Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-17-09 Tartu 7. aprill 2009. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Aili Riisa hagi Osaühingu Valge VN vastu töötasu, puhkusetasu ja lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-0719922 Aili Riisa kassatsioonkaebus 27 530 krooni 20 senti Hageja Aili Riisa (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Raul Tosmann Kostja Osaühing Valge VN (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Mart Sikut 2. märts 2009. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-19922 osas, millega ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 28. veebruari 2008. a otsuse osas, millega maakohus rahuldas Aili Riisa hagi Osaühingu Valge VN vastu töötasu 15 871 krooni, puhkusetasu 1759 krooni 80 sendi ja palga maksmisega viivitamise eest hüvitise 9899 krooni 40 sendi saamiseks, ning jätta selles osas jõusse maakohtu otsus.
2.Muuta Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2008. a otsuse tsiviilasjas nr 2-07-19922 resolutsiooni osas, millega ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 28. veebruari 2008. a otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata töövaidluskomisjonis menetlemata Aili Riisa nõuded (vähem makstud palga, puhkusetasu ja viivise nõudes ajavahemiku eest pärast töövaidluskomisjoni otsust ning lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks), ning saatis need nõuded maakohtule uueks läbivaatamiseks, ja saata asi nende nõuete osas Tartu Maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
3.Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-19922 osas, millega ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 28. veebruari 2008. a otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata Aili Riisa nõude 2005. aasta jaanuarikuu palga saamiseks, ning saatis selle nõude Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-19922 osas, millega ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 28. veebruari 2008. a otsuse menetluskulude väljamõistmise kohta.
5.1.Välja mõista Osaühingult Valge VN Aili Riisa kasuks töötasu 15 871 krooni, puhkusetasu 1759 krooni 80 senti ja palga maksmisega viivitamise eest hüvitis 9899 krooni 40 senti.
5.2.Saata Tartu Maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks Aili Riisa nõuded vähem makstud palga, puhkusetasu ja viivise saamiseks ajavahemiku eest pärast töövaidluskomisjoni otsust ning lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks.
5.3.Saata Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks Aili Riisa nõue 2005. aasta jaanuarikuu palga saamiseks.
6.Kassatsioonkaebus rahuldada.
7.Tagastada Aili Riisale kassatsioonkaebuselt 18. juulil 2008 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aili Riisa (hageja) esitas 17. novembril 2006 Viljandimaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse Osaühingu Valge VN (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista palga 17 076 krooni 2005. a jaanuari ja ajavahemiku eest septembrist 2005 kuni oktoobrini 2006, hüvitise 10 583 krooni palga maksmisega viivitamise eest ning puhkusetasu 1828 krooni 55 senti 2005. aasta ja 2006. aasta eest.
2.Töövaidluskomisjon mõistis 18. aprilli 2007. a otsusega kostjalt hageja kasuks välja põhipalga 4141 krooni 2005. aasta eest, põhipalga 12 493 krooni 2006. aasta eest, puhkusetasu 792 krooni 2005. aasta eest ja puhkusetasu 967 krooni 80 senti 2006. aasta eest ning hüvitise palga maksmisega viivitamise eest 9899 krooni 40 senti.
3.Kostja esitas 23. mail 2007 Tartu Maakohtule taotluse töövaidluse läbivaatamiseks hagimenetluses. Kostja palus jätta rahuldamata hageja nõuded palga ja puhkusetasu ning palga maksmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks. Kostja taotluse kohaselt oli hageja põhipalk 5. mail 2003 sõlmitud töölepingu p 4.1 järgi 2500 krooni kuus. Lepingu p 4.2 kohustas kostjat maksma hagejale lisatasu täiendavate tööülesannete täitmise või tulemuslikuma töö eest. Pooled ei ole kunagi kokku leppinud teistsugustes palgatingimustes või suuremas töötasus, kui on kokku lepitud töölepingus. Kostja tagas hagejale vähemalt 2500-kroonise põhipalga. Hageja palgalehtedel näidatud põhipalga hulka on arvestatud ka lisatasud ja muud võimalikud juurdemaksed. Hageja tõlgendab meelevaldselt kostja eksimust juriidilises terminoloogias enda kasuks. Asjaolu, et tööandja maksab töötajale mõnikord suuremat kuupalka, kui töölepingus märgitud, ei muuda töölepingus kokkulepitud palgatingimusi.
