kättesaamine üldse võimalik. Samuti ei ole hageja põhjendanud, miks ta pöördus haiglasse alles 33 päeva möödudes alates kodumaale naasmisest. Ei ole ühtegi tõendit hagejale osutatud abi ebapiisavuse kohta ehk haginõue ei läbinud conditio sine qua non testi. Tuleb täpsustavalt märkida, et vastavalt mereteenistuse eeskirjade p

Tsiviilasi nr 2-02-263

eest vastutava ohvitseri ülesanne ning madruse pädevusse see ei kuulu, mis nähtub ka hageja ametijuhendist. Kuna turvalisuse tagamine ja veelgi enam õigusvastaste rünnete tõkestamine ei kuulunud hageja ülesannete hulka (v.a. kui selleks oli antud otsese ülemuse korraldus), siis sätestabki mereteenistuse eeskirjade p 5.1.6., et tehnilise vahendi ebanormaalse tööst peab teatama vahitüürimehele. Selline regulatsioon on ka mõistlik, sest üksinda ei pruugi madrus probleemi lahendusega hakkama saada, võib ohtu sattuda (mis juhtuski antud juhul) ning pealegi ei saa täita vahtkonna liikme kohustusi. Ka siis, kui puuduksid mistahes eeskirjad antud olukorra reguleerimiseks, on ilmselge, et nööriga kaetud konts, mis on kinnitatud bambuskepi otsa, viitab õigusvastasele sisenemisele laevale. Kui ei ole teada sisenejate arvu, nende füüsilisi jõudu ja relvastust, peab mistahes mõistlik inimene viivitamatult lahkuma ja kutsuma abi. Nimetatu eiramisega asetaski hageja enda ohtliku olukorda. Nt ohvriabi seaduses on taoline käitumine koguni alus kahju mittehüvitamiseks. Seega oli tegemist puhtalt hageja „isetegevusega mis on eriti hooletu ja talle ning muudele laevapere liikmetele ohtlik. Kostja soovib täpsustavalt märkida, et kuna kollektiivilepingu p 9.01 räägib õnnetusjuhtumist, mitte laevapere liikme vastu suunatud tahtlikust teost, siis selle alusel kahju hüvitamist hageja samuti nõuda ei saa. Kokkuvõtvalt öeldes leiab kostja, et kuna kostja õigusvastast tegu hageja vastu toime pannud ei ole, siis ei vastuta la TsK-st tulenevalt hagejal tekkinud kahju eest. Kui kohus peaks aga õigusvastast tegu tuvastama, tuleb võtta arvesse hageja süü temal kahju tekkimisel ja vähendada hüvitis poole võrra. Kuna väidetav töövõimekaotus on 10%, siis saab kostja teenida 90% ülejäänust sissetulekust ise. Eespooltoodud põhjustel võib kõne alla tulla üksnes 5% palga alammäärast hüvitamine.

KOHTUISTUNG

26.02.2008.a kohtuistungil jäi hageja esindaja oma nõuete ja põhjenduste juurde, kuid ei saanud aru, kas kostja vaidleb vastu ainult kahju arvestusele. Hageja esindaja väitel esitati hagi selle kohta, et tööandja poolt ei olnud antud õigeaegselt kvalifitseeritud arstiabi inimesele, kes kannatas piraadi rünnakut. Kostja vaidleb sellele vastu, kuid ei esitanud ühtegi tõendit, et meditsiiniline abi oli osutatud õigeaegselt. Kõik kostja poolt esitatud tõendid on ainult püüdlus süüdistada hagejat selles, et ta on ise süüdi et piraadid tungisid laevale kallale. Kostja esindaja pole esitanud ühtegi tõendit, selle kohta et meditsiinilist abi oli osutatud õigeaegselt. Kostja esindaja pole esitanud dokumente selle kohta, et veebruaris 1999.a, laev läks sadamasse, et hageja oli toimetatud meditsiiniosakonda ja talle teostati vajalik operatsioon. Kui laev jõudis Brasiiliasse, oli hageja suunatud kirurgi juurde, konsultatsioonile. See on ka põhjuseks, miks hageja jäi töövõimetuks ja vallandati töölt selle eest ning see on hagi aluseks. Hageja ei tööta ajast kui ta vallandati 1999.aastal. Mind ei võetud enam laeva peale tööle. Mul valutab sõrm. Pöördusin merelaevandusse, kuid vastust ei saanud. Koristajana mind küll võeti tööle. Tööhõiveamet mulle ümberõpet ei pakkunud. Hageja ei püüa tõendada seda, et piraat tungis laevale kallale. Hageja ei süüdista sellest tööandjat. Hageja esindaja ei saa aru, miks kostja vaidleb vastu minu arvutusele. Kõik arvutused on tehtud hageja töötasu ja meditsiiniliste dokumentide alusel. Tulenevalt kollektiivlepingust ei olnud osutatud meditsiinilist abi kvalifitseeritud arsti poolt, seda tehti 1 nädala pärast. Arsti Brasiiliast me ei saaks kohtusse kustuda. Nädala jooksul taandarenesid sooned nii palju, et nad kuivasid kokku. Operatsioon viidi läbi maikuus. Kostja esindaja vaidles hagile täies ulatuses vastu, kinnitades, et vigastus ei tekkinud kostja süül. Esimesena tõendina on esitatud akt, milles kirjeldatakse vigastuse tekkimist ja otsus, et piraadi rünnaku põhjuseks on kannatanu enda lohakus. Vastavalt saadud käsule, oli rünnakust vaja kohe teatada kaptenile või valvetüürimehele, hageja tegi oma ringkäiku ja kui ta leidis midagi, mingi konksu, siis oli ta kohustatud sellest teatama. Hageja sai vigastuse mitte merelaevanduse süü tõttu, vaid oma töökohustustesse ükskõikse suhtumise ja hageja enda lohakuse tõttu. Vaidleme vastu, et abi saabus väga hilja. Abi osutas laeva töötaja P, kes vormistas akti selle kohta. Aktist nähtub, et esmaabi oli osutatud kompetentselt. Nädal hiljem, 15.02.1999.a, kui laev saabus Brasiiliasse, 5(10)

