Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. veebruar 2017. a, Tartu
Tsiviilasja number
2-15-18127
Tsiviilasi
T.T. hagi MTÜ Lootusekiir vastu saamata jäänud töötasu nõudes
MTÜ Lootusekiir
0 eurot
apellatsioonkaebuse hind T.T. vastuapellatsioonkaebuse
667 eurot 65 senti
hind Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 31. mai 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MTÜ Lootusekiir apellatsioonkaebus ja T.T. vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
31. jaanuar 2017 kell 14.00
Menetlusosalised ja nende
Apellant/vastuapellatsioonkaebuses vastustaja (kostja): MTÜ Lootusekiir (registrikood 80367631), lepinguline esindaja vandeadvokaat Piret Pallo; Vastustaja/vastuapellatsioonkaebuses vastuapellant (hageja): T.T. (isikukood XXX).
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta MTÜ Lootusekiir apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta T.T. vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta Viru Maakohtu 31. mai 2016 otsus muutmata.
Jätta maakohtu menetluskulude jaotus ja rahaline suurus muutmata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.T.T. (hageja) esitas 27. novembril 2015 Tartu Maakohtule hagi MTÜ Lootusekiir (kostja) vastu saamata jäänud töötasu nõudes. Tartu Maakohus saatis asja Viru Maakohtule. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 7. septembril 2015 töölepingu tähtajaga 6 kuud, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle XXX. Hageja töökohaks oli Laada 8 ja Tallinna 18a Rakvere ning Ida-Virumaa. Hageja elukoht on XXX, mistõttu sõitis hageja iga päev tööle ning tagasi ligikaudu 60 kilomeetrit. Pooled leppisid suuliselt kokku, ei kostja tasub hagejale 700 eurot kuus ning ühes tunnis teenib hageja vähemalt 2,6 eurot, töötasu makstakse välja iga kalendrikuu 15. kuupäevaks. Pärast esimest kuud töötamist kandis kostja 21. oktoobril 2015 hagejale üle osalise töötasu 87 eurot. Täiendavalt kandis kostja hagejale töötasu üle 23. oktoobril 2015 ja 29. oktoobril 2015, kokku 147 eurot 35 senti. Hageja jätkas tööd oktoobris, kuni kostja teavitas, et ei tasu hagejale üle miinimumpalga. Hagejale oli see vastuvõetamatu ning kostja esitas seejärel hagejale 28. oktoobril 2015 avalduse töölepingu ülesütlemise kohta töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 2 alusel. Kostja tasus hagejale septembrikuu eest töötasu summas 87 eurot, mis on 613 eurot (700-87) kokkulepitust vähem. Oktoobrikuu eest maksis kostja hagejale töötasu 60 eurot 35 senti, s.o 639 eurot 65 senti vähem (700-60,35). Kokku on hagejale tasumata töötasu 1 252 eurot 65 senti (613+639,65). Kostja rikkus poolte vahelist töölepingut TLS § 28 lg 2 p 2 alusel, tasudes hagejale septembrikuu osalise töötasu kuus päeva ettenähtust hiljem. 21. oktoobril 2015 makstud osaline töötasu oli 87 eurot, mis on 1/7 makstavast töötasust ühes kalendrikuus. Oktoobrikuu töötasu kandis kostja hagejale üle 29. oktoobril 2015 summas 60 eurot 36 senti. Seega tasus kostja hagejale töötasu alla kokkulepitud määra ning ka alla Eesti Vabariigis kehtestatud miinimumpalga määra. Hageja palus välja mõista kostjalt saamata jäänud töötasu 1252 eurot 65 senti, hagi esitamise seisuga arvestatud viivis 7 eurot 75 senti ning viivis kuni põhinõude (1252 eurot 65 sendi) tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ilmunud katseajal süstemaatiliselt tööle ja lahkus omal valikul tööajal töölt, esitades kostja helistamise ja järelpärimise korral erinevaid isiklikke õigustusi (auto kütuse puudumine tööle ilmumata jätmisel, õunte korjamine aiast tööajal jm). 28. oktoobril 2015 esitas kostja
