2.Rahuldada Rahapesu Andmebüroo apellatsioonkaebus. Tühistada haldusasjas nr 3-23-1553 tehtud Tallinna Halduskohtu 30.05.2024 kohtuotsus ning teha uus otsus, millega jätta AIC Estonia OÜ kaebus rahuldamata.
3.Jätta haldus- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
29.06.2026
3-23-1553 Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebajale väljastati 30.10.2020 tegevusluba nr FVT000271 virtuaalvääringu teenuse pakkumiseks. 30.12.2021 esitas ta taotluse tegevusloa muutmiseks.
2.Rahapesu Andmebüroo (RAB) tegi 20.06.2023 otsuse nr 6-1/35-1 (vaidlustatud otsus), millega jättis kaebaja tegevusloa muutmise taotluse läbi vaatamata ning tunnistas tegevusloa nr FVT000271 kehtetuks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 1183 lg 4 alusel, kuna kaebaja ei viinud äriplaani kooskõlla 15.03.2022 jõustunud RahaPTS § 70 lõikes 32 ja §-s 701 sätestatud nõuetega. Vaidlustatud otsuses leidis RAB eelkõige, et kaebaja ettevõtte tegevuskoht ei asu Eestis ning kaebaja eesmärk ei ole tegutseda Eestis. RAB sedastas, et kaebajale pakub klienditeenindust Jaapanis üks sealne äriühing, ettevõtte veebileht on ingliskeelne ning kontakttelefonile helistades on võimalik suhelda vaid inglise keeles, kaebajal pole Eestis ega Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) kliente ning ainus seos Eestiga on see, et Eestis elavad juhatuse liige ja kontaktisik.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vaidlustatud otsuse tühistamiseks, leides eelkõige, et RAB jättis põhjendamatult tähelepanuta selle, et kaebajal on Eestis kontor, Eestis elab ja töötab ainus kaebaja juhatuse liige ning veel kaks töötajat (sekretär ja kontaktisik), kaebajal on Eestis kliendid ja ta soetab Eestist tugiteenuseid ning äriplaani kohaselt kavatsus asuda tegutsema Eestis ja Euroopa Majanduspiirkonna riikides. Lisaks asus 26.06.2023 kaebaja organisatsioonis tööle suure kogemusega KYC-spetsialist. Kaebaja meelest oleks RAB pidanud arvesse võtma sedagi, et kaebajal ei olnud piisavalt aega oma tegevuse vastavusse viimiseks 2022. aastal kehtestatud uute nõuetega, kuna ta keskendus tegevusloa uuendamisele ning temalt ei saanud nõuda ulatuslikke investeeringuid enne tegevusloa uuendamist. Kaebaja arvates ei takista RAB-l järelevalveülesannete täitmist ja selleks vajalikele andmetele juurdepääsu see, et kaebaja platvormi arendamine toimub Jaapanis. Kaebaja osutas ka sellele, et ta on maksnud Eestis tööjõumakse ca 6000 eurot kvartalis, tal oli kaebuse esitamisel ajal ligikaudu 70 klienti, kellest Eestis tegutsevad 2, ning äriplaanis kirjeldatud suund on võetud sellele, et Euroopa Majanduspiirkonna riikides klientide hulka kasvatada, kuid see ei saa toimuda üleöö ja Jaapani klientide osakaal jätkab langemist järkjärgult.
4.Vastustaja vaidles kaebusele vastu, jäädes seisukohale, et kaebaja tegevuskoht ei asu Eestis, vaid Jaapanis ning äriplaanist nähtuvalt ei ole eesmärk tegutseda Eestis. Vastustaja osutas seejuures asjaolule, et äriplaani kohaselt jääks Eesti klientide osakaal alla 1% ning vestlusel kinnitas kaebaja juhatuse liige, et menetluse ajal olid kaebajal ainult Jaapani kliendid 2(9)
3-23-1553 ja Euroopa Majanduspiirkonna riikides kliente ei olnud. Samuti tõi vastustaja välja, et kaebaja kodulehel puudusid viited Eestile või Eestis tegutsemisele ja kodulehe sisu oli saadaval ainult inglise keeles ning ka telefonile vastati inglise keeles, mistõttu ei ole usutav soov asuda tegutsema Eesti turul. Vastustaja hinnangul seab äriplaanis avaldatu kahtluse alla ka Eestis asuva juhatuse liikme ainuisikulise otsustamisõiguse ja juhtimisfunktsiooni täitmise, kuna nähtub, et finantsküsimuste strateegiline juhtimine ja eduka äripartnerluse genereerimine on jaapanlasest asutaja ülesanne. Asjaolu, et kaebaja oma 13.03.2023 kirjas antud lubadusele vaatamata 3 kuu jooksul Eestis töötajaid tööle ei võtnud, kinnitas vastustaja arvates samuti seda, et kaebajal puudus soov Eestis tegutseda.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 30.05.2024 kohtuotsusega kaebuse, tühistas vaidlustatud otsuse ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 2200 eurot. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
5.1.Vastustaja on ekslikult jätnud kaebaja tegevusloa muutmise taotluse läbi vaatamata, kuna taotluse läbi vaatamata jätmine RahaPTS § 71 lõike 2 alusel on põhjendatud eelkõige siis, kui ettevõtja esitatud andmed on sedavõrd puudulikud, et RAB-l ei ole võimalust hinnata taotleja vastavust RahaPTS-s sätestatud nõuetele. Siinsel juhul on RAB kaebaja esitatud dokumente sisuliselt hinnanud ja leidnud, et kaebaja tegevus ei vasta RahaPTS nõuetele, mistõttu olnuks kohane jätta tegevusloa muutmise taotlus rahuldamata RahaPTS § 71 lg 1 alusel. See ei tingi siiski vaidlustatud otsuse tühistamist.