Tsiviilasi nr 2-02-263

toimetati hageja kirurgi juurde ja talle anti vajalikku arstiabi. Toimikus on olemas ortopeedi vastus, et laevaarst tegutses vastavalt meditsiini ja ortopeedia üldtunnustatud reeglitele ja haavale õmbluste tegemise aeg ei oma tähtsust edasise ravi seisukohalt. Seega ei vasta tõele hageja seisukoht, et abi ei olnud osutatud õigeaegselt. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei tohi arvestada tunnistajate ütluseid, kuna nad on saadud protsessinormide rikkumisega. Samuti on Ringkonnakohtu otsuses on samuti öelnud, et hageja ei ole tõendanud seda, et tööandja ei andnud meditsiinilist abi õigeaegselt ja et selles on süüdi laeva kapten. Tegemist oli rünnakuga, kui kuriteoga, kannatanu oleks võinud vältida seda juhtumit, kui ta oleks teatanud oma leiust õigeaegselt. Tegemist ei ole kutsehaigusega ja kahju on tekitatud kolmanda isiku poolt. Tööandja ja ka laeva töötajad ei ole kaitstud kallaletungide eest. Samuti vaidleb kostja täies ulatuses vastu kahju arvutusele. Kui kohus arvab, et kostja on süüdi, siis kostja on oma vastuses esitanud arvestused ja vastavalt tsiviilkoodeksile ei vastusta organisatsioon tema töötajale tekitatud kahju eest teise isiku poolt (TsK § 448 lg 1). Kostja pöörab kohtu tähelepanu sellele, et hagejal oli 8 aastat aega leida endale tööd või ümber spetsialiseeruda. Hageja püüab kostjalt saada endale elamisraha. Vastaspool püüab kinnitada, et hagejal ei olnud valikut, kuidas käituda. Kuid tal oli. Ta eemaldus sellest kohast, kui nägi midagi kahtlast. Iga madrus, keda on hoiatatud ja kes täidab oma kohustusi nõuetekohaselt, saaks aru, et laeval on midagi ebaharilikku, kuna seal oli laevaparda küljes konks ja bambusnöör. Hageja pidi aru saama, et keegi ronis laevale. Hageja abi ei kutsunud ja hakkas ise uurima, milles asi on. Tehes ringkäiku nägi hageja metallkonksu bambusnööri otsas. Vaatamata korraldusele, kohe teatada juhtumist, laskus hageja laevatekile. See oli hetk, kus hagejal oli võimalus minna tagasi, kuid hageja seda ei teinud. Hageja laskus laevatekile. Lastiruum oli hästi valgustatud, kuid hageja läks edasi laevatekile ja seal talle tungitigi kallale. Kinnitame, et asi on rohkem kannatanu enda lohakuses ja Merelaevandusel ei lasu süüd. Esialgse haava õmblemise aeg ei oma tähtsust edasise ravi suhtes. Kostja palub hagi jätta rahuldamata täies ulatuses.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi ei ole põhjendatud ja ei kuulu seega rahuldamisele täies ulatuses. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. a. Hagejale väidetavalt kahju põhjustanud tegu pandi toime enne 1. juulit 2002. a, mistõttu tuleb asjas kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid. Hagiavalduse kohaselt põhineb hageja nõue tööandja vastu asjaolul, et tööülesannete täitmise käigus saadud kehavigastuse puhul ei osutatud hagejale tööandja süül õigeaegselt kvalifitseeritud meditsiiniabi ja kapten oli kohustatud kindlustama hagejale õigeaegse kvalifitseeritud meditsiiniabi osutamise. Kehavigastuse põhjustamisega tekitatud lepinguvälise kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks enne 1. juulit 2002. a oli Eesti NSV Tsiviilkoodeks (edaspidi TsK) § 448, mis reguleeris õigusvastaselt (lepinguväliselt) tekitatud kahju hüvitamise st. deliktilise vastutuse nõude eeldusi. TsK § 448 alusel hagi rahuldamiseks peab tuvastama kahju olemasolu, kahju tekitanu teo õigusvastasuse, tekkinud kahju ja kahju tekitanu teo vahelise põhjusliku seose ning kahju tekitanu 6(10)

