3-2-1-57-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 7. juunil 2000. a AS Võru Empak hagi Karin Klaasi ja Elena Eomõisi vastu kahju hüvitamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja T. Vernik, liikmed A. Kull ja J. Luik, vaatas kirjalikus menetluses 8. mail 2000. a läbi K. Klaasi kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. detsembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-362/99. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik AS Võru Empak palus ehitusmaterjalide kaupluses vara puudujäägiga tekitatud kahju välja mõista müüja-kauplusejuhataja K. Klaasilt ja müüja E. Eomõisilt. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti tööleping ja individuaalse varalise vastutuse leping K. Klaasiga 1. veebruaril 1996. a ja E. Eomõisiga 15. märtsil 1996. a. Jättes täitmata töölepingu p-des 2 ja 4.3 ning varalise vastutuse lepingute p-s 1a märgitud kohustused, tekitasid kostjad 1. jaanuarist 1997. a kuni 1. juulini 1998. a nendele usaldatud vara puudujäägiga hagejale kahju 44 380 krooni ning E. Eomõis üksinda 2.-9. juulini 1998. a 3460 krooni 60 senti. Arvestades kostjate tööl oldud aega ja töötasu, nõudis hageja K. Klaasilt 29 573 krooni 40 sendi ning E. Eomõisilt ülejäänud osas ja üksinda tekitatud kahju hüvitamist. Kostjad vaidlesid hagile vastu. K. Klaas leidis, et individuaalse varalise vastutuse leping ei ole kohaldatav. Selle lepingu saab sõlmida juhul, kui töötajal on vara, mis on antud tema vastutusele. Kostjate süü kahju tekkimisel pole tuvastatud. Süü tõendamine lasub hagejal. Tööandja ei täitnud talle kuuluva vara säilimise tagamiseks töötajatele tingimuste loomise kohustust. Inventuure ei viidud läbi süstemaatiliselt, mille tõttu on raskendatud kahju tekkimise asjaolude väljaselgitamine. Esitamata on konkreetne arvestus kostjate vastutuse osas. Kuna TööK § 128 lg 1 p 2 ja § 1281 lg 1 kohaldamisele ei kuulu, puuduvad õiguslikud alused hagi rahuldamiseks. E. Eomõisi väidete kohaselt pole hageja kindlaks teinud ühtegi tööalase kohutuse rikkumist. Kaubad anti üle kollektiivile, mitte ühele töötajale. Seetõttu ei ole võimalik iga töötaja varalist vastutust kindlaks teha. Põlva Maakohtu 12. mai 1999. a otsusega hagi rahuldati TööK § 128 lg 1 p 1 ja TLS § 48 lg 1 p 3 alusel. Kostjad on võtnud nii töölepingu kui ka täieliku individuaalse varalise vastutuse lepinguga endale kohustuse tagada tööandja vara säilimine. Vara säilinud ei ole. Seega väljendub nende süü selles, et nad ei kindlustanud hageja vara säilimist. Hagejal on õigus eeldada kostjate süüd ja ta ei pea tõendama kostjate töökohutuste rikkumist. Vastutusest vabanemiseks peavad kostjad tõendama, et nad ei ole puudujäägi tekkimises süüdi. Selliseid tõendeid esitatud ei ole. Asjaolu, et pika aja vältel kaupluses inventuure läbi ei viidud, ei anna alust kostjaid vastutusest vabastada, sest inventeeritaval perioodil töötasid kaupluses ainult kostjad. TööK § 1281 lg 1 ei ole kohaldatav, sest kostjatega ei sõlmitud kollektiivse varalise vastutuse lepingut. See aga ei vabasta kostjaid kohustusest kahju hüvitada. Kuna muul viisil, kui arvestades töötatud aega ja töötasu, ei ole kostjate vastutuse ulatust võimalik piiritleda, tuleb nõustuda esitatud nõuete suurusega. Puudujäägi suurust kostjad ei vaidlustanud.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 1999. a otsusega muudeti maakohtu otsust kostjatelt väljamõistetud summade osas. Selles osas tehtud uue otsusega rahuldati hagi osaliselt ning K. Klaasilt mõisteti välja 14 786 krooni 70 senti ja E. Eomõisilt 9 123 krooni 65 senti. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Hagejal vara puudujäägiga tekkinud kahju 47 840 krooni on tõendatud. Kostjad kahju suurust vaidlustanud ei ole. Tulenevalt TööK § 128 lg 1 p-st 1 täieliku varalise vastutuse lepingu olemasolul töötaja süüd eeldatakse ning töötaja vabaneb vastutusest üksnes juhul, kui ta tõendab, et kahju pole tekkinud tema süül. Käesolevas asjas ei ole kumbki kostjatest tõendanud, et varaline kahju pole tekkinud tema süül. Maakohus on õigesti leidnud, et kuigi kahe töötajaga olid sõlmitud individuaalse varalise vastutuse lepingud, ei välista see asjaolu töötajate vastutust. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud osavastutuse piiritlemise põhimõtteid. TööK § 130 kohaselt tuleb kohtu poolt hüvitamisele kuuluva kahju ulatuse kindlaksmääramisel arvestada mitte ainult tekitatud varalist kahju, vaid ka tegelikku olukorda, milles kahju tekitati. Asja materjalidest nähtub, et tööandja ei võtnud tarvitusele täiendavaid meetmeid vara säilimise tagamiseks ning ei taganud töökorraldust, mis võimaldanuks vara allesolekut pidevalt kontrollida. Samuti on tõendatud, et kaupluses ei tehtud pika ajaperioodi vältel inventuuri ning inventuur viidi läbi alles töötajate nõudmisel. Sellest tulenevalttuleb hüvitamisele kuuluva kahju ulatust mõlema kostja osas vähendada poole võrra. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassaatsioonkaebuse esitas kostja K. Klaas, kes palus ringkonnakohtu otsust muuta temalt 14 786 krooni 70 sendi väljamõistmises ning selles osas uue otsusega jätta AS Võru Empak hagi tema vastu rahuldamata. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Vastavalt TööK §-le 128 eeldab individuaalse (täieliku) varalise vastutuse leping, et töötajale oleks individuaalselt antud hoiule, müügiks jne varalised väärtused. Kui iga töötaja vastutust ei ole võimalik piiritleda, võib sisse seada TööK § 1281 alusel kollektiivse varalise vastutuse. Kostjatega olid küll sõlmitud individuaalse varalise vastutuse lepingud, kuid ei määratletud vara, mis oleks usaldatud ühe või teise isiku hoiule. Nendes tingimustes pole õiguslikku alust kohaldada varalist vastutust TööK § 128 järgi. Töötaja varalise vastutuse korral tema süüd eeldatakse. Kollektiivse vastutuse puudumisel ning vara individuaalsele hoiule mitteandmisel on ühe töötaja väide, et tema süü kahju tekkimises puudub, piisavaks aluseks süü presumptsiooni ümberlükkamiseks. Kui kohus tuvastab, et kahju on tekitatud kahe isiku poolt, tuleb nende vastutuse suuruse määratlemisel arvestada TööK § 129 lg 2 järgi süü astet ja varalise vastutuse liiki ja piire. Seda normi ei ole ringkonnakohus õigesti kohaldanud. Asjas pole tuvastatud, mis asjaoludel kahju tekkis, kes tekitas kahju või tekitati kahju ühiselt. Vastutuse materiaalõigusliku alusena on kohus kohaldanud TööK § 128, vastutuse määra aga tuletanud TööK §-st 1281, lähtudes töötajate kollektiivse varalise vastutuse põhimõttest piiritlenud varalise vastutuse proportsionaalselt palgale ja kollektiivis töötatud
ajale. Varalise vastutuse määra ei või tuletada analoogia alusel. III. Vastus kassatsioonkaebusele Hageja AS Võru Empak palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata, sest otsus on seaduslik ja põhjendatud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu K. Klaasilt 14 786 krooni 70 sendi väljamõistmise osas ning TsMS § 362 p 2 alusel uue otsusega jätta hagi K. Klaasi vastu rahuldamata. Töökoodeks annab tööandjale õiguse sõlmida töötajaga individuaalse varalise vastutuse või kollektiivse varalise vastutuse lepingu. TööK § 128 lg 2 järgi võidakse individuaalse varalise vastutuse leping sõlmida töötajaga, kes töötab ametikohal või teeb tööd, mis on vahetult seotud talle antud vara hoidmise, töötlemise, müügi, veo või tootmisprotsessis kasutamisega. Kollektiivse varalise vastutuse leping võidakse sõlmida TööK § 1281 lg 2 alusel töötajatega, kes teevad ühiselt mõnda liiki tööd, mis on seotud neile antud vara hoidmise, töötlemise, müügi, veo või tootmisprotsessis kasutamisega, kui ei ole võimalik piiritleda iga töötaja varalist vastutust ja sõlmida temaga vastavat lepingut. Seega kohustab seadus tööandjat individuaalse varalise vastutuse lepingu sõlmimisel kindlaks määrama millise vara allesoleku töötaja peab tagama. Hagejal oli õigus müüjatega sõlmida TööK § 1281 järgi kollektiivse varalise vastutuse leping või TööK § 128 järgi individuaalse varalise vastutuse leping, määratledes millise vara säilimise eest kumbki müüjatest vastutab. Töötajal kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks peavad esinema järgmised tingimused: otsene tegelik kahju, kahjutekitamise õigusvastasus, põhjuslik seos tekitatud kahju ja töötaja tegevuse või tegevusetuse vahel jatöötaja süü. Nii individuaalse varalise vastutuse kui ka kollektiivse varalise vastutuse kohaldamisel töötajate süüd eeldatakse. Kohtud on tuvastanud, et kostjatega kollektiivse varalise vastutuse lepingut ei ole sõlmitud. Individuaalse varalise vastutuse lepingutes ei piiritletud aga vara, mille säilimise eest kumbki kostjatest vastutab. Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kui kollektiivi liikmetega on sõlmitud individuaalse varalise vastutuse lepingud, piiritlemata igale töötajale usaldatud vara, puudub alus töötajate süüd eeldada. Sel juhul peab varalise vastutuse kohaldamiseks tööandja tõendama, kes töötajatest ja kui suures ulatuses kahju tekitas. Kuna kohtud ei ole K. Klaasi süüd puudujäägiga hagejale kahju tekitamises tuvastanud, tuleb hagi tema vastu jätta rahuldamata. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. detsembri 1999. a otsus osas, millega mõisteti välja Karin Klaasilt 14 786 krooni 70 senti kahju hüvitamiseks ja 791 krooni 45 senti riigilõivu AS Võru Empak kasuks. Jätta AS Võru Empak hagi Karin Klaasi vastu kahju hüvitamiseks rahuldamata. Kassatsioonkaebus rahuldada.
Tagastada Advokaadibüroole Koolmeister ja KO OÜ 10. jaanuaril 2000. a tasutud kautsjon 200 (kakssada krooni). A. Kull, J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.