5.2.RAB on menetluse käigus kogutud informatsiooni käsitlenud valikuliselt ja põhjendamatult järeldanud, et kaebaja tegevuskoht ei asu Eestis. Kaebaja kontor asub Eestis ning Eestis asub ja töötab ka kaebaja ainus juhatuse liige, kaebaja tellib Eestist tugiteenuseid, nagu raamatupidamine, õigusabi, sideteenused. Kohtupraktika kohaselt saab äriühingu tegevuse asukohta tõlgenda mh läbi juhatuse liikme asukoha. Vastustaja ei ole tuvastanud, et kaebaja juhatuse liige sisuliselt kaebaja tegevust ei juhi või ei ole kaebaja tegevusega kursis.
5.3.Kaebaja äritegevuse seoste puudumist Eestiga ei saa tuletada sellest, et ta tellib mitmeid teenuseid Jaapani äriühingult, kes tegeleb KYC-teenuse osutamisega, kliendisuhete loomisega, kliendisuhtlusega ja asjaajamisega ning maksab kaebaja arveid. Kaebaja tegevuskoht saab asuda Eestis ka siis, kui tema kliendid on välisriikides, sest virtuaalvääringute hoiustamine on veebipõhine ning ka klientide värbamine ei eelda äriühingu töötajate viibimist klientidega samas riigis. Kui ettevõtja olulised vahendid, mida äritegevuses kasutatakse, on Eestis, on siin ka tema tegevuskoht tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 16 tähenduses.
5.4.Kaebaja äriplaani terviklik analüüs ei kinnita RAB järeldust, et kaebajal ei olegi plaanis laiendada oma tegevust. Äriplaani lk 14 kohaselt loodab kaebaja laiendada tegevust Eestisse ja mujale Euroopasse, lk-l 20 on kajastatud prognoos, et 2023. aasta lõpuks on 5% klientidest Eesti päritolu, lk-del 26–27 on märgitud, et esimesel majandusaastal tarnitakse teenuseid 85% ulatuses Aasiasse, 10% Euroopa Liitu ja 5% Eestisse, ent järgmistel aastatel nihkub põhirõhk mõnevõrra aeglasemale Euroopa turule ja tõenäoliselt 2023. aasta lõpus osutatakse 40% teenustest Euroopasse ja 10% Eestisse. Järeldust, et kaebaja ei planeeri tegevuse alustamist Eestis või Euroopas, ei saa teha ka kaebaja juhatuse liikmega läbi viidud vestluse põhjal. Eestiga seose olemasoluks piisab ka sellest, kui klientidest vaid vähene osa on Eestis. Kui edaspidi osutub, et äriplaanis kirjeldatu ei realiseeru, on seda võimalik hiljem järelevalve käigus välja selgitada ja sellele RahaPTS-s sätestatud võimalusi kasutades reageerida.