Tsiviilasi nr 2-02-263

süü. Kannatanu peab nimetatud paragrahvi alusel tõendama tekkinud kahju, kahjutekitaja õigusvastase teo ning põhjusliku seose kahju ja teo vahel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. oktoobri 2002. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-99-02). Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma kostjale etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-05) ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06). Kas või ühegi nimetatud tingimuse puudumise korral ei teki kohustust hüvitada tekitatud kahju. TsK § 448 lg 2 kohaselt kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Seega TsK § 448 ja TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju, kostja õigusvastase tegevuse ja põhjusliku seose nende vahel. Kostja teo õigusvastasuse kindlakstegemisel TsK § 448 järgi tuleb hinnata, kas kostja rikkus hagiavalduses kirjeldatud tegevusega seaduses või seadusest alamalseisvas õigusaktis sätestatud või hea usu põhimõttest tulenevat kohustust. Vaidlust ei ole selles, et hagejale tekitas kahju relvastatud aafriklase rünnak. Kohus leiab, et hagejal tekkinud kahju ei saa käsitleda töövigastusena. Alates 1. juulist 1992. a kehtestatud ja hageja töötamise ajal kehtinud Eesti Vabariigi töökaitse seaduse (TKS) (redaktsioon 26.07.1996-26.07.1999) § 2 töökaitse on õiguslike, majanduslike, tehniliste, ergonoomiliste, organisatsiooniliste, töökorralduslike, tervishoiu- ja sotsiaalsete meetmete ning vahendite kogum töökeskkonnas tekkida võivate ohtlike ja kahjulike mõjurite vältimiseks ning inimeste töövõime tagamiseks. TKS § 7 lg 1 töökeskkond tuleb tööandjal projekteerida, ehitada ja sisustada selliselt, et töötamine oleks ohutu ning ei kahjustaks töötaja või teiste isikute tervist ja keskkonda. Samuti laienes Laevale RAKKE ka Kollektiivleping aastateks 1998-1999. Kollektiivlepingu (I kd, tl 45-62) p-s 14.01. sätestatud tööandja tervisekaitse kohustuste sätestamisel on samuti silmas peetud just vajalikke meetmeid, et oleks tagatud laeva kõigi konstruktsioonide ja elementide, sealhulgas ohutusvahendite vastavus kehtestatud nõuetele. Kuritegelik rünne ei kuulu TKS sätestatud ohutegurite hulka seaduse mõtte kohaselt, kuna selle ärahoidmine ei ole tööandja võimuses ka kõikide õigusaktide järgimise korral. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja tegi võimalikuks hagejale tööülesannete täitmise käigus saadud kehavigastuse puhul õigeaegse, vajaliku ja kvalifitseeritud meditsiiniabi osutamise või ei täitnud oma kohustusi ja kas tööandja on selle läbi hagejale kahju tekitamises süüdi. Kostja on leidnud, et tema tegevus ei ole õigusvastane, tal puudub süü ja põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel. Hageja väitel pole kostja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et meditsiinilist abi oli osutatud õigeaegselt. Töövigastus oli hagejale tekitatud tööülesannete täitmise käigus, vajalikku meditsiiniabi ei osutatud hagejale õigeaegselt tööandja süü tõttu. Kahju nõudmisel ja arvestamisel lähtus hageja Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusest nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast ja Ujuvkoosseisu Ametiühingu Komitee vahel sõlmitud 1998-1999.a kollektiivlepingust. Kohus leiab, et Kord ei muuda seadusega - tsiviilkoodeksiga -sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki. Kord omab üksnes abistavat tähendust ning hagejal on võimalus tõendada, et tekitatud kahju on suurem kui Korra järgi arvestatu, kostjal on võimalus tõendada vastupidist (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-107-02).

