Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

näiteks pere ja laste olemasolust, mis arvestades ülalviidatud Riigikohtu lahendiga pole asjakohane. Muude kriteeriumite kasutamisel lähtuti subjektiivsetest iseloomustustest, mitte aga objektiivselt tõestatavatest uuringutest ja arvestustest. Arvestamata oli jäetud muuhulgas iga õpetaja osa tema õpilaste poolt riigieksamitel saadud keskmistest hinnetest, mis on üks olulisematest ja objektiivsematest kriteeriumidest käesolevas asjas ning õpetaja hindamisel. Samal ajal tegi kostja vigu olemasolevate ebatäielike kriteeriumite hindamisel. Kostja poolt ettevalmistatud "vene keele ja kirjanduse õpetajate hindamise tabelist" tuleneb, et hagejat loeti mittevastavaks a) distsipliini, b) pere ja laste, c) tänukirjade olemasolu, d) täiendkoolituse läbimise, e) olümpiaadidest osavõtu ja f) õpilaste rahulolu puudutavatele kriteeriumitele. Kõigi eelpool loetletud kriteeriumite osas eksis kostja hageja suhtes. Kostja poolt hageja suhtes rakendatud distsiplinaarkaristused olid individuaalseid töövaidlusi lahendatavate organite poolt täies mahus tühistatud (lisa 4 - Ida-Viru Maakohtu xxxx otsus tsiviilasjas nr. xxxx, lisa 5 -töövaidluskomisjoni xxxx otsus töövaidlusasjas nr xxxx). Muudele objektiivsetele ja kontrollitavatele alustele pole kostja kõnealuse kriteeriumi käsitlemisel tuginenud. Hageja direktori A. S poolt 10.septembril 2003.a hagejale välja antud soovituskiri ei luba kuidagi jõuda järeldusele, et distsipliini puudutav kriteerium pole täidetud. Arvestades eeltooduga tuli lugeda hageja distsipliini kriteeriumile vastavaks. Arusaamatutel põhjustel pani kostja hagejale miinuse "pere ja lapsed" eest, kuigi kostja on abielus ja kasvatab tütart . Kostja eksis samuti seoses tänukirjade olemasoluga. Enne kostja poolt ebaseaduslikult töölepingu korduvat lõpetamist läbis hageja perioodiliselt täiendkoolitusi. Hageja õpilased osalesid edukalt ka korduvalt erinevatel kirjandite konkurssidel. Samuti ei nõustu hageja kostjaga õpilaste rahulolu puudutava kriteeriumiga. Õpilaste poolt hagejale kingitud kaartide ja väljavõttega kirjanditest on tõendatud õpilaste soe suhtumine hagejasse. Selgelt ilmneb, et rahulolu andmeid oli kogutud neilt õpilastelt, kes õpetajaga rahul ei olnud. Lisaks kostjale teadaolevalt, käitusid mõned kostja kolleegid ebaeetiliselt, lubades endale oma tundides õpilastega hageja üle arutada halvas valguses, kutsudes õpilasi üles hageja vastu pealekaebusi kirjutama. Täiendavalt eeltoodule vaidlustab hageja temaga töölepingu lõpetamisel TLS § 98 lg-s 1 sätestatud eelduste olemasolu esinemise. Kostja kohustub tõendama tegeliku koondamissituatsiooni olemasolu. Kooskõlas TLS § 117 lg-ga 1 kohustub kostja maksma hagejale keskmist palka sunnitud töölt puudumise aja eest. Kostja poolt töövaidluskomisjonis esitatud materjalidest lähtuvalt töötas hageja täiskuudena mais, juunis, juulis ja augustis ning igakuine palk oli 8 260 krooni. Septembris töötas hageja 5 tööpäeva ja sai palgana 2065; seega septembri ees kohustub kostja hagejale saamata jäänud palgana välja maksma 6 195 krooni (8 260 - 2 065). Hüvitamisele kuuluv saamata jäänud palk perioodil oktoober - november moodustab 16 520 krooni (8 260 x 2). Kokku saamata jäänud palga nõude suuruseks on 22 715 krooni (6 195 + 16 520). Kostja esitatud materjalidest tuleneb ühtlasi, et hagejale lõpparvena maksmisele kuuluvast summast oli kinni peetud 2003.a makstud koondamishüvitis summas 22 840 krooni. Seega võtab kostja omaks faktilise asjaolu, et hagejale lõpparvena makstud summa oli 22 840 krooni võrra väiksem. 2003.a toimunud koondamisel hagejale makstud hüvitise 2007.a lõpparvest kinnipidamiseks puudub seaduslik alus. Arvestades kõnealuse väidetava nõude töötaja õigusi piirava iseloomuga, pidi koondamishüvitise tagastamise võimalus seaduses olema sõnaselgelt välja toodud - kostja niisugusele õiguslikule alusele pole tuginenud. Oma olemuselt on koondamishüvitis lühiajaline toetus tööst ilmajäetud töötajale, mitte aga TLS §-s 96 sätestatud erisoodustus. Kostja tõlgendus nagu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise järel kuuluks koondamishüvitis tööandjale justkui tagastamisele tähendab sisuliselt, et koondamise ebaseaduslikkuse riisikot peaks kandma töötaja, mis kahtlemata pole õige arvestades tööseadusandluse eesmärgiga. Samuti pole hageja saanud kostjalt kätte 22 840 krooni suuruse koondamishüvitisega seotud tasaarvestamise avaldust kooskõlas VÕS §-ga 198. Seega pole asjas tasaarvestuseks vajalik eeldus täidetud ja tasaarvestamisega taotletud tagajärg (hagejale lõpparve 22 840 krooni

väiksemas summas maksmine) pole õiguslikult saabunud. Lisaks eeltoodule eksis kostja palgaseaduse §-s 36 sätestatud üldreegli vastu, mille kohaselt kinnipidamine on võimalik üksnes töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul. Eeltoodust tuleneb, et hagejale maksti lõpparvena välja nõutud summast 22 840 krooni vähem. TLS § 119 lg 2 kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte rohkem kui töötaja ühe kuu keskmine palk. Arvestades sellega, et töövaidluskomisjon mõistis kostjalt hüvitisena lõpparve kinnipidamise eest 6 631,90 krooni perioodi 11.september - 2. november, et viivitus ületab 30 päeva ja et hüvitise piirmääraks on ühe kuu keskmine palk, tuleb kostjalt hüvitisena täiendavalt välja mõista 1 628,10 krooni (8 260-6 631,90). Kokku hageja rahaliseks nõudeks kohtus on 47 183,10 krooni (22 715 (p.13) + 22 840 (14-16) + 1 628,1 krooni), mida kostja kohustub hagejale maksma. Kokkuvõttes palub hageja tunnistada töölepingu lõpetamine 07.septembril 2007.a. hagejaga ebaseaduslikuks, ennistada hageja tööle Xxxxes vene keele ja kirjanduse õpetajana, välja mõista Eesti Vabariigilt hageja kasuks 47 183,10 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja selgitab menetluse käigus täiendavalt, et kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-1800 on asjakohatu. Nimetatud lahendis tegeles tsiviilkolleegium küsimusega, kas ennistatud töötajat saab uuesti koondada (vt lähemalt ülalviidatud otsuse lk 4, p III, lg 3). Käesolevas asjas selle üle vaidlust ei ole, kostjale oli ette heidetud erinevatest ajaperioodidest pärinevate tööalaste näitajate omavahelist võrdlust, mis tulenevalt TLS § 99 lg. 2 ei ole lubatud. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-74-07 andis tsiviilkolleegium TLS § 98 lg. 1 tuginedes selgelt mõista, et ebaseaduslikult vallandatud töötaja ennistamisega kaasnevas koondamissituatsioonis tuleb eelistada ennistatud töötajat, koondades vahepeal tööle võetud töötaja. Nimetatud reeglit oli analüüsitud põhjendamaks, et TLS § 98 lg. 3 sätestatud nõue ei koorma tööandjat ebamõistlikult. Ekslik on kostja seisukoht, et tema pole uusi töötajaid vahepeal tööle võtnud. Ülalviidatud säte oli mõeldud töötajate õiguste kaitseks ettevõtete üleminekul, mitte aga faktilise olukorra kindlakstegemisel koondamisele järgnevas situatsioonis. Viide TLS §-le 6 ei tee olematuks seda, et kostja hindas töötajaid erinevate ajaperioodide alusel. Kostja ei lükanud ümber ka hageja väidet, et töölejäämise eelisõiguse väljaselgitamisel kasutati ebatäielikke ja asjassepuutumatuid kriteeriume, s.h. polnud hinnatud iga õpetaja õpilaste poolt riigieksamitel saadud keskmiseid hindeid. Kostja vastusele lisatud iseloomustused kinnitavad üksnes hageja väidet, et kostja lähtus töötajate hindamisel subjektiivsetest iseloomustustest, millel ei ole mingit pistmist TLS § 99 lg. 2 sätestatud tööalaste näitajatega. 3. septembri 2007.a hindamiskomisjoni koosoleku protokollist ja selle lisadest nähtuvalt põhineb kostja poolt kujundatud seisukoht iseloomustustel. Iseloomustuste andmine oli korraldatud sarnaselt "vanal ajal" toimunuga - igale konkreetsele "seltsimehele" iseloomustuse andmine oli tehtud teise "seltsimehe" ülesandeks, sellise iseloomustuse õigsus oli aprioorselt loetud piisavaks kaugele ulatuvate järelduste tegemiseks. Samas ei nähtu ühestki kostja poolt esitatud dokumendist, et koosolekul leidis aset arutelu või dokumentide uurimine, mis võiksid kinnitada iseloomustustes tehtud järelduste õigsust. Ülalviidatud koosoleku protokollist ei nähtu, et õpetajaid, keda hinnati, oleks koosolekule kutsutud, nendele küsimusi esitatud, nende märkuste ja arvamustega suuliselt ja vahetult tutvutud. Eelloetletud asjaolude põhjal ei ole võimalik asjas tuvastada tööalaste näitajate hindamist TLS § 99 lg 2 mõttes. Hageja puhul oli igakülgne ja objektiivsetele näitajatele tuginev võrdlus asendatud ühe kolleegi negatiivse arvamuse talletamisega protokollis. Veenev ei ole kostjapoolne selgitus, et tegelikult hinnati kõike õpetajaid nagu vaja. 3. septembri 2007.a hindamiskomisjoni koosoleku protokolli põhjenduste tagantjärgi täiendamine kostja vastuses on põhjendamatu, kuna määravaks on

töölepingu lõpetamise, mitte hagiavalduse esitamise hetk. Samuti peab hageja paljasõnaliseks kostja väidet, justkui 3. septembri 2007.a protokolli koostamisel polnud distsipliini all mõeldud tühistatud distsiplinaarkaristusi. Ei ole usutav ka kostja väide, et kolleegid justkui ei teadnud hageja tütre olemasolust ja seetõttu panid "miinuse" tulpa "Pere ja lapsed". Kahetsusväärne on kostja soov anda hagejale 10. septembril 2003.a väljastatud positiivsele iseloomustusele teistsugune tähendus. Iseloomustuse esitanud A. S kinnitas hagejale suulises vestluses, et iseloomustus väljendab tema tegelikku arvamust. Vastavat asjaolu võib hageja istungil kinnitada. Õigustamatu oleks asja üle otsustamisel lähtuda kostja vastusele lisatud õpilaste kaebustest. Hagiavalduse p.-s 10 tugines hageja sellele, et üldiselt suhtuvad õpilased hagejasse positiivselt ning õpilaste grupp, kes andis oma õpetaja kohta negatiivse arvamuse, tegi seda kättemaksuks. Kostja pole selgelt vaielnud vastu hageja väitele, et kaebused ei peegelda objektiivselt enamus õpilaste arvamust, mistõttu tuleb eeldada kostja omaksvõttu nimetatud asjaolu osas TsMS § 231 lg 4 alusel. Asjas ei oma tähtsust kostja viide ajalehes "Xxxx" avaldatud hagejat laimavale pöördumiskirjale. xxxx kollektiivi ühe mikrogruppi vaenulik ja pedagoogi eetika seisukohast vääritu tegevus hageja suhtes ei tõenda mingil moel seda, et hageja on võrreldes teiste, 3. septembri 2007.a protokollis märgitud õpetajatega, oma tööalaste näitajate poolest nõrgem. Paljasõnaline väide, et õppekava ei näe piisavalt vene keele ja kirjanduse tunde ette, ei ole piisav. Ülaltoodud alusel tuleb seega tõdeda, et kostjal polnud TLS § 98 lg. 1 sätestatud alust hagejaga töölepingu lõpetamiseks. Kostja ei pidanud vajalikuks hageja vastavasisulisi argumente sisuliselt analüüsida, piirdudes viitamisega Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-107-04. Samas jättis kostja tähelepanuta asjaolu, et käesoleva asja tehisolud ja selle raames püstitud küsimused ei lange kokku ülalviidatud lahendi aluseks olevate tehisolude ja käsitletud küsimustega. Kõnealuse Riigikohtu otsuse kohaselt oli töötaja ja tööandja vahel sõlmitud töölepingu lõpetamise kokkulepe (vt otsuse p 2), mis käesolevas asjas puudub. Otsusest nähtuvalt tugines töötaja VÕS § 200 lg 1 p.-le 3. Käesolevas asjas tugineb hageja peamiselt sellele, et kostja pole teinud tasaarvestamisavaldust ja asjaolule, et palgaseaduse regulatsioon ei näe ette koondamishüvitise kinnipidamise võimalust. Käesolevas asjas ei ole tuvastatav hageja ja kostja vaheline kokkulepe töölepingu lõpetamiseks. Kostja ei ole tõendanud, et tegi koondamishüvitise tasaarvestamiseks vajaliku avalduse. Ümber lükkamata on jäetud hageja argument, et alust koondamishüvitise kinnipidamiseks ilma töötaja kirjaliku nõusolekuta ei ole. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kuivõrd kostja ei lükanud ümber hageja hüvitise kinnipidamise ebaseaduslikusse puutuvaid seisukohti, tuleb vastav nõue rahuldada. Hageja esindaja poolt esitatud kohtuliku vaidluse teeside kohaselt on tsiviilasja materjalidest näha, et kostja ei esita mingeid dokumente, mis tõendavad, et töölepingu lõpetamine TLS § 86 lg 3 järgi on seaduslik. Hageja tahab märkida, et koondamise põhjus kostja poolt oli ennistamine tööle vastavalt Viru Ringkonnakohtu otsusele, 13.04.2007.a. Antud fakti tõendab „Xxxxe käskkiri nr 164 -P, 04. septembrist 2007.a . Lähtudes TLS § 98 lg 1 on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 punktis 3 ettenähtud alusel töömahu vähenemisel, tootmise või töö ümberkorraldamisel, aga tsiviilasja materjalidest ei selgu, palju oli 2007.a septembris xxxx tööd anda vene keele ja kirjanduse õpetajale, samuti puuduvad dokumendid, kust on näha, et õppekava tegelikult on väike. Hageja soovib pöörata kohtu tähelepanu alljärgnevale:

ennistati tööle aprillis 2007.a Sellel ajal ei olnud vabu vene keele tunde, et talle neid anda. Juunis algas juba puhkus. Puhkus on 56 päeva ja ei olnud sellist perioodi, mida hinnata. Kuid ka juba enne ei jätkunud tunde kõikidele vene keele õpetajatele". Antud fakt on vastuolus tegelikkusega, esiteks: käskkiri ennistamiseks tööle oli koostatud 28. augusti 2007.a nr 160 -P (I toimik, lk 69), teiseks - tsiviilasja materjalides on puudu käskkiri puhkuse kohta, kolmandaks - puudub töögraafik, kust on näha, et hageja teostas oma tööülesandeid aprillis, mais 2007.a. Käskkiri oli koostatud 28. augustil 2007. aastal (teisipäeval), juba 03. 09.2008, oli määratud hindamiskomisjon, so oli ainult neli tööpäeva. Ja antud päevade eest ei ole mingeid dokumente, mis tõendavad, et on vaja hageja koondada. Lähtudes Xxxxe põhimäärusest (Haridus -ja teadusministri 12.augusti 2005.a määrus nr 27) on §-s 16 lg 3 sätestatud, et „Pedagoogi vastavus ametikohale määratakse atesteerimisega. Atesteerimise tingimused ja korra kehtestab haridus - ja teadusminister". Antud tsiviilasjas on puudu nii atesteerimiskomisjoni istungi protokoll kui ka tema otsus. Kostja on teinud oma otsuse koondamise kohta hageja suhtes vaid hindamiskomisjoni koosoleku protokolli alusel (I toimiks lk 24-27 või 76-79). Eeltoodud protokoll ei vasta esitatud nõuetele, so rikub nõuet, mis on sätestatud määruses nr 69, 02.10.2002 (RTL 2002, 115, 1649) „Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord", näiteks: hagejale ei olnud antud võimalust vaidlustada antud otsust, kuna juba 07. septembrist 2007.a hagejaga oli töösuhted lõpetatud, aga vastavalt Pedagoogide atesteerimise tingimustele ja korrale § 22 hagejal on tähtaeg 10 päeva. Hindamiskomisjoni koosoleku protokoll ja tema lisa ei väljenda tegelikkust. Näited: „pere ja lapsed": tabelist on näha , et hagejal puudus laps, kes õppis koolis, tegelikult hagejal antud perioodil oli tütar, kes õppis; teiseks - täiendavad koolitused puudusid, aga tsiviilasja materjalidest on näha, et on olemas, näiteks, I toimik alates lehest 42 kuni 51, antud tunnistused tõendavad seda, et hageja pidevalt täiendas oma teadmisi, aga antud tsiviilasjas puuduvad tunnistused, mis lubavad teha otsuse, et teised õpetajad samuti läksid täiendavale koolitusele; kolmandaks - „tänukirjade olemasolu" - tõendid kinnitavad, et hagejal olid tänukirjad. Kõik dokumendid, mis olid esitatud kohtusse kostja poolt, väljendavad, et kostja koondas konkreetse inimese, st hageja, aga mitte ametikoha. Eeltoodu alusel ja juhindudes TLS §§ - dest 99 lg 2, 117, PalS § 35, TsMS § 162 palub hageja oma esindaja vahendusel: Tunnistada tööleping TLS 86 lg.3 hagejaga ebaseaduslikuks; Ennistada tööle vene keele ja kirjanduse õpetajana hageja; Välja mõista kostjalt hageja kasuks töötasu puudutud aja eest koos viivisega üldsummas 323052.00 (kolmsada kakskümmend kolm tuhat viiskümmend kaks) eesti krooni; Välja mõista kostjalt hageja kasuks 22840.00 krooni, mis oli välja arvestatud kostja poolt; Välja mõista kostjalt hageja kasuks välja maksmata jäänud summas 1628.00 krooni. Välja mõista kostjalt hageja kasuks kohtukulud. Hageja S Ki poolt esitatud kohtuliku vaidluse teeside kohaselt juhul, kui seoses hageja tööle ennistamisega kutsekoolis vähenes tundide maht, siis vastavalt Töölepinguseaduse § 98, p.1 Töölepinguseaduse § 86, p.3 alusel oli direktor kohustatud koondama kellegi uutest õpetajatest, kes tuli kutsekooli tööle peale hageja koondamist (alates 01.09.2003.a.). Direktor aga, vastupidi, koondas jälle hageja vastavalt Töölepinguseaduse § 86 p. 3 (04.09.2007.a. direktori käskkiri nr. 164-P), viidates vaba töökoha puudumisele. Hageja arvab, et direktor A.S rikkus Töölepinguseadust, mis on mitteaustus seaduse vastu. Kui hageja oleks nende töötajate hulgas, kelle suhtes rakendatakse koondamist, siis pidi direktor juhinduma Töölepinguseaduse § 99-ga. Hagejal oli eelisõigus jääda tööle: suur töökogemus antud kutsekoolis (alates 1992. aastast), paremad töönäitajad, administratsiooni algatusel läbis kvalifikatsiooni tõstmise 2-aastased kursused (201 tund).