5.5.Vaidlustatud otsusest ei nähtu, miks leiab vastustaja, et RAB ligipääs kaebaja andmetele järelevalve teostamisel on raskendatud. Kaebaja kinnitab, et tema töötajatel (sh 3(9)
3-23-1553 KYC-spetsialistil) ning juhatuse liikmel on ligipääs olemas läbi turvatud ühenduse (VPN-i) ja selline juurdepääs on võimalik ka järelevalveasutusele. Vastustaja ei ole viidanud, et oleks kaebaja andmetele juurdepääsu taotlenud ja et kaebaja ei oleks seda võimaldanud. Ei ole ka äratuntav, et kaebaja ärimudel oleks loodud eesmärgiga rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks loodud mehhanismidest kõrvale hiilida.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Vastustaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, millega palub tühistada halduskohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Halduskohus on vääralt kohaldanud RahaPTS § 72 lg 1 punkti 4 ja § 70 lg 3 2 punkti 3. Tegevuskohana RahaPTS § 72 lg 1 punkti 4 tähenduses tuleb mõista ettevõtte faktilist asukohta ehk kohta, kus täidetakse rahapesu valdkonna õigusaktides ettenähtud peamisi juhtimis- ja kontrollifunktsioone ning kus toimub finantsteenuste (nt virtuaalvääringu teenuse) pakkumine. Kaebaja äriplaani ja juhatuse liikme selgituste kohaselt toimuvad kaebaja puhul Eestis üksnes mõned virtuaalvääringu teenuse osaks olevad tegevused ning needki osaliselt, kusjuures teenuse osutamise vaatest kõige kesksemad aspektid, nagu reaalsete kliendi käsundite täitmine, klienditeenindus, ärisuhte üle otsustamine jms, ei toimu Eestis. Kogu reaalne klientide teenindamine ja teenuse osutamine on Jaapanis, kaebajale pakub esimest kaitseliini ehk klientide tuvastamise teenust Jaapani ettevõte, IT süsteemi tugiteenuste partneriteks on samuti välisriigi äriühingud, nagu ka finants- ja makseteenuste pakkujateks, samas kui Eestist ostetakse sisse üksnes õigusabi ja raamatupidamisteenust, mis on pigem tugiteenused ega ole otseselt seotud virtuaalvääringu teenuse pakkumisega. Ka klienditoe teenus asub välisriigis ning kliendiga suhtlus toimub mujal kui Eestis, mujal toimub tõenäoliselt ka kliendi käsundi vastuvõtmine ning muu kliendisuhtlusega seonduva informatsiooni edastamine. Üksnes see, et kaebajal on Eestis töötajad ja ka kontor, ei anna alust järeldada, et kaebaja ka reaalselt Eestis tegutseb, liiati on töötajate töökoormus liiga väike selleks, et teenuse pakkumisega Eestis üldse saaks tegeleda. See lubab järeldada, et kaebajal ei ole ka soovi Eestis tegutseda ning töötajad on tõenäoliselt värvatud selleks, et näidata sidemeid Eestiga tugevamana.
6.2.Halduskohus jättis põhjendamatult tähelepanuta, et kaebaja äriplaanis lasub põhirõhk just nimelt Aasia ja eelkõige Jaapani turu analüüsil ja läbivalt rõhutatakse Jaapani turu ja klientide tähtsust kaebaja jaoks. Eesti turg ja kliendid on sisse toodud justkui formaalsuse täitmiseks, et luua mingigi minimaalne side Eesti tegevusloaga. Sedastades, et Eestiga seotust ei välista Eestis olevate klientide väike hulk, on halduskohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta selle, et kaebaja näol ei olnud tegemist tegevust alustava ettevõttega ning puuduvad igasugused loogilised selgitused, mis takistas kaebajal senini Eesti turult klientide leidmist. Kaebaja väide, et ta püüab võtta aktiivselt sihikule Eesti turu, on sisutühi ja jäänud paljasõnaliseks.
6.3.RahaPTS § 701 lõikes 1 sätestatud nõudeid tuleb lugeda koostoimes ka RahaPTS-i teiste sätetega, sh eelkõige nendega, millised nõuded kohalduvad virtuaalvääringu teenuse pakkujatele. Kui äriplaan ja menetluses kogutud tõendid on omavahel vastuolus ning ka kohtumenetluse kestel ei nähtu äriplaanis kirjeldatud turuosa suurenemist Eestis, on äriplaan selles osas üksnes formaalne ega vasta seaduses sätestatud nõuetele. Äriplaan peab andma RAB-le selguse ja kindluse, et andmed, mida ettevõte esitab, on päriselt ka usutavad ja mõistlikud.
6.4.Halduskohus on põhjendamatult jätnud arvestamata siinses asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 31.07.2023. a määruses antud suunisega välja selgitada, kas kaebaja äriplaan Eestist ja mujalt eurotsoonist klientide leidmise nimel on üksnes formaalne või on 4(9)
3-23-1553 kaebaja juba selles suunas tegutsema asunud. Kaebaja ei esitanud ka ise kohtule kohtumenetluse kestel ühtegi uut tõendit, mis tõendaks, et kaebaja on asunud tegutsema klientide leidmiseks eurotsoonis, sh Eestis. Kaebaja on esitanud paljasõnalised väited 2 Eesti kliendi ja 7 Itaalia kliendi kohta. Oma väidet kampaaniate tegemise kohta ei ole kaebaja tõendanud. Seega on kaebaja äriplaan Eestist ja mujalt eurotsoonist klientide leidmise nimel on üksnes formaalne.
6.5.Kaebaja tegeliku soovi Eesti turul tegutseda seab täiendavalt kahtluse alla see, et kaebaja juhatuse liikmeks on pärast vaidlustatud otsuse tegemist asunud Jaapani kodanik, ilma et kaebaja oleks sellest vastustajat teavitanud. Samas ei ole RAB-l võimalik kontrollida, kas see isik vastab RahaPTS nõuetele. Lisaks jättis halduskohus tähelepanuta selle, et kaebaja oli jätnud esitamata oma 2022. aasta majandusaasta aruande.
