Tööõigus › Muud tööõigusasjad

Poolte poolt mittevaidlustatud asjaolud Hageja ja kostja vahel sõlmiti 02.septembril 2002.a. tööleping, mille kohaselt kostja asus hageja juurde tööle projektijuhina. Ühtlasi allkirjastas kostja projektijuhi ametijuhendi, milles määratleti tema tööülesanded. Pooled sõlmisid ka individuaalse materiaalse vastutuse lepingu. Tööleping kostjaga lõpetati 13.aprillil 2007.a. 01.septembril 2006.a. allkirjastasid hageja ja OÜ K tööettevõtulepingu nr. xxxxxx. Lepingu objektis sai OÜ K kontor-laohoone ehitamine, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Kuivõrd kostja peamised tööülesanded olid seotud kütte-, ventilatsiooni-, kanalisatsiooni ning veesüsteemide ehitamisega ning tema töö tegemise kohaks oli Harjumaa, siis usaldas hageja ka OÜ K kontor-laohoone ehitustegevuse juhtimise puutumuses veetrassidega kostjale. 13.aprillil 2007.a. toimus ehitise üleandmise ülevaatus ning koostati akt nr. 16/07. Ülevaatuse akti punktis 5 toodi välja probleem seoses valesti ühendatud veetrassiga – tarbevee liitumine trassiga polnud tehtud vastavalt tellija esitatud välistrasside ehitusprojektis toodule. Liitumisel trassiga ei täidetud AS S M kui trassivaldaja poolt välja antud tehniliste tingimuste p. 1. ja 2 . nõudeid – enne liitumise tegemist trassile jäeti välja kutsumata AS S M veemajanduse inspektor ning liitumine tehti omavoliliselt ettekirjutatud De 50 torustiku asemel valesse liitumispunkti, De 100 tuletõrje veetrassi. Hageja nõue 27.novembril 2008.a. esitas tellija OÜ K hagejale kahjunõude 146 526,20 krooni suuruses summas, mis seisneb veetrassile uue projekti tellimises ja veetrassi ümberehitamistöödes. Hageja oli sunnitud kõnealuse summa tellijale hüvitama. Kostja põhilisteks tööülesanneteks olid ametijuhendi kohaselt: - ehitusdirektori ja juhatuse esimehe poolt ette antud igapäevase ehitustegevusega seotud tööde planeerimine, organiseerimine ja juhtimine (p.2.1.); - tiheda koostöö korraldamine ehitustööde tellijatega, alltöövõtjatega ja oma firmasisese struktuurijärgne tagamine (p.2.2.); - töö kaadriga ja kaadrimuudatusi puudutavate teepanekute esitamine juhatuse esimehele ja ehitusdirektorile (p. 2.3.); - pideva ülevaate omamine ehitusega kaasnevatest üldprobleemidest (p. 2.4.).