Vaba töökoha puudumine õpetaja jaoks tähendab õppetundide vähenemist õppeasutuses. Kostja ei ole tõendanud tundide mahu vähenemist ja seda, kui palju tunde oli 2007/2008. õppeaastal ettenähtud Haridus- ja teadusministeeriumi poolt emakeele õppimiseks ning kui palju oli gruppe ja kui palju oli igale grupile ettenähtud emakeele tunde. Ühel kursusel erinevates gruppides võis olla erinev tundide arv. Ei ole veenev käskkiri hageja koondamise kohta vaba töökoha puudumise tõttu, mille aluseks oli Pr. R K ja Pr. G B (kellest hageja töötamise ajal ei teadnud ta midagi) arvamuse alusel tehtud hindamiskomisjoni otsus. Töönäitajaid peab läbi vaatama atesteerimiskomisjon, mis koosneks kvalifitseeritud asjatundjatest, sealhulgas ka emakeele spetsialistidest. Iga õpetaja töö peaks olema hinnatud vastavalt Vabariigi Valitsuse 22.11.2000.a. määrusele nr. 381 "Õpetajate koolituse raamnõuded" (§18 (5) - "Õpetaja kompetentsi üldnõuded"), haridusministri 02.10.2002.a. Määrusele nr. 69 "Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord" ja haridusministri 26.08.2002.a. Määrusele nr. 65 "Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded". Seega ei saa pidada hindamiskomisjoni arvamust seaduslikuks, sest objektiivse analüüsi peaks tegema Atesteerimiskomisjon. R K toimus ainult tundide külastamine, ilma analüüsi tegemata, seepärast ei saanud ta teha objektiivseid järeldusi hageja töö kohta. Ta ei käinud tundides nendes gruppides, kus ei oldud hinnetega rahul ning ta ei analüüsinud kaebusi. Õppealajuhataja oli kõiges nõus rahulolematute õpilastega ja seejuures ei võtnud vastu hageja selgitusi, tekitades sellega võõrandumise ja usaldamatuse atmosfääri. Õppealajuhataja ei tahtnud suhelda nende lastega, kes pidasid hageja hindeid objektiivseteks, käisid hageja tundides hea meelega ja püüdsid saada oma hinded usina töö eest. R K keeldus oma sõnadel hageja kirjandite võrdlemise kohta gümnaasiumi kirjanditega, mis oli tehtud hageja vallandamisega seotud 2001. aasta menetluse käigus, sest need sõnad olid hagejale seoses koondamisega antud iseloomustusega vastuolus. Direktori poolt sai hageja juhtnööri võtta emakeele õppekava õppealajuhataja käest, kuid R K seda hagejale ei andnud, öeldes, et temale pole keegi midagi öelnud. Sellest teeb hageja järelduse, et õppealajuhataja täidab oma kohustusi, pidades silmas direktori huve. Hindamiskomisjon ei vaadanud läbi komisjonile esitatud alljärgnevaid dokumente: kvalifikatsiooni tõstmise kursuste läbimise tunnistus (201 tundi), tänukirjad õppe-ja kasvatustöö eest, rahalise autasustamise tunnistus, direktori A. S poolt hagejale antud iseloomustus (2003.a.) vastavalt hageja nõudmisele Töölepinguseaduse § 22, p.3 alusel, arvuti ja interneti õppimise kursuse läbimise tunnistus nr. 029767 (8 tundi, personaalarvuti kasutaja kursuse läbimise tunnistus nr. AN 005370 (96 tundi), Kvalifikatsioonikeskuse riigikeele eksami sooritamise tunnistus nr. pr 10004322311 (algtase). 2003. aastaks oli hagejal sooritatud 2 riigikeele eksamit: algtasemele ja eelnevalt C-kategooriale. Teist dokumenti hageja käest keegi ei ole nõudnud. Tol momendil keegi kollektiivist ei sooritanud riigikeele eksamit algtasemele ning kesktase oli ainult ühel õpetajal. Keegi ei ole pööranud tähelepanu alljärgnevale: hageja aktiivsele teadustööle (avatud õppetunnid, osalemine kirjandite konkurssidel, kus hageja õpilane I Z sai üheks kaheksast parimast ning ajalehes "xxxx" oli kiidetud tema heasoovlikku suhtumist Eesti noorte vastu); koolivälisele loomingulisele tööle (etendus, muusikalid, pidulike ürituste läbiviimine); ühiskondlik töö: artiklid ajalehele Riigilipu lugupidamisest, kodumaatundest, kodaniku-, kultuursete ja moraalsete kasvatuse väärtustest, õpetaja rollist; kommentaarid xxxx artiklile valmiskirjanditest, kommentaarid õpilaste kontrolltöödele (kokku 6 artiklit), mis näitavad hageja vaimset ja professionaalset taset. R K arvamuse tõendamiseks kohtule esitatud klassipäevikute koopiaid hindamiskomisjoni poolt ei ole läbi vaadatud. Administratsiooni poolt objektiivset analüüsi ei ole tehtud.

Hindamiskomisjon sai kontrollida hinde vastavust õpilaste teadmistele või võrrelda klassipäeviku hinnet kirjandi eest ja lugeda antud kirjand läbi. Hindamiskomisjon ei võtnud arvesse hageja tööd. Õppealajuhataja sõnad, uurimata hageja tööd ja dokumente on õigusvastased. On ebaselge hindamiskomisjoni eesmärk, kui (R K sõnul) õpetajate tööd ei võrrelda ja ei anta hinnangut. Hindamiskomisjon ei saa hinnata õpetaja tööd. Selleks, et uurida õpetaja töö kvaliteeti, peaks tema tööd uurima, et näha, kuidas ta saavutab oma nõudmiste täitmist, teadmiste kvaliteeti ning seejuures tundma tema õpilasi, teadma, milliste teadmistega tuli nad kooli - siis võib öelda, kas saavutas õpetaja teadmiste taseme tõstmist ning objektiivselt hinnata, mille eest on antud hinne õpilasele pandud. Kuid õpetaja töö ja kvalifikatsiooni uurimisega tegeleb atesteerimiskomisjon. Kohtule esitatud klassipäevikutes on palju puudusi: hinnete ja tundide täitmine, puudub proovikirjand grupis 3K, tunniteemade ebaõiged kirjed - T. E. G. Z on grupis 34 õpilast, kahel õpilasel on hinne "2" proovikirjandi eest ning 9 õpilastel hinded puuduvad. G.Z ja E. T on tunniteemaks kirjas "Riigipüha". Palju muid puudusi on toodud hageja analüüsis klassipäevikute kohta. Kui hinnata õpetaja tööd vastavalt klassipäevikutele, siis ei saa öelda midagi positiivset nende õpetajate töö kohta, mis näitavad niisugust hoolimatust klassipäevikute täitmisel, vaid administratsioon sellele tähelepanu ei pööranud. Ülaltoodust teeb hageja järelduse ebavõrdsest suhtumisest. Selline administratsiooni ja kõigepealt direktori käitumine on võimalik alljärgnevatel põhjustel. Juhtkonna plaanilise metoodilise, õppe-ja pedagoogilise töö puudumine ning lugupidamise puudumine õpetaja ja tema töö vastu -kõik see takistas õppe-kasvatustöö protsessi arengut R K puudus õppealajuhataja õppetööplaan, seepärast puudusid plaanilised tundide külastused ja õpetajate töö uurimise süsteem. Puudus püsiv tunniplaan, seetõttu igal vaheajal uurisid õpilased, mis tund on järgmine, sest võisid olla igasugused tunniplaani muutused. Seepärast iga päev hilinesid mõned õpilased tundidesse. Täiendavate tundide läbiviimise tingimused puudusid. Sellised tunnid olid administratsiooni poolt takistatud ning hageja oli õpilaste alluvuses, kes ei käinud tundides ja ei täitnud oma ülesandeid. Õpilastele oli antud võim juhtida õpetajat. Puudus kontroll pedagoogide töö üle, seepärast tundide aega raisati mitte õppematerjali õppimiseks, vaid teise õpetaja kritiseerimiseks. Ei töötanud õppe- ja kasvatustöö metoodiline ühing. Ei olnud vastastikust tundide külastamist, kutsekoolis ei olnud haritud metoodikut, kes oskaks hinnata õpetajate tööd. Puudusid üldnõuded. Direktori A.S administratsioon tekitas atmosfääri, kus õpetaja nõudmisi ei võetud õpilaste poolt vastu. Oma grupi lapsevanemate koosolekutel meelestas L. G neid hageja nõuete vastu. Keelekultuuri kohta andsid L.G ja N.A niisuguseid kommentaare, et lastel on raske mõista kirjanduslikke sõnu ning et vanemate klasside õpilastele peaks õpetama lihtsaid sõnu ja mõisteid, mitte aga "liiga tarku sõnu". Lapsi häälestati mitte kultuursetest väärtustest arusaamiseks, vaid "köögijuttudeks". Lapsi orienteeriti lihtsustatud mõistusele ja kitsendatud maailmavaatele. Levitati arvamust, et õpetaja õpetab mitte selle "metoodika" järgi, millist levitasid L.G ja M.A. Õpetaja oli sõltuvuses direktori või kolleegi subjektiivsetest järeldustest pedagoogilise kollektiivi taktikalise ja strateegilise töö planeerimise puudumise tõttu õppe-ja kasvatuse valdkonnas.

Puudus lapsevanemate ühing, kes aitaks õpetajaid ja õpilasi vastastikuse lugupidamise küsimustes ja distsiplinaar- ja õppenõuete täitmisel õpilaste poolt. Lapsevanemate ühingul on õigus osutada abi töös õpilastega ja kontrollida laste käitumist. Puudusid õpilaste käitumise reeglid kutsekoolis ja kontroll nende käitumise üle. Seega oli võimalik tegutseda õigusvastaselt õpetaja ja õpilase isiksuse vastu, andes õpilastele käsu lahkuda hageja tundidest 10 minutit enne lõppu ja valvuri abil kontrollida niisuguse "korra" täitmist. Igal õpetajal olid oma probleemid. 2003-2004. õppeaasta 1. poolaastal esimesed kursused käitusid tundides väga mürisevalt. Kursused olid väga nõrgad. Õppeaasta 2-ks poolaastaks suhteline kord direktori, lapsevanemate ja õppealajuhataja abil oli saavutatud. Seejuures keegi hagejat antud probleemis ei aidanud ning isegi takistati kohtuda lapsevanematega, tekitades hageja ümber võõrandamise atmosfääri laste ja õpetajate poolt. Mõned isegi kartsid hagejaga rääkida, et direktor seda ei näeks. Hageja sai teada, et õpetajale oli antud käsk ainult tervitada hagejat ja mitte rääkida enam. 10.11.2008.a. kohtuistungil (vt. protokoll) ütles R K, et mingil põhjusel õpetaja ei saanud hakkama 2003-2004 õppeaasta 2. poolaastast. R K teab, milline põhjus selleks oli. Just alates 2. poolaastast oli alustatud ettevalmistust hageja eemaldamiseks konkursist seoses kutsekooli reorganisatsiooniga ja hageja töökoha vabastamiseks läbi hageja kui õpetaja autoriteedi alandamise õpilaste (eriti 1. kursuse õpilaste) silmis. Administratsioon takistas õppeprotsessi, segas õpilaste õppimist ja õpetajate lugupidamist õpilaste poolt. Puudus lugupidamine õpilaste poolt õpetajate vastu seoses kultuursete suhete puudumisega õpetajate vahel. R K ja L.G rääkisid hagejaga autoritaarselt õpilaste või teise õpetaja juuresolekul. L.G ja M.A negatiivsed sõnad hageja vastu andsid ka negatiivset eeskuju ning laimu levitamine hageja "psüühilisest ebanormaalsusest" (N.A ettekanne, G sõnad grupi 4 KRÕ õpilastele, et "S K on paranoia") - kõik see räägib ebanormaalse psühholoogilise kliima tekitamisest nende pedagoogide poolt. Sellega oli tekitatud psüühiline surve õpilastele ja õpetajale. Need kaks pedagoogi tutvustasid lastele psüühiliste haiguste teaduslikke termineid selleks, et korjata allkirju valmis ettekande alla, ja seda ilma diagnoosi panemise õiguseta. Selgus, et õpetaja, kes oli õpilaste silmis eetilise kasvatuse eeskujuks, on "psüühiliselt ebanormaalne" - sellega valmistati lapsi iga teise õpetaja alandamiseks ja solvamiseks. Maakonna kutseharidusosakonna ja kutsekooli ametiühingu poolt kontroll kasvatusprotsessi üle puudus. Kutsekooli ametiühingu esimehele L.G andis direktor A.S ülesandeid alandada õpetajat õpilaste silmis ning toetus tema sõnadele kohtus 2001. aastal. Seda ei oleks olnud, kui kasvatusprotsessi oleks kontrollitud vastava organi poolt. Õpetajate ametiühing ei tundnud ka muret ametiühingu liikmete suhtes. Töösuhted ametiühingu liikmete vahel ei olnud kaitstud. Negatiivne kasvatus oli provotseeritud ametiühingu esimehe L.G ja direktori A.S administratsiooni poolt. Puudus lugupidamine õpetaja vastu administratsiooni ja ametiühingu esimehe L.G poolt. Direktori A.S poolt määratud L. G nimetas mind "Eikeegi". See tähendab, et hagejal ei olnud nime ja ta andis hagejale uue nime. Pedagoogide kollektiivi loomingulise töö üldine plaan puudus. Õpetajate poolt läbiviivate avalike ürituste arengukava puudus. Toimus psühholoogiline surve direktori A.S poolt õpetajate kollektiivi vastu. Peale 13.04.2007.a. otsuse vastuvõtmist hageja tööle ennistamise kohta kirjutas O.P, täites direktori ülesannet, laimukirju ajalehele „Infopress", millistele kirjutasid alla 22 õpetajat. Selles ei ole näha kollektiivi terviklikkust, vaid alluvust direktori igasugustele käskudele. Kõik kutsekooli puudused - õppe-, kasvatuse ja loomingulisel alal - aitasid direktoril tekitada kutsekoolis antipedagoogilist atmosfääri, mis mõjus negatiivselt õpilaste isiksuse loomisele ja tekitas kollektiivis pahasoovlikke suhteid. Hageja positiivset töökogemust ignoreeriti. Hageja põhjendatud nõudmisi õpilastele kritiseeriti õpilaste juuresolekul. Direktor alandas hageja kui õpetaja autoriteeti laste ja kollektiivi ees. Psüühika surve atmosfäär oli suunatud juhitava massi loomiseks, mis on moraalselt humanismist ja halastusest kaugel. Hageja vastu suunatud laim võttis hagejalt ära

võimaluse otsida endale töö teises koolis. Pidevad koondamised näitavad, et nooremad õpetajad on eelistatumad. Alates 2003.aastast võeti tööle õpetajaid, kes oli hagejast (sünd. xxxx) nooremad. Nende sünniaastad: O. P - sünd. xxxx, G. Z - sünd. xxxx, E. T -sünd. xxxx, V. J -sünd. xxxx Hageja arvab, et direktori tegevuse kohta peaks rakendama Töölepinguseaduse § 10, p.3, §102, p.1, 2, 4, 5. Hageja on arvamusel, et arvesse ei ole võetud eelisõigust ning kohtule ei ole esitatud tõendeid teiste õpetajate eelisõiguste ja nende kvalifikatsiooni nõuetele vastavuse kohta. Hindamiskomisjoni ei saa lugeda kehtivaks, kuna see võrdsustas õpilaste teadmiste hindamist pallisüsteemis õpetajate kvalifikatsiooni vastavuse kontrollimisega. Eksisteerivad atesteerimise nõuded, aga mitte hindamise. Tundide mahu vähenemine ei ole tõendatud. Vastavalt 13.aprilli 2007.a. otsusele pidi hagejale tagastatama need tunnid, mis anti O.P 2003-2004. õppeaastal. Kui tõepoolest oleks olnud tegemist tundide mahu vähenemisega, siis oleks tulnud koondada O P. Seda enam, et ta tuli Mäetehnikumist, mis oli põlevkivi mäetööstuse ametkondlikus alluvuses, meie aga allusime linna omavalitsusele, mistõttu võib öelda, et see õpetaja ei tulnud võrdväärsest õppeasutusest. Kostja esindaja avaldus pensioniea saabumise kohta ei oma seaduslikku alust, mis takistaks ennistamist. Käesolevaga esitab hageja oma nõudeid kostja vastu: ennistada hageja tööle emakeele õpetaja ametikohale vastavalt Töölepinguseaduse § 117p.1; hüvitada keskmine palk selle perioodi eest, mil hageja puudus töölt mitte omal süül vastavalt TLS § 117 p.1 ja viivised seoses palga viivitusega vastavalt Palgaseaduse § 35; välja maksta palk vastavalt keskmise palga arvestusele kooskõlas Vabariigi Valitsuse 30. Jaanuar 2008.a. määrusega nr 29 „Munitsipaalkoolide õpetajate ametijärkude palga alammäära kehtestamine"; kokku palk147364.00 krooni; kokku viivised-175688.00 krooni; sunnitult töölt puudutud aja eest keskmise palga maksmise nõude ja viiviste nõude suuruseks 2008.a. 15 detsembri seisuga on kokku: 323052.00 krooni; lisaks palub hageja tagastada ebaseaduslikult mahaarvatud summa 22840 krooni; hüvitada summa 1628,1 kr. vastavalt 27.11.2007.a. hagiavalduse punktile 17. Seega kokku oleks summa 347520.00 krooni (323052.00 krooni + 22840.00 krooni + 1628,1 krooni). Seoses sellega, et kostja poolt oli ebaseaduslikult hagejaga tööleping lõpetatud ja kinnipeetud väljamaksmisele kuuluvad summad, palub hageja välja mõista kostjalt kohtukulud. Palga arvestus: Aasta kuu

põhisumma

viivis

september

6195.00

929.00

päevakorde arv kuus

oktoober november detsember jaanuar veebruar märts aprill mai juuni juuli august september oktoober