4.Hageja vastuse kohaselt lepiti töölepingus kokku, et hageja põhipalk on 2500 krooni ning see sisaldab tasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal. Hiljem suurendati poolte kokkuleppel hageja palka selliselt, et põhipalk ajavahemikul 2004. aasta novembrist kuni 2005. aasta märtsini oli 31 kr/h, 2005. aasta aprillist kuni juulini 32 kr/h ning alates 2005. aasta augustist 34 kr/h. Seda, et kostja täitis kokkuleppeid, tõendavad tema enda koostatud palgalehed. Alates 2005. aasta septembrist hakkas kostja hagejale maksma palka kokkulepitust vähem. Hageja täiendas töövaidluskomisjonile esitatud palganõuet, paludes kostjalt välja mõista 2005. a jaanuari palga 1488 krooni tööseisaku aja eest, lähtudes kokkulepitud palgamäärast 31 kr/h. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista 2006. aasta novembrist kuni 2007. aasta veebruarini vähem
makstud palga 7339 krooni ja 2006. aasta oktoobrist kuni 2007. aasta märtsini vähem makstud puhkusetasu 1582 krooni 88 senti, lähtudes palgamäärast 34 kr/h. Samuti suurendas hageja palga maksmisega viivitamise hüvitise nõuet, paludes ajavahemiku eest 17. novembrist 2006 kuni
2.aprillini 2007 välja mõista lisaks 5539 krooni 18 senti. Hageja loobus 756 krooni nõudest, kuna kostja on palganõude selles ulatuses rahuldanud. Kokku palus hageja kostjalt välja mõista 54 685 krooni 78 senti.
5.Tartu Maakohus jättis 28. veebruari 2008. a otsusega rahuldamata kostja taotluse ja rahuldas osaliselt hageja nõude, mõistes kostjalt hageja kasuks välja palga 15 878 krooni, puhkusetasu 1759 krooni 80 senti ja palga maksmisega viivitamise eest hüvitise 9899 krooni 40 senti. Ühtlasi jättis maakohus menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb palganõude lahendamisel võtta aluseks hagejale makstud tegelik palk, mis kajastub palgateatistel. Töölepingus ei ole tehtud kirjalikke muudatusi palga suurendamise ega vähendamise kohta. Kuna tunnistajate ütlused on vastuolulised, siis ei saa neist lähtuda. Töö tasustamise aluseks ei saa võtta kehtinud palga alammäära, sest selle järgi kostja hagejale palka ei maksnud. Tegelikkusele ei vasta kostja väide, et põhipalga hulka arvestati kõik lisatasud ja juurdemaksed. Palgalehtedel on lisaks põhipalgale arvutatud lisatasu õhtuse ja öise tööaja eest, samuti preemia. Tõendatud on, et hageja põhipalga tunnimäär oli alates 2004. aasta novembrist 31 krooni, alates 2005. aasta aprillist 32 krooni ja alates 2005. aasta augustist 34 krooni. Kuna kostja täitis kirjalikult vormistamata jäetud palga suurendamise kokkulepet, kehtib poolte kokkulepe, et alates 2005. aasta augustist oli hageja põhipalk 34 kr/h. Kehtetu on ajavahemikul septembrist 2005 kuni oktoobrini 2006 hageja töötasu vähendamine alla 34 kr/h määrani 18-31 kr/h. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista vähem arvestatud ja makstud palk 16 634 krooni, millest tuleb maha arvata pärast töövaidluskomisjoni otsust hagejale makstud 756 krooni, ning palga maksmisega viivitamise eest hüvitis 9899 krooni ja puhkusehüvitis 1759 krooni 80 senti. Maakohus jättis rahuldamata hageja täiendava taotluse mõista kostjalt välja palk ja puhkusetasu ajavahemiku eest alates töövaidluskomisjoni otsusest kuni töölepingu lõpetamiseni ning hüvitis palga ja lõpparve maksmisega viivitamise eest. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg 1 kohaselt saab pool, kes ei ole töövaidluskomisjoni otsusega nõus, kohtusse pöörduda üksnes sama vaidlusega, mida lahendas töövaidluskomisjon. ITLS § 24 lg 5 järgi loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagiavalduseks, juhul kui teine pool esitab kohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Seega loetakse avalduses esitatud nõuded ka hagiavalduse nõueteks ning järelikult ei saa hagis teistsuguseid nõudeid esitada ka ITLS § 24 lg-s 5 sätestatud juhtumil.
