G.Q kaebus Maksu- ja Tolliameti 26. veebruari 2026. a maksuotsuse nr 12.2-3/066573-7 ja 5. märtsi 2026. a otsuse nr 12.2-3/066573-8 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2026. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – G.Q, esindaja C Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Källi Vallner
Menetluse alus ringkonnakohtus
G.Q määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta G.Q määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2026. a määrus haldusasjas nr 3-26-846 muutmata.
Jõustunud määruse avaldamise asendada füüsiliste isikute (v.a vastustaja esindaja) nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) nõudis 26.02.2026 maksuotsusega nr 12.2-3/066573-7 G.Qlt tagasi 2021. a füüsilise isiku tuludeklaratsiooni alusel tagastatud tulumaksu 260,78 eurot ja kohustas teda tasuma maksusumma 34 769,46 eurot (tulumaks). MTA kontrollis 23.04.2025 korralduse nr 12-2.3/066573-1-1 alusel G.Q 2021. a tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust. Maksukontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähtsust omavad asjaolud on kajastatud MTA 21.01.2026 kontrolliaktis nr 12.23/066573-6, mis on maksuotsuse osa. MTA tuvastas, et G.Q jättis deklareerimata ja tasumata tulumaksu 15.09.2021 ostu-müügi lepingu alusel toimunud Viimsi vallas Pringi külas asuva Käbi tee 4 kinnistu (katastritunnus 89001:003:1143) müügilt, millest laekus talle 330 000 eurot. Kinnistu müügil ei kohaldunud tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 5 p-s 1 sätestatud tulumaksuvabastus, sest tõendamist ei leidnud, et G.Q kasutas kinnistul paiknevat elamut kuni
3-26-846 võõrandamiseni oma elukohana. Kinnistu võõrandamiselt maksustamisele TuMS § 12 lg 1 p 3, § 15 lg 1 ja § 37 lg 1 alusel.
saadud
kasu
kuulub
Maksuhaldur tuvastas, et G.Q soetas 17.11.2020 hoonestamata Käbi tee 4 kinnistu ja sinna elamu ehitamise eesmärgiks oli võõrandada see Wle ja Fle (tellijad). G.Q ei osanud anda detailseid selgitusi ehitamise käigu ja materjalide valiku kohta. Isegi kui ehitamise organiseeris peamiselt tema elukaaslane Q, siis tavapäraselt tehakse ühise kodu rajamisega seotud otsused ühiselt. Hilisemad ostjad käisid kinnistuga tutvumas juba 2021. a talvel ning tundsid pidevalt huvi ehitamise käigu ja materjalide vastu. W maksis G.Q-le broneerimistasu 20 000 eurot (27.03.2021 ülekanne 10 000 eurot selgitusega „Käbi tee 4 (esimene makse)“ ja 28.03.2021 ülekanne 10 000 eurot selgitusega „Käbi tee 4 (teine makse)“), mille G.Q maksis pärast 15.09.2021 ostu-müügilepingu sõlmimist Wle tagasi (20.09.2021 ülekanne selgitusega „Raha tagasi“). Lepingus broneerimistasu 20 000 eurot kajastamata jätmise eesmärgiks oli näidata, et maja müümise otsus sündis alles 2021. a augustis ja enne seda kasutas G.Q maja oma elukohana. G.Q selgitused maja müümise põhjuste kohta ei ole usaldusväärsed ning ta ei tegelenud aktiivselt kinnistu müügiga (sh ei pannud üles kuulutusi). 19.04.2021 elukohakanne rahvastikuregistris oli näiline. Maja oli 2021. a aprillis alles ehitusjärgus (puudus liitumine vee ja kanalisatsooniga, teostamata olid sisetööd), mistõttu ei saanud seda elukohana kasutada. G.Q ja tema lähedaste selgitused kinnistu elukohana kasutamisest ei ole veenvad, lisaks registreeris G.Q 23.07.2021 elukohaks ka teise aadressi. Kommunaalteenuste tarbimine oli ebaühtlane ja liiga väike selleks, et järeldada maja elukohana kasutamist. Vara üleandmise akt oli formaalne. Kuna G.Q jättis elamu müügi teadlikult ja tahtlikult deklareerimata, püüdes enne seda luua tõendeid majas elamise kohta, siis kohaldub maksusumma määramisele maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg 1 teises lauses sätestatud 5-aastane aegumistähtaeg. Soetuskuludena saab võtta arvesse üksnes dokumentaalselt tõestatud kulusid kokku 160 848,82 eurot, mistõttu sai G.Q kinnistu müügist kasu 169 151,18 eurot.