14455.00 22715.00 30975.00 41052.00 51129.00 61206.00 71283.00 81360.00 91437.00 101514.00 111591.00 121668.00 131745.00

2241.00 3407.00 4801.00 6363.00 7414.00 9487.00 10692.00 12611.00 13716.00 15735.00 17297.00 18250.00 20420.00

november 15 detsember

141822.00 147364.00

21273.00 11052.00

Summa:

147364.00

175688.00

Kokku summa: 323052.00 Detsember - 20 tööpäevast 503.85 x 11

= 5542.00 krooni

Seega moodustab haginõue tervikuna 347520,00 krooni (saamata jäänud palk summas 147364.00 krooni + viivised summas 175688.00 krooni + ebaseaduslikult kinnipeetud koondamishüvitis summas 22840 krooni + 1628,1 krooni vastavalt hagiavalduse p.17, 27.11.2007 alusel). Kostja vastuväited Viru Ringkonnakohtu xxxx otsuse nr xxxx alusel ennistati hageja tööle xxxx vene keele ja kirjanduse õpetajana. xxxx on Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatava riigiasutusena riigi kutseõppeasutus. xxxx koosseisudes on 5 vene keele ja kirjanduse õpetaja ametikohta. Vene keele ja kirjanduse õpetajatena töötasid O P, T E, E T, V J ja G Z. Kõik ametikohad on täidetud. Seega tekkis seoses hageja tööle ennistamisega tööandjal vajadus koondada üks vene keele ja kirjanduse õpetaja. Kostja ei nõustu hageja väidetega, nagu hagejal oleks tööle jäämise eelisõigus ning koondama oleks pidanud vahepeal tööle võetud töötaja. Samuti ei nõustu kostja hageja väidetega, et kostjal ei olnud õigust 29. 08. 2003.a. töölepingu lõpetamisega seotud koondamishüvitist kinni pidada. TLS § 98 lõike 1 alusel on tööandjal õigus koondada töötaja varem töötanud töötaja tööle ennistamisel. Koondamisel peab tööandja arvestama TLS § 99 kohaselt töötaja töölejäämise eelisõigusega. TLS § 99 lõike 2 alusel eelistatakse töölejäämisel neid töötajaid, kellel on paremad tööalased näitajad. Seega oli tööandjal kohustus töötajate tööalaseid näitajaid hinnata. Tööandja leidis, et S Kil ei ole tööle ennistamise tõttu eelisõigust töölejäämisele, vaid kõiki tuleb kohelda võrdselt ning hinnata tuleb kõigi kuue (O P, T E, E T, V J, G Z ja S K) vene keele ja kirjanduse õpetaja tööalaseid näitajaid. Analoogilist seisukohta on väljendanud Riigikohtu Tsiviilkolleegium 5. aprilli 2000.a. otsuses nr 3-2-1-18-00. Nimetatud otsuses on Riigikohtu Tsiviilkolleegium esitanud seisukoha, et TLS § 98 lg 1 loetleb alused, mille puhul on tööandjal õigus töötajaid koondada. Kui tööandjal on tekkinud koondamise vajadus, peab tööandja arvestama töötaja töölejäämise eelisõigusega TLS § 99 järgi. Selleks peab tööandja töötajaid võrdlema ja hindama, lähtudes objektiivsetest tööalastest näitajatest, ning töölejätmisel eelistama neid, kes on edukamalt tööülesandeid täitnud, kellel on suuremad erialased teadmised, oskused, vilumus, kes on oma teadmisi ja oskusi tulemuslikumalt kasutanud. Samuti on Riigikohtu Tsiviilkolleegium seisukohal, et töötaja töölejäämise eelisõigust tuleb hinnata koondamise iga aluse puhul, see tähendab ka siis, kui koondamise aluseks on varem töötanud töötaja tööle ennistamine. --O P ja T E töötasid varem xxxx, E T, V J ja G Z töötasid xxxx. Seoses xxxx, xxxx ja xxxx ümberkorraldamisega xxxx (Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2005.a. korralduse nr 121 xxxx, xxxx ja xxxx ümberkorraldamine") läksid TLS § 6 alusel nimetatud töötajate töölepingust tulenevad õigused ja kohustused üle xxxx kui uuele tööandjale. Seega ei ole tööandja vahepeal uusi töötajaid vene keele ja kirjanduse õpetajaks tööle võtnud. Käesolevas vaidluses ei omaks see ka tähtsust, Riigikohtu Tsiviilkolleegium on ülalnimetatud otsuses selgitanud, et uue töötaja koondamine varem töötanud töötaja tööle ennistamisel on tööandja õigus, aga mitte kohustus, Töötaja tööle ennistamisel taastub töösuhe ja tööandjal on õigus temaga töölepingu lõpetamiseks, kui esineb töölepinguseaduses selleks ettenähtud alus.

--Kostja leiab, et hageja viide Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 19. juuni 2007.a. otsusele nr 3-2-174-07 ei ole asjakohane. Viidatud kohtuasjas vaidlesid pooled TLS § 98 lg 3 kohaldamise üle, kus tööandjal on kohustus võtta koondatud ja tööle naasmist sooviv töötaja tööle tagasi kuue kuu jooksul, kui tööandjal tekib vabu ametikohti, Nimetatud norm on koondatud töötajate kaitseks kehtestatud erisäte ning seetõttu on tööandjal kohustus koondada vahepeal tööle võetud uus töötaja. Hageja ei ole soovinud kasutada koondatud töötajale TLS § 98 lõikes 3 sätestatud õigust tööle naasmiseks. Hageja taotles koondamise tõttu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ning Viru Ringkonnakohus ka tunnistas xxxx otsusega nr xxxx töölepingu lõpetamise töötaja koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja ennistas hageja tööle. Seega ei saa S Ki suhtes kohaldada koondatud töötajatele TLS § 98 lõikes 3 tulenevaid õigusi. --Riigikohtu Tsiviilkolleegium 5. aprilli 2000.a. otsuses nr 3-2-1-18-00 antud tõlgenduse alusel oli tööandjal kohustus enne töötaja koondamist töötajaid hinnata. Vene keele ja kirjanduse õpetajate tööalaste näitajate hindamiseks moodustas direktor 30.08.2007 käskkirjaga nr 161-P hindamiskomisjoni. Hindamiskomisjoni koosolek toimus 3. septembril 2007,a. Komisjoni koosolekul ilmnes, et võrreldes S Kiga on kõigi teiste vene keele ja kirjanduse õpetajate tööalased näitajad tunduvalt paremad. Töökohustuste täitmisel oli S Kil sageli probleeme. Õpilastelt on laekunud avaldusi, kus ei oldud rahul õppeaine õpetamisega, suhtlemisel õpilastega ja distsipliini tagamisega õppetundides. Tööalaseid näitajaid kogumis hinnates tegi hindamiskomisjon direktorile ettepaneku koondada S K. --S Ki koondamisel võttis direktor arvesse ka pedagoogilise kollektiivi pöördumiskirja ajalehe „Xxxx" poole seoses 14 novembri 2006.a. ajalehes nr 219 avaldatud artikliga. Pöördumiskirjas iseloomustatakse S Kit ebaprofessionaalse ja konfliktse kolleegina. Hageja on hagiavaldusele lisanud teda positiivselt iseloomustavaid dokumente. Esitatud dokumendid pärinevad perioodist enne aastat 2000. Hindamiskomisjoni koosolekul iseloomustas õppekorraldusetalituse juhataja R K hageja tööd rahuldavaks kuni 2000/2001 õppeaasta II poolaastani. Siis hakkasid hagejal tekkima probleemid õpilastega, Teiste õpetajate suhtes negatiivselt iseloomustavaid andmeid esitatud ei ole. Kooli direktor A S andis hagejale 10.09.2003.a. positiivse soovituskirja seetõttu, et ta ei soovinud teha hagejale takistusi pärast koondamist töökoha leidmisel. Samas ei ole ka tööandjatel lubatud endiseid töötajaid uuele tööandjale negatiivselt iseloomustada. Eelneva alusel hageja poolt esitatud dokumendid ei anna alust hinnata tema tööalaseid näitajaid teistest vene keele ja kirjanduse õpetajate tööalastest näitajatest paremaks. --Kostja ei saa nõustuda hageja väitega, nagu töölejäämise eelisõiguse väljaselgitamisel oleks kasutanud ebatäielikke ja asjassepuutumatuid kriteeriume. --Hindamiskomisjoni koosolekul analüüsiti ka neid kriteeriume, mida tuleks TLS § 99 lõike 3 alusel arvestada, kui töötajate tööalased näitajad osutuvad võrdseks. TLS § 99 lõike 3 kohaselt eelistatakse võrdsete tööalaste näitajate korral töötajaid, kes on selle tööandja süül saanud kutsehaiguse või töövigastuse; kes on kauem töötanud selle tööandja juures; kellel on ülalpeetavaid; kes täiendavad oma kutseoskusi ja teadmisi eriharidust andvas õppeasutuses. Tulpa „Pere ja lapsed" on pandud hageja kohta miinus seetõttu, et teadaolevalt ei ole hagejal ülalpeetavaid. Kuna teiste õpetajate tööalased näitajad osutusid tunduvalt paremateks, siis ülalpeetavate olemasolu hindamisel ei arvestatud ning see ei kajastu ka üheski teises dokumendis. Komisjon lähtus ainult tööalastest kriteeriumidest. --Tööalaste näitajate hindamisel ei arvestanud komisjon tühistatud distsipliinkaristusi. Distsipliini all mõeldi, kuidas on suutnud õpetajad tagada distsipliini õppetundides ja väljaspool tunde. Tabeli tulpades märgitud tähendused on lahti kirjeldatud hindamiskomisjoni koosoleku protokollis. --Arusaamatuks ja põhjendamatuks jääb hageja väide, et võrrelda saab üksnes üheaegselt töötavaid töötajaid ning sellega rikuti hageja suhtes põhiseaduse paragrahvis 12 sätestatud õigusi. Tööandja on töötajate hindamisel kohelnud kõiki töötajaid võrdselt. Hinnatud on neid

perioode, mil töötajad kostja juures faktiliselt on töötanud. Muudel perioodidel töötamist ei olegi võimalik hinnata. --04. septembril 2007.a, teatati S Kile tema koondamisest ja pakuti talle õpilaskodu kasvataja ametikohta. Teisi tema kvalifikatsioonile vastavaid ametikohti tööandjal pakkuda ei olnud. Kirjaliku vastuse pakutava ametikoha vastuvõtmise kohta pidi S K andma 06. septembriks 2007.a. Koondamisele kuuluvale töötajale vaba ametikoha pakkumisel ei ole tööandjal kohustust kindlustada töötajale senikehtiv palk. Kuna S K teatas kirjalikult, et ta õpilaskodu kasvataja ametikohta vastu ei võta, lõpetati temaga tööleping 07. septembril 2007.a. TLS § 86 punkti 3 alusel seoses töötaja koondamisega. --S Ki väide, et talle jäi kasvataja ametikoha vastuvõtmisel otsustamiseks ebamõistlikult vähe aega, ei vasta tegelikkusele. Suusõnaliselt pidasid S Kiga kasvataja ametikoha üle läbirääkimisi direktor A S ja direktori asetäitja J G 2007.a. augustikuu jooksul (s.o. pärast seda, kui Riigikohus saatis määruse, millega jäeti tööandja kassatsioonkaebus menetlusse võtmata). Tööandja soovis saavutada S Kiga kokkulepet töölepingu muutmiseks. Kuna S K alguses kindlat vastust ei andnud, kuid hiljem teatas suusõnaliselt, et soovib töötada ainult vene keele ja kirjanduse õpetajana, pidi tööandja viima läbi vene keele ja kirjanduse õpetajate hindamise ja selle alusel lahendama olukorra töötaja koondamise kaudu. --Samuti ei vasta tõele S Ki väide, nagu oleks 30. augustil 2007.a. muudetud töölepingu tingimusi. Tegelikult töölepingu tingimusi ei muudetud. Kuna töölepingud olid aegunud nõuete järgi koostatud, korrastas tööandja töölepinguid ning vormistas need uues redaktsioonis. --Eelneva alusel leiab tööandja, et S Kiga on tööleping lõpetatud seaduslikult ning ei ole alust tema tööle ennistamiseks ning töölt sunnitult puudutud aja eest töötasu nõudeks. --Viru Ringkonnakohtus tunnistas xxxx otsuse nr xxxx alusel S Kiga 29.08.2003,a. töölepingu lõpetamise seoses töötaja koondamise tõttu ebaseaduslikuks, ennistas S Ki tööle ja mõistis tema kasuks töölt sunnitult puudutud aja eest saamata jäänud töötasu tööandjalt välja summas 249 701 krooni. Kohtuotsus on täidetud. --Seoses S Ki koondamisega 29. augustil 2003.a. maksis tööandja S Kile TLS § 90 alusel hüvitist summas 22 840 krooni. --Tööandja leiab, et koondamise tõttu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise korral ei ole töötajal õigust ka koondamise tõttu hüvitise saamiseks. Tööandja vähendas nimetatud summa võrra töötajale seoses 7. septembril 2007.a. koondamise tõttu väljamakstavat hüvitist. Analoogilises vaidluses on Riigikohtu Tsiviilkolleegium 19. oktoobri 2004.a, otsuses nr 3-2-1-107-04 esitanud oma seisukoha, Riigikohus on selgitanud, et palgaseaduse § 36 eesmärk on kaitsta töösuhte nõrgemat poolt (töötajat) tööandja omavoli eest, lubades palgast kinnipidamisi ainult töötaja õigusi kahjustamata. Kuid analoogilises vaidluses ei ole tegemist olukorraga, kus palgast kinnipidamine eiraks palgaseaduse § 36 eesmärki. Töötaja on ise leidnud, et temaga töölepingu lõpetamine koondamise tõttu on ebaseaduslik ja soovinud tööle ennistamist. Seega luges töötaja ise koondamishüvitise alusetuks saaduks. Kui kohus on töötaja soovil andnud hinnangu, et koondamine oli ebaseaduslik, on selle tulemusel ära langenud õiguslik alus koondamishüvitise saamiseks ning tööandja võib alusetult makstud koondamishüvitise töötajalt kinni pidada. Kooskõlas VÕS § 6 lõikega 1 peavad ka töösuhtes töötaja ja tööandja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttega poleks kooskõlas olukord, kus töölepingu lõpetamise korral töötajale makstud koondamishüvitis jääb töötajale, kui töötaja hagi alusel tunnistatakse töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, töötaja ennistatakse tööle ning talle mõistetakse välja sunnitult töölt puudumise aja eest keskmine palk. Lähtudes ülaltoodust, ei ole kostja rikkunud VÕS paragrahvis 198 ja palgaseaduse paragrahvis 36 sätestatud nõudeid S Kilt eelneval, 29. 08, 2003.a. koondamisel väljamakstud hüvitise kinnipidamisega.