6.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus hinnanud kõigi tunnistajate ütlusi. Asjaolu, et kostja on palgalehtedel eraldi välja toonud põhipalga, ei tõenda iseenesest poolte kokkulepet iga kuu
makstava suurema töötasu kohta. Ajavahemikus septembrist 2005 oktoobrini 2006 on hageja palgalehtedel põhipalk märgitud erinevas suuruses, kuid see ei ole põhipalk palgaseaduse (PalS) § 2 lg 1 mõttes, vaid selle hulka on arvestatud ka lisatasud ja muud võimalikud juurdemaksed. Maakohus tõlgendas kostja terminoloogilist eksimust hageja kasuks. Puudub PalS § 2 lg-le 2 ja § 10 lg-le 2 vastav palga muutmise kokkulepe. Järeldus, et hageja töötasu vähendamine alla 34 kr/h septembrist 2005 oktoobrini 2006 tuleb lugeda kehtetuks, ei vasta Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-1800, mille kohaselt, kui tööandja maksab töötajale mõnikord suuremat kuupalka, kui on märgitud töölepingus, ei muuda see töölepingus kokkulepitud palgatingimusi.
7.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis nõude osaliselt rahuldamata. Hageja palus teha selles osas uue otsuse ning rahuldada hageja täiendavad nõuded palga, puhkusehüvitise ning palga ja lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks. Maakohus kohaldas valesti ITLS § 24. See paragrahv ei keela hagejal kohtumenetluses nõuet suurendada. Lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise nõude esitas hageja kohtumenetluses täiendavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 370 lg 1 alusel. Vale on maakohtu seisukoht, et kohus ei saa lähtuda tunnistaja ütlustest, mis tõendavad, et pooled sõlmisid kokkuleppe selle kohta, et hageja põhipalk on alates 2005. aasta augustist 34 kr/h. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus tühistas 25. juuni 2008. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõuded palga, puhkusetasu ja palga maksmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks ning saatis töövaidluskomisjonis menetlemata nõuded ja 2005. aasta jaanuarikuu palga nõude maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on õige, et vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda hageja palgateatistest. Samas on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et hageja tunnipalk oli alates 2004. aasta novembrist 31 krooni, alates 2005. aasta aprillist 32 krooni ja alates 2005. aasta augustist 34 krooni. Apellatsioonkaebuses on põhjendatult leitud, et sellises palgamääras ei ole pooled kokku leppinud. Kostja seaduslik esindaja on maakohtus kinnitanud, et kõikidele töötajatele arvestati palka tunnitasu alusel, erinevatel töötajatel oli see erinev ning sõltus töötaja tööpanusest. Iga töötaja tunnitasumäär sõltus meistri esitatud andmetest, kuid see ei olnud kunagi väiksem palga alammäärast. Hageja seletused ja palgateatised tõendavad, et talle maksti palka tunnitasu alusel. Kostja töötajate tööaja tabelid ja palgalehed tõendavad, et ka teistele töötajatele maksti palka tunnitasu alusel ja ka teistel töötajatel oli tunnitasu määr kuude lõikes erinev. Iga töötaja kuu tunnitasu määr sõltus tema tööpanusest ja tehtud töö kvaliteedist ning võis olla kuude lõikes erinev. See on kooskõlas ka hageja töölepingu p-ga 4.2, mille kohaselt kostja maksab lisatasu täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest. Kuigi töölepingus olid pooled leppinud kokku põhipalga suuruses 2500 krooni kuus, maksti palka tunnimäära alusel. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-6-08 leidnud, et töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et tööleping ja/või selle muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise
korral tühised. Kuna hageja aktsepteeris kogu töötamise aja jooksul töötasustamist tunnimäärast lähtudes, siis oli see kooskõlas tema tahtega. Hageja väide, et poolte kokkuleppe kohaselt makstakse hagejale alates 2005. aasta augustist palka 34 kr/h, ei põhine asjas kogutud tõenditel ja on ekslik. Asjaolu, et tööandja arvestas talle palka 2004. aasta novembris 31-kroonise tunnitasumäära järgi, 2005. aasta aprillis 32-kroonise tunnitasumäära järgi ja 2005. aasta augustis 34-kroonise tunnitasumäära järgi, kinnitab nende kuude tunnitasumäära (sh töötaja tööpanust ja töö kvaliteeti), mitte aga poolte kokkulepet, et nimetatud tunnitasumäärast tuleb lähtuda ka edaspidi. Palgateatistest nähtuvalt ei ole hagejale pärast 