2.Maksu- ja Tolliamet kustutas 05.03.2026 otsusega nr 12.2-3/066573-8 maksukontrolli ebamõistlikult pikka menetlusaega (23.04.2025–26.02.2026) arvestades G.Q maksuvõlalt tasumisele kuuluva intressi perioodi 29.08.2025–26.02.2026 (182 päeva) eest 3821,62 euro ulatuses. Osalise kustutamise järel tuleb 03.03.2026 seisuga tasuda intressi 22 316,85 eurot.
3.G.Q esitas Tallinna Halduskohtule 19.03.2026 kaebuse MTA 26.02.2026 maksuotsuse nr 12.2-3/066573-7 ja 05.03.2026 otsuse nr 12.2-3/066573-8 tühistamiseks. Maksusumma määramine on MKS § 98 lg 1 järgi aegunud, sest kaebaja tahtlikku rikkumist ei ole tõendatud. Käbi tee 4 kinnistu soetamisel ei tundnud kaebaja hilisemaid ostjaid ning elamu ehitusprojekti sai kaebaja juba 2020. a detsembris. Tegemist oli elementmajaga ning majakarp valmis juba 2021. a veebruari lõpuks. Hilisemad ostjad ei osalenud ehitamise protsessis ning eluliselt ei ole usutav, et nad olnuks nõus, et ehitamine jäi nõuetekohaselt dokumenteerimata. Elamu oli 2021. a juuliks sellises seiskorras, et sinna sai sisse kolida, mida kinnitab 29.07.2021 ehitise erakorraline audit. Kinnistul elamist kinnitab mitmete kommunaalteenuste kasutamine mõistlikus ulatuses ja selle eest tasumine. TuMS § 15 lg 5 p 1 sätestab tulumaksuvabastuse eeldusena ainult tingimuse, et maksumaksja kasutab võõrandatavat eluruumi võõrandamiseni oma elukohana (vt Riigikohtu 25.05.2018 otsus nr 3-16-903, p 19). Kaebaja otsustas 2021. a augusti lõpus elamu müüa, sest läks elukaaslasest lahku ja kaebaja sissetulek ei olnud üksinda piisav kodu sisustamiseks ja edasiseks ülalpidamiseks. Ostjatega sõlmitud kokkuleppe alusel elas kaebaja kinnistul kuni 2021. a novembrini (kokku ca 4 kuud). Vara üleandmisakt ei olnud fiktiivne ja valduse hilisemas üleandmises (tähtajaga 15.11.2021) lepiti kokku selleks, et jätta kaebajale aega uue elukoha leidmiseks. Pärast majast väljakolimist asus kaebaja elama oma tütre Z juurde.