Eeltoodu alusel palub kostja jätta S Ki hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise, tööle ennistamise, saamata jäänud palga ja hüvitise nõudes rahuldamata; mõista välja kostja kohtukulud hagejalt ning jätta hageja kohtukulud hageja kanda. Kohtuliku vaidluse käigus kostja kinnitab uuesti, et ei tunnista haginõuet ja jääb kohtus varem antud kõigi väidete ja argumentide juurde. --Tööandja õigus lõpetada tööleping seoses koondamisega tööle ennistatud töötajaga. Hageja tugineb haginõudes Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 19. juuni 2007.a. otsusele nr 3-2-174-07, nagu oleks nimetatud otsusega Riigikohtu Tsiviilkolleegium andnud koondamise regulatsioonile tõlgenduse, et vana töötaja tööle ennistamise pärast tekkivas koondamissituatsioonis on tööandjal kohustus eelistada vana töötaja tööle jätmist uuele töötajale. Kuid hageja viide nimetatud kohtuotsusele ei ole asjakohane ning tema seisukoht on moonutatud. Viidatud kohtuasjas vaidlesid pooled TLS § 98 lg 3 kohaldamise üle, kus tööandjal on kohustus võtta koondatud ja tööle naasmist sooviv töötaja tööle tagasi kuue kuu jooksul, kui tööandjal tekkib vabu ametikohti. Nimetatud norm on koondatud töötajate kaitseks kehtestatud erisäte ning seetõttu on tööandjal kohustus koondada vahepeal tööle võetud uus töötaja. Kostja jääb seisukohale, et S Kil ei olnud tööle ennistamise tõttu eelisõigust tööle jäämisele, vaid kõiki tuli kohelda võrdselt ning hinnata tuli kõigi kuue (O P, T E, E T, V J, G Z ja S K) vene keele ja kirjanduse õpetaja tööalaseid näitajaid. Analoogilist seisukohta on väljendanud Riigikohtu Tsiviilkolleegium 5. aprilli 2000.a. otsuses nr 3-2-1-18-00. Kuna kostja on põhjalikult argumenteerinud Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 19. juuni 2007.a. otsuses nr 3-2-1-74-07 ja 5. aprilli 2000.a. otsuses nr 3-2-1-18-00 antud tõlgendamise laiendamist käesolevale vaidlusele hagile esitatud vastuses, siis ei ole otstarbekas seda korrata. Kostja jääb esitatud seisukohtade juurde. Põhjendatud ei ole hageja väide, et kostja oleks pidanud koondama hiljem tööle võetud õpetajad. Kostja ei ole pärast hageja koondamist uusi vene keele ja kirjanduse õpetajaid tööle võtnud. O P ja T E töötasid varem xxxx. E T, V J ja G Z töötasid xxxx ning nende töölepingud läksid seoses koolide ühendamisega üle TLS § 6 alusel uuele tööandjale - xxxx. Samuti on siin kostja põhjalikult argumenteerinud oma väiteid hagile antud vastuses ning ei pea otstarbekaks neid korrata. --Vabade ametikohtade puudumine ja koondamise situatsioon Kohtumaterjalidega on tõendatud, et Xxxxes esines koondamise olukord ning kostjal ei olnud vaba vene keele ja kirjanduse õpetajate ametikohta. Selle selgitas välja enne õpetajate hindamisele asumist 03. septembril 2007. a õpetajate hindamise komisjon. Komisjoni protokolli on tehtud märge, et 2007. a algaval õppeaastal on vastavalt õppekavadele 3142 vene keele ja kirjanduse tundi, see on 3,74 ametikohta 3142 : 840 (tarifitseeritud ühe täiskoha koormus õppeaastas). Seega ei jätku täiskoormusega tööd isegi 5-le vene keele ja kirjanduse õpetajale. Sama kinnitas ka 08. oktoobri 2008.a kohtuistungil nõustajana protsessis osalenud Xxxxe õppekorralduse talituse juhataja R K. Samuti on koondamise olukord tõendatud Xxxxe direktori 07.09.2007.a käskkirjaga nr 169-P ja Lisavormiga Xxxxe koosseisu andmete kohta. Tõenditest nähtub, et koosseisudes oli 177,00 ametikohta, millest oli täidetud 170,25 ametikohta. Vabade kohtade loetelu on toodud Xxxxe 07.05.2008.a kohtule esitatud kirjas nr 2.1-20/51. Hagejale oli võimalik pakkuda ainult õpilaskodu kasvataja ametikohta, mida talle ka pakuti. Projektijuhtidelt oli nõutav eesti keele

ja inglise keele oskus kõrgtasemel. Kohtutoimikus on tõend, et hageja eesti keele oskus vastas ainult algtasemele. Teistel ametikohtadel oli nõutav erialane haridus, mis hagejal puudus. Direktori 18.09.2007. a käskkirjaga nr 179-P “2007/2008 õppeaasta tarifikatsiooni kinnitamine” on tarifitseeritud õpetajate aasta normkoormuseks 840 õppetundi. Tarifikatsioonitabelist nähtub, et õpetajad T. E ja V.J töötasid alakoormusega (vastavalt 728 ja 690 õppetundi), millest V.J töötas osaliselt ka huvijuhina. Õpetajatel O. P, G. Z ja E. T oli mõningal määral tunde rohkem. Kuid see tuleb õppekorraldusest. Üks õpetaja peab andma grupile kogu õppeaine. Ei ole võimalik jagada õppeainet nii, et osa vene keele ja kirjanduse tunde annab õppegrupile üks õpetaja, osa tunde teine. Täiskoormuse saamiseks andsid nimetatud õpetajad ka kvalifikatsioonile vastavuse korral teisi aineid, näiteks T. E geograafiat. R. K selgituse kohaselt töötab V. J käesoleval õppeaastal õpilaskodus kasvatajana, kuna talle ei ole vene keele tunde anda. --Vene keele ja kirjanduse õpetajate tööalaste näitajate hindamine Vene keele ja kirjanduse õpetajate tööalaste näitajate hindamiseks moodustas direktor 30.08.2007 käskkirjaga nr 161-P hindamiskomisjoni. Hindamiskomisjoni koosolek toimus 3. septembril 2007.a. Koosoleku protokollis on märgitud, milliseid kriteeriumeid komisjon tööalaste näitajate hindamisel arvestas ning tulemused on koondatud ühtsesse tabelisse. Täiendavalt pöörab kostja tähelepanu järgmistele küsimustele. Distsipliini all hinnati, kuidas suudab õpetaja tagada distsipliini tundides. Hageja ei suutnud tagada distsipliini tundides. Tunnid olid ühekülgsed ja igavad ning õpilased tegelesid tundides muude asjadega. Seda tõendab komisjonile R K antud seletus, mida R K kinnitas ka 08. oktoobri 2008.a kohtuistungil. Seoses õpilaste poolt avalduste esitamisega kohustas kooli direktor 22.03.2001.a. käskkirja nr 18-K alusel õpealajuhatajat L.G külastama hageja tunde. 18.04.2001 antud seletuse alusel ei olnud võimalik hageja tundi külastada, kuna hageja keeldus teda tundi lubamast. 26.04.2001.a L. G ettekande alusel ei valda hageja õpilastega suhtlemise metoodikat, mõttetute tegevustega provotseerib õpilasi konfliktsetesse situatsioonidesse, kasutab solvavaid sõnu, millega õppegrupis 1-K oli õppetund täielikult rikutud. Teiste õpetajatega tundides distsipliini tagamisega probleeme ei olnud. Alusetu on hageja väide, et hindamisel võeti aluseks hagejale määratud ja hiljem tühistatud distsipliinkaristus. Komisjon seda arvesse ei võtnud ning seda ei nähtu ka ühestki kohtutõendist. Ametijärk. Alusetu on hageja väide, nagu O P ja T.E oleks olnud temast madalam ametijärk. Haridusministri 2.10.2002 määruse nr 69 “Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord” § 6 ja § 9 lõike 1 alusel omistatakse pedagoogi ametijärk pärast aastast töötamist pedagoogina (ametijärk -noorempedagoog) või õppejõuna ning see omistatakse tähtajatult. O P ja T.E oli pedagoogi ametijärk omistatud varem teises koolis töötamise ajal ning teise tööandja juurde tööle asumisel ei muutunud see kehtetuks. T. E oli omistatud juba vanempedagoogi ametijärk. Pere ja lapsed ning tööstaaž. Kuna võrdsete tööalaste näitajate juures tulnuks juhinduda TLS § 99 lõikest 3, pööras komisjon tähelepanu ka nimetatud sättes kehtestatud nõuetele. Kuna keskenduti tööalaste näitajate hindamisele, siis nimetatud kriteeriumitele rohkem tähelepanu ei pööratud ning seda ei nähtu ka ühestki teisest kohtutõendist. Seega on alusetu hageja väide, et koondamisel võeti arvesse asjasse mittepuutuvaid kriteeriume. Tänukirjad, olümpiaadid. O P on omistatud Aasta õpetaja tiitel. T.E õpilased on osalenud olümpiaadidel, teda on autasustatud Jõhvi linnapea aukirjadega, 2008. aastal omistati talle õpetaja-laureaadi tiitel,

E.T ei ole tänukirju omistatud ja tema õpilased ei ole osalenud olümpiaadidel, kuid tema eesti keele oskus vastab nõutavale kesktasemele, ta on kohusetundlik, omab kollektiivis ja õpilaste hulgas autoriteeti. V.J õpilased on osalenud olümpiaadidel ning temale on omistatud vanempedagoogi ametijärk. G.Z õpilased on osalenud olümpiaadidel. Hageja on esitanud kohtule koopia oma tööraamatust temale omistatud tänukirjade kohta. Kuid need on omistatud enne Eestisse elama asumist, siin töötamise ajal tänukirju hagejale omistatud ei ole. Kostja ei vaidlusta omistatud tänukirju, kuid need ei lükka ümber järeldust, et koondamise ajal olid teiste õpetajate tööalased näitajad hageja omast paremad. Täiendkoolitus. Viimati osales hageja täienduskoolitustel 1999. aasta sügisel. Hiljem täienduskoolitustel ta osaleda ei soovinud ning ei täiendanud ennast ka ise. Teised õpetajad täiendavad oma teadmisi tunduvalt aktiivsemalt. Artiklid, metoodiline materjal. Hageja esitas kohtule mitmeid tema poolt kirjutatud artikleid. Kuid see ei anna alust hindamiskomisjoni otsuse muutmiseks, sest artiklite kirjutamise ja metoodiliste materjalide koostamise osas hindas komisjon hageja panust positiivselt. Pedagoogilistelt arvestatavaks saab pidada S.J 100 sünniaastapäeva puhul kirjutatud artiklit. Teised artiklid on üldprobleeme käsitlevad ja ei ole pedagoogilised. Kuid kõik artiklid on liialt negatiivse ja halvustava alatooniga ning on kasutatud ka pedagoogiliselt mittekohaseid väljendeid, nagu: kuidas muudetakse lapsi sombideks jvm. Õpilaste rahulolu õpetajaga. Hageja väide, et kaebuseid esitasid tema peale ainult üksikud problemaatilised õpilased, ei ole tõendatud. Tõendatud on kostja väide, et hageja kohta on õpilased esitanud hulgaliselt kaebusi ning õpilaste seas oli tõsine rahulolematus hagejaga. 25.06.2001.a on kaebus õmbluse eriala 4.kursuse kolmelt õpilaselt, 02.03.01. KRÕ III kursuse õpilaste avaldus 19 allkirjaga, 02.03.01 pagarieriala õppegrupi avaldus 22 allkirjaga, 09.03.01 pagari eriala II kursuse õpilaste avaldus 16 allkirjaga, 08.11.2001 4-KRÕ õpilaste avaldus 18 allkirjaga, 02.03.2001 grupi 3.PK avaldus 20 allkirjaga, 02.03.2001.a õpilaste avaldus 15 allkirjaga, 01.11.2001 4-KRÕ avaldus 15 allkirjaga. Õpilased avaldasid, et hageja ei seleta materjali, kasutab õpilaste suhtes solvavaid väljendeid, ei hinda objektiivselt. Õpilased nõudsid hageja väljavahetamist teise õpetaja vastu. Samuti on kohtumaterjalidega tõendatud, et hageja suhtes avaldasid rahulolematust õpilaste vanemad. Seda tõendavad lapsevanema O V kokk-pagari eriala 2001. a lõpetajate lapsevanemate nimel avaldus ja lapsevanema V N 27.03.2001. a avaldus. Ebaprofessionaalse ja konfliktse kolleegina iseloomustasid hagejat ka töökaaslased. Seda tõendab pedagoogilise kollektiivi pöördumiskiri ajalehe „Xxxx” poole seoses 14 novembri 2006.a. ajalehes nr 219 avaldatud artikliga, kus kirjutati, et hageja vaidleb xxxx. Pöördumiskiri esitati direktorile. Koos otsustati, et ajalehele seda siiski ei esitata. Teiste õpetajate kohta nii tõsiseid pretensioone esitatud ei ole. Hageja väide, et hindamisel ei arvestatud ega analüüsitud Vabariigi Valitsuse 22.11.2000 määruse nr 381 “Õpetajate koolituse raamnõuded” §-s 18 sätestatud nõudeid, ei ole põhjendatud, sest nimetatud säte kehtestab õpetaja üldpädevusnõuded, mida hindamiskomisjon sisuliselt analüüsiski. Komisjoni koosolekul väljaselgitatud asjaolude alusel tegi komisjon otsuse. Komisjoni liikmed tegid otsuse salajase hääletamise teel. Seega oli tagatud, et komisjoni otsus oli igati objektiivne. Eksamitulemused. Eksamihindeid komisjon ei arvestanud. Leiti, et eksamihinded ei pruugi alati objektiivselt näidata õpetaja töö tulemust. Tihti on õpilaste huvi kirjanduse vastu erinev. Tavaliselt huvitutakse kirjandusest enam tüdrukute erialagruppides, poisid huvituvad rohkem tehnikast ja seetõttu on kirjanduse vastu huvi väiksem. Kostja esitas kohtule andmed eksamihinnete kohta hageja nõudmisel. Eksamihinnete analüüs ei näidanud, et hageja õppegruppides oleks hinded paremad olnud. Pigem olid hageja

õppegruppides hinded nõrgemad. Seega ei tõendanud eksamihinnete analüüs, et hageja tööalased näitajad oleksid teistest õpetajatest paremad olnud. --Hageja poolt esitatud materjalid Väljavõtetega õpilaste kirjanditest on hageja soovinud tõendada õpilaste head analüüsivõimet ja oma kõrget pedagoogilist professionaalsust õpetamisel. Kuid enamus kirjandeid on kirjutanud I kursuse õpilased esimese semestri esimestel kuudel. Need on testimiskirjandid, millega kool selgitas välja uute õpilaste taseme ning mille alusel tuli õpetajal kavandama õppe läbiviimine. Need kirjandid näitavad õpilaste ettevalmistust ja õpetaja töö taset eelmises koolis. Esitatud kirjandeid ei saa võtta aluseks kutsekooli õpetajad oma tööalaste näitajate hindamisel ning nendega ei tõenda hageja, et tema tööalased näitajad oleksid teiste õpetajatega võrreldes olnud paremad. Hageja on esitanud kohtule kirjandeid, kus õpilane kiidab hagejat ja iseloomustab teda positiivselt. Kuid seda tuleb hinnata pedagoogiliselt väga halva alatooniga käitumiseks. Siin on õpetaja nõudnud õpilastelt hinnata õpetaja tööd ning pannud sellega õpilased väga ebameeldivasse olukorda. Samas ei tõenda hageja esitatud kirjanditega, et teistesse õpetajatesse oleks suhtutud halvemini ja tema tööalased näitajad oleksid olnud paremad. Hageja esitas kohtule õpilaste (L. F ja A.M) avaldused mingi intsidendi kohta 26.02.2001. a toimunud eksami ajal õpetaja L. G. Hageja enda seletuse kohaselt jäid avaldused tema kätte, edasi ta neid direktorile ei andnud. Seega ei ole tõendatud, kas intsident aset leidis, kas avaldusi esitati ja samas ei omaks avaldused tähtsust õpetajate tööalaste näitajate võrdlemisel. Hageja on esitanud kohtule hulgaliselt analüüse ja ettekandeid. Esitatud avaldused on hageja koostanud kohtuistungi jaoks, nendes väljendub tema isiklik personaalne arvamus ning seega ei saa need olla tõenditeks õpetajate tööalaste näitajate hindamisel. Kahjuks on siin hageja ületanud piiri ja kontrollimatult esitanud kutsekooli juhtkonda ja õpetajaid laimavaid avaldusi. See on tekitanud kutsekooli töötajate hulgas tõsist pahameelt ning andnud põhjust kaaluda õigusorganite poole pöördumist. --Rahalised nõuded. Vastuväiteid rahaliste nõuete kohta on kostja üksikasjalikult argumenteerinud oma vastuses hagiavaldusele ja vastuses hageja rahalistele nõuetele. Kostja jääb esitatud argumentide juurde ja ei pea otstarbekaks neid korrata. Käesolevas kohtuvaidluses ei ole hageja esitanud kohtule tõendeid ega argumente, mis tõendaks, et hageja tööalased näitajad oleksid kellestki teisest vene keele ja kirjanduse õpetaja omast paremad või kostja oleks töölepingu lõpetamisel rikkunud õigusnormide nõudeid. Kohtumaterjalidega kogumis on tõendatud, et teiste vene keele ja kirjanduse õpetajate tööalased näitajad olid paremad võrreldes hagejaga. Kostja ei ole rikkunud töölepingu lõpetamisel protseduuri reegleid. Seega oli hagejaga töölepingu lõpetamine seaduslik. Eelneva alusel palub kostja jätta S Ki hagi Eesti Vabariigi vastu Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu töövaidluses rahuldamata; hageja kohtukulud jätta hageja kanda; kostjal kohtukulusid ei ole.