6.6.Vastustaja palus apellatsioonkaebuses ühtlasi tühistada esialgse õiguskaitse, võttes arvesse, et kohtumenetluse ajal on kaebaja vahetanud juhatuse liiget ja alates 15.04.2024 on uueks ning ka ainukeseks juhatuse liikmeks Jaapani kodanik ja seega ei asu ka kaebaja juhatus enam Eestis ning samuti ei ole kaebaja 2024. aasta I kvartali aruande kohaselt virtuaalvääringu teenust osutanud.
6.7.09.02.2026 avalduses palub RAB siinse haldusasja menetluse lõpetada, kuna kaebajal ei oleks ka kaebuse rahuldamise korral enam võimalik saavutada oma eesmärki, sest kaebaja on tegevusloast loobunud.
7.Kaebaja esitas seisukoha, milles palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Kaebaja jääb seisukohale, et vaidlustatud otsuses on RAB vääralt leidnud, et kõik kaebaja kliendid olid kolmandas riigis, samas kui halduskohtus ei vaidlustanud RAB kaebaja väidet, et tal oli enne vaidlustatud otsuse tegemist 2 Eesti klienti ning pärast vaidlustatud otsuse tegemist lisandus 7 klienti Itaaliast. Teiseks tõdeb kaebaja, et RAB on tema äriplaani lugenud valikuliselt ning jätnud arvestamata äriplaani osad, millest nähtub kaebaja plaan järk-järgult Jaapanist pärit klientide osakaalu vähendada ja Euroopa Majanduspiirkonnast pärit klientide osakaalu suurendada. Kaebaja selgitab, et äriplaani koostamise ajal olidki kaebajal peamiselt Jaapani kliendid, aga järgmises etapis on neid juba proportsionaalselt vähem ning äriplaani elluviimise lõpuks moodustavad EMP kliendid juba 40 % kogu kliendiportfellist. Seadusemuudatus jõustus 2022. aasta märtsis ning ei ole realistlik nõuda, et isik peaks oma tegevuse seadusega kooskõlla viimiseks üleöö välja vahetama kõik oma senised kliendid. Muu hulgas on RAB segamini ajanud turuosa ja Eesti klientide osakaalu – alla 1%-line turuosa, mida kaebaja äriplaani kohaselt Eestis sihtis, ei tähenda seda, kui mitu protsenti kaebaja klientidest pärineb Eestist, vaid seda, kui suur osa kõikidest Eestis virtuaalvääringu teenust kasutavatest klientidest kasutab kaebaja teenuseid. Kaebaja hinnangul eksis RAB, leides, et kaebaja tegevuskoht on Jaapanis, kuna kaebaja juhatus, kontor ja töötajad asusid Eestis, mitmeid teenuseid tellis kaebaja Eestist. Kaebajal ei toimunud Jaapanis oluliselt aktiivsemat tegevust ega olnud rohkem töötajaid kui Eestis, vaid tegelikult on Jaapanis välja töötatud üksnes arvutiprogramm, mis vastavaid toiminguid teostab. Samuti toob kaebaja esile, et RAB ei ole vaidlustatavas otsuses ega ka kohtumenetluses kordagi väitnud, nagu oleks järelevalve teostamine kaebaja suhtes olnud mistahes põhjusel takistatud või oleks olnud probleeme kaebajalt andmete kättesaamisega. Viimaks peab kaebaja põhjendamatuks apellatsioonkaebuse etteheidet, et halduskohus ei uurinud, mida on kaebaja teinud eurotsoonist, sh Eestist klientide leidmiseks. Nimelt avaldas kaebaja juba kaebuses, et viimaste kampaaniate järel on ta saanud juurde 7 klienti Itaaliast, samas kui vastustaja ei seadnud seda väidet kaebusele vastates kahtluse alla. Kuni apellatsioonkaebuse esitamiseni ei ole RAB seda faktiväidet vaidlustanud, mistõttu eeldatakse omaksvõttu. Lisaks sellele on RAB ka ise kohtule esitanud tõendi, millest nähtub, et kaebajal on 2 klienti Eestist. 27.02.2026 täiendavas seisukohas leidis kaebaja, et kohtumenetluse ajal 5(9)
3-23-1553 tegevusloast loobumine ei anna alust menetluse lõpetamiseks ning igal juhul on kohtuotsus vajalik selleks, et RAB saaks edaspidi vältida samasuguseid vigu, ning ka selleks, et RAB hüvitaks kaebaja menetluskulud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Vastustaja taotlus menetlus lõpetada on põhjendamatu, kuna ei esine ühtki HKMS § 152 lõikes 1 sätestatud menetluse lõpetamise alust. Tegevusloast loobumine, mille all peab vastustaja ilmselt silmas majandustegevusest loobumise teate esitamist, annab küll uue aluse tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks (majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 37 lg 1 p 2), ent see ei anna alust siinse kohtumenetluse lõpetamiseks. Menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel tuleks kõne alla, kui vastustaja oleks vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistanud, ent ka sellisel juhul oleks kaebajal õigus minna üle n-ö jätkutuvastusnõudele ehk taotleda vaidlustatud otsuse õigusvastasuse tuvastamist (HKMS § 152 lg 2) muu hulgas selleks, et kohus mõistaks vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. See, et apellatsioonimenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu ei oleks kaebajal võimalik jätkata tegevusloa realiseerimist ka kaebust rahuldava kohtuotsuse jõustumise korral, ei anna alust menetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohus ei pea siinsel juhul ka võimalikuks halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse läbi vaatamata jätmist HKMS § 151 lg 2 punkti 1 ja § 155 lg 3 alusel.