2(7)
3-26-846 MTA on rikkunud uurimiskohustust, jättes üle kuulamata kaebaja tollase elukaaslase Q kui ehitamise korraldaja. Kaebaja esitatud kinnituskirjad on jäetud põhjendamatult arvestamata üksnes argumendiga, et kaebaja lähedaste ja ka kinnistu ostjate ütlused võivad olla kallutatud. Kaebaja ei osalenud igapäevaselt ehitusprotsessis, kuna tal puudusid vastavad teadmised ning tema tollane elukaaslane tegutses ehitusvaldkonnas. Hoones elamist ei välista asjaolu, et ostjatel oli huvi elamu vastu juba enne kaebaja sissekolimist. Nn broneerimistasu kandmine kaebajale oli tingitud huvitatud isikute soovist tagada, et müügi korral müüakse elamu just neile. 2021. a kevadeks olid kaebaja suhted elukaaslasega halvenenud ning kaebajal ei olnud täielikku selgust edasise elukorralduse osas. Mingit konkreetset kokklepet kaebaja 2021. a kevadel ostjatega ei sõlminud ning seda ei saa järeldada raha tagastamata jätmisest. Isegi kui kaebaja soovis sisse kolimisega saavutada maksuvabastuse, oli tegu seadusliku maksuplaneerimisega (vt Riigikohtu 04.11.2009 otsust nr 3-3-1-52-09, p 13; 17.06.2009 otsus nr 3-3-1-23-09, p 12). Kaebaja ei pidanud tegema ka täiendavat tööd elamu müümiseks, kuna huvitatud isikud olid juba olemas. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse taotluses peatada vaidlustatud haldusaktide täitmine kuni haldusasja menetluse lõpuni. Otsuste kohaselt tuleb kaebajal tasuda praegu 57 346,85 eurot, mis on tema jaoks suur summa. Kaebajal puudub kinnisvara ja muud vahendid maksusumma tasumiseks. Kaebaja on pensionär, kes töötab lasteaias osalise koormusega asendusõpetajana ja tema igakuine sissetulek sõltub sellest, kas asendusõpetajat on parasjagu vaja või mitte. Alates 01.02.2026 töötab kaebaja 0,5 koormusega. Kaebaja netosissetulek ühes kuus on maksimaalselt ca 1576 eurot (sh 783 eurot palk + 793 eurot pension). Maksuvõla sissenõudmiseks algatatav täitemenetlus ja kaasnev pangakontode arestimine mõjutaks kaebaja majanduslikku olukorda ning toimetulekut ilmselgelt negatiivselt. Kohtupraktikas on esialgse õiguskaitse kohaldamist sellises olukorras peetud põhjendatuks. MTA on juba pidanud intressi katteks kinni kaebajale 2025. a tuludeklaratsiooni alusel tagastamisele kuulunud 682,24 eurot, mida kaebaja planeeris kasutada hambaraviks.
4.Tallinna Halduskohus võttis 26.03.2026 määrusega kaebuse menetlusse ja peatas HKMS § 252 lg 4 alusel vaidlustatud otsuste täitmise kuni 27.04.2026.
5.MTA palus 23.04.2026 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Esialgse õiguskaitse vajaduse põhjendus on üldsõnaline ning kaebaja ei ole tõendanud, et maksusumma tasumisega kaasneksid temale raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kaebaja varanduslikku seisu arvestades oleks tõenäoliseks täitetoiminguks küll arveldusarvete arestimine, kuid see ei viiks kaebajat tingimata raskesse majanduslikku seisu. Pangakontode ja sissetuleku arestimise korral tagatakse igakuiselt ühe kuupalga alammäära suurune summa (praegu 946 eurot) võlgniku ja iga tema ülalpeetava perekonnaliikme kohta (MKS § 131 lg 3). Kaebaja ei ole avaldanud, et tal oleks ülalpeetavaid, ja 946 eurot on suurem summa kui kaebaja töötasu enne pensionile jäämist 2025. a oktoobris. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi konkreetset kohustust, mille tasumiseks ta rahalisi vahendeid vajab. Seetõttu piisab talle igakuiseks toimetulekuks 946 eurost. Kaebaja käitumist (sh pärast maksusumma määramisest teadasaamist) arvestades esineb reaalne oht, et maksusumma tasumine ei lükkuks üksnes edasi, vaid maksud jääksid üldse tasumata. Vahetult pärast kontrolliakti saamist ja enne maksuotsuse tegemist võõrandas kaebaja Saaremaa vallas Muraja külas asunud Pilliroo kinnistu (registriosa nr 1640334) 23 000 euro eest, millest kaebaja kandis 11 000 eurot Aet Stuudio OÜ-le ja võttis ülejäänud 12 000 eurot sularahas välja. Kaebaja on lisaks jätnud kohtule mainimata, et tal on kogumishoius, mille jääk ei ole teada, ning ta saab ebaregulaarset lisatasu Viimsi Vallavalitsuselt ja on saanud tulu ka maarendi eest. Pangakonto väljavõttest nähtub ka suuremate summade kandmine tema tütarde Z ja C pangakontodele või sularahas väljavõtmine. Kaebaja sai Käbi tee 4 kinnistu müügi eest 330 000 eurot, mille edasise 3(7)
3-26-846 kasutamise kohta puudub ülevaade. Seega peaks kaebajal olema vahendeid maksukohustuse tasumiseks ning kaebaja on asunud oma tegelikku vara varjama.