Maakohtu poolt kohaldatud seadused, esitatud nõuded, nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid. Kohus viitab kõigepealt kohaldatud seadustele (I), seejärel märgib, mis on vaidlustatud ja mis on mittevaidlustatud asjaolud (II), edasi analüüsib poolte esitatud väiteid, vastuväiteid ja tõendeid koondamissituatsiooni kohta (III), siis poolte esitatud väiteid, vastuväited ja tõendeid

hindamiskomisjoni moodustamisega seotud asjaolude kohta (IV), siis poolte esitatud väiteid, vastuväited ja tõendeid koondamisel töölejäämise eelisõiguse hindamiseks kasutatud kriteeriumide kohta (V), märgib tõendid, mida eraldi otsuse III ja IV osas pole käsitletud ja mida kohtu hinnangul kas on või ei ole võimalik arvestada (VI), esitab seisukoha hageja poolt esitatud rahaliste nõuete käsitlemata jätmise kohta (VII) ja lõpuks esitab seisukoha menetluskulude osas (VIII). I TLS § 86 p 3 sätestab, et tööandja võib lõpetada määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötajate koondamisel. TLS § 98 reguleerib töölepingu lõpetamist töötajate koondamisel. TLS § 98 sätestab, tööandjal on õigus lõpetada tööleping § 86 punktis 3 ettenähtud alusel töömahu vähenemisel, tootmise või töö ümberkorraldamisel, varem töötanud töötaja tööle ennistamisel ja muudel juhtudel, mis tingivad töö lõppemise. Enne töölepingu lõpetamist koondamise tõttu on tööandja kohustatud pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd (lg 2). TLS § 99 lg. 3 kohaselt võrdsete tööalaste näitajate korral eelistatakse töötajaid, kes on selle tööandja süül saanud kutsehaiguse või töövigastuse; kes on kauem töötanud selle tööandja juures; kellel on ülalpeetavaid; kes täiendavad oma kutseoskusi ja teadmisi eriharidust andvas õppeasutuses. Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lg 1 on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Vastavalt TLS § 117 lg 1 töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt on töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist II Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ning uurinud dokumentaalseid tõendeid kogumis, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele.

kohtule

esitatud

Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: xxxx Viru Ringkonnakohtu otsusega tsiviilasjas nr. xxxx ennistati hageja tööle Xxxxe vene keele ja kirjanduse õpetajana. Kostja teatas 04.09.2008.a. hagejale tema koondamisest alates 07.09.2008.a. Kostja pakkus TLS § 98 lõikes 2 sätestatud korras hagejale teist tööd, millest hageja keeldus. Hageja allkirjastas töölepingu nr. 73 lisa 2, milles sätestati töölepingu lõpetamise alus ning makstavate hüvitiste suurused Käesoleval juhul pooled vaidlevad selle üle, kas hageja koondamine Xxxxe vene keele ja kirjanduse õpetaja kohalt oli seaduslik ja põhjendatud või mitte. Töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks.

Kohus on seisukohal, et tööandjal on õigus otsustada, kuidas tööd korraldada, milliseid ametikohti luua ja milliseid likvideerida. Kui tööandjal esineb majanduslikus mõttes koondamise vajadus (töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamisel), siis tööandja võib ja peabki valiku tegema ja töö lõppemisel osade töötajatega töölepingud koondamise tõttu lõpetama. Töövaidluse kohtupoolne kontroll seisneb selles, et kohtul on vaidluse korral kohustus kontrollida, kas esines töölepingu lõpetamise alus (koondamissituatsioon), kas tööandja järgis töölepingu lõpetamisel seadust ehk protseduurireegleid (töötaja õigusi, TLS § 98, § 99). III Koondamise situatsiooni tekkimisel on tööandja kohustatud järgima TLS § 98 ja 99 nõudeid. Töötajate koondamise protseduur on TLS – s üsna jäigalt reguleeritud Nimetatud TLS § 99 sätestatud töölejäämise eelisõiguse tuvastamise järjekord pole õigusnormi struktuurist tulenevalt meelevaldne (mitte valikuline) vaid imperatiivne. Tööandja tuvastas töölejäämise eelisõiguse TLS § 99 lg 2 alusel (tööalased näitajad), seega enne kui ta pidi võrdlema töötajate tööstaaže tööandja juures (TLS § 99 lg 3). Kohus viitab seejuures Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-18-00 : „Kui tööandjal on tekkinud koondamise vajadus, peab tööandja arvestama töötaja töölejäämise eelisõigusega TLS § 99 järgi. Selleks peab tööandja töötajaid võrdlema ja hindama lähtudes objektiivsetest tööalastest näitajatest, ning töölejätmisel eelistama neid, kes on edukamalt tööülesandeid täitnud, kel on suuremad erialased teadmised, oskused, vilumus, kes on oma teadmisi ja oskusi tulemuslikumalt kasutanud.“ Kohus leidis, et töölepingu lõpetamise koondamissituatsioon- oli olemas ja nõustub nimetatud asjaolu kohta esitatud põhjendatusega.

aluseks olev asjaolu- antud juhul kostja poolt kohtuliku vaidluse käigus

Kohus ei pea põhjendatuks hageja poolt kohtulikus vaidluses esitatud väidet, et toimikumaterjalidest ei selgu, kui palju oli 2007.a. septembris hageja tööandja juures tööd anda vene keele ja kirjanduse õpetajale. Kostja on tõendanud vajalikud asjaolud- olemasolevate täiskoormusega kohtade arvu, õppekavadele vastava tundide arvu ning asjaolu, et normkoormus on 840 tundi aastasviidetega vastavatele tööandja käskkirjadele, mille kohta kumbki pool ei ole esitanud väidet, et need oleksid kehtetud. Nimetatud käskkirjadega 07.09.2007 ja 18.09.2007 kinnitati 2007/2008 õppeaasta tarifikatsioonid ehk aasta normkoormusena 840 tundi ja kinnitati tööandja koosseisus 177 ametikohta /II kd. lk.125/. Muude asjas esitatud materjalidega on tõendatud täidetud ja täitmata kohtade arv ning kostja vaidluse teesides esiletoodu kohaselt on esitatud ka põhjendid, kuidas kujunes mõnel õpetajal tundide arv normkoormusest väiksem ja kuidas teisel õpetajal see objektiivselt võttes oli küll suurem, kuid et selle põhjuseks oli vajadus mitte killustada ühe õppegrupi õpetamist mitme õpetaja vahel. Kohus leiab, et selline käitumine ja tundide jagamise põhimõte on ka õigustatud. Ühe sama grupi õpetamine sama õppeaine raames ühe õppeaasta kestel mitme erineva õpetaja poolt (kui võtta eesmärgiks tagada kõigile õpetajatele võrdne tundide arv ehk koormus) ei ole õppeeesmärke silmas pidades põhjendatud. Sellise toimimise korral ei oleks kohtu hinnangul enam efektiivselt võimalik tagada sisulise õppetöö järjepidevust, õpetaja- õpilase tundmaõppimist, õpilase ühtlase arengu tagamist. Õpetajal endalgi oleks raskendatud saavutada oma nõudmiste

täitmist, kuivõrd õpilane peaks põhjendamatult kohanduma lühikese ajaperioodi jooksul erinevate õpetajate erinevate nõudmistega. See oleks ehk võimalik, kui pedagoogidel omavahel oleks ühtsus õpetamismetoodikates, kuid seda eeldada ei ole võimalik ja antud õppeasutuse ja antud õppeaine puhul on seni asja käigus esitatut arvestades selle saavutamine vähemasti problemaatiline, kui mitte võimatu, kuivõrd ilmselgelt on hageja suhted selle õppeasutuse ülejäänud õpetajatega (ja direktsiooniga) teravnenud. Ja sellest on ka tõenäoliselt tingitud hageja enda ebakindlus otsustamaks, kas ta reaalselt hakkab hagi rahuldamise korral koolis tööle või mitte- /III kd. lk 115/-kuivõrd hageja on kohtuistungil lühikese aja jooksul kord kinnitanud, et ta ei soovi kooli tagasi tööle minna ja et koolis ei ole head pedagoogilist olukorda ning et ta ei näe võimalust sellises olukorras tööd jätkata, samas hetk hiljem soovib siiski tööle ennistamist, et seal tööle uuesti asuda. Hageja poolt, kes enda väitel võitleb õpilaste igakülgse arengu toimumise eest, on alusetu eeldada, et kõigile õpetajatele võrdse tundide koormuse tagamiseks oleks direktor pidanud ühe õppegrupi jagama mitmele õpetajale. Selline käitumine direktori poolt olnuks kohtu hinnangul ilmses vastuolus õpilaste ja terve õppetöö sujuva korraldamise huvidega. Hageja väidab /III kd. lk 99/ 24.09.2008 esitatud avalduses, et kostja pole tõendanud, et 2007.a. ei jätkunud püsivalt tööd kuuele vene keele ja kirjanduse õpetajale. Isegi kui eeldada, et kõikidel koondamissituatsiooni tõttu võrdluse alla võetud vene keele õpetajatel olid kõik tarifikatsioonitabelis /II kd. lk. 128-132/ märgitud tundide arvud seotud vene keele ja kirjanduse õpetamisega, (kostja kinnitusel olid osadel õpetajatel tabelis märgitud tunnid kaetud ka õpetamisega muudes õppeainetes), siis ka sellisel juhul ei oleks kohtu hinnangul jätkunud pidevat tööd veel kuuendale vene keele õpetajale. T. E jäi normkoormusest puudu 840-728=112 tundi, V J jäi puudu 840-690=150 tundi. O P oli normkoormust ületavalt 923-840 =83 tundi, G Z oli üle 950-840= 110 tundi ja E T jäi üle 975-840=135 tundi. Tunde jäi üle kokku 83 + 110+135= 328 tundi, tunde jäi puudu 112+150= 262. Tehes nn. üle- ja alakoormuse suhte leidmiseks lahutamistehte, jäänuks kuuenda õpetaja reaalseks koormuseks vaid 328-262= 66 tundi. Hageja ei ole esitanud mõistlikku põhjendust, miks oleks pidanud jätma tööle 6 ühtlaselt alakoormatud ( viie õpetaja normkoormus 840 + tarifikatsioonitabeli järgi eeltoodu kohaselt nö. 66 vabaksjäänud tundi5x 840 + 66 tundi = 4266 : 6 õpetajale = 711 tundi igaühele kuuest) õpetajat, kui selle asemel saanuks viie õpetaja peale aritmeetiliselt vabaks jäänud 66 tundi ära jagada. Sealjuures väärib tähelepanu, et kostja väitel ei ole ka tarifikatsioonitabelis esitatud nende vene keele õpetajate tundide arvu puhul need kaetud vene keele õpetamisega, ehk et vaatamata ehk numbrilisele ülekoormusele on see saavutatud teiste ainete arvel tundide juurde võtmisega, mis omakorda tõendab seda, et tegelik vene keele kui õppeaine tundide arv on veel väiksem / III kd. 168/ Hageja ei ole tõendanud, et temagi saanuks samal kombel tunde juurde võtta, ehk ei ole tõendanud, et tal oli selleks olemas vajalik kvalifikatsioon. Seega on kohtu hinnangul esitatud koosseisude ja tarifikatsioonitabeli alusel võimalik väita, et 2007/2008 õppeaastal ei ole õppeasutusel võimalik tagada pidevat tööd kuuele vene keele ja kirjanduse õpetajale. Kostja on kohtu hinnangul 08.10.2008 istungil /III kd. 174/ piisavalt arusaadavalt ka selgitanud seda, kuidas numbrid tarifikatsioonitabelisse on koondunud, ehk et aluseks on olnud koolis kehtivad õppekavad, mis omakorda on tehtud riikliku õppekava alusel. Koolis on 70 õppegruppi ja koolis on siseaudit, kes kontrollib, kas õppekavast võetud tunnid on kvalifitseeritud. Hageja on 10.10.2008 (etteruttavalt) esitanud kohtuvaidluse teesides leidnud, et käesolevas asjas on kostja tööandjana jätnud tähelepanuta, et vana töötaja ennistamise pärast tekkivas

koondamissituatsioonis on tööandjal kohustus eelistada vana töötaja tööle jätmist uuele töötajale. Kohus leiab, et nimetatud olukord antud asjas ei rakendu, sest kolme erineva kooli liitumisel 2005.a. käskkirja alusel ei saanud ühtegi selle tulemusena moodustunud Xxxxes töötavat pedagoogi pidada uueks töötajaks TLS § 98 lg.1 mõttes. Koolide liitumisel-reorganiseerimisel võeti töölepingud üle TLS § 6 alusel, mitte ei võetud neid pedagooge tööle nn tänavalt. Ja selle tõttu on põhjendatud kostja argument, et koondamise vajaduse ilmnemise korral tuli hinnata kõiki tööl olevaid vene keele õpetajaid. Sellest tulenevalt ei rakendu käesolevas kaasuses ka Riigikohtu poolt 19.06.2007 otsuses nr. 3-2-1-74-07 käsitletud olukord, kus leiti, et vabanenud töökohale uue töötaja võtmisel tuleb koondamissituatsiooni tekkimisel koondada uus töötaja. Hageja pretensioonid, et seda ei saanud tööandja teada teda koondades, on põhjendamatu, sest ehkki vastavad direktori käskkirjad koosseisu suuruse ja tarifikatsiooni kinnitamise kohta on vormistatud ajaliselt koondamiskäskkirja järgselt, on nende käskkirjade aluseks olev andmebaas koolile kaheldamatult teada hiljemalt kooliaasta alguseks ehk enne hageja koondamist 04.09.2007. Kohus peab võimalikuks lugeda üldteadaolevaks asjaoluks, et pedagoogide puhkused lõppevad augusti viimastel nädalatel ja ka uued lepingud sõlmitakse hiljemalt enne kooliaasta algust, seega tavapärasest asutuse juhtimisest ja koolitegevuse korraldamisest tulenevalt oli ja pidi olema koolijuhile teada, kas ja kuipalju pedagooge on reaalselt 01.09.2007 seisuga tööl, kas ja kuipalju moodustub õppegruppe ning kas ja kuidas olemasolevate pedagoogidega saab kaetud õppekavade nõuetekohane täitmine. Ja seda on tunnistanud ka hageja ise /IV kd. lk. 59/. Asjaolu, et õppeasutuses oli koondamissituatsioon juba 2003.a., on kohtu arvates piisavalt leidnud käsitlemist ka samade poolte vahel varasemates kohtumenetlustes tuvastatuga. Nii on Riigikohus oma 08.11.2006 otsuses nr. 3-2-1-103-06 p.12 leidnud, et „...tööandja vahetumine reorganiseerimise käigus ei saa iseenesest olla töölepingu lõpetamise põhjuseks. Vaadeldavas asjas on kahe Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatava õppeasutuse reorganiseerimise käigus loodud uus õppeasutus, mis on reorganiseeritud õppeasutuste töötajate suhtes töölepingu seaduse alusel tööõiguslikuks õigusjärglaseks. Nii sätestas TLS § 6 (kuni 1. maini 2004. a kehtinud sõnastuses), et ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimine, alluvuse, omaniku või omandivormi muutumine või ettevõtte üleminek ei lõpeta töölepingut. Samas on tööandjal olukorras, kus reorganiseerimisega kaasneb vajadus vähendada tööjõudu, õigus töötajaid koondada. TLS § 100 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimisel lõpetada tööleping TLS § 86 p 3 alusel, kui reorganiseerimisega kaasneb töötajate koondamine. Vaidlusaluses asjas on kindlaks tehtud, et tööandjal tekkis vajadus osa töötajaid koondada.“ Sama vaidluse kohta järgnevalt tehtud Viru Ringkonnakohtu xxxx otsuse (kättesaadav KISandmebaasis) kohaselt „...vaidlust ei ole selles, et tegemist oli Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatavate õppeasutuste reorganiseerimisega, mille käigus korraldati Vabariigi Valitsuse 11.02.2003 korralduse alusel ümber Xxxx ja xxx ning selle tulemusena moodustati uus kutseõppeasutus – Xxxx. Xxxxi ja xxxx tegevus aga lõpetati“. Ringkonnakohus leidis, et tööandja kohustuseks on tõendada vabade töökohtade puudumist või hageja sobimatust vabadele töökohtadele ning hageja saab hinnata, kas ta on suuteline konkreetset tööd tegema alles peale seda, kui teda on tööandja poolt informeeritud vaba töö olemasolust, s.o. tööandja on TLS § 98 lg.2 kohaselt pakkunud vaba tööd.