hagejale kirjaliku töölepingu lõpetamise teate. Kostja oli hagejale eelnevalt selgitanud, et kui hageja tööle ei ilmu ja tööd ei tee, siis tööleping lõpetatakse. Hageja poolt kohtule esitatud töölepingut on muudetud, lehekülg 2 on lepingust eemaldatud, töölepingul puuduvad poolte allkirjad ja lehekülgede ning lepingu punktide arv erineb originaallepingust. Kostja ei ole ühegi oma töötajaga kunagi sõlminud töölepingut töötasuga 700 eurot kuus. Kostja maksis hagejale palka vastavalt töölepingu punktile 3.1. 2 eurot 60 senti tunnis. Kostja kandis töötasu vastavalt töölepingu punktile 3.4. üks kord kuus iga kuu 15. kuupäeval pangaülekandega. 15. oktoobril 2015 esitas hageja kostjale kirjaliku avalduse, milles palus palgaülekande teha 20. oktoobril 2015, kuna hagejal on probleemid kohtutäituritega. Vastavalt lepingu punktile 1.5. töötas hageja libiseva graafiku alusel ja tööaeg summeeriti iga kuu lõpus. Hageja käis septembris tööl 34,6 tundi ja oktoobris enne 28. oktoobrit 2015 8 tundi, tundide arvestuse järgi teostati töötasu väljamaksed. Töötunde märgiti töötabelisse rohkem, mitte vähem. Hageja väitis 7. oktoobril 2015 ja 8. oktoobril 2015, et ei saa tööle tulla, kuna tal puudub autoga tööle tulemiseks kütuse raha, 9. oktoobril 2015 ei saanud hageja tööle tulla, kuna sõitis naisega Tartusse arstile, 13. oktoobril 2015 ei viibinud hageja tööajal tööl, põhjendades, et korjab aiast õunu ja kuni 28. oktoobrini 2015 hageja tööle ei ilmunud, esitades tööandja järelepärimise korral erinevaid põhjendusi, mis on fikseeritud töötabelis. Töölepingu punkti 2.5. kohaselt oli hageja tööülesannete täitmise kontrollimine vabatahtlik A.S. kohustuseks, kelle perekonnaliikme kontolt pere isiklikest vahenditest kanti hageja kontole
16.oktoobril 2015 kokku 15 eurot auto kütuse rahaks, et hageja saaks tööle tulla ja et temaga ei peaks töölepingut lõpetama. 28. oktoobril 2015 teatas hageja, et tööle ilmumata jätmise põhjuseks on auto kütuse puudumine.
3.11. märtsil 2016 esitas hageja TsMS § 429 lg 1 alusel taotluse hagist loobumiseks. 1. aprillil 2016 esitas hageja taotluse kohtuasja ennistamiseks põhjendusega, et kostja esitatud tööaja arvestamise tabel on võltsing ning hageja esindaja kohtuistungile ilmumata jäämise ja esindaja poolt hageja seisukoha esitamata jätmise, samuti esindaja poolt hageja nimel tõendite nõudmata jätmisega, on hagejast kohtu ees tekitatud kallutatud ja vale pilt.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas 31. mai 2016. a. otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 217 eurot ja 91 senti, s.h saamata jäänud töötasu brutosummas 208 eurot ja 31. mai 2016 seisuga arvestatud viivist 9 eurot 91 senti ning viivist põhinõudelt alates 1. juunist 2016 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kohus jättis kostja menetluskulud summas 101 eurot ja 33 senti ja viivise hageja kanda. Ülejäänud menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on poolte vahel sõlmitud töölepingu punktis 3.1. kokku lepitud, et hageja brutotöötasu on 2 eurot 60 senti tunnis. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokku lepitud suurem töötasu. Isegi kui kostja oleks vastava lubaduse andnud, ei oleks see kostjale ilma kokkulepet kirjalikult vormistamata kokkulepitust suuremas summas töötasu maksmise kohustust toonud. Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013 määruse nr 166 (töötasu alammäära kehtestamine) § 1 lg 2 kohaselt oli alates 1. jaanuarist 2015 tunnitasu alammääraks 2 eurot 34 senti ja kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 390 eurot. Poolte vahel sõlmitud lepinguga ettenähtud tunnitasu 2 eurot 60 senti ei olnud Vabariigi Valituse kehtestatud tunnitasu alammäärast väiksem.