6.Tallinna Halduskohus jättis 27.04.2026 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Praeguses menetlusstaadiumis ei saa kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks ja seega ei saa esialgse õiguskaitse taotlust jätta rahuldamata üksnes sellel põhjusel. Kohtul tuleb kaaluda ühelt poolt kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ja teiselt poolt avalikku huvi esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise vastu. Kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust võib eeldada, sest tema varalist seisu arvestades on tõenäoline, et maksusumma kohene sundtäitmine (sissenõude pööramine kaebaja pangakontole) võib tuua kaasa koormavaid tagajärgi. Samas tuleb arvestada avalikku huvi maksukohustuse tagamiseks just olukorras, kus kaebajal puudub vara, millele maksuhaldur saaks seada käsutuskeelu või hüpoteegi ja seeläbi tagada maksusumma laekumine tulevikus, kui kaebus peaks jääma rahuldamata. Sissenõude pööramisel kaebaja sissetulekule jääks tema kasutada vähemalt 946 eurot (MKS § 131 lg 3). Kaebaja ei ole esitanud andmeid oma igakuiste kohustuste ja vältimatute kulutuste kohta, mille pinnalt saaks järeldada, et 946 eurot ei oleks talle igapäevaseks majandamiseks piisav. Ühtlasi ei tekita kaebaja käitumine piisavalt usaldust arvata, et kaebaja asuks hiljem maksunõuet täitma. Kaebaja võõrandas pärast kontrolliakti saamist ja vahetult enne maksuotsust Pilliroo kinnistu, mille eest saadud 23 000 eurot kandis edasi või võttis sularahas välja. Ebaselge on ka Käbi tee 4 kinnistu müügist saadud 330 000 euro kasutus. Kaebaja ei ole avaldanud oma kogumishoiuse jääki. MTA tuvastatud asjaolud viitavad, et kaebaja on püüdnud kujundada oma varalist seisu selliselt, et võimaliku maksuotsuse korral ei oleks maksuhalduril võimalik tema vara arvelt maksuvõlga sisse nõuda. Eelnevat arvestades tuleb avalikku huvi maksuvõla tasumiseks pidada kaalukamaks kaebaja huvist esialgse õiguskaitse kohaldamiseks (nt Riigikohtu 12.02.2020 määrus nr 3-19-1672 p-d 27–29). Kohus arvestab, et kaebaja saab taotleda maksusumma ajatamist ning sellisel juhul on maksuhalduril võimalik vähendada maksuvõlalt arvestatavaid jooksvaid intresse kuni 50%.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.G.Q palub 11.05.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 27.04.2026 määrus ja uue määrusega rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Kohus hindas kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ebaõigesti, lähtudes üksnes maksuhalduri hüpoteesist selle kohta, miks maksusumma hilisem sissenõudmine ei oleks võimalik. Kaebaja ei ole püüdnud oma vara varjata või muul viisil kahjustada maksuvõla sissenõudmise tulemuslikkust. Kaebajal puudub vara, mille osas saaks selline oht realiseeruda. Pilliroo kinnistut oli kaebaja püüdnud müüa juba aastaid (mh 2022. a-l oksjonikeskkonnas), kuid see osutus kinnistu looduskaitseliste piirangute tõttu varem võimatuks. 2025. a lõpus ütles kaebaja üles kinnistuga seonduva põllumajandusliku rendilepingu ning seejärel avaldas rentnik soovi kinnistu omandada. Tehinguni jõuti 2026. a veebruaris ja sellel puudub seos maksumenetlusega. Kinnistu müügist saadud raha kasutamist olemasolevate võlgade tasumiseks ei saa pidada kahtlaseks. Asjakohatu on ka viide Käbi tee 4 kinnistu müügist saadud raha kasutamisele. Tehing toimus ligi 5 aastat tagasi ja kaebaja kasutas saadud raha uue elukoha soetamiseks ning elamiskulude katmiseks. Kogumishoiuse kohta andmete esitamata jätmise etteheide on alusetu, sest halduskohus nõudis 23.03.2026 määruses kaebajalt andmeid arvelduskontode kohta. Kogumishoius ei ole arvelduskonto. Sellel hoiusel ei ole ka märkimisväärseid vahendeid (praegu 52,94 eurot). Seejuures ei andnud halduskohus kaebajale võimalust eeltoodud asjaolusid selgitada. Arvelduskontode arestimine riivaks kaebaja õigusi intensiivselt, sh tema võimekust teha igapäevaseid pangatehinguid, tasuda arveid ning tagada elementaarne toimetulek. Maksuvõla ajatamise võimalus ei kõrvalda sundtäitmisega kaasnevaid 4(7)
3-26-846 negatiivseid tagajärgi. Kaebaja sissetulekuid ja maksunõude suurust arvestades kujuneks ajatamise periood ebamõistlikult pikaks ning intressikohustus suureneks jätkuvalt.