Kostja rikkus veetrassi projekti järgimata jätmisega ning S M AS’i esindajaga liitumise kooskõlastamata jätmisega ametijuhendis sätestatud tööülesandeid, millega tekitas hagejale otsest varalist kahju. Kui kostja oleks täitnud oma tööülesanded – kooskõlastades veetrassiga seotud muudatused ettenähtud korras, siis ei oleks hageja kandnud 146 526,20 krooni suurust kahju. Eelkõige rikkus kostja ametijuhendi p. 2.1., 2.2. ja 2.4. sätestatud tööülesandeid. 17.detsembril 2002.a. sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse lepinguga võttis kostja endale täieliku materiaalse vastutuse hageja poolt usaldatud vara ja muude materiaalsete väärtuste säilimise mittetagamise eest (lep. p.1). Lepingu p. 5 kohaselt loetakse kostja süüks nimetatud lepingu raames tegu või tegevusetust, mis Töötaja ametikohustuste mittetäitmise- või mittenõuetekohase täitmise tõttu põhjustas Tööandja vara vähenemise. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes TööK § 125, 128 lg 1 p 1, VÕS § 127 lg 1, 128 lg 1, 2, 3 ja TsMS § 162 lg 1, hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista otsene varaline kahju 146 526, 20 krooni suuruses summas; Menetluskulud, s.h. hageja õigusabi kulud, panna kostja kanda. Kostja vastuväidete osas märgib hageja järgmist – Töökorraldus hageja juures nägi välja nii, et Tallinnas asuvais ehitusobjekte juhtis ja nendega tegeles kostja I. S. . Kostja juhtis ka OÜ K tootmishoone ehitamist. Fakti, et kostja ülesannete hulka kuulus ka viidatud objekti juhtimine tõendab hageja nii kostja poolt koostatud hinnapakkumisega, tervisekaitseinspektsiooni analüüsiga ning tunnistajate ütlustega. Kostjaga on sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse leping, millega kostja on võtnud endale kohustuse vastutada oma ametikohustuste mittenõuetekohasest täitmisest põhjustatud kahju eest (lepingu p 5). Kostja põhjustas oma kohustuste mittenõuetekohase täitmisega (jättes kooskõlastamata trasside muudatused) hagejale otsest varalist kahju, mis seisneb hageja vara otsese vähenemises – hageja kohustub tasuma kolmandale isikule OÜ-le K 146 526.- krooni. Kostja on meelevaldselt tõlgendanud Riigikohtu 07.06.2008.a. otsust leides, et töötajale ei saa panna varalist vastutust individuaalse varalise vastutuse lepingu alusel, kui ei ole kindlaks määratud vara, mida töötajale ei ole usaldatud. Tegelikkuses on riigikohus kostja poolt lahendis jõudnud järeldusele, et ....Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kui kollektiivi liikmetega on sõlmitud individuaalse varalise vastutuse lepingud, piiritlemata igale töötajale usaldatud vara, puudub alus töötajate süüd eeldada. Sel juhul peab varalise vastutuse kohaldamiseks tööandja tõendama, kes töötajatest ja kui suures ulatuses kahju tekitas. Ülaltoodust tuleneb üheselt, et töötaja vastutab tööandja ees täieliku materiaalse vastutuse lepingu alusel, kuid tööandja peab tõendama töötaja süüd kahju tekkimisel. Hageja on oma väidete tõendamiseks esitanud : Hinnapakkumise OÜ K tootmishoone san.tehn.lisatööde osas, mille on allkirjastanud I. S. ning Tervisekaitseinspektsiooni Joogivee mikrobioloogilise analüüsi, milles proovivõtjana on märgitud I. S. . Kostja I. S. hagi ei tunnista. Vastuväidete märgib kostja, et kostja ja hageja vahel on 02.09.2002.a sõlmitud tööleping nr xxx (edaspidi Leping (hagiavalduse lisa nr 2)). Lepingu punkti 3.1 kohaselt asus kostja tööle projektijuhi

ametikohale. Lepingu punktist 3.5 tulenevalt tööülesandeid annab ja nende täitmist kontrollib vahetult objekti meister. Kostja allkirjastas 30.12.2002.a projektijuhi ametijuhendi (Edaspidi ametijuhend(hagiavalduse lisa nr 3)). Nähtuvalt ametijuhendist allus kostja ettevõtte (hageja) struktuuris ehitusdirektorile ja juhatuse esimehele. Ametijuhendi punkti 1.2. kohaselt juhindub projektijuht oma töös kehtivast seadusandlusest, töölepingust, ettevõtte töösisekorra eeskirjadest, käskkirjadest, korraldustest ja instruktsioonidest ning käesolevast ametijuhendist. Projektijuhi põhiülesanded on sätestatud ametijuhendi punktides 2.1. kuni 2.4. Kostja ja hageja sõlmisid 17.12.2002.a täieliku materiaalse vastutuse lepingu (edaspidi Materiaalse vastutuse leping(hagiavalduse lisa nr 5). Nähtuvalt Materiaalse vastutuse lepingu punktist 1. Töötaja, kes töötab Tööandja juures töölepingu nr xxx, 02.september 2002.a alusel projektijuhi ametikohal, võtab endale täieliku materiaalse vastutuse temale Tööandja poolt usaldatud vara ja muude materiaalsete väärtuste (edaspidi „vara“) säilimise mittetagamise eest. Kostja ja OÜ K, registrikood xxxxxxxx sõlmisid 01.06.2006.a töövõtulepingu nr xxxxxx, millega kostja kohustus ehitama OÜ K tellimusel büroo- ja laohoone, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Hageja ja kostja vahel lõppes töösuhe 13.04.2007.a. Hageja esitas 30.09.2008.a kostjale pretensiooni, milles hageja teavitas kostjat, et 13.04.2007.a toimus ehituse üleandmise ülevaatus ning koostati akt nr 16/07. Ülevaatuse akti punktis 5 toodi välja valesti ühendatud veetrassi probleem – tarbevee liitumine trassiga polnud tehtud vastavalt tellija esitatud välistrasside ehitusprojektis (OÜ E töö nr 23-06/1465) toodule. Hageja kohustas kostjat sõlmima veetrassi valesti tehtud liitumise osas OÜ-ga K probleeme lahendav leping. Kostja esitas hagejale 14.10.2008.a pretensioonile vastuväite.