Kohus leidis, et töölepingu punktis 1.5. kokku lepitud summeeritud tööaeg ei vabasta kostjat hagejale täistööaja tagamise kohustusest. TLS § 28 lg 2 p-st 4 tulenevalt on tööaja arvestuse pidamise kohustus tööandjal. Kostja esitatud töötabelist lähtudes (tl 52) ei olnud hagejale ühelgi tööl olemise päeval täistööaega arvestatud. Hagejale on arvestatud töötunnid 2015 septembrikuus 8. septembril 2015 5 tundi, 9. septembril 2015 5 tundi, 14. septembril 2015 4 tundi, 15. septembril 2015 5 tundi, 21. - 23. septembril 2015 iga päev 4 tundi, 25. septembril 2015 2 tundi ja 28. septembril 2015 vaid 1,6 tundi päevas. 2015 oktoobrikuu eest on kostja arvestanud hagejale 1.; 5.; 6.; 12. ja 13. oktoobril 2015 2 tundi iga päev, kokku 10 tundi. Kuu eest töötasu arvestamisel on aluseks võetud 10 töötunni asemel 8 töötundi. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, miks ta hagejale 7. septembri 2015 eest töötunde ja töötasu ei arvestanud, kui töölepingu järgi alustas hageja tööd samal päeval. Samuti ei tõendanud kostja, miks hageja ei saanud töötasu 29. ja 30. septembri 2015 eest, kui hageja nendel päevadel töölt ei puudunud. Kostja ei ole välja toonud, miks hageja kui Ida-Virumaal elav töötaja, pidi sõitma vahemaad kuni 60 km päevas, et teha tööd 1,6-5 tundi päevas. Kostja ei ole tõendanud, et kui hageja oleks 10.; 11.; 16.; 17.; 18. ja 24. septembril 2015 tööle ilmunud, siis oleks kostja saanud hagejale tagada TLS § 43 lg 1 sätestatud täistööaja. Kohus leidis, et kostja rikkus töölepingut ja TLS § 28 lg 2 p-s 2 sätestatud kohustust maksta töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Kohus ei pidanud põhjendatuks välja mõista hagejale töötasu tööl olnud päevade eest kostja poolt arvestatust suuremas ulatuses, sest hageja ei tõendanud, et ta nendel päevadel tegi rohkem töötunde. Hageja ei nõustunud kostja poolt arvestatud töölt puudumise kuupäevadega ning kohus pidi põhjendatuks välja mõista hagejale töötasu lähtudes 8 tundi päevas 2015. aasta 7., 10., 11., 16., 17., 18., 24. septembri ning 2015. aasta oktoobri 2., 14. ja 27. kuupäevade eest. Kohus rahuldas hagi brutosummas 208 eurot (10 päeva × 8 tundi × 2,60). Töötabeli järgi ei ilmunud hageja tööle väidetavalt juba 10. septembril 2015, s.o neljandal päeval pärast töölepingu sõlmimist. Vaatamata sellele ei öelnud kostja töölepingut üles septembrikuus, vaid alles 28. oktoobril 2015. Kostja hakkas hageja töölt puudumise põhjusi fikseerima alles
7.oktoobril 2015. Kohus eeldas, et kuni 7. oktoobrini 2015 ei ole hageja töölt puudumine tõendatud. Kohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 29. oktoobrist 2015 kuni 31. maini 2016 summas 9 eurot 91 senti (8.05%÷365×208 eurot×216 päeva) ja edasi kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 169 lg 1 lause 1 alusel jättis kohus hageja kanda kostja menetluskulud, mis olid tingitud menetluse venimisest, summas 101 eurot 33 senti. Kohus rahuldas hagi osaliselt kokku summas 217 eurot 91 senti, mis on 13,12% hagi hinnast (1661 eurost 24 sendist). Käesoleva vaidluse põhjustas kostja, mistõttu ei pidanud maakohus põhjendatuks TsMS § 163 lg 1 alusel jaotada hageja ja kostja menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus pidas põhjendatuks jätta poolte ülejäänud menetluskulud nende endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse Viru Maakohtu 31. mai 2016. a otsusele ja palus see tühistada osas, millega menetluskulud jäeti poolte endi kanda ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kostja menetluskulud hageja kanda võrdeliselt hagi rahuldamata jätmise ulatusega, s.t 86,88% ulatuses ehk summas 544 eurot 44 senti. Apellatsioonimenetluse menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus järginud kohtuotsuse põhjendamise kohustust osas, mis puudutab menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi kohaldamata
jätmist. Kohus on valesti leidnud, et ainult kostjat saab pidada menetluse algatamise osas vastutavaks isikuks. Kohus jättis hageja nõude 86,88% ulatuses rahuldamata. Nimetatud osas oli vaidlus põhjustatud hageja poolt alusetult. Menetluse alustamise osas ainuvastutuse kostjale asetamine ei ole kooskõlas asjas tuvastatud faktidega, sh kohtu enda järeldustega hageja nõuete õiguspärasuse osas. TsMS § 163 lg 1 teine alternatiiv on mõeldud just selliste, menetluse algatamises hageja ja kostja jagatud vastutuse juhtumitel menetluskulude jaotamiseks. Kostja taotleb, et kohus jätaks TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi alusel poolte menetluskulud 727,99-101,33= 626 eurot 66 senti (s.t. kogu kostja menetluskulu miinus hageja kanda menetluse venitamisest tingitud menetluskulu) osas hageja ja kostja kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega, kuna hagi jäeti rahuldamata 86,88% ulatuses tuleb hagejal kanda võrdeliselt menetluskulusid lisaks 544 eurot 44 senti (626,66×0,8688) esimeses kohtuastmes.
6.Hageja esitas kostja apellatsioonkaebuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse väljamõistetud menetluskulude osas ja palus jätta kõik kostja menetluskulud kostja enda kanda ning tühistada otsus osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja töötasunõude ning palus välja mõista kostjalt kahe kuu töötasu summas 875 eurot 65 senti. Hageja palus ringkonnakohtul asja uuesti menetleda, sest hageja esindaja mitteilmumise tõttu istungile jäid mitmed olulised tõendid kohtuotsuse langetamisel kohtul välja nõudmata. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt oli möödunud aasta septembri- ja oktoobrikuus 61 kalendripäeva. Kostja esitatud fiktiivse töögraafiku põhjal puudus hageja töölt 9 kalendripäeva. Kahe kalendrikuu töötasu oleks pidanud olema 1200 eurot, kust tuleb maha arvata 177 eurot, mis on 9 töölt puudutud kalendripäeva töötasu (9×1200÷61=177). Allesjäänud summast 1023 eurost tuleb maha arvata kostja tasutud septembri- ja oktoobrikuu töötasud (1023-87-60,35=875 eurot 65 senti). Lõplik summa, mida hageja palus kostjalt apellatsioonimenetluses välja mõista oli 875 eurot 65 senti. Hageja loobus vastuapellatsioonkaebusega viivisenõudest, sest sai kostjalt paaril korral sõiduraha. Hageja palus kohtul välja nõuda Jõhvi Töötukassalt eeltöövõtulepingu, mis oli sõlmitud Töötukassa ja MTÜ Lootusekiir vahel ja hageja kõnekaartide mobiilmasti järgsed väljavõtted Telialt. Samuti esitas hageja kohtule oma poja tervisetõendid. Hageja palus keelata heategevusturgu kahjustav tegevus.