Ringkonna otsuse kohaselt „Vaidlust ei ole selles, et reorganiseeritavates õppeasutustes töötanud 91 õpetajast sai loodavas õppeasutuses rakendada vaid 66 õpetajat. Seega tuli reorganiseerimise käigus koondada 25 õpetajakohta“. Nimetatud otsustes kajastatud reorganiseerimistele järgnes omakorda 2005.a Xxxxi, xxxx ja xxxx ümberkorraldamine, mida on käesolevas lahendis käsitletud. Kohtul puudub põhjus arvata, et 2003.aastaga võrreldes veel kolme kooli koondamine ühtse juhtimise- Xxxx- alla oleks võimaldanud säilitada kõigi kolme koonduva kooli personali 100%-lt. Sarnaselt toimuvate asutuste koondumiste puhul on eesmärgiks esiteks kulude optimeerimine, mis omakorda tähendab kokkuhoidu personali arvel ja teiseks- välistada erinevates koolides samasuunaliste õppegruppide dubleerimine, ehk kohtu hinnangul üks eesmärk aitab täita teist eesmärki ja see omakorda toob paratamatult kaasa pedagoogilise personali vajaduse vähenemise. Väiteid koondamissituatsiooni olemasolu kohta põhistavad kohtu hinnangul toimikus asuvad tõendid: 1) Vabariigi Valitsuse 28.02.2005 korraldus nr. 121 Xxxxi, Xxxxi ja Xxxxi ümberkorraldamise kohta /I kd. lk. 100/-millest tulenevalt mitmete koolide liitumisel tekkis olukord, kus pedagooge oli rohkem, kui neid õppekavadele vastavate koosseisude järgi pidanuks olema. Tegemist ei ole mitte uute õpetajate töölevõtmisega, mis võiks mõjutada koondamissituatsioonis töötajate töölejäämise eelisõigustega arvestamist; 2) Xxxxe direktori 07.09.2007 käskkiri nr. 169-P /II kd. lk. 125/, millega määrati õppeasutuse koosseis alates 01.09.2007- nimetatud käskkirja kohaselt on õppeosakonnas 120 kohta, millest kostja seletuse kohaselt oli komplekteerimata 2 projektijuhi kohta, 1 kutseõpetaja koht ja 0,25 kodulehekülje administraatori kohta; 3) Xxxxe 07.05.2008 õiend nr. 2.1-20/51 /II kd. lk. 127/- mis kinnitab eelmises tõendis esitatud koosseisuliste täitamata kohtade nimistut neile kohtadele esitavate nõuete osas ja millest lähtuvalt hageja ei ole tõendanud, et ta vastanuks mõnele esitatud tingimusele; 4) xxxx direktori 18.09.2007 käskkiri nr. 179-P /II kd., lk.128/ mille kohaselt kinnitati 2007/2008 õppeaasta tarifikatsioonid vastavalt lisale /II kd. lk. 129-132/. Töölepingu lõpetamise aluse kohaldamise protseduuri reeglite- töötaja töölejäämise eelisõigusega arvestamist TLS § 99 järgi- rikkumist kohus ei tuvastanud. IV Hageja väitel ei saa hindamiskomisjoni arvamust pidada seaduslikuks, sest objektiivse analüüsi peaks tegema Atesteerimiskomisjon. Hageja väitel ei olnud direktoril õigust moodustada hindamiskomisjoni. Kostja kinnitusel on tegemist pädeva komisjoniga, kuna kooli põhimääruse kohaselt on direktoril õigus moodustada komisjone. Kutseõppeasutuse seaduse § 30 lg.3 kohaselt pedagoogide kvalifikatsiooninõuded kehtestab haridus- ja teadusminister määrusega. Vastav määrus nr. 65 on vastuvõetud 26.08.2002. Nimetatud määruse § 25 kohaselt kutseõppeasutuse üldharidusainete õpetaja kvalifikatsiooninõuded on: 1) pedagoogiline kõrgharidus õpetatavas ainevaldkonnas või 2) muu kõrgharidus õpetatavas ainevaldkonnas ja läbitud 160-tunnine pedagoogika kursus.

Antud asjas ei ole esitatud vaidlustust, et hagejal puuduks kõrgharidus, sealjuures õpetatavas ainevaldkonnas, seega tuleb ta lugeda Kutseõppeasutuse seaduse § 30 lg.3 mõistes vastavaks nimetatud õppeasutuse õpetajale esitatavale kvalifikatsiooninõuetele. Kutseõppeasutuse seaduse § 30 lg.5 kohaselt pedagoogi vastavus ametikohale määratakse atesteerimisega. Atesteerimise tingimused ja korra kehtestab haridus- ja teadusminister määrusega. Vastav määrus nr. 69 on vastu võetud 02.10.2002. Nimetatud määruse § 2 kohaselt on määruse alusel toimuva atesteerimise eesmärk toetada pedagoogide arengut ja karjäärivõimalusi, hinnates perioodiliselt pedagoogi enese- ja välishindamise kaudu tema töö tulemuslikkust ja vastavust ametijärgule esitatavatele nõuetele. Sama määruse § 4 lg.1 sisaldab punkte 1-14, kus on loetletud nõuded, mida atesteerimisel hinnatakse. Määruse kohaselt on atesteerimise eesmärgiks pedagoogile ametijärgu omistamine ehk et nimetatud määruse alusel saab pedagoogile omistada vastava järgu, kui ta on täitnud erinevas mahus sama määruse §-s 4 nimetatud nõudeid. Nimetatud määrust ei ole aga põhjendatud aluseks võtta TLS § 99 kohasel töötajate tööalaste näitajate hindamisel töölejäämise eelisõiguste määratlemisel. Isegi, kui seda aluseks võtta, siis hageja, kes nimetatud määruse kohaselt omab § 6 kohast pedagoogi ametijärku, peab vastama üksnes sama määruse § 4 punktis 1 nimetatud nõudele ehk juba eelnevalt viidatud 26.08.2002 määruse nr. 65 §-s 25 esitatud nõudele ehk omama kõrgharidust õpetatavas ainevaldkonnas. Kuna vaidlust ei ole selle üle, et hagejal on kõrgharidus ja et tal on pedagoogi ametijärk, siis muid aluseid– nõudeid 02.10.2002 määrusest nr. 69 ei pea tööalaste näitajate hindamisel arvesse võtma ka sellisel juhul, kui leida, et seda määrust üldse antud juhul kohaldada tuleks. Kohus möönab, et tööalaste näitajate hindamisel võib abiks olla 2002.a. määruse § 4 p.2 kaudu viidatud sama määruse §-s 20 lg.2 p.-des 2 ja 3 nimetatud tööalast tulemuslikkust hinnata võimaldavad dokumendid, kuid kui tööandja nende esitamist ei nõudnud ja neid aluseks ei võtnud, siis ei saa ka väita, et ta oleks menetlusnorme rikkunud. Seega kokkuvõtvalt leiab kohus, et antud vaidluse puhul ei ole tegemist hageja atesteerimise vajadusega ja seega puudub põhjendus kohaldada atesteerimist puudutavaid norme ja nõudeid Kutseõppeasutuse seaduse § 24 lg.4 sätestab direktori volitused ning lg.5 annab direktorile käskkirjade väljaandmise õiguse. Nimetatud sätte valguses ja hinnates seda koostoimes kooli nõukogu ja õppenõukogu tegevust reguleerivate sätetega, leiab kohus, et vajadus koolide liitumise-ümberkorraldamise tulemusena reorganiseerida ja korraldada õppetööd ja sellest tulenevalt vajadus reguleerida pedagoogide arvu õppekavade vajalikus mahus täitmise tagamiseks, on otseselt direktori pädevus, kes nimetatud tegevuse korraldamiseks talle antud volituse piires annab välja käskkirju. Direktori pädevus moodustada eeltoodud ülesande täitmiseks koondamissituatsiooni tingimustes hindamiskomisjoni tugineb Xxxxe põhimääruse §-st 9 lg.2 p-st 8, mille kohaselt direktor moodustab õppetegevuse ja distsipliiniga seotud küsimuste operatiivseks lahendamiseks õppe-kasvatuskomisjoni ja metoodilise töö koordineerimiseks metoodikakomisjoni ning vajadusel teisi komisjone. Nimetatud komisjoni tegevus seondub omakorda põhimääruse §-s 12 lg.3 p.7 määratletud koolis struktuuriüksusena tegutseva

õppeüksuse pädevusega pedagoogilise personali vajaduse planeerimise, töö analüüsi ning hindamise osas. Seega, eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et direktoril oli õigus oma 30.08.2007 käskkirjaga nr. 161-P moodustada hindamiskomisjon selleks, et õppeüksusele antud volituste realiseerimise kaudu hinnata pedagoogilist personali. V Järgmiseks tuleb analüüsida, kas need näitajad, mida moodustatud hindamiskomisjoni kogus ja arvestas, on asjakohased ja objektiivsed. Hageja hinnangul tulnuks, tuginedes Riigikohtu otsusele nr. 3-2-103-06, arvestada töölejäämise eelisõiguste kindlaksmääramisel tööülesannete täitmise edukust, erialaste teadmiste suurust, oskuseid, vilumusi ja teadmiste oskuslikku kasutamist. Ühtlasi leiab hageja, et kostja poolt kasutatud valed kriteeriumid olid ebatäielikud ja nende kasutamisel tegi kostja vigu. Kohus leiab, et hageja nimetatud tööülesannete täitmise edukus on mõõdetav kostja poolt kasutatud distsipliini-kriteeriumiga, kuivõrd kohtu hinnangul ei ole võimalik õpetajal tulemuslikult töötada, kui tunnis puudub distsipliin töörahu tagaval määral. Seega on kostja kasutanud asjakohast kriteeriumi. Kostja põhistab distsipliini puudumist sellega, et hageja tunnid olid igavad ja ühekülgsed. Nimetatud asjaolu tõendavad kostja väitel R K ütlused hindamiskomisjoni koosolekul, kus R K omakorda tugines õpilastelt laekunud avaldustele. Kuna hageja keeldus õppealajuhatajat lubamast oma tundi külastama, siis on kohtu arvates hageja tunnidistsipliiniga seonduv tõendatud ühekülgselt vaid läbi õpilaste antud vaatenurga, küll aga asjaolu, et õpetaja, direktori korraldust eirates ei lase õppealajuhatajat tundi, näitab kohtu hinnangul omakorda, et õpetajal on raskusi enesedistsipliiniga. Vaatamata sellele, et hageja tunnis toimuva kohta on sisuliselt olemas vaid õpilaste kaebused (I kd. lk.112-120, uuesti koos tõlgetega 164-178), loeb kohus ka neid avaldusi arvestamisväärseteks, kuna õpilased on need, kes vahetult tunnis osalevad ja võimalikke probleeme tajuvad. Kohtul puudub alus arvata, et õpilasi oli mõjutatud selliseid avaldusi kirjutama. R K poolt hageja tundides distsipliini puudumise kohta antud ütlustega-seletusega kohtuistungil ei saa arvestada kui tõendiga, kuna isik osales menetluses nõustajana, kellel seletuse andmise õigust ei ole ja isegi, kui ta olnuks esindaja, saanuks tema ütlusi tõendina hinnata vaid siis, kui need oleks antud vande all. Hageja on esitanud avaldused (II kd. lk.90-103), mis nende esitamise põhistuse (II kd, lk.2, vt. viide Lisa 6) kohaselt näitavad, et õpilased, kes esitasid hageja vastu kaebusi, käitusid tundides mitterahuldavalt, segasid õppeprotsessi ja seda juhtkonna passiivsel heakskiidul. Kostja on esitanud 2001.a. õppegrupi 4KRÕ 15 õpilase allkirjaga pöördumise (II kd. lk. 177178), milles viimased kinnitavad, et grupp keeldub minemast hageja tundi ja palutakse õpetaja välja vahetada. Kohus ei leia, et hageja oleks tõendanud, et just allakirjutanud õpilased on nö tunnisegajad ja et nad on tegutsenud juhtkonna vaikival heakskiidul. Iseenesest on selline pöördumine erandlik ja puudub alus arvata, et õpilasi selleks juhtkonna poolt suunitleti. Ühele või mõnele õpilasele võib tund või õpetaja meeldida või mitte meeldida, kui aga rahulolematust avaldab ainuüksi ühe grupi piires juba 15 inimest, siis see ei ole kohtu arvates toimunud põhjuseta. Kui see toimub pikemaajaliselt, arvestades lisaks veel ka lapsevanema poolt märtsis 2001 (II kd. lk.179-180) esitatud avaldust, milles juba kurdetakse konfliktset olukorda hageja ja õpilaste vahel ning arvestades 15 allkirjaga pöördumise aega pool aastat

hiljem, siis ilmselt ei saa olla tegu ühekordse ja võimalik, et ehk mööduva probleemiga, vaid pigem suurema probleemiga. Probleemi lahendamiseks on juba kevadel 2001 (II kd. lk.181) juhtkond asunud tegutsema ja seetõttu on ainetu hageja väide, et õpilased tegutsevad avaldusi-kaebusi kirjutades juhtkonna passiivsel heakskiidul. Kui hageja omalt poolt hea tahte märgina ei soovinud kaasa aidata sellele, et enda senises tegevuses võimalikke analüüsimist ja muutmist vajavaid ilminguid leida tundi külastava õppealajuhataja kaasabil ja vastupidiselt, õppealajuhataja ettekande kohaselt (II kd. 181-186) hoopis keeldus sellest, siis ei ole hagejal kohane juhtkonda passiivsuses süüdistada. Kohtu arvates tõendavad hageja poolt direktorile vormistatud avaldused (lk.90-103) aga hoopis seda, et hageja, vaatamata väitele, et ta on väga võimekas õpetaja, kelle tunnid on huvitavad ja kus osade õpilaste väitel pole aegagi millegi kõrvalisega tegelda, ei ole suutnud oma tunnis siiski distsipliini tagada. Arusaamatuks jääb selles tõendite blokis põhjendus esitada ( II kd. lk. 102) väljavõtteid kirjatöödest, mis on pealkirjastatud dokumendina Kuidas mitte kirjutada. Tööülesannete täitmise edukuse, kui hageja poolt pakutud kriteeriumiga seondub kostja poolt kasutatud kriteerium- õpilaste rahulolu. Kui õpilased ei ole õpetajaga rahul, siis võimalus, et õpetaja saaks oma tööülesandeid edukalt täita, on väga vähene. Õpetamine on emotsioonidega seotud tegevus-protsess ja kui vastuvõttev pool- õpilane- on mingil põhjusel andva poolegaõpetajaga- kaotanud emotsionaalse sideme, siis formaalselt võttes võib küll õppekava läbida, kuid seda ei saa ilmselt pidada õpetaja ülesande edukaks täitmiseks. Õpetaja tegevuse tulemina peaks õpilasest saama iseseisvasse ellu astumiseks igakülgselt harmooniliselt arenenud isiksus. Kui õpetamisprotsess mingil põhjusel on ebakõlasid täis, siis harmooniliselt arenenud isiksuse väljakujunemine on kaheldav. Hageja on esitanud koos hagiga ( I kd. lk. 52,53 ) kaks käsikirjalist, ilmselt õpilaste tänukirjana, ehk õpilaste rahuloluna, käsitletavat dokumenti, sealjuures aga ühel nimetatud dokumentidest pole võimalik määrata selle koostamise aega ja teine pärineb 14. aasta tagusest perioodist, mis ilmselt on liialt ammune, et sellega käesoleva vaidluse puhul arvestada ja samas ei ole kummagi tõendi põhjal võimalik teha järeldust nende seotuse kohta käesoleva asja kostjaga. Hageja on esitanud õpilaste kirjandid (koopiad käsikirjalistest kirjanditest ja neist valitud lõigud trükitult) teemal Mida ma arvan koolist (II kd. lk. 4-29, III kd. lk.33-36, seejuures vene keeles trükitud tekst ei ole üks-ühene), kirjalikud tööd (koopiad käsikirjalistest töödest ja neist valitud lõigud trükitult) teemal Õpilased kirjanduse tundidest (II kd lk. 31-40; III kd. lk.4447), eksamikirjandi (koopiad käsikirjalistest kirjanditest ja neist valitud lõigud trükitult) teemal Õpetaja ja kool minu elus (II kd. 41-52). Hageja väitel neis töödes hagejale antud iseloomustused kinnitavad väidet, et õpilased suhtuvad hagejasse positiivselt, lisaks annavad väljavõtetest tulenevad laste head arutamise- ja analüüsimisvõimed tunnistust hageja edukast pedagoogilisest tööst. Kohus leiab, et seda asjaolu, kas esitatud väljavõtetest on võimalik järeldada laste head arutamis- ja analüüsivõimet, ei ole hagejal endal antud kaasuse kontekstis võimalik erapooletult hinnata ja see võiks olla tõendatud vastava õppeaine metoodiku poolt antud arvamuse kaudu. Kummagi eksamikirjandi puhul ei ole näha, millise väärtuse õpilaste soorituse kohta (ja hageja võimalikule rollile selles) on andnud eksaminaatorid. Vähemalt üks eksamikirjanditest pärineb ajast, mida kohus ei ole pidanud võimalikuks arvestada, ehk aastast 1999. Kirjandite, teemal Mida ma arvan õppeasutusest, puhul ei ole võimalik tuvastada, millal on need kirjutatud, hageja on küll kirjanditest väljavõtteliste trükitud lausete juurde (II kd. lk. 4,