9.Esialgse õiguskaitse tühistamine ei ole vajalik, kuna vastustaja esile toodud asjaoludel ei ole usutav, et esialgse õiguskaitse kehtivus kuni kohtuotsuse jõustumiseni saaks avalikku huvi ülemääraselt kahjustada. Vastustaja väitel on kaebaja tegevusloast loobunud. Kaebaja seda sõnaselgelt kinnitanud ei ole. Üksikasjalikke andmeid ega tõendeid kaebaja tegevusloast loobumise kohta ei ole vastustaja esitanud. Asjaolu, et juba alates 15.04.2024 on kaebaja ainsaks juhatuse liikmeks Jaapani kodanik, kes vastustajale teadaolevalt ei viibi Eestis, nagu ka muud vaidlustatud otsuse aluseks mitte olnud asjaolud, mis seavad kahtluse alla kaebaja tegevuse kooskõla RahaPTS nõuetega, ei tingi esialgse õiguskaitse tühistamist. Juhul kui vastustaja on seisukohal, et sõltumata vaidlustatud otsusest esineb muu alus kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks, on tal võimalik vaidlustatud otsus kehtetuks tunnistada ning teha uus otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks muul alusel.
10.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kuigi vaidlustatud otsuse õiguslikud põhjendused on osaliselt vastuolulised ja ebaõiged, on RAB kokkuvõttes õigesti tuvastanud, et kaebajal puudus vaidlustatud otsuse tegemise ajal RahaPTS § 725 lõike 7 tunnustele vastav tegevuskoht ning sellest tulenevalt esines RahaPTS § 1183 lõikes 4 sätestatud alus tema tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks.
11.Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuna HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga, on siinse vaidluse seisukohast asjassepuutumatud ja jäävad ringkonnakohtu tähelepanuta apellatsioonkaebuse need väited, mis puudutavad kaebaja tegevust pärast vaidlustatud otsuse tegemist, nagu näiteks kaebaja juhatuse liikme vahetumine, majandusaasta aruannete väidetav esitamata jätmine, aga ka KYC-spetsialisti palkamine. Isegi prognoosotsuse õiguspärasust tuleb kontrollida otsuse tegemise aja seisuga, st hinnata, kas otsuse tegemise ajal kättesaadav teave lubas sellise prognoosi teha. Otsusele hinnangu andmisel ei oma tähtsust, kas või miks prognoositu pärast otsuse tegemist realiseerus või ei realiseerunud. Seetõttu ei oma siinses asjas tähtsust, kuidas tegutses kaebaja pärast vaidlustatud otsuse tegemist.
12.Ringkonnakohus tõdeb, et vaidlustatud otsuses ja eelkõige selle punktis 4.21 on RAB põhjendamatult leidnud, et kaebaja tegevusluba tuleb kehtetuks tunnistada põhjusel, et 6(9)
3-23-1553 kaebaja ei esitanud nõuetekohast äriplaani. Tegevusluba omavale virtuaalvääringu teenuse pakkujale RahaPTS § 1183 lõikest 1 tulenevat kohustust viia oma tegevus hiljemalt 15.06.2022 kooskõlla RahaPTS § 70 lg 32 punktis 3 sätestatud nõudega ehk esitada RAB-le RahaPTS § 701 sätestatud nõuetele vastav äriplaan tuleb mõista nii, et ettevõtjal on kohustus esitada äriplaan, mis kajastab ammendavalt RahaPTS §-s 701 loetletud teavet. Asjaomast teavet ammendavalt sisaldava äriplaani (dokumendi) esitamisega on ettevõtja RahaPTS § 70 lg 32 punktis 3 sätestatud nõude täitnud ka siis, kui seal esitatud andmetest nähtub, et ettevõtja tegevus ühes või teises aspektis RahaPTS või muu seaduse nõuetele ei vasta. Viimasel juhul saab ettevõtja tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks olla mittevastavus konkreetsele sisulisele nõudele, mitte aga see, et tema äriplaan ei ole nõuetekohane. RahaPTS § 70 1 nõuetele vastava äriplaani esitamise kohustust ei saa mõista üldise kohustusena viia tegevus seaduse nõuetega kooskõlla. Nõuetekohase äriplaani esitamise kohustuse rikkumisena tuleb käsitada seda, kui äriplaani ei esitata või kui see ei kajasta ammendavalt RahaPTS § 70 1 lõikes 1 loetletud andmeid, mitte aga seda, et äriplaani kohaselt ei ole ettevõtja tegevus kooskõlas mõne muu virtuaalvääringu teenuse osutaja tegevust reguleeriva õigusnormiga, sh kui äriplaanist nähtuvalt ei vasta ettevõtja tegevusloa saamise tingimustele. Viimasel juhul saab tegevusloa kehtetuks tunnistada RahaPTS § 75 lg 1 punkti 4 alusel, ent selle aluse kohaldamine eeldab eelnevalt ettevõtjale tehtava ettekirjutusega puuduse kõrvaldamiseks vähemalt 30-päevase tähtaja andmist. Siinsel juhul ei ole vastustaja RahaPTS § 75 lg 1 punktile 4 tuginenud ega ka kaebajale tuvastatud puuduse kõrvaldamiseks tähtaega andnud.