Antud juhul on hageja seisukohal, et kostja rikkus veetrassi projekti järgimata jätmisega ning S M AS'i esindajaga kooskõlastama jätmisega ametijuhendis sätestatud tööülesandeid, millega tekitas hagejale otsest varalist kahju. Kostja on näinud kogu eelnimetatud OÜ-le K teostatud tööde jooksul ainult ühte OÜ H G poolt 2006.a koostatud OÜ K lao- ja büroohoone eelprojekti. Nimetatud projekti lisaks oleval joonisel (lisatud lisana nr 3) on 04.07.2006.a S M AS-i veemajanduse projektijuht V. V. andnud kooskõlastuse trasside asukoha kohta. Kostjale ei ole kunagi võimalike trasside muudatusi või muid projekte näidatud. Kostja on hagejale juba oma 14.10.2008.a vastuses teatanud, et OÜ-le K teostatud töö, büroo- ja laohoone ehitamine, juhiks oli hageja juhatuse liige H. K. , mitte aga kostja. Käesoleval ajal puuduvad mistahes muud tõsikindlad tõendid, mille puhul võiks vastupidist väita. Samuti on kostja oma vastuses välja toonud, et OÜ Ke objekti trasside läbirääkimisi käis pidamas S M AS'iga hageja tööjuht M. R. . Läbirääkimiste pidamine võimalike kooskõlastuste ja muudatuste osas ei olnud kostja ülesanne. Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Antud juhul ei ole hageja tõendanud, et kostja oli isikuks, kes juhtis OÜ-le K ehitatava töö- ja laohoone ehitust ning et kostja oli isikuks, kes pidi trasside võimalike muudatuste ja kooskõlastuste osas läbirääkimisi S Ma AS-ga pidama.

Varem oli teadaolevalt täieliku materiaalse vastutuse kohaldamist võimaldavate tööde ja ametikohtade loetelud kinnitatud haldusaktidega. Need ei ole tänapäeval täiel määral rakendatavad ning lepinguid võib sõlmida ka muud tööd tegevate isikutega, kuid seejuures peab lähtuma seaduse mõttest. Tavapäraselt sõlmitakse täieliku varalise vastutuse leping müüjate, laotöötajate, tellerite jt sarnaste töötajatega. Ehk isikutega, kes puutuvad kokku nendele usaldatud varaga. Riigikohus on oma 07.06.2000.a lahendis nr 3-2-1-57-00 leidnud põhjendatult, et töötajale ei saa panna varalist vastutust individuaalse varalise vastutuse lepingu alusel, kui ei ole kindlaks määratud vara, mis töötajale on usaldatud. Antud juhul ei ole kostjale usaldatud hageja poolt mingisugust vara, mille säilimist kostja oli kohustatud järgima. Kostja on seisukohal, et eeltoodud põhjendustel ei kohaldu kostja suhtes antud juhul poolte vahel 17.12.2002.a sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse leping. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes TsMS § 162 lg-tele 1 ja 2, 436 ja 438, kostja palub