7(10)

Tsiviilasi nr 2-02-263

Kohus hinnates hageja väiteid kostja tegevuse õigusvastasuse osas, ning kostja vastuväiteid ja põhjendusi leiab et hagi rahuldamiseks hageja toodud väidetele tuginedes ei ole alust. Kohus ei nõustu hageja esindaja väitega järgmistel põhjustel. Tööõnnetuse/kutsehaiguse raporti (I kd, tl 7) kohaselt vaidlusalune õnnetus juhtus S. Š-ga 06.02.1999 kell 01.10. Laeva Rakke haigete vastuvõtu žurnaali väljavõttest (kanne nr 68) nähtub, et hagejale osutati meditsiinilist abi 06.02.1999.a umbes kella ühe paiku öösel (I. köide, tl 9). Seega peale seda kui hageja pöördus peale rünnakut laevaarsti poole st. õigeaegselt. Peale 06.02.1999.a meditsiinilist abi hagejale laeval toimetati ta 15.02.1999.a Fortalezes (Brasiilia) kirurgi juurde (haigete vastuvõtu žurnaali väljavõttes kanne nr 73) (I. köide, tl 9), kes teostas kõõluste operatsiooni. Edasi kuni 07.04.1999.a- ni meditsiinilist abi hagejale ei osutatud. Toimiku materjalidest ei nähtu, et hageja oleks pöördunud mingite kaebustega peale 15.02.1999.a operatsiooni ja 26.02.1999.a õmbluste äravõtmist laeval, kuni laeva saabumiseni Eestisse meditsiinilise abi saamiseks arsti poole, seega puudus ka alus hagejale meditsiinilist abi osutada. 26.02.2008.a kohtuistungil väitis hageja esindaja, et hageja töövõimetuse põhjuseks on see, et hageja toimetati Fortaleze haiglasse ja seal teostati operatsioon, kuid arsti, kes teostas Brasiilias operatsiooni ei ole võimalust kohtusse kutsuda. 10.05-24.05.1999.a- ni viibis hageja statsionaarsel ravil Narva Linnahaigla traumatoloogia osakonnas, kus talle tehti uus operatsioon vigastatud käele. Kohus leiab, et arsti, kes teostas Brasiilias operatsiooni hagejale kohtusse kutsumise võimatus ei ole alus hagejale tekitatud kahju hüvitamiseks kostja poolt. Lääne-Tallinna Keskhaigla 11.11.2005.a vastusest kostja taotlusele nähtub, et arvestades vigastuse tekkimise kohta ja aega on laeval hagejale meditsiinilist abi antud vastavalt meditsiini ja ortopeedia üldtunnustatud reeglitele ja esmase kõõluse õmbluse tegemise aeg ei oma tähtsust edasises ravis ja ka ravi tulemustes (II kd, tl 91). Seega pole tuvastatud, et meditsiinilist abi laeval osutati hagejale ebakvalifitseeritult ja mitte õigeaegselt ning 8 päevane vahe hagejale arstiabi osutamisel laeval ja hageja Fortaleze haiglasse toimetamisel ei omanud tähtsust edasise ravi suhtes. Kohus leiab, et eeltoodut arvesse võttes puudub põhjuslik seos hagejale tekitatud kahju ja kostja tegevuse (tegevusetuse) vahel st. laeva kaptenil puudub süü. Kostja AS Eesti M ega laeva kapten ei ole hagejale tekkinud kahju eest vastutavad. Antud juhul ei esine vähemalt kahte tsiviilvastutuse olemasoluks tarvilikku eeldust – ei AS Eesti M süüd ega ka mitte põhjuslikku seost tema väidetava tegematajätmise ja hagejal saabunud tagajärje vahel. Otsene ja vahetu põhjuslik seos eksisteerib üksnes ründaja poolt toime pandud kuritegeliku ründe ja hagejale tekkinud tervisekahju vahel. Asjas ei ole leidnud tuvastamist, et ilma kostja sellise tegevuseta (tegevusetuseta) oleks tagajärjed hagejale olnud teistsugused, st, et hagejale kostja käsul, kellegi teise poolt ja ajaliselt varem arstiabi andmisel oleks hageja tervisekahjustus olnud väiksem. Antud juhul võib öelda, et hageja tervendamiseks kasutatud ravivõte oli õigustatud ja tehtud õigeaegselt, kuna vastupidine käsitlus pole leidnud tõestamist. Hageja esindaja pole esitanud ühtegi tõendit hagejale osutatud abi ebapiisavuse või mitteõigeaegsuse kohta. Kapteni kohustused tulenevad Kaubandusliku meresõidu koodeksi §-s 62 sätestatust, mille kohaselt kaptenil lasub muuhulgas kohustus kõige selle ärahoidmine, mis võiks olla kahjulik laeval olevatele inimestele. Lisaks tulenevad samad kapteni kohustused RAS “Eesti M” mereteenistuse eeskirjade (II kd, tl 22-34) II osa p-st 5.2.(II kd, tl 29). 8(10)