13.Sellegipoolest oli kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistamine õiguspärane. Vaidlustatud otsuses tehtud viide RahaPTS § 70 lõikes 3 2 sätestatud kohustuse rikkumisele on formaalne õigusliku argumentatsiooni viga, mis tegelikult ei mõjutanud vaidlustatud otsuse sisu. Nimelt nähtub vaidlustatud otsusest piisavalt selgelt – ja ka kaebaja on seda selliselt mõistnud – et tegevusloa kehtetuks tunnistamise faktiliseks aluseks oli asjaolu, et kaebajal puudub Eestis tegevuskoht.
14.Eestis asuva tegevuskoha nõue iseenesest kehtis juba enne 15.03.2022, olles sätestatud tegevusloa andmise eeldusena RahaPTS § 72 lg 1 punktis 4. Tegevuskohaga seotud nõuet aga täpsustati 15.03.2022 jõustunud RahaPTS § 725 lõikes 7. Viimati nimetatud paragrahvile on sõnaselgelt viidatud ka RahaPTS § 1183 lõikes 1, millega pandi tegevusluba omavale ettevõtjale kohustus viia oma tegevus muu hulgas RahaPTS § 72 5 sätestatud nõuetega kooskõlla hiljemalt 15.06.2022. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb RahaPTS § 72 5 lõiget 7 koosmõjus sama seaduse § 1183 lõigetega 1 ja 4 mõista selliselt, et sõltumata varem välja kujunenud ärimudelist pidi virtuaalvääringu teenuse tegevusluba omav ettevõtja selle loa säilitamiseks hiljemalt 15.06.2022 korraldama oma tegevuse selliselt, et tal oleks Eestis tegevuskoht RahaPTS § 72 lg 1 punkti 4 ja § 725 lg 7 ning TsÜS § 16 tähenduses. Kuna virtuaalvääringu teenuse pakkujale kohalduv Eestis asuva tegevuskoha nõue tuleneb algselt juba RahaPTS § 72 lg 1 punktist 4 ja see peab olema täidetud kogu tegevusloa esemeks oleva tegevuse kestel – vastasel korral on tagajärjeks tegevusloa kehtetuks tunnistamine RahaPTS § 75 lg 1 p 4 alusel – siis tuleb seda kohustust täpsustavas RahaPTS § 72 5 lõikes 7 kasutatud sõnastust „tegevuskoht peab võimaldama virtuaalvääringu teenuse pakkumist“ mõista nii, et juba tegevusluba omaval ettevõtjal pidi hiljemalt 15.06.2022 olema Eestis asuv reaalne tegevuskoht, kus toimub virtuaalvääringu teenuse seisukohast oluliste ning teenuse jätkuvuse tagamiseks kriitiliste otsuste ja soorituste tegemine. Juhul kui tegevusluba omaval ettevõtjal sellist tegevuskohta Eestis ei olnud, oli alus tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks RahaPTS § 1183 lg 4 alusel, mis seejuures ei eeldanud ettekirjutusega sellise puuduse kõrvaldamiseks tähtaja andmist.