Hagist ei selgu, millist tähtsust omab materiaalse vastutuse leping. Lepingu p-s 1 võtab kostja vastutuse „temale tööandja poolt usaldatud vara ja muude materiaalsete väärtuste säilimise mittetagamise eest“. Ei ole teada, millist vara hageja poolt kostjale usaldati. Lepingu sõlmimise ajal ei olnud OÜ-ga K seotud ehitustegevus veel alanud, mistõttu kumbki pool ei saanud lepingu sõlmimisel silmas pidada, et hageja poolt kostjale usaldatud vara hulka kuulub OÜ-le K veetrasside ühenduse tegemine. Pealegi ei ole viimatinimetatud juhul tegemist varaga. Tulenevalt leepingu p-s 1 esitatud sõnatusest ilmneb poolte tahe, et kostja sai vastutav olla ainult selle vara (s.o asjade) eest, mis anti kostja valdusesse (usaldati temale). Ka lepingu p-s 2 sätestatud töötaja kohustuste loetelu ei võimalda järeldada, et kostja võttis vastutuse tööandja majandustegevusega kaasnevate riskide eest. Kostjale teadaoleva tavapraktika kohaselt katab materiaalse vastutuse leping töötajale üle antud, kuid tööandja omandisse kuuluvate asjade säilimise kohustust. Materiaalse vastutuse lepingust ei saa kujuneda õiguslik instrument, et käsitleda töötajat garandina maandamaks ehitustegevusega kaasnevaid riske ja valeotsuseid. Seda aga hageja püüabki. Kohtuistung Hageja jääb oma nõude juurde ning palub hagi rahuldada. Kostja juhtis ka OÜ K tootmishoone ehitamist. Kostja ülesannete hulka kuulus objektil tööde juhtimine, mida tõendab hageja nii kostja poolt koostatud hinnapakkumisega, tervisekaitseinspektsiooni analüüsiga ning tunnistajate ütlustega. Kostja põhilisteks tööülesanneteks olid ametijuhendi kohaselt: - ehitusdirektori ja juhatuse esimehe poolt ette antud igapäevase ehitustegevusega seotud tööde planeerimine, organiseerimine ja juhtimine (p.2.1.); - tiheda koostöö korraldamine ehitustööde tellijatega, alltöövõtjatega ja oma firmasisese struktuurijärgne tagamine (p.2.2.); - töö kaadriga ja kaadrimuudatusi puudutavate teepanekute esitamine juhatuse esimehele ja ehitusdirektorile (p. 2.3.); - pideva ülevaate omamine ehitusega kaasnevatest üldprobleemidest (p. 2.4.). Kostjaga on sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse leping, millega kostja on võtnud endale kohustuse vastutada oma ametikohustuste mittenõuetekohasest täitmisest põhjustatud kahju eest (lepingu p 5). Kostja põhjustas oma kohustuste mittenõuetekohase täitmisega, jättes trassiga liitumisel välja kutsumata trasside haldaja, AS S M esindaja hagejale otsest varalist kahju, mis seisneb hageja vara otsese vähenemises 146 526.- krooni. Objektile ei antud kasutusluba, OÜ K tellis uue projekti ning tööde teostaja ning objekti lõpparvest jättis hagejale tasumata 146 526 krooni. Kostja vaidleb hagile vastu märkides, et iga kahju hüvitamise hagi korral (olgu see lepinguline või lepinguväline) on oluline jälgida kahju hüvitamise koosseisu. Kostjale etteheidetud teo (tegevusetuse vormis) ja OÜ-l K tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos Hageja seaduslik esindaja selgitas eelistungil, et kostja poolne rikkumine seisnes veetrassi valdaja (AS S M) esindaja mittekutsumises veetrassi ühenduse tegemisele. Samaaegselt selgus, et ajaks, mil trassi valdaja oleks tulnud välja kutsuda, oli veetrass juba välja veetud e teisisõnu veetrassi ehitustööd olid sisuliselt lõpetatud.