Tsiviilasi nr 2-02-263

Kohus leiab, et on piisavalt tõendatud, et laeva kapten tegutses õiguspäraselt, hagejale osutati arstiabi vajalikus ulatuses ja õigeaegselt. Seega ei ole kapten käitunud süüliselt ning hageja nõue AS Eesti Merelaevanduse vastu temale tekitatud kahju hüvitise nõudes ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus ei arvesta tõenditena tunnistajate L.P ja V.K 16.11.2005.a kohtuistungil antud ütlusi (II kd, tl 97-98). Kohus saab tõenditena käsitleda vaid seaduses sätestatud protsessivormis teavet (TsMS § 90 lg 1). TsMS § 37 lg 2 kohaselt tunnistajate ütlused protokollitakse, protokollitu tehakse kohe istungil teatavaks ja esitatakse allakirjutamiseks isikule, kelle öeldu on protokollitud. Eelnimetatud tunnistajate ütlused ei vasta seaduses sätestatud protsessivormile, kuna tunnistajate ütlused ei ole vastavate isikute poolt kohtuistungi protokollis alla kirjutatud. Seega ei pea kohus vajalikuks hinnata neid tõendeid sisuliselt. Tunnistaja ülekuulamist taotlev protsessiosaline pidi taotluses märkima, milliste asjas tähtsate asjaolude kohta võib tunnistaja ütlusi anda (TsMS § 104 lg 1, samad põhimõtted on sätestatud TsMS § 251 lg 1, 236 lg 3). Kuna vaidlusalused tõendid ei ole vastavas protsessivormis, ei pea kohus vajalikuks hinnata neid sisuliselt. Poolte arvutusi ja väited hüvitise suuruse osas ei pea kohus vajalikuks käsitleda, kuna kohus jätab hagi rahuldamata ning seega ei oma nimetatud asjaolud tähtsust.

MENETLUSKULUD

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega kuulub kuni 01.01.2006.a. kehtinud TsMS § 60 lg 1 alusel hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele vajalik ja põhjendatud kostja kohtukulud. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Vastavalt TsMS § 61 lg 1 p 1 poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Hagi on jäetud rahuldamata täies ulatuses, s.o summas 277278 krooni (163314 krooni + 113964 krooni) – III kd, tl 12-14, 5% sellest moodustab 13863,90 krooni. Advokaadibüroo Kasak & Missik taotles väljamõistmist ja esitas kuludokumendid õigusabikulude kohta summas 10384 krooni. Kohus leiab, et kostja kohtukulud olid vajalikud ja põhjendatud ning vastavalt TsMS § 60 lg-le 1 ja § 61 lg 1 p-ile 1 tuleb hagejalt välja mõista kostja õigusabikulu summas 10384 krooni. Vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 16 lg 1 p 3 (enne 01.01.2007 kehtinud redaktsioon) vabastatakse hageja kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise hagis riigilõivu tasumisest, seejuures vastavalt TsMS § 64 lg 2 (enne 01.01.2006 kehtinud redaktsioon)

9(10)

Tsiviilasi nr 2-02-263

kui hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel, mõistab kohus hagi rahuldamata jätmisel otsusega temalt riigilõivu välja riigituludesse. Hagihind moodustab käesolevas asjas 277278 krooni ning riigilõivu suurus antud summalt vastavalt Riigilõivuseaduse lisale nr 1 – 14250 krooni (alates 01.01.2007 kehtivad määrad), seepärast tuleb hagejalt mõista riigituludesse välja riigilõiv 14250 krooni. Kohtuotsus on tehtud eeltoodust lähtudes ning juhindudes TsMS §-dest 434–436, 438-442, 452453, 630 ja 632.

Tamara Šabarova Kohtunik

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.