7.Kostja vaidles hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus lõpetada hageja vastuapellatsioonkaebuse osas menetlus või alternatiivselt jätta hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja palus võtta vastu hageja loobumine hagist viivisenõude osas, muuta vastavas osas maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 3 ning lõpetada viivisenõude osas menetlus, jätta rahuldamata hageja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks ning täiendavate tõendite vastuvõtmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg 6 ja § 659 koosmõjust ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
9.Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on kostja vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude jaotamise osas, millega jäeti kostja menetluskulud kostja kanda v.a menetluse venimisest tekkinud menetluskulud. Muus osas ei ole kostja maakohtu otsust vaidlustanud. Kostja on seisukohal, et maakohus on valesti kohaldanud TsMS § 163 lg-t 1 ja jätnud põhjendamatult kostja menetluskulud kostja kanda. Kostja leiab, et poolte menetluskulud tuleb jagada vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vaidlustatud otsuse tegemisel menetluskulude jaotamisel järginud diskretsioonipiire ning ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu otsuse põhjendustesse ega järeldustesse sekkuda. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, nagu ei oleks maakohus hinnanud ja analüüsinud hagi rahuldamise ja rahuldamata jätmise ulatuse põhjendatust ja sellest tulenevalt menetluskulude jaotuse kindlaksmääramist põhjalikult ja igakülgselt. Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude jaotuse määramine on kohtu diskretsioonotsus. Kuigi hagi jäi suures osas rahuldamata, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et töötasu mitte maksmisega on kostja tekitanud hagejale vajaduse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Õiguse olemasolu kinnitab asjaolu, et maakohus rahuldas hagi osaliselt. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Apellatsioonikaebuses ei ole esitatud väiteid, mis annaksid aluse maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas tühistamiseks.
10.Vastuapellatsioonkaebusest nähtuvalt on hageja vaidlustanud maakohtu otsuse saamata jäänud töötasu ja menetluskulude osas. Hageja on vastuapellatsioonkaebuses loobunud viivise nõudest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga hageja kasuks välja mõistetud töötasu suuruse ja põhjenduste osas ning ei korda maakohtu põhjendusi töötasu välja mõistmise osas. Eelnevalt tuvastas kohus (otsuse p 9), et maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel rikkunud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu poolt määratud menetluskulude rahaline suurus põhjendatud ning maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Vastuapellatsioonkaebuses on hageja loobunud viivise nõudest. Täpsustatud vastuapellatsioonkaebuses ei ole hageja viivisenõudest loobumist käsitlenud. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja, et jääb esitatud hagiavalduses oleva nõude juurde, mis mh sisaldab viivisenõuet. Ringkonnakohus, arvestades hageja vastuolulisi seisukohti ja tahteavaldusi menetluse jooksul ja ringkonnakohtu istungil avaldatut, on seisukohal, et hageja ei ole loobunud viivisenõudest ning puudub alus maakohtu otsuse muutmiseks viiviste osas.
11.Ringkonnakohus keeldub asja juurde võtmast kostja poolt 27. juunil 2016.a esitatud menetluskulu tõendavaid dokumente (avaldused, arved ja spetsifikatsioonid), sest nimetatud dokumendid on esitatud korduvalt juba maakohtus kostja esindaja advokaat Marelle Leppiku poolt (I kd, tl 89-94, tl 142-147, tl 155-158) ja dokumendid on toimikusse lisatud. Ringkonnakohus keeldub asja juurde võtmast hageja poolt 1. septembril 2016.a esitatud täiendavaid tõendeid (puude raskusastme otsus nr 1218032, tõend nr 54571, e-mailid, foto lapsest ja tunnistustest). Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebus on esitatud menetluskulude jaotuse peale ja vastuapellatsioonkaebus on esitatud saamata jäänud töötasu ja menetluskulude suuruse peale, esitatud tõendid ei ole puutumuses haginõudega. Hageja esitas taotluse lõpetada kostja heategevusturgu kahjustav tegevus esmakordselt alles ringkonnakohtule, seega ei saa seda apellatsiooni korras läbi vaadata.
Kuna tõendid on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis loeb ringkonnakohus esitatud dokumendid käesoleva otsusega hagejale ja kostjale tagastatuks.
12.Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotluse nõuda Jõhvi Töötukassalt eeltöövõtuleping, mis oli sõlmitud Töötukassa ja kostja vahel, ja hageja kõnekaartide mobiilmasti järgsed väljavõtted Telialt. Nimetatud tõendid ei tõenda hageja töötamist kostja juures.
13.Seoses apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.