Seda, et trassivaldaja ühenduse tegemise juures ei olnud on väljaspool vaidlust. Vaidluse all on põhjuslik seos veetrassi valdaja väljakutsumata jätmise (etteheidetud tegevusetus) ning OÜ-l K (edaspidi nimetatud „K“) tekkinud kahju vahel. Vastavalt hageja seadusliku esindaja selgitustele seisnes Ke kahju kulutustes, mis tuli tasuda veetrassi üleviimiseks teise kohta. Samas kinnitas hageja seaduslik esindaja, et enne veetrassi tööde teostamist oli K viinud projekti sisse muudatused, mis puudutasid veetrassi liitumiskoha asukohta. Vaidlus puudub selles, et veetrass paigutati maasse vastavalt muudetud projektile, et ehitaja pidi projekti järgima ja et uues liitumiskohas üldse puudus joogiveetrass, millega liituda. Kõike eeltoodut kokku võttes on kostja jätkuvalt seda meelt, et kostjale ette heidetud rikkumise (s.o AS S M esindaja väljakutsumata jätmine) ja Ke kahju vahel puudub põhjuslik seos. See tähendab, et rikkumine on küll aset leidnud, kuid see rikkumine ei viinud kahju tekkeni. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-149-05 märkinud, et põhjuslik seos on olemas, kui ilma kostjale etteheidetava teota ei oleks tagajärge saabunud. Seega peaks tegema mõttelise eksperimendi ning hindama, kas K oleks pidanuks veetrassi viima teise kohta ka siis, kui veetrassi valdaja oleks välja kutsutud. Hageja hinnangul ta oleks pidanud seda tegema, sest selle vajadus tulenes asjaolust, et kohas, kus projekti järgi pidanuks ühendus joogivee trassiga toimuma, vajalik joogivee trass üldse puudus (trass oli hoopis teisel pool teed). Ka olukorras, kus trassi valdaja oleks välja kutsutud, oleks trassi tulnud ikkagi üle viia. Puudub õigusvastasus kannatanu ees Õigusvastasus ei saa olla abstraktne: keegi rikkus midagi kuskil kellegi ees. Õigusvastasus on alati konkreetne: kahju tekitaja õigusvastane käitumine kannatanu ees. Kannatanuks on aga tsiviilasjas OÜ K, sest just OÜ-l K tekkinud kahjust sai kõik alguse. Ehkki hagis on märgitud, et kostja tekitas talle (s.o hagejale, mitte Kele) kahju, lubavad hagi asjaolud ja tõendid väita, et hageja kahju tekkis Ke kahju hüvitamise tagajärjel. Samas leiab hageja, et kahju hüvitamise fakt iseenesest ei aseta hagejat kannatanu positsiooni. Järelikult Kontrollides kostja võimalikku vastutust OÜ K kahju eest, tuleb hinnata, millist OÜ K huve kaitsvat käitumiskohustust kostja rikkus. TLS § 50 p 3 kohustas kostjat hoiduma tegudest, mis kahjustatavad kolmandate isikute vara. Tegemist on seadusest tuleneva käitumiskohustusega, kuid hageja ei ole sellele tuginenud. Hageja tugineb lepingust tuleneva käitumiskohustuse rikkumisele. Hagi lk 2 viimases lausega (ametijuhendi rikkumine) heidetakse selgelt ette lepingulise kohustuse rikkumist. Probleem seisneb selles, et kuivõrd leping sidus ainult hagejat ja kostjat, saab lepingulise kohustuse rikkumine kvalifitseeruda õigusvastasena ainult hageja, mitte aga OÜ K ees. Samas on ilmne, et väites kostja vastutust OÜ K kahju eest, oleks kostja pidanud rikkuma OÜ K huve kaitsvat normi (õiguslikku käitumiskohustust). Sellist rikkumist aga kostjale ette ei heideta. Seega joonestub hagist välja omapärane konstruktsioon, kus õigusvastane tegu (eeldades selle olemasolu) on toimunud hageja suhtes, kuid kahju on tekkinud kolmandal isikul. Kirjeldatud konstruktsioon ei täida käesolevas asjas lepingulise kahju hüvitamise koosseisu. Hagejal kahju tekkimine ei ole piisavalt tõendatud.

Hageja on selgitanud, et tema kahju tulenes Ke kahju hüvitamisest tasaarvestuse korras. Samas on tasaarvestuse faktiline asetleidmine jäänud jutu tasandile. Kirjalikke dokumente selle kohta ei leidu. Puuduvad igasugused tõendid muuhulgas selle kohta, et väidetava tasaarvestuse ajal oleks pooltel olnud vastastikuseid nõudeid, mida üldse tasaarvestada. Riigikohus on leidnud (tsiviilasi nr 3-2-1-102-08 p 19), et tööandja saab töötaja vastu esitada tekitatud kahju hüvitamise nõude ainult juhul, kui tööandjal on kahju reaalselt kantud. Praegusel juhul on kahju reaalset kandmist tasaarvestuse tagajärjel võimatu hinnata ja tuvastada, sest puudub igasugune kontrollitav info, kas ja milliseid nõudeid üldse tasaarvestati ning millal see toimus. Kokkuvõte Ülaltoodud asjaoludele tuginedes kostja palub: jäta hagiavaldus täis ulatuses rahuldamata; kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja on esitanud

teiselt firmalt ja nõudma tööraha sisse täiendavate kulutuste eest veetrassi ehitamisel (tl 66).