15.Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas RAB õigesti, et kaebajal puudus Eestis tegevuskoht. Kaebaja äriplaanist ning vaidlustatud otsuses kajastatud kaebaja juhatuse liikme 7(9)
3-23-1553 selgitustest ilmneb üheselt, et virtuaalvääringu teenuste sisuks olevate oluliste soorituste tegemine ei toimunud Eestis ning kaebaja nimel klientidele osutatavate teenuste seisukohast kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagas kaebaja Jaapanis tegutsev lepingupartner, ilma kelleta ei oleks kaebaja äriplaanis kajastatud reaalne tegevus mõeldav. On usutav, et asjaomase teenuse osutamine toimub põhiliselt internetiplatvormi kaudu ning sellega seotud andmetöötlus ja sooritused on enamasti automatiseeritud. Samuti ei ole mõistlikku kahtlust selles, et kaebaja Eestis oleval juhatuse liikmel oli täielik ja adekvaatne ülevaade teenuse osutamisest ning talle olid ja tema kaudu oleksid ka järelevalveasutusele olnud Eestis kättesaadavad kõik teenuse osutamisel kogutud andmed. Ringkonnakohus leiab siiski, et olukorras, kus sellised teenuse osutamise seisukohast kriitilise tähtsusega funktsioonid nagu kliendisuhte loomine ja haldamine ning KYC-ülesannete täitmiseks ja muude hoolsusmeetmete rakendamiseks vajalike andmete kogumine ja esmane talletamine on delegeeritud muus riigis tegutsevale partnerile, ei ole virtuaalvääringu teenuse pakkuja tegevuskoht Eestis, olgugi et Eestis on selle teenuse pakkujaks oleva ettevõtja ainus juhatuse liige ja osakoormusega töötajad nagu kontaktisik ja sekretär. Kaebaja äriplaanist ega juhatuse liikme RAB-le antud selgitustest nähtuvalt ei teinud juhatuse liige ega Eestis asuvad töötajad teenuse osutamise seisukohast selliseid kriitilise tähtsusega sooritusi, mis lubaksid lugeda tegevuskohaks Eesti. Lisaks sellele, et kaebaja kliendisuhete loomise ja haldamise, KYC ja asjaajamisega tegeles kaebaja Jaapani äripartner Fujicrypto Inc, nähtub kaebaja äriplaani lk-lt 14, et sisuliselt võttis kaebaja oma tegevust alustades üle Fujicrypto Inc varasema virtuaalvaluuta äri, kusjuures viimane jätkas kaebajale allteenuste pakkumist selleks, et „pakkuda kliendituge selle olemasolevatele klientidele ning üheskoos hallata kliendituge ja operatsioone Aasia turul“. Eelviidatud asjaolud koosmõjus veenavad selles, et kaebaja nimel osutatava virtuaalvääringu teenuse klientidele pakkumisega seotud igapäevaste juhtimisotsuste tegemine ja asjaajamine toimus Jaapanis ning oli jätkuvalt Fujicrypto Inc ning selle ja kaebaja tegelikuks kasusaajaks oleva Jaapani kodaniku kontrolli all. Olukorras, kus teenuse osutamisega seotud otsuseid ja sooritusi tehakse mitmes riigis, võib RahaPTS tähenduses teenuse osutaja tegevuskoha kindlaks tegemiseks püstitada küsimuse, millises riigis tehtavate soorituste ärajäämisel oleks tõenäoliselt siiski tagatud teenuse jätkuvus. Siinsel juhul ei ole mõistlikku kahtlust, et kui ära jätta sooritused, mida teeb kaebaja klientide suhtes Fujicrypto Inc, ei saaks teenuse jätkuvusest rääkida – kaebaja äriplaanist tuleneb selgelt, et kaebaja tegevus põhines Fujicrypto Inc kogemusel ning Fujicrypto faktiliste soorituste abil loodud ja hoitaval kliendibaasil. Seevastu on usutav, et asjaomast kliendibaasi arvestades oleks eelkõige kaebaja tegelikuks kasusaajaks oleval Jaapani ettevõtjal hõlpsalt võimalik samasisulise teenuse osutamist jätkata muul viisil kui Eesti äriühingu nimel. Eelnev õigustab RAB järeldust, et kaebaja tegevuskoht oli Jaapanis, mitte Eestis.
16.Halduskohus ja kaebaja on iseenesest õigesti esile toonud selle, et vaidlustatud otsuses esitatud RAB argumendid tõhusa järelevalve takistuste kohta on üldsõnalised ning RAB pole esitanud mingeid tõendeid, mis lükkaks ümber kaebaja väite, et ta saab oma juhatuse asukohas tagada RAB-le juurdepääsu kogu teenuse osutamise käigus talletatud teabele. RahaPTS-is sätestatud nõue, et virtuaalvääringu teenuse pakkuja tegevuskoht peab olema Eestis, on aga kehtestatud selleks, et mistahes ajal vältida või minimeerida võimalikke takistusi, sh viivitusi järelevalveks vajaliku teabe saamisel. Eestis asuva tegevuskoha nõue kehtib sõltumata sellest, kas eelnevalt on RAB-l olnud juurdepääs vajalikele andmetele takistatud või mitte. Seega ei pidanud vastustaja vaidlustatud otsuses põhjendama üksikasjalikult, milliseid takistusi järelevalveks vajalikule teabele juurdepääsul võib endas kätkeda see, kui kaebaja nimel osutatavate virtuaalvääringu teenuste osutamise raames tehtavad olulised sooritused on Jaapanis asuva partneri kontrolli all ja tehakse seal, mitte Eestis. Kui tegevusloa kehtetuks tunnistamine eeldaks tingimata selle äranäitamist, et järelevalveülesannete täitmiseks ei ole RAB-l juurdepääsu teatavatele konkreetsetele 8(9)
3-23-1553 andmetele, ei oleks Eestis asuva tegevuskoha nõude seaduses sätestamine vajalik, kuna sellises olukorras saaks igal juhul tegevusloa kehtetuks tunnistada RahaPTS § 75 lg 1 p 2 alusel (ettevõtja korduvalt ei täida järelevalveasutuse ettekirjutusi). RahaPTS § 72 5 lõike 7 ja § 72 lg 1 punkti 4 koosmõjust tuleneb seejuures üheselt, et virtuaalvääringu teenuse pakkujal peab olema Eestis tegevuskoht, samas kui järelevalve- või uurimisasutuse esindajale tuleb anda juurdepääs kogutavatele ja säilitatavatele andmetele ükskõik kas asu- või tegevuskoha kaudu. Võimalus tagada kogutavatele ja säilitatavatele andmetele juurdepääs teenuse osutaja asukohas ei väära niisiis kohustust omada Eestis tegevuskohta, kus reaalselt tehakse klientidele teenuse osutamise seisukohast olulised sooritused.