III kd. lk. 33-36) märkinud aastaarvuks 2002, kuid ühegi originaalkirjandi pealt selline aastaarv ei nähtu ja seetõttu ei pea kohus võimalikuks väita, et kirjandid, kust on välja võetud hagejat hästi iseloomustavaid lauseid, on koostatud ajateljel sellisel perioodil, mille kohta esitatud tõendeid kohus on pidanud võimalikuks veel arvestada ehk mitte varasemast perioodist, kui 2000-2001. Lisaks sellele, lähtudes eeldusest, et kirjandite lõpus murruna tähistatud numbrid märgivad saadud hindeid, tuleb nentida, et vaid üks kirjand on hinnatud hindega 4/5, kõik ülejäänud on valdavalt hinnatud üksnes rahuldava hindega ja sellest aspektist vaadatuna võib küsida, kas hageja poolt väidetud õppetöö edukas läbiviimine on tõendatud. Väites varem esitatud tõenditele tõlgete esitamist (III kd. lk.1), on hageja esitanud järjekorra number 12 all õpilaste kirjalike tööde analüüsi koos trükitud väljavõtetega (III kd. lk.62-69) neist kirjalikest töödest (esitamata originaale) ja järjekorra numbri 13 all arvestustöö analüüsi koos trükitud-tõlgitud õpilase D tööga (III kd. 70-75), lisamata on jäänud nimetatud analüüsi aluseks olnud töö originaal. Kohus leiab, et neid tõendid ei saa arvestada ainuüksi juba seepärast, et neid ei saa käsitleda tõlgetena varem esitatud tõenditele, lisaks on õpilase töö analüüs koostatud hageja enda poolt ja ei ole arusaadav, kas seda on tehtud alles kohtumenetluse jaoks või oli selline analüüs tehtud vahetult töö hindamise ajal õpilase jaoks. Analüüsis tehtud järeldus on hageja subjektiivne arvamus oma töö tulemuslikkuse kohta. Kostja on esitanud (I kd. lk. 97-98) 04.05.2007 dateeritult 18-ne kooli töötaja poolt allkirjastatud pöördumiskirja, mille sisust tulenevalt on võimalik teha järeldus, et hagejal oli raskusi suhtlemisel nii kolleegide kui ka õpilastega. Kohus leiab, et nimetatud tõendit on võimalik kogumis teiste tõenditega hinnata õpilase rahulolu aspektist õpetajaga ja leida, et ilma sügava põhjuseta väga suur hulk kollektiivist selliseid pöördumisi ei tee. Hageja poolt kohtumenetluse jaoks esitatud–vormistatud eelkäsitletud kirjalike tööde kohta koostatud analüüsi (II kd. lk.30; III kd. lk.62) ei pea kohus võimalikuks arvestada, sest sellise analüüsi võinuks ja pidanuks õpetaja tegema enesehinnangu andmisena iga õppeaasta lõpus ja see olnuks võimalus õppealajuhatajal/metoodikul hinnata õpetaja töö tulemuslikkust, läbi enesearenduse ja läbi isikliku tööplaani täitmise. Kirjandite, teemal Õpilased kirjanduse tundidest, puhul ei ole käsikirjaliste eksemplaride ( II kd. 35-40) puhul võimalik tuvastada nende kirjutamise aega, daatumeid ei ole kõigi õpilaste puhul märkinud hageja ka trükitud väljavõtete (II kd. lk.31-33; III kd. 44-47) lehtedel. Dateeritud kirjanditest kaks pärinevad 1999.a. ja kaks tükki 2000. aastast. 1999.a. kirjandeid kohus ei arvesta eelpool kirjeldatud põhjustel- kaasuse ajafaktori suhtes liiga ammused. Trükitud väljavõtte (II kd lk.32, III kd. lk. 38) kohaselt on õpilane E M 2000. aastal kirjutanud töö, kus nimeliselt hagejat kiidetakse. Nimetatud õpilase töö on fotokoopiana originaalist esitatud hageja poolt kohtuliku vaidluse teeside lisana 17.10.2008 ( IV kd. lk.27-31) ehk menetluse seisukohalt ajal, kui tõendite esitamise aeg oli möödunud. Kohus möönab, et kuivõrd sellel järgneval esimesel istungil 10.11.2008 asja menetlust vaidlusega ei lõpetatud, siis põhimõtteliselt selle tõendi uurimine oli võimalik ja kohus arvestab selle tõendiga, kuid kogumis teiste tõenditega see siiski ei muuda asja lahendit. Hageja on esitanud õpilaste retsensioonid hageja tundidele (II kd. lk.53-73, III kd. lk. 42-43), mis hageja väitel kinnitavad, et tema puhul tegemist on pedagoogiga, kes suudab organiseerida õpilaste võimeid arendavat ja õppimise vastu huvi tekitavat õppetööd. Kohus leiab, et esitatud tõenditest on vaid ühes (lk.62) nimetatud, et retsenseeritud õpetaja puhul on

tegemist hagejaga, teiste kirjatööde puhul sellist automaatset järeldust teha ei saa. Nimetatud üks õpilane on tunnile andnud positiivse hinnangu. Tõenditele tõlgete esitamisel on (III kd. lk. 42) hageja dateerinud need retsensioonid 2002.aastaga, esialgselt esitatud tõendites on dateeritud 2001.aastaga. Hageja esitatud õpilaste hinnangutes kirjanduse tundidele (II kd., lk. 63) on vaid ühel käsikirjalisel tööl võimalik tuvastada aastaarvuna 1999 (ehk juba korduvalt väljendatu kohaselt on tegemist antud kaasuse jaoks mittearvestatavaks loetud tõendiga), teiste tööde puhul selline tuvastamisvõimalus puudub. Hageja on esitanud õpilaste tööde analüüsi (II kd.lk.86-89; III kd. lk. 3-10), mis hageja seletuse kohaselt näitab, et õpilased hageja tundides tegid tõsist ja tulemuslikku tööd ning et teistel õpetajatel on vastav näitaja madal. Analüüs on hageja seletuse kohaselt koostatud kohtumenetluse jaoks hageja enda poolt. Selliselt käsitletuna ei ole kohtu hinnangul tegemist tõendiga TsMS tähenduses. Analüüsis on võrreldud erinevate õppeainete õpetajate poolt diagnostiliste tööde eest pandud hindeid, kuna aga vaidlus antud asjas käib üksnes vene keele ja kirjanduse õpetajate tööalaste näitajate kohta, siis sellisel analüüsil puudub väljund ja vajadus tõendi mõttes antud kohtuasja jaoks. Kostja seletuse kohaselt on diagnostiliste tööde tegemise eesmärk saada ülevaade, milline on antud kooli õppima saabunud õpilaste tase ühes või teises õppeaines ja kuna selliseid töid tehakse 1 kursusel kohe õppeaasta alguses, siis selline analüüsi ei saa kuidagi näidata ühegi õpetaja tööalaseid näitajaid. Kohus nõustub kostja seisukohaga ja märgib ühtlasi, et analüüsi koostamisel on jällegi aluseks võetud tööd, mis on antud vaidluse seisukohast tehtud liiga ammu, ehk 1999.aastal. Hageja poolt vajalikuks peetud kriteerium- erialaste teadmiste suurus- on kõige objektiivsemalt võttes hinnatav õpetajale omistatud haridust tõendava dokumendi alusel ja selle näitaja puhul ei ole hageja esitanud väidet, et mõnel võrdluse all olnud pedagoogil olnuks hariduslik tase väiksem kui temal. Erialaste teadmiste suurust saab hinnata läbi kostja valitud kriteeriumi-ametijärk- kuivõrd erialaste teadmiste suurus on omistatavate ametijärkudega seotud. Kui eelnevalt juba käsitletud Haridus- ja teadusministri määruse nr. 69 kohaselt pedagoogi-ametijärgu (§ 6 mõttes) puhul nö piisab vastava hariduse olemasolust, siis kõigi järgmiste järkude omistamiseks on lisaks vaja täita sama määruse §-s 4 p.-des 4-14 loetletud teatud arv nõudeid ning needki peavad olema täidetud vähemalt teatud tasandil, s.h. nt omandanud teadus- või kutsekraadi, juhendanud praktikante, koostanud või retsenseerinud uurimistöid jne. Kohtu hinnangul oleks selliste asjaolude ilmnemisel võimalik küll väita, et isikul on paremad erialased teadmised, võrreldes teistega, kuid antud kaasuse puhul ei ole hageja esitanud asjaolu, et temal olnuks täidetud mingi hulk neid nõudeid, ehk et ta nende nõuete sisust tulenevalt võiks väita, et on teinud tugevat tööd oma erialaste teadmiste baasi suurendamiseks, mis omakorda võimaldaks tal vastav aja möödumisel esitada taotlust kõrgema ametijärgu saamiseks. Kostja kinnitusel ei ole ühelgi võrdluse all olnud pedagoogil hagejast madalamat ametijärku ehk et ametijärgu alusel ei pidanud saama hageja eelisõigust töölejäämiseks. Hageja väitel tulnuks hinnata oskusi, vilumust ja teadmiste oskuslikku kasutamist. Ehkki hageja ei ole lahti seletanud, kuidas tema arusaamise kohaselt tulnuks oskusi ja vilumust mõõta, on teadmiste oskusliku kasutamise kriteerium kohtu hinnangul mõõdetav kostja poolt kasutatud kriteeriumi- tänukirjad, olümpiaadid- kaudu. Õpetaja, kes on oma teadmisi oskuslikult edasi andnud, saavutab õpilastega töötades tulemuse, mis on leidnud tunnustust

ka väljaspool konkreetselt selle õpilase-õpetaja suhet. Kui õpetaja on oma teadmised väga oskuslikult edasi andnud, siis õpilasel tekib aine vastu sügavam huvi, mis omakorda suunitleb teda osalema olümpiaadidel. Kostja on põhistanud, et O Ple on omistatud Aasta Õpetaja tiitel, et T. E õpilased on osalenud olümpiaadidel, teda on autasustatud Jõhvi linnapea aukirjadega ja käesoleval aastal omistati talle õpetaja-laureaadi tiitel, G. Z õpilased on osalenud olümpiaadidel ja E. T ei ole küll tänukirja omistatud ja tema õpilased ei ole osalenud ka olümpiaadidel, kuid tal on eesti keele oskus nõutaval kesktasemel, ta on kohusetundlik, omab kollektiivis ja õpilaste hulgas autoriteeti. Kohus leiab, et õpetaja E. T iseloomustamiseks antud rubriigis esitatud väited ei ole asjakohased ja nad paigutuvad pigem õpilaste rahulolu kriteeriumi alla, kuid see iseenesest ei anna alust eelistada ainuüksi selle ühe kriteeriumi põhjal hagejat E. T. Ühegi kostja poolt antud kriteeriumi all kirjeldatud väite kohta ei ole hageja soovinud tõendite esitamist, seega kostja on nimetatud väiteid tunnistanud. Kui võrdluses osalenud õpetajate tänukirju, õpilaste poolt olümpiaadidel esinemisi kogumis hinnates tööandja leidis, et K ei ületa teiste õpetajate poolt saavutatut, siis on hageja poolt põhjendamatu väita, et teadmiste oskusliku edasiandmise kriteeriumi ei ole kasutatud. See aga, et hageja ei ole nõus selle kriteeriumi alusel kogutud andmete põhjal tööandja poolt tehtud järeldusega, ongi leidnud väljundi esitatud hagiavalduse näol. Hageja on esitanud tema poolt õpetaja T. E tunni kohta tehtud analüüsi (II kd. lk.79-85, III kd. lk. 76-82) pärast vaatlejana selle õpetaja tunnis viibimist ja hageja väitel näitab see analüüs, et nimetatud õpetaja on pedagoogiliste võimete poolest hagejast nõrgem. Sellist analüüsi ei ole põhjendatud koostada kohtumenetluse jaoks. Sellise analüüsi koostamiseks peaks olema põhjendatud vajadus ja analüüsi koostamiseks peaks saama vaatleja vastavad volitused. Järeldus, mis hageja sellest on teinud, ei ole hinnatav eksperdi arvamusena. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks pädevust anda hinnangut ühegi kolleegi pedagoogiliste oskuste kohta. Kui hageja on selle analüüsi koostanud 2001.a. toimunud tunni kohta, siis jäävad arusaamatuks analüüsi lõpus olevad viited 2005.a. materjalide kohta. Hageja ei ole märkinud, kas ja kellele ta selle analüüsi esitas. Analüüs on esitatud kolmes erinevas variandis- tõlge ja kaks venekeelset varianti. Sisulisi kokkulangevusi on kõigis kolmes, erinevusi aga samas niipalju, et esitatud eestikeelse variandi puhul tekib küsimus, kas ja mille kohta on tõlge koostatud või on hageja külastanud vaatlejana mitmeid erinevaid tunde. Hageja ei esitanud seda analüüsi koolis pädevatele isikutele- nt. õppealajuhatajale, metoodikule, kes saanuks nimetatud analüüsi lisada õpetaja isiklikku toimikusse ja saanuks seda vastav õpetaja kutseoskuste analüüsimiseks või tööalaste näitajate võrdlemise vajaduse tekkimisel kasutada ja seetõttu puudub kohtu hinnangul sellisel dokumendil kaalukus ja tõendi tähendus. Hageja poolt õiglaseks ja objektiivseks peetud kriteerium- oskused ja vilumused- on kohtu hinnangul arvestavad kostja poolt nimetatud kriteeriumi- täienduskoolitused- all, sest lisaks igapäevaselt vajalikult rahulikus ja sõbralikus õhkkonnas toimuvale õppetööle, on võimalik oskusi ja vilumusi saavutada ja täiendada täienduskoolituste kaudu. Hageja on lisanud hagile rea tõendeid ja tunnistusi (I kd. lk.42-51), mis hagi kohaselt kinnitavad perioodiliste täienduskoolituste läbimist. Kohtu hinnangul on tegemist, v.a. üks erand, valdavalt 1997-99.a. saadud tõenditega erinevate kursuste läbimise kohta, mis on aga pedagoogika arenemist, õppekavade muutumist silmas pidades liiga ammu läbitud, et nendega arvestada 2007.aastal töölejäämise eelisõiguste kriteeriumina täienduskoolituste läbimise hindamise aspektist. Vaid „Vaata Maailma“ projekti raames väljaantud tunnistus pärineb hilisemast perioodist-2002.aastast, kuid ka selles puudub seos hageja poolt õpetatava ainega, ehk et arvuti tundmaõppimine on kindlasti vajalik tänapäevane üldoskus, kuid erialaste teadmiste täiendamise seisukohalt ei ole seda põhjendatud arvestada. Kostja väitel osalevad teised õpetajad enesetäiendamisel aktiivsemalt kui hageja ja vaatamata sellele, et kostja jättis,

vaatamata hageja taotlusele, esitamata tõendid nende kursuste kohta, milledes osalemist erinevate võrreldud õpetajate kohta on väidetud hindakomisjoni protokollina esitatud lisades (I kd. lk.80-88, 139-162 uuesti koos tõlgetega), on kohtu hinnangul tegemist olukorraga, kus hageja poolt esitatud tõendeid täienduskoolituse kohta ei ole võimalik arvestada nende vanuse tõttu. Samas hageja poolt esitatud väidet teiste õpetajate täienduskoolitustel osalemise kohta on võimalik arvestada toimikus asuva ülevaatliku tabeli (I kd. lk. 93-96) alusel, kuivõrd on äärmiselt ebatõenäoline, et esitatud hulgal kursuste läbimise kohta, valdavalt alates 2000.a.-st, oleks kostja poolt esitatud valeandmeid. Kohus leiab esitatud tabelit analüüsides, et ajaliselt oleks põhjendatud arvestada kursuste-koolitustega, mis on läbitud alates 2002.aastast (ehk viimase viie aasta jooksul enne võrdluseks vajaliku ajamomendi saabumist) ja sisuliselt on põhjendatud arvestada kursustega, mille kohta on võimalik neid pidada otseselt pedagoogikaga seonduvaks. Selliselt on O P läbitud vähemalt 4 koolitust, T E vähemalt 3 koolitust, E T vähemalt 9 koolitust, V J vähemalt 4 koolitust, G Z vähemalt 5 koolitust ja S Kil mitte ühtegi koolitust. Eeltoodut silmas pidades ei ole võimalik teha järeldust, et hageja on end rohkem täiendanud ja koolitanud kui teised võrreldud õpetajad. Ülejäänud kostja poolt kasutatud kriteeriume on hageja pidanud ebatäielikeks ja mitteasjakohasteks. Kriteeriumid- pere, lapsed ja tööstaaž- on kostja oma väitel küll nimetanud, kuid selleks kogutud andmeid ei ole arvestanud töölejäämise eelisõiguse aspektist, kuivõrd neid saanuks ja tulnuks arvestada siis, kui oleks leitud, et tööalased näitajad on võrdsed. Kohtu hinnangul ei ole hageja usaldusväärselt põhistanud ja tõendanud, et töötajate võrdlemisel tegelikult seda kriteeriumi kohaldati. Kohtu arvates on tööandja poolt mõistlik olukorras, kus võimalike tööalaste võrdsete näitajate puhul tuleks järgmisena võrrelda TLS § 99 nimetatud asjaolusid, samaaegselt tööalaste näitajate kogumisega koguda vajalikud andmed ka selliste kriteeriumide kohta, et vältida nn. korduskoosoleku kokkukutsumist nö teise etapi kriteeriumide võrdlemiseks. Kostja on hindamiskomisjoni protokolli kohaselt kogunud andmeid võrdlemiseks ka õpetajate keeleoskuse kohta, kuivõrd kostja pole aga lahti seletanud, kas ja kuidas seda arvestati, siis jätab kohus nimetatud kriteeriumi tähelepanuta. Kohus leiab, et kui pedagoog on tööle võetud, siis ta vastab teatud kvalifikatsiooninõuetele ja see omakorda tähendab, et pedagoogil on olemas vastavalt nõutav keeleoskuse tase. Kohus lähtub kostja selgitusest, et kuni võrreldi vaid tööalaseid näitajaid, siis muid kriteeriume ei hinnatud-kohaldatud. Veel on kostja märkinud kriteeriumiks artiklid ja metoodilise materjali ning täiendanud istungil, et see näitaja on kõigil võrreldud õpetajatel olnud võrdselt positiivne. Hageja on väitnud ( II kd. lk. 2), et teised kolleegid on suutnud avaldada üksnes laimava pöördumiskirja ajalehes Xxxx, erinevalt hagejast, kes on avaldanud ajaleheartikleid erialastel teemadel ja kes osaleb aktiivselt hariduse tänapäevaseid probleeme puudutavas avalikus arutelus. Nimetatud väite tõendamiseks on hageja esitanud koopiaid erinevatest artiklites ( II kd. lk. 74-78). Hageja poolt 17.10.2008 kohtuliku vaidluse kirjalikele teesidele lisatud artikkel 30.01.2006 ajalehest „xxxx“ ei ole antud vaidluses asjakohane ja jääb arvestamata. Kohus leiab, et üldharivate artiklite avaldamine väiksetiraažilises ajakirjanduses ei ole selline asjaolu, millele tuginedes hageja oleks teiste õpetajatega võrreldes eelistatum tööle jääma. Ja kui tööandja sellele vaatamata pidas võimalikuks hageja puhul ka neid artikleid positiivselt arvestada, siis see oli tööandja otsus ja see ei kahjustanud hageja olukorda.