Kohtu otsuse põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad ning hinnanud asjas kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata . Poolte poolt mittevaidlustatud asjaolud Hageja ja kostja vahel sõlmiti 02.septembril 2002.a. tööleping, mille kohaselt kostja asus hageja juurde tööle projektijuhina. Töö sisu iseloomuks on tööde oganiseerimine. Tööülesandeid annab ja nende täitmist kontrollib vahetult objekti meister. Tööleping nr xxx on lõpetatud 13.aprillil 2007.a. Kostja poolt on allkirjastatud projektijuhi ametijuhend, milles määratleti tema tööülesanded. Pooled sõlmisid ka individuaalse materiaalse vastutuse lepingu. Tööleping kostjaga lõpetati 13.aprillil 2007.a. 01.septembril 2006.a. allkirjastasid hageja ja OÜ K tööettevõtulepingu nr. xxxxxx. Lepingu objektis sai OÜ K kontor-laohoone ehitamine, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Projektijuhi I. S. ametijuhendist p 2.1 tulenevalt on projektijuhi põhiülesandeks Ehitusdirektori ja juhatuse esiehe poolt ette antud igapäevase ehitustegevusega seotud tööde planeerimine, organiseerimine ja juhtimine. Punktis3.6 toodud kohustusena on olla pidevalt ühenduses tekkijatega ja töödejuhatajatega, et ette tulla võivate ettenägematute tööde osas leida kiire ja professionaalsel tasemel lahendus, informeerides probleemidest eelnevalt ehitusdirektorit ja juhatuse esimeest ja kirjalikult vormistama vajalikud dokumendid või lisaaktid, lepingute täiendused jne (tl.6-7). Hageja ja kostja vahel on 17.12.2002.a sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse leping. Punktis 1 toodu kohaselt on töötaja , kes töötab tööandja juures töölepingu nr xxx 02.september 2002.a alusel projektijuhi ametikohal, võtnud endale täieliku materiaalse vastutuse temale tööandja poolt usaldatud vara ja muude materiaalsete väärtuste (edaspidi „vara“) säilimise eest (tl 8-9). 22.09.2008 on OÜ K saatnud AS-le X hoiatuskirja milles märgib, et AS-l X on täitmata OÜ K ees kohustused veetrassi ehitamise osas ning juhul kui AS X ei täida ehituslepingust tulenevaid kohustusi 15.10.2008.a, on OÜ K sunnitud tellima töö teiselt firmalt ja nõudma tööraha sisse täiendavate kulutuste eest veetrassi ehitamisel (tl 66). OÜ K on 27.11.2008.a. esitanud AS X vastu kahjunõude, milles märgib, et K OÜ tellis ise veetrassi ehituse ja soovib, et AS X hüvitaks tehtud kulutused. Tehniline dokumentatsioon 49 548.20 Teostus 96 878.00 Kokku 146 526.20 krooni (sisaldab 18% käibemaksu). OÜ K on palunud tasuda antud summad K OÜ arveldusarvele (tl 10). Materiaalõiguslik regulatsioon Tööandja ja töötaja on TLS § 48 lg 1 p 3 järgi vastastikku kohustatud mh hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute vara. TLS § 50 Töötajal kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks peavad esinema järgmised tingimused: otsene tegelik kahju, kahjutekitamise õigusvastasus, põhjuslik seos tekitatud kahju ja töötaja tegevuse või tegevusetuse vahel ja töötaja süü.