2005. aasta augustit arvestatud palka 34 krooni suuruse tunnitasumäära alusel ning hageja on seda aktsepteerinud kuni 2006. aasta novembrini. Kui pooled oleksid kokku leppinud, et alates 2005. aasta augustist on tunnitasumäär 34 krooni, oleks hageja pärast 2005. aasta septembri palgateatise saamist kohe pöördunud kostja poole asjaolude selgitamiseks. Tunnistaja ütlused ei tõenda, et pooled leppisid kokku tunnitasumäära tõstmises. Kostja seisukohti kinnitab kaudselt ka asjaolu, et hageja tööleping lõpetati 2. aprillil 2007 töökohustuste rikkumise tõttu ning hageja ei ole töölepingu lõpetamist vaidlustanud. Kuna pooled ei ole kokku leppinud hageja nõutud tunnitasumäärades, tuleb jätta rahuldamata tema nõuded vähem makstud palga ja puhkusetasu ning hüvitise saamiseks. Hageja täiendavad nõuded vähem makstud palga ja puhkusetasu ning viivise nõudes (ajavahemiku eest pärast töövaidluskomisjoni otsust) ning keskmise palga väljamõistmiseks lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest on käsitatavad hagi aluse ja eseme muutmisena TsMS § 376 lg 1 mõttes. Selliste nõuete esitamine ei ole ITLS § 24 lg 3 teise lause järgi töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel lubatav. Hageja esitatud täiendavad nõuded ja uued asjaolud on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena, mistõttu peab maakohus neid hageja nõudeid ka menetlema. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel selgitama, kas hagiavaldus (täiendavad nõuded) on esitatud puudustega, mis takistab hagiavalduse menetlusse võtmist. Rahuldades hagi 2005. aasta jaanuari palga 763 krooni saamiseks, on maakohus rikkunud TsMS 442 lg-t 8, kuna kohtuotsusest ei selgu kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega tühistati maakohtu otsus hagi rahuldamise osas ning jäeti rahuldamata hagi palga, puhkusetasu ja hüvitise saamiseks. Hageja palub tühistatud osas teha uue otsuse, millega mõista kostjalt välja palk 15 871 krooni, puhkusetasu 1759 krooni 80 senti ja hüvitis 9899 krooni 40 senti. Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti PalS § 2 lg-d 1-5 ja § 3, 4, 10. Seadusele ei vasta ringkonnakohtu seisukoht, et põhipalgale lisaks makstav palgalisa tööpanuse ja töö kvaliteedi eest on tunnitasumäära või põhipalga hulgas. PalS § 2 lg-te 2-4 alusel ei saa tunnitasumäär ega põhipalk sisaldada lisatasu, mida makstakse suurema või väiksema tööpanuse või nõutavast kvaliteetsema töö eest sel kuul. Tunnitasumäär peab olema töötajale tagatud ja makstud iga töötunni eest, mil töötaja
täitis oma tööülesandeid. Tööandja ei või palgamäära ega põhipalka ühepoolselt vähendada ega muuta. Ringkonnakohus tuvastas palgateatiste alusel õigesti, et pooled olid kokku leppinud tunnitasumääras. Samas on kohus valesti tuvastanud, et pooled ei olnud kokku leppinud 34-kroonises tunnitasus. Nii hageja palgateatised kui ka tunnistaja ütlused tõendavad, et pooled olid kokku leppinud selles, et alates 2005. a augustist on hageja palgamäär 34 kr/h. Ringkonnakohus on tõendeid valesti hinnanud. Kuna töötaja on töösuhtes nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalikult vormistamata jätmise eest kannab tööandja TLS § 28 lg 3 järgi haldusvastutust, ei saa lepingu kirjalikult vormistamata jätmise korral tuvastada töötasu kokkulepet üksnes kostja seadusliku esindaja väidete alusel. Samuti ei ole ringkonnakohus märkinud, miks ta ei nõustu hageja väidetega võlaõigusseaduse § 28 lg 2 alusel tavaliselt tasutava või mõistliku hinna rakendamise kohta. Leides, et poolte kokkulepe puudub, pidi ringkonnakohus arvestama VÕS § 28 lg-ga 2, mille kohaselt, kui lepingus puudub hind, tuleb maksta tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-s 4 sätestatud keeldu tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Üllatuslik on ringkonnakohtu arvamus, et hageja aktsepteeris palga vähendamist 2006. a novembrini ja oleks pidanud kohe pöörduma kostja poole selgituse saamiseks. Samuti on üllatuslik ringkonnakohtu seisukoht, et kostja väiteid kinnitab kaudselt asjaolu, et hagejaga lõpetati tööleping töökohustuste rikkumise tõttu ning hageja ei ole seda vaidlustanud. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, millega saadeti maakohtule läbivaatamiseks töövaidluskomisjonis menetlemata nõuded ning 2005. aasta jaanuari palga nõue. Samas leiab hageja, et õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et palga ja puhkusetasu suurendamine on hagi aluse ja eseme muutmine TsMS § 376 lg 1 järgi ning et nende nõuete esitamine ei ole ITLS § 24 lg 3 kohaselt lubatud. Kuna hageja esitas samade asjaolude alusel suurendatud palga ja puhkusetasu nõude täiendused üksnes ajavahemiku pikenemise tõttu, ei ole tegemist hagi aluse ega eseme muutmisega. Samuti on ringkonnakohus ületanud apellatsioonkaebuse piire, rikkudes sellega TsMS § 651 lg-t 1. Pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust 2005. aasta jaanuari palga osas.