Metoodilise materjali osas ei ole otseselt tõendanud oma väiteid kumbki pool, samas hindamiskoosoleku protokollile lisatud erinevatele õpetajatel antud iseloomustustest tulenevalt saab kohus teha järelduse, et kui õpetaja on juba kaua juhtinud üldainete metoodikaosakonda //T. E ( I kd. lk. 143), G. Z ( I kd. lk. 153)// või ta teeb seda praegu //V. J I kd. lk.149//, siis see ametikoht eeldab siiski metoodilise materjali omamist vähemalt teiste samaaegselt töötavate õpetajatega suuremal hulgal. Analoogset informatsiooni hageja kohta esitatud ei ole. Kohus leiab, et kostjal on olnud võrdlemisel õpetajad, kelledest osadel on metoodilise materjali baas olnud ilmselt kaalukam, kui seda on hagejal ja kui kostja selle baasil tegi siiski ka hagejat puudutavalt järelduse, et metoodilist materjali puudutav kriteerium on võimalik arvestada positiivselt, siis see kostja otsus on pigem ebaõiglane nende eelmainitud õpetajate, aga mitte hageja suhtes. Kohtuliku vaidluse kohaselt on ära mainitud eksamitulemused, kuid on öeldud, et nendega komisjon ei arvestanud, mis kohtu hinnangul on ka õige, sest õpilaskontingent on vahelduv, erinevad õppegrupid on erinevate huvidega ja võimetega (nt. on mõlemad pooled seda meelt, et poiste gruppides on kõrgemate eksamitulemuste saavutamine vähemtõenäolisem, võrreldes tüdrukute grupiga ja sellisel juhul nö kaotaks oma näitajates see õpetaja, kes õpetab poiste gruppe) ja seega objektiivset järeldust ainuüksi eksamitulemuste põhjal teha ei saa. Sel põhjusel jätab kohus ka arvestamata hageja soovil kostja poolt esitatud tõendid, kus on kajastatud eksamitulemusi (II kd. lk.133-168) Hageja on esitanud dokumendid (II kd. lk. 104-122; III kd. lk.20-32), mis põhistuse ( II kd. lk. 2 , vt. viide Lisa 7) kohaselt iseloomustavad suhteid kutsehariduskeskuse kollektiivis ja juhtkonna vastavat käitumist ja annavad tunnistust sellest, et tööandja lähtus koondamise üle otsustamisel mitte objektiivsetest kriteeriumidest vaid põhjendamatutest subjektiivsetest kaalutlustest. Hageja enda avaldus (II kd lk.104, III kd lk. 49, 53) direktorile on esitatud selle kohta, mis toimus 22.06.2001 klassiüritusel. Kas see avaldus ka direktorile esitati, selle kohta info puudub. Käsikirjalist originaalallkirjaga teksti esitatud ei ole, adressaadi viseering avalduseettekande kättesaamise-vastuvõtmise kohta puudub. Õpilase M avaldus (II kd. lk. 103, 106, uuesti lk.122, III kd. lk. 51, 55) 26.02.2001 kirjeldab olukorda, kus hageja saadeti õppealajuhataja korraldusel eksamilt ära tundi andma, kuid kuidas tõendab seda asjaolu, mille põhistuseks (II kd. lk.2, viide Lisa 6 all) on tõend esitatud, jääb arusaamatuks. Järgnevalt on hageja koostanud kirjatöö (II kd lk.108-110) õppealajuhataja käitumise kohta hageja suhtes üldse ja käitumise kohta 26.02.2001 eksamisituatsioonis, kuid kuidas tõendab see seda asjaolu, mille põhistuseks (II kd. lk.2, viide Lisa 6 all) on tõend esitatud, jääb arusaamatuks. Samavõrra jäävad ainetuks muud hageja enda poolt koostatud dokumendidettekanded-selgitused (III kd. lk. 49, 56-61), kuna menetluses käigus ei selgunud, kas hageja need õigeaegselt-akuutselt adressaadile esitas. Kirjatöö on hageja selgituse kohaselt koostatud kohtumenetluse jaoks ja sellisel kujul jääb kohtu arvates selle eesmärk saavutamata. Kui hagejal oli pretensioone õppealajuhataja suhtes, saanuks ja tulnuks see avaldus õigeaegselt esitada direktorile või kui esinesid lahkhelid ka direktoriga, siis astmelt järgmisele pädevale ametnikule nt. maakonnatasandil. N. A ettekande kohta koostatud analüüs, kirjatöö pealkirjaga „Kirjadest ja hinnang grupis 3KP loodud situatsioonile“ (lk.111-120) kirjeldavad hageja isiklikke subjektiivseid seisukohti toimuva suhtes ja kuna need pole nähtavalt kellelegi adresseeritud, vaid on koostatud kohtumenetluse jaoks, siis ei ole seda võimalik tõendina arvestada.

Kohus leiab, et kõik hageja pretensioonid juhtkonna tegevuse/tegevusetuse peale tulnuks õigeaegsel esitada vastavale pädevale järelvalveasutusele ja seetõttu nende esiletoomine antud vaidluses ei ole põhjendatud. Väide, et kostja on koondamisel kasutanud ebaobjektiivseid kriteeriume, on ümber lükatud kohtu poolt eelnevalt analüüsitu käigus. Hageja viited kostja töökorraldusalastele probleemidele ei ole asjakohased, kuivõrd käesoleval juhul tuleb kohtul lahendada töövaidlus, mis puudutab töölepingu lõpetamise seaduslikkust ja põhjendatust. Küll aga ei ole kahtlust, et need võimalikud töökorraldusest tulenevad erimeelsused hageja ja tööandja vahel on tinginud selle, et hageja ja kostja suhted on pikemat aega olnud pigem teravad, kui sõbralikud. Seda asjaolu arvestades on kohus ka pakkunud pooltele võimaluse lahendada käesolev vaidlus kompromissiga, kuivõrd kohtu hinnangul ei oleks hagejal ka hagi rahuldamise korral võimalik saavutada tulemusliku töö jaoks vajalikku pingevaba õhkkonda ja koolirahu, kuid hageja ei ole olnud kompromissialdis. Hageja on kohtuliku valduse teesides leidnud, et keegi pole tähelepanu pööranud hageja aktiivsele teadustööle (avatud õppetunnid, osalemine kirjandite konkurssidel, kus hageja õpilane I Z sai üheks kaheksast parimast ning ajalehes "xxxx" oli kiidetud tema heasoovlikku suhtumist Eesti noorte vastu); koolivälisele loomingulisele tööle (etendus, muusikalid, pidulike ürituste läbiviimine); ühiskondlik töö: artiklid ajalehele Riigilipu lugupidamisest, kodumaatundest, kodaniku, kultuursete ja moraalsete kasvatuse väärtustest, õpetaja rollist; kommentaarid M artiklile valmiskirjanditest, kommentaarid õpilaste kontrolltöödele (kokku 6 artiklit), mis näitavad hageja vaimset ja professionaalset taset. Kohus leiab, et tegemist on asjaoludega, mida hageja pole kogu pikalt kestnud menetluse käigus kordagi esile toonud ja pole (vaatamata sellele, et teda suurema osa ajast esindas kvalifitseeritud õigusteadmistega isikuna advokaat D. P ja ka menetluse lõpupoole oli hagejal stabiilselt olemas esindaja õigusteadmisi omava isiku näol) ka esitanud ühtegi tõendit eeltoodud asjaolude kohta, mistõttu kohus ei pidanud vajalikuks ja põhjendatuks nende asjaolude tõttu menetlust uuendada. Hageja on esitanud asjaolu, et töötajate võrdlemisel tulnuks võrrelda samal ajaperioodil töötavaid pedagooge. Kohus leiab, et isegi kui seda väidet pidada asjakohaseks, ei ole seda antud kaasuses võimalik järgida seetõttu, et oma töösuhte eelmise lõpetamise vaidlustamise tõttu ei ole hageja üsna pikalt saanud reaalselt õppetöös osaleda. Tööalaste näitajatena mõjutab see antud kaasuse puhul ehk kaudselt täienduskoolitustel osalemist, kuivõrd kohus on vaadelnud-arvestanud osalemist alates teatud ajaperioodist ja seetõttu on ehk hageja vastav näitaja olnud väiksema kvantiteediga, kuid see mõningane läbitud koolituste vähemus ei mõjuta, kogumis teiste näitajate hindamisega, kohtu arvates tööandja poolt tehtud lõppjärelduse õigsust. Teine kriteerium, mida kaudselt võiks mõjutada asjaolu, et hageja on võrreldud kolleegidega saanud vähe üheaegselt töötada, on ilmunud artiklite ja metoodilise materjalidega arvestamine. Kohus möönab, et metoodiliste materjalide koostamine ja koolis kasutusele võtmine on problemaatiline perioodil, kui hagejaga oli töösuhte lõpetamise vaidlustamise osas kohtumenetlus pooleli. Ehkki nimetatud kriteerium on kostja poolt arvestatud hageja jaoks positiivsena, ei ole see, kohtu arvates põhjendatult, olnud piisav, et lugeda kogumis hageja tööalaseid näitajaid paremateks. Kõiki ülejäänud kasutatud kriteeriume ei mõjuta see asjaolu, kas võrreldud õpetajad töötasid üheaegselt või mitte.

Kokkuvõttes kohus leiab, et kostja on kasutanud töötajate tööalaste näitajate võrdlemisel kriteeriume, mis sisu poolest ühilduvad hageja poolt asjakohasteks ja objektiivseteks peetutega. Nende kriteeriumide võrdlemisel tehtud järeldused on ootuspärased ja vastavad kogutud andmetele ja seega ei ole tööandja töötajate töölejäämise eelisõiguse hindamisel tööalaste näitajate võrdlemise põhimõtteid rikkunud. Kuna kostja poolt töötajate tööalaste näitajate võrdlemisel ilmnesid asjaolud, mis võimaldasid mitte lugeda hageja tööalaseid näitajaid võrdseks teiste vene keele ja kirjanduse õpetajate tööalaste näitajatega, siis muude TLS § 99 lg.3 nimetatud näitajate võrdlemiseks enam vajadust polnud. Kostja on täitnud ka TLS §-st 98 lg.2 tuleneva nõude pakkuda töötajale võimaluse korral teist tööd. Hageja on talle pakutud õpilaskodu kasvataja ametikohast loobunud ning selles osas vaidlus poolte vahel puudub. VI Tõendid, mida lisaks eelpool (vastavate asjaolude juures) kirjeldatud tõenditele kohus on või ei ole arvestanud on järgmised. Hageja esitatud arvestatavad tõendid : 1) avaldus töövaidluskomisjonile 28.09.2007, mille kohta kohus leiab, et selle avalduse kohaselt ei ole hageja soovinud rahaliste nõuete osas mitte töötasu, vaid selle ülekandmisega viivitamise hüvitust (I kd. lk.6-7); 2) Xxxxi direktori 28.03.2001 käskkiri nr. 23-K, kuna käskkiri puudutab perioodi, mis eelnes hageja viimasele tööle ennistamisele ja milles sisalduvat kostja kinnitusel-hageja ei ole vastupidist tõendanud- ei ole õpetajate tööalaste näitajate võrdlemisel arvestatud (I kd. lk. 8); 3) tööleping nr. 73 koos lisaga, mis tõendab töösuhte poolte vahel (I kd. lk. 9-12); 4) hageja tööandja poolt 04.09.2007 vormistatud koondamisteade (I kd. lk. 13); esitatud ka kostja poolt- (I kd. lk. 71); 5) töövaidluskomisjoni otsus 23.10.2007 (I kd. lk. 22-23), mille kohaselt hageja nõuded on rahuldatud osaliselt ja millest tulenevalt hageja on esitanud käesoleva hagi; 6) hindamiskomisjoni koosoleku protokoll 03.09.2007 ja hindamise tabel (I kd. lk.26-28), milles esitatut on hinnatud otsuses eelpool läbi erinevate tõendite ; esitatud ka kostja poolt (I kd. lk. 76-79 ja 90); 7) soovituskiri 10.09.2003 (I kd. lk. 39), mis muuhulgas kinnitab, et õpetaja on sooritanud algtaseme keeleeksami, samaaegselt on kostja kinnitusel tegemist tõendiga, mis anti äsja koondatud hagejale positiivsena sel põhjusel, et koondatul oleks kergem leida uut tööd ja põhjusel, et endiste töötajate negatiivne iseloomustamine ei ole lubatud; 8) väljavõttelised koopiad hageja tööraamatust (I kd. lk. 40-41), mis tõendavad kostja väidet, et hagejale avaldatud kiitused pärinevad ajast enne kostja või tema eelkäijate juurde tööle asumist; Hageja esitatud mittearvestatavad tõendid: 1) palgalipik 07.09.2007, 11.09.2007 maksekorraldus palga maksmise kohta, tõend hageja töötasu suuruse kohta 2003.a, tõend hagejale arvestatud ja väljamakstud koondamise summade kohta, maksekorraldus selgitusega „töötasu vaheraha“ (I kd. 14-21, lk. 107-108)kuna kohus jättis töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõude rahuldamata, siis

puudub menetlusökonoomika tulenevalt vajadus hinnata hageja rahaliste nõuetega seotud tõendeid; 2) Ida-Viru Maakohtu otsus tsiv.asjas nr. xxxx, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et distsiplinaarkaristusega seonduvat oleks õpetajate töönäitajate võrdlemisel arvestatud (I kd. lk.29-33); 3) töövaidluskomisjoni xxxx otsus, millega rahuldati hageja avaldus tööle ennistamisekskuna tegemist on tõendiga, mis ei puuduta 2007.a. sügisel toimunud koondamisega seotud asjaolusid (I kd. lk.34-35); 4) õpetajate nõupidamise protokolli 13.06.2001- tegemist on tõendiga, mis ei puuduta 2007.a. sügisel toimunud koondamisega seotud asjaolusid (I kd. lk.36-38); 5) kirjadest ajalehte (III kd lk. 13-19)- tegemist ei ole tõendiga TsMS tähenduses, kuna on hageja isiklik subjektiivne arvamus, koostatud kohtumenetluse ajal ja kohtumenetluse jaoks; 6) atestatsioon (III kd. lk. 11-12)- tegemist ei ole tõendiga TsMS tähenduses, kuna on hageja isiklik subjektiivne arvamus, koostatud kohtumenetluse ajal ja kohtumenetluse jaoks; Kostja esitatud arvestatavad tõendid: 1)tööandja käskkirjad 28.08.2007 nr. 160-P ja 30.08.2007 nr. 162-P, millega hageja ennistati tööle alates 30.08.2003 ( I kd. Lk. 69) ja millega määrati tema kuupalk alates 14.04.2007 (I kd. lk. 70); 2) tööandja 04.09.2007 käskkiri nr. 164-P töötaja koondamise ja töölepingu lõpetamise kohta ja uue töökoha pakkumise kohta (I kd. lk. 71); 3) hageja 05.09.2007 avaldus, milles ta kinnitab, et ei ole nõus töötama kasvatajana (I kd. lk. 73); 4) hageja 06.09.2007 käskkiri nr. 167-P hagejaga töölepingu lõpetamise kohta koondamise tõttu (I kd. lk. 74); 5) hageja käskkiri 30.08.2007 nr. 161-P, hindamiskomisjoni moodustamise kohta seoses hageja tööle ennistamisega ja sellest tulenenud vajadusega hinnata vene keele ja kirjanduse õpetajaid (I kd. lk. 75); 6) kollektiivi pöördumiskiri (koos tõlkega) vastuseks ajalehes Xxxx 14.11.2006 avaldatud artiklile (I kd. lk 97-98), mis kostja poolt hagile esitatud kirjaliku vastuse kohaselt oli arvesse võetud hageja koondamisel ja milles iseloomustakse seni hageja tundides toimunut kui nii õpilasi kui õpetajaid traumeerivat olukorda; 7) 26.08.2005 ja 29.08.2005 üleandmis-vastuvõtmisaktid (I kd. lk. 101-105), mille kohaselt ühendatud õppeasutusele Ida- Virumaa Kutsehariduskeskus anti üle ühendatavate koolide töötajate töölepingud. Kostja esitatud mittearvestatavad tõendid: 1)Xxxxi 22.04.2003 vene keele ja kirjanduse õpetajate eelhindamine (I kd. lk. 99)- antud tõendil puudub kohtu hinnangul otsene seos 2007.a. sügisel toimunud koondamisega; 2) tööandja 07.09.2007 käskkiri nr. 173-P (I kd. lk. 106), käskkiri nr. 70-K, 14.08.2003 (I kd. lk.109); tööandja 21.12.2007 õiend koondamishüvitiste arvutamise kohta (I kd. lk. 110)- kuna kohus jättis töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõude rahuldamata, siis puudub menetlusökonoomikast tulenevalt vajadus hinnata hageja rahaliste nõuetega seotud tõendeid; VII

Tulenevalt asjaolust, et kohus jätab hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja tööle ennistamise nõudes rahuldamata, ei pea kohus vajalikuks uurida ja hinnata tõendeid, mis on seotud hageja poolt esitatud rahaliste hüvitusnõuetega, sealhulgas nõudega, mis puudutab varasema koondamise eest väljamakstud hüvitise osas tehtud tasaarvestust. VIII TsMS § 162 lg.1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg.2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 174 lg.1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata ning seega tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 452 lg.1 kohaselt kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. TsMS § 453 lg.1 kohaselt otsus tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu, kus menetlusosalised võivad otsusega edasikaebamistähtaja jooksul tutvuda ja saada selle ärakirja.

Kohus on otsuse tegemisel juhindunud lisaks eelkäsitletud sätetele veel TsMS §§-dest 434, 435 ja 438. Kohtunik: Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

Marika Leimann

Lea Herne

RESOLUTSIOON

maakohus jättis rahuldamata S Ki hagi Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) vastu lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga väljamõistmiseks. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) S Ki kasuks välja 8260 krooni (kaheksa tuhat kakssada kuuskümmend) lõpparve kinnipidamise eest (s.h töövaidluskomisjoni 23.10.2007 otsusega väljamõistetud 6631.90 krooni). Jätta muus osas maakohtu otsus muutmata.

Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus S Ki kanda. Kohtuotsus jõustus 7. oktoobril 2009. a. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtumäärusega, millisega jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Nooremreferent

Lea Herne

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.