Töökoodeksi (TööK) § 125 järgi kannavad töötajad materiaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju korral. Otsese kahju alla kuuluvad ka kahju tekitamise tõttu kantud kulud. Eeltoodud sätte kohaldamise eelduseks on see, et pooled on töölepingus leppinud kokku materiaalses vastutuses. TööK § 125 lg 1 alusel kannavad töölised ja teenistujad ettevõttele tekitatud kahju eest vastutust üksnes siis, kui kahju tekkimine oli kausaalselt seotud töötajate õigusvastase käitumisega, st töötaja oli kahju tekitamises süüdi. Süü tõendamise kohustus lasub tööandjal. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1,2,3 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kostja on oma vastuväidetes tuginenud muu hulgas ka nõude aegumisele. Kohtuistungil kostja aegumise kohaldamist ei taotlenud. Lähtudes TööK § 125 lg 1 esimesest lausest, võib tööandja nõuda töötajalt üksnes otsese tegeliku kahju hüvitamist Kui töötaja põhjustab töölepingu rikkumisega tööandjale kulutusi, sh maksete näol kolmandale isikule, saab tööandja nõuda töötajalt omakorda nende kulutuste hüvitamist, kui kulutused on kas reaalselt kantud või nende kandmine on kindel, nt jõustunud on tööandjat hüvitamiseks kohustav kohtulahend või ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes lepinguga. Kuni 30.06.2009.a kehtinud ITLS § 7 lg 1 sätteid tuleb tõlgendada selliselt, et töötaja vastu suunatud töölepingust tuleneva kulutuste hüvitamise nõude aegumistähtaeg ei alga üldjuhul enne, kui tööandja kandis kulutused, mille hüvitamist ta võib töötajalt nõuda. Sellega saab võrdsustada aja, kui kulutuste väljamõistmise kohta tööandjalt kolmanda isiku kasuks jõustus kohtulahend või kui tööandja tunnustas hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes viimasega sõlmitud kokkuleppes. Täiendavad tööd teostati OÜ K tellimusel AS A poolt novembris 2008.a. 15.10.2008.a. sõlmitud ehituslepingu alusel (tl 66, 70), ning kulutuste hüvitamist nõuti AS-lt X 27.11.2008.a. (tl 10). Hageja ja tunnistaja G:t kinnitusel on kahju kandnud AS X, kellele jättis AS K lõpparves 146 526,20 krooni tasumata. Hageja on hagi esitanud 22.12.2008 (tl 1-3) ning seega ei saa lugeda nõuet aegunuks. Kohtu otsuse põhjendused ja lõppjäreldus Hageja on tuginenud oma nõudes töötaja vastu Töök § 128 lg 1 p 1, mille kohaselt vastavalt NSV Liidu seadusandlusele kannavad töölised ja teenistujad materiaalset vastutust nende süü läbi ettevõttele, asutusele või organisatsioonile tekitatud kahju täies ulatuses, kui töötaja ning ettevõtte, asutuse või organisatsiooni vahel on vastavalt

Töök § 128 lg 2 sõlmitud kirjalik leping selles, et töötaja võtab endale täieliku materiaalse vastutuse temale hoiule või muuks otstarbeks antud vara ja muude väärtuste mittesäilimise eest. Kostja põhjendatult leidnud, et antud juhul ei kohaldu kostja suhtes poolte vahel 17.12.2002.a sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse leping. Täieliku materiaalse vastutuse lepingu alusel kannavad töötajad täielikku materiaalset vastutust neile vastutavale hoiule või muuks otstarbeks antud puudujäägi eest, mis ulatub üle kehtestatud kaonormide. Töök § 128 lg-st 2 tulenevalt kirjalikke lepinguid täieliku materiaalse vastutuse kohta võib ettevõte, asutus või organisatsioon sõlmida töötajatega, kes töötavad ametikohal või teevad töid, mis on vahetult seotud neile antud väärtuste hoidmisega, töötlemisega, müügiga (väljaandmisega), veoga või tootmisprotsessis kasutamisega. Viidatud sätte põhjendamatult lai tõlgendamine ei ole kohane. Pole mõeldav, et iga töötaja kannaks kõigi varade eest, millega ta töö tegemisel kokku puutub täielikku varalist vastutust. Täieliku materiaalse vastutuse lepinguis võib sõlmida ka muud tööd tegevate isikutega, kuid seejuures peab lähtuma seaduse mõttest. Tavapäraselt sõlmitakse täieliku varalise vastutuse leping müüjate, laotöötajate, tellerite jt sarnaste töötajatega, ehk isikutega, kes puutuvad kokku nendele usaldatud varaga. Pooled ei ole määratlenud vara, mille säilimise eest kostja kohustub vastutama. Kostjale etteheidetud teo (tegevusetuse vormis) ja OÜ-l K tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Vaidlus puudub selle üle, et OÜ K tööde tellijana soovis ehitustööd teostada ökonoomselt ning seetõttu kõigi osapooltega kooskõlastatult otsustati projekteerida veetrassi liitumispunkt hoonele lähemalasuvasse trassi. Projekt on 04.07.2006.a. kooskõlastatud S M AS veemajanduse projektijuhi V. V. (tl 29) kõik osapooled olid kuuni trassi rajamiseni ning isegi selle ühendamiseni teadlikud, et tegemist on joogivee trassiga ning liitumine on lubatud. Alles hilisemalt selgus, et tegemist oli tuletõrje veevõtu trassiga kuhu liitumine ei ole lubatav ning seetõttu ei väljastatud kasutusluba. Tunnistaja T. T. ütluste kohaselt projekteeris objekti H G OÜ. Tellija OÜ Kega otsiti ökonoomsemat lahendust veetrasside rajamiseks ning otsustati liitumispunkt teha objektile lähemale. S M AS-ga kooskõlastati muudatused ning saadi ehitusluba. Tellija huviks oli ökonoomsemalt ehitada. Kõik kooskõlastused saadi projekteerimise käigus. Joogiveeühenduse osas osutus lahendus vääraks kuna tegemist oli tuletõrje veevõtu trassiga. SA S M oleks pidanud seda teadma. Nõue SA S M veemajanduse juhataja kohale kutsuda peaks tulenema projektist. Seda, et kohale kutsutakse trasside haldaja on normaalne nõue ning seda peaks vajalikuks pidama projekteerija. Tunnistaja G. T. ütluste kohaselt pöördus ta OÜ K esindajana projekteerija poole, et veetrasside lahendus ökonoomsemalt läbi viia. Liitumispunkti majale lähemale ehitamine kooskõlastati projektil AS S M esindajatega. Peale liitumist tuli AS S M esindaja, kes teavitas, et liitumine on toimunud vale veetrassiga. Liituti ekslikult tuletõrje veevõtutrassi. Väidetavalt oleks pidanud liitumist kontrollima S M esindaja. Kasutusluba ei antud ning nõuti uut liitumist uue trassiga. Kuna osapooled vaidlesid, siis tellis OÜ K uue projekti ja tööde tegija. OÜ K maksis täiendavate tööde eest. Hilisemalt tehti AS-ga X tasaarveldus, OÜ K jättis osaliselt lõpparve suurusjärgus umbes 150 000 krooni maksmata. Seega kaudselt maksis AS X selle kinni. AS X poolt juhtis torutöid I. S. .