10.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata. Kuna menetlusõiguse normi rikkumine on võimalik kõrvaldada Riigikohtus, jätab kolleegium selles osas TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kassatsioonkaebusest olenemata muudab kolleegium ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni osas, millega ringkonnakohus saatis töövaidluskomisjonis menetlemata nõuded maakohtule uueks läbivaatamiseks. Need nõuded tuleb saata maakohtule TsMS § 372 alusel menetlusse võtmise otsustamiseks. Ülejäänud osas, s.o osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis uueks
läbivaatamiseks hageja nõude 2005. aasta jaanuari palga saamiseks, jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata.
12.Kooskõlas TsMS § 688 lg-ga 1 kontrollib kolleegium kassatsioonkaebuse alusel ringkonnakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus oli hagi rahuldanud, ning jättis uue otsusega rahuldamata hageja nõuded palga, puhkusetasu ja palga maksmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks.
13.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, milline oli hageja tunnipalgamäär alates 2005. aasta augustist, st kas kostja pidi tagama hagejale 34-kroonise tunnipalgamäära ka pärast 2005. aasta augustikuud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja palk kirjaliku töölepingu järgi oli 2500 krooni kuus, kuid tegelikult maksis kostja hagejale töötasu ajapalgasüsteemi alusel. Ringkonnakohtu märgitu, et kostja võis maksta hagejale palka tunnimäära alusel, vastab Riigikohtu varasemale seisukohale, mille kohaselt ei tulene töölepingu vorminõude eesmärgist, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised (vt Riigikohtu 19. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, p 13). Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda hageja palgateatistest. Samas on ringkonnakohus leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et pooled leppisid kokku selles, et hageja tunnitasumäär on alates 2005. aasta augustist 34 krooni. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on poolte tõendamiskoormise valesti jaganud. Töölepingu muutmine on TLS § 59 lg 1 kohaselt töölepingus kindlaksmääratud tingimustes muudatuste tegemine. Sama paragrahvi 5. lõike järgi on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte kokkuleppel, välja arvatud TLS §-des 61-66 sätestatud juhtudel, mil töötajal või tööandjal on õigus nõuda töölepingu ühepoolset muutmist. Töölepingus kokkulepitud palgatingimusi on PalS § 4 lg 1 järgi lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel. Seega ei ole tööandjal õigust ühepoolselt töötaja palka vähendada. Töölepingu tingimuste muutmise vormistamise kohustus lasub TLS § 28 lg 3 ja § 70 järgi tööandjal. Riigikohus on 5. aprilli 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-00 leidnud, et töölepingus kokkulepitud palgatingimusi ei muuda asjaolu, et tööandja on lõpparve arvutanud suurema kuupalga alusel, kui oli märgitud töölepingus. Kolleegiumi arvates tuleb juhul, kui töötaja palgamäära muudatust ei ole töölepingus kirjalikult vormistatud ning palgamäär nähtub üksnes töötajale makstud palga teatisest, eeldada, et pooled on palgatingimuste muutmises kokku leppinud. Kui tööandja väidab, et palgateatisel märgitud palgamäär ei väljenda poolte kokkulepet palga suurendamise kohta, vaid töötajale maksti ühekordselt suuremat palka nt tulemuslikuma töö eest, peab ta kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendama, et palga ühekordne suurendamine ei olnud töölepingu muutmine. Asjaolu, et palgateatis ei kajasta töötajale makstud põhipalga suurust, peab samuti tõendama tööandja. Praegusel juhul on maakohus leidnud, et kostja ei ole neid asjaolusid tõendanud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga.