17.Erinevalt siinses asjas 31.07.2023 esialgse õiguskaitse küsimuses tehtud ringkonnakohtu määruses osutatust leiab ringkonnakohus, et RahaPTS § 118 3 lg 4 kohaldamisel ei ole tähtsust sellel, kas realistlik või üksnes formaalne oli kaebaja äriplaanis kirjeldatud kavatsus järgnevatel aastatel aktiivselt Euroopa ja Eesti turul tegutsema asuda ning siit kliente leida. Esiteks ei oma ettevõtja tegevuskoha määratlemisel tähendust see, kus asuvad kliendid. Teiseks on RAB vääralt seostanud RahaPTS § 118 3 lõigete 1 ja 4 kohaldamise RahaPTS § 72 lg 11 punktiga 2, kus on sätestatud, et RAB-l on õigus keelduda tegevusloa andmisest, kui „ettevõtja esitatud andmetest selgub, et tema eesmärk ei ole tegutseda Eestis või tema äritegevusel ei ole seoseid Eestiga või tema äritegevusel ei ole peale Eesti tegevuskoha ning Eestis asuvate juhatuse liikmete märkimisväärseid seoseid Eestiga“. Nagu juba eespool märgitud, on RahaPTS § 1183 lg 4 kohaldamise eelduseks sama paragrahvi lõikes 1 loetletud, st 15.03.2022 jõustunud sätetest tulenevate kohustuste täitmata jätmine. RahaPTS § 1183 lg 4 ei anna alust tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks mistahes põhjusel, mis võiks tingida tegevusloa andmisest keeldumise. Kuna RahaPTS § 118 3 lg 4 ei näe RAB-le ette kaalutlusõigust tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel, siis ei saa selle sätte kohaldamisalasse iseäranis kuuluda need asjaolud, mille esinemisel saaks RAB keelduda tegevusloa andmisest kaalutlusõiguse alusel, nagu see on RahaPTS § 72 lg 1 1 punkti 2 puhul. Seetõttu on halduskohus vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste punktis 23 ekslikult leidnud, et vaidluse lahendamisel tuleb keskenduda küsimusele, kas vastustaja tuvastatud asjaoludel oleks saanud keelduda kaebajale tegevusloa andmisest RahaPTS § 72 lg 11 p 2 alusel. Osundatud sättest tulenev nõue, et virtuaalvääringu alase tegevusloa saamiseks peab ettevõtja majandustegevusel olema märkimisväärne seos Eestiga, võiks asjassepuutuv olla tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral RahaPTS § 75 lg 1 p 4 alusel (ettevõtja ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele). Selles kontekstis ei oma tähtsust ka see, et kaebaja avaldas RAB-le menetluse käigus kavatsuse palgata Eestisse KYC spetsialist ning nagu kaebusest nähtub, siis pärast vaidlustatud otsuse tegemist seda ka tegi. RAB tegi vaidlustatud otsuse enam kui aasta pärast RahaPTS § 1183 lõikes 1 sätestatud tähtpäeva möödumist ning on seejuures asjakohaselt osutanud sellele, et ka menetluse käigus lubatud kolmekuulise tähtaja jooksul kaebaja asjaomast spetsialisti ei palganud. RAB võis otsuse tegemise ajal lähtuda talle teada olevatest asjaoludest ning juba eespool toodud põhjustel asuda seisukohale, et kaebajal ei olnud täitnud RahaPTS § 118 3 lõikest 1 ja § 725 lõikest 7 koosmõjus § 72 lg 1 punktiga 4 tulenevat kohustust omada Eestis asuvat tegevuskohta.
18.Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ning teha uus ostus, millega jätta kaebus rahuldamata. Kooskõlas HKMS § 108 lõikega 1 ning tulenevalt selles, et vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad nii halduskohtu- kui apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.