Kohtulahend

Hageja leidis, et tegelikult ei toimunud töö ümberkorraldamist, mis andnuks põhjust koondamiseks. Uus tegevjuht täitis tegevdirektori ülesandeid. Uuest reglemendist hagejale ei teatatud, kuid ta on võimeline neidki ülesandeid täitma. Hageja on kauem töötanud kui uus tegevjuht. Tööalaseid võimeid ei ole keegi hinnanud ega võrrelnud.

Sellel käskkirjal ei ole allkirja ega kuupäeva. Kohus leidis, et TPIK 22. jaanuaril 1998. a väljastatud palgatõend ei kajasta hageja palga tegelikku suurust, vaid see väljendab H. Otsa poolt omavoliliselt suurendatud kuupalka. II. Kassatsioonkaebused ja nende põhjendused Hageja kassatsioonkaebus Hageja palus muuta osaliselt apellatsioonikohtu otsust ja kostjalt välja mõista keskmise palga töölt sunnitud puudumise aja eest 56 265 krooni arvutatuna kuupalgast 2850 krooni ning ajavahenikus 15. september kuni 18. detsember 1997. a vähemmakstud töötasu koos viivisega 8939 krooni. Apellatsioonikohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnorme ja hindas ebaõigesti tõendeid. Hagejale makstavad hüvitised tuleb arvutada lähtudes kuupalgast 2850 krooni. 1997. aastal puudus TPIK-l juhatus ja juhatuse esimees. Hageja täitis esimehe puudumisel tema ülesandeid. Hagejal oli seetõttu õigus ise muuta oma töötasu suurust. Kostja seda ei vaidlustanud ja on hageja tegevuse tagantjärgi heaks kiitnud. Asjaolu, et töölepingus ei kajastu töötasu suuruse muutmine, ei tee töötasu suurendamist seadusevastaseks. Kostja 22. jaanuari 1998. a õiend hageja palga kohta kinnitab poolte kokkulepet hageja 2850 kroonise kuupalga kohta. Ka töövaidluskomisjoni 25. veebruari 1998. a otsuses on hageja töötasuks märgitud 2850 krooni. Apellatsioonikohus arvutas hüvitise ebaõigesti, lähtudes 2200 kroonisest kuupalgast. Hageja nõue vähammakstud töötasu saamiseks ei ole aegunud. Apellatsioonikohus hindas tõendeid ebaõigesti. Hüvitise nõudes tegi töövaidluskomisjon otsuse 18. detsembril 1997. a, lähtudes kuupalgast 2200 krooni. Hagejal puudus võimalus selle tõendi ümberlükkamiseks, sest kostja ei esitanud hageja keskmise palga tõendit. Ühekuuline tähtaeg kohtusse pöördumiseks ei olnud aegunud, kuna hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 22. jaanuaril 1998. a, kui kostja esitas dokumendi hageja palga suuruse kohta. Vähemmakstud palga saamiseks esitas hageja töövaidluskomisjonile avalduse ettenähtud neljakuulise tähtaja jooksul 19. märtsil 1998. a. Töövaidluskomisjon lõpetas selles asjas menetluse 24. aprillil 1998. a ning sellest ajast algas hagi esitamise ühekuuline tähtaeg. Hageja esitas tähtaegselt hagi kohtusse 15. mail 1998. a. Kostja kassatsioonkaebus Kostja palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi jätta rahuldamata. Kohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. TLS § 98 lg 1 annab tööandjale õiguse lõpetada töötajaga tööleping koondamise tõttu varem töötanud töötaja tööle ennistamisel. See on tööandja õigus, aga mitte kohustus. Kui tööandja seda õigust ei kasuta, kuulub kohaldamisele TLS § 99 lg 2, mille kohaselt koondamisel eelistatakse isikuid, kellel on paremad tööalased näitajad. Tööandjal on õigus lähtuda TLS § 98 lg 1 sätestatud kõigist koondamise juhtudest. TPIK töös toimusid ümberkorraldused, mille hulgas korraldati ümber ka tegevdirektori töö. Seetõttu oli tööandjal seaduslik alus kohaldada TLS § 98 lg 1 järgi koondamist töö ümberkorraldamise tõttu. TPIK 11. novembri 1997. a üldkoosolekul võeti vastu tegevjuhi uus tööreglement, milles sätestati nõuded tegevjuhi kogemuste, teadmiste ja isikuomaduste kohta, sest