14.TsMS § 436 lg 4 keelab kohtul tugineda otsust tehes asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Selle põhimõttega peab TsMS § 654 lg 1 kohaselt arvestama ka ringkonnakohus. Asjasse ei puutu
ringkonnakohtu märgitu, et 34-kroonise tunnipalga kokkuleppe puudumist kinnitab see, et hagejaga lõpetati tööleping töökohustuste rikkumise tõttu ning hageja ei ole seda vaidlustanud. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et kokkuleppe puudumist tõendab ka see, et hageja ei pöördunud kohe pärast 2005. aasta septembri palga saamist kostja poole selgituse saamiseks. ITLS § 6 lg 3 ja § 7 järgi on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat alates ajast, mil töötaja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees saab määrata täiendava hea usu põhimõttest lähtuva uue tähtaja, mille jooksul isik võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, üksnes erandlike asjaolude esinemisel (vt Riigikohtu 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03, p 13). Praegusel juhul ei ole selliseid asjaolusid esile toodud.
15.Kuna praegusel juhul tuleb eeldada, et pooled leppisid kokku 34-kroonises tunnitasumääras alates 2005. aasta augustist (vt otsuse p 13), ei kohaldu asjas VÕS § 28 lg 2. Mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad, tuleks töötasu kindlakstegemisel lähtuda juhul, kui poolte kokkulepet ei saa tuvastada usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel.
16.Kolleegium jätab tähelepanuta hageja väited, et ringkonnakohus on 2005. aasta palganõuet lahendades ületanud apellatsioonkaebuse piire ning et palga- ja puhkusetasunõude suurendamine kohtumenetluses ei ole käsitatav hagi aluse ja eseme muutmisena. TsMS § 457 lg 1 järgi toob pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Kuna kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole ringkonnakohtu otsus vaidlustatav ilma otsuse resolutsiooni peale kassatsioonkaebust esitamata (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07, p 14). Hageja ei ole palunud tühistada ringkonnakohtu otsust osas, millega saadeti maakohtule menetlemiseks hageja nõue 2005. aasta jaanuari palga saamiseks ning nõuded, mida ta ei olnud esitanud töövaidluskomisjonile.
17.Ringkonnakohus on otsuse resolutsioonis ekslikult märkinud, et töövaidluskomisjonis menetlemata nõuded tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Otsuse põhjendustes on ringkonnakohus andnud maakohtule õige juhise, mille kohaselt tuleb selgitada, kas hageja täiendavad nõuded vähem makstud palga, puhkusetasu ja viivise nõudes (ajavahemiku eest pärast töövaidluskomisjoni otsust) ning lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks, mis on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena, on nõuetekohased. Puuduste esinemise korral tuleb hagejale anda tähtaeg nende kõrvaldamiseks. Kui hageja kõrvaldab puudused, peab maakohus võtma hagiavalduse menetlusse. Seega oleks ringkonnakohus pidanud saatma tsiviilasja selles osas TsMS § 372 järgi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kolleegium muudab selles osas ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni kassatsioonkaebusest olenemata.
18.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et menetluskulude jaotuse otsustab maakohus kooskõlas TsMS § 173 lg 3 teise lausega pärast hageja kõigi nõuete läbivaatamist. Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.