Joogiveetrassi projektil märgitud asukohas ei paiknenud. Väidetav kahju on tekkinud seoses OÜ K poolt uue projekti tellimisega veeühenduse loomiseks ning teostatud töödes ja materjali maksumuses. Uus liitumine rajati teisele poole sõiduteed ning seetõttu osutusid teostatud tööd ka kulukaks. Veetrass oli algselt rajatud vastavalt projektile. AS S m esindaja kohalekutsumine veetrassiga ühenduse teostamiseks ei oleks midagi muutnud. Täiendav projekt, materjalid ning uues kohas joogiveetrassiga liitumiseks tehtavad tööd oleksid ikkagi kaasnenud sõltumata I. S. tegevusest või tegevusetusest. Põhjendatud on kostja vastuväide mille kohaselt hagejal kahju tekkimine ei ole piisavalt tõendatud. Nõude aluseks OÜ-l K tekkinud kahju, see hüvitati hageja poolt ning hageja soovib omakorda hüvitist kostjalt. Seega omab tähtsust, kas ja millises ulatuses OÜ-l K üldse kahju tekkis ning kas ja millistel põhjustel hageja selle eest vastutas. Asjaolu, et hagejale esitati OÜ K poolt kahjunõue ja arved ei tõenda AS.l X tekkinud kahju. Tõendeid OÜ K ja X kokkulepete või tasaarvelduste kohta hageja esitanud ei ole. OÜ K tellijana esitas H G OÜ-le taotluse muuta esialgset projekti joogivee veetrassi liitumispunkti osas. Muudatuse kooskõlastas AS S M. Peale trassitööde tegemist vastavalt muudetule ja kooskõlastatud projektile ilmnes, et uues liitumispunktis ei ole võimalik liitumist teha joogiveetrassi puudumise tõttu. See omakorda tõi kaasa vajaduse viia veetrassi liitumispunkt teise kohta, millega seotud kulutusi kostjalt nõutakse. Sellise olukorras on nn lisakulutuste tegemine põhjustatud OÜ K poolt algatatud projektimuudatustest ning AS Saku maja poolt antud kooskõlastusest. Puudub alus käsitleda lisakulutusi kahjuna, sest lisakulud ei ole toimunud AS X poolt lepingurikkumise tagajärjel. Seega kuna poolte vahel 17.12.2002.a sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse leping ei ole käesoleva vaidluse puhul kohaldatav ning ei esine vastutuse aluseks olevaid tingimusi jätab kohus AS X hagi I. S. vastu rahuldamata. Menetluskulud TsMS §162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse hageja kahjuks jättes hagi täies ulatuses rahuldamata. Seega tuleb antud juhul jätta asja menetlusega kaasnenud menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. §174 lg 1 ja 2 sätestavad, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Seega ei määra kohus otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, vaid teeb seda iseseisva määrusega pärast käesoleva lahendi jõustumist poole sellekohase taotluse alusel.

Aivar Pellja kohtunik

11.06.2010.a.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.