TPIK liikmed ei olnud rahul senise tegevdirektoriga, kellel puudusid vajalikud töökogemused ja isikuomadused. Tööandjal oli õigus lähtudes TLS §-st 99 töötajaid võrrelda. TPIK analüüsis hageja tööd ja leidis selles finantsdistsipliini rikkumisi, üldkoosoleku otsuste mittetäitmist ning oskamatust suhelda. Üldkoosolekul leiti, et hageja ei sobi tegevdirektoriks ja kuna uue tegevjuhi tööga olid kõik rahul, siis tuli hageja koondada. III. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. TLS § 86 p 3 järgi on tööandjal õigus töötajaga töölepingu lõpetamiseks koondamise tõttu. See võib juhtuda siis, kui tööandja majanduslikel põhjustel ei suuda enam töötajat tööga kindlustada, s.t kui töö lõpeb töötaja jaoks üldse või tema poolt kokkulepitud tingimustel. TLS § 98 lg 1 loetleb alused, mille puhul on tööandjal õigus töötajaid koondada: töömahu vähenemine, tootmise või töö ümberkorraldamine, varem töötanud töötaja tööle ennistamine ja muud juhud, mis tingivad töö lõppemise. Kui tööandjal on tekkinud koondamise vajadus, peab tööandja arvestama töötaja töölejäämise eelisõigusega TLS § 99 järgi. Selleks peab tööandja töötajaid võrdlema ja hindama lähtudes objektiivsetest tööalastest näitajatest, ning töölejätmisel eelistama neid, kes on edukamalt tööülesandeid täitnud, kel on suuremad erialased teadmised, oskused, vilumus, kes on oma teadmisi ja oskusi tulemuslikumalt kasutanud. Eeltoodust tulenevalt peavad kohtud vaidlust lahendades hindama, kas tööandjal oli tekkinud vajadus töötajat koondada ja kas tööandja järgis koondamisel töötaja töölejäämise eelisõigust. Töötaja töölejäämise eelisõigust tuleb hinnata koondamise iga aluse puhul, see tähendab ka siis, kui koondamise aluseks on varem töötanud töötaja tööle ennistamine. Apellatsioonikohtu seisukoht, et pärast tööle ennistamist enam töötajat koondada ei saa, ei ole seadusega kooskõlas. Uue töötaja koondamine varem töötanud töötaja tööle ennistamisel on tööandja õigus, aga mitte kohustus. Töötaja tööle ennistamisel taastub töösuhe ja tööandjal on õigus temaga töölepingu lõpetamiseks, kui esineb mõni töölepinguseaduses selleks ettenähtud alus. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta ja õigusliku hinnanguta töölepingu lõpetamise käskkirja ja selle alusel hagiavalduses esiletoodud asjaolud. 26. veebruari 1998. a käskkirjas, millega tööleping lõpetati, põhjendati hageja koondamist töö ümberkorraldamisega ja tegevjuhi ametikoha loomisega ning tegevjuhi ametikohale vastavate nõuete kehtestamisega, mille tõttu ei olnud enam võimalik hagejat tööga kindlustada. Selle koondamise aluse vaidlustas hageja hagiavalduses. Poolte vaidluse ajal esimese astme kohtus pidas hageja töölepingu lõpetamist ebaseaduslikuks veel teiselgi alusel seetõttu, et tema tööle ennistamisel oleks tööandja pidanud koondama vahepeal töölevõetud uue tegevjuhi. Linnakohtu otsuse põhjendavas osas ei ole märgitud, milline oli hageja koondamise alus, küll aga anti põhjalik hinnang TLS § 99 järgi uue töötaja töölejäämise eelisõigusele. Kuna apellatsioonikohus tõlgendas vääralt materiaalõiguse normi ja tunnistas töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks mitte sellel alusel, mis oli esitatud hagiavalduses ja mille kohta tegi otsuse esimese astme kohus, siis jäi

apellatsiooni korras TsMS § 319 lg 1 järgi sisuliselt kontrollimata esimese astme kohtu otsuse seaduslikkus ja põhjendatus, mida kohus peab tegema asja uuel läbivaatamisel. TLS § 26 lg 1 p 3 kohaselt on töölepingu kohustuslikuks tingimuseks kokkulepe töötasu kohta, mida saab muuta vaid poolte kokkuleppel (TLS § 59 lg 5). Apellatsioonikohus tuvastas, et hageja kuupalk töölepingu järgi oli 2200 krooni ja esitatud tõendid ei kinnita palga suuruse muutmist poolte kokkuleppel. Apellatsioonikohtu otsuses on õigesti lahendatud vaidlus palga suuruse üle. Kassatsioonkaebuse väide, et hagejal oli tegevdirektorina õigus ise oma palka muuta ja tööandja kiitis selle hiljem heaks, makstes lõpparveid lähtudes kuupalgast 2850 krooni, ei ole kooskõlas töölepingu tingimustega ega seadusega. Hageja ei olnud ise endale tööandja ega saanud endaga kokku leppides palgatingimusi muuta. Poolte kokkulepet palgatingimuste muutmiseks ei ole märgitud töölepingus ja kohtule ei ole esitatud ka muud tõendit, mis kinnitaks, et kostja oleks hagejaga kokku leppinud suuremas palgas, kui töölepingus märgitud. Tõendeid, et palgatingimused muutusid paremaks tulenevalt seadusest, haldusaktist või kollektiivlepingust, mis kohustaks tööandjat suuremat palka maksma, ei ole kohtule esitatud. Asjaolu, et tööandja on maksnud lõpparveid arvutatuna kuupalgast 2850 krooni, ei ole tööandja heakskiit suurema palga maksmiseks, vaid tööandja suva, mis ei muuda töölepingus kokkulepitud palgatingimusi. Kuna hagejal ei ole alust suurema palga järgi arvutatud hüvitiste nõudmiseks, siis ei ole põhjust nõude aegumise üle arutleda. Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. oktoobri 1999. a otsus ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kostja kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Advokaadibüroole Rutt Teeveer 24. novembril 1999. a tasutud kautsjon 438 (nelisada kolmkümmend kaheksa) krooni. A. Kull, J. Luik, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.