8.MTA palub 21.05.2026 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebaja üldsõnaliste põhjenduste alusel ei pidanud kohus eeldama kaebajale sundtäitmisega kahjulike tagajärgede tekkimist. Kaebaja ei ole ümber lükanud hinnangut, et MKS § 131 lg 3 alusel igakuiselt kaebaja kasutusse jääv summa (praegu 946 eurot) on tema igapäevaste vajaduste rahuldamiseks piisav. Kaebaja selgitused Pilliroo kinnistu müügi maksumenetlusega mitteseotusest ei ole veenvad. Kuigi kaebaja püüdis kinnistut 2022. a-l oksjonil müüa, ei kinnita see väidet, et kinnistu müük olnuks pikka aega ja järjepidevalt päevakorral. Vastupidisele viitab, et müügitegevus aktiveerus uuesti just maksumenetluse ajal. Esitatud kirjavahetusest nähtuvalt ütles kaebaja rendilepingu üles 2025. a septembris ja seejärel tekkis endise rentniku näol kinnistu ostmisest huvitatud isik. Samas ei pidanud kaebaja 2022. a müügikatse ajal rendilepingu lõpetamist vajalikuks. Kinnistu müügi ajastus, varasemast praktikast kõrvalekaldumine ja konkreetse ostja puudumine viitavad sellele, et rendilepingu lõpetamine ja kinnistu müük olid ajendatud maksumenetlusest, mitte ei olnud tegu sündmuste juhusliku kokkulangemisega. Tõendamata on väide, et kinnistu müügist saadud raha kasutati olemasolevate võlgnevuste tasumiseks. Kaebaja kogumishoiuse väike jääk on tingitud sellest, et kaebaja võttis 28.02.2026 sealt välja 2480 eurot ja kandis selle edasi Cle (selgituseks „laenu kanne“). Eluliselt ei ole usutav, et lühikese aja jooksul pärast 28.02.2026 maksuotsuse kättesaamist suures summas raha edasi kandmise või sularahas välja võtmise põhjustas just väidetavate võlgnevuste tasumise vajadus. Ühtlasi tuli kaebajal halduskohtu 23.02.2026 määrust mõista viisil, et teavet küsiti ka muude kontode kohta (vt resolutsiooni p 2.2.2). Kaebaja selgitused Käbi tee 4 kinnistu müügist saadud raha kasutuse kohta on ebausutavad, sest tal puudub kinnisvara, mida ta väidetavalt soetas. Ka maksuhaldurile 27.05.2025 antud selgitustes märkis kaebaja, et kolis pärast kinnistu müüki ajutiselt tütre juurde ja üüris seejärel maja osa. Rahvastikuregistri järgi on kaebaja elukohaks endiselt tema tütre elukoha aadress. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja kulutas kogu kinnistu müügist saadud 330 000 eurot ära. Seetõttu on kaebaja majanduslik seis eelduslikult parem kui ta püüab seda näidata. Maksuvõla ajatamine välistaks maksusumma sundtäitmise (MKS § 128 lg 2 p 3), kuid intressikohustus suureneks ka esialgset õiguskaitset kohaldades jätkuvalt edasi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
10.HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt on esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. HKMS § 249 lg-st 3 tulenevalt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
11.Kaebus ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Vaidlustatud otsustele kaebuses esitatud vastuväidete kontrollimine eeldab tõendite hindamist ja asjaolude kontrollimist. Kaebaja väited ei anna siiski alust hinnata kaebuse rahuldamise tõenäosust ka ülekaalukaks ning maksuotsust ilmselgelt õigusvastaseks. Lõpliku hinnangu maksuotsuse õiguspärasusele, sh TuMS § 15 lg 5 p-s 1 sätestatud tulumaksuvabastuse kohaldumisele ja maksusumma määramise aegumistähtaja järgimisele, samuti intresside kustutamise ulatusele, saab anda alles asja sisulise läbivaatamise tulemusel. 5(7)
3-26-846
12.Kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei saa välistada. MTA 26.02.2026 maksuotsuse nr 12.2-3/066573-7 alusel nõutakse kaebajalt 35 030,24 eurot ja MTA 05.03.2026 otsuse nr 12.2-3/066573-8 kohaselt tuli kaebajal 03.03.2026 seisuga tasuda intressi 22 316,85 eurot (s.o kokku 57 347,09 eurot). Vaidlust ei ole, et kaebajal puudub praeguseks ajaks registervara, mille suhtes saaks maksuhaldur rakendada MKS § 130 lg 1 p-des 1–2 ja 4–5 ettenähtud täitetoiminguid. Seega on usutav, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseta pööraks maksuhaldur MKS § 130 lg 1 p 3 ja § 131 alusel sissenõude kaebaja rahalistele õigustele (sh arestiks kaebaja pangakontod). Kaebaja töötasu on 836 eurot (brutosumma, dtl 195) ja ta saab igakuiselt pensioni 793,21 eurot (dtl 196). Puuduvad ka andmed, et kaebajal oleks pangakontodel või hoiustel märkimisväärses ulatuses sääste. Neid asjaolusid arvestades on tõenäoline, et maksuvõla sundtäitmine tähendaks ilmselt kaebaja pangakontode arestimist väga pikaks ajaks. Kuivõrd kaebaja on pensioniealine, siis ei ole alust eeldada, et tema tööst saadav sissetulek võiks ka tulevikus oluliselt suureneda. Esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamisel ei oma iseseisvat tähendust see, et kaebajal oleks võimalik taotleda mh maksuvõla tasumise ajatamist ning sellega seonduvalt intressikohustuse vähendamist (vt MKS § 111 lg 1, § 117 lg 2). Ajatamist on kaebajal võimalik taotleda sõltumata esialgse õiguskaitse kohaldamisest (nt Riigikohtu 25.04.2011 otsus nr 3-3-1-48-10, p-d 18–20). MTA on õigesti viidanud, et esialgse õiguskaitse kohaldamine intressiarvestust ei mõjutaks, vaid takistaks üksnes maksuvõla (sh intressivõla) sundkorras sissenõudmist.
13.Ringkonnakohus on mitmetes varasemates lahendites leidnud, et füüsilise isiku puhul, kellelt maksuvõla sissenõudmine oleks võimalik peamiselt tema saadava töötasu või muu sellelaadse sissetuleku arvelt, tuleb üldjuhul eeldada, et esialgse õiguskaitse kohaldamine lükkaks maksusumma tasumist üksnes edasi (nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.09.2018 määrus nr 3-18-1668, p 9). Samas ei ole maksuasjades peetud füüsilise isiku pangakonto arestimist välistatuks ega ka ilmselgelt ebaproportsionaalseks, kui puudub muu võimalus maksukohustust tagada ning isiku varasemat tegevust arvestades on põhjust kahelda tema usaldusväärsuses. Pangakonto arest võib riivata intensiivselt isiku õigusi, kuid riive intensiivsust aitab maandada nõue, et MKS § 131 lg 3 kohaselt ei arestita igas kuus ühe kuupalga alammäära suurust summat võlgniku ja iga tema ülalpeetava perekonnaliikme kohta. Konkreetse juhtumi asjaolusid arvesse võttes on kohtul seejuures võimalik keelata ka MKS § 131 lg-s 3 märgitust suurema summa arestimine (vrd Riigikohtu 12.02.2020 määrus nr 3-191672, p-d 27–29).
14.Kaebaja on põhjendanud õiguskaitsevajadust väitega, et pangakontode arestimise korral ei saaks ta teha igapäevaseid pangatehinguid, tasuda arveid ega tagada endale elementaarset toimetulekut. Ringkonnakohus juhib esiteks tähelepanu, et MKS § 131 lg-s 3 märgitud ulatuses ei takista arestimine kaebajal pangakonto käsutamist, sh igapäevaste pangatehingute tegemist. Kaebaja ei ole esitanud ka määruskaebuse menetluses täpsemaid andmeid või selgitusi, miks ei oleks MKS § 131 lg 3 alusel mittearestitav summa (praeguse seisuga 946 eurot) piisav kaebaja esmavajaduste rahuldamiseks. Maksuhaldur on viidanud, et kaebaja sissetulek enne pensionile jäämist 2025. a sügisel oli eeltoodud summast väiksem (vt pangakonto väljavõte, dtl 212–249). Kaebaja esitatud pangakonto väljavõttelt ei nähtu üüri või kommunaalkulude kandmist ning rahvastikuregistri andmetel elab kaebaja oma tütrega samas elukohas. Sellisele elukorraldusele on kaebaja viidanud ka maksuhaldurile antud 27.05.2025 selgitustes (dtl 133). Seega on alust järeldada, et kaebajal puuduvad suuremad regulaarsed väljaminekud. Samuti puuduvad andmed muude suuremate kohustuste (nt laenud, liisingud) kohta. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseta võiks kaebaja igapäevane toimetulek oluliselt halveneda. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk ei ole tingimusteta säilitada isikule kohtumenetluse ajaks enne vaidlustatud
6(7)
3-26-846 haldusakti andmist esinenud olukord (nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.05.2021 määrus nr 321-615, p 14).
15.Praegusel juhul esineb ka põhjendatud alus arvata, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei lükkaks maksusumma tasumist üksnes edasi, vaid maksusumma hilisem sissenõudmine kaebaja sissetuleku arvelt võib osutuda võimatuks. Ringkonnakohus jagab halduskohtu ja maksuhalduri kahtlust, et kaebaja on asunud ennast maksumenetluse ajal ja sellele järgselt varatuks muutma. Kuigi kaebaja püüdis Pilliroo kinnistut müüa ka 2022. a-l (dtl 515–525), saab siiski järeldada, et kinnistu rendilepingu lõpetamine 2025. a sügisel (s.o pärast maksumenetlusest teada saamist) ja kinnistu müümine senisele rentnikule (dtl 526–528) oli kantud mh soovist vabaneda varast, millele maksuhaldur oleks saanud sissenõuet pöörata. Kaebaja müüs Pilliroo kinnistu 23 000 euro eest 25.02.2026 ehk vahetult enne maksuotsuse tegemist ja kandis müügist saadud rahast 11 000 eurot 28.02.2026 Aet Stuudio OÜ-le (selgitusega „laenulepingu lõppmakse“) ning võttis ajavahemikul 01.03.2026–04.03.2026 sularahas välja kokku 12 635 eurot. Kaebaja võttis lisaks oma kogumishoiuselt 28.02.2026 välja 2480 eurot, mille kandis samal päeval edasi oma tütre kontole (selgitusega „laenu kanne“). Väidetavalt laenu tagastamiseks või laenu andmiseks tehtud ülekannete ja sularaha väljavõtmise kohta ei ole kaebaja selgitusi ega tõendeid esitanud. Eeltoodud liikumised pangakontol ja nende ajastus tekitavad põhjendatud kahtluse, et kaebaja on püüdnud muuta maksuvõla sundtäitmist võimatuks. Kaebaja usaldusväärust vähendab ka väide, et ta kasutas Käbi tee 4 kinnistu müügist saadud 330 000 eurot mh endale uue elukoha soetamiseks, kuid kinnistusraamatu andmed seda ei kinnita.
16.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kuna kaebaja ei ole tõendanud ülekaalukat esialgse õiguskaitse vajadust ning esialgse õiguskaitse kohaldamise korral võiks maksusumma hilisem sissenõudmine osutuda sootuks võimatuks, siis oleks vaidlustatud haldusaktidest tulenevate maksukohustuste täitmise peatamisega avalikule huvile tekitatav kahju olulisem võrreldes selle mittekohaldamisega kaebajale kaasnevate tagajärgedega. Seetõttu ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud.
17.Eelneva põhjal jääb G.Q 27.04.2026 määrus muutmata.
määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
18.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada füüsiliste isikute (v.a vastustaja